Eelmisel pühapäeval selgunud Euroopa Parlamendi valimistulemused on tekitanud avalikkuses rohkesti vastukaja ja küsimusi. Kuidas ikkagi seletada fakti, et üks opositsioonipoliitik kogub üksinda rohkem hääliku, kõik valitsuskoalitsiooni erakonnad kokku? Kuidas kommenteerida asjaolu, et alles aasta tagasi oma populaarsuse tipul olnud Res Publica jäi valimistel sootuks mandaadita? Europarlamendi valimine oli uus ja harjumatu toiming viidi läbi reeglite alusel, mida varem pole Eestis rakendatud. Valimistulemuste hindamisele ja võrdlemisele ei saa siin läheneda tavapäraste riigikogu ja kohalike omavalitsuste mõõdupuuga. Ilvese tulemus on muidugi fenomenaalne, et mõelgem selle peale, kui palju võiks üleriigilisi valimisnimekirja rakendamise korral riigikogu valimistel saada hääli näiteks Edgar Savisaar, kes ainuüksi ühes valimisringkonnas on suutnud koguda tublisti üle 10000 hääle. Olgu mandaatide jagunemise ka, kuidas on tõsisem probleem, millega lõppenud valimised ajalukku lähevad, pole mitte valitsuserakondade läbikukkumine vaid inimeste äärmiselt madal valimisaktiivsus. See asjaolu räägib selget keelt, poliitilise apaatia jätkuvast süvenemisest huvi kadumisest poliitikaelus toimuva vastu. Kui legendaarne sepp Ivan Orav eelmisel kevadel toimunud riigikogu valimiste madalat osalusaktiivsust kommenteeris ütles ta, et ongi hea, kui lollid valima ei tule. Kui sa ikka poliitikast midagi ei tea, siis pole ju mõtet tulla tarkade inimeste otsust oma ebakompetentse arvamusega ära solkima. Küllap käisidki Europarlamendi valimistel keskmisest teadlikumad ja aktiivsemad kodanikud kuid neid oli siiski liiga vähe. Oravaloogikat järgides oli lolle seekord üle 70 protsendi pisut liiga suur number, et vähest valimisaktiivsust inimeste rumaluse arvele kirjutada. Lähtudes tõdemusest, et enamusel on alati õigus, võiks väita, et hoopis valimas käijad toimisid sel korral ebanormaalselt. Tunnistan, et kui Andrus Saar eelmisel sügisel esimest korda eurobaromeetri uuringu tulemuste põhjal eestlaste pretsedenditult madalat valimisaktiivsust prognoosis, tundus uskumatu et vaid iga neljas inimene võtab vaevaks valimiste päeval hääletama minna oli Karivos vastuolus kogu senise valimiskäitumise loogikaga. Küllap suhtusid hoiatavatesse uuringu tulemustesse üleolevalt ka need, kelle võimuses oleks olnud valijate aktiivsust suurendada. Ei maksa teha nägu, nagu ei kujutaks valimas käinud kodanike väike osakaal kõige otsesemalt hinnangut meie poliitikute tegevusele. Muidugi olid madalale aktiivsusele ka üleeuroopalised põhjused, mis tulenevad europarlamendist enesest. Selle tegevus ei ole kodanike jaoks piisavalt läbipaistev ega selle mõju igapäevaelule tajutav. Eriti uute liikmesriikide kodanike jaoks, kelle jaoks-valimisest eemalejäämine kujunes pigem reegliks kui erandiks. Ent ometi ei saa rahul olla sellega, kuidas riik valijaid Europarlamendivalimisteks ette valmistas. Vaevalt tuli sügisel rahvahääletusele inimestelt jah-sõna kätte saadud, kui euroteavitus lõppes nagu noaga lõigatud. Ehkki just pärast referendumit oleks olnud vaja elanikkonda järjepidevalt viia kurssi eelseisvate muudatustega elukorralduses. Euroliidu esimesed viljad kasvanud elukalliduse näol pole kodanikke kindlasti rõõmustanud. Lisaks halvale informeeritusele tekitas valijaist kindlasti võõristust ta valimiskampaania üldine tonaalsus. Ehkki rahvahääletusel oli kaks kolmandikku kodanikest pooldanud Euroopa Liiduga liitumist püüdis enamik erakondadest flirtida euroskeptiliste meeleoludega, millega peleti eemale nii mõnedki potentsiaalsed valijad. Uuringud näitasid selgesti, mida lähemale valimispäevale, seda väiksemaks muutus inimeste soov valima minna. Juba enne rahvahääletust tegid sotsioloogid kindlaks, et poolehoid Euroopa Liiduga liitumisel on seotud usaldusega valitsuse vastu. Omamoodi usaldushääletuseks kujunesid ka valimised, kus valitsusliidu kandidaatidest osutus valituks vaid Toomas Savi. Ent usaldamatust väljendasid ka valimistest eemalejääjad. Ma pole põrmugi nõus peaministriga, kes väitis, et Res Publica poolehoidjad jäid koju. Koju jääda võisid need, kelle usk Res Publicasse oli kõikuma löönud. Aasta tagasi võimule pääsemisele antud kõlavad lubadused on jäänud vaid paberile ja teist korda järjest valijaid ninapidi vedada ei lase. Siiski jätavad käes olevad valimised ruumi veel vigade paranduseks. Riigikogu mandaatide jaotus jääb endiseks. Ilvese hiilgavale võidule vaatamata kuulub sotsiaaldemokraatidele endiselt vaid kuus, Res Publical aga 28 kohta riigikogus. Res Publicas on neil palju liikmeid, kelle jaoks asutamiskongressil võetud eesmärgid on au sees. Egas muidu poleks erakonna kõige valusamaks avalikuks kritiseeriaks kujunenud partei asutaja ja esimene esimees Rein Taagepera. Kuid lätete juurde naasmine ei saa olema valutu. Eriti siis, kui erakonna praeguste liidrite hulgas säilib kõiketeadja mõttelaad. Kui ei soovita võtta ette ühiskondlike protsesside põhjustel tungimise aeganõudvat Yokalist rada vaid eelistatakse negatiivsete nähtuste vastu võitlemist keeldude ja piirangute abil. Ka liig madalast valimisaktiivsusest võiks ju väljapääsu otsida üldise valimiskohustuse kehtestamisest. Vali valimiskord. See kõlaks nii. Res Publica aanlikult. Esmaspäeval algav suvi lubab nii poliitikutel kui ka valijatel hinge tagasi tõmmata. Kui te ei usu, et Eesti esimesed eurovalimised vaatamata oma välisele loidusele meie poliitikaelus jälgi jätmata mööduvad. Küllap üritatakse muutunud jõuvahekordi hakata realiseerima juba sügisel, kui taas algavad debatid riigieelarve üle, mis eelmisel sügisel Ki tüli majja tõid. Sotsiaaldemokraatide poolt esitatud seaduseelnõu tulumaksumäära vähendamisest loobumiseks on igatahes juba riigikogu menetlusse esitatud.