On küll teada, et need ja need teosed võtame näiteks servantase Tolgi hote, Göte Fausti, Toomas manni puden, proogid, Šolohovi vaiksel tonni Tammsaare tõe ja õiguse ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. On hea kirjandus. On ka teada, et mõni seinalt originaaltiimi või fantoomi pruut ei ole hea kirjandus. Kuid mida ütelda näiteks kasvõi kolme musketäri kohta. Ja nii nagu ikka vaieldakse, hea ja halva muusika üle, võiks ikka ja jälle vaielda ka hea ja halva kirjanduse üle just selle kindla piirjoone puudumise tõttu. Võib-olla läheb asi veidi selgemaks, kui püüame vahet teha ühelt poolt hea ja halva teiselt poolt tõsise ja kerge kunsti vahel. Kui kõneleme näiteks muusikast, siis kuuluksid tõsise kunsti hulka näiteks sümfooniline ja kammermuusika mis kuulajaile annavad eriti olulisi, sügavaid ja mõtlemapanevaid elamusi. Parimad tõsise muusika saavutused elavad sajandeid. Kuid loomulikult on ka õige mööduva väärtusega andetuid halbu tõsise muusikateoseid, mis vaevalt üle esiettekande vastu peavad. Kerge muusika eesmärgiks on inimest lõbustada pealiskaudsemalt, kasutada kuulaja rütmi ja meloodia meele erutatavust, anda saatemuusikat tantsule ja nii edasi. Kerge muusika hulka kuulub näiteks estraadilaul. Estraadilaul ei ole muidugi mingil määral halb kunsti lähtus. Eks kuulu estraadilaulude hulka ju ka suure kirjaniku Bertolplehti kolmekrossi, ooperi laulud kurtwali andeka muusikaga. Kui aga nende heade estraadilaulude kõrvale asetada niisama kergeid kuid halbu vaimusünnitusi magedusi laadis Ossöörles meedelain siis on vahe nähtav juba kaugele. Kui õhtuti uitame mööda raadioskaalat, leiame näiteid sellisest hingetuks läägete standardmeloodiatega ja mõttetult sisutute sõnadega masskaubast rohkem kui vaja. Meeldejäävate rõõmsate laulude asemel pakub selline halb kerge muusika. Ainult mingit kõrvaloputust, mida õieti ei kuulatagi, vaid kasutatakse ainult taustaks õhtusöögi või jutuajamise juurde. Niisamuti võiksime kõnelda headest ja halbadest saavutustest nõnda öelda kergekirjanduse alal. Kerge kirjanduse kaks tähtsamat žanri oleksid humoristliku ja seikluskirjandus. Nende eesmärgid on eeskätt ajaviide, lugeja lõbustamine ja meelelahutus mitte väga sügavale tungivate vahenditega. Kõneleme näiteks headest ja halbadest seiklusjuttudest. Seiklusjutud on nii hästi Dumas kolm musketäri Stevenson, varanduste saar, Aleksei Tolstoi insener, Kaarini hüpperpoloid, kui Canonte kohe unustatud autorite kriminaali armastus, romaanikesed, mida omal ajal nii rohkesti avaldati meie kodanlike ajalehtede sabades. Kuid missugune vahe? Darthaniaal kolmest musketäri vist ei ole muidugi mingi maailma kultuuriesindustüüp nagu Tolgi hote Hamlet või Faust. Kuid ta on ometi andeka sulega loodud, meeldejääv inimlik kuju, kirjanduslik fakt, mille on loonud kunst. Darthanjaan ei unune, nagu kõik need arvutud Sämbri Aunid ja tom, kliinid ja muud kaubanduslikud faktid, mille loomisel kunsti asemel tegev oli ainult hingetu kapitalistlik tehnika. Küllap ütleks nii mõnigi kerge kirjanduse sõber et sellega võiks ju nõustuda, kuid paraku on häid seiklusjutte vähe ja mõne ime siis, et lugemishimuline kodanik halbu sekka võtab. Ma ei vaidleks sellele väitele väga vastu, kuid omalt poolt tahaksin esitada küsimuse, kas peab siis inimese lugemisvara kerge kirjandusega piirduma. Ja selgituseks lisaksin umbes järgmist. See osa kirjandusest, mida ma kehkeks nimetasin, on teatud tähtsusega just lapsepõlve lõpuaastail. Rahuldades noore inimese loomulikku huvi erakordsete sündmuste, romantiliste olukordade, kangelaslike tegude vastu viies teda huvitavatele, kaugetele maadele, värvikasse minevikku või veel värvika omasse tulevikku. Aitab ta arendada fantaasiat, kujutlusvõimet õpetab, unistama, julgeksin isegi öelda, mitte rahul olema senisega. Kõik see on vajalik, eriti just meil tuleviku ühiskonna ehitajate maal. Et neil lapsepõlve lõpuaastail noortele lähenemiseks sealjuures kasutada tuleb mõnevõrra lihtsamaid primitiivsemaid vahendeid, kui täiskasvanuile on loomulik. Nende lugejate elukogemuste tagavara on veel väike. Neile on tundmatud need inimhinge peenused ja elutarkuste varjundid, mida kaasa võivad tuua alles tähelepanelikult läbi elatud aastad. Sellepärast saabki kirjanik selliseid välja kujunematuid lugejaid mõjustada edukalt, nii et ta erutab eeskätt nende vaimu selgesti vastuvõtlikku osa. Seda siis noortest lugejatest. Täiskasvanud lugejale töölison niisugusel kergel kirjandusel muidugi täita, hoopis vähem tähtis osa. Raamatusõber, kes ei ole jäänud lapsepõlve lõpuaastate vaimsele tasemele ei tarvitse ju seikluskirjandusest ülbelt mööda käia. Vahel võib ta seda heatahtliku muigega lugeda enda lapsepõlvele mõeldes. Vahel võib ta isegi tõsist mõnu tunda mõnest autori kunstilise osavuse näitajast. Tunnen näiteks üht meie nimekad kultuuritegelast, kes on innukas Sherlock Holmsi austaja. Mitte küll sellepärast, et kolan Toil oma kangelase kaudu meile avastaks senitundmatuid elu sügavusi. Küll aga sellepärast, et kirjanik väga andekalt ülistab meile kõigile tuntud väärtusi tähelepanuvõimet rangelt loogilist mõtlemist. Veel märgin, et seesama Sherlock Holmsi austaja seda tunnustades ei aseta mingit rõhku Sherlock Holmsi lugude kõige primitiivsem Aleväärtusele sündmustikku nõnda öelda tehnilisele põlevusele see teda enam ei huvita, sest ta on täiskasvanu. Nüüd aga palun, lugupeetud kuulajad, mind mitte süüdistada odavas irooniseerimises. Ma tean väga hästi, et mõnigi, kahtlemata täiskasvanud lugeja, kes loeb peamiselt just sedasama kerget kirjandust ja ei tunne sealjuures olnud hoopiski mitte jäänuna lapse vaimsele tasemele. Siin kerkib küsimus vähesest lõudlikkusest. Kui näiteks valmisriiete alal valitseks selline olukord, et kõik ülikonnad oleksid sama hinnalised, kes siis veel valiks imetumaid vähem vastupidavaid, ilma erilise nõudlikkusetava produtseeritud. Igavesti jääksid need koormama kaupluste ladusid. Kodanik aga, kes ei oleks ülikonda nädalal asjatundja, paluks uut ülikonda ostma minnes kaasa spetsialisti, et see talle tõepoolest parima aitaks välja valida. Kes meist ei tahaks saada parimat ka vaimsest loomingust? Etsemeid rikastaks meile midagi väärtuslikku juurde, annaks. Tahaksin tuua ühe konkreetse näite. Meie sajandi seikluskirjanduse üheks nimekamaks esindajaks on ameeriklane Edgar Rice, Burroughs Tarzani lugude autor, kindlasti olnud andetu inimene. Kuid küllap on mõnelegi kuulajale uudiseks see, kuidas ta ise oma loomingusse suhtus. Mingil määral mõjustatud Kiplingi džungliraamatust suurepärastest lugudest, mille peategelaseks on huntide poolt üles kasvatatud poiss Maugli. India ürgmetsades lõi Edgar Rice Burroughs Tarzani kuju väleda sulemehena, kes oskas kasutada kaasaegse lugeja loomulikku huvi maailma seni vähetuntud avalduste vastu. Saida kähku populaarseks ja rikkaks. Kui nüüd kirjanikult, kes muide jalagagi Ameerika ühendriikidest veel välja polnud saanud, küsiti, kas ta ei kavatse reisid Aafrikasse vastaste rõõmsa imestusega? Ei. Milleks seda? Tarzani lugude kirjutamine on selletagi selge. Ja kui paljud inimesed on lugenud neid lugusid just siirast huvist aafrika vastu ja neist tänuga autori vastu omandanud ettekujutuse mustast mandrist. Metsikult rumala ettekujutuse muidugi. Loen ette ühe lõigu Tarsalist. Välkkiirelt haaras raudne käsi hiigelkaela ümbert kinni ja lõvi, kes möirgas ja vehkles tõsteti üles sama kergelt nagu kleit on, oleks tõstnud väikese koerakese. Pilt, mida ta nägi praegu Aafrika džungli hämaras sügavuses jäi igavesti püsima ajus. Mees ta ees oli füüsilise täiuslikkuse ja hiigeltugevuse kehastus. Ent võitluse tagajärg ei sõltunud siiski jõust. Kuigi ta lihased olid võimsad, polnud neil võrreldes Lõvi omadega mingit tähtsust. Ta ülekaal seisnes osavuses mõistuses ja Bigasteraavas noas. Parema käega lõvi kaelast kinni hoides peksis ta vasemaga lakkamatult luga lõvige pööraselt vihane loom rabeles kõigest jõust jagu, võitlus kestnuks, paar minutit rohkem, võinuks tagajärg olla hoopis teistsugune. Kõik tehti aga nii kiiresti, et lõvi vaevalt jõudnud toibuda. Kallaletungi üllatusest kukkus elutuna maha. Kummaline olevus, kes ta hävitas, seisis sirgelt, lõvi laibal metsikult ilusat pead taha visates kisendas ta hirmuäratavat hüüdu. Põnev, eks. Aga kas ei ole see füüsilise täiuslikkuse ja hiigeltugevuse metsikult ilus ja hirmuäratav kehastamine siiski nagu odavavõitu ja kas see pole see lõpuks selle põnevusega üle muigama? Nüüd aga mõned lõigud soolse Kesselli romaanist Lõvi mis möödunud aastal ilmus Loomingu raamatukogus. Joseph Kessel. Huvitav prantsuse kirjanik. Muide, maa ja Kiplingi austaja on juba märksa tõsisem mees. Tema teos ei kuulu enam kerge kirjanduse hulka, teatud seikluslikkus sellest hoolimata. Ja tema juba ei oleks kirjutanud Aafrikast seda tõepoolest tundmata. Orjunga kõigutas oda, tõstis Dilbi, hõljutas kollast, lakkamistab head, kaunistas ja lähenes aina kiiremini. Otsisin pilguga Kihorat. Ta oli seal laskekaugusel. Ta pidi end näitama, pidi vahele astuma. Arvasin teeraja serval kahe põõsa vahel nägevat püssirauahelki. See näis moraali saatvat. Aga helkustus. Orjunka oli meist paari sammu kaugusel. Tuhm mulin, millest veri soontes tardus. Panin kingi pulli aja küljed värisema. Saba näppis, piitsala. Ta tundis ära moraani lõhna. Ta haistis vaenlast ja vaenlasel oli seekord ühes käes sädelev oda teises käes kriiskavate värvidega üle võõbatud nahatükk. Ja mis peaasi, too lakk. Tasaking, ole vagusi, kuulasena, ütles Patricia. Ta hääl polnud enam käskiv, selles värises, palveking alistus, sest Päprizzi all oli hirm ja ta palus. Orjunga jäi seisma. Ta tõmbas kilbi vastu keha ja laskis kuuldavale läbilõikava karje, mis näis kostvanud taevale. Ei tohigi ting, ole paigal. Sosistas Patricia. Kuulas seegi kord sõna orjunga, tõmbas õla tagasi ja tõstis käe. Odaheitja igivana žest. Pik jõutud otsaga metallvarras läks lendu. Samal hetkel, kui raud kingin, iha tungis ja veri haavast pritsis, karjatas Patricia, nagu oleks olnud tema ihu ja tema veri. Ja selle asemel, et kingi kõigest väest tagasi hoida, nagu seni laskis ta looma lahti, ässitas ja kihutas ta musta kallale. Lõvi kargas imetlusväärse kergusega üles, sööstis mõisates karv turris orjunga peale. Mõlemad lakad segunesid, üks surnud ja teine elav. Moraal kukkus maha, aga kilt valjas teda hoolimata lõvi lõmastavast raskusest kihvadest, mis juba ta liha rebisid, raius ta huupi ja pimesi oma jahinoaga nagu hullumeelne. Selles katkendis ei ole võitlus lõviga enam mingi omaette põnevuse efekt. See on seoses romaani tegelaste, keeruliste psühholoogiliste suhetega, mis nüüd on konfliktini jõudnud. Kõigest pingelisust hoolimata ei raiska kirjanik nii hirmuäratavaid vahendeid nagu Tarzani autor ja elamus on seda suurem šeff, kes seal teab, mis ta eelkõige tahab anda lugejaile kunsti. Edgar ris vorros teadis ka muidugi, mida ta eelkõige tahtis saada lugejalt honorari. Joseph Kessel pakub huvi veel paljude aastate pärast. Edgar Rice pagas unustatakse varsti ja seda kiiremini. Mida paremini õpitakse tundma tõelist Aafrikat, rabavalt tellilevat, rabavalt huvitavamat, tema poolt kirjeldatust. Oma sõnavõtu lõpetuseks tahaksin kõnelda veel paar sõna Charles naabrinist kuulsast loodusteadlasest. Vana mehena avaldas Charles Novin siirast kahetsust, et ta oma erialale andudes oli unustanud arendada endas kirjanduslikku meelt ja maitset. Ta tundis, et ta oli paljust ilma jäänud, elanud hoopis vaesemalt, kui see vajalik oleks olnud. Ja nüüd jäi tal üle ainult asjatult tagasi igatseda oma noorust, kus veel kõik seisi sees. Wana Darwini nukker pihtimus olgu meile hoiatuseks. Ärgem unustagem osa saada sellest suurest elu väärtusest, mida pakub kirjandus ja kirjandusega suhteid pidades ärgem unustagem üha tõsta ja tõsta oma nõudlikkust.