Sind unes näen, laulab poeek Robert Schumanni laulutsüklis. Poeedi armastus on reaalsusjaan, unemaailm on taevas ja maa on katsutav ja puudutama too tabamatu. Inimesed tulevad ja lähevad. Nii nagu kevad märgib looduseringlust. On inimesi, keda alati rõõmu tänu ja austustundega soovitakse meenutada. Tänases saates mõtlevad eesti trubatuurile. Frieda Bernstein Lilli Pirke Tiit Tralla ja Jüri Kruus. Mikrofoni juures ongi Jüri Kruus suled, Hendrik Krumm iga kokku puutunud tema esimesest külalisetendusest viimaste etendusteni, küllap paljudel-paljudel muudel puhkudel töiselt ja koduselt. Ja puhtinimlikult kohtumispinnastelt veel. Hendrik Krumm, meie truba tuur, kas me võiksime niimoodi öelda? Selleks, et eraldada lihtsalt häid lauljaid tõelisest ooperitähtedest peab olema kursis kogu maailma muusika ja laulukultuuriga. See on minu meelest kõige olulisem saades pildi erinevate lauljate kui ka erinevate põlvkondade tasemest. Kahjunet tõelised tunnetame kui tunnetame, vot just nimelt selliste lauljate tõelist väärtust kui ka puudumist ainult siis, kui kell on löönud. Ning kogu tagasivaade toimub vaid mineviku vormis. Hendrik Krumm on mitte ainult et 60.-te või 80 aastat Estonia teatri esitenor vaid meil on olnud tegemist tõelise ooperi tähega, kelle peale peame uhkusega tagasi mõtlema. Me mõtleme inimesele, kes on toonud meie Estonia teatrile kui üldse Estonia muusikakultuurile au ja kuulsust kogu maailmas. Esinemistel nii Moskvas, Leningradis kui ka paljudes riikides. Ega asjata ei öelda, et külaline on siis erilise väärtusega, kui teda kutsutakse tagasi ükstaskõik, kus Hendrik Krumm esines Moskva suures teatris Leningradi Mariinski teatris kui paljudes teistes kohtades. Alati oli tagasikutse olemas mitte ainult man Riikkonna, vaid paljudes teistes rollides. Aga kogu see tase, mida Hendrik Krumm kajastas esindades meie laulukunsti välisriikides oli selline, mis leidis nii muusikakriitikute kui ka publiku erilist sooja toetust. Rääkimata aplaus ist, mis saalist toimus. Teades, et Hendrik Rummi perekonna hea tuttav on Tiit Tralla perekond läksingi ühel päeval kahe etenduse vaheajal Tiit Tralla garderoobi lootuses et ehk ta räägib meie kuulajatele midagi mõnusat põnevat Hendrik Krumm pere ja elukohta. Ja loomulikult talitas garderoobides alati lahke naeratav proua lilli pilke. See teatripere lilli. No kuule, mina olen ju nii palju juba Henricus rääkinud, igal pool, aga näed, siin on proua Pirke ja büroo. Birgel on üks, üks üks lugu, kuidas nad Hendrikuga Pariisis jalutamas käisid. Ja seal oli armulauda, võeti just kõik seal üleval ja teised olid kõik juba läinud, noh endal seda keeku vajatama meie kahekesi sinna nagu nagu veel noh, vaatama ja ja korraga läksime mõlemad klassimisena põlvili ja võtsime armulauda. Ja äkiliselt meile ka. Ja siis tulime sealt välja ja mina nutan. Ja ta ütleb küsib, et no kuidas siis tehke, kuidas siis nüüd on ta, mis ma ütlen, tunded ajul ootan, aga see kuulub asja juurde. Kas jõuluvana Krumm, teie kodus ka käis? Ma ei mäleta, et Hendrik oleks kunagi meil jõuluvana teinud aga see on sul õige, et tõepoolest ta meie perele võib-olla nagu kaudses mõttes võib öelda, või otseses mõttes jõuluvana oli, sellepärast et temal oli üks niisugune tore ütelus, kui ta tuli alati, et. On tore, et olemas olete. Mu meelest oli see meile kõigile meie perele niisugune, nagu kingitused. Sellel ajal me ei rääkinud niisugust keelt. Me rääkisime kuidagi teistmoodi. Aga ta ütles seda väga siiralt, küll on tore, et te olemas olete, see tähendas seda. Et tal oli hea tulla. Et tal oli meie peres hea olla. Aga samas ta tegi ka sellega meile kingituse. Sest ega Ma räägin kuule keeruliselt. Aga ega see ei ole nii nii tavaline olla kellegile mitte meelepärane vait vajalik. See on üks väga sügav ja tõsine küsimus ja kui see tõepoolest nii oli, et ta ütles küll on tore, et te olemas olete ja ta tuli hea meelega meie majja siis oli meil sellest sama hea meel kui temal. Millest te rääkisite, meie rääkisime kunstiasjadest siis kui Hendrik suri, siis me tegime väga palju intervjuusid ja rääkisime ja minu ütelus oli ikka see, et lipulaev läks ära. Ja mis ma sellega mõtlesin, mõtlesin seda, et ta oli tõeline kunstiinimene. Ja kui teatrist läheb ära niivõrd suur kunstiinimene vaat siis ma loodan, et võis öelda, lipulaev läks ära. Ja meie jutud olid ka kunsti ümber. Me noh, jumala pärast, eks me vahel ajasime plära ka. Aga väga vähe, sest meil ei olnud kummagil nii eriti palju aega, et me oleks iga päev kokku saanud, aga kokkusaamised olidki paraku selleks, et kas midagi arutada või mingisugused väga-väga huvitavad probleemid, kes oli midagi näinud, kas teatis oli midagi juhtunud, mida oli tarvis arutada. Ja noh, see ei olnud ju kellelegi saladus ja et ta oli pea iga laupäeva õhtune, meie meie saunakülaline, sest tema oli väga suur saunasõber ja tal omal maja all, eks saun rikki, just sel ajal, kui meil oli, sai saun valmis. Nii et ta oli hea meelega meile alati saunas ja, ja need sauna juttudki ei pääsenud ikka kunstiteemast kõrvale. Tead, mis tol ajal teatris aktuaalne oli, mis pani niimoodi inimest südant valutama ja arutlema ja rääkima ja külla tulema ja edasi. Ütleme no eks ka sel ajal, kuna Hendrik oli, oli ju ka õpetaja ja tema õpilane, Vello Jürna Ki praegu on nüüd meil nii-ütelda tema mantlipärija, kui nii neid sõnu võib kasutada, kuigi Vello õppis ja lõpetas, lõpetas Ivo Kuuse juures, aga Hendriku juures ta oli ikka oma põhilise aja. Ja kas see ongi tähtis? Tähtis on see, et kaks tenorit õpetasid meile vägeva tenori praegu. Aga ma tahtsin selle jutuga seda öelda, et, et noorte noorte järelkasvuprobleemid olid ka sel ajal juba väga teravad. Kui palju ta arutles selle üle ja Vello on hea tenor, tal on ilus kõrge hääl, hakkas, tal tuleb ikka see tämber, et ta saaks ikka esimesi rolle laulda ja tähendab tema arutlused olid sügavalt professionaalsed. Kui sa juba kuulad sedagi, mis, kas ta tuleb see tämber, kas ta, kas ta kannab esimese tenori rolli obli dramaturgia on kirjutatud, tämbrid on kirjutatud hääleliikide ja, ja, ja ämbrite peale, kas tuleb tenor, kes on esimeste rollide laulja, mitte, kas ta laulab ära noodid, kas ta tuleb esimeste rollide laulja, tema probleemid olid sellised, tema probleemid olid need, kas, kas meie lauljad, kus kohal on meie lauljad maailma mastaabis, kui me neid õpetame, tal olid konservatooriumis selle, selle selle küsimusega isegi väiksed vastuolud, kus ei saadud temast aru, mis tähendab maailma mastaabis aga maailma mastaabis tähendas tema mõiste järgi seda, kus reas me oleme. Kas me suudame, astus ta nagu nägi ette seda vaba aega, mis tuleb, kas me suudame astuda vot siis selget sammu kõikide teiste riikidega või jääme või jääme siia oma konservatooriumi heade akustikaseinte vahele, ainult laulma, kas meil tulevad arvestatavad? Eks tal süda valutas sellepärast, et tema põlvkond Voites Kaal, Krumm, Palm, Tauts ei jõua kõiki nimetada, need olid ju ju ikkagi rahvusvahelise klassi lauljad. Tal valutas süda, kas nende õpilastest tulevad rahvusvahelise klassi lauljad? Kas õpilased astuvad nende sammu? See oli tal üks, üks, üks, väga-väga valus küsimus. Kas ta isiklikult oma hääle või eluprobleemide kohta oli niisugune kurtia inimene avali sulle või sinu pojale tihti inimene või oli ta enese suhtes kinnine ja kinnihoidlik? Tema püüdis alati arutada asja ja, ja see sealt ka niisugune väga aus suhtumine oma laulmisesse ja, ja siis ka kui näiteks sellist juttu juttu tuli, siis siis ta vahel tegi isegi seda seal selle vea, et ta mittevajalikus kohas rääkis liiga avameelselt oma köögist. Aga noh, neil oli muidugi sellest palju juttu ja aktsiisid küsid Juhani kohta siis. Niisiis et tema ei usu. Ja me ei usu, kui juba rääkisime. Ja nii naljakas kui see oli ju mäng, mängisime sel ajal juba viiulit ja ja käis no peaaegu kõik Hendriku etendused. Ja ükskord mina läksin pärast, mina talle ka ikka ütlesin, kui midagi niimoodi oli või, või noh, vahepeal juhtus, et määris natuke või. Ja ma ütlesin, sul seal ühes kohas ei usu mulle, ütles juba ja seal on mul ja me rääkisime sellest juba. Tähendab. Madal seda juttu rääkida sellepärast et see aval kunstliku hing see tunnetas. Et see pisikene poisikene oli tõepoolest harduses tema ees ja samasid Hality terava kõrvaga. Ja nendel oli, oli, millest rääkida. Paljud asjad isegi tulevad minule uudised ette. Kui Juhan ütleb jaamiomedikuga, räägiksime nendest asjadest minuga, ta ei olnud rääkinud. Kas ta niisugune pabistaja inimene oli enne etendusi ja siis oli jälle midagi, mida laupäeval saunas välja peksta? Kes tema Paristamisi teab, aga no mina olen olnud temaga koos ikka küllalt suurtel kastrollidel. Ma pean silmas näiteks suure teatrikast rolle, kus ta laulis Truva tuuri 30 40 kraadises kuumuses. Kui vanako Slovski. Me olime nimelt seal leeveževiagazlovski Sovski kaldeoloogisega, Slovski tuli Hendrikut tervitama ja siis rääkis pikalt ja laialt seal ja imestas, et kuidas sellises kuumuses laulame. Ja vot sellel perioodil, kus paljutki kukkusid ära taolise Hendrik väga hästi. Ja seda võibki talle öö tema kohta öelda, et tema väga rasketes situatsioonides oskas niimoodi kokku võtta nagu mitte keegi. Näiteks olime sealsamas Moskvas tuli, see oli teine kord, kui oli tarvis laulda müüdud mõrsja seenikut ja hommikul tal ei olnud hääle, ei usugi. Ja noh, meil oli kaasas ja arst teadis, mismoodi Hendrikut turgutada ja nii. Ja siis mina, doktor Luige ja mina pärast doktor Loide käest küsisin, et, et kas sa suudaksid iga meest niimoodi üles upitada. Täitsa niimoodi saab ikka seda meest aidata, siis ise venelast aitab. Nii kui tuleks välja, nii, ta kuulis kohe ära suure teatri akustika, kus toll muidugi ennemgi laulud, mis on väga hea selle Acost selle hea akustika pealt, ta seadis ennast nii nagu baby ütles omal ajal meie ühine õpetaja pappi, Arder, et kui sa oled kehvas vormis, siis sa laulad kõige õigemini. Ja see tuli tõesti üks paremaid etendusi. Aga ma arvan, et kui sinu esimese küsimuse peale mõelda, siis siis tallu vaevalt et tal närvi ei olnud. Aga tal oli ka üks niisugune omadus, mida, mille väljendamiseks kasutatakse. Seda niisugust tagavaraenergia juttu, et kui lõvi ajab taga, siis inimene on võimeline 208-st meetrist üle hüppama. Tähendab, temal oli mingisugune niisugune omadus kõik, kellega sa seda räägita, räägivad sama juttu, kui sa küsid, temal oli see omadus, temal pääses kriitilises olukorras tagavaraenergiat tööle. Igal meist on omad nõrkused. Millised nõrkused olid temal? Millised nõrkused olid temal? Eks ta üks isepäine oli muidugi. Aga kes see niisugustest meestest, kes on palju saavutanud, ei ole isepäine. Küll see eesti mehe jonn ja niisugune asi. Discota tuli meile ja ütles. Kati tahab kogu aeg, et ma oleks teistmoodi. Ma ütlesin talle, ma olen selline nagu ma olen. Vist ees voodiks naised tahavad ikka, et me oleksime nende moodi, aga tema oli selline, nagu ta oli tõepoolest ta igas situatsioonis selline, nagu ta oli. Ja see oligi võib-olla nii, see moment, mille pärast temast tihtipeale ei saadud aru sest tema palju Yeputanud ta enam-vähem kõikides situatsioonides rääkis, nii nagu asi Igale kunstnikule on tähtsad need inimesed, kes seisavad ta lähedal. Kes on need inimesed, kes on need inimesed, kellega koos on söödud mitu, mitu puuda soola eestimaal mujal maailmas erinevates kontserdisaalides erinevates riikides. Viis aastat tagasi mõtles väga soojalt Hendrik Krummi algusaastatele tema armastatud klaverisaatja Frieda, Bernstein. Kuulame teda ka täna. Kõik on olnud kunstniku elus. Leningradis olid esimesed tema suuremat edu. Veel üks liin peab ilmtingimata olema, see oli ka 64. aastal kohe aasta pärast lõpetamist, kus oli Harkovi linnas meie liitu noort Te ooperilauljate festival, see tundmatu inimene sinna tuli ja vallutas mitte linna, ainult, aga vallutas väga palju inimesi, siis seal ta oli. No lihtsalt number üks asjal käisid kõik meie praegused suured inimesed väljaspool Tallinna. Tunnustus oli varem Moskva aitas teda ka Praha kevade rammidest pidi olema üks lauljate konkurss. Ja oli vaja valida lihtsalt inimesi, keda saadetakse Nõukogude Liidust ka. Millegipärast seekord pöörduti Tallinna konservatooriumi poole väga varakult veekümnenda üheksandal kuskil novembris juba paluti valmistada inimese, tõesti oli valmistatud viis inimest. Krumm oli teise kursuse inimene. Ja Arder oli meie suureks õnnetuseks halvatud sel ajal. Tal oli parees ja täis saanud võtta sellest üldse oosse, isegi sellest ei teadnud. Ja tegelikult sellest hakkas meie kõigi õige. Me valmistasime ise selleks ülekuulamisest, Ardelt tuli, Alder aktsepteeris, äärtes ütles jah, see on õige, Moskva juba ei unustanud teda kunagi enam. 60.-st aastast jaanuarist oli juba Krumm Moskvas, pärast olid suured kontserdid ja etendused ja konkurss, aga see oli esimene ja nemad ei unustanud juba Von Krumm. Nii nagu Harkovist oli, vot oli karkov ja rohkem keegi ei unustanud, et on niisugune noor noorsolist nor ooperisolist, need ka Hendrik rummi puhul maksab täiel määral Eesti vanasõna, et ennem saadakse kuulsaks võõrsil ja siis alles oma rahva hulgast, päris kindlasti läks veel mitu-mitu aasta, kuigi juba tead, juba oli teada, et vot seal olime, no seal oli, meil oli juba välismaa, kas trollid ja nõukogude liidus kast rollid, ennem kui hakkasid õiget kriitika artikleid meie ajakirjanduses. Ta kannatas sellepärast üsna palju. Ma ei räägi kaua isegi ma ütlesin palju ja mul on tunne, et mõned tema kompleksid, aga võib-olla üks põhjus oli see, et oma majas seda tükk aega nagu ei pidanud selleks keda tegelikult keda ta juba, kes ta oli juba sel ajal. Kuulamiskõrv on küllap teistmoodi kui Tavalisel ooperikülastajal. See jälgida väga tähelepanelikult juba läbi aastate Estonia lauljate, eelkõige juht, solistide häält nende häälekasvu muutumisi. Ja omalt poolt püüame teha kõik, et Estonia teatri hääled oleksid säilitatud kauemaks, kui seda võimaldab ühe inimese eluiga. Sa oled püüdnud säilitada vanu linte. Sa oled püüdnud hea seista selle eest, et inimesed saaksid salvestada muusikat sellel hetkel, kui nad on parimas vormis sinud. See on aga seotud ka etenduse juhina elava igaõhtuse ooperi etendusega elava muusikaga Hendrik Krumm laval ja Hendrik Krumm salvestuse stuudios. Kas need on kaks täiesti erinevat inimest? Hendrik oli täielikult loov inimene nii nagu ta valmistas etenduseks ette. Oli kõik see, mis sündis laval oli suures arengus alates sellest momendist, kui eesriie Läks lahti, kuni viimase akordini ning eesriide sulgemiseni. Ajalugu teab paljusid näiteid. Näiteks Marja Kallas, Giuseppe Di Stefano Franco Corelli inimesed, kes on tõesti erakordselt näitlejad ning lauljat. Kuid kui kuulates nende stuudiovõtteid ja etenduse võtteid, siis on vahekült selgesti tajutav. Sellepärast et stuudio kahjuks siiski paneb laulja mingisuguse kammitsas. Ja eriti kui on tegemist vot selliste lauljatega kes arendavad ennast nagu laval viivad nagu oma mõttelaval edasi siis tulla stuudiosse ja lihtsalt laulda ühte või teist aariat. Veel mitu korda seda tagasi võttes. Kahtlemata see ei mõju soodsalt heliülesvõttele. Hendrik rummi 60.-ks sünniaastapäevaks ootasime Eestimaale müüki uut heliplaati, mille valiku tegid sina, Jüri Kruus. Sul oli kindlasti seda küllalt raske tehasest, Hendrik Krummi repertuaar ei ole mitte just kõige väiksemate killast. Samal ajal oleks ta loomulikult jõudnud ja võinud ja otsekohe pidanud salvestama palju rohkem, kui ta seda oma eluajal tegi. Nüüd plaat, plaat, plaati ootame müügile tänaseks päevaks seda tõesti ei ole veel jõudnud. Aga mida sa valisid sinna plaadile, mida ja miks? Mul oli väga raske alustada tööd Endrik trummiplaadiga, sellepärast et kõigepealt Hendrikuga. Ma olen olnud väga kaua väga lähedases sõprusvahekorras ja kuulata taas pärast tema lahkumist tema linte oli mul äärmiselt raske ja sellepärast ma ligi kahe aasta jooksul lihtsalt hoidusin ükstaskõik, mis võttekuulamisest, kus Hendrik laulis. Nüüd, kui tuli päevakorrale Hendrik Krummi juubel siis ma sain aru, mis tähtsus on. Kui nüüd anda välja uus heliplaat Hendrikust, nüüd anda kompakt diskil mida ma siis valisin? Hendrik on väga mitmekülgne kunstnik ja kahtlemata tema repertuaar on väga laiahaardeline. Sinna kuulusid nii ooperiaariat kui romansid, operetiaariad, laulukesed, terved vokaaltsüklit. Kuid minu silmis ja ma arvan väga paljude ooperisõprade silmis on kahtlemata indilkum siiski eeskätt. Edasikandja ja sellepärast ma kogu põhitähelepanu koondasin just sellele, et see plaat näitaks Hendrik rummi vokaalseid võimalusi. Seda, mida kujutas endast Hendrik Krumm Mis aastate salvestused nad on? Esimesed on pärit 1962.-st aastast ja viimased on 80. aastate lõpust. Piditsa mõningaid salvestusi väga tehniliselt kaasajastama ja nii-öelda järele aitama. Ja eriti need, mis puudutasid 60.-te aastate võtteid, kui ka samuti teisi, oli vaja kohendada seal tublisti just nimelt tehnilisest küljest. Küllap on sul siis ka raske kuulata neid lihtsalt raadio helisalve jäänud kohendamata võtteid. Tähendab. Kõik võtteid, mis tulevad praega raadiost Ni Hendrik rummi ükstaskõik, mis teise meie tuntud interkleidi esituses, kes enam ei ole tegevlauljana kaastegev diaatris. Neid tuleb vaadata väga hoolikalt, sest see on ju ainukene see, mis nendest järele jäänud. Ja iga võte peab siiski kajastama seda väärtust, mida see laulja tegelikult oli. Ja kes kasvõi üks asi näiteks kas või tehniline moment ei ole see mis on vaja, siis mina leian, et kas seda on üldse mõtet lasta, eriti sellise tasemega lauljal nagu Hendrik rummi puhul peab olema ikka heliülesvõtte täielikult korras ja vastama kõigile nõuetele sellisena nagu Hendrik oli tegelikult laval. Tenurite rollide rolle on päris mitmeid ja tenor on ooperitähtede täht. Kas sa võiksid öelda, mis on see, mis eraldab Hendrik rummi teistest teenoritest ka maailma mastaabis? See on kahtlemata kõrge professionaalne mastaap. Hendrik on, meil oli kõik see, mis vastab tõelisele mastaapsele kõrgtippudenurile tema hääle professionaalsus, tema temperament, kooliline ühtsus ning kahtlemata särav ülemine register, mis võimaldas tal takistamatult laulda küllaltki raskeid ooperipartiisid. Näiteks ma võin öelda, kui omal ajal Luciano Pavarotti laulis rügemendi tütres tooniat, et siis kogu maailma ajakirjanduses kirjutati et see on suur ime, et Pavarotti esitas üheksa toot. Aga meil rügemendi tütre etenduses Hendrik Krumm igal etendusel laulis originaalhelistikus üheksa, tood seda nii meil kui ka Moskvas. Ja kõik need inimesed, kes olid kaasasele etendusel, mäletavad, milline vaimustus torm tuli pärast etendust saalist. Kui Hendrik kujundas endale lavarolli siis ta ühendas endas väga just nimelt vokaalnäitlejameisterlikkuse. Iga tema poolt antud kuju pidi olemas, sügavalt, sisemiselt läbi tunnetatud. See oli ka alati esimene moment, mille poole Hendrik pöördus. Kahtlemata kõik see pidi toimuma läbi häälevärvide, mistõttu Hendrik samuti pööras suurt tähelepanu just nimelt värvide otsingule peanodele Spart, Sandodele ja paljudele teistele momentidele, mis aitasid tal nagu luua antud kujust eriti tõetruu kujundi. Kas olete Hendrikuga sageli käinud kaasas erinevates paikades, erinevatest? Trites, ja millist vastuvõtuoled sa kohanud? Üks asi on see, kui meie kuulame siin diaatris ühte või teist lauljat, siis paljudel inimestel puudub nagu seisukoht. Nagu harjume ära selle lauljaga, kes meil on ja võtame teda, et umbes niimoodi, et hea, et ta meil on. Aga vot kui selline laulja kes läheb kuskile mujale teatrisse laulma, kus on erilised suured nõuded. Vaat seal tõesti pannakse paika, tema maastab, me teame väga hästi, mis tähendab Leningradi Mariinski teater, mis tähendab suur teater. Maalin Hendrikuga kaasas tema esimesel esinemisel, 60.-te aastate algul Leningradis, kui Hendrik laulis poeemi. Ja ma mäletan seda momenti, kui Hendrik läks kõigepealt proovi. Tema peale vaadati umbes niimoodi, et noh, et näed, laule tuli kuskilt kuskilt tuli ja mis tasemega ta küll võib-olla. Kuid see suhtumine oli ainult proovi algul. See, mis toimus jumal pärast proovi, eriti kõik see, mis toimus pärast etendust ja poeemi etenduse ajal saalis. Teate, seal peab olema lihtsalt inimene juures. Et kinnitama seda, kuidas publik suhtus nooresse lauljasse. Ja võib-olla see poeem oligi see, mis avas nagu Krummil tee paljudesse Venemaa ja Euroopa teatritesse. See oli nagu algus. Kui palju pärast oli vaimustatud vastukajasid Hendrik Rumi esinemistele esinemistele nii soolokontserdiga kui ka ooperietendustega. Ma mäletan väga hästi seda etendust, mis toimus Moskva suures teatris. Ruba tuur. Moskva publik on kahtlemata väga palju näinud, väga palju kuulnud. Moskvas on esinenud väga palju tuntud lauljad, nii suure teatri omad lauljad kui ka terve, las skaala, teater ja paljud-paljud, teised suured kollektiivid. Ja see, mis toimus Moskvas pärast man Ricost, Vetta. Publik nõudis tungivalt man Rikov Streta kordamist ja muidugi Marikostreta korrati see, mis tegelikult juhtub suures teatris väga harva. Tegelikult seal omad kindlad traditsioonid. Aga sellisel publiku nõudmisele ei saanud isegi suur teater vastu panna. Ja kahtlemata see oli järjekordne alus, mis aitas Krummi edasi tema järgmistele esinemistele suures teatris. Muidugi, täitsa omapärane etendus oli Odessas kus toimus maskiball. Ma sattusin sinna küllaltki juhuslikult ja mul oli väga hea meel kohata Hendrikut Odessas. Ja muidugi ma viibisin maskiballi etendusel. Etendus läks kogu aeg tõusujoones ja pärast viimast vaatust tõusis publik püsti ning skandeeris meie tänurile hüüdes aplodeerides. Ja see etenduse melu oli selline, et seda võib ainult näha, aga seda isegi jutustada. Väga raske. Eesti inimene on ju kiitusega väga kitsi küllap nii ka enesele mõeldes, kuidas Hendrik Krumm iga oli lugu oli ta väga kriitikameelne. Oli ta rõõmus, oli ta hüplevalt rõõmus mingisuguse õnnestumise üle või ütles täiesti inimese moodi lihtsalt, et päris kena. Või et paistab, et läheb korda. Hendrik oli tegelikult väga avarameelne ja väga aus inimene. Ja sellepärast temaga läbida oli väga tore. Mitte kunagi ei olnud seda momenti isegi kahtlust, et seadet tulla midagit teistmoodi tagasi sest kõik see, mida Hendrikule räägiti, talati hoidis enesele ja sellepärast see niisugune ustavus vahekord oli väga tore. Mis puudutab näiteks Hendriku esinemisi laval, siis ta oli küllaltki kriitikameel, isegi minu meelest väga kriitikameelne. Ta teadis väga hästi, mis tal läks korda, mis nõudis enamat. Mõnikord isegi oli see kriitika võib-olla liiga tugev. Aga kui etendus oli tõesti läks hästi, ma tuletan jälle meelde seda. Truvad uuri etendus Moskvas, siis Hendrik ütles selle peale, noh, paistab, et läks korda, samas, kus publik nõudis seda korduvalt tagasi tagasi, tagasi, lavale. Muidugi Hendrik oli selline, kes väga palju kuulas, ta tohutult ennast täiendas. Kui mingi asi oli natukene isegi kuidagi kahtleval seisukohal, siis ta võttis järjest uusi ja uusi heliplaate, kuulas neid, kuulas uusi esitusi, võrdles neid ja tegi endale alati vajaliku järelduse. Ja see muidugi aitas Hendrikut ka küllaltki palju kaasa tema loometeel. Ma tean, et kandes oma südames maskiballi kaua aega, huvitav, miks just seda ooperit ja miks just see oper oli see, mida ta ise soovis lavale tuua? Võib-olla sellepärast, et see oli tema algperioodi üks kõige eredam etapp. Ja tegelikult see roll Gustav kandis nagu teda kogu tema loomingu vältel. Kui palju esines ta sellega nii Leningradis, Saraatoris ja paljudes teistes kohtades. Nii et kahtlemata see oli Hendrik oli üks tema lähedasemaid rolle ja sellepärast otsustas kindlasti tuua seda ka tagasi meie teatrilavale. Nende. Ma siiski ütleksin, et ma ei tahaks küsida küsimust Hendrik rummi parimad rollid. Aga ma küsin. Ma arvan, et Hendrik rummi tuleks siiski võtta, nagu ma juba varemalt ütlesin, tõelise itaalia repertuaari kujundajana. Mistõttu minu meelest tema kõige paremateks lollideks on eelkõige just nimelt Itaalia Belkanto rollid. Võib-olla paremik nendest moodustaks, et Kardot chia tila Mermoris. Man rikut raba tuuris tooniat rügemendi tütres, Öelda Hendrik Krummi Pinto häälele sobis minu meelest kõige rohkem just eelkätt sellised partiid nagu Foresto luid chia Teammermour. Ja võib-olla just nimelt katoonio, sest see, nagu vastas kõige rohkem Hendrik trummikunstniku ja häälevõimalustele