Tänase saate külaline on särav oma esinemistes ja väljastumistes. Ta võib organiseerida suurejoonelisi koosviibimisi, kuid on samas meelsasti kahekesi iseendaga. Ja ta on öelnud, et emotsionaalselt on kõige tugevam tunne hirm. Igal juhul on see suurem ja tugevam kui arm. Ja Talle on loodus andnud palju andeid kaunite kunstide vallas. See inimene on, kui me nüüd annaksime natukene muusikat veel kuulata ja mõtleksime, siis. Ja tõepoolest, Mart Sander on tema, kelle lastetuppa me temaga koos täna siis lähen. Kas see muusika on pärit ka kuskilt lapsepõlvemailt? Põhimõtteliselt on küll, jah, see on justkui küsitakse seda küllastatuseni äärmuslikult Lailate küsimust, kuidas Mart Sander jõudis kolmekümnete aastate juurde, mida on küsitud nüüdseks siis juba umbes 15 aastat siis ma tavaliselt räägin seda, aga nüüd sai vähemalt siis las ta seda kuulata, sest see oli just selle esimese plaadi pealt, mis mulle kätte sattus, õieti ma ei teagi, miks, aga mu isa ostis selle hommikul ajas mind sellega üles, kui ma olin 12 aastane. Seal peale siis BBC tantsuorkester, Helvi, hooli, orkester, salvestused aastatest 30 20 34. Selline nõukogude heliplaat LP ninaga tantsumuusikat toob. Ja tegelikult eks seda oli juba natukene enne olnud, sest et pärast olles näinud mõningaid filme just nimelt tolle filme, vanu, vanu filme, ma olen tundnud ära, et need on olnud just need filmid, mida ma mäletan tükati väga varajasest lapsepõlvest, mis olid mulle jätsid mingisuguse sügava mulje toona, ilma et ma oleks teadnud täpselt neid lahterdada, mis filmid need sellised on. Vot ja selline plaat selle orkestrimuusikaga oligi see, mis selle ütleme siis selle alateadlikult juba üsna kaua kestnud tunde tõsis nagu päevavalgele ja teadvustas selle, nii et ma oskasin sellest ajast peale öelda, mis mulle täpselt meeldib. See oli siis tollal kui Martali 12 aastane. Aga kas tuleb meelde esimene hetk iseendast mida võib öelda, et seda ma tõepoolest mäletan ise? No vaata, ma mäletan absoluutselt kõike ja, ja mul on siiamaani hea mälu, aga mul ei pruugi lihtsalt rääkis keegi usu mind eriti näiteks mäletama esimest sünnipäeva väga hästi, sest mind viidi akna kaudu anti veel õue, kui vanemad olid koos ja viidi kõrvalmajja. Ühe naabritädi juurde tuppa magama, kellel endal kaks väikest tütart ja mis mulle head meelt. Aga ma suurepärases mäletan seda, seda olukorda ei ole hiljem olnud. Aga mõõdet on sellest kellelegi rääkida, oma vanemad ei usu mind. Aga mis ma tegin näiteks kaheaastaselt ja kahe poole sealt neid detaile mäletan suurepäraselt juba. Näiteks mõni. No ma tegin näiteks sellist rumalust, üks kord, et ma istusin liivakastis, jaa. Jaa. Meil oli seal liivakast millegipärast, ega meil lapsi seal ei olnud seal rajoonis eriti palju ja see kast oli rohkem kassidele koertele selline väljaheitemängud. Aga mina siis me olime emaga käinud vist linnas, jaa jaa, mina alati igatseda viluga vaatasin noh, kohti, kus olid nii-öelda täiskasvanud inimesed, sest et näha ei tahtnud üldse laps olla. Ja, ja eks me olime vist käinud mööda kuskilt, mis tol ajal olid näiteks kohvik, pärl või, või midagi sellist vanalinnas Me elasime kesklinnas ja siis istuda siukseid ribakast ja mõtlesin, et noh, siis mängime nüüd täiskasvanud, et teeme, nüüd on kohvik, leidsin sealt jäätisepulgaks liiva sööma. Ja, ja seda ma mäletan suurepäraselt, siis ema karjus mulle. Papa sundis mind pesema. Tegelikult see on tõsine lugu, sest ma jäin väga raskelt haigeks, ma sain sealt düsenteeria omale sealt liiva seest, ma olin praktiliselt kliinilises surmas, ma olin pikka aega haiglas üks aastat pool. Neid haiglapäevi, ma mäletan suurepäraselt, mäletan teisi lapsi sealt. Mäletan, kui mind sealt pärast ära viidi, sinna viidi, mäletad mind ära viidi, ühesõnaga sellised sellised asjad on suurepäraselt meeles, kõik. Kas sa mäletad oma lapsepõlvekodu ka hästi ja tuba ja kõik kuidasmoodi see seatud? Ei, ma räägin sina sellepärast, et me oleme olnud noorteraadio päevilt, päris kolleegid on tehtud ju palju saateid. Nii et kas oli niisugune oma tuba oma luba olemas? No minimaalselt me meil oli suhteliselt no muidugi mäletan selles mõttes, et ma elasin samas kohas, kus ma olin, eks ole, sündinud elasin kuni praktiliselt üle-eelmise aastani ja mu isa elas seal enne mind. Vanaema oli seal elanud, nii et see oli väga selline traditsiooniline korter, aga ta ei olnud sugugi suur korter. Pärast teda natuke laiendati kui vanemaks saanud. Aga ma mäletan seda mitu korda ümber tehtud, eks ole, tõstetud mööblit ja nii edasi, aga ma ikka tegelikult mäletan paksult iga igast noh, palju on öelda sisekujundusest, aga igasugusest asendist mingeid lõike, mis sellel ajal on juhtumeid, mäletan küll, jah. Jah, jäli. Oi, ei, no need on niivõrd palju, et ma ütlen, et tahaks, 10 10 erinevat asetust on tal olnud. Ei, seda küll, aga see lapsepõlvekodu, kuskohas asus seal kesklinnas? Tallinnas Sakala tänaval praeguse sümboolselt öeldes, et täpselt praeguse konservatooriumi nii-öelda peasissekäigu vastasmaja seal siiamaani olemas. Aga nüüd nad on temast tehtud, ma nimetan seda Eurokiovskiks, ta värvitud ereroheliseks ja pandud uued klaasid ja ilmselt mingid firmad seal praegu pesitsevad. Ma ei oskagi öelda, ma ei ole seal sees käinud, kuigi mõtlesin, et peaks sinna minema ja vaatama üle rääkima sealsetele töötajatele, mis ühes või teises kohas, kelle kirjutuslaua all on midagi juhtunud. Selles majas loodetavasti oli ka oma hoovi oma aed. Jah, noh, see oli vana maja tähendab 1864 ehitatud puumaja, nii kui nad kesklinnas Sakala Tatari kandis on. Aga see aed oli rohkem sümboolne, midagi väikest seal oli ja ma ütlen see liivakast, mis hiljem ka sealt kadus. Ja, aga, aga see oli mulle suhteliselt ükskõik, sest mina noh, ma ei olnud selline mindika, aeti kaikaga välja ega mina ei tahtnud seal olla eriti. Mängukaaslasi ei olnud. Tänu taevale, mitte. Ei, ma ei tahtnud ka seal tõesti seal Raunis palju lapsi ei olnud ja, ja kui seal vahepeal mõned siginesid, siis vanemad ikka ütlesid, et näed, nüüd näete, nad on õues ja miljoni mängija oima sõdisin vastu. Mida ma nendega mängin, seal, mida teen liivakooke nendega ma ei tahtnud seda absoluutselt. Nii et selline üksiku lapse õdesid-vendi ei olnud ju selline maailm, see on omapärane. Jah, ja kuna vanemad on ka üksikud lapsed, ei olnud ka tädisid, onusid ahistamas. Nii et möödus täiesti rahulikult. Olid küll, tähendab, lasteaiaaastad olid, noh, nende vastu pole otseselt ei olnud midagi, välja arvatud juhud, kui veel lasteaeda tuli muuta, need algused olid aga kohutavad, aga aga mingil määral ma olin oma ütleme siis siukseid, geneetilised, sotsiaalse suhtlemise pagaasiga ikkagi sain hakkama nendes kohtades päris hästi, kui ma olin seal mõnda aega olnud, nii et lasteaia vastu mul midagi oluliselt ei olnud. Siiski olid ka perioodid, kus ma seal ei käinud, siis ma olin tõesti kodus üksinda, vanemad olid, ütleme, tööl, päeviti need olid väga-väga head ajad, olid need, mul ei olnud mitte kunagi igav, sain alati tegeletud, ma noh, loomulikult lugesin kodus väga palju oma. Ema õpetas mind väga-väga varakult lugema kirjutama. Nii et tegelikult ma võin öelda, valdav enamus raamatuid, mida ma lugenud, ma lugesin enne kooli läbi kooli ajal nagu polder selleks aega ja ja hiljem nagu tekkisid muud muud asjad, millega tuli tegeleda, aga see oli tõesti hea aeg, vaba aeg. Ja. Ta pidi öeldakse väga kasulik aeg. Oli mõni lemmikraamat ka või neid oli palju. No neid oli ikka väga palju, ma arvan, aga aga kui ma olin, no see oli küll juba kooliajal vist esimestes, ma ei mäleta küll mitmes klassis, aga siis ma sattusin minust väga epohhi loovale, kirjanikule, Balzackile ja minu meelest, kas oli kuues osa, esimene, mis minu kätte sattus, kus olid tšakrad, nahk, sellised lood, mis jätsid mulle väga-väga sügava mulje ja siis pikaks ajaks nagu Balzakist minu selline märkodi. Ajakirjanik, kes oskab mitmel leheküljel kirjeldada ukselinki näiteks? Vaat mina olen edasi, ei mäleta, mina sain kuidagi väga kiirelt kõigest sellest üle ja ja pärast alles hiljem olen ma nagu ütleme siis saanud aru sellisest suhtumisest pasakunud, kirjeldab ukselinki, aga mina nagu tollest ajast, kui teda lugesin, ei mäleta üldse sellist sellist asja, et oleks mulle muutunud kas või mingil määral tüütud. Ei, see võib ju väga huvitav olla, eriti sellisele lugejale, kes ise tunneb endas ka võib-olla, et mingisugust alget, mida ta hetkel veel ei oska isegi sõnadeks vormida, aga tal on mingisugune sügavam huvi kirjutamise ja kirjanduse ja lugemise ja kõige selle vastu. Väga võimalik jah, siis ma hiljem hiljem saabus mul Edgar Allan Poe periood väga pikalt mis oli selles mõttes raske periood, et, et, et eesti keeles oli teda toona ainult kui ma ei eksi, siis Aaviku tõlkes, mis oli üks väga õudne lugemiskogemus, kuna pidevalt tuli vaadata tagant sõnastikust, mida üks või teine asi peab tähendama, need olid need hirmu ja õuduse jutud, näiteks need jah, aga isegi hilisemas väljaandes oli ikkagi kasutatud seda Aaviku reform keelt ja noh, lugemiselamust ei saanud juttugi olla, kuna eks ole, pidi pidevalt kontrollima, mida, mida on öeldud, aga hiljem juba kui kui saabus oskus ja võimalustele inglise keeles lugeda siis ma tegin seda, seda uuesti ja ja ta meeldib mulle. Siin on vist ka mingisuguseid juured sellesama tee juurde, mis on. Et alguses välja öeldud, et hirm on väga tugev, emotsionaalne tunne. Mingisugune hirmu ma ei ütleks, nüüd siis lembusega. Aga huvi selle temaatika vastu. Ilmselt küll jah, ja just need esimesed filmielamused, millest ma siin põgusalt rääkisin, nendest on väga, mitmed on olnud õudusfilmid. Ja Ma olin tegelikult lapsena küllaltki kartlik, noh, sest et mul oli ilmselt suhtelisest elavam fantaasia ja ja jumalate pimedus kätkeb endas absoluutselt kõike fantaasiat. Aga samas kartes kohutavalt vahest, sest et noh, vanemad töötasid mul vahest niimoodi, et et nad olid näiteks pool ööd, olid ära kodus, tulid alles väga-väga hilja, nii et ma pidin vahest veetma ööd suhteliselt üksinda väga varajases lapsepõlves ja ma ikka väga kartsin. Aga samas ei saa varjata, et midagi selles juba toona mõjus mulle väga erutavalt ja, ja põnevalt. Ja nüüd muidugi, vaadates üle takkajärgi olen suutnud koguda kokku endale praktiliselt kõik need filmid, mida ma mäletan varajasest lapsepõlvest olles neid näinud, ütleme näiteks Soome televisioonist, eks ole, mis Tallinnas oli vaadatav juba tol ajal ja meie peres oli televiisor minu meelest sellest ajast, kui ma olin nelja aastane, näiteks võib-olla isegi juba varem. Et need filmid enam noh õudsalt nad enam ei ole, aga ma mäletan, mul tuleb jälle seesama tunne täpselt meelde, mis oli selline lahti mõtestamata, teadvustamata hirm, praegu ma kardan teistmoodi natukene. Aga siis oli see ikka selline rikkumatu puhas hirm. Ja oi kui tore see oli. Ja kahju, et see on kaotatud nagu, et ei oska enam päris niimoodi karta nagu nagu tahaks. No ilmselt need täiskasvanu hirmud ongi natukene teistsugused kui lapse maailmas. Aga nende filmide kohta on ju öeldud ka ja minu meelest peab see küll paikat. Selline avatud õudusfilmis ei pruugi hirmu tegelikult tekitadagi, aga selline tõeliselt hea Hitchcock, lik, mingi vaikselt avanev uks või mingi trepiastme, nagin, kus tegelikult ei ole veel näha, kes aga fantaasia juba seda kujutab, et see on see tõeline. Igal juhul jah, ja ilmselt see kehtib kõikidel aladel, mitte ainult hirmu puhul, et kui asi on liiga otse välja, siis ta mingil määral kaotab väga palju, vähemalt osadele inimestele muidugi on ka väga palju vaatajaid arvestades nüüd siis näiteks Ameerika filmide järgi kes ei viitsi ja ei taha mõelda, kellele tuleb lihtsalt plaksti kõik ette ära näidata ja siis vaatame ise, kas nad siis kardavad või mitte. Et selline. Selline mitte väljaöeldut hirm, näiteks ükskõik milline emotsioon, see on ikkagi vähe vähematele võib-olla mõistetav. Ja kui nüüd sellest hirmust veel rääkida kas lisaks üksiolemise kõhedusele ja noh, ütleme niisugusele väiksele hirmule ja pimeduse kartusele onunud lapsepõlves ka mõni tõeliselt suur hirmuhetk Sa mõtled siinkohal näiteks mingit ratsionaalset hirmu, äkki on olnud midagi? Ma ei oska öelda, on lihtsalt ilmselt mitte sellist konkreetset, millest praegu oskaks rääkida, aga on ikkagi sellised teatud vahest sellised irratsionaalsed hirmupuhangud mis ei sõltu nagu oluliselt mitte millestki, võib-olla et küll ei ole, ei tule praegu meelde midagi, mis oleks seotud millegi konkreetsega. Ei ole ma kunagi eksinud kaevandustesse ega lossivaremetesse olnud mingisuguses konkreetses ohus, vähemalt mitte nii palju. Mäletan. Nii et need ei ole olnud, mul ei ole selliseid ratsionaalseid kartusi siiamaani noh, pisut on need, mulle meeldib kõrgus näiteks oluliselt erinev eriti selline ehitatud kõrgusmajad mul looduses mägedes seda hirmu näiteks ei teki, aga aga seda ei saa päris ka foobiate alla liigitada, sest see ei ole nii. Nii suur. Ja mõni selline psühholoogia valdkonda langev, et näiteks hirm midagi ära rääkida või hirm mingisugust teadmist omada või niisugust asja pole kaaluda. Oi kui raske küsimus. Neid ja praegu ei, praegu ei oska küll midagi sellist öelda, ärarääkimishirmu küll ei ole, sest ma olen reeglina inimene, kes vahest liigagi palju räägib kohe kõik ära. Aga vaat, hirm midagi teada saada, võib-olla tõesti, see on midagi põnevamat, seda peaks seda mõtletaks heietama pärast pärast saadet omaette, äkki saab mõne huvitava lõngaotsa kätte kuskilt? Mulle tundub, äkki ma tunnen olesti oma sees, et ema on olnud see väga lähedane inimene. Kahtlemata sest, et noh, ema oli, kuna mul on ainus lapsi loomulikul, tema tegeles minuga väga põhjalikult ja ja ilmselt tal olid omad plaanid valmis ka juba enne, kui mina oma soovinud kuidagi on läinud, nii et et need asjad ei olnud kunagi mulle peale surutud ja kõik mida ema mulle siis õpetas, näiteks, eks ole, alustamisest lugemisest kirjutamisest, ilmselt oli tal plaan juba varem panna mind muusikat, mis ta ise oli muusikat õppinud, viiulit. Noh, oli kuidagi loogiline, et võib-olla laps läheb sama teed millegi oma pere viiul, mis oli nagu vanaema-vanaonu valmistatud ja ja lihtsalt on hea, et, et ma sellise geneetilise pagasiga juba sündisin, et et ma oleks niikuinii ilmselt tahtnud sedasama teha või ma ei oska öelda, mulle tundub küll, et praegu vaadata, sest ma ei mäleta, et mind oleks otseselt suunatud kuhugi. Et pigem see läks kõik väga valutult ja sellises vastastikuses mõistmises ta haavas kui tore, et laps tahabki teha seda, mida me talle plaanisime või siis minu poolt, et ahaa, et head vanemad tahavadki, et ma teeksin seda, mida ma tahan teha. Me oleme vahel ajanud seda lasteda juttu ka väga suurte muusikutega teistegagi ja enamasti on ikka nii olnud, et need esimesed muusikaõpingud on olnud mingil moel koormavad või natukene sunnitud, aga need sinu puhul on see tõesti olnud, noh, niivõrd priitahtlike Ei no loomulikult, kui asi läks juba töö peale, siis selgus ootamatult, et ega kõik ei tulegi niimoodi välja nagu nagu vaja ja ma ei oska täpselt öelda, ma ei mäleta, mis, mis suhe mul päris alguses oli, näiteks viiuliga, mida ma hakkasin õppima siis kuueaastaselt. Ja mulle tundub, et ei olnud tegelikult väga suhet, sest et ega lapsed ei saagi viiuliga, viiul on täiskasvanute pill ja, ja laps ei peagi temast aru saama. Loomulikult peab seda laps peale kahjuks õppima ja alles hiljem siis seda kõike avastama, aga praegu ma suudaksin viiulit võib-olla mõista, aga tollal tegelikult mitte viil muutus mulle tõeliselt koormavaks. Lõpuks ma ei tahtnud seda absoluutselt teha, ta ei tulnud mul väga hästi välja ja ja olgu klaver, mis ta on ja klaveri harjutamine, aga kui ikka viiulit harjutab laps, kes, kes seda väga ei taha ka teha, siis see on ikka üks kohutav asi kuulata. Ja Ma ei, ma imestan, et see, need vanemad seal kõik üle elasid kõik need neli aastat, mis, mida sa seda viiulit siis käeksutada. Sest pärast ma vahetasin juba klaveri peale ennast üle ja see oli, see ei olnud nii koormav enam ja klaver mulle meeldis ka rohkem, seda tuli mul paremini välja. Ja alustasime oma saadet ühe muusikapalaga. Tavaliselt on ju see muusika õppimine nõnda et no tulevad seal, ütleme klaveri puhul vähemasti ma tean, et need tädid ja ma ei tea, mis seal viiuli puhul küll õpetatakse, aga midagi sellist ootamatut, et nagu seal õppija jaoks ta kujutab ette, hakkab mingisuguseid oma lemmiklaule mängima ja mingisugust niisugust toredat muusikat kohe ja siis algavad mingid heliredeleid ja kolmkõlad ja, ja kõik muu, et kuidasmoodi, nüüd siis see tuli nüüd see 30.-te 20.-te aastate muusika tõeliselt, et sa nagu mainisid, et tegelikult oli see sinu sees juba enne, kui 12 aastaselt isasele plaadiga tuli. Jah, aga nagu öeldud, ta oli teadvustamata, ta oli midagi, millest ma sain aru, et on mingi asi, mida mul on väga vaja ja mis, millega ma tunnen ennast äärmiselt, et niimoodi sinasõpruses. Aga ma ei osanud seda sõnastada, et see on nüüd mingi kindel periood või mul oli küll tähendab neid periood on olnud pidevalt, et ma olen varasest lapsepõlvest peale rohkem elanud mingis muus ajas. Et see, see, meie aeg tundus olevat selline paratamatus lihtsalt, et noh, tuleb siin olla ja aga, aga see võti nagu minekuks kuhugi mujale oli täiesti olemas juba varajasest lapsepõlvest ja mulle näiteks väga pikalt oli oli selline varakeskajaperiood ja see oli noh, terve lapsepõlv praktiliselt ma arvan, et see võis jällegi olla näiteks Hortus Musicus tingitud, kes alustas ju ka tegelikult, mis aastal 72 ilmselt eks ole, tuli neil esimene plaat väljast, neil oli hiljuti 25. juubeli pärast tagasi, tegelikult oli 72. Siiamaani kõik nende plaadid on mul olemas. Taas täiesti. Sest neid tuli päris tihti välja umbes eks ole, üks plaat aastas ja ja nende najal ma nagu elasin väga pikalt ja põhjalikult ja, ja see muusika mind äärmiselt äärmiselt kujundanud enda enda nägu, kui noh, ma ei tea, mis nagu ma oleks, kui kui seda poleks olnud, siis oli mul ka näiteks selline periood, kus ütleme siis nimetame seda antiikajaperioodiks, siis keskendus Vana-Egiptuse eriti vanakreeka ümber, mis, mis oli ka periood, mida ma vähemalt noh, ma kujutan, me ei saa seda ratsionaalselt päris öelda, aga ma kujutan, ma sain sellest väga hästi aru ja ja kõik tolle aja mõttemallid Eetika eetikanormid kõik oli mulle äärmiselt vastuvõetav, äärmiselt tundus, et selge vot sellised perioodid, nii et tegelikult see, et lihtsalt üks periood pärast niimoodi tugevnes, oli nagu normaalne jätk sellele sellele perioodide läbikäimisele. Kui me praegu nüüd paneksime ühe muusikapala kõlama, mis see võiks olla? No see siis viibki meid väga hästi selle kokkuvõtteks, mis praegu on räägitud, ehk siis mõtlesin kaasa millegipärast täiesti automaatse käsi haaras kodunt püssi Süüringsi kaasa, mis, mis kätkeb endas väga palju. Minu meelest on see lugu väga õudne kõigepealt. Et ta tekitab minus vägagi sellist tunnet, mida selline sellist poeetilist gooti õudust, mida, mida saab niimoodi nautida, ja teiseks ta muidugi viib meid ka antiikmaailma, eks ole, olles siis debiicii nägemus sellisest vanavanakreeka likust, mõttemaailmast. See on ikkagi võiks ütelda eriline lapse või siis sellise koolipoisi maailm, sest et kui ma nüüd katsun natukene mõtelda neid kaheksa, kas akvendanud ei isegi eksisin seitsmekümnendaid seitsmekümnendaid aastaid, et siis oli ju, ütleme, niuksed popansamblid nagu ABBA tuli jaa, jaa, Cara ja, ja mis seal veel olid, et need nagu just just just et need nagu absoluutselt ei huvita. Tähendab oi ei, ei, see oli täiesti välistatud mulle, ma ei tahtnud kuulda ka mingisugusest popmuusikast ja ma ei tea siiamaani, et noh, mingil määral, et elus sotsiaalselt kaasa mängida, pead ikka olema kursis, eks ole, ja ma tänapäeval noh, oleme mingil määral sele. Popmuusika nii-öelda reeglitest aru saanud ja oskan ennast kui vaja sinna häälestada, aga ega ma nüüd armastame, kunagi ei õpi. Ja ema. Oli ka see inimene, kes seda stiiliõpetust andis, sest et kõik on ju rääkinud ju nii paljak, Mart Sander. Tema teab, nii et see ei ole sinu jaoks kunagi probleem olnud, et ütleme niisuguse noore kasvava mehe puhul, et milline lips, milline särk, millised. Nojah, sellest ajast, kui siis. Algas see periood, see 30.-st periood siis noh, tegelikult muidugi teadmised olid leidlikud, aga kohe-kohe oli tahtmine nagu ikka endaks, midagi leiad siis seda kuidagi väljendada ja ellu viia, mis tol ajal oli, oli, oli minu jaoks tähtis, aga see siis hakkaski emal see piinarikas periood peale, sest et siis olin mina see, kes tuli pliiatsi ja paberiga ja, ja oli kuskilt vanast ajakirjast või filmist joonistanud maha detailsed mingi asja ja nõudis, et nüüd peab see sündima, sest tema oli, Kons, on siiamaani konstruktor modelleerija, eks ole, see on, kui klient tuleb joonisega, kus peale on ükskõik mis tema töö on mõelda välja, kuidas seda õmmelda ja ellu viia. Ja, ja siis hakkasidki enne tema esimesed katsetused teha siis mulle selline 30.-te aastate ülikond mis lõppesid küllaltki haledalt alguses, nüüd aastate jooksul nagu kõik on läinud, paranenud ja lihvitud, siis täiuseni välja, aga aga see kõik tuli, see kõik tuli ikkagi minu suure otsingute ja, ja töö tulemusena. Muidugi, hiljem noh, näiteks tänapäeval ma ei pea enam vajalikuks seda rõhutada oma riietuses, sest et igaüks teab, mis mitte, igaüks teab, aga põhimõttelised, kes tahab, see teab, mis, mis sõnum. Mul on näiteks öelda või mis? Mis ajastut ma mitte ütelda propageerin, aga ütleme siis endas kannan. Aga toona see oli loomulikult tähtis. Ja muidugi ma olin äärmiselt alternatiivne noor tänu sellele, sest et ükskõik mis, missugused olid ka punkarid, aga nemadki vaatasid mind õudusega, sest et ikka kui kui ütleme aastal 82, kolm tuli viieteistaastane noormees ülikonna ja lipsuga, siis see oli ikkagi midagi väga haiglaste kahtlastest, teda lihtsalt ei tehtud. See aeg oli ju ütleme otse välja, see oli väga kole aeg. Ja tolle aja noored olid ikka äärmiselt silmaklappidega, nii ütleme alates oma muusikalisest maitsest kuni üldse elu ellu suhtumiseni. Kõik oligi selline riiklikult normatiive järgiv ja kõik, mis natukenegi erinev oli. No ei olnud sellist tendentsi, mis tuli, mis tuli pisut hiljem, et kõik tahavad olla erinevad, heegeldad ühesugused ja, ja muidugi hiljem alles tuli välja, et mina olin lihtsalt oma ajast ees, sest läks mööda valu viis aastat ja g2 niimoodi riides käima. Lihtsalt juhtus nii prohvet. Nii et see teksade aeg läks nagu täiesti mööda. Jah, küllaltki. Nonii, palju koolideks. Koolivorm, eks ole, see oli siis enne, enne aega, enne seda, kui ma, kui ma täpselt teadsin, mis, mis peab juhtuma, milline ma pean olema. Ja siis need mallid, mida siis enda jaoks sai tehtud nagu oluliseks kas oli ka vahel sirvimist vanade Maretite ja vallatute magasinid ja kus olid need filmidiivad, kõik ilusalt siniselt, fotografeeritud. Kogu aeg kogu aeg ja meil oli peres neid väga palju, neid huvitavat, rumalad ja terve aasta käigus näiteks. See muutus täiesti piiberlikuks selliseks jututoaks mulle ma sealt nagu väga harva tuli, tulin välja. See võib olla lõpetaski mul sellise suurte raamatute lugemise perioodi nagu mingil määral ära. Ja mis ta veel on kindlasti teinud, et ta on mu keelekasutust ilmselt. Ütleme siis, muutnud natuke teistsuguseks, et minu kui ma eesti keeles eriti kui ma kirjutan, siis tuleb see küllaltki esile, see seesama ütleme siis natukene vananenud keelekasutus, mis oli mis, mis on ilmselt pärit tolleaegsetest ajakirjadest. Nii et muusika tuli väga oluliselt, siis ka just nendest filmidest. Kuulame natuke. Hea küll, mis meil seal valmis on, tundub, et on valmis üks kurt vallilugu, see ei olegi vist otseselt filmist son mingist tema Bertult pretiga kahasse kirjutatud ooperist, aga seda laulab küll üks inimene, kellega vaatajaskond tutvus eelkõige filmi vahendusel. Kindlasti sinagi. Mäletad seda aega, kui tuli kas aastal 84 vist välja sireli sarjata? Mis oli üks esimesi ooper silme, mis üldse nõukogude ajal ekraanile tuli ja ja väga selline maailma muutev ja hea kvaliteetne film ja väga paljudele muutustele straatas sealt laulnud sopran suureks lemmikuks ja ja mul on siin üks selline plaat, kus ta valab prestivally selliseid kabaree stiilis numbreid. Hästi. Lühikene laul kõvast pähklist on, selle nimi on kavas. Kas isa esindas sellist praktilisemat maailma? Võimalik jah, kuigi samas näiteks isal oli mis mõttes väga sarnased, isa oli ka selline tehnika fänn mingil määral uue tehnika fänn, et alati oli meil näiteks kodus, kui kui ilmus mingi uus näiteks helisüsteem, siis ta õige pea sigines ka meile, meil oli alguses üks magnetofon pärast juba parem magnetofon. Ja tegelikult oli isal väga palju lindis sellist ütleme siis 30 aastat svingi džässmuusikat, tema oli sellise muusika fänn ja, ja alles hiljem, kui ma neid temalintaksin läbi kuulama, siis mul oli väga huvitav, sest et need olid enamuses lindistatud, kui ma olin tõesti kas imiku eas võib-olla või enne minu sündi isegi et ma leidsin sealt kohutavalt palju sellist, mis mulle väga meeldis. Nojah, Glen Miller näiteks näiteks selliste. Ja me ei saa üle ega ümber ju ka nendest teistest kiindumustest. Nad pidid ju alguse saama ikkagi lapsepõlvest, sest kõik me oleme sealt pärit kirjutamine ise, raamatu tegemine, pildi maalimine, kuidas nad kõik mahuvad siis nii-öelda ühe inimese sisse, saab siin ütelda, et mingi asi on eelistatud. Ei, oluliselt ei saa, need tulevad ja lähevad periooditi ja ja noh, eks kõik ongi tänu sellele, et oli palju aega lapsena seal üksinda asja ajada. Ja, ja loomulikult ma ei tea, kui palju see inimestes on, aga minu arust on väga paljudel nii et sa, kui sulle midagi väga meeldib, siis sa kõigepealt tahavad seda endale ja teiseks teine variant on, et sa tahad seda ise suuta suuta teha. Nonii, ja ja seetõttu oli täiesti loogiline, et olles palju lugenud tekkis kinnisidee ja vajadus ise kirjutada ja, ja armastades väga Ütleme siis kujutavat kunsti, eriti maalikunsti tegelikult lapsed on, mulle tundus, et skulptuur meeldis rohkem, aga seda ma ei olnud suuteline tegema marmorit tahuma, lapsena näiteks. Aga aga minul inimesi peale ikkagi näiteks Leningradi õlivärvid mulle ikka osteti ja pintslid ja ja mingite lõuend pappi, nii et näiteks õlimaali. Ma tõesti lapsena tegin põhjalikult. Aga kuna puudus veel ütleme, siis oskus ja kogemus, siis need ei tundnud aga head välja, mistõttu siis ma viskasin kõik nurka ja väga pikalt, ehk siis ütleme siis mingi 20, üle 20 aasta ei teinud ma mitte midagi, nüüd siis eelmise aasta lõpust hakkasin uuesti jälle tegema. Ja kui oleks täiesti oma olemine, oma tegemine, et kui ei oleks sellist sundust mingit lepingut, mingit kokkulepet, mingi elamise raha teenimine, näiteks mida siis teeks? Aga praegu ma rahmeldakski niimoodi, tähendab nii nagu mul praegu on, ma olen selle olukorra suhteliselt rahul. Ehkki vahest tuleb teha asju, mis noh, tundub, et, et nad ei paku sulle palju, aga samas. Samas ma olen jälle selline fatalist, et ma leian, et kui ma olen kusagil sattunud mingisse üritusele ja ja kumaga vahest laval taban ennast mõtlemast, et jessas, mida ma siin teen siis tegelikult Mul nagu avaneb mingi kolmas silmi, ma hakkan otsima asju, milles tänu millele see õhtu muutuks huvitavaks või, või vajalikuks või millest, et sealt saaks mingi midagi uut õppida või midagi leida ja, ja kui sa niimoodi vaadata, siis väga sageli ka leiab, et ma kunagi ei, vähemalt ei lahku ürituselt, nii et ma mõtlesin, et pagan, alistanud nüüd umbes vaja ja miks ma sinna läksin, vaid ma võin selle tundega umbes minna ja olla, aga ma lahkun tavaliselt nii et ma leian, et midagi huvitavat on toimunud. Kas sa sead endale eesmärgid ja oled kõva töömees siis seda eesmärki saavutamaks näiteks keeled, keelte õppimine tules väga lihtsalt, et jällegi nagu on antud sulle seda või, või täitsa kõvasti tööd tegema ka, et hästi keelt omandada inglise keelt. No see on õnneks tõesti läinud, nii et et ma ei ole praktiliselt absoluutselt mingit vaeva näinud näinud keelte omandamisega, nad on tõesti tulnud kuskilt, kas siis väljastpoolt või seestpoolt, jäägu igaühe otsustada, aga, aga äärmiselt hõlbus on see olnud, et ma ei ole kunagi pidanud istuma ja ja õppima, kuigi ma näiteks vihkan valesti rääkimist, et kõik saab ikka toimuma grammatiliselt õigesti, et mitte ainult suudad lobiseda ja midagi väljendada. Aga näiteks nii nagu ma kooli ajal pidin õppima muid aineid, eriti reaalaineid, seda ei ole keeltega kunagi olnud. Ja kui nüüd Ise katsuksid niimoodi lühidalt kokku võtta, mis sa siis arvad? Mida oled sa oma lapsepõlvest ja sealt lastetoast sümboolsest laste taast kõige olulisemat kaasa saanud, mis on sind kujundanud just selliseks, nagu sa praegu täiskasvanuna oled? Hamm no ilmselt kõike, ega siis väga raske on nüüd sealt midagi nüüd lahutada või maha maha arvata. Sest et eelkõige maailmas ikkagi maksavad need esimesed eluaastad, mille käigus sind siis paika pannakse või sa ise paned. Sest et, et meie riigis võib-olla ei olegi väga palju inimestel silma selle nägemiseks aga sellised vanade traditsioonidega riigid nagu kasvõi ütleme, Inglismaa või muud seal ikkagi väga harva, sa noh, seda võib pidada väga ebaõiglaseks muidugi ka väga harva sa sajandeid nii olnud, lööd elus läbi, kui sa oled nii-öelda valest valest majast, valest perest tulnud, ükskõik kui pärast, kui töökaks või targaks ennastega koolitada ja töötada, aga kui sul puudub see väga varajane kultivatsioon, siis lihtsalt nähakse mingitel hetkedel läbi ja paljud uksed sulguvad. Tundub küll, et, et see on väga ebaõiglane süsteem, eks ole, jällegi see kõrgklassi alamklassisüsteem, sest et võiks ju öelda, et inimesed ikka inimesed ja ja et see automaatselt ei tohiks midagi tähendada, aga nii see elu on maailmas kujunenud, et et juhtpositsioon ühe klassi käes ja ja nad ja need nõudmised on vastavalt sellele, kas sellega seotud Ja kui nüüd lõpuks mängiksime veel midagi, siis võiks see olla ju. Mart Sander ise. A hoo jaja no paneme siis sealt ühe loo, mis kuulub kulubki vanamuusika kategooriasse, tegelikult just seda, seda perioodi, mis mulle lapsena väga meeldis. Vee veel varasemas lapsepõlves, kui ütleme enne Hortus musicus-aegses sortsu muusikas, nagu esitles seda varajast keskaega. Enne, aga päris väiksest peast oli mul suur selline tõmme sellise pastoraalse, 18. sajandi ninnu-nännu jutamise vastu, mida ma hiljem vihkasin väga pikalt, sest see tundus mulle selline üsna läilaya maitsetu, aga nüüd oleme jälle ringiga sinna baroki juurde tagasi jõudnud ja ongi üks selline Gabriel Pattaya on see autor, kes, kes palju palju papa rokkmuusika prantsuse rokkmuusika eest vastutust kannab ja temalt, eks selline lamburi laul, mis kannabki nime minu lamburney Nüüd on möödas, alles saame tööga. Alles kinni uutele nuudassaableri pahased. Kuulda oli järjekordne saade sarjast lastetuba oma lapsepõlvest, jutustas Mart Sander. Temaga vestles Reet Made.