Ta tornid paistvad kaugele nii maale kui ka merele, ütleb laulusalm. Aga võib ka nii, ta helid kostvad kaugele nii maale kui ka merele. Ja midagi pole valesti öeldud. Vabariikliku orkestrijuhtide puhkpilliorkestrihelid on kostnud tõepoolest juba veerandsada aastat üle Eestimaa ja siit väljas poolegi. Viimasel aastal ka üle mere kuuldud marski on lindistatud üle lahesadamalinnas Raumas möödunud aasta augustis. Läinud laupäeval aga olid orkestrijuhid Estonia kontserdisaalis tähistamaks oma orkestri 20 viiendat sünnipäeva. Kahju, et sellistele kontsertidele meil napib alati publikut. Kork võras lavalt muusika, mida meil pole varem mängitud. Donald Rush Chicagost, kes juhatas kontserdi esimest poolt, oli kaasa toonud hulgaliselt Ameerika muusikat. Kahepoolselt esmakordne kogemus Vopi ees seisis esimest korda külalisdirigent välismaalt ja külaline omakorda juhatas esmakordselt sellist omalaadset kollektiiviorkestrijuhtide puhkpilliorkestrit. Through ütles, et ta jäi tööga igati rahule. Ta poleks oodanud, et meie orkestrijuhid, kes pole ju kutselise pillimehed pakutud repertuaariga nii hästi toime tulevad. Töö aga laabus sedavõrd meeldivalt, et külaline loodab veel tulevikuski meie orkestrijuhtide orkestriga koostööd teha. Me oleme pikki aastakümneid olnud uhked oma vabariiklike kollektiivide üle. Milline on olnud aga Vopi esimene veerandsada juubelibukletis, loeme Loomingu Maja korraldatud orkestrijuhtidel regulaarsetele. Suvekursustele võeti esmakordselt pillid kaasa 1959. aasta suvel, et koos kohalike pillimeestega moodustada kursuslaste harjutusorkester. Aasta hiljem asutati laulukoorijuhtidest vabariiklik koorijuhtide segakoor. Omalaadse koori edukas tegevus pani liikuma oma mõtted vabariikliku orkestrijuhtide puhkpilliorkestri loomiseks. Idee sai teoks 1965. aastal. Eestvedajaks olid rahvaloomingu maja muusikaosakonna juhataja ja Eesti NSV teeneline kunstitegelane Aksel Pajupuu, vanemmetoodik Vello Loogna ja enne teda seda ametit pidanud Jaan Kääramees. Grupi esimene kokkutulek korraldati 1965. aasta märtsi lõpul ja see lõpetati koos vabariikliku koorijuhtide segakooriga ühise kontserdiga Estonia kontserdisaalis. Esimesel kontserdil dirigeerisid Eesti NSV Rahvakunstnikud Leopold Vigla, Helmut Orusaar, Eesti NSV teeneline kunstitegelane Jaan Kääramees ja Voldemar Lemmik. Nende meeste kõrval on aegade jooksul orkestrit juhatanud veel Eesti NSV teeneline kunstitegelane Elmar Peäske ja Paul Karp. Praegu töötavad orkestriga kolm dirigenti, Eesti NSV teenelise kunstitegelased Leho muldre ja Vello Loogna ning Eesti NSV teeneline kultuuritegelane Heldur Saade. Orkestris on mänginud 183 pillimeest ja naist. Asutajaliikmeist on praegusesse koosseisu 47 mängijat, nendest üks naine. Ainult üheksa meest. NSV Liidu rahvamajanduse saavutuste näituse peakomitee omistas Vopile 1975. aastal kuldmedali ja esimese järgu diplomi. Dirigendid Helmut Orusaar ja Vello Loogna said näituse hõbemedali. Need teest muusikakultuuri edendamisel ja rahva esteetiliselt kasvatamisel andis Eesti NSV ülemnõukogu presiidium oma 1976. aasta kuuenda veebruari seadlusega popile. Eesti NSV teenelise kollektiivi nimetuse. 25 tegevusaasta jooksul on pott koos käinud 60-l korral ja osalenud 104-l kontserdil. Iseseisvalt on antud 88 kontserti. Orkester on kõige enam esinenud Tallinnas 34-l korral Haapsalus, Tartus, Pärnus, Viljandis, Kuressaares, Võrus ning paljudes Eestimaa väiksemates keskustes. Mopp on andnud neli kontserti Moskvas ja kolm kontserti Minskis. Kaks Ta on külla sõidetud Ukrainasse, Ternoopoli oblastisse. Esineti Tärnoopolis, kremenetsis Portševis. Pihl salatoojesjaselishikis. Kontserdireisid on Bobby viinud veel Pihkvasse, Leningradi oblastisse, Ladieenoja pooliasse, karjalasse, Petrosovotskisse, Lätimaale, Leedumaale ja Moldaabiasse. 1987. aasta kevadel oli Vopi valik koosseis Saksa demokraatliku vabariigis Schwerin'i ringkonnas, kus anti kolm kontserti ja osaleti maidemonstratsioonil. 1989. aasta augustis sai poppil teoks kontserdireis Soome. Soome läänerannikul asuvas Rauma linnas anti kolm kontserti. Poppy esimene telekaamerate ees esinemine sai teoks mitte Eestimaal, vaid Läti televisiooni stuudios 1968. aastal. Esimese täis kontserdi andis Eesti televisioon eetrisse 1976. aastal ja teise 1983. aastal. Eesti televisiooniga kaamerad on edaspidigi popiproovidel ja kontsertidel tööd teinud ühel balti liiduvabariikide teleoperaatorite konkursil filmiti ka popi proovi. Eesti raadion Vopi lindistanud 14-l korral. Salvestatud on üle poolesaja pala. 1983. aasta augustis andis aga Valgevene raadioeetrisse pooletunnise saate popitegevusest. Orkestrile repertuaaris on üle 220 pala, kõige rohkem on mängitud Rein Bloomi heliloomingut 18 pala. Popi kontsertidel on kõlanud esiettekandes ligi 30 eesti heliloojate teost. Vabariiklik orkestrijuhtide puhkpilliorkester tegutseb Eesti kooriühingu ja üldlaulupeo bürood toetusel. Juubelikontserti, 31. märtsil kogunesid asutajaliikmed Lembit Vink, August Pärl, Hugo Alter, Otto Osula, Sulev Hunt, Rein Uusma, Helmut Kostabi ja Neeme Saar kontserdisaali fuajeesse veidi sirvida orkestri külalisteraamat, mille vahelt esimesena püüdis pilku kuivatatud roos. Mis aastal on tehtud vappi külalisteraamatusse? Esimene sissekanne. See on 1973. astal jaanuarikuu sees. Kui oli kokkutulek, siis meil viiendaks aastapäevaks kingiti külalisteraamat ja sellest ajast oleme püüdnud seda pidada. Esimese sissekande tegid siis anskilast ja Tomberg kes siis õnnitlesid meie vabariik orkestrijuhtide puhkpilliorkestrit tema viiendal aastapäeval. Siin on, võiks ütelda, selles raamatus on hästi palju Eesti heliloojate, kes on puhkpillimuusikat teinud ja ka koorijuhtide ja ja ka siin on meil meie laulupidude isa, Gustav Ernesaksa ja teiste Eesti tuntud. Ta on meie kui üks elav ajalugu, mis jutustab möödunu aegadest, mis jutustab nendest soovidest, mis meile kunagi kas antud ja nüüd on selles mõttes ka teda tore sirvida, et paljud need mõtted ja sõnad, mis omal ajal on öeldud on nüüd ka teoks saanud. Kunagisi näiteks Ando Rannu on soovinud meile 73. aastal, et, et orkestris oleks hästi ka täiendakse paljude puupuhkpillide, näiteks hoo, poeva kott saaksid, mis näiteks tänasel juubelikontsert on meil juba täiesti reviis sees. Aga siis veel 73.-le, kas tal oli meil omamoodi see alles unistuseks? Ma küsiksin nendelt asutaja liikmetelt, kes tänapäevani on siin veerandsada aastat selles orkestris mänginud. Missuguse hinded teie annaksite sellele kollektiivile ja, ja milline on teie arvates selle kollektiivi kasutegur meie Eesti muusikakultuuripildis, Lembit Link. Kollektiivi kasutegur on minu arvates väga suur, kuna see seob tervet Eesti orkestrijuhte ühte kollektiivi. Meil on tekkinud ühised arusaamad muusikast. Meid on juhendanud dirigendid, kes on viinud meile muusikat tunduvalt edasi. Me oleme tutvunud väga paljude puhkpilliuute teostega ja oleme viinud neid oma kollektiivi ja seal edasi mänginud neid sellega oleme rikastanud väga palju kogu meie Eesti puhkpillimuusikat. Kasutegur on väga suur. Vaevalt et see Ilja saivop alustatud fosfotoga varem oleme juba siis tahaks võib-olla hõlmanud rohkem ja oleks rohkem tegutsemisvõimalust olnud. Nüüd minu suhtes aastad teevad oma töö, ma pean varsti lõpetama. Me tuleme kokku. Ja igaüks isenurgast, nagu öeldakse, et ja need inimesed, kes meid juhendavad. Nad annavad meile uut hoogu ja uut indu selleks raskeks tööks. Palju teadmisi, mil me siit saame eriti näiteks laulupidude eel, kui me siin üldjuhtidega koostöö võtame ja kodu lähme, siis on meil hoopis palju lihtsam ja palju selgem ka kõikides nendes taotlusest, mis näiteks laulupeojuhidki taotlevat meilt. Ja, ja muidugi see teoreetiline gaas, mis me siin saame, see on hindamatu. Ja nüüd just viimastel aastatel, kui meil on ka võimalus olnud ka rajatagust heliloojate ja dirigentidega kohtuda saan ka nagu ühesõnaga meie Vopi kaudu on meil Eesti pillimeeste nagu omamoodi ka aken Euroopasse, siis mis me räägime Euroopas, aga aken ei taha selle sellise kokkutulekuga, nagu praegu on ka Ameerika Ühendriikide puhkpillimuusikaalustega saame tutvuda, siin omaks midagi võtta. Mina olen, et kasutegur on väga suur, sellepärast siin saab tarkust, mitte üks nende dirigendid käest, kes meie meditsiini juhendavad, juhivad vaid saab Katarkusid teiste meeste käest üle vabariigi orkestrijuhi koos ja nendega. Häälduseks saab oma nippe sealt kuulda, kuidas kirikus kodus tegutseb, nii et see annab väga palju juurde. See on üks moment asja juures on et kapp on ju käimine on. Neid mehi sellepärast kaasa tõmmanud ka paljusid, et saab liikuda, reisida kuna see on nagu orkestrijuhtidele just stiimuliks, kuna kodus on kodune töö ka väljas käia, on ikka midagi muud. Ja see kõik annab väga palju tarkusi ja väga palju jõudu, energiat juurde hoopis kohtuda oma sõprade ja teiste dirigentidega, paljude kursus kaaslastega õpingukaaslastega. See on juba nii meeldivaks vahelduseks igapäevases töös. Seal kuulad ka seda, mis teevad teised orkestrit, mis nende repertuaaris. Kui on sobivad talu, siis on vahetamise võimalus, vaatame aadresse, üldiseks, meeldiv kooskäimise koht. Samuti. Ma ütleksin lühidalt, see on ühe pere tunne, sest eelkõnelejad on ju kõik need toredad mõtted ära öelnud ja just see ühe pere tunne sõbra toetus ja, ja ühtekuulumine siis on ka suur asi, see suur jõud. See aitab töös. Otto Osula ütles, et ta peab nüüd hakkama loobuma juba sellest lobby tegevusest. Aga kas on kohe olemas noored mehed, kes võtavad tooli üle? Vot ma tahtsingi sellest sõna võtta, et meil puudub praegu täielikult. Ma ootasin Ida-Virumaal orkestri järjepidevuse puud praegu orkestri, mis just orkestrijuhtide etu jäävad seisma ja sõna kardan ja kardan ütelda, aga praegu oma orkestriga, et ei ole ühtegi meest, kellele võiks anda praegu reiste lihtsalt ei tunta huvi, on selle vastu. Ja kuhu jäävad siis need koolitatud orkestrijuhid ja muusikakoolide lõpetanud, neid ei taha lihtsalt tulla maale. Tal on küllaltki raske olukord selles suhtes kõige esites sõltuv ta majandi juhtkonnast ära. Teiseks sellest inimesest, sest meie inimeste praegu kasvatate hoopis teises vaimus ja neid on väga raske nii-ütelda kasvatada samas vaimus, kui nad kunagi olid kodanlikul ajal muusika niisugune esimene järgmine, kuidas külanõukogu piirides, kus meil oli vanasti oli viis orkestrit, praegumise, ühte orkestrit kokku südame peal, on see, et me üldhariduslikes koolides on muusika algõpetus väga madalal tasemel. Kaheksanda klassi lõpetanud, varemetena lõpetanud lapsed ei oska muusika nooti ei tunne üldse, peaaegu võib ütelda. Vot ma vean vägikaigast oma kooli muusikaõpetaja, aga ta lõpetas Tartu Pedagoogilise kooli, õppis klarnetit ja mõtlesin, et kas siis koolis ka taresid õpetama ei olegi, iga aasta tehakse mingisugust klaveri, algõpetuse klassid ja sallatimbivad, kolm aastat või neli aastat elab ta minema teose klaverit mängida ja ka muusikalid algavad sel nädalal. Dirigendid Leho mundre, Vello Loogna, Heldur Saade teel on selles mõttes erakordne roll, et te peate juhatama orkestrijuhte. Kas see teeb dirigenditöö natukene raskemaks? Kahtlemata teeb selle veelgi raskemaks, üks asi on juhatada oma orkestrit, kellega sa töötad päev päeva kõrval. Ja teine asi on see, kui sa pead juhatama orkestrit, kus kõik mängijad on orkestrijuhid vastutus töötada selle kollektiiviga on väga suur. Sest iga sõna, mida dirigent ütleb, see läheb laiali üle Eesti ja seda võetakse nagu etaloni. Nii et siin peab väga põhjalikult mõtlema, mismoodi seda kollektiivi juhendada ja kuhu poole seda suunata, sest selle kollektiivi juhendamisega ühtlasime suunama ka kogu Eesti puhkpillimuusikat. Ja väga hea meel on, et sellel kokkutulekul on meil dirigent Ameerika Ühendriikides Chicago pool University muusikapedagooge, dirigent Donaldi Rolf kes toob meile värskeid tuuli Ameerika ühendriikidest. Ja nüüd me saame me praktiliselt omal nahal tunda millised nõudmised on puhkpilliorkestrit del Ameerika Ühendriikides. Ta peab üks pillimees oskama, kui ta mängib puhkpilliorkestris, saame teada, millise tee peab pillimees läbi käima algusest kuni selle punktini, kus ta juba võimine orkestris mängima. Nii et see kasutegur on olnud Donald Trophy poolt selle kokkutulekul väga suur. Ja tänu muusikaühingule, et see kutse sai teoks. No ma loodan, et järgmistel kokkutulekutel me saame veel ja veel ja veel laiast maailmast kutsuda siia erinevaid dirigente, erinevaid muusikuid, et rikastada ja avardada meie eesti puhkpillimuusikat. Aeg teeb kummalisi keerdkäike, praegu me räägime ja rõõmustame kõik selle üle, mis tuleb meile üle ookeani. Läänemaalt ei ole kuigi palju aega tagasi, kui me tundsime rõõmu selle üle, kui me saime käia mööda nõukogude liitu Venemaa eri paigus. Ja ütlesime, et ka sealt tuli meile uusi tuuli. Kas nüüd on siis aeg selline, et need kogemused, mis te sealt saite, tuleb maha materdada või on ka nendel tänapäeval väärt? Kindlasti iga iga kohtumine ükskõik missuguse kollektiiviga suguse maa muusikaga. Sa tutvud, sellel on kasutegur ja ei tule sugugi maha materdada ja võib võib leida uusi kollektiive, keda avastada ja kellelt on midagi ikkagi üleval. Heldur Saade, milline oleks olnud Eesti puhkpillimuusikaelu, kui meil ei oleks olnud vappi? No see on küllaltki keeruline sellest, eks ta teatud määral oleksid olemas küll ja ma ei ütleks seda nüüd üldse ei oleks olnud, aga mul on päris kindel, et ta kusagil üks, 40 protsenti oleks kehvemas seisus oleks sest et säärane dirigentide koondorkester ja kogu see töö, mis tehtud 25 aasta jooksul juba no ta on paratamatult jätnud jälje ja see jälg on positiivne. Alati olnud mul minu meelest küll. Me eestlastena oleme väga tagasihoidlikud ja tihti ennast alahindame, aga alles hiljuti käis Tartu kultuurihoone orkester Iirimaal, kus nad said autasuks karika väga eduka esinemise eest. Ja dirigent Ilmar Lääne ütles, et ei ole sugugi asi nii hull, et meie vabariigi 10 parimat orkestrit võiks täiesti vabalt osa võtta festivalidest läänemaailmas, et see tase vastaks nendele festivalidele. Ja et me ei pea ennast sugugi alahindama ja mõtleme see, et me mängime halvemini kui muudes maades kuigi oma probleemid ja me teame, et meil on raske pille saada ja minu repertuaari probleemid see kõik selleks, aga orkestrite üldine tase siiski momendil võimaldaks märksa enam reisida väljaspool Eestit ja võtta osa festivalidest ja üritustest väljaspool Eestit. Nii et me oleme lihtsalt siiamaani olnud liiga tagasihoidlikud, aga me peame seda viga otsustavalt parandama. Donald Roskudasin proovidega tema noh, me küsisime tema käest, mida ta peab meie puuduseks, mida ta vooruseks ta on maailma näinud, mees ikkagi lõpuks ütles niimoodi, et teda hämmastas kaks asja. Et kõigepealt, et meil on võrdlemisi palju häid pillimehi, tähendab amatööride tasemel hullu, said palju pillimehi ja hämmastas teine asi, mehed ei oska oma pilli häälde panna. Ja kolmas asi oli see, et ilmselt metoodika, mis on noh, ütleme, amatöörid on mul ei olnud algusest õppinud, et ei ole nagu sisendanud omale seda rütmitunnet paika pannud ja sellega, kas läheb dirigendi käelt käe alt ära või jääb maha, ühesõnaga rütmi sisemine kuul veel ka nagu paigast ära väiksed, aga muidu ta näiteks me saime oma lugudele siin päris korralikult hakkama, ei saa öelda, et jänni jääks lausa. Ja Iirimaasõiduga ma mäletan, ütles niimoodi, seal võttis osa 107 orkestrit, Nad tulid kuuendaks. Et ega siin tõesti pead liiva alla pole mõtet pista. Jaa, Donald, saime väga hea mõte, väga hea soovituse, et pillimängijate kasvatamine peaks algama ansamblimängu õpetamisest ansambli tööst juba ja juba algusest peale. Mitte mitte solisti kasvatamine ei ole peamine, vaid peamine on ansamblist sti kasvatamine, kus juba algaja pillimees harjub arvestama teisi pillimehega ja oma helisobitama teise pillimehega. Siis temast kujuneb ka head kestrant ja siis ta oskab hinnata rütmi ja oskab koos mängida. See muidugi puudutab üleüldse meie muusikaharidust ja põhimõtteid meie pillimängijate õpetamisel, nii et ilmselt siin peab üht-teist ümber hindama ja natukene teistmoodi hakkama õpetama. Meie pillimehi. Kui kaua võib vabariiklik orkestrijuhtide puhkpilliorkester tegutseda veel puht entusiasmi tasandil? Noorus, puhkpilliorkestri dirigendid tegutsevad ainult entusiasmi tasandil, seal teada, sest et ega palka ei saa suurt midagi ja ja see töö ei korva ju, ütleme tasu selle töö eest ainult sümboolne. Ja, ja eks oled sa alati siis asi seisab või 25 aastat oleme teinud, ma ei näe olukorda, et teine, 25 tulevad, peaks võib-olla päris kindel, et mehi tuleb, sest, et ei ole ju plats tühi olgugi et noortega on probleeme maal ja linnas, aga ei ole kunagi niimoodi, et ei ole midagi ikka midagi olla. Bobbi dirigendina juhatas kontserdil ka helilooja Priit Raik. Priit Raik, teie olete kirjutanud vabariiklikule orkestrijuhtide puhkpilliorkestrile päris palju palu või vähemalt on see orkester olnud teie muusika esmaettekandjaks. See on Taylor olnud hea võimalus ära tunnetada, kas muusika läheb meie vabariik puhkpilliorkestrites või ei lähe. Kas ise selle orkestri dirigendina nüüd juhatada, aga on, on see hästi mobiilne kollektiivi alluta kergelt dirigendi käele ja kui helilooja, kas ta täidab kõiki teie soove edasi? Jah, kui ma adresseerin oma muusika taidluskollektiividele siis vastab täielikult, kellega lood kõige esimesena läbi mängida, kelle peal siis saab selgeks, kas nüüd lood kõlbavad? Laiale orkestrite ringile ei kõlba kõlaliselt kuulata ja mis palju tähtsam, saad juba orkestrijuhtidega paljudki asjad läbi arutada. Nemad saavad oma arvamus öelda, mis on võib-olla raske ja mis keeruline, mis orkestitutsioonist vastu, nii et minu kui helilooja jaoks on vokk väga tänuväärne kollektiiv. Te olete ju ise ka orkestri puhkpilliorkestri dirigent pikki aastaid olnud ja teate, mida üks dirigent orkestrantidega nõuab ja ja, ja mida ta nendelt saada tahab. Kas need dirigendid, kes teie käe all orkestrantide rullis on, vastavad nendele nõuetele? Teleega nad alati vastu, aga noh, seda oleks nendelt palju nõuda ka nad on ikkagi enamuses orkestrijuhid, eks minagi olen olnud ikkagi oma alghariduselt, puhkpilliosas on ikka pillimängija. Aga noh, kuna Mul peale orkestri juhatamise loominguline töö, siis, siis mina enam ei mängi üldse pill ja noh, kuna nemad on nüüd põhiliselt orkestrijuhid, siis võib arvata, et pillimäng osa nende igapäevatöös igapäevaelus on üsna väikene. Kui nad nüüd siin kaks korda aastas või kuidas siis juhtub olema, kokku saavad ja siis peavad tõsisemalt mänguga tegelema, siis on selge, et oleks nagu palju nõuda ja loota, et sealt nüüd kõik tavaliselt tulema, nii et see ei ole mingi sinul nendele etteheite tegemine. Aga lihtsalt olen ise niimoodi mõelnud. Mis te arvate, kui kaua niisugused vabariiklikud taidluskollektiivid meie muusikaelus peaksid veel eksisteerima ja võivad tooni anda? No mina, mina võin öelda nüüd ainult slovaki kohta. Minu arust hea küll, mingit põhjust, miks ta ei peaks enam kokku käima, kui ahjust majanduslikud põhjused siin ei tule. Aga et nüüd seda taidlus puhkpillimuusikaelu edendamise mõttes on ta hädatarvilik. Ma ei kujuta innovopita seda klopp, nüüd jääks äkki käigust ära, et siis tekiks üsna suur tühi koht. Mida ma ei oska arvata, kes võiks täita need lopa-lopa minu arust hädatarvilik. Aksel Pajupuu, teie olete see mees, kes on väga paljuski süüdi üldse meie vabariiklike kollektiivide sünnis. Tänu teile sündis vabariiklik koorijuhtide segakoor ja sündis ka vabariiklik orkestrijuhtide puhkpilliorkester. Mis üldse tingis niisuguste kollektiivide ilmale kutsumise? Ma töötasin ja rahval on vaja seast ja igal aastal toimusid koorijuhtide ja orkestrijuhtide kursused. Aga aegamööda ilmnes, et siiski on tarvis leida mingit uut uut niisuguste lahenduste seminaride kursustele, sest sest ta hakkas nagu muutuda rutiinseks ja siis sai loodud siis 58. aastal kooriv segakoor sale siis Gustav Ernesaks eesotsas muuseas Tuudur Vettik juba ka varem juba testis seda küsimust sellesse, sest iga iga kuluste lõpul Pärnus avalik kontsert näitas, et kollektiiv võiks siiski ka pidevalt tegutseda. No vot, ja siis, kui lurjuste koor juba tegutses, siis Vello Loogna oli tol ajal maja puhkpillimuusika metoodik, puhkpilliorkestrite metoodik. Ja siis seal ühes toas oli, olime ja ja seal siis sai see mõte siis ülestõstetud ja ka ellu viidud ja see ei olnud mitte ainult puhkpillijuhtide orkester, vaid seal oli rahvamuusika orkis valdasumis korkesse juhtide orkester siis vabariiklik noorte viiuldajad, ansambel tekkiski siis vabariiklik tantsujuhtide oli nii, et terve rida, et vabariik, vabariiklike kollektiivijuhtide kollektiive tekkis, siis nendel aastatel. Ja kõik need on tänapäevani püsima jäänud, kõik nad on oma esimesed kaks aastakümmet üle elanud ja mõni ka juba rohkem. Ja praegu on küll niimoodi jah, et püsivalt küll iga kollektiivis on oma tõusud ja mõõnad, aga, aga üldkokkuvõttes nad kõik tegutsevad tänapäeval. Ja nad on oma tegutsemisega ikkagi näidanud, et nendel on kindel koht olemas meie muusikaelus ja ilma nendeta oleks võib-olla praegu olnud meil siiski mingi lünk. Ja, ja nüüd mul oli, õnnestus hiljuti käia koos kurjust kurgav Soomes ja vaadata seda nende esinemist seal ja ja nende laulmiskoos soome kooridega ja siis on näha, et see, see vaim, mis sellele kollektiivile on rumala sisse pandud, see vaim elab edasi suur entusiasm. Ja sellepärast, et entusiasmist üldse kollektiivijuhi töö edukus just sõltub entusiasmist, ega siin muid muid stiimulit suuri ei ole, aga juttu seal sponsi, mis asja edasi viib. Aga kui neid ei oleks olnud, mis siis oleks olnud? No vot, aga tühja kohta ei ole ju kuskil, võib-olla oleksid midagi muud, aga aga elu ise nõudis seda tuli nüüd kollektiivis asustada. Ja minul on ausalt öeldes hea meel, et elu on nõudnud nende küsimist. Ja sa lihtsalt laulupeod ikkagi käivad edasi laulupäevad ja ja, ja on väga tore, et kõik need kollektiivid väga tugevalt mängivad kaasa kogu meie vabariigi kultuuri ja kunstielus. See 25. sünnipäeva kontsert oli paljudele asutajaliikmetele viimane. Mis teha, aeg seab igaühe ette omad nõudmised. Küll oleks kena, kui seesama aeg tooks Vopi uusi noori orkestrijuhte, kes oleksid sama toredad inimesed kui senised elupõlised hopi liikmed. Meil jätkuks samasugust entusiasmi austust Eesti puhkpillimuusika arengu vastu, kui praegusel hoopi koosseisul. Edu.