Lastetuba. Siin vikerraadiosaatega laste toda jätkab neid reetmade. Me oleme täna head kuulajad teiega selle inimese lastetoas, kes on öelnud, et talle ei meeldi rahvamassid. Et tal on palju lemmikvärve punane, näiteks sinine, sinine lubab jumalatel tuppa tulla. Ja teda huvitavad inimesed ja nendevahelised suhted. Aga ise peab ta ennast lumivalguke väikeseks. Sest et väga kuumad ilmad panevad teda just nagu sulama. Me kutsume teid Epp-Maria kokamäega koos tegema väikest jalutuskäiku tema lapsepõlve praegusel hetkel külgne oleme ateljees ja vanalinnas Tallinnas. Kaminas põleb, tuli küllap seda väikest praksumist Jon kuulda. See annab niisuguse mõnusa hubase soojuse. Aga kui need laste mõtetes tagasi lapsepõlve päris varajases lapsepõlves, milline oli kodu, siis kodus siis kaminat kahjuks ei olnud ja võib-olla see suur tule ja kamin, armastus ongi tulla selleks tasakaaluks, mida elus varem ei olnud, siis hiljem tahad seda saavutada? Et minul on kodus nüüd lausa kolm kaminat, et ma olen võib-olla isegi liiale läinud. Aga mida ma mäletan, elasime kunstihoones perega ja seal oli veel alles tol ajal puupliit. Tegelikult see kunstihoone on ehitatud ju Stalini ajal või Stalini lõpus, 53. aastal ja siis veel tehti puupliidid köökidesse. Mina mäletan küll oma vanaema toimetamas seal pliidi ääres ja seal ikka eriline soojus ja toidulõhn, mis siis meie väikeses korter päris levis, nii et tuld, ma panin tähele väga varakult ja ta on jäänud mulle nagu suureks hinge sõbraks. Kui vahest on nagu raske olla või oled natuke haige või tõbine, siis mina ütlen alati, et parim rohi on tee kaminasse, tuli ja istus natuke ees ja vaata teda ja ja läheb kohe paremaks. Jah, kui seda leeki vaadata, siis on selline tunne, et ta algab kusagilt puuhalu juurest küljest. Siis ta läheb üles kõrgusesse ja mingil salapärasel hetkel ta just nagu natukene katkeb ja lähed kuhugi, miks mitte, ei võida siis endaga kaasa võtta ka mõne halva mõtte, paha tuju haiguse? No tegelikult, see on ju päike, mis meile vastu vaatab sealt kaminast, et puu on kasvanud päikese käes ja salvestanud nagu endasse selle energia ja ja headus, et päike võib ka olla kuri ja kõrvetav, nii võib ka tuli olla, kui sa näppu tulla paned. Aga niimoodi parajat ins, tantsi pidades võib tekkida väga ilus armastus meie vahele päikese inimese vahele. Lapsepõlvekodu seal Vabaduse platsi ääres. Siis oli ta võidu väljak ja võidu väljak oli ta nimi ja millegipärast mina ikka räägin kogu aeg võidu väljak, sest et mis lapsepõlves õpitud, see ikka külge jääb, et Macokaat komistan, et kui on ikka Vabaduse plats või Vabaduse väljak, siis tundub nagu mingi teine väljak, et mina elasin võidu väljakul ja nii on ta jäänud mulle meelde ja omamoodi oli ta üks põnev koht ju, sest see oli väljakusteeti kõiki, neid punaseid pühasid väga suurejooneliselt. Mina mäletan veel seda aega, kui need poliitbüroo tähtsate onude pildid pandi meie akende peale, nii et pühade ajal seal oli meie korter hämar punane hämarus oli seal sees, sest tihti need olid maalitud punasele kangale, vahest valgele aga realistlikult siuksed, suured portreed parasjagu siis võimul ja valitsuse juures olevatest seltsimeestest ja laval siis või kui toimus demonstratsioon, ütleme oktoobripühade ajal ei lubatud kellelegi majast välja minna. Maja uksed ja pööningu uksed fitseeriti kinni, sest selle riigikorra ja sellel võimul oli tohutu hirm, et igal pool elavad rahvavaenlased. Et mina mäletan lapsena. Meil juhtus selline naljakas lugu, et sel päeval sai just leib otsa ja vanaema ja vanaema oli nagu meie pere niuke toidutegija ja sellepärast ma mainin vanaema kogu aeg. Vanaema ütles, et sina oled pisikene tüdruk, sind ikka lastakse sealt miilitsa piketist läbi, et mine Toots, leib, leivapood oli sealsamas kõrvalmaja all, esimesel korrusel. Ja ma olin noh, pisikene, hästi kleenuke ja tõesti märkamatult sain lipsata sealt miilitsaketist läbi ja sain oma leiva tagavad. Tagasi ma enam ei saanud, sest siis Ivan nähti, mindi, küsiti, kuhu sa lähed, nõuti minu väikse lapse käest rappuskit, jutt käis vene keeles ja noh, nii palju ma sain aru ja mina ütlesin eestikeelsed mulle Pole mingit, et mul on leivapäts. Et see on ainukene vanaema, saatis mu poodi, et ma elan siin majas ja ja mind ei lastud koju ja siis ma hakkasin nutvat kole Ale hakkas järsku endast, et niuksed vormis mehed ei lase mind koju, mu kodu on siinsamas, teised ootavad seda leiba ja ma täpselt ei mäleta, kuidas asi lahenes, kas nad läks nende süda pehmeks, lasin läbi või? Ootasin ma, kuni see rongkäik läbi sai, vist ikka oli nii, et rongkäik lõppes ja siis alles ma sain oma leivapätsiga koju, nii et praegu on seda raske uskuda ja eriti kui rääkida mõnele lääne inimesele selliseid lugusid, siis nad arvavad, et need on väljamõeldis, aga minuvanused veel mäletavad tõesti selline absurdne elu oli kus majopitseeriti kinni ja ei lastud, väljast, oli tohutu hirm, et järsku mõni šantažeerib seda püha üritust nagu oktoobrirevolutsiooni demonstratsiooni, siis mille tribüün ja keskpunkt siis oli just see võidu väljak. Aga samas paistsid ka akendest sisse kirikutornid oli see korter kõrgel korrusel ja me elasime viimasel korrusel kuuendal korrusel, niiet kõik nad olid sinnapoole, kus ilus Estonia teatri katus paistab ja draamateatri niuksed kupeljas katus ja ja hiljem tuli siis linnapanoraami juurde siis ka Lasnamäe maja niuksed kastmajad nagu parteimaja, nagu omal ajal öeldi, mis on praegune välisministeeriumi maja. Et need tegid selle, vaata nagu siis omal ajal öeldi moodsaks. Aga minul lapse pilku näoli natuke hämmastav, ma ikka imestasin, et kas sellised kastma Nad on siis moodsad ja kas need on siis ilusad ja nii et ma olen niisuguse kriitilise meelega juba lapsest saadik olnud. Kas see leiva toonud, mine ja kinnijäämine siis miilitsat küüsi. Kas see oli üks esimesi mälestusi iseendast või? Või on midagi muud jutustada? Ma olen nimelt küsinud selles saates nende kõigi inimeste käest, kes on oma lapsepõlvest jutustanud, et kas nad mäletavad oma kõige esimest mälestust iseendast. Esimene see pidi olema ikka juba, kui ma olin mingi kuue, seitsme aastane, aga minu esimene mälestusseostub ikkagi loomade ja lindudega, et mul on nagu hingesugulus nendega või hea suhe olnud ja kui ma olin ikka hästi väike, siis minu seltsiliseks oli üks suur hani. Et mul ei olnud koeraga kassi, aga alus, kus meie Lõuna-Eestis laanemetsas ühte toakese üürisime, kus me suviti olime siis sellel pererahval nemad kasvatasid, hanesid. Ja millegipärast üks Ani arvas, et et mina võiksin olla kas siis teine anima ja olen tema ojakene või ma ei tea, miks ta võttis mu nii üle olla, et ma ei saanud nagu enam sammugi teha ilma seal, Anita. Mulle meeldis ümberkaudu niimoodi metsas käia ja ometi oli tema mul sabas. Ja tema tegi oma Ani häält ja noh, mina ka midagi, vastasin. Et me nagu vestlesime isegi et mul on jah meeles, CC Ani oli nii suur, nii suur asi oli sellepärast et ma ise olin nii väike, nii väike. Nii et isegi üks foto on säilinud. Ma ei tea, kas isa või ema tehtud, kus mina vabalt paistan rohu seest välja, minu meelest ainult mingi väkke rätiku nurk, paistab, mis mul peas oli. Aga siis selle hane pikk kael paistab tema siis niimoodi tatsas tähtsalt mul kannul, et meil ei olnud meetritki olnud vahet, et tema mind kantseldas ja ja valvas, et tavaliselt on koer, kes saadab nagu lapsi või peremeest või perenaist, aga millegipärast on, minul oli siiani. Oi, see oli päris tore jutt, nüüd küll. Et mul on alati jäänud selline tunne, et need on natukene kurjad ja lapsion isegi hoiatatud, et Tanel ei maksa väga lähedale minna. Ja enamasti tõepoolest järsku lööb soni oma kaela kuidagi pikalt ette, jagab kurjalt susisema ja manio valusaid nokahoopide jagatud, aga see oli umbes peaaegu nagu Pilsholgersoni lugu. Siis ma ei teadnud neil solgersonist midagi, ma ei olnud seda muinasjuttu kuulnud ja ja ma arvan, et ta pidi eriline Ani olema, et, et ma ei ole hiljem küll ka tähele pannud, et kellelegi niimoodi Ani järgi käiks ja hoiaks teda, et lapses on, säilib mingisugune selline jumalike ehedust, võiks öelda. Et siis sa saad kontakti nagu loomade loodusega palju paremini kui hiljem, et hiljem nagu need elumahlad sinus puituvad. Et ma mäletan natuke ajas edasi, et kui ma juba olin esimese klassi tüdruk, siis mul oli valge kass kes oli küll jah, täitsa päris minu omad ei olnud enam nagu selle pererahva oma, kus me elasime ja temaga ka ma rääkisin ja temaga me käisime ka metsas, tema käis ka mul jälle järgi nagu koerad tavaliselt kassi kohta öeldakse ka, et tema pöiapiiri ajab oma asja, aga ta ei ole nii. Inimsõbralikke inimese kiirgusest ei hooli nii palju nagu koer. Aga minul just see, kas me rääkisime pikad jutud. Ma ei tea, praegu ma ei oska öelda, mida me rääkisime, aga õppisin ära kassikeeleni, et ma vastasin talle tema oma häälitsustega. Ja tema vastas mulle ja meil oli tohutult põnev. Me käisime jälle, see oli 67. aasta paiku, siis oli see suur kuulus augustitorm, kus puud kõik olid, mets oli praktiliselt hävinud, olid kõik upakile maha murdunud ja siis oli meil jube põnev käia seal ronida nende puude vahel ja mets muutus järsku niukseks põnevaks nagu nõiariigiks, kus olid koop ja majad ja lossid ja otse ei näinud seda üldse seda suurt õnnetust, noh, looduskatastroofiõnnetusena vaid minul oli see nagu väga põnev mälestus ja seda ma siis jagasin oma valge kassiga kus me, kus oli siis see oli juba Põhja-Eestis Jägala jõe ääres oli mustjõe, eks niisugune koht, sinname kolisimegi. Siis isa ema ostsid ühe väikese majakese ja ja vanaisa vanaema elasid siis seal aastaringselt, aga see hane lugu juhtus Lõuna-Eestis laanemetsas seal Hargla kandis Valgamaal. Et juured on mul, Valgamaalt pärit, aga, aga palju lapsepõlvest olen veetnud ka Põhja-Eestis Justin Jägala jõe kandis. Kas seal keset Tallinna südant elades päris vabaduse või siis võidu väljaku ääres, kes seal lastel ka niisugust mängumaad oli? Hoov oli, haav oli hoovis, olid põnevamad, koha prügikastis suured ja, ja garaažikatused, kus sai ronitud ja vahest sai pragada kellegi käest, jälle keegi kuulus kunstnik, tegi ateljee akna lahti ja ütles, et ei, lapsed ei tohi joosta garaaži katusel kohe marss alla ja. Nii et ega linnast mul ei ole mälestusi, noh, kui ma hakkan nüüd mõtlema, siis tõesti jah, see prügikastide kaua ja garaasi katustega ja üks liivakastis seal nagu tänavakool Pärnu maantee poole, aga neid mälestusi peab endast nagu välja tirima, aga kõik, mis maaeluga ja nende suvedega seostub, see nagu tuleb iseenesest see nagu on lapsepõlv, lapsepõlv ei ole linnaelu. See on võib-olla isegi tähenduslik, et see lapsepõlvekodu seal kunstnikega ühes majas sattus olema lisaks veel, et kodus päris omaenda kodus kõige lähedasemad inimesed olid ju kunstnikud? Nojah, kunsti sees ma olen ikka täiesti kasvanud ja kunstihoones see aeg, millest ma nüüd rääkisin, leivapätsi lugu see oli siis, kui me elasime juba kahetoalises korteris, kuuendal korrusel, aga tikaade ennem elasime me neljandal korrusel. Isa väikeses ateljees isa ja ema on mul pärit Valgast ja kui nad tulid Tallinnas seitsmetsaid pisikese ateljee kunstihoonesse ja sinna siis pidid ära mahtuma meie lapsed. Meid oli kolm ja vanaisa ja vanaema emapoolsed võeti ka Tallinnasse kaasa, nii et noh praegu mulle tundub täiesti uskumatu, kuidas me mahtusime, noh, see ateljee võis olla üks 20 ruutu vä. Töötab seal Peeter modist selles ateljees ja ma olen seal käinud ja see tundub imeväike, kuidas elu küll seal toimus, ühtegi halba mälestust ei ole, kõik oli tohutult mõnus ja toidulõhn ja soe oli ja ja lõbus oli ja et ikkagi kolm põlvkonda ühte ruumi mahtus ära, et et tol ajal inimesed olid väga-väga sõbralikud, ikka pidid olema. Vanaema tegi süüa ja vanemad tegelesid siis kunstiga sealsamas ruumisest ja isamaalis mul sealsamas ruumis ja ja jumala nisad selle pärinud, et näiteks mind ei sega ka üldse, lapsed pole kunagi seganud, kui nad on minu ümber. Ja mina maalin, et vastupidi, lapsed on nagu inspireerinud ja hiljem nad on natuke vanemad, juba on nad hästi heatahtlikud kriitikud olnud ja ja isaga oli täpselt sama, tema ei ajanud meid nüüd küll, et need perekond kodunt ära minema. Maestro hakkab tööle. Et tema ei võtnud seda kunsti tegemist niukse püha lehma, nagu nagu mõned kunstnikud tänapäeval seda teevad. Et ma usun, et selle suhtumise olen ma küll sealt kodunt kaasa endal saanud. Aga ema töötas mul tol ajal Eesti televisioonis, mis tegi siis oma esimesi samme. Ja tema on Eesti televisiooni sünni juures lausa olnud maalisaadete kujundaja, kunstnik. Näiteks, kas lasteseriaal, ha nagu Aabel oli sihuke huvitav telenäidend ja sellel olid maalitud taustad. Mul on nii meeles, kuidas ema neid maalis seal teles ja tihti võttis ta mind sinna kaasa, nii et ma nägin seda televisiooni köögipoolt ka juba päris varakult. Isa luulid Kokamägi on teinud oma tütrest hästi palju pilte. Ja kas teised lapsed olid ka tema sellised lemmikmodellid või oli ta just epo välja valinud? No kui me olime kõik väiksed, siis ta maalis meid kõiki, et minul on üks kaksikportree, kus ma õega istun kõrvuti ja vennast on palju portreid. Aga hiljem, kuna meil on õega suurem vanusevahe nagu seitse aastat, siis õel oli tiba oma tööd ja toimetused ta lendas mis ajast varem välja ja mina jäin vennaga pessa ja siis ma nähtavasti kujuneski see selline lemmikmodelli staatus või et minul oli alati isa jaoks aega, et mul ei olnud mingeid muid asju, et kuhu ma peaks minema või mida tegema. Mulle meeldis väga temaatiliees olla, mis on siis enam loomulikumat, kui ma sealt ateljees niikuinii olenedalt igast asju küsin, et ta siis ka kasutab mind oma töö vees ja ta tihti joonistas mingite kompositsioonide jaoks kasutas mind nagu, et vahet seisan nüüd nii võistu, nii et mul on vaja, ega sellest ei tulnudki, EP pärast lõuendi peale aga tuli teegia. Mina olin lihtsalt selle poosi nagu modellina. Aga hiljem tuli jah, EP orhidee kaja. Tallinn talv sihukesed omal ajal väga tuntud tööd. Et need olidki maalitud sealsamas ateljees, kus me kunagi siis kõik hästi mitmekesi elasime. Et kui me saime teri sinna kuuendale korrusele, siis jäi ikkagi tööruum isale töö tegemiseks, et enam enam ei olnud seal vanaema, kes keetis putru nurgas. Et siis isa nagu rahus töötada, aga mul tekkis selline traditsioon, et iga kord, kui ma koolist tulin, ma kõigepealt läksin ateljeesse isa vaatama et mis ta vahepeal on maalinud ja rääkima, siis mis minul koolis juhtus ja et see selline lähedane suhe nagu ajapikku jah, tekkis. Minul lihtsalt oli kõige rohkem aega ja kuna ma olen selline väikese vanainimese tüüpi terve elu olnud, et mind huvitab väga täiskasvanute maailm, et ma ei olegi nagu päriselt laps või niuke lapsemeelne laps olnud või olematu praeguse lapsemeelne inimene, ma tunnen et ju see tekitaski siis selle, et seda on palju jah küsitud, et miks just kolmest lapsest mindon isa kõige rohkem maalinud teisi maalinud, aga jah, kuna minul oli tema jaoks kõige rohkem aega, siis võib-olla mõned pildid rohkem on siis minust ütleme õest ja vennast. Eesti mõttes panna istuma siia lähedale et kunagi siis selline hingesugulus nagu rohkem oli või kellega olid need oma jutud tahtmine rääkida või probleeme arutada? No isaga oli vist rohkem ühist, sellepärast et mind ju väga varakult juba kunstiprobleemid huvitasid kõik selle asja tehniline pool ja kuidas ja miks tehakse nii, miks segatakse neid ja teisi värve ja mis pintsleid kasutatakse, et see mind juba huvitas ja ja kuna isa tegeles mul ikkagi otseselt just selle õlimaaliga, sest mul oli tema jaoks rohkem küsimusi, et tema ema töö tundus mulle natuke raskem, sest isa tegi üksinda ja ta sai ise otsustada, mis ta sinna maalib ja teeb. Aga emal oli, oli režissöör, seal taga olid näitlejad, eks ole, kellel igalühel hoid midagi öelda või omad soovid ja siis tal olid veel koostajad, kes siis ema mõte nagu lõpuks sinna kaamerate valmis ehitasid või maalisid. Ma ei tahtnud nagu hakata seda tööd tegema, mida mu ema teeb, et see tundus mulle õudsalt raske. Et isa, vabadus, võlux mind. Tol ajal ma muidugi ei mõelnud, et kes nüüd rohkem raha teenib, kuidas tol ajal üldse nagu rahast ei mõeldud. Et ega isa sisi oma pilte ju müüa ei saanud eriti tookord oli ju, ainult riik oli ostja, siis kunstimuuseum vahest ostis, aga see oli kas üks või kaks korda. Põhiline raha perekonda tooja oli ikkagi ema, kellel oli noh, väga raske saated, kogu aeg vaheldusid ja kogu aeg ju tehti originaalkujundus jälle järgmiseks saateks ja temal oli ka vähem aega, ma arvan minu jaoks tema läks ikkagi tööle ja tuli õhtul töölt. Aga isa oli kogu aeg seal ateljees. Ja oli lapse jaoks aega temaga rääkida, vastata küsimustele. Kas lapsepõlvest oli kohe selline mõte, et tahan nad tõepoolest, noh, mina tahan ka sedasama kõike teha, mis isa teeb ja tahan kunstnikuks saada. Ma isegi ei mõelnud nii, et ma tahan kunstnikuks saada, mina mõtlesin, minust saab kunstnik, võlts ei kahelnud, et selle tõttu oli mul väga imelik kuulata keskkooli lõpus. Või noh, viimastes klassides hakkasid klassikaaslased arutama, et kuhu minna õppima ja kelleks saada. Ja ma üldse ei sekkunud nende juttudesse või aruteludesse, sest mina teadsin, et minust saab kunstnik. Nii et ma ise olen hiljem mõelnud, et ma ei tea, kust ma selle enesekindluse võtsin, sest ka tookord oli väga raske kunstiinstituuti sisse saada ja ja väga lihtsalt oleks võinud ju minna, nii et ka sisse, et huvitav, milline sisse minu pettumus või kusagilt kõrgelt allakukkumine oleks olnud, et et ma olin hämmastavalt kindel, et ma saan kunstnikuks, et ma saan siia sisse ja kui ma ka ei saa sisse, siis õpin ise kunstnikuks, et mingi sihuke imelik enesekindlus oli tookord sees ja mida praegu mul küll nagu ei ole. Millal see pildi tegemine endale algas? No väikesed lapsed tahavad ju kõik joonistada, enamasti ei saa mitte kellestki nendest kunstnikkonna joonistavad küll ja mõni siis natukene halvemini, mõni paremini. Aga vahelised öeldakse, et kunstniku nendest kõige esimestest lapsepõlvejoonistustest ei oskaks küll keegi Haagi aimata, et, et siin on nüüd see suur anne peidus ja siit tuleb midagi siit mitte. Ma arvan, et kui laps on väike, siis enamus lapsi on andekad ja nad joonistavad põnevalt, et kuidas just niukseid hästi väikesed on ja annad neile värvid kätte. Aga hiljem see tekib mingi hirm, jakk kõhklus endas, et kas ma ikka oskan ja vaata, kui sa sellest piirist ei saa üle, et kui sul ei ole piisavalt enesekindlust, et et jah, ma oskan, et sa läheksid edasi. Vaat siis kaob tõesti see anne ära ja on nagu mingi murdepunkt, et. Ma arvan, et minus oli see selles mõttes see lapsemeelsus olemas, et ma piiritult uskusin endasse, et et ma oskangi seda asja teha ja ma jätkasin ikka seda kriipseldamisest, tulid joonistused, joonistamisest, maalimine ja et paljud jäävad nagu tapamajas. Stopp, tekib nagu koolis ja tihti on see seotud ka selle ebaõige pedagoogikaga, et mina ei pea õigeks näiteks, et kunsti hinnatakse lastel, et sina saad kahe või kolme, sina oled nüüd viie väärt, et et ma ei näe seda kõigust olla kohtumõistjad, kunst on nii nii subjektiivne, et eriti väikeste laste kunst, et seal ei tohiks küll üldse hindeid panna, et teinekord see hinne võib allagi määrav, et kustutab kellelegi lande või selle usu endasse. Et ma usun, meil oleks palju rohkem kunstnikke, kui meil ei pandaks hindeid. Kunstide nentides. Need, tüdrukud ja poisid, kes siis tahtsid kunsti õppida, need läksid huvialaringidesse ja lastekunstikooli ja. Epul ei olnud vaja minna, tal oli see kuul kõik kodus olemas. Mina kartsin minna, eks mul isa ema ka küsisid, kas ma tahan minna kunstiringi, aga aga mul ja üldse kõik see koolis käimine kooli minekut on olnud nii rasked, et ma olen hirmsasti nutnud ja kartnud, et kui on ikkagi rohkem kui kaks last juba peale minu Sist, mina hirmsasti kardan teisi kõiki. Ja neid klassitäis lapsi on juba minu jaoks niisugune tohutu rahvamass. Ja kui ma juba üle elasin ütlemisele koolipäevad, ma olin 30 lapse seas kuidagi piinlesin selle päeva lõpuni, siis ma ei kujutanud ette, et ma lähen nüüd veel kunstiringi, kus vähemalt ikka 10 10 20 last ja kunstiringid omal ajal olid meil koolis toimuvasse keldris. Sinna minek oli juba niuke kivi, trete niuke, hämaria õudsad pruuniks värvitud seinad olid, ma mäletan ja siuke keldri niiskuse hais oli seal noh, aknaid ei olnud ikka seisnud õhk. Mulle on jäänud see jube lõhn meelde ja et ma korra käisin küll vist vaatamas ja õpetaja oli ka selline vaatilist silmadega ja rääkis kunstist, millest ma ei saanud mitte mõhkugi aru. Et hirmutas mind väga ära, nii et minust ei saanud mingit kunstiringis ega koolis käia, et, et hea, et ma tavalise kooli lõpetatud sain. See oli tegelikult seitsmes keskkool, see Tallinna ihaldatud ja üks ilusamaid koole? Jah, oli küll. Vanemad olid ju targad, teadsid, et laps on vaja sinna panna, siis saab keele suhu ja, ja selle eest ma olen muidugi tänulik, inglise keel on mul suus ja see on mind väga palju elus aidanud, aga kooliminek oli kyll vaestele vanematele jube raskest. Et ma lihtsalt sind ja ütlesin emale, et ma ei lähe kooli, et et sinul, ulakad, lapsed jooksevad mööda koridori, et nad jooksevad mu pikali ja ma kardan ja valetan katsetel siis ema pidi istuma siis sealsamas raamis sees reas küll, aga ma teadsin, et ema on siin lähedal. Sinna oli katsed, nii nagu tänapäevalgi küsitiivist tähti ja lugemisi ja ei, mina ei tea, mina ei tundnud ühtegi tähte, rääkimata lugemisest, ma ei tea, kuidas ma üldse sinna sisse sain. Nutsin ka veel ja nüüd see on müstika. Eestist inglise keel, nüüd ma hääldasin küll järgijasse häälduse peale, annet mul on, aga. Aga noh, mina olen elav näide, et et laps ei tea oskamuga tähti enne kooli, et pole mul häda midagi, saan elus hakkama, pole lolliks jäänud, aga seitsmeaastaselt veel tähti tundnud ja lugeda ei osanud, rääkimata kirjutamisest. Aga minu lastelt, kui nemad läksid kuueaastaselt katsetele, nõuti juba väikese kirjandi kirjutamist. Kui minu üks keskmine tütar keeldus, sest talle õpetaja ei meeldinud, ta oskas küll lugeda, aga ta ütles, ma sinule ei loe. Sest et sa ei meeldi mulle talitada natuke karmim häälega nagu sundinud, hakka juba kiiresti lugema. Nii et ma ei tea, kui minuga oleks tookord nii käitutud, siis missuguse suure nutupasunaga mina oleks siis klassist välja jooksnud? Nii et selline natukene omaette ja unistaja ja pisut siis Liisugustes nostalgilist tõmmates võib natukene nagu nukrates mõtetes olev laps. Ja omaette ikka päris omaette võib öelda, et ega koolis mul Kaavastiks või kaks sõbrannat tekkis ainult terve kooliaja jooksul, kellega oli tore rääkida, aga kunagi ma ei käinud koolipidudel ja minu jaoks oli see nagu täiesti mõistmata, miks peaks minema peol, et et miks peab siis tantsima, et ma ei saanud sellest aru ja nihukesed imelikud, et võib-olla mõni kuulab, ei oskaks diagnoosi panna, võib-olla oli kiiksuga, olin kuidagi. Aga Mulle meeldis jah väga olla üksinda ja ma mäletan, suved maal, et ei tulnud kõne allagi, et ma läheks näiteks laagrisse, et tol ajal olid ju pioneerilaagrid ja pioneer ma ka ei olnud üldse koolis ainukesena klassis, nii et ma olen ikkagi väga kartnud sihukest. Mul on meeles, kuidas ma kase alla tegin, keraamikaateljee endale. Seal kõrval oli suur Saviauk või sihuke veeauk, nii et sealt sai terve seest savi ka kookide ja siis ma tegin seal vaase ja loomivoolisin savist ja pärast siis värvisin neid ära ja ma mäletan mitu Ove hõlmasse tegevus, et see oli nii põnev, et hommikul nagu hommikulauast sai tõustut ruttu. Jooksin jälle oma ka seal neid savist asju tegevat. Alati huvitanud jah tegevus, mida ma saan otsast kuni ise teha, et ma ise selle asja eest vastutan ja et keegi teine ei näiteks ei värvinud minu looma savist looma või vaasi ära. Ma ise ta vooli sinise värvi sinise kuivatasin ja et siis nagu olin rahul. Samas ei olnud tegemist ju üksiku lapsega, peres kasvab kolm last, kuidas õdede ja vendade vahelised suhted olid, kas siin oli ka tahtmist rohkem nagu omaette oma mängunurka eralduda ja oma asjadega tegeleda ja oma mõtteid mõelda või oma pere lastega oli küll vahva koos olla? No nagu ma ütlesin, õega oli mul suur, vahest seitse aastat, tegelikult on päris suur, kui ette kujutada, kuid väike beebi sünnib ja siis õde on juba seitsmene, kes läheb kooli, siis on jube tüütuks, üks beebi on hoida siis õde peab teda kantseldama alguses käruga väljas käia, info ja võib-olla mähkmeid vahetama ja veega ei tekkinud sellist mängukaaslase suhet mitte kunagi, sest tema oli kogu aeg ajast ees, tema käis juba koolipidudel ja tal olid ilusad kleidid ja mina kandsin ikka tema vanu riideid, jääd kogu aeg, olin mina nagu see, keda seltskonda ja tema sõprade ringi ei võetud. Aga seest tekkis väga soe suhe, muidugi vennaga, kes on minust kaks aastat noorem. Et vennaga see kaks aastat on praktiliselt ikkagi oled nagu üheealine. Ja siis mina võtsin tema nagu väga oma hoole alla, et võib-olla nii nagu see kunagine hani võttis minu venna eest ma väga seisini hoolitsesin ja kui ta juba oli nisuke parast mänguseltsilisi EAS, siis meil oli palju põnevaid mänge. Ma mäletan, et sel ajal köitis nagu ajakirjandust ja meediat, Vietnami sõda. Et sellest kuuldused, jõudsid juba meieni praad ja ja ütleme, propaganda oli küll ühekülgne, aga ikkagi ta jõudis. Ja mul on meeles, kuidas siis üks suvi meie mängisime sõda, kahekesi mängisime sõja mängima, võitsime vanaema käest vanad uksed, alumiinium ja email kausid, millel olid juba augud sees ja niuksed väiksemat mõõtu nendest me tegin nendele kiivrid pähe ja neil olid puust püssid ja ja me olime ju ajalehes näinud fotosid sellest sõjakoledustest ja siis me ikka lasime teineteist maha ja meil olid mingid kaevikud ja tohutult põnev mäng. Ma usun, selle initsiaatoriks võis vend olla, et vaevalt et mina sõjamängu välja mõtlesin, aga igal juhul põnev meil oli ja sellest on ka mõned nega vahvad fototki järgi, kus me oleme isetehtud sõdurimundris. Nii et jah, huvitav, et sõda on meie mängudes sees olnud, tundub küll uskumatu, aga oli mis olid need rõõmud mis tegid nii õnnelikuks ja, ja kus oli päris üleni sees olla nii hea? No koolivaheajad ja eriti siis näärivahe aeg muidugi tookord ju ei olnud, jõulusid, olid näärivaheaeg ja sealhulgas siis ju nagu aasta viimase päevaga ja ja siis, kui näärivana tuli ja tõi need pakid ja, ja kõik see ettevalmistus, et noh, see pidamine oli ikkagi vanaema rääkis ikka, et toome jõulupuu tuppa, jõulumeest tuleb ja ja Tallinnaga segu jõuludest ja nööridest ja ja just see, et kõik koos ja kõik on kodus, et isa-ema on kodus ja ja õde, vend ja vanaisa ja vanaema ja et leitigi alati tohutu turvalise ja õnneliku tunde. Et kõik on nagu koos, et keegi pole ära, sest enamus aega ikka ikka oli keegi kodunt nagu ära ema oli teel või vanaisa oli seenemetsas kalal või temale tohutu kirglik kalamees ja vanaema oli kas poes või ja siis tekib väiksel lapsel kõhe tunne, et ta nagu kogu aeg ootab kedagi, et kõige parem on ikka kui kõik koos kodus. Jah, ma ei mäleta, et mind oleks, saad õnnelikuks teinud, vaid just see tunne, et inimminu omad on need kõik kodus. Kui praegu ise nüüd tagasi mõelda oma lapsepõlvele ja ja katsuda hästi lühidalt kokku võtta, et mis endale tundub, et mis on need kõige tähtsamad asjad olnud, mis on vorminud need siis täiskasvanud inimeseks teid just niisugusena, nii nagu te olete praegu, mis on kaasa võetud just sealt. Kui vaadata praegu ajakirjanduse huvigisi on alati seotud ju minu koduga, mitte niivõrd minu tööga, siis ma arvan, et selle kodu armastuse olen ma küll saanud kas geenides või siis sellest varajasest lapsepõlvest kaasa, et meie kodu on olnud ju väga väike ja kitsas, kuseda analüüside ja ikka vaene ka. Aga ta on olnud väga soe. Just et meil need kõik need põlvkonnad kolm põlvkonda elas väga pikka aega koos. Kindlasti olid seal omad riiud ja, ja rõõmudega lastele ei jää need pahandused meelde, jääb ainult see hea pool, minu eluteed on kindlasti väga palju mõjutanud vanaisa ja vanaema, et emad olid ju need, kes siis suvel meiega lastega maal olid, isa-ema olid siis ikkagi linnas, tööl, lapsepõlvest need suved on meelde jäänud, siis on küll vanaisa ja vanaema rohkem meeles, naasia tegi mul korve näiteks punus, et see oli üks asi, mis mulle jäi meelde sellest, mul tuli ka nüüd huvi, nagu, et ise ise peaks midagi ikka alati oma kätega tegema, et see on midagi nii põnev. Vanaema oli see siis, kes lõi selle kodusoojuse, kes neid täita, õite tegi väga lihtsaid, aga vanaema toitudele võrdset pole ma siiamaani saanud, et et midagi ikka, midagi väga erilist temas oli, et ta oskas hästi neid teha ja luua selle kodu, puhtuse ja soojuse ja nemad olid mõlemad Valgamaalt pärit üle pika aja ma käisin tagasi nendes kohtades Valgamaal. Kust siis mu vanaisa ja vanaema pärit on ja kus ma ise neid lapsepõlve suvesid veetsin. Ja mul tekkis väga kummaline tunne, ma tundsin ennast hästi sajaaastasena sest et mitte ühtegi maja ja kohta ei olnud alles, mida mäletasin lapsepõlvest. Et niisikeeri talu, kui, kui, siis Harglas need talud, majad, kus me olime kas ise elanud või külas käinud. Ma ütleks, vanatädi Veera maja oli kokku kukkunud, aga noh, seal oli veel seinad, olid püsti ja onu Alfredi töötoa mitme väikese ruuduga aken oli siis veel nõgesepõõsas, ma leidsin selle üles. Vähemalt tajusin ja mõistsin seda väliseestlaste tunnet, kes tulid noh, nõukogude ajal juba või nõukogude aja lõpus siia tagasi oma kodukohtasid vaatama, mille sõda oli hävitanud, Nad leidsid üles ainult kas vundamendi varemed ja mingid puud andsid märku, et siin olid nende kodud. Siis minu Lapsepõlvekodusid ei olnud mitte sõda hävitanud, vaid lihtsalt lihtsalt seesama suur aeg oli oma töö teinud. Et nii seal laanemetsas tundsin ära ainult selle liivase tee, mis lookles läbi küla. Ja need künkad ja puud olid siis suureks kasvanud ja see maastik oli nagu kitsamaks läinud. Lapse perspektiivis oli kõik need mäed nii suured ja teeni lai ja pikk ja, ja tee oli ainuke, mis jah, oli alles, et ka maastik oli muutunud, rääkimata nendest majadest, et ei pruugigi alati olla see inimkäsi, see sõda, mis hävitab need kodu kohadelt, hävitab lihtsalt see, et et inimene nagu unustaks selle majad, aeg teeb oma tööd, ta lahkub siit ilmast või või sellest kohast ja, ja siis ei jää ju see maja ja kohtki püsima. Väga ruttu kasvavad need krundid täis nõgeseid ja võsa ja päris suured kased olid juba ühe maja kohal, seal, kus mina olin väiksena olnud, et sellest tekkiski mul see tunne, et et kuigi ma olen 40 aastane, aga ma tundsin, et ma olen üheaastane, puud tundusid nii rõvedad, mis selle maja asemele olis kasvanud, kus mina siis ütleme, selle aniga ringi jalutasin ja vanaisa ja vanaemaga väga õnnelik olin. Seksmärksõna, mis, mis meelde tuli, et lapsepõlvest jääb heleda mälestusele on vanaisa ja vanaema nende isiksus ja teine asi on need puust mänguasjad, mida mulle nii isa kui vana Sa tegid. Minu lastetoas ei olnud jah ostetud mänguasju, ma ei usu, et see oli, sellepärast neid neid polt saada võid, nad kallid olid, aga aga ma lihtsalt ei tahtnud neid ja ja ka isa meelest oli nagu huvitavam teha mulle mänguasju. Need olid reeglina puust laamad, hobused ja vankrid ja lehmad ja. Ma arvan, et ma sealt olen saanud kaasa selle maalähedase või maainimese hinge. Tegelikult ma olen linnalaps ja ma elan ju praegugi siin suurema osa ajast siin vanalinna kivimüüride vahel, aga nii palju keegi mu arvamust kunagi küsinud, nii ajakirjanduses kui muidu, siis mul ikka rihib see jutt pükste maa teemade poole. Ikka muretsen mingi piima hinna pärast või et kuidas ikka Talumees elab ja ja ma arvan, et seal selle algpõhjus võib olla küll need puust mänguasjad, mis mulle armsad olid ja minu mängud olid kõik ikka selle karjatamise ja ja loomade tegelemise ümber igast asju polegi palju, on ju vähe, tegelikult on just see kodusoojus nutta, kõlab natuke tõenäoliselt see, see on nagu devalveerunud väljend, aga kui sa mõtled sa nendele kahele sõnale kodu ja soojus siis selles on nii palju infot ja nii palju. Kõik on ära öeldud, see on just selle lihtsuse ilu, et mina ütlen küll. Minu elu on määranud minu kodusoojus, et mina olen väga armastatud laps olnud, mu vanemad on mind väga armastanud. Nõnda rääkis Epp Maria Kokamägi saates Lastetuba, jutustas ta oma lapsepõlvest ja teda küsitles Reet Made. Ja meie saadet jääb lõpetama üks et Maria lapsepõlve lemmiklugudest, mida ta kuulab meelsasti ja nii, nagu ta on öelnud, ei ole tema eelistused mitte sugugi muutunud. Ta valis need väga varakult juba lapsena välja. Ja nüüd jääbki laulma miilitsakorjus.