Kultuurimaja tere. Pärast nädalast pausi avab kultuurimaja taas, eks kursantidele oma uksed ja Ott Sandraku. Tarmo Tiisler on valmisolekus number üks, et tutvustada huvilistele põnevaid Kohti ja kohakesi. Kaheldamatult on Palmse mõis üheks rändajate kõige enam külastatavaks paigaks Eestimaal. Küll aga on sinna mineku marsruut tavaliselt üsna üksluine ikka läbi Viitna või. Meie läheneme asjale teisest küljest ja ette rutates Valmsesse välja ei jõuagi. See polnudki tegelikult ka meie eesmärk. Plaan oli uurida hoopis paari paikka Palmse ümbruses. Keerasime sisse Loksa teeristist ja sõitsime väikeseid teid mööda mereni välja Tammispeale, kui täpne olla. Kultuurimaja. Oleme jõudnud oma huvitavate paikade otsingul nüüd Põhja-Eesti rannikule. Oleme Tammispea külas ja seaküla Simsoni maadel, nagu ütles Ott Sandraku. Siin on üks kivikive, on Eestist palju ja igaühe kohta käib omaette jutt. Seda kivi, mida meie siin hetkel vaatame, ei ole ühegi tee pealt märgistatud. Üks väike metsavaheline silt on, mis näitab, et tegemist on suure kiviga aga ei enamat. Ott, see on Eesti kõrgeim kivi sinu andmetele. Jah, just need minu andmetele melonit mõõtnud pole, aga nii targad raamatud väidavad, et see olla tõesti kõrgem kuigi selle kivi kummaline, seda kivid peaaegu üldse teata. Ja miks te teate, ilmselt teised kivid on kuidagi kuulsamad, et kas neil on põnevamad nimed või põnevamad storitaga. Kasvõi samas naabruses selle lahingukonkurent kosis pea külas Jaani-Tooma suur kivi, kes seda ei tea, Lahemaa kuulsamaid kivisid, aga see kivi on parasjagu paarkümmend senti kõrgem, nii et 7,8 meetrit. Ja sellega olla ta tõepoolest Eesti kõrgusrekord. Kusjuures nad tegemist on tegelikult tänase seisuga kolme kiviga. Ehk see tükk Soomet on saabunud liustiku seljas siia ja mingil hetkel prantsatanud maha kilu need kolmeks. Kolm suurt vägevat, ükski neist merepoolne püsti nagu pank ja meri ongi siinsamas ja kohe eru laht paistabki kuigi sinna parasjagu kompimist ja lõpuks tuleb tihe roostik. Aga kivi ise kummaline ei ole, vaatamata tema suurusele, võib-olla tänu sellele, et on peidetud, on sind Tammispea vihase poolses otsas metsa vahel ja erinevalt mitmest teisest kivist, millel on naljakad nimesid pandud, millest on palju igasuguseid lugusid räägitud ja üles kirjutatud. See kivi. Tammispea rahn, parimal hiidrahne niida figureerib mõnikord ka, eks ole kah ilmselt uuemal ajal pidulikumalt öeldud. Muidu seda kivi ei olekski. Nimeta kivis lihtsalt omi Spegi Tomis suur kivi, aga kindlasti oma üldmulje asukoha kõige poolest, rääkimata rekordist on ta meistriks markantsemaid, kive. Palju teda maa sees võib olla? Seda on raske arvata. Sest rannikutasandikul pinnasena pehmendab üsna sügavale sisse vajuda ümberringide liiv liivsavi. Nii et palju teda Mooses olla, vaevalt seda keegi täpselt teabki, kes neid kõiki on surfind lahti kaevanud, et küllap see on pigem nii-öelda oletusliku, nende mahtusid on üritatud määrata, sest mahu poolest figureerib vist 16. kivin. Milline on see hirmus jõud, mis sellise suure rahnu pooleks lööb või siin meie kivi juures kolmeks on löönud? Need on kaks võimalust, peab olema kas saanud hirm Soobi või kukkunud kõrgelt-kõrgelt kukkumist, võiks nagu ette kujutada. Piustik ja selle turjal sama tükike Soomet või Skandinaaviat ja järsku veereb mööda libedat jääd alla, prantsatas vastu maad puruks. Nii võiks ette kujutada, aga see, et liustik liiguks taolise hoogatmed, viskaks ta kuhugi. Seda nagu hästi ei kujuta ette. Ja kuidas liustik nedki ikkagi liigutab? Seda ongi päris põnev ette kujutada, sest inimese ajamõõde, mida Downe geoloogiline ajamõõde, et need on kaks väga erinevat asja. Mõelda, kuidas jää plõkap taolisi pankasid lahti kõigepealt kuskilt kannab neid ja siis Pill Abja poetab neid. Seal on päris huvitav mõelda, suure kivi otsas üksi võikski mõnikord üritada süveneda sellesse, kujuta ette, kuidas tegelikult kunagi käis. Milline on sinu seisukoht, kas sellised ilusad, uhked loodus loodus, loomed või, või looduse. Sünnid peaksid nad olema Eestis natukene paremini tähistatud näiteks ka siia tulles. Me natukene ikkagi otsisime seda, kuigi sul oli kaart kaasas ja, ja teadmine, kust see peaks olema, aga, aga nagu me ütlesime suurelt, teete tähistusi ei olnud. Äkki see on hoopis hea, et et seda nii vähe teatakse, sest sellest tulenevalt ei käi siin ka suuri turistide busse ja jäetakse looduspaika. Nagu see tegelikult võiks ju olla, eks ta õige ole. Sest teinekord isegi lähevad näitama inimestele suurt kivi, eriti väikestele inimestele väikestele inimestele. Suured kivid meeldib üliväga. Ja loomulikult. Keda viimasel hetkel ei roni sinna, kus on sammal, siis need kivid on veereda Moveerumised ammu ja seetõttu nad on kõik sammaldunud. Sammal kasvab väga-väga aeglaselt, kiiremini küll kui omaaegne kivideerimine, aga pigem sellega ja maha tallata, see käib hetkega ja pärast seda lihtsalt samblaräbalad ja lagekivis nole vaadata. Ja samas kõik need kivid, mis ronitavad, tavaliselt on ammu juba taibatud, kustkaudu ronida saab ja sealtkaudu tavaliselt on ka sammul maha ronitud. Seal samal peol, sealt. Loob talle just selle vana sammaldunud kivi õige välimuse ja seda on ole näha, kui hallastud taoliselt toimida Trumpile siis õnneks pole seda juhtunud ja eks ole kõik seal inimestest, kes käivad kivi vaatamas, kivi patsutamas ja kuidas keegi mõne jaoks on peamine kivi vallutada. Ronisin otsa. Sina ise ütlesid, et see on väikeste inimeste rõõm, mulle tundub, ega suurem inimene, kellel pikkust juba nii 190 sentimeetrit või rohkemgi ka tema, kui need kivi või, või üldse mingit kõrgemat punkti, kuhu saab ronida, siis siis ikka tuleks ronida ja, ja see ära vallutada, märk maha saada, aga, aga seda tuleb öelda, et ka siin tegelikult ju natukene kivimööda ronida saab. Tõsi küll, mitte päris üles, ma ei kujutagi ette, kas ilma mingi abivahendita sinna üles on võimalik minna, aga, aga mingile tasemele kindlasti ja siis võib ju endast märgi maha panna. Ega merepoolselt küljelt sadulas ainult ämblikmees sest see on tõepoolest pigem nagu maja seina kaljupanka. Aga maapoolselt küljelt madalamat osade peal seal käiakse, paratamatult käiakse, on vist kogu aeg käidud, sest tung sinna ronida on ilmselt tugevam kui ükski muu mõte. Ja kes tuleb, sedagi? Vaatan, eks ta peabki meeles pidama, et see kivi on talu maadel. Et see ei ole kroonu mets, mis kõigi päralt, vaid et sa oled tegelikult teise inimese maa peal, kes on loomulikult selle mõttega harjunud, et ega seda kivi saab üks endale hoida, aga selge, et see kivi ümbrus ei ole Paikus end nii-öelda oplaagrisse visata või hakata siin pikalt ja põhjalikult pidutsema. Tuled, vaatad, saad kivist osa ja lähen järgmist kivi otsima. Lähme siis meiegi. Sõitsime natuke edasi mööda Eesti põhjakallast ja tulime. Tammispea kivi juurest nüüd veidikene Palmse poole tulime läbi Võhmast ja oleme jõudnud Kotkale. Siin on üks mälestus, mälestusmärk, vot see on tegelikult kummaline, et selline mälestusmärk säilis üle nõukogude aja. Ja eks ta mõnevõrra imeasi ole, sest tegelikult see sammas ei olnud omal ajal üheski kaitsenimekirjas ei ajaloo kunstimälestisena egortuuri mälestisena sest Palmse mõisaansamblisse kuulunud juriidiliselt teps mitte, sest ta paikneb sellest tükk maad eemal ja ta kaitse all oli Palmse mõis, süda kogu ansambliga. Aga jaa, loomulikult kilume kabel siinsamas paistab aga kotkemani kõik kaitse jõudnud nüüd tõenäoliselt oleks ta juba ammu olema sisse lülitatud ja see meieni on jõudnud, see on tõesti suur vedamine. Kellele see täpselt pandud on ja kes selle pani selle sambaga on huvitav lugu, et söönkesse, kellele ta pani, see on seal algusest saadik olnud selges eesti keeles kirjas ja ühel pool saksa keeles, teisel pool eesti keeles. Et siin on kenasti paralleeltekstid mõlemas kohalikus keeles. Jaa, selle samba lasi panna üks, palun šarr, teised palun Sõrra heaks mälestuseks ehk selle püstas poega mõisale. Poeg oli Alexander von der poolel ja tema isa oli kord Magnus pundar poole mõlemad väga tuntud tegelased, mitte üksnes palun omanikena, see selleks, see oli nüüd eraelu. Mõlemad olid, võiks öelda vägagi mastaapsed kujud üsna mitmes vallas ja kindlasti ühed loomade heatahtlikumad mõisahärrad tolleaegsel Eestimaal. No see ausammas on praegu päris tee ääres ja siin läheduses ei ole selliseid maju või selliseid, kas või puhkemaju härrastele mille puhul võiks eeldada, et ta pandi sellisesse ka käidavasse kohta, kus kõik aeg-ajalt koos olid ja siis said imetleda ja mälestada ja tähelepanu pöörata. Ta on peaaegu keset põlde ja siin läheduses lähemad majad on, julgen öelda, paarisaja meetri kaugusel õhmani on siit umbes pool kilomeetrit ja, ja teiselt poolt sama palju on kiluvõi. Miks ta niimoodi siia keset teed on pandud? Teha väljasõite nagu kombeks ikka ja see oli üks tema lemmikpaiku, kuhu tema armastas sõita ja vaadeldes oma vaadet, mida meiegi vaatama. Kuigi eks see vaade oli omal ajal avaram ja lagedat praegu hoolega vaadata. Vine on küll silmapiiril, siit paistab meri. Ja kui ronida samba otsas, paistab eriti hästi kätte igal ajal ja ilmselt eelnevalt seda pangastanguta alust metsa oli vähem medalid, madalam, vähem võsa, rohkem vaadet ja selle vaate pärast vanarahva olla siin alatasa käinud ja eks kindlasti poeki koos temaga ja küllap sellepärast ta selle paiga valiski, kuna see oli tema isa, üks lemmikvaatekohti, aga selle samba puhul huvitav Mess, nimelt, eks see ole teooriat, palun Sõrratsena eesti pärimuse klassikaline näide äärest härradest sest Eesti rahvapärimus on ju tuupida õis igasuguseid mälestuskilde õelatest, tegelevatest, härradeste prouadest ja neid häid härrasid, neid ei kipu olema kuigi palju, aga heade härrade keskel nii-öelda domineerivat konkurentsitult just nimelt palm 100 targad. Ja see ei ole mitte paljalt nii-öelda kohalike talumeeste pime lojaalsus või nii-öelda soovimatus näha elu varju. Tähendab oli, mille eest tänulik olla olid, mille eest oma härrasid kiita vähemalt võrreldes teiste härradega. Ja Palmse rahvas nautis pikemat aega mõneski mõttes suuremaid vabadusi ja võimalusi kui nende naabrid, kes olid Taistab mõisate kirjas ja muuhulgas ka kooliharidust lugemisoskuseks, sedagi jagati siin vähe paremini ja paremini kui mitmel pool mujal. Aga eks kaude ole sele tunnis märkas oma sammas, kuhu on võetud nõuks kirjutada kõik see, mis saksa keeles samamoodi ka eesti keeles. Ehk teisisõnu, see ei olnud üksnes nii-öelda ära härrasrahva nii-öelda omavaheline privaatne asi, vaid see oli sõnaselgelt adresseeritud ka kõigile teistele, kes siit mööda liiguvad ja teadmiseks, mis seal siis on ja keda selle sambaga meeles peetakse. Aga noh, paradoksaalne on see, et ilmselt siiski Alexander von der Paulen hindas oma alamate lugemisoskust tsipa üle sest selle kivi kohta on kõikvõimalikke lugusid jõutud. Välkkiirelt võiks öelda, kokku luuletada. Sest kui mõelda, koguda siin ikka seisnud on sajandi kolmandik. Ja samas samas tähendab pärimusi selle kohta, miks see on kivi pandud, kellele, mis seoses neid jõuti üles kirjutada juba 19. sajandi lõpul, terve hulk. Ja peamiselt peamiselt taanduvad need ühele põhis söe nimelt. Palun, härra või keegi teine, tema asemel näeb kotkast lendavas, kel keegi Nokos laseb hõbekuulikotka olla nokas võõrama, kuningapoeg päästab selle ära, saab suure varanduse auraks. Ja kuna see juhtunud siinsamas, sealt siis kotkana nimi ja sestap sammas selle koha peal. Kas sellepärast on ka samba otsas selline kivist kuulikene? Kotkamuna vaevalt ta seda on, aga, aga see on jah, üllatav, et kuigi on sõnaselgelt kivisse kirjutatud, et selle panud üks palun seal rad teise Palmse härra mälestuseks ja ära nimetatud veel, mis ajal siis Karl Magnus Palmse mõisa pärishärra oli ja ei midagi muud. Lihtne ja lühike ja selge jutt, aga ei, see uit tagasi, kirjaoskamatu inimese luule lendab. Mismoodi üldse 19. sajandil selliseid mälestusmärke tehti, tänapäeval otsitakse kunstnik siis kunstnike joonised. Seejärel leitakse inimene, kes selle joonise kõike kujusse teeb. Ehk siis disainib, mismoodi veidi rohkem kui 100 aastat tagasi disainiti mälestusmärki. Sel ajal ei olnud kunst ja käsitöö jõudnud veel muutuda kaheks siseasjaks ja nii-öelda keskkonnatraditsioon selle koha pealt püsis veel päris jõuliselt edasi. Õnneks ta ei ole päris Danieli rokk kadunud. Aga tol ajal iga kiviraidur oli kunstnik. Ja kuigi on loomulikult ka näiteid, kus üks joonistab ja teine tahub, aga taoline lihtsam töö, see pidanuks olema jõukohane igale korrale Kiviroid korralikule Kiviroidurile ise koos oma sellidega valmis taguda. Graniidist ta, Ülemiste on granist, sammas mitmest plokist suur kuul tipus, ümberringi veel postid. Mängus, sest postide vaheline vägevad ketid ju, kuigi see on valu, see ei ole selles mõttes seppade sepis, vaid vaid valatud ketid, nii nagu nad olid selleks ajaks moodi läinud või juba mõnda aega moes olnud. Aga kas nüüd tehti nii-öelda kohalike jõududega, pole välistatud, aga. Juba linnast nii-öelda töökojast tellitud töö sest kuigi Palmsesse on pidevalt ehitatud hästi ehitatud, aga ikkagi ei ole kuigi tõenäoline, et oleks pidevalt olnud tööde tellimust mehele, kes korralikud graniiti saunaks, see on ikkagi nii-öelda paras luksus ehk nii-öelda vääriline mälestussammas pojalt oma isale. Selle mälestussamba peale on kirjutatud, nagu me rääkisime nii eesti kui saksa keeles selle kivi lugu teksti praegu välja lugeda, selleks peab omama Ta vaeva nägema, seda tuleb lugeda natukene nurga alt vaadata, kuidas päike paistab siis võib-olla näpud appi võtta ja vaadata, mis tähtsal täpselt on. Ühesõnaga see kiri ei ole väga hästi nähtav. Milline arvamus on, kas, kas sellistel kividel, mida Eestis on kindlasti palju ja palju neid tuleks kuidagi renoveerida, ehk siis teha silmaga nähtavamaks kõik see, mis kirjas on natukene kõpitseda neid või jätta nad sellisena, nagu nad omal ajal loodi, et las ka see mälestusmärke, see kivi elab oma elu edasi, mitte ei, ei kaasajastu ilmtingimata. Tegelikult ei näe välja nii, nagu ta loodi, just põhiline vahe, no räägi väiksematest efektidest, mis paratamatult aja kaasas käivad. Peamine vahe ongi see, et loetamatu ja esialgu kõik taolised tekstid olnud ikkagi tsoneeritud ehk tähed olid välja värvitud, sest. Selleks, et mitte keegi neid lugeda suudaks. Siin on keegi värskelt näinud vaeva ja puhastanud tekstipinnad ja puhastades välja ühtlasi ka tähed ja mingil määral neid nagu süvendades loodetavasti mitte liialt. Sest alati, et võib paatina viga saada, kildu lendama hakata. Aga mis puudub? Tähepõhjad peaks olema doneeritud molel kas mustaga või kullaga. Variante kuigi palju ei ole, kuna seal heledam Ponokam kivi siis siin peale ilmselt must toon oleks loetav on olnud, kui kuulates ja tegelikult. Sest see oleks nagu elementaarne vastu tuleks selle samba püstitajale, sest kui ta ei oleks tahtnud, et keegi teab, mis on, siis ta oleks midagi raiuda lasknud kammugel kahes keeles, kui ta oleks jätnud seal üksnes nii-öelda omade teada või leitakse, et see pole teiste inimeste ositi, miks ma selle samba see pani. Küll mina tean, kel ütlen, teadku, kellel pole, öeld, pole nende asi. Kui oleks tegemist taolisi ülbe suhtumisega, siis küllap oleks Idalitabki, aga kuna ta teadis, et ta ei ole mitte ainukene, kes jääb hea sõnaga meenutama mõisad ja Arvestused, küllap seda teevad ka paljud ümberkaudu. Lihtsad inimesed ühel või teisel põhjusel, siis loomulikult sellepärast ta tekstid siia raiuda lasigi just nimelt mitte ainult Saksa, vaid eesti keeles ja tore oleks, kui ka täna võiks igaüks neid tekste siit selgelt välja lugeda ja ei peaks vaeva nägema ja passima peole, õiget küll valgust Mil hädaga midagi siiski dešifreerida annab. Mingit tähis võiks kindlasti olla, kuigi annaks jumal, et see tähistab, pandaks nii, et võimalik Don vaadelda või pildistada sammast ilma tähisetest, teinekord see häda kipub olema, tähis pannakse lausa asjale külge või nina tema vastu ja sa oled paratamatult sunnitud vaatlema asja ennast. Koos tähisega ehk teisisõnu situatsioon muutub ja see ei ole enam see, mis ta oli enne tähise panemist. Stenometson tähis tähisel tekib. Tahes-tahtmata vist mingisugune nii-öelda informatiivne üle külastas, juhul kui see tähis valesse kohta satub. Aga praegu, kus mitte midagi ei ole, siis loomulikult hulk inimesi käib nõutult ümber selle samba. Ja ego küll on neidki väljaande, mis räägivad Palmsest, selles kandis taga ja Ilumäe kabelist ja puha, aga kotkanaine nagu otsaga välja jõu. Praegugi sõitis meist mööda Soome numbrimärgiga selline suvine reisi bussikene ja nemadki ühelt poolt vaatasid seda kõik selle kivi juures mikrofoniga mehed askeldavad, teiselt poolt usun, et ka nemad, kuna tutvuvad siinse piirkonnaga ja ilmselt on kultuurihuvilised, tulid Palmse poolt. Said sealt see elu-olu ja ajaloo kohta targemaks, ma kujutan ette küll, et võiks ka nemad huvituda ju sellest, et mis selles ümbruses, mis kaheldamatult Peaks olema Palmsega seotud, kuna kuna vanasti ju lihtsalt lihtsalt keset põlde, nagu me siin järeldusele jõudsime, midagi ei pandud. Just eks Eestis mõisaparkides siin-seal on veel päris huvitavaid monumente, aga nemad lagedal? Ta on küllaltki haruldane, tegelikult mitte päris ainuke, aga ta on ikkagi päris haruldane. Ja, ja, ja kindlasti ta on üks monumentaalsemaid sõna paremas mõttes ehk head proportsioonid jäävad massi ja nii edasi ehk midagi rahulikku, tõsist ja toreda koha peal. See tore koht on siis kotkamäe, liigume meie edasi. Kultuurimaja. Oleme jõudnud Ilumäe surnuaiale, ilumäe kabel on üks, mis siin vaadata, kindlasti. Teine on see, et see on üks väga unikaalne kalmistu. Siin kohtab hauamonumente nii-öelda seinast seina. Elu on kindlasti üks eesti representatiivsemaid maa kalmistuid ja ennekõike just nimelt kalmistu skulptuuri rohkuse poolest rohkuse, mitte selle koha pealt, et siin oleks väga tuntud skulptorite töid. Kuigi selgelt skulptorid kasutasid Palmse härrad oma platsi kujundamisel, talupojad reeglina said ise toime. Kuigi mingist ajast alates loomulikult telliti hauatähiseid vastavalt asjatundjate käest, sõltuvalt sellest, kuidas või mis parasjagu moes oli. Mis seal kivi, mis seal rauda. Ja siin on nii Diviroiduri kui sepatööd kõike ja ja mitte kitsamat sepatööd, lukussepatööd, valutööd. Sest kalmistu puhul rääkida omamoodi moest. Don ajajärgud meil üks või teine asi on moes ja samas ilumäe kalmistu näitab, et taolisi hauatähiseid, mis on ajatada, mis on alati moes Kuigi me sellele iga päev ei mõtle, siis ka tänapäeval võib rääkida tegelikult kalmistu moest. Eestisse ei ole veel jõudnud see mood, et on üks suur roheline plats, igaühe jaoks on kivi pandud esialis siis lille Klump, aga küllap see jõuab meilegi, aga seegi ju üks moe. Ja tegelikult nagu ka need hauad, mis kõik siin on. Ainult et siin on näha, et testi talu inimest nii-öelda ei tõmmanud muud mitte jäägitult koos on ja see õrn individualism lööb siin ka toredasti välja ehk kõrvuti naljalt kahte sarnast patsina. Ja kui, siis pigem uuemale, mitte vanemal ajal ja nii mõnigi perekondade suguselts on eelistanud rõhutatult vanamoelist oblatsi, kujundamisviisi ja teinekord ka sama kujundan eri aegadel avaldanud erimaterjali lihtsalt kasvõi nagu Eesti üks kõige omapärasemaid ja klassikalisemad hauatähised ratasrist. Ja siin näeb teda nii kivis kui metallist, reeglina ratasristi puhul meil kerkib silme loomulikult kivist ratasrist, nii nagu nad kõige puhtamal kujul kirikaadid seisavad. Puust ratasriste on säilinud imekombel üksikuid ja metallratasrist ei ole kuigi levinud. Siin aga kas või samas meie lonksseppade perekonnaplatsil on lausa ilus rida. Ja vilume kirikuaias on ka suur kivist ratasrist, aga toon hoopis isevärki Brist Eesti lõikes mitte ainulaadne ja Tallinnas on sedasorti õua riste, aga Need on enamjaolt kahjuks kõik oma haudade pealt minema rännanud. Ja seda sel lihtsal põhjusel nad olid rumalalt peamiselt kalamaja vanal kalmistul ja kui see nõuka aegu pargiks kujundad ehk teisisõnu ametlikult ära rüüstati, siis jumal tänatud, et osa sealseid riste õõnestus muinsuskaitsemuuseumi inimestele evakueerida. Ja nii nad on vanalinnas erinevates kohtades ka olles eksponeeritud ja nimelt tegemist on algselt mitte ratasristide miski etiku kividega ehk Tallinna kodanikumajades seisnud suurte vaba treppide otsa kividega, mille päid tavaliselt ehtisid peremehe ja perenaise vapid või seal võis olla ka muud kujutatud. Esimene mõte, mis tuleb, on vist linnateatritrepp, peaks olema selline, noh, see oli üks esimesi, mis toostati taolisel kujul ja nüüdseks on teisigi, ütleme kasvõi linnu muinsuskaitseamet raekoja platsil või suurgildi õuna või matkamaja vanaturu kaelas, nii et vanalinnas kõikudes taolisi etikuid siin ja taastatunu näeb. Kuigi nad on taustad kõik tunduvalt lühemate, nagu nad omal ajal olid ulatasid nad omale peaagu poolde tänavasse ja seenele saatuslikuks saigi just nimelt 18 sajandi lõpus ja 19 sajandi algus siis mitme lainena, kõik taolised majade ees ja küljes olnud ehitised, need tuli kõik käsu korras lammutada. Marki Polutši oli Downik soomlane, kes leidis, et tema kuberneri alluvuses olevas linnas võiks asi välja näha nii nagu tsiviliseeritud Euroopas ehk teisisõnu tänavatel peaks olema duaarid ja selleks trotoore rajada, selleks tulid siis maha lõhkuda kõik taolised trepid terrassil keldrikaelad, kontra Forsid ja kõik muu taoline, noh selle tulemusena muidugi Tallina vanalinna tänavapilt Vaisustust tublisti algasse suurematelt tänavatelt, kus kõigepealt tuli kõik taoline ära koristada ja hiljem jõudsasi kõrvaltänavatele, niiet järk-järgult läks kõik lammutusse, aga loomulikult Kesse korraliku kivi naljalt ära viskas ja mõne aja pärast Tallinna Kiviroidurid leidsid nendele kasutuks jäänud Netiku kividele, milles peremehed olid loobunud, noh, paljud kivid küll müüriti kuskil mujal seina ja nad on jäänud iluasjana enam-vähem algse asukoha lähedale, aga suurem osa läks sekundaarkasutusse ja Kiviroidurit taipasid, et neist saab päris toredasti tohuda uhkeid haua rista mida peamiselt tellis Tallina eestlaskond oma hauaplatsidele. Ja samuti üht-teist sattus linnast välja maale. Ja need siinsed Ilumäe kaks kivi on ka ilmselgelt Tallinnast pärit neist üks on tahutud, siis ratas ristiks, kuigi ratas ristile on tahmajoonise poolest mitte tüüpiline etik kivil, on ta igatipidi äratuntav. Aga eks seitsmeteistkümnendal sajandil, kui oligi suurte kõrgete poest tahutud ratasristide kuldaeg, siis ega neid üldiselt ei tagunud. Maamehed ise neid telliti suguvendadelt Tallinna linnast ja samad mehed, kes tegid linnaosakestele etiku kive trepi otstesse. Samad mehed tohusid oma talumeestest suguvendadele perekonna hauaplatside peole, uhkeid ratasriste, et sarnasus on täiesti enesestmõistetav. Tänapäeva inimene mõtleb ennekõike majanduslikult ehk siis ka hauaplatsi kujundamisel. Ma arvan, iga inimene natukene kalkuleerib. Kui me vaatame siin surnuaias ringi, siis nagu rääkisime haudu ja hauakujundusi seinast seinani. Mida eelistas vaene inimene, mida helistas, rikas. Ma olen inimene pidi puust ristiga läbi ja ja selle tegi tema loomulikult juba ise, aga seppa seda võis mees ise teha, võis ka külasepalt mõist sepalt tellida, seal ilmselt ikkagi kassas staatuse sümbol ette jõukam inimene ei hoidnud kokku oma väärt esivanema hauatähise pealt. Endast mõistab ja, ja siin kalmistul loomulikult poolenid saatsid selle lati üsna kõrgele ja andsid selles mõttes oma inimestele eeskuju, kuidas tuleb väärikalt oma esivanemate haudu tähistada. Eks seegi ole teatud määral positiivne, kultuurime, kui tulime siia kabeli juurde sisse ehk siis suurt nõiale sisse. Ühe hauatähise kohta ütlesid, tõenäoliselt kuulub muhameedlased. Jah, see on õige värava juures tõuline kummaline kivist hauatähis ju. Ühe pärimuse järgi olla sinna maetud tõrkuses sõjavang, kelle saatus lõpuks siiakanti paiskas ja kes siinkandis kohta oma elupäevad lõpetas. Ju suur etiku kivi, millest Soonud ratasrist jääb gobelist põhja poole ja selle peale on ka tekst kenasti loetav. Siin magab jooniva Mölder, Jakob. Mõningad Lokko, puit loomulikult. Ja monoseitsekümmend üks aastat surnud 1796. Kui me vaatame kirjapilti, siis magab, on kirjutatud kahegeega lisaks vana on kirjutatud w w ja kahe enniga, aga muidu ju täiesti korralik eesti keel. Korralik eesti keelde ongi, sest see on ju vana kirjaviis, nii et kõik on, kirjutad täpselt nii nagu peab. Sest kui seitsmeteistkümnenda sajandi ratas ristidel seal võib teinekord näha, n on pöördes või kes ei ole päris välja kukkunud ja ja üht-teist taolist, mis tunnistab, et Kiviroiduri jooks kirjatöö pole olnud mitte igapäevane töö või kui, siis tema kirjutaski pigem nii-öelda kivisse, kui et oleks eriti oma käega pidanud suurt kirju keerutama. Aga siin on tegemist täiesti korrektse kirjapildi, igasugust, kui kirutaks, magab ühe G-ga, siis oleks pidanud tolle ajakirjapildi kohaselt hääldama, maagab ja oleks kirjutanud monoühe n-iga olekspeda öelda moona. Sestolole kirjutati konsonandid topelt, näitamaks, et vokaalile, neid on lühike. Ja kirjutatud on ka, et surnud aastal 1796. Ja siis veel, et 18. sajandi lõpus meie esivanemad ei olnud kultuurrahvas. Jungi, sest ega kui oleks olnud tegemist massilise kirjaoskamatusega, mille nimel sa pingutad neid kirju ristide peale kirjutada, kui neid keegi lugeda ei oska. Nii et sestap ja kui kotkeme sammas annab tunnistust, et mitte kõik ei olnud päris kirjaoskajad siis kalmistul pigem see kahtlus hajub ja hakkad mõtlema, et äkki neid Lugusid kotkema sambast, et äkki nüüd on luuletanud kaugemalt läbisõitjad, kes ei olnud hariduslikult sama heal järjel kui palvuse rahust. Käisime paar sammu edasi ja leidsime teise kahest tähelepanuväärsest hauamonumendist. Etiku kive, milles sooned hauatähised ongi ilumäe kalmistul kaks ühes anud ratasrist. Teises saanud hauakivi ja ratasristi märkab tänu silotil ära juba raua pealt, aga seda enam on alati võimalik mõjutatata tema paarilisest mis on jäänud suurseks tohumata ja mis on jäänud ilmuma jalast. Nii et siin on tegemist etik kivipeoga, aga kuna nii-öelda suurseks tohumata, siis seda genominelda säilinud hiliskeskaegse skulptuuri nad ju täpselt dateerida teda üsna raske, sest oma väliskuju poolest on ta pigem juba nii-öelda tolle aja uutesse stiilidesse kiskuv. Nii nagu meil renessansist üle hüpates kolgas aga maarjaRuusik vaikimise roos, mis kaunistab kunagise vetikavesi külge, see on säilits nime kenasti samasugune roosimotiiv, mida võib näha kasvõi linnateatri vetiku kivi ja teise tagakülje peale, sinna on siis hiljem tohutud rist ja kirjad sammaldunud kirjad ja sõitval juhtunud alles nüüdseks siis üle-eelmise sajandi lõpus ehk sadakond aastat hiljem, kui möldri ristpaika pandi ja paiknemise kurbergide hauaplatsil kurberg kuulus viina põleta mees, kes läks oma ametis päris rikkaks, aga vihuti käis lõpuni talumeheriietes ja lausa nii-öelda väljakutsuvalt keeldusenud sakste moodi riid ajamast sellega kaasaegsete meelde jäi, nii et kas oma perekonna Oblex olen peakski ja kas need kaks kivi on kunagi sattunud siia koos või on nad mõlemad täiesti eri teid pidi eri aegadel Tallinnasse jõudnud, see jääb ka ilmselt lahtiseks, pigem on nad rännanud eri aegadel riviisi, kuigi samas mõjuvad paarikuna paiknedes küll kalmistus kolmistu pildis teineteisest üpris kaugel, aga siiski silmsidemes, seistes siin kurbergil kivi juures paistab Kuikide kivid kenasti kätte ja teisel pool sama Muhamed lik hauatähis ja vaata kalmistuga lõuna poole. Seal on veel üks eriskummaline ratasrist, mille keskel oleks just hast täht. Ehk siis kaks vertikaalset kriipsu, mille keskelt läheb läbi horisontaalne ja neid kõiki ümbritseb tünnivits, ei ole päris ilus öelda, aga selline rõngas. Öeldi kunagi ehk grant on see, mis ringiratast käib ja küllap on see rist pandud korra kahel eks mingi õnnetus või kola, õigus, kaks inimest korraga võt koos maetud ja kuuskarist pandud. Selline oli meie jutt ilumäe kabeli juures. Oleme jõudnud oma retkega, nüüd ametlikult Palmsesse, aga, aga mitte veel päris Palmse mõisa juurde ja mõisasüdamiku. Tulime Ilumäe poolt ja pöörasime juba pärast Palmse silti paremale ning sõites paarsada meetrit jõudsime vahakivini jälle üks kivi meie rännakul ja see enam mitte nii aukartust äratavate mõõdetega, nagu oli meie esimene punkt, aga aga lugu selle võrra uhkem. See see vahakivi vaha on, seda sõna on üritatud mullegi seeride on ja ilmselt see tähendab ka suurt hiidkivi. Vanus kohalikus murrakus ja. Kõigest nelja poole tuuris ja ümbermõõtu sest tublisti üle 20 meetri Eestist loomulikult suuremaid kive küll ja küll aga selle kivi huvitavaks tema lugu ja nimelt selle kivi peal kohalikku pärimust mööda hula nõida põletama. Millal, kas veel Vanal, Rootsi ajal või juba Venemaal seal on see nõiajaht ja peamiselt käiski. Ja siin olla põletatud kingu kruut, krudo nimeline talu perenaine, võhma külast kingud alust, kes olla jooksnud libahunti, murdnud loomi, küll lambaid, küll koer ja lisaks sellele tegutsenud veel ka puugi või krativedajana ilmselt väga laia profiiliga eriti oskuslik nõid, selleks vähemalt peeti ja pärimuse järgi olla tema hukkamine käinud lausa kohtu korras. Ametlikult nõiaks tunnistatud ja pärimuse järgi olla teda algul üritatud uputada, eeldades, et see lugu pärineb tõesti toimunud sündmustel, siis võib oletada, et see ei olnudki mitte katsed hukata, vaid siiski veenduda, et tegemist on nõiad, nõid, teadupoolest jupu lannap olla uppunud ka Krõõt, kui teda üritanud aitäh, palun seda tiiki uputada. Vaatame sellele seoti kivi külge, olla ujunud pinnal nagu käbi. Selle peale teadmamehed, otsustanud, et nõid tuleb, põle, tähendab jaa olla teda põletatud sellesama suure lameda kivi peale. Ja tulest olla kostnud hundi ulgumist nii vähemalt olla tundunud nendele, kes siis seda kõike pealt vaatama tulid või toodi ja siis oli kõik selge siis täitsa selge libahunt, mis libahunte ja kui lõkke all ära põlenud, siis olla leitud kivi otsast elus süda. Teadmamees olla soovitanud, et see tuleb kindlasti kadakas kepiga lõhki lüüa. Kes meeste Theo, kuidas vampiiridega ümber käiakse nende südametega ja kui see tehti siis olla süda läind puruks pauguga nagu padakonn. Ja sealse eestlasena Arakas, et aga sel lool on lohutav lõpp pääle seda olla Palmse kandis enam nõidu nähtud. Arvan pigem, et see viimane tõdemus on see evo positiivne õpetlik iva. Ilmselt siinkandis sai nõiausk lihtsalt varem otsa ehk. Ja kivide jutu lõpetuseks siit kivi juures, praegu, kui alustasime oma saadetena sellega, et hoiatasime, et iga kivi otsa ei maksa ronida, siis selle kivi otsa on täiesti võimalik ronida. Mina mäletan oma lapsepõlvest, kui siinkandis õpilasmalevas olin, siis selle kivi otsa sai ronitud küll. Kultuurimaja. Ja tegimegi teoks selle, et käisime Palmse mõisa kandis, aga Palmse mõisa ennast ei näinud. Ja meile jäänud üldsegi sellist tunnet, et meie käik oleks kuidagi vähem väärtuslik olnud. Suleme selleks korraks uksed. Ott Sandraku, Tarmo Tiisler tänavad ärakuulamise eest ja kaasarendamiseks ning teatavad, et järgmisel laupäeval kell 10 15 on taas kõik teretulnud kuulmiseni.