Mina olen Urmas Vadi. Kuidas kõlab meie tänases päevas pea sajandivanune luule ja mis raamat ning autor on Peeter Helme jaoks kohustuslik kohe kuulata? Tere, Peeter Helme. Tere. Kõigepealt ma loen ette ühe teksti sellest raamatust, mille sa oled valinud meie saate jaoks. Ma ei hakkagi ennem midagi seletama, loen sulle ette Taarja. Ent kurnanud pahed, laastanud ajad karmid bordelle põrgu jäänud mu viimne veering mu palet moonutavad bussiarmid, paela kuritõve, tätoveering, kuist õmbleb tuul, mu pime külma särklis mu sõrmed ammu reumas kiskunud krampi, kord pigistas mu kurku aede tärklis, nüüd astmarünnak, haarav elulampi, kui piinav nälg mind sunnib tänavale süüvinud rahvamassi kuuma sülle, käed kohmakad, kuid mõistus Teroskale, seal kütin seelikuid ja Reidik külla. Ja vastu keskööd kuskil vargakoopas juute ihnur rahaks vahetab Munoosi ja vara valgeni hotell Euroopas, rööpamakstud kire jäist narkoosi. Ühesõnaga Peeter Helme tutvusta seda, kellega tegu ja, ja mis raamatuga. Ma meelega tegelikult valisin midagi sellist, mida küll kohe nagu läbi ei auka. Arvad, ma ei tea, minu meelest on. Heiti Talviku stiilsustest Heiti Talvikust, meie räägime väga äratuntav ja selline väga isikupärane ja, ja ka need teemad, mis tal on. Teemad ongi ta nii armastataks teinud, mõtlesin selle peale, et, et mingis mõttes ma lugesingi teda natukene nagu, nagu rahvalikult, et võib-olla see on ka nagu natuke petekas võib-olla mingi Indrek rüütle või kontra või et tuleks ka natukene nagu natuke nende selline pätiluure natukene ulakas samas kriimis, et mingid sellised asjad, et, aga noh, muidugi selgelt on tegelikult selles luuletuses kui kõik need asjad, mis Heiti Talvikul luules on selles samas luuletuses olemas. Võib-olla Heiti Talviku retseptsiooni puhul ongi omamoodi probleem see, et ta tuleb natuke läbi filtri. Ma arvan, et meie põlvkonna inimeste jaoks väga tihti Heiti Talvik seostub vennaskonna ja võib-olla ka Rujaga ja kes oli viisistanud tema tekste ja, ja siis ongi võib-olla raske lugeda neid asju mingisuguses teistsuguses rütmis, kui need ansamblit seda esitanud on. Aga huvitav, miks see et vennaskond on ikkagi hästi palju, ikkagi üsna mitmeid tekste hulludeks teinud, Heiti Talvik omasid? Mulle tundub, et võib-olla üks märksõna ongi see selline dekadentsi, mis võib-olla loomustab vennaskonna üldist sellist meelsust natukene romantiline, samas eleegiline ja, ja samas ka kuidagi paheline või et olengi natukene pätt ja näpistan, libusid kuskil ja siis joon hotell Euroopas öö läbi. See on minu meelest Heiti Talviku puhul selline kummalisemaid huvitavamaid ja ilmselt ka vääritimõistetu maid aspekte, sest et see on ju tema jaoks mäng. Ega ta ei olnud ju mingisugune, jättis, kes oleks läbi Brassinud. Tõsta seda ju tegelikult ma ise olen kuskilt kuulnud, et tema eluajal arvata, et ta noh, ongi selline selline tüüp Ühes oma eluajal antud intervjuust alustab kõigepealt vabandusega, et ega ta muidugi tark rääkida oska, sest ta on eluaeg ainult raamatuid lugenud ja, ja mingit teoreetilist põhja tal ka ei ole, et on lugenud neid asju, mis talle meeldivad, aga et ta ei oska midagi ei elu ega kirjanduse kohta öelda. Samas on ta käinud ka töötanud kaevurina Kohtla-Järvel, mis on ka päris huvitav fakte oma elust. Selline teatav meeleheide paistab paljudest oma luuletustest läbi tohutud otsingud. Jumalaotsingud ju väga sageli ja see just probleem enda koha leidmisega ja siis jah, ta nooruses tõesti tõmbles selles mõttes väga kõvasti ringi, et see Kohtla järvele minek oli ikkagi üsna hullumeelne samm. Ta vist oli 17, põhimõtteliselt põgenes kodust. Millalgi tuli ju niimoodi saba jalge vahele vedada. Asi samas ülikoolide ka ju ei lõpetanud, et ta võttis ise need paberid ka filosoofiateaduskonnast nagu välja, et et selles suhtes hästi nagu heitlik tüüp kindlasti. Tundub küll jah, samal ajal seda ülikooli lõpetamist vist nii traagiliselt ei maksa võtta. Ta tegi kõik need tol ajal oluliseks peetud eksamid ära. Millest kõige tähtsam oli see Gustav suitsule vist üldise kirjandusloo eksamata tegi selle kõik ära. Aga ta oli tolleks ajaks juba suhteliselt tuntud luuletaja ja kriitik ja ma kujutan ette, et see ilmselt ei olnud lihtsalt vajalik. Kummast raamatust sina pigem nagu rääkida tahad, Peeter Helme, et kas pigem tema esimesest raamatust sellest palavikust või siis teisest kohtupäev, et et mingis mõttes on nad ikkagi üsna erinevad. On samal ajal on siin päris palju kattuvusi juba ka selles mõttes, et mõlemad on valikkogud ju ja mõlemad on valikkogud väga eri aastate luuletustest ka kohtupäevasel täitsa varasemaid tekste 20.-test aastatest. Aga muidu jääme võib-olla selle palaviku juurde, sest see oli ju see nii-öelda suur asi, millega Heiti Talvik eesti kirjandusse tuli. Ta avaldas selle ja ta võeti selle peale. Kohe Kirjanike liitu ma ei tea, kas tänapäeval sellist asja esineb. Seal on üks raamat. Praegust Kirjanike Liidu statuut on ikka see, et seal on kaks raamatut. Peaks olema jah. Et aga kujutame ette, et tõesti tuleb keegi, keda peetakse nii säravaks, et noh, sellist asja ei ole eesti kirjanduses ka ju väga tihti juhtunud, nii et palavik on ikkagi väga märgilise tähendusega, kogu sisaldab ju ka väga erinevaid tekste, siin on ju selliseid väga depressiivseid. Pohmeluslike mõlgutusi on vist vaata üks tema kuulsamaid. Seda võib vist pini tsükliks nimetada või, ja samal ajal on siin naljakaid plassweemiline ballaad või Don Ramoonisele selline mängimine vanade meistrite teemade ja võtetega ja samal ajal irvitamine elu ja kirjandusele, Vislannata. Mis on huvitav asi, et tal on esimeses kogus on selles palavikus nagu palju looduskirjeldusi, aga ta kindlasti ei ole ju mingisugune loodus, lüürik või selline tüüp, kes kirjutab kuidagi loodusest või et ta on ikkagi väga selgelt linnakirjanik või linnalaulik või poeet. See loodus on ka pigem seotud tema enda, mingite meeleolude või, või mingisuguse tunnetusliku asjaga, mis käib läbi tema enda, mitte mitte see loodus ja ta lihtsalt nagu mingisugune lillevilt, mida seina peal vaadata. Jah, on küll ja minu meelest on väga kihvt, kuidas ta seda suudab teha, et kohe tema tekste lugedes. Ja täna hommikul vaatasin, milline ilus särav päev on väljas päike sätendav ja need Heiti Talviku tekstid kuidagi on selliseid tihti ess ängistavaid, nii samas neid lugedes seal niivõrd võimas, et ta ise loob selle vastava meeleolu ja see on ka hästi võimas, kuidas ta suudab neid looduspilte ära kasutades selleks, et mingi vastav meeleolu luua, et seda lugedes on kohe selline tunne, et ta räägib ju tegelikult universumist, inimene ja universum, inimene versus universum ja see on hästi elegantne, kuidas ta suudab need asjad, mida võib-olla noh, ma ei tea talveöö või midagi sellist, mis tundub justkui midagi välist suudab ta teha just selliseks, mis on sees inimese hinges. Üsna tihti ka need ta keerab selle, selle nagu fookuse Est luuletuse lõpus nagu kuidagi enda enda poole või et ta küll kirjeldab midagi, siis see tuleb nagu kuradi keerab ta millekski, teiseks, et ahah, tegelikult see luuletus oli hoopis sellest Minu meelest on hästi elegantne, kuidas ta seda valdab ja samas mis sellele mõttele ju kaasa aitab või mis ilma võib-olla hästi ei toimiks, on see, et tal on ka väga ilus keelekasutuse juures. See aitab veel minust sugestiivsust süvendada. Selles suhtes ta tundub küll täiesti traditsiooniline kirjanik justkui, või et ta kirjutab väga selges riimis. Selles samas muudatus, mis meil mõlemil Peter sinuga ees on, et ilmuma välja antud tema koguteos pealkirjaga legend, poorne. Et siin on need kaks luulekogu, palavik ja kohtupäev ja veel avaldamatagi luuletusi, mis nagu kogudes ei ole ilmunud ja, ja siis see on ka arvustusi nende kogude kohta ja, ja tema enda ja kirjavahetust ja kriitikat, mis on kõik siin raamatukaante vahel koos. Ja siinsamas. Kas oli äkki Ants Oras, kes kirjutas, et Heiti Talvik on hästi traditsiooniline kirjanik, ta kirjutab riimi see kõik selline asi ja, aga need riimid ei ole kunagi nagu tühjad või isegi kui nad on nagu tuntud, siis ta suudab nad kuidagi pinges teda niimoodi, et, et nad ei ole läbinähtavad. Lugejale tundub ka nii, et see ei ole kunagi mäng ainult mängu ilu pärast, vaid et ta suudab tõesti kirjutada luuletusi, nii nagu vist üks luuletus ideaalis olema peaks, et seal ei ole mitte midagi üleliigset. Ja samal ajal suudab ta tõesti need asjad siis riimi ja rütmi ajada, nii et noh, see on ju väga meisterlik. Aga seesama asi, mis sa ütlesid, Peeter, et et tõepoolest räime versumist või, või noh, inimesest, kui ta kirjeldab seda loodust, et kui, kui hästi-hästi kuidagi võib-olla labaselt öelda, et siis ta võib olla klassifitseerubki nagu selliseks pätiluuleks vesiseks, blatnoi luuleks, sest need, kõik need teemad on ju seal nagu olemas, eks ju, et mingisugune joomine siis mingi pohmäelus, hingevalu ja, ja tõesti kõik mingisugused libud ja, ja nii edasi ja nii edasi mingi patukahetsus, et, et kõik selliseid teevad patukahetsuse ja seal on isegi mingi mingi võllateema ja kõik need asjad, mis on ka kuidagi piiberlikud, lausa, et, aga aga samas teda võib ka niimoodi võtta isenesest. Noh, sa võid võtta, kuidas te tahate, aga ma arvan, mina võtan seda pigem nii, et ta suudab justkui elu väga erinevatest aspektidest kirjutada, et on aus iseenda ja elu vastu ja seega ta ei salga maha ka iseenda negatiivseid külgi ja neid luuletusi lugedes me saamegi mingisuguse pildi tema luuletaja minast, nii nagu ta seda tahab, publik kuule siis näidata, et siin on olemas nii sellist joovastust ja õnnetunne rõõmu kõigest ilusast maailmas ja samal ajal jällegi sellist masendust, mis järgneb hirmsalt liiga kõvale Pummeldamisele ja, ja sellega kaasnevat patukahetsust, et siin kõik olemas. Et siin on just kogu inimese elu, võiks öelda. Ja ma ei tea, kui see on noh, võib-olla see blatnoi luule võrdlus sellega kuidas see paralleel jah on, et ollakse tõesti väga Ausega salata ka oma negatiivseid aspekte maha, vaid neid võib-olla isegi kreegi katsutakse esile tõsta ja näidata neid millegi toredama. Riga jätab kodustada ise tanki, neli alla, särav veel lipule, rääkis ta, padruneid. Hõiskas poisikest silmadest tuli süda. Vaatleja raha Taisutajatel anud ja taandudes ruutu viia. Jätkame vestlust Peeter Helmega, Heiti Talvikust ja ma küsisin Peetri käest, et mida ta arvab sellest tiiberlikust joonest. Heiti Talviku luules. Ta on ju öelnud ise ka enda kohta, et lapsena näiteks armastas väga Nibelungide laulu ja, ja siis on ju selge, asid tema luuletustest on piiblit üsna põhjalikult lugenud. Mulle tundub, et tal on selline ihalus suurte tekstide poole ja ilmselt on ta sealt ka selle seda stiili, sellist ülevat, suurt stiili. Teadlikult või teadmata võtnud, selles samas raamatus ei puuduta küll absoluutselt seda tema luulekogu Olav ikkagi, siin on üks kiri, mis Betti Alveri märkmetest leitud ja, ja siin ta kirjutab ka kuidagi, et ta tahaks kirjutada suurt, mingit ajastuülest romaani. Aga tegelikult need sündmused, mis tegelikult praegu Euroopas ja tema kodumaal aset leiavad, et ei lase tal seda seda kirjutada, et tõepoolest see selline suure teksti või selle suure narratiivi asi endale oluline küll. Ja, ja tal on ju ka selliseid luuletsükleid, mis käsitlevad selliseid suuri teemasid siinsamas palavikus on, ja seejärel revolutsiooni, mis kirjeldab ühiskonda ja sellist hingestatud ühiskonda, kus miski ei ole enam nii nagu peaks ja, ja tal on teisi selliseid tsükleid veel, kus ta võtab väga suured teemad ette, nii et ihalus on tal olnud, aga mul oleks küll raske. Ette kujutada, et tema sulest oleks ilmunud üks selline suur romaan või ma ei tea, kuidas sina kujutatud romaanikirjanikuna ma kujutan ka ikkagi hästi poeetilise tüübina, et, et ma ei, ma ei kujuta ette proosat kirjutama. Minagi mitte pigem jah, et, et see on ikkagi niivõrd nagu luulet ja pilk või oled ka, et mitte nagu sellise poosetamise mõttes, vaid et see ongi nagu tema nagu nagu mänguma või. Ja ma arvan küll, jah, ja ta tuleb sellega suurepäraselt toime, just see vaade asjadele. Ja see, kuidas ta suudab niimoodi väga nappide sõnadega mingisuguseid suuri asju kirjeldada, noh see ei ole hästi proosasse ülikonda. Kui selle palaviku kogu sest lugeda, siis minu meelest on ta ka väga hea. No üleüldse kompositsiooniga terve see kogu kokku pandud, et et ta tõepoolest algab justkui mingi sellise suure joovastuse ja rõõmuga ja, ja siis ta läheb järjest süngemaks ja süngemaks. Lõpuks tekib tõesti mingi selline, küll lunastas otsimine. Kõige lõpus ongi ju luuletus vabanemine mis võtab nii-öelda justkui pühib kogu selle jama, mis varem olnud on kõrvale ja ütleb, et oli, mis oli, aga et sa võid lugeda, ma loen selle ette, see on minu meelest väga ilus lühike tekst. Lõid vetesse jumala vitsad ja rihmale lendas Mubarak. Mu südamelt murti pitsat ja huulilt punane lakk. Nii lihas said valla mu meeled ja kiusaja lahkus mul eest said ribidest kandle keeled, mis ootamas mängumeest. Kiusaja lahkus. Heapunkt jah, kogule, et, et selles suhtes teine, teine kukub, kohtupäev on hoopis hoopis teistsugune või et seal on seda sotsiaalsest palju rohkem, et noh, ta, mingisugused tekstid on just sarnaselt on mingist tekstid jällegi on hoopis teistsugused ja palju nagu sellist sündmust või sellist oskust on hästi palju sellest. Jah, on näha jah, selline muutumine, areng tema loomingus kusjuures huvitav on see, et ega ma nüüd võin eksida, aga ega vist tegelikult ei ole teada, kui palju ta kirjutas selles mõttes, et ta avaldas ju väga vähe ja oli hästi kriitiline iseenda loomingu jaotasid selles mõttes mind üldse ei üllataks, kui ta väga paljud oma asjad minema viskas, nii et need ei olegi kuskile arhiividesse jõudnud. Nii et on ju jah, väga selline iseenda suhtes hästi täpne, hoolikas ja valiv olnud. Hoolega vist mõelnud ka selle peale, milline mulje jääb temast järeltulevatele põlvedele. Et see Heiti Talviku luuletaja kuvand aga täiesti suurepäraselt nagu üles ehitatud, see kõlab väga nagu inetult on ju. No ma mõtlen kogu tema elusaatust, et tal on olemas kõik need kriteeriumid, mis nagu suurele poeedile, mida rahvas vajab, on olemas kõik need asjad. Esiteks ta jõudis vähe kirjutada, et see, mida ta kirjutas, oli väga hea. Siis ta noh, oli kindlasti selline kirjanduse või noh, just nimelt selle vaimulippu kõrgel hoida tema elusaatus, eks ta suri noorelt siberis. Miks te teda ära viidi, siis ta kuulus, kas oli, mis ühing see oli? See oli too mingi eesti viljastatud riigi hääli ta vist jah. Ja noh, ühesõnaga ajas tema idee oli see, et et peab punavägedele ikkagi vastu minema kohe relvadega, et nii edasi ja nii edasi, et mulle tundub, et see pooleli jäänud ilu ja, ja siis me automaatset omistame Too, mida ta oleks võinud veel edasi kirjutada. Et tegelikult kõik need järelehüüdeid, et siin raamatus ka näiteks Ristikivi ka, et näete, et mida oleks võinud veel teha, et, et kõik need asjad on olemas, mis tekitavat sellist kurbust ja ta armastas sellise poeedi vastu. Noh, minu meelest väga kõnekas sellest tema müüdist, mille loomisele ta kindlasti kaasa aitas ongi kogumiku pealkiri, mis meil siin laua peal on legendaarne. Et noh, enam märgilisemalt pealkirja vist ei anna välja mõelda. Kuigi seda pole tema pandud muidugi ei noh, seda küll, aga mõtlen, et kellega veel siis seostada seda sõna, et just just nende asjaolude tõttu, mida sa mainisid, et et tõesti Ilmselt miski ei mõju jah, klassikuks saamisele paremini kui halb elu. Noh see on mingisugune huvitav asi, mille peale ma olen ka mõelnud, et et no kes seda vajavad või et, et see on nagu tegelikult täiesti kirjandusest väljapoole seisev asi, aga, aga justkui me kõik vajame, et meil on see stereotüüp, mis on mingi sajandit pikunetamiselt, luuletaja peab olema haige, vaene ja näljas ja surema noorelt ja mis kõik veel, eks ju, et et see istub kuidagi inimeste teadvuses hästi, sügaval sees. Ma arvan, et see on see, et me tahame midagi suurt, ülevat ja traagilist, aga me ei taha, et sa meie endaga juhtuks. No mul on näiteks Juhan Liivi peale viimasel ajal mõelnud, et lugenud tema tekste seoses ühe enda enda tekstiga ja siis kõik me kujutame Juhan Liivi ette, et oht oli selline kannatada Ta vaene ja väga leebe kuju või kuidagi selline. Tegelikult noh, tuleb välja, et ta oli ikkagi üsna nagu järsk ja isegi mitte agressiivne füüsilises mõttes, aga ta võis möliseda sinuga ja olla täiesti ebameeldiv ja täiesti taktitu ja nii edasi ja nii edasi. Nii et, et see ei ole see inimene, keda sa endale külla otse välja. Et selles suhtes jah, et sa tahad teda võtta nagu distantsilt, et, et see on umbes nagu see bensiinijaama rajamisega, eks ju, et me kõik tahame bensiini osta. Aga me ei taha, et see tuleks meie krundi ääre peale, eks ju, et et see oleks kaugemale. Samas Talviku vist nii ei olnud, et kui ka lugeda tema kirju näiteks, mis ta on Betti Alver-ile saatnud eni suvitades Pärnus, siis ta räägib seal, kuidas rannas oli, mis inimesed seal olid ja selline väga noh, nagu ma aru saan, selline suhteliselt seltskondlik tüüp, kes armastas täiesti normaalset elu elada. Et nagu On öeldud, et osa nendest tekstidest vähemalt küll ja selle selle vaimust on ikkagi selline fiktsioon. See on kirjaniku, mina avaldus, mitte tema kui kodanik. Nagunii-öelda elu, mingisugune ülevaade, nii et noh, miks ma ennem hakkasin seda pätiluulerida ajama, et mulle tundub, et et, et tihti just need mingi mingi blatnoi luule või, või mingid noh, ütleme tänapäeval mingi noh, see, mida nüüd mingi räpparid teevad või et, et see on ka mingisugune rollimäng tegelikult üsna tihti tugi unustame selle pätiluule või selle aga, aga et seesama mõte, et see on tõesti roll, mida ta teeb või et et see ei ole üks-ühele. Tema on nagu maailma vaadata, vaid see on ikkagi mingis mõttes nagu nihkes. Kirjandus on alati rollimäng lihtsalt seda ei tohi kunagi ära unustada, ka rollimäng ei tähenda seda, et kõik öeldu tingimata on kohe väljamõeldis või vale. Pigem tähendab see seda, et mingisuguseid asju on teravdatud mingisuguseid aspekte tahetud rohkem esile tuua ka mingeid teisi ja, ja kindlasti on see ka selline mäng, et et see mina ei pruugi alati olla ju see luuletaja, mina, see võib ka lugeja, mina olla, kellele see suunatud on? See on see, mis teeb tihti luuletuse just eriti intiimseks, kui sa selline tunne, nagu oleks ise selle kirja pannud või nagu nad oleks minu enda mõtted. Veel muud Ardu veel tõmblevad räsinud freenile. Koos käärimastus ja migreeni oske harimatus ja migreenimull võõraks jäi emaste arm ja tundmatuid usbeki erud apsud sai tubaka karmat ning alkohol hävitas veerud ning alkohol hävitas neerud. Must jäänud vaid õe, kompleksluuvalule koosija, reie see mees edasi elab Vaitseks. Et vihata ennast ja teisi. Et. Vaat meil on siin saates saate plakurss tihti see just nimelt vanemate raamatute puhul, et et me nii-öelda loeme neid uuesti üle, et jaa alati on huvitav vaadata, et, et kuidas see tekst täna siis meiega räägib või kuidas ta tööle hakkab, et kas on mingisuguseid asju, mis on jäänud kuidagi kaugeks, millest ma aru ei saa, et kas mingitel ajaloolistel, sotsiaalsetel põhjustel või mingite kas või mingite detailide poolest siis kui sina, Peeter, täna loed seda uuesti üle, siis kuidas ta nagu noh, kas või tänases Eesti luulepildis kõlab. No kui me räägime puhtalt vormist, siis on ju, ei ole tõesti ja isegi öelda, kes autor on, kui see tekst ette lugeda, on kohe aru saada, et see tekst ei ole valminud nüüd kuigi meil on ka praegu selliseid kindlat vormi, harrastavaid, luuletajaid ja selliseid, kes meelega sellist kõrgstiili kirjutavad ikkagi minu meelest äratuntav, et tegu on Nende klassikaga selle sõna kõige paremas tähenduses. Pean silmas seda, et tihti öeldakse klassika, siis inimesed jooksevad kohe minemas, kardavad, et mingisugused mingisuguste tolmunud tekstidega tullakse kedagi peksma. Klassikaga selles mõttes, et ta on klassikalises vormis ja, ja ta on ka keelekasutuseta kohati ikkagi selline vana Aga millest ta räägib? See oli üldse klassikuks saamise eeltingimus, et tuleb rääkida ajaüleselt, nii et mingi tekst võib olla valminud ammu aega tagasi, aga ta kõlab ikka nii. Ma arvan, et jah, sa räägid ka meist, meie ajast ja minu meelest selliseid tekste siin päris palju. Loen ette neli reakest tema sellest Neljast luuletusest koosnevas tsüklist järel revolutsiooni ja ütle siis, kas see kõlab kuidagi tänapäevaselt või mitteministriga, joob sinasõprust, lurjus ning õigust ratsapiits. Taas mõõdab turul vereaurust purjus, kus poodi viimane patriits. Väga. Tänapäevaselt jah, aga noh, samas ma arvan, mõjuka üle aja võib-olla selles teises kogus kohtupäev on, on selliseid nii öelda sellist sotsiaalset teemat palju-palju rohkem arvutustes on ka sellepärast, et et just nimelt see teine maailmasõda nagu lähenes kõik need protsessid, mis olid juba liikuma läinud, et see on ka nagu huvitav teema, et mulle tundub, et, et see esimene raamat on pigem selline, kus ta, need on nagu mingid sisekaemusega, sisemeeleolude peegeldused, mida, mida Talvik siis kirja pannud. Aga teist võiks võtta sellisena, aga, aga me teame, et no mis sellel samal ajal Euroopas toimus siis ja mis temagi endaga juhtuma hakkas, eks ju. Et siis siis need kõlavad küll sellise nagu täiesti nagu prohvetlikku ennustusele lausa, et, et see on tõesti selline hästi õrn teema, mida võib igatpidi nagu väänata on ju. Et, et võib olla tõepoolest, see on ta nagu tunnetab mingit läbi enda, aga noh, kuna ta on nagu selles ajas niikuinii sees, siis siis ta nagu peegeldabki läbi enda neid asju, mis on, et isegi kui ta võib olla väga nagu ei teadvusta, kuigi siin on ka väga konkreetseid asju, et et kus siin oli vist üks luuletus oli kus olid gängsterid. Jah, kas minna gängster, eks, või vapsiks või seada kaela, ümbernöör on ammu vahetatud, napsiks mu saapad, kuubia, padjapüür headeks, aga ma arvan, et see, see, mida sa praegu puudutasid sinna seisamegi, selles mõttes probleemi ees, et me võiksime ju öelda, et jah, me võtame Professionaalse positsiooni ja vaatleme teksti ainult selles peas ja nendes oludes ja selles kirjandus kontekstis, kus see valmis aga teisest küljest inimesteni ilmselgelt kunagi ei suuda seda vahet, eriti kuna luule on ju midagi, mis on mõeldud ikkagi emotsioonidele, siis me hakkamegi vaatama muidugi neid asju prohvetlikuna ja me hakkame nägema seda ikkagi enda ajas, mitte selle luuletuse valmimise ajas. Noh kui ta siin kirjutab, kuid Preisluse pihk meist haakkristlane iial vastsed raja Rooma siis tahes-tahtmata mõtleme kohe selle peale, mis pärast tuli teine maailmasõda, kõik selle tulemused, me võime siia panna tänapäeva konsultatsiooni, mõelda näiteks Putini edastusele, et 20. sajandi suurim katastroof, Nõukogude Liidu lagunemine ja tema püüetele siis seda aega tagasi pöörata, noh et siia saab nii palju poliitikat, mida kõike juurde laduda. Mida ilmselt ei peaks tegema, aga millest on vist lugejana võimatu hoiduda. Nojah, seesama, mida sa mainisid, Peeter Helme, see lugeja positsioon, et vot, kui hakkad ju mingit juttu lugema või romaani absoluutselt samastada ennast ikkagi enamjaolt selle peategelasega vä, et sa tahad ennast kellegagi samastada, et, et luulega on see asi, ma kujutan ette, et natukene teistsugused, aga, aga põhimõtteliselt, et sa nagu, kas sa lähed sellega kaasa, kas see töötab sinu jaoks, et see on seesama küsimus? Muidugi, ja noh, mingis mõttes on ju luuletustest peategelane olemas selle näol, et keegi on ju need read kirja pannud ja siis noh, nagu ma enne juba ütlesin, et suurepärane tekst ongi see, mille puhul on see tunne nagu kas ma nüüd just ise oleks kirja pannud, aga et see on täpselt nagu minu enda mõtted, mille keegi on suutnud veel lihvida, eriti veatataks. Nii et mingisugune lane on siin ikka olemas mingi narratiiv ja eks see on ka see, mis seda aegade ülesust ja siis kannab, kui me tunneme, et see ei ole mitte mingi ajalooline tegelane, eks, vaid et see võiks olla mina, kes nüüd ja praegu Kui sellest ajast veel rääkida, et huvitav, kui palju Talvik hoidis kinni mingist tollasest luuletraditsioonist või ekspressionismi ja, ja dekadentsi mingid sellised asjad, et kui palju ta oli mõjutatud sellest, mis toimus samal ajal, ma ei tea, Euroopa või eesti luules või me ju teame, et nad olid Betti Alver igal pool, et, et sa saad nagu, nagu halveriga kõrvutada ja nii edasi. Et sa kujutad ette, et kes need pojad seal olid, et et, et see pilt nagu justkui tuleb, aga, aga noh, need on nagu sellised üksikud, et keda me teame, et võib-olla need, kes võib-olla sellist üldist nagu tausta tekitasid, oli hoopis midagi muud. Seda ta on enda kohta öelnud, et kooli ajal armastas ta Lermontovi, aga ta ütleb ka nagu kõik, et see oli ilmselgelt siis umbes esimese maailmasõja ajal, kui ta koolis käis vist moeluule, nagu ma aru saan, Lermutav. Hiljem on ta oma kirjanduskriitikas maininud mõningaid vene teoreetikuid, nii et mul on selline tunne, et ta oli ja Puškin oli tema suur lemmik. Ta vist oli venelastega küll väga hästi kursis. Mis, mis puudutab tema kaasaegset luulet lääne poolt, siis selle kohta ma ei tea mitte midagi. Ma ei oska öelda, lihtsalt mina ei ole mingi asjatundjad. Aga noh, sa juba mainisid, arbu jäid siis, kui Sarbujate kogumik tuli, siis, mingis mõttes muutus see ju ise kaonalit loovaks. Nii et, mis siin teised, nemad ise olidki? Ja noh, see Talviku enda kogu esimene kogu palavik, mille, mis tegelikult tõesti ka lõi hästi suuri laineid, mida peeti sellises hästi oluliseks, et et isegi isegi Gustav suits on kirjutanud arvustuse, sellest ta küll kirjutab. Kas neljast ootalist, kellest ausalt öeldes mina ei tea küll mitte midagi isegi üles otsida? Selle selle arvustuse jah, mina ka ei tea, kes Eevald J Voitki Alexis kallitz, Robert Grauberg. Neljas keda ta käsitleb, Heiti Talvik? Ma ei tea, võib-olla võib-olla tuleb lihtsalt nentida, et ajalugu on heitlik ja vahel noh, seda ma olen selles kindlalt veendunud, nii nõmedalt kusagil kõlab, et kirjandust määravad ka tihti moed. Keegi võib kirjutada raamatu parasjagu moes ei ole, siis jääbki unustusse, nii et ma jah, need kolme mainitud nime tõesti ei tea, aga see ei tähenda tingimata, et nad mingisugust uskumatu rämps oleksid kirjutanud. Kuigi see võib ka tähendada, aga noh samas siiski, kui juba Gustav suits vaevu arvustama, siis ilmselt siiski uskumatu rämps. Nojah, aga, aga samas me ei tea mitte midagi nendest teistest, isegi nimesid, mitte et sama hästi oleks võinud ka Talvik, eks ju, ajad olid segased. Raamatud olid muidugi ilmunud, et selles suhtes päris jäljetult ikkagi kaduda ei saa, aga aga jah, et, et kas sa, kas sa satud sinna nagu õigesse kanalisse või mitte? Võib-olla peame lihtsalt rõõmuga tõdema, et eesti kirjandus on siiski suurem, kui me seni arvanud oleksime ja siin on ikkagi selliseid süvakihte mis mis annavadki, mis ongi andnud võimaluse selleks, et mingisugune püramiidi tipp võib olla päris kõrge, oleks. Millest me unistame, iial ei saabu. Ja v-le ka. Jätta. Läks rulliti ta. On ja luuilmaga aastavad. Viisalu loobuda kuulsusest. Teave naas, et Lenini seeenna ürgpuhtana seljavalu Ennem sa Peeter hakkasid rääkima, et ta oli nagu normaalne inimene, et, et see, mida ta kirjutas, oli ikkagi hoopis midagi muud. Ja sellega seoses tuleb meelde kohe need kaks kirja, mida ta saadab Betti Alver-ile, üks on siis kuskilt siis, kui ta on vangistusest vabanenud ja saadetakse ära Siberisse asumisele ja teine on siis kaks nädalat vot enne surma, kus ta on kuskil haiglas. Ja see on täiesti hämmastavat kirjad. Et nad on ülimalt helged, see esimene kiri on veel eriti, et on selline, nagu ta oleks kuskil huvitaval reisil olnud ja palju näinud ja inimesed on siin toredad ja noh, seal võib-olla mingit väga peent irooniat. Aga, aga, aga no ka noh tõepoolest, et noh, võiks ju kirjutada, et oi kui jube kõik on ja mis meelest, et saab ja kõik ja nii edasi, aga. Aga ometi ta kirjutas seda väga selgelt, ma arvan, et siin noh, osaliselt võib äkki tegu olla tsensuuri ei juletud kõike nii mustades toonides kujutada, kui see oli, aga ma arvan, et osaliselt sellised vintsutused panevad inimesed lihtsalt mõistma, mis on oluline, mis ei ole, et ma olen lugenud ka Artur Rinne kirju vangilaagrist koju naisele. Need on üsna sarnane selles mõttes, et noh, eks ta ikka kurdavad. Ta on raske, nii ainult et kuidas, nagu siin. Heiti Talviku kirjutaski. Kuidas need inimesed on õppinud rõõmu tundma väikestest asjadest ja jätma seega kõrvale kõik selle, mis, mis võiks seda tuju rikkuda. Jah, see teine kiri on juba natukene nagu, nagu süngem, et kus, kus tõepoolest ta palubki abi, et saadetakse talle talle raha ja riideid ja noh, et see on üsna lõpu eel kirjutatud kiri. Jah, aga noh, võib-olla veidi küüniliselt öeldes, et eks ka need kirjad on kindlasti tema müüdi tekkele kaasa aidanud. No just just seesama asi, et noor ja poeetiline kuju ja sealsamas mingi traagika sees Aga issand, tulles tagasi nende luuletuste sellise nii-öelda enese etendamise peale, siis noh sama luuletus näiteks pohmelus, kus on sellised read, kuis jälk, on elu liikmet hallahigis kõhn, joomar köie heitnud kase tippu, noh, need on mingisugused sellised testid maagilised ja tõesti nagu etendatud, aga selge on see, et kui Talvik ülikoolis käis, siis kindlasti ta klaasi põhja ei sülitanud, et ma usun, kõike tuli ette ja kindlasti ta on seda tunnet, et liikmed hallahigis. Muidugi mõnelgi hommikul kogenud Juuda teadis, kuule, aga äkki sa loed lõpetuseks veel mõne mõne teksti ette veetud. Aga ma loen siis lõpetuseks ette tema luuletuse tõde, mis on aastast 1930 ja mis ma julgen väita, kuulub tema vähem tuntud tekstide hulka mis rajal käsitleb kõiki neid samu teemasid, millest me siin rääkisime ja ja minu meelest annab päris hea pildi sellest, mis teda huvitas, mis teda vaevas. Tõde, see liha on kui surnud hein, mis kuivab piibli kaante vahel. Märtri palet loorib lein jalus kõmisepsu lahel ja madu laskuv tarkus puust, kus hülgab kahtlushapet Lõõnskav tõde looja suust, mis koltub meis kui vanad tapet. Kuidas Talviku luule on kuidagi edasi liikunud, et et kas sellel on mingeid otseseid järglasi vä? Järgi, et näiteks eelmisel aastal tuli välja, kus Carolina pihelgas ja Hasso Krull andsid välja raamatu Ma olin Jüri Üdi, kus siis erinevad autorid kirjutavad enda tekste. Aga, aga nad on kuidagi üdilikud väga selgelt, et kas Talviku põhjal võiks ka samasuguseks raamatu teha? Ma arvan küll, noh, tähendab esiteks ma arvan seda, et tõenäoliselt raske on Eestist leida mõnda luulehuvilist teismelist neiut, kes ei oleks proovinud midagi sarnast mõnel hetkel kirjutada ja ma ei mõtle seda üldse isegi irooniliselt, selles mõttes. Talviku luule on kahtlemata selline, mis kutsub järgima. No ja nende nende tüdrukutel on muidugi see lemmiktekst ongi see legendaarne kajakate legendaarne lend käekõrval, väikevend, eks. Või ka kui mustavad udud. Ja teiseks, mis sa arvad? Näen küll Indrek Hirve luules Talviku mõjutusi ja, ja, ja Viidingu luules Talviku mõjutusi, et ta ei ole kindlasti jäänud kuskile nii-öelda koltuma, vaid ta on ikka minu meelest küll eesti kirjanduses täiesti elav ja olemas ja jumal hoidku, kas või ma julgen väita, et ka Jürgen Roostelt Talviku mõjutusi. Eks ta kirjutabki hoopis teises vormis, aga motika ja mingid sellised võib-olla mingid ütlemised või, või selline tunnetus on üsna sarnane. Nii et minu meelest Talvik esindab just sellist parimat näidet, klassikust, ta on miski, mida loetakse, milles tuntakse rõõmu, millest, mille üle tuntakse uhkust ja millest, kui kõik teavad, et see on kaanon. Isegi kui seda tingimata ei taheta nagu järgida alati. Aga ma arvan, keegi ei kahtle selles, et talviti laiemalt tarbijad moodustavad mingisuguse kaanoni sellise keda eesti luule kuldajast siis kindlasti on ju arbujate kogumik see ja Heiti Talvik on kahtlemata eraldi võetuna ka väga oluline. Tänases kohustuslikus kirjanduses rääkis Peeter Helme Heiti Talviku luulekogust palavik. Saates kõlas muusika Urmas Alendrilt, Tõnu Tepandilt Matverele ja Tättelt vennaskonnalt ja Iidee rebilt. Saate panid kokku maris tumba ja Urmas Vadi kõike head ja. Kohtumiseni. Võimus tavaudupead, vaatme, allik, kõik buv suu hingele kalliks. Lava kaari suhu ja tagakaod kodutont teab. Ta uitati mal lavel vaid vald käib veel nälgi, nuudlipuudel näpib valgeid Skad kui koidik. Mate tuli, kel süda kui metsloom ja silmad, kui tuli. Kata nime ta laava taha ja jätatalbüüba raaman, leia raha, rihmai sutad pedaali taandudes ruttu kaod otsekui Viilastu vihma ja kutu. Tava tudu tead, taeva lööb pallik, saab äkki kõik puhtu ning kallik. Nava viga sub ja tagakaod kodutont teab.