Tere, Beethoveni sõber on jälle siin sedapuhku täis tahtma, mis kaasa elada omadele ja seada kahtluse alla mõni meie inimeste kuvandit kahjustav klišee. Oleme valmis mitme episoodi varal tõestama, kui kallid võime üksteisele olla ja kui palju abi vastastikku osutada. Nii edasi vürgimisel uute tippude poole hädasolijatele appi tõtates või siis lihtsalt teiste edenemisest rõõmu tundes. Räägime ikka eestlastest räägime üsna mitmest korraga, ühes teises ja kolmandas maailma nurgas küll sedapuhku mitte niivõrd Eestis, sest kõigil neil oli tahtmine või siis hädavajadus ühel hetkel Isamaa maha jätta ja kasvada suureks kunstnikuks, rahvusvaheliselt tuntud intertreidiks komponendiks hoopis mujal. Olgugi et üksteisest kaugel, lausa tohutult kaugel, geid sõprussidemed kestma ja rahvusühendama ning mis iseäranis kena süda ja käed 11 aitama ei salanud eestlust maha neist keegi. Pigem ei peetud paljuks jagada mitmel kontinendil Energiat tutvustamaks kaugele publikule parimat sellest, millega Eesti loojaid maailmapärandit olid rikastanud. Just nagu Neeme Järvi kord aastate eest küsis Mis on maailmakodanikust eestlase ülesanne? Ja sellele ise vastuse andis Eestit maailmale tutvustada. Tänane saade jalutab ringi läinud sajandi keskpaigas, leides üles võrratud viiulimeistrid Ameerika ühendriikidest ja Saksamaalt orkestrijuhi Lõuna-Ameerikast. Sõjad ja pagulased, eestlase imelikult suure tahtejõu ja väga kallid pillid. Mesis rajama tänastele juttudele vundamenti, selleks läheme kõigepealt tagasi 30.-te aastate Eesti vabariiki. See on aeg, millele tagasi mõeldes tuleb tänastel eakatel heldimusest sageli pisar silma. Jah, oli ju sellist, millest ei olnud magus mõelda. Kümnendi lõpp ennustas katastroofi ajuti Waba riik vaikis, sest sunniti vaikima. Üleilmne majanduskriis kestis hirmus kaua ja marurahvuslike mässajate ohjeldamiseks tuli kasutada jõudu. Aga see oli siiski noorel Eestile kauneima. Ka muusikaelu kees, nagu alati, oli siiski ka neid, kes olid jäänud kauaks loorberitele lebama laskmata uksest sisse uusi ja moodsaid tuuli. Samas leidus neidki, kes oma arvustaja sule, kui süstlaga uut energiat küsisid. Näiteks kurtis helilooja ja publitsist Riho Päts just kolmekümnendail et Estonia teater ühes oma sümfooniaorkestriga on kinni jäänud. Kipub mängima liiga tavalist kava ja ei julge katsetada uuema muusikaga sest lõppeks peab siiski küsima, kaua mõeldakse meid toitasama repertuaariga. Oleme ju aastaid meie sümfoonilise muusikakorralduses oodanud värskust. Ent. Libiicii Rawell, Schönbergi hindemit. Kõik need loojad olid kolmekümnendatel mujal selgelt tuntumad kui meil siin publik ei teadnud, sest orkestrid ei mänginud. Dirigendid ei riskinud. Nad olid lihtsalt ülearu konservad. Tiivsed nõnda päts kurdab seda olukorras, kus meie väikese riigipiirid olid lahti ja haritud inimesed tavatsesid käia oma silmaringi arendamas kõikjal, kes sai kanna mujale maha, tegi mõnikord samasuguse valiku kui tänapäeval, mil ka paljud inimesed uut kodumaad otsivad. Olav Roots oli mees, kes lõpuks teatri orkestrisse uued tuuled tõi. Tema on ühtlasi esimene, kelle külge uuel rännakul klammerdume. Tartus klaverikompositsiooni õpingutega maha saanud andekas muusik mõistis juba üsna pea, et enim huvitab teda siiski dirigenditöö. Klaveri külge jäi ta siiski ka edaspidi, kuid komponeerimise jättis sinnapaika. Midagi meie arhiivist siiski välja tuli autori enda esituses, pealegi arhiive märgib meditatsiooni rondo esitus aastaks 1955. Kuid on otse hämmastav, milliste tulemusteni jõudis roots veel enne Eestist lahkumist 1943. aastal väga noore mehena, eeskätt dirigendina. 1934. aastal seisis vaevu 24 aastane noor dirigent Estonia teatri ja riigi ringhäälingu ühendorkestri ees. Seda viimast Ringhäälingu orkestrit võis toona pidada enam kui keskpäraseks kollektiiviks. Ja nagu juba mõistantsime, kippusid paigalt ammumaga teatrimuusikud. Roots võttis kätte ja juhatas suure ja kohmakavõitu ühendorkestrit tõsise töövõiduni sest ainuüksi kontserdil kõlanud Morris Ravelli valts on mitte vaid moodne, vaid vägagi nõudlik teos mis seisab kaugel kolmeses taktimõõdus õutsumisest. Et selline briljant sädeleva lüüa, on vaja meistri kätt. Või usute te seda muusikat kuulates muud? Kui orkester tõesti tol 34. aastal ligilähedaseltki sama reipalt selle kõigega maha sai, nagu tänased virtuoosid just äsja pidi olema kõigile selge, et sellel noormehel orkestri ees peab olema tulevikku. Aga oskas keegi siis arvata, milliseks see tulevik kujuneb. Noore dirigendi puhul märgati peagi, et olenemata partituuri keerukusest rootseda kontserdil pigem ei vajanud. Pigem oligi nii. Just keerulisemate teoste ettekandel jäi pult partituuri ka katmata. Ja neid raskeid teoseid hakkas neid tulema ja mugavalt elama harjunud orkestrandid said ühe ehmatuse osaliseks, teise järel. Rawell Šostakovitši, kes kõik veel, mitte muidugi ainult moodsad nimed, aga nüüd ka nemad. 939. aasta augustis kinnitati veel mitte 30-ni Keroots riigi ringhäälinguorkestri peadirigendiks. See on Seesam orkester. Millestki kasvas välja tänane esindusorkester, ERSO ja Rootsist sai selle esimene peadirigent. Orkester ise, tõsi, on hulka vanem, kuid peadirigendi tiitel anti tõesti välja alles 39.-le. Hämmastav oli Rootsi töövõime, tema elu ja tegemisi uurinud muusikaajaloolane Ivalo Randalu, kelle kodus muide ripub aukohal rootsi fotoportree on võtnud imestada töömahu üle, millega Rootsi on muidugi tema orkester nüüd silmitsi seisid. Proove tehti igal õhtul kolm tundi korraga ja siis veel puhkepäevased stuudio kontserdid mis hakkasid ajapikku, kui aga järjekindlalt publikuarvu kasvatama. Mis aga iseäranis põnev. Esimese nelja kuuga astus orkester Rootsi juhtimisel üles tervelt poolesaja. 10 aastaga oli noormees jõudnud tippu ent vabariigi enda kaunid aastad olid lõpusirgel. Juba kuu pärast Rootsi ametisse saamist sõlmis Eesti vabariik Nõukogude Liiduga baaside lepe ja ärevus hakkas iga päevaga üha enam maad võtma. Waba riik vajus pikka unne, aga Rootsi jäi kodumaale jäi ametisse nii lühikeseks jäänud vene kui sellele järgnenud saksa okupatsiooni päevil. Ent 1944. aasta septembris taas saabunud Vene tanke roots enam ootama ei jäänud. Viis päeva enne roomikul intide lõgisemist Vabaduse väljakul oli Roots põgenenud Rootsi. Sinna jõudis kokku ligi veerandsada 1000 eestlast. Juhtivatest muusika inimestest jäi Vene vägesid ootama vaid veidi üle kolmandiku kõigist seni tegutsenud, vist nii on vähemalt välja pakkunud muusikateadlane Avo Hirvesoo. Ei rohkem. Rootsi elu Rootsis ei kujunenud meelakkumiseks. Õigupoolest said kodumaalt lahkumise valule esimesel pagulasaastal lohutust õige vähesed. Ja nüüd juhtus selline lugu, et Rootsis root ei leidnud endale dirigendina absoluutselt mingisugustki kohta, et ei ole juhatanud seal mitte ühtegi kontserti. Ta sai tegutseda ainult koorijuhina ja sedagi eesti pagulaskooride juures. Aga ta oli ka väga hea pianist. Rootsist sai pianisti võimeid näidata, aga kogu aeg ju oli, tal oli tal mõte, peaasi, et millal ta ometi saab. Dirigendiks. Helilooja õppejõud Eesti klaverit ja südamesõber ning palju aastaid eesti soost muusikute elulugudesse süüvinud Alo Põldmäe oli nõus Beethoveni sõbrale appi tulema veelgi põnevamalt pagulaste ja muul moel võõrsile sattunud eludeide nende ajutisel istumisi jälgida. Jõuda 25 tuhandekesi Rootsi ja kujundada üksteise eluteed ülemere naaberriigis. Mitte neist lugudest ei otsime hetkel haruldusi. Selleks tuleb minna märksa kaugemale ja Olav Rootsi lugu on huvitav ka kõige huvitavamate seas. Rootsis olid oma kombed, oma seadused, et seal oli isegi oma mehi palju ja oli ka tööpuudus sellistel ametikohtadel, mitmed muusikud, kes Rootsis jäid pidama nad alguses ei saanud sugugi oma ametikohale ja Tubin näiteks. Ta töötas hoopis kolmi lossi teatris, vanade partituurid korrastajana orkestreeri ana. Nii et ei saanud ka otseselt oma erialast tööd. Aga dirigendid seda vähem veel. Ja siis 1950.-te aastate alguses, sellises riigis nagu Kolumbia kuulutati välja suur kultuuriuuendus. Aastakümme riiklikul tasandil, sõnaga tuli tulid etteotsa sellised inimesed valitsusse, kelle ülesandeks kujunes ühe riigi kultuurielu nii-öelda edendamine Taanil edendamine ja need üleskutsed tulid igale poole üle maailma hakati koguma näiteks sümfooniaorkestri jaoks pillimehi üle terve maailma ja tuli nii Ameerika Ühendriikides kui Saksamaalt, kui, kui Rootsist ja igalt poolt tuli pillimehi sinna, sest oma kõrgharidusega pillimehi oli veel liiga vähe. Ja, ja sellele üleskutsele reageeris Olav Roots saates oma dokumendid ja oma andmed sinna ja ta kutsutigi sinna. Ja, ja tehti temale ettepanek asuda orkestrit formeerima ja peadirigendiks kohe peadirigendiks ja selle väljakutse võttis vastu Olav Roots. Eesti riigi ringhäälingu sümfooniaorkestrijuhist ja töö ning eneseteostuse otsinguil pagulasest Rootsimaal oli seega saanud Bogota sümfooniaorkestri peadirigent. Mogota Colombia, kas paneksime kohe sõrmekaardil täpselt õigesse kohta? Vahest on see piirkond meie teadvusele rohkem tuttav hoopis narkokurjategijate pesana. Kas teadsime, et ka meil, eestlastel on põhjust sealt ühe oma suurmehe vaimu taga otsida või koguni mitme? Kas nii lihtsalt kõik käiski juhuslikult loetud kuulutus, mis läkitatud teiselt poolt maakera ja kohe vedamine. On aeg siirduda tagasi kodu-Eestisse ja leida sealt keegi, kes oli Olav Rootsi Kolumbiasse toimetamisel arvatavasti võtmerolli kandja. 1940. aasta sügisel kohe pärast Eesti okupeerimist ja lülitamist Nõukogude maa koosseisu ei hakatud riigi ringhäälinguorkestrit, mis nüüd Eesti NSV-raadiokomitee sümfooniaorkestris nimetati, ülemäära ahistama. Pigem vastupidi, napilt neljakümnene orkester kasvas uute võimude heakskiidul pea kaks korda suuremaks, 75 pealiseks. Ja see ei kahandanud ka mängukvaliteeti, mis võinuks ju kerge vaevaga juhtuda, kui ühtäkki oli tasemel mängumehi kohe mitukümmend lisaks vaja. Väärika järelkasvu eest tuli meie muusika avalikkusel tunnustada eeskätt üht meest Johannes Paulseni baltisaksa juurtega väsimatult viiulipedagoogi. See oli mees, kelle käe alt tuli kahe-kolmekümnendail aastail mitte ainult tugev viiuldajate koolkond vaid lausa imelaste armee. Neist üks viiulimeistri poeg Hubert Aumere oli jõudnud Bogotaarse juba enne Rootsi. Tõsi, üsna pikaleveninud vahemaandumisega Euroopa südames. Aumere sattus Saksamaale väga lihtsalt. Ta oli õppinud Londonis sai kuulsa viiulipedagoogi Car Fleshi juurde stipendiaadid koha, see oli veel enne sõda. Ja nüüd. Ta omandas karssessi juures väga võimsa poognatehnika, mille poolest teda ka väga kõrgelt hinnati. Ja sellega ta, kujutage ette ühe mehe eriline poognatehnika ja sellega lõi mõnelgi mehel jalad alt ära, sest eelistati just Hubert Aumere. Ta tuli tagasi ja sõja ajal oli ta kontsertmeister riigi ringhäälingu sümfooniaorkestris nüüd 43. aastal, kuigi sõda käis, aga muusikaelu läks oma rada, Daci ja Aumere otsis endale ikka paremaid väljavaateid ja kuulas maad. Ja sai teada, et Baieri riigiooperi juures on kontsertmeistri vakantsed kohale konkurss. Ja 43. aastal sõitiski Münchenisse ja kandideeris ja saigi võidu. Sai kontsertmeistriks. Kusjuures selle orkestri peadirigent, maailmakuulus Clemens Krauss kinnitas just Aumere sellele uuele kohale. Ja komisjon Münchenis olevat väga imeks pannud Aumere lehestlugemise oskust. Seal oli nagu eksam, nagu nagu muusikaakadeemiasse sisseastumiseksam. Sellisele kõrgele ametikohale pandi talle Haamerile ette tundmatu nooditekst ja selle ta ilma ettevalmistused. Sa olevat väga-väga hästi ette mänginud Krauss olevat lausa sellest olnud vaimustuses. Seega ei tule au meresse suhtuda kui põgenikku. Ehkki 1943. aastal hakkas sakslaste sõjavanker juba aegamööda kraavi kiskuma ei tunnetanud tsiviilelanikud veel suuremat paanikat. Rindest kaugel Saksamaal rikka Baierimaa südames Münchenis veel iseäranis mitte. Ega liigutanud Hubert Aumere paigast ka sõja lõpp ja sõja vallapäästjad, Saksamaal endale osaks saanud rängad kannatused. Küll otsis meie võimsa poognatehnikaga virtuoos pärast sõda uusi väljakutseid Müncheni piires. 1948, jah. Aumere vahetas töökohta ja temast sai Baieri Raadio sümfooniaorkestri kontsertmeister. Ja enne seda ta töötas Bayeri ooperiteatrikontsertmeistrina, vaat niiviisi oli jah. Aga otsad on veel kokku viimata, meie tippmuusikud uuesti ühendamata. Rootsia Aumere, kes mõlemad olid teineteist tundma õppinud juba Eestis Tallinnas kohtusid järgmisel korral juba hoopis kaugel täpselt sealsamas, kuhu olime Olav Rootsi elude kirjeldamise mõni aeg varem pooleli jätnud. Ei tule meil Olav Rootsist rääkida sugugi kui esimesest eestlasest vastutusrikkas rollis. Colombia Bogota sümfoonia. Tolle veel täpsem siis natukene aega enne seda kutsuti ja tehti ettepanek sellele samale Hubert aumerele, et ta tuleks sinna seda orkestrit nii-öelda komplekteerima ja edendama. Ja küllap siis Hubert Aumere ka hoolitses selle eest, et tema kaasmaalane saaks teada õigel ajal. Et milline konkurss, kus toimub, et see, need kaks asja, need kaks meest on omavahel väga tihedalt seotud, ega muidu nad juhuslikult samal ajal ei satu ühte kohta. Miks pidas augu mere üle, peab vajalikuks üle lombi sõita. Ilmselt tekkis tal mingisugune ebakõla selle raadio sümfooniaorkestriga. Ja kui tuli soodne pakkumine Kolumbia pealinnast Bogotaast siis Aumere võttiski selle vastu. Ja nüüd mõned aastad oli Aumere töötanud juba Bogotaaž sümfooniaorkestri kontsertmeistrina. Ja siis sakslased olid ilmselt aumerega juba ära leppinud või ära unustanud selle tüli ja tehti talle ettepanek tulla tagasi ja Aumere tuligi mõne aasta pärast uuesti tagasi ja jätkas isegi mõlemas kohas, vahepeal Aumere naasis, kuid Rootsi jäi, jättis endast Bogotaarse maha sedavõrd võimsa jälje. Et kui dirigendist mõne aasta eest meie kümnendi alguses dokumentaalfilmi teinud Katrin Laur oma kinematograafia õpingutele Moskvas juhuslikult ühe Kolumbia kaastudengiga kohtus ja talle vestluses oma eesti rahvuse paljastas, hüüdnud see kohe. O Olav Kruus. Tegelikult just sealt saanudki noor režissöör tõuke Rootsi elu ja tegemiste kallale asuda. Materjali, mida avastada, oli uhkelt. Ja kui juba tudengid teadsid Olav Rootsi nime. Vähe sellest, oskasid selle hoobilt siduda, Eestiga ei pea kaks korda mõtlema, kas Roodsama rahvusest ise numbri tegi. Kui küsida, kas 1974. aastal seega juba neli aastakümmet tagasi surnud Rootsist on tänagi Colombias jäljed alles siis on küll ja uhked pealegi. Muusikakriitik Toomas Velmet on välja toonud, et 1967. aastal pärjati Roots Colombia aukodanikuks ning pealinna Bogota konservatooriumi suur auditoorium või kammersaal, kus praegugi toimuvad avalikud kammerkontserdid kannab nimelt Olav Rootsi nime. Nii et Olav Roots tegi seal väga võimsat tööd ja ega muidu siis Columbias kuni tänapäevani räägitakse. Olav Rootsi ajastust. Kõlab nagu Rootsi aeg, Rootsi aeg, jah, ja sest tema viis maailma areenile sellise orkestri poogotaa, sümfooniaorkester. Sõnamängusõbrad saavad siit kena kondi hambusse, sest Olav Rootsi kaunis Rootsi aeg jäi tõesti Kolumbiasse. Sellele eelnenud päris Rootsi aeg ehk periood, mil ta kunstiliselt rahuldamatuna tööotsinguil Rootsi kuningriigis viibis pigem õnnetundele vastanduma. Olles ise peagi jõudnud Bogotaaž kaalukale positsioonile jätkas ta nimelt selle ülesande täitmist, mida Neeme Järvi meie tänase rännaku alguses kõigile eesti soost maailmakodanikele meelde tuletas. Eestit maailmale tutvustada. Ja loomulikult ta siis kutsus Eesti interpreet. Need olid loomulikult, et siis kas siis Rootsis või Saksamaal või Ameerika Ühendriikides juba põgenikena endale nime teinud, seal solistidena ja üks väljundeid oli siis selle orkestriga esineda Bogotas ja ka ringreisidel igal pool mujal. Siit ei ole raske ehitada uusi sildu, mis meie tänaste otsingute keskme ehk eestlaste kokkuhoidmistahtega ilusti sobituvad. Tuleb veel kord naasta Eesti vabariigi esimeste aastakümnete juurde ja leida üles viiulipedagoog Johannes Paulsen ja tema imelastest koolkond. Evi Liivak on muidugi täielik imelaps. 1924 on ta sündinud ja 11 aastasena ta mängis juba Mendersoni viiulikontserti kutsuti mängima Helsingisse. Mängis juba 12 aastasena Tšaikovski viiulikontserti, nii Tallinnas kui mujal. Ja see oli hiilgav algus. Tšaikovski viiulikontsert 12 aastase tüdruku esituses ei ole tõesti kuidagiviisi tavaline. Ehkki kümned imelapsed kogu maailmas on seda hirm kuulsat teost mängida püüdnud. Ei ole ülemäära palju Eevi liivaku mängust meie arhiividesse maha jäänud. Täiesti vaikivad ka mitmed suured muusikaportaalid maailmakuulsa Youtube'i käe otsas. Aga see siin, mis hetkel heliseb, on liivaku viiul. Tõsi, oleme sunnitud jääma võlgu sellelegi, mis aastast ülesvõte pärit. Imeline karjäär noores Eesti vabariigis heisanud Eevi liivakulgi liiga pikaks kujuneda. Lihtsalt nii vähe oli noorele Eesti riigile antud aega oma elu elada. Aga sõda tuli peale jällegi Johannes Paulsoni õpilasena, Evi Liivak jätkas Budapesti muusikaakadeemias õpinguid, siis tuli nõukogude võim. Väga keeruline aeg oli Evi Liivaku jaoks, kui ta oli Budapestis, siis tuli nõukogude võim ja ja Ta ei saanudki koju. Ei soovitata üldse koju tulla. Ja kui tulid Saksa võimud, siis ta tuli koju, aga läks kohe tagasi Ungarisse edasi Saksamaale. Nii et Evi Liivak ei ole mitte otseselt põgenik või pagulane selles klassikalises mõttes ütles vaid ta oli lihtsalt, jäin rataste vahele, nii-öelda heitlemise periood oli 40.-te aastate alguses. Lõpuks ta jäi siis Berliini, aga Berliin teatavasti pommitati täiesti puruks. Berliinis oli võimalik kanda küll kontserte kuni 45. aasta maikuuni veel eesti põgenikud olid seal loonud ühe sellise seltsi isegi ja korraldasid ümberringi käisid pommitamised, aga pommitustele seal toimusid kontserdid. Beethoveni hallis on üks kontsert teadvajeviliivakuga. Nüüd pärast Saksamaa lüüasaamist. Seal varemed aga muusikaelu jätkus ja nüüd oli Eevi liivaku suure tõusuaeg ja ta kuni aastani 1951 kestis Euroopa piires tema suur tõus. Et igale poole esinema üle terve Euroopa ja 1951 läks ta Ameerika ühendriikidesse ja enne seda ta oli olnud Pariisis, veel veel täiendas ennast Shell wusheri juures meistriklassis. Ja ikka oli veel. Tema arvates ei olnud küllalt tugev, aga kõik see edasi püüdlemise tahe ja, ja kõrgustesse püüdlemise tahe viis ta selleni, et kohe kiiresti Ameerika Ühendriikides ta sattus kuuessaa solistide nõndanimetatud suurde ringi. Ja miks ta sinna suurde ringi sattus, sellepärast et ta oli väga laia profiiliga viiuldaja, maailma parimad kontserdid, viiulikontserdid, Mandelson, Tšaikovski, Beethoven, amps ja nii edasi ja nii edasi, need olid kõik tal nii-öelda taskust võtta. Ja see kontsertorganisatsioonidele alati meeldib, kui on sellised nii populaarsed kui minevad tükid kohe võtta. Te siin aga tema tegi üle terve maailma suurim kontserdireise. Kuni veel 1009. 80.-te aastate alguseni. Ja väga häid arvustusi sai sellistest kohtadest nagu Milano või Stockholm, Pariis kui London või Oslo, Rooma. Rääkimata Ameerika ühendriikidest ja Kanadast. Nii et üks suurejoonelised esinemis palaga esinemisamplituudiga eesti viiuldaja. Kas suudame ka Eevi liivaku ühendada Olav Rootsi ja Bogotaaga? See on just nii, sest oma maailmaturnee del jõudis ta sinnagi Gazeeveelivakse hakkama. Neeme Järvi üleskutse järgimisega maailmakodanikuna tutvustada Eestit näiteks 1986. Ameerika Eesti ajakiri, õieti ajaleht Vaba Eesti sõna kirjutas niiviisi. Ta on meie parim kunstnik. Imelaps, kes on hästi tuntud nii kodumaal kui välismaal ning teda võib seada kõrvuti maailma parimate viiuldajatega. See ei ole üldsegi mitte liialdus, sest tema harukordne temperament. Selline haare nakatas väga palju just kuulajaid, sest see eestlase tagasihoitud temperament ei olnud temale üldse tüüpiline, aga see haarab publikut. Aga Eesti muusika andis ta sellelegi laiemat kõlapinda juurde. Kellelt siis veel mitte seda loota, kui interpreetidelt, kelle nimi üksi toob kontserdimajad rahvast täis. Küllap proots Bogotaaž juba selle eest hoolitses, et Liivaku külaskäiguks mängugav abistage miskit meie autorite loomingust Tobinat, Aaviku draidi, vahest Elleritki, aga liivak ise küll ikka temaga. Aastal 1986 kui Evi Liivak esines New Yorgis, jah. Siis, kui oli üks Eesti vabariigi tähistamine, siis seal ta mängis Eugen Kapi Tubina teoseid. Selles mõttes oli side küll, et Evi Liivak mängis Tubinnanaid sooloviiulipalu ja ka sonaat viiulisonaati, nii et see teoste mängimise suhtes oli kokkupuuteid kindlasti. Eesti muusika oli talle väga tähtis. Veel kord killuke samast Tšaikovski kontserdist Eevi liivaku enesega. Me ei saa siiski süüdistada üht või teist eta meie ühe kõige säravama viiuldaja nime on tahtlikult unarusse jätnud ja varjab meie eest muusikat, mis temast helikandjale alles jäänud. Asjalood on hoopis proosalisemad, meie aega peaaegu ei ole miskit alles jäänud. Probleem tuli iseäranis valusalt esile, kui režissöör Airi Kasela liivakust dokumentaalfilmi tegema asus. Ei olnudki nagu miskit filmi pista. Nii kurdab ka filmi vaatamas käinud Ivalo Randalu. Olgu, kuidas on autentse helijälje kehvus või hoopis puudumine, eriti lähiminevikust on kultuurilooliselt kurb. Nagu Eevi liivaku puhul ongi, sest temast ei ole jäänud tehtud ühtegi stuudiosalvestust, on vaid kodusedamat söör helisalvestused ja üksainus ühest rakursist veetud amatöörvideosalvestust 1984. aasta kontserdilt Kanadas. See ongi kogu materjal, millest Airi Kaseral filmi armastuse poeem tegemisel paraku lähtuda tuli. Siit võib rõhutan ei pea, vaid võib kooruda tavavaatajale mulje. Too Eesti parim ja aastakümneid maailmas kontserteerinud viiuldaja 1963. aasta souli festivalil kõrgemas seisuses viiuldajaks tituleeritud ei mänginudki nõnda vaimustavalt, nagu mäletajad filmis pajatavad ja arvustus teda hindas. Mul oli õnn alles ka konsultandiks selle filmi juures, kuna ma töötasin teatri- ja muusikamuuseumis ja ka nakatusin sellest Eevi liivaku fenomenist. Käisime režissööriga ka mööda Eestit ringi kodudes, kus neid materjale oli veel säilinud näiteks Pärnus. Ja mis laadi materjale. No kõige tavalisemate elulugu puudutavat materjali ka trükisõnas, mis on Eesti vabariigi ajal ilmunud ja töötasime läbi kõik materjali, mis oli teatri muusikamuuseumis. Režissöör käis grupiga Ameerika Ühendriike kedes hevi liivaku abikaasa juures Richard amfitsi juures, kes elas veel, aga õnnetuseks Evi Liivak just oli ära surnud mõned kuud enne selle filmimise algust. Nii et režissööril oli Cité küll olemas. Eevi liivakuga, aga filmi tema elavalt ei jõudnud, vot nii võib ka juhtuda. Aga Richard tantsud siis, Eevi liivaku lesk väga osavõtlikult vedas kõiki ringi seal filmi, filmijaid, filmigrupi liikmeid ja nad said kätte selle materjali vajalik filmiks New Yorgis eelkõige nende korteris kõik vajalikud programmid, helilindistused, kõik said filmi sisse pandud, nii et selline tore, tore film sai valmis ja üks haruldane eesti muusikaetapp sai filmile. Toodud kuulajateni. Oleks meil vaid rohkem helilinte ja kaadreid võiksime väärikalt viia kokuga liivaku ja tema uhke pilli. Ja talle kuulus gastro tivaari viiul ja Strandivaari viil Ast 1716 režissöör Kairi Kase ära sai selle ka filmi sisse, selle see oli alles liivakute kodus, sai sellega ära filmida ja see on väga kuulus 1716 valmistatud Stradivariuse viiul. Ja ta on kuulus veel selle poolest, et kunagi kuulus ta helilooja tartiinile ja hiljem ühele Poola kuulsale viiuldaja lipinskile ja sellest selle Stradivaari nimiga. Lipinskistraktivaari. Kui teile nüüd läbi udu miskit selle pilliga Hannes värskematest uudistest kangastub, siis olete üsna õigel teel. Seitsmendal veebruaril 2014 kuulsime raadiost sellist uudist. USA-s Wisconsini Sleit üles viis miljonit dollarit maksev Stradiva riviiul. Politsei arreteeris riiulivarguses kahtlustatuna 41 ja 30 kuueaastase mehe ning 30 kaheaastase naise. Viiul ei olnud kannatada saanud ja see anti üle pilli. Anonüümseks jääda soovinud eraisikust omanik. See oli seesama 300 aastane kaunitar lipinskistradivaari Eevi liivaku endine pill, mis nüüdseks on jõudnud teadmata kätesse. Politsei oli teinud head tööd, sest pilli röövimisest Mil voki sümfooniaorkestri kontsertmeistrilt seejuures vahetult pärast kirikukontserti kiriku ees autoparklas oli möödas vaid baarne. Juba väärt pillidega üksi on meil võimalik üsna lihtsalt Johannes Paulseni imelapsed omavahel kokku viia. Ka Hubert Aumere viiul ei olnud kaugeltki tavaline. Ühe kuulsa Itaalia meistri pilli riigivanem, ilm oli talle kinkinud juba riigivanem Jaan Tõnisson nimelt. 1009 26 juba kinkis talle vana Itaalia meistri viiuli, nii et see pill oli aumerel seal Saksamaal kaasas. Aga see pill muide sai hukka seal suurte pommitamist. Nii et hiljem pärast sõda siis eesti põgenikele laagris kais lingenis tegutses Eesti tuntud viiulimeister, meeme Mälgi ja Aumere sai Neeme Mälgi käest. Väga hea originaalpilli sai selle osta. Pillideks, aga kas meil õnnestub omavahel kokku viia Evi Liivak Hubert Aumerega ka nõnda, et leida nende tegemistest miskit, millest Eestil võiks kasu olla. Alo Põldmäe abiga leiame need seosed üsna kerge vaevaga. Oligi väga huvitav moment, et Hubert Aumere oli läinud Saksamaale mitte pagulasena ega põgenikuna, vaid omast vabast tahtest. Ja kui nüüd Saksamaale hakkasid tulema põgenikud 44.-st aastast siis Aumere hakkas väga tihedalt kokku puutuma eesti põgenikest, muusikutega käis nendega esinemas põgenikelaagrites, nii nagu oma kaasmaalaste juures täiesti loomulikus korras. Aga, aga tema statuut oli hoopis teine, tal oli omal ter. Ta elas päris head palka sai ja, ja püüdis neid põgenikega abistada, nii palju, kui tema sai. Muidugi erinesid põgenikelaagrid neist, mida teame-tunneme paremini näiteks koonduslaagritele, karmidest sõjakaadritest. Seal korraldati kultuurielu kõikvõimalikul tasandil, seal olid koolid, seal olid koorid, seal olid igasugused käsitööringid ja, ja parteid ja, ja kõikvõimalikud asjad. Ja see hoidis põgenikel ju eluvaimu ja, ja optimismi ülevel ja Aumere igati toetas tegevust, käis seal väga tihti, esineb, Kais lingen jääb küll Lõuna-Saksamaale ja Baierist ei olnud aumerel väga pikk tee sinna jõuda, kuid teekonna pikkus ei kohutanud ka meie teist peagi maailmanimega viiuldajad, kel tuli tulla märksa kaugemalt Sest Evi Liivak käis ka pagulaslaagrites tihti esinemas ja kuna kais lingel oli suuremaid laagreid, kus oli see kuni 6000 eesti põgenikku, nii et vahepeal isegi olid sakslastel seal juba protestiavaldusi tuli, et nii palju eestlasi ühes linnas. Nii et juba hakkas ülekaal eestlaste ülekaal olema siis sinna käslingeni tuli kihti eesti esinejaid. Ta käis ka Evi Liivak seal, nii et täiesti tõenäoline, et nad võisid isegi koos seal esineda ja puutusid kindlasti. Evi Liivak hiljem, kui ta juba suure rahvusvahelise tegevuse haardes oli ülemaailmse kontserttegevuse haardes, siis seal Ameerikas ta nagu kaugenes sellest, sest tal ei olnud lihtsalt aega nii palju esineda, sest esinemisi pakuti palju ja, ja mõned juhtivad tegelased tõlgendasid seda, et kui Evi Liivak alati ei hukkunud ja alati ütelnud ja siis seda mõned tegelased tõlgans seda, et ta on kaugeneb Eestist ja eesti patriootilisest liikumisest, aga, aga nii see loomulikult ei olnud. Lihtsalt suure koormusega solist nagu Evi Liivak oli püüdist nii palju esineda kui võimalik. Ja eks see oli heategevuskorras enamasti see esinemine, nii et kõrgelt koteeritud solist valis ikkagi eelistas seda esinemist. Dusid need esinemised, siis helistas mõnda suuremat kontsertturneed. Aga kunagi jah, ei salanud maha oma Eesti päritolu. Oleksime äärmiselt ebaõiglased, kui jätaksime Rootsi Aumere ja Liivaku kõrvale, toomata veel vähemalt ühe väga suure eesti soost instrumentalist nime. Tuleval korral saame tuttavaks mehega, kes. Kas ära Eestist juba 1934. aastal ta leidis, et Eesti taoline riik on sellise suure pilli jaoks nagu kontrabass liiga väike ja TEMA ISE kakk kalevipoeglik kuju, suurt kasvu ja väga suure ambitsiooniga siis Eestis tõesti, sellist pilli loeti kohmakaks ja, ja, ja paksuks, marga reeteks. Kes oli see mees, kes nõnda ise oma kontrabassi kohta ütles ja sellega ainult üks vahe, vaat et maailma tuntuimaks selle pillimängijaks tegi. Siit järgmisel korral Alo Põldmäe kaasabil jätkamegi. Tsitaadid esitas Toomas Lõhmuste. Saate sidus kokku Märt Treier. Kuulmiseni.