Missugust rolli jaanipäev on eestlaste elus läbi aegade mänginud? Ta on olnud üks erakordselt tähtis püha kõrvuti siis teise olulise pööripäeva jõuludega ja tegelikult võib öelda, et jaanipäev on mõnel moel nagu natuke kurb püha, et see on nagu pimeduse võit valguse üle, sealtmaalt edasi hakkab päev lühemaks minema pikemaks. Aga sellegipoolest on ta pigem siis püha, mis on pühendatud päikesele, valgusele, viljakusele kindlasti, et ta on niisugune väga-väga oluline rahvakalendri tähtpäev ja kindlasti võib arvata, et jaanipäeva traditsioonid on väga-väga vanad, on nad aja jooksul muidugimõista muutunud, aga eestlaste jaoks on jäänud ju ma arvan, tänase päevani väga tähtsaks pühaks kaasaja inimesele, vaatamata sellele, et me kõik teame, et jälle hakkab pimedamaks minema tundub see sellise vabaduse pühane, et nüüd lõpuks nagu jõuab suvi kätte ja nüüd algab vabadust tavaeestlasele kindlasti on ta puhkuste ja sellise mõnusa olemise algus, suve algus, aga vanale eestlasele tähendas ta tohutut tööde algust, sest jaanipäev oli märkus, algas heina aeg ja peale heinaaega läks kohe viljalõikuseks, niiet kibedate tööda aeg hakkas jaanipäevast peale, aga sellegipoolest oli ta siis ka sel määral oluline, et see oli siis viimane võimalus enne kibedat tööde aega veel korraks kokku saada ja pidutseda ja, ja mõnu tunda elust ja valgusest ja suvest. Praegu rabeletakse selle nimel, et vabaks saada, enne seda suurt teha, et siis siis tõeliselt puhata. Ja noh, eks need, kellel põllutöödega pistmist, teavad täpselt sama moodi, et nüüd algab tõeliselt tihe tööde aeg. Millised on need jaanipäeva tähistamise kombed läbi aegade olnud, mis on püsima jäänud, mis on ära kadunud kõige kesksem ja suurem on ikkagi jaanilaupäeval tule tegemine ja tule juurde kokkuminemine, et ei ole ju traditsioon, et igaüks teeb kodus pere keskel tuld, noh, jõulud on näiteks vastandina väga perekeskne püha alati olnud ja ka tänapäeval on jaanipäev on just selline kokkutulemise suhtlemise kodust välja tulemise püha ja kindlasti ma arvan ka tänapäeva eestlase jaoks on jäänud jaanipäev seotuks loodusega. Et me ei kujuta hästi ette, et päris linnakeskkonnas jaanipäeva peale, et see on ikkagi väga oluline. Me saame linnast välja, kuhugile rohelusse ja me ei kujuta ka ette, ma arvan, keegi jaanipäeva ilma lõketa tuleta. Ja, ja me kujutage jaanipäeva ette ilma söömised loomiseta, mis on kõik olnud väga vanad ja olulised kombed jaanipäeva juures, mis on jaanipäeva juurest ära kadunud. No ma arvan, et kõik selline loogiline, mis on olnud vanasti inimese elus väga tähtis, see ilma ennustuslik kindlasti siis täpselt sedasama karja ja viljaõnne edendamisega seotud see külg on kindlasti ära kadunud ja ma arvan ka see selline praktiline taimedega seotud poolamistela kadunud, et kes meist ikka enam ravimtaimi korjab nii väga ja saunavihtasid teeb jaanipäeva ajal, et see külg, ma arvan, et on ära kadunud. Ma tean, et mõned siiski käivad ja korjavad kimbukesi, kus on mitut sorti lilli ja kõige muu maagia kõrval oli väga oluline kindlasti ka armumaagiat. Me teame, et see on üks kõige romantilisem aeg meil siin põhjamaa üürikeses suves ja ja otse loomulikult vanal ajal oli ka väga oluline jaani öösel siis noortel tüdrukutel eriti enesele tulevast armsamat ennustada, nii et need taimede õied jaaniööl mitte ainult ei olnud raviva ja kaitsva toimega, vaid kindlasti sisaldasid sõnumeid tulevikust, nii et üheksat või seitset sorti lilli padja alla panna ja öösel und odata tulevasest. See oli kindlasti jaanipäeva üks tähtis tähtis tegu, mis tuli ära teha jaanipäev, see 24. juuni on praegu mõneti taastamispäev. Inimesed, kes on pikalt hommikuni üleval olnud ja nautinud seda valgust loodetavasti ka soojust on võib-olla rahulikumad ja, ja uimasemad tavapärasest, aga eks ta olegi just hingekasutuse leidmise aeg, mida sellel päeval oleks paslik teha. Loo väga vana traditsioon on olnud seotud sellega, et jaanipäev, ehk siis 24. juuni on surnud taustamis püha kus ikka on käidud siis surnuaial. Ja loomulikult on nagu pere noorrahvas, kes on ka jaaniööst viimast võtnud, jõuab surnuaiale pisut hiljem kui teised pereliikmed. Aga ikkagi jah, jaanipäeva hommikul mindi üheskoos surnuga ja õigeuslike setudele on ju ka komme, kus siis haudadel söödi ja joodi kadunukese mälestuseks külaskäimise komme sama voodi peale surnuaeda kindlasti mindi vaatama kaugelt sugulasi, nii et ma arvan, et suguvõsade kokkusaamised ja, ja vähe nähtute kohtamine, et see on kindlasti väga oluline, mida jaanipäeval tasudeta, vaata kas on ka mõni tore jaanimäng, kui veel jäi jaaniõhtul tegemata, mida võiks jaanipäeval teha? No vot enamasti need mängud ja niukene mürgel, see ikkagi läheb selle jaanilaupäeva õhtule ja ööle ja on seotud ega, ja seotud kiigega kindlasti, mis on olnud kiikumine, on olnud ju jaanitule nihukeste lõbustuste hulgas väga tähtsal kohal. Et nüüd jaanituled enamasti tihtigi sihukeste külaväljakutele lagedamatele kõrgematele kohtadele, kus oli ikka külakiiged, nii et kas veel midagi 24.-ks teha jääb, ma arvan, et võib-olla tasub jätkata. Milliseid veidrused on jaanipäeva tähistamisega kaasas käinud eri aja etappidel? No mida, eks ole viiruseks nimetada, et ajada kombed tänapäeva eestlasele meil väga paljude veel mäletame, tulevad meelde kohe need suured kolhoosi jaanituled, kus ikkagi tohutud autokummihunnikut pandi põlema ja need tossupilved, mis levisid igavesti hoole ja see kohutav niukene mürts ja, ja krov, mis käis selle veo juures. Ma vahel tekitab nostalgiat, nihuke tore mälestus kadunud aegadest. Samamoodi võib ju meenutada ka kasvõi ka esimese vabariigi ajast jaanipidusid, mis olid seotud ka tubli karskusliikumisega, kus üldse ei pruugigi, sest mitte mingit alkoholi, mis kohe kindlasti ei ole väga traditsiooniline, et eestlane on õlut alati joonud jaanitulel õlu on olnud niuke oluline ohvri Ookia. Ja seda on kindlasti jaanipäevaks alati tehtud, jälgida neid traditsiooni ja nihukest arengut, siis võib öelda, et võib-olla on väga veider jaanituli linnas kuskil linnaväljakul mingisuguse kontserdiga, kus kaasa tegemist ja osalemist ja Publical on suhteliselt vähe tribla seeliku veider nägemus jaanitulest. Aga mine, sa võta kinni, mis see veider kellegi jaoks olla võib. Vabaõhumuuseumis on läbi aegade peetud jaanituld ja inimesed armastavad siia tulla ka, sestap olete te neid veidrusi ühel või teisel moel näinud päris palju, mis kaasajast silma hakkab, mismoodi meie armastame jaanipäeva tähistada, ütleme nii, et üks kaasaja kõikvõimalikke pidustusi, noh, niimoodi hüppasid muuseumi vaikusest vaadates, nagu iseloomustab ikkagi siukene tarbijalikkus või see, et reklaam väga palju kujundab seda kombestikku, et mida teha kaks sõna, mida teeb kaasa eestlane jaanitulel? Kindlasti grillib. Grillpanni peal kindlasti ta joob õlut, see käib asja juurde. Kas ta teeb mingisuguseid toredaid mänge? Seda ma ei teagi, võib-olla kuskil toredatest, maakohtades on niuksed õhtujuhiga jaanituled, kus siis tantsiti exe ja mängitakse ja ja ma arvan, et eestlased ei kiigu ka enam jaanipäevadel, mis on olnud väga oluline, polegi vist külakiikesid enam kus kokku saada? Jah, sigiline kohustuslik tarbimine, mis see, mis praegu hakkab mulle vähemalt silm, aga ma arvan, et see on ka kindlasti väga üheülbaline pilt, et et ma usun, et ikkagi eestlaste jaoks on jaanituli seotud mingi traditsiooniga, et on mingi koht, kuhu traditsiooniliselt kokku tullakse, on mingi seltskond, kellega traditsiooniliselt jaanitulel kohtutakse, et ma arvan, et see on see, mida kindlasti tasuks koida. Et see koht oleks Jane sihukene kokkusaamise rõõm jääks. Mis te arvate, mis umbes 30 aasta pärast siin jaanipäeva ajal tehakse, kas tarbimishullus on selleks ajaks mööda läinud? Tuld, loodetavasti tehakse ikkagi, aga mis veel arvestades seda mulle tundub, et mingid põhiasjad on ju väga samaks jäänud. Nii jõulude kui jaanipäeva juures. Ma millegipärast arvan, et küllap üsna samal moel läheb edasi. Loodetavasti jääb neid toredaid, kauneid looduslikke kohti piisavalt palju alles, kus siis seda jaanituld pidada looduse rüpes. Et see linnastumine nii väga peale ei tungiks meile. Aga võib-olla, kui see tungib peale, mis paratamatult tuleb, et seda suurem vajaduse, nälg, meil on sellel ühel päeval linnast välja saada mingite oma juurte ja mingi väga arhailise tunnetuse juurde. Millised on teie jaoks olnud kõige meeldejäävamad jaaniajad, peod või hetked, mulle tulevad esimesena alati meelde ikkagi oma lapsepõlvest needsamad kolhoosi jaanituled siis meil olid Saaremaal sellise vana siis linnuse maa linna peal ja kõik need autoloffgaa ja toredad külaansamblid ja niukene külarahvatantsijate etteasted ja elevus, mis selle asja juures oli ja loomulikult seesama autokummide toss on kuidagi selline tore nostalgiat tekitav mälestus. Midagi pole öelda, et eks me siin muuseumis oleme püüdnud teha sellist jaanipäeva, nagu me tahaksime, et me, et meil oleks selline jaanitule, nii et kindlasti mingid väga toredad eredas hetked pärinevad, kesid muuseumist. Näiteks tuleb mul kohe meie selline lavastatud asi, mille me tegime kunagi, mis oli siis koidu, hämariku kohtumine? Kas me saatsime, nad tõid kiivalt mere beat tule ja pärast läksid kahekesi tõrvikuga merele tagasi selle tulega. Et see oli kuidagi hetk, mis ma arvan, mitte ainult mulle jäänud meelde siin muuseumipankrannikul, vaid ka nendele paljudele inimestele, kes vaatasid seda tule lahkumist, see oli kuidagi väga oluline, võimas. 24. juuni on puhkepäev ka vabaõhumuuseumis paljudes teistes paikades, eks see on ka erakordne ja, ja tark oleks neil päevil ka seda erakordsest kuidagi aru sealt ära kasutada. Mida soovitad inimestele? Ma arvan, et nagu on olnud, nii, võiks nüüd olla, olge koos oma perega, oma lähedastega, miks mitte tõesti käia surnuaial ja, ja mälestada neid, keda enam ei ole mitte seda niukses kurvas samas, vaid pigem pigem selles võtmes, et elu läheb edasi ja, ja see, mida nad meile andnud on, seal on tegelikult väga oluline ja ja, ja, ja ka väga tähtis selleks et olla need, kes me praegu oleme niikuinii peale jaaniööd ei ole väga palju rammu enam mürgeldada jaanipäeval, et eks ta siis ongi selline tore koosolemise päev, natuke vaiksem kui jaanilau. Kas jaanipäeval, kui pidu peetud, maagilised rituaalid läbi tehtud õnn või mis muu leitud, kas on hinges kuidagi teistmoodi tunne? Kindlasti on, ma arvan. Sest et nüüd on jälle pikk-pikk aasta ees, kus ta kõik enam ei saa, muidugi neid imelisi öid ja võimalusi tuleb ikka aasta jooksul veel, et teine, teine tähtis oluline pööripäev, mis on aastavahetus, kus, kus me ka ikkagi alati ootame, et nüüd läheb paremaks ja sel hetkel sellel ööl on see õnn, meie ütles, et me saame seda natukene muuta ja mõjutada. Nii et ma usun küll, et on aitäh, vabaõhumuuseumiõpetaja Triin Siiner. Täname vastuste eest ja küsimusi esitas Tiina Vilu.