Üleeile kolmapäeval esitleti Kirjanike maja musta laega saalis Jyväskylä Ülikooli õppejõu professor Seppo Tsetterperi uurimust Jüri Vilmsi surm siin intervjuu Soome ajaloolase raamatu autoriga. Mille poolest Jüri Vilms köitis teie kui ajaloolase tähelepanu sepatsetterveri? No Villemsoni ju minu vana sõber, nii et ütleme nii, et ma olen üle üle 30 umbes 30 aastat mitte temaga tegelenud, aga, aga nii, et tema, tema saatus on mind huvitanud. Ja BM muidugi vene ajal mul ei olnud võimalusi seda Eestis uurida, arhiivid oli Nõukogude Eestis, suled tutt ja, ja nii edasi ja suund Soomes küll on, on allikaid, aga, aga mitte nii palju, kui siin siin Eestis. Nii et Wilson, minu vanavana sõber ja, aga alles nüüd iseseisva Eesti ajal mul oli, oli selline väga hea kirjutada raamat valmis ja mina ju töötasin kolm aastat siin Tallinnas, nii et arhiiv oli riigiarhiiv, oli lähedal ja Rahvusraamatukogu ja, ja nii edasi, nii et see kõik need eeldused olid väga head. Kas see eesti arhiivides oluliselt rohkem materjale Jüri Vilmsi kohta, kui mujal maailmas, siis aastakümneid tagasi vabas maailmas on väga-väga palju. Mulle oli meeldiv üllatused, et kui, kui palju siin riigiarhiivis ja just seal välisministeeriumi arhiivis on seda Vilmsi materjali seal, seal on ju kõik need vanade selliste viimsi saatuse uurimuste tulemused ja kõik need, nii et see on väga-väga-väga palju ja ilma nendeta ei oleks olnud võimalik sellist uurimust kirjutada. Me hoiame täna käes sepatseterberi teie värskelt eesti keelde tõlgitud raamatut Jüri Vilmsi surmast. Miks selle Eesti riigitegelase surm on teid rohkem köitnud kui tema elu? No ja tema noh, tema elu oli ju väga-väga lühike, aga muidugi oluline noore noore Eesti jaoks. Aga tema surm on ju selline müsteer ja selline ja, ja see on ka seotud Soomega. Nii et, et mulle tundub, et need on just sellised sellised asjad, et nemad, nemad, mind väga-väga huvitaksid, aga, aga muidugi kõige olulisem oli kirjanik Jaan Kross ja tema aktiivsus ja, ja, ja, ja kõik sellised, et mina, mina ju varem olin, olin töötanud vintsiga, mitte mitte palju, mitte päris palju, näiteks minu doktoritöös oli ka oli ka mõni rida Vilmsi saatusest ja see minu doktoritöö ilmusturiks ta 77 ja nii edasi, aga nüüd alles ütleme umbes 15 aastat tagasi, Jaan Kross, kas töötama Viimsiga ja, ja sain temaga kokku ja meil oligi väga-väga huvitav huvitav ja positiivne koostöö ja, ja tema kirjutas romaani tabamata tuss, Jüri Vilmsi romaan ilmus Eestis 1993 ja Soomes järgmisel aastal ja, ja minu see Jüri Vilmsi surm ilmus soome keeles. Seitse aastat tagasi, üheksa, 97. Missuguse vastuvõttude ja romaan Jüri Vilmsi Soomest sai? Mul oli ju selge, et see huvitab küll poolasi, aga mitte seda suurt publikumi, nii et et Soomes see see trükiarv oli, oli väike ja, ja Soomes Soomes küll väga-väga suurt huvi ei ei, ei olnud raamatu kohta. Tänavu kevadel, kui sai 115 aastat täis Jüri Vilmsi surmast avaldas Jaan Kross Postimehes SC milles ta väidab, et inimene, kes on maetud Pilistverre, tere Jüri Vilmsi hauatähise alla, tegelikult ei ole. Jüri Vilms, kas teie raamatus Sepotzetterberi selgub, kuidas suri Jüri Vilms ja kuhu ta on maetud? See on küll väga-väga huvitav, aga raske küsimus. Ja kui ma hakkasin raamatu kirjutama, ma olin kindel, et kindlasti nüüd on, allikaid on väga palju, nii et mina oskan jõuda, et kuhu ta on maetud ja kuidas ta suri ja nii edasi. Aga nüüd paks raamat on, on valmis. Aga ma ikka veel pean ütlema, et ei, ma ei ole kindel. Ma ei ole kindel, et kas Ta maetud Pilistverre võib-olla, et ei ole, kuidas ta suri? Ma ei ole kindel, aga teame küll, et on selline ametlik tõde. Aga aga ma ei usu, et see, et see, et Vilmsi saatus on just selline, kui see ametlik tõde tekib see ametlik tõde, seda ma olen raamatus väga palju uurinud, see ametlik tõde ilmus juba aastal 1920 ja, ja Eesti noor vabariik muidugi vajas selliste, et, et, et et see vintsi saatus enam ei oleks niimoodi, selline salab pärane ja nii ja nii edasi ja sündis see aasta 120 ametlik tõde. Aga see on, see on küll nii hull lugu, et seda ma paari sõnaga ei oska oska öelda, raamatus maale seda väga-väga palju uurinud ja küll on, küll on, küll on kummaline lugu. Ma tänan, sepatsetter päri, et te olete võtnud ajaloo huvilised eestlased roomlased käekõrvale ja viinud kummalisteleministilistele, aga huvitavatele radadele Eesti-Soome ajaloos. Kas te olete veel märganud niisuguseid huvitavaid seiku, kus ajalooline lõplik tõde teineteisest selle võrra erinevad, et need pakuvad teile kui ajaloolasele uurimishuvi? Ma mõtlen Eesti ajaloos? Ma ei ole küll aga, aga on ju nii, et, et ajaloolane on kriitiline ja, ja tema ei ei, ei usu alati ei usu, et, et selline sellised ametlikud tõed, et nemad ka tõesti ovat sellisi, kui, kui öeldakse, et, et nad usuvad, et see on ju ajaloolase töö, on, on noh, see on selline arsti, arsti töö, et meie peame uurima ja mõtlema ja, ja see allikakriitika väga oluline ja kõik sellised ja ja peame niimoodi uurima. Ta toimus. Teisi sellisi ajaloo küsimusi just Eesti ajaloost, mida ma nüüd nüüd hakkaksin uurima üht ja teist muidugi ka tulevikus siin Eesti arhiivides uurin, aga, aga need on, need on sellised tavalisemad küsimused. Juba mõni aeg tagasi ilmus kirjastuselt tänapäev Soome ajaloolase Martti turdala uurimus Konstantin Päts-ist. Nüüd üllitas kirjastus Tänapäev Soome ajaloolase Sepotzetterberi uurimuse JÜRI Viimsist. Küsisin kirjastuse tänapäev toimetajalt Tauno Vahterilt, milles õieti tuleb, et Eesti ajaloo suurimaid kujusid raiuvad raamatusse mitte eesti oma ajaloolased, vaid põhjanaabrid. Osaliselt tuleneb ikkagi Eesti väiksusest, et meil on küllaltki vähe ajaloolasi kes tegelevad ka kirjutamisega. Ja teisest küljest meil ei ole noh, ütleme peale Jaan Krossi sisuliselt ühtegi kirjanik, kes kirjutaks tugevat dokumentaalselt ajaloolist teost. Nii et ses suhtes soomlastel kui suuremal rahval on eelis ja teisest küljest on paljudel eestlastel kes võiksid seda teha, teatud aukartus, isegi võib-olla teatud sellised isiklikud suhted mängivad rolli, et on koolkonnad, kes on omavahel tülis ja siis ei taheta tõstatada sellist konflikti küsimust ja siis lõppude lõpuks asi jääbki soiku. Aga, aga teisest küljest jälle asi ei ole enam nii halb, et on hakanud ilmuma ka just see aasta päris mitu tugevat ajaloolist uurimust, et alles vist möödunud nädalal ilmus Magnus Ilmjärvekäsitlus 20.-st 30.-test aastatest või Jaak Valge Raamat Eesti vabariigi majanduspoliitikas kahe-kolmekümnendatel, nii et üht-teist on ikkagi sündimas. Aga teisest küljest ma olen ka üsna kindel, et kas soomlaste Soome ajaloolaste ja Eesti ajaloo kokkupuude ei lõpe sellega, et Martin Hurt ala on lubanud, etavad Johan Laidoneri selle loo kirjutamise järgmiseks ja kuna need ajaloo kokkupuutepunkte on piisavalt, siis ma usun, et nüüd tuleb ka tulevikus.