Sergei Rahmaninovi romansiga juhatas perekonna õhtu sisse Ženni Siimanni tütretütar Mari Tampere keda klaveril saatis Elina Fomina. Sel taiga ja õhtul oli suhteliselt vähe juttu ja palju muusikat. Kuulati-vaadati peamiselt Ženni Siimanni esinemist helilintide ja filmilõikuse vahendusel. Õhtujuht Marika Rink oli selle õhtu motoks valinud vanast salmi albumist. Read. Kaob, naer kaob, nutt kustub, ka heletaim tuli. Ükskord jutustab aegade rutt ka tänasest päevast, kord oli. Edasi loeme kavalehelt. Lapsed mäletavad lapselapsedki sageli, lapselapselapsed õige harva juba. Ja ometi. 1905. aasta kuuendal veebruaril sündis Võrumaalt Virumaale asunud Taaniel Kossari ja Liiso Kossari sündinud sarnit perre musikaalne ja laulu rõõmus tütar. Ženni. Muusikalähedus oli nende pere pärisosa, sest riiulit, mille ise oli isa endale meisterdanud, vingutas isaalale mata klaverit mängis pisut. Nii kirjutab lauljatar Ženni Siimon oma mälestustes. Isakodust lahkudes palub õde Emma kaasa kitarri, sest muidu on igav elada. Ta lohutab senist tõde, sulle jääb mandoliin. Mandoliini Storelini on kandnud seni Siimanit, laulja tiivad, muusikat, armastavast ja muusikat harrastavast kodust kõige nõudlikumate kontserdi lavadeni Moskvas, Leningradis, Berliinis, Kiievis, Jerevanis, Viinis, Salzburgis, Helsingis ja Tallinnas, Pärnus, Suure-Jaanis, Viljandis, tus Rakveres, Narvas kodumaal ikka pisut vähem kui võõrsil. Kõikjal kiidetakse seni Siimanni imekaunist, mahlakat ja omapärast metsosopranit tema esituse siirust väga loomuliku ja iseenesestmõistetavalt laulutehnikat mis jäi mandoliini ja oreli vahele. Töö iseenesest mõistetav töö töö missennisiimanile iial ei olnud sunnitöö, vaid muusikamaailm, mida oli rõõm avastada, mille üle tuli mõelda, kust tuli varjundeid otsida ja neid harjutades hääldeistutada. Kõike seda, mida ta teadis ja oskas, oli tal kutsumus ka teistele jagada. Temast sai õpetaja, maestro, tekkis koolkond. Oleks kurb küll, kui meie väikese rahva suurest looja hingest saaks vaid kaunis muinasjutt, mis algab nii, et oli kord kuulemenditseni Siimanni esituses Rahmaninovi romansi sirel. Klaveril Anna Klas. Küsisin oma õpilastelt Tallinna muusikakoolis kes on Ženni Siimon. Nad olid kuulnud, aga nad ei teadnud tast midagi. Ja seda oli väga kurb kuulda. Kui seda õhtut ette valmistasime, siis Mari Tampere, keda te kuulsite, nüüd ütles, ei maksa rääkida, sellest sündis suri perekonnast. Ta oli täht. Teda peab hindama sellena, me kõik oleme, kui nad siia ilma sündides ja kõik meie, kogu meie tee viib ikka sinnapoole, kuhu kõik lähevad. Aga ta oli ainulaadne. Minu memm. Tuli vaimult ja hingelt väga rikas inimene kellel ei olnud paremaid, halvemaid aegu, nagu ütleb Alliksaar kelle elu sisse mahtus kaks rasket sõda, üks küll lapsepõlves, aga teine juba täies loome eas. Järgis kogu aeg oma kutsumust ma laulu lapsepõlvest peale. See juhtis teda kogu elu, isegi rasketel sõja-aastatel leidis ta jõudu endas. Minna ennast täiendama, õppima Saksamaale läks küll õppima, aga seal võeti teda kohe õpetajaks. Kui teda kuuldi. Seni simmanit, hinnati läänes. Ja pärast sõda Venemaal Moskva, Leningrad oli see koht, kus ta vaimustusega vastu võeti. See on nii Siimann kui noor interpreet võeti väga hästi vastu, kui ta konservatooriumi lõpetas, ka meil. Ma tahaksin ühe Anton Kasemetsa kirjutisest ühe väikese osa ette teile lugeda. Meeldivalt pehme ja soe, dramaatilise värvinguga tämber. Ühtlaselt vaba ja mahlakat mahlakalt resoneeriv tooni sünnitus kõigis registrites alates tüsetatest, peaaegu intraltuna kõlavatest, rinnanootidest ja lõpetades säravate kõrgete toonidega. On omadused, mis teevad selle noore lauljatari hääle mõnuga nauditavaks. See on see, mida saavutatakse tehnika, aga nüüd tuleb see mida inimene annab inimesena enda poolt. Sellele lisandub tervest ja peenest muusikalisest vaistust kantuna ettekande ja kujunduse oskus, mida iseloomustab kunstimõõduline lihtsus, otsekohesus, soojus ja südamlikus. Eiforsseerimist sädelevate nootidega ei helistamist hea hindamisega. Kunstlikult tehtud tundelikust, nagu see noorte lauljate juures tükib tihti esile pääsema ei olnud siin märgata vaid terve mitmekesine kava viidi läbi kindla kunstilise distsipliiniga sügavalt läbi tundma soojusega ja hea maitsega see soojus nii hääles kui esituses. Kui inimesena läbib kogu seni Simoni elu Ženni Simoni esituses kuuleme Aleksander Borodiini laulu Mere Kuninganna ja Pjotr Tšaikovski serenaadi klaveril Anna Klas. Mõeldes Ženni Simonile. Ja tahtes teda millegagi kellegagi võrrelda. Siin maailmas. Siis tekkis niisugune mõte aednik kes oli mulda pandud niisuguse seemne. Kust kasvas taim mitmesse harusse? See oli ilus taim. See oli nii vägev taimed, sellest on jätkunud oma perele ja kogu rahvale. Verre on ta osanud koguda just iluarmastavaid, ihalevaid ja ilutegevaid inimesi. Tütar rääkis et paljud nende matkad tööd oli ju väga palju. Pärast konservatooriumi lõpetamist. Ühed õpilased olid Rakveres, teised Tallinnas ja kontserttegevusest, ka. Teed käidi jalgsi. Sellel teel lauldi tihti kahe tütrega kolmel häälel. Siis abikaasa oli väga suur muusikaarmastaja. Kes laulis kooris ja Toila oli üldse sellel ajal? Kuhu nende suvekodu asutati väga vilgas kultuurisündmuste poolest ka rikas kultuurisündmuste poolest. Sinna ulatusid Peterburi kultuuris hoovused Nende suvekodus asutatuna selleks, et teenida mõtlemiseks raha. Pidasini Simon pansioni. Sinna kutsuti väga palju muusikarahvast ja muusika saatis kogu aeg. Veera Lensin, kes elas naabruses. Harjutas nende juures klaverit. Alaline külaline oli Artur Kapp. Jäit Temproviseeriti kogu aeg kontserte. See keskkond oli nii emotsionaalne, nii rõõmus. Kõige elulugu ei jõua rääkida. Kõiki elulugu ei jõua muidugi rääkida, kuid et äsjakuuldu oleks pisut selgem ka neile, kes ehk seni Siimanni elust vähe teavad, pean vajalikuks pisut lisateavet anda. Seni Siimanni koolipõli möödus Narvas, seal algasid ka lauluõpingud mitme eraõpetaja käe all, kellest ehk kõige tõhusamat abi andis Jurjelski ise Kiievi konservatooriumi kasvandik. Kuigi see koostöö sensiimaniga kestis vaid pool aastat. Narvas oli seni Siimon juba gümnaasiumiõpilasena tunnustatud laulja nii kontsertidel kui võitleja seltsi lavastustes. Abiellumine kohe kooli lõpetamise järel ja tütarde sündimine tegi edasiõppimise esialgu võimatuks. Noor pere elas sel ajal Narvas, suviti aga abikaasa kodukaigas Toilas, kus sissepansioni pidaminegi. 1932. aastal. Aasta alguses algasid õpingud Tallinna konservatooriumis esimene poolaasta Aleksander Arderi edasi Anna Tamme lauluklassis. Pere oli ikka Narvas. Konservatooriumi lõpetas Ženni, Siimann kahe ja poole aastaga diplomi sai 34. aasta kevadel. Juba õpiajal alustas seni Siimon tegevust kontsertlauljana lõpetamise järel ka pedagoogina kaprutesselli eramuusikakoolis Tallinnas ning lauluõpetajana Rakveres. 1936. aastal algas töö Estonia ooperisolistina 40.-st aastast kuni pensionile minekuni. 1976. olid Tallinna konservatooriumi lauluklassi üks hinnatavamaid pedagooge. Pudemeid tema interpreedi tööst kuuleme perekonna õhtulõikudes. Seni Siimanni kui pedagoogi meenutavad tema õpilased Estonia talveaias aga järgmisel õhtul, 15. märtsil. Ent nüüd tagasi üleeilsesse õhtusse. Aga nüüd ma palun siia. Tütretütar Mari. Kas olete teie saanud vanaemalt mõjutusi sellest seemnest, mis ma rääkisin, mis ta idanema pani. Kas vanaema muusika heliseb ka teie muusikas? No detaili ma võin öelda, mis mulle on meelde jäänud vanaema oma tundides tihtipeale võrdles häält või hääletekitamist viiuliga üldse keelpilliga keelpillihäälega. Mina jälle vastupidi, võrdleksin keelpillihäält inimhäälega. Võib-olla seal on mingi kokkupuude. Ütlesite, et kui te väikesed lapsed olid bändi teinud magama, siis vanaema läks õppima alles laulu. Ja vanaema õppis jah, võib öelda peaaegu öösiti. Siis, kui enam mingi päevatöö ei seganud tunnid olid tehtud ja teine ports tunde oli kodus tehtud hommikupoolne konservatooriumis. Ja, ja kui lapsed õhtul magasid, siis vanaema niimoodi ühe silmaga Viridis nootilisedatuksindis klaverit, õppis oma laule. Kas magada sai? Ja magada sai rahulikult õppida ka sai, kui olid head õpilased, hästi, laulsid kisama, hakkasin sisse. Kas. Kuulame siis jällegi vanaema ennast. Proua Olga lund. Kas teis ärkasid mälestused? Ja õppisime mõlemad konservatooriumis käisime sageli üksi, seejuures konsulteerima asja ja muljeid vahetamas. Õppisime koos. Ta oli väga tore inimene. Hellib meie teed läksid muidugi lahku, mina olin rohkem teatris, aga tema läks konservatooriumisse. Aga eluteel me sageli kokku puutusime. Näiteks Me laulsime mõlemad Garmini osa. Ja palju muudeski ooperites esinemisel esinesime tasu leekides Eugen Kapi ooperis. Kellega ma väga palju musitseerinud siin ja kontserte andnud seent? Ja Ženni oli ka väga suurt sõber edus, aga need olid väga ilusad mälestused. Meie noorus, Päivit. Mul on täna väga meeldiv Voldasid. Kuigi Ženni Simonit põhiliselt kontserdilauljana tegid ometi aastate vältel 19 erinevat ooperirolli 25. eri lavastuses. Ja õnneks on meil säilinud siiski fonoteegis ka mõningad lindid tema ooperirepertuaariga. Äsja kuulsime kuulsat Carmeni Habaneeratiseeri ooperist ja nüüd Krahvinna laul Tšaikovski ooperis Padaemand. Muide, see on salvestatud 1974. aasta veebruarikuus. Niisiis võrdlemisi eaka lauljatari poolt. Ma tahaks lugeda ühe väikese Arvamuseavalduse Nikolai rankovilt Moskva konservatooriumi kompositsiooni professorilt. Kes kirjutab külaliste kolleeg, kolleegid romanss esitas meile seni tegelikult tundmata laulja Juba esimesest helist hämmastas tund ainulaadne hääl. Sellist erakordset lauljatari polnud ma õigust öelda veel iialgi kohanud. Ta hääl, tüdruk ümbritses uskumatu hulk ülemtoone luues mulje millestki eriliselt ümarast ja su noor, sest see oli väga pehme ja kaunis, kui ta laulis. Fortes jäi hääl ikkagi madalaks. Kuulda oli sedavõrd ebatavaline ja haarav, et vahetult pärast kontserti esitlesid ennast ja pärisin, kus ta on õppinud. Ma ei osanud aimata, kus õpetatakse selliseid selliselt laulma kõlavalt ja vabalt. Meie oma Tallinna konservatooriumis. Venemaal tunti Eestit Georg Otsa ja duetti Hugo Lepnurme. Seni Siimon järgi. Arukalt oma mäluga ümber käiksime. Siis me võiksime hästi mäletada, sest Ženni Siimon on üks neist, kes on inspireerinud juba väga noort põlvkonda. Alles tol ajal, kui see, mida ma nüüd ette loen on filmirežissöör Olav nõuland. Nad tegid filmi. Kuidas portreteerida orelit? Ja filmisid parasjagu kriigi luike. Olaneuland kirjutab seni Siimon oli meie võttegrupi vanim. Muutus kohe nagu kõige-kõige hingeks, sütitas meid optimismiga. Ta viibis päevad läbi võtteplatsil ja tegi meiega kõik vintsutused väsimatult kaasa. Siis nägime, et tema karakterit iseloomustab nooruslikus kuid vanainimese võlts järele tehtud nooruslikus vaid ehtne sisemine. Harva juhtus, kui kogu võttetrupp Aperaatorist abi tööliseni oma filmi tegelasesse. Niiviisi kiindub. Rõuge kirik on hele, valge aknaist särab sisse varakevad. Luigeteema lahkumine elust kontrasteerub siin imeliselt, ole kergem. Kevade meeleoluga. Seni Siimon ja Hugo Lepnurme olid lasknud sündida midagi üllast sõnulseletamatu muusika ime. Ja pärast võte lõppu astus prožektoritest pimestatud seni Siimann paar kobavad sammu meie poole ning tänas meid. Just sel hetkel tärkas mõte teha veel teinegi film. Ainult temale pühendatud. Nii sündis sellest film sügisculd. Kahjuks meie varudes ei ole kriigi luike sõnni Siimanni esituses. Kuulame siis sama autoriromanss, sind armastan. Lauljatari saadab klaveril Darcinaalangu. Kuulame nüüd seni Simoni esituses eesti muusikat. Mart Saare, mis oli Artur Kapi, sa oled mu südames suvi ja Eduard Oja. Me olime nagu lapsed. Esimest ja viimast lugu saadab klaveril Naum Walter. Artur Kapitala Tarziin alangu. Lugupeetud Anna Klas. Nüüd tulevad kavas Schuberti heatroosaki laulud, mis, kus teie olete seni Siimanile olnud klaverisaatjaks. Kas te võite rääkida paar sõna sellest tööst? Nii et muusika juures on üldse kõige olulisem kuulata ja Ženni oskas Ennast kuulate. Mitte teisi ainult kuulajate, vaid ennas kuulajate ja see on üks olulisematest momentidest üldse interpretatsioonis. Ma loodan, et need põhimõtted, mis šennil olid, et need on ikka edasi antud ja jõudu kõikidele, kes sellega tegelevad. Kas te neid aegu mäletate, millal te koos kasvõi sedasama tsüklit tegite? Selle ringreisi Moskvas, Leningradis, kus te olite temale saatjaks? Ja aga seevastuvõtt ja kõik on vastavalt ütleb, muidu poleks teda uuesti sinna kutsutud. See oli ikka üks mõiste Leningradis Ženni Siimanni ja mina mäletan. See oli kunagi ikka niimoodi. Mina olen Leningradis või Peterburis väga palju esinenud. Ja ma mäletan, kui ma tulin Ženni Siimanniga. Ja hotellis andsin oma passi. Ta vaatas basse, ütles mees. Või anna aknas või Anna Klas Bruno lukk. See oli tol ajal üks mõiste šenniga. On Me olime teised. Muusikast on üldse raske sõnadega rääkida. See on kõik rohkem kuulmisega, panete silmad kinni, ei peagi vaadata. Jääte, kuulete, Sheni hääl. Ma arvan, et see on õnn, et on siis üht ja teist. Plaadil või, või televi või seal? KAKS Franz Schuberti laulu Margarete voki taga ja vares klaveril Anna Klas. Kaks laulu Antoninud voosaki tsüklist armastuselaulud. Oo kaunim sõber Madisti unistan maja ees. Klaveril Anna Klas. Sheni Siimon ja orel. Väike katkend sellest mida seni viimane on ise kirja pannud. Orelimäng ja orelimuusika on mind eriliselt võlunud juba lapsest saati. Pühapäeviti jooksin salaja kirikusse, et orelimängu kuulata. Ja kui orel mängima hakkas ega ma siis enam pingis ei suutnud istuda. Seisin seljaga pastori poole ja kuulasin. Aga siis, kui koraali lauldi. Oi, seda ma tahtsin. Endal mul lauluraamatut polnud. Kui naabritädi nihutas oma raamatu mulle lähemale siis laulsin seda, mida nägin suurte tähtedega kirjutatud olevat. Kollena tsensuur, raju, tsensuuri poolt lubatud. See oli mingi tõmme, see on ikka seesama see, mida alguses juba ütlesin. Sinisimman oli väga suure haardega kunstnik. Võimas pill oli tema pill. Konservatoorium rajal tutvus ta Auguste Opmanniga. Hugo Lepnurme ka kaastudengiga, kelles, kellega koos on tehtud suur hulk elutööd. Üks kivim moskva moskva länna kiri. Metropolis oli väga asjatundlik publik. Kallis, Jenny Siimon ja Hugo Lepnurme. Teie küllasõidud ja kontserdid on meie jaoks olemas, oli suur rõõm. Teie oreliõhtud on meie jaoks oodatuimad. Sooviksime öelda teile midagi väga head. Et väljendada oma vaimustust. Palun sõitke siia sagedamini. Ma arvan, et maestro Hugo Lepnurmel teatada meile midagi huvitavat. Sest kui ma enne kunagi juttu ajasin Hugo Lepnurme k siis ütles ta, et konservatooriumis, kui seni Siimon laulis. Siis ta millegipärast iga kord, kui kuulis tema laulu kusagilt klassist tuli talle ette, et see on oranz hääl. Mulje oranž häälest tekkis õieti kontsertesinemistel Estonia kontsertsaalis kuulates temal oli teiste laulja on nendega võrreldes hääletämbrist midagi omapärast. Ja hiljem see see kadus. Ja samuti. Võrdlemisi kaua ta laulis kolme erineva registriga, kasutas neid väga toredasti, aga viimastel aastatel, kui ta koos töötasime, siis oli üksainus niisugune sümpaatne ja soe hääl igas kõrguses. Mis nüüd puutub meie koostöösse siis see kestis ligikaudu 35 aastat. Kontserdialale koostöös, esimene kord oli, kui ma mäletan, seitsmeteistkümnendal oktoobril 1937 Tallinna toomkirikus seal sendi laulis aariat Bachi mõtteks passioonist viiulisaatega, mida me hiljem oleme väga palju kordi esitanud ja viimane kord, kui ma mäletan isegi Mari Tampere mängis veel selles sarjas kaasa. Ja ennem seda, meil oli, mõned meeldejäävad esinemised. 13. veebruaril 1938 Pärnu Eliisabeti kirikus 10. aprillil samal aastal Rakvere kolmainu kirikus Rakveres. Seal ma olin ka sünnikodus külaliseks, sain tuttavaks tema lastega, kes olid tollal nii koolitüdruku eas 40. aasta kevadel, kolmandal aprillil, siis meil oli Estonia kontsertsaalis. Oli jällegi Tõhusa kavaga kontsert, sõda viis meid lahku. 46. aasta, kui ma mäletan oktoobrikuus, siis meil oli esinemine Leningradi filharmoonias. Ja sellel korral sellest on selles mälestusraamatus ka kirjutatud. Seni laulis aariat või õieti Haglus teid Bachi h-moll, missa ja laulu ajal, ta läks segi. Ja improviseerid midagi. Ma ei usu akustika kinni püüda ja nii kobasime kuidagiviisi asja lõpuni. Ja muidugi, ega see, ega meie meeleolu kuigi hea selle peale. Ja ma imest olen ikka imestanud, et sellest hoolimata see esimene mulje sünnilaulust oli publikule nii sümpaatne valdav, et see meeldis siis ja meid kutsuti varsti ikka tihedamalt tihedamalt Leningradi esindama. Seal me laulsime ühest, ühest üks kuni kolm korda igal aastal nii hästi filharmoonia suures saalis kui ka akadeemilises kapellas. Ja üldse Ta oli siis, me oleme. Mul on esinemiste kohta täpne statistikaga, need andmed ei ole kahjuks paaril viimasel kuul mu endaga. Ma arvan, et ligikaudu 60-l korral me olime seal publiku ees olnud. Moskvas algas koostöö 53. aastal ja lõppes 73. aasta veebruari lõpul. Ja seal me oleme umbes 35-l korral olnud peamiselt Moskva konservatooriumi suures saalis. Ka väärikas ja esinduslik, niisugune. Üllatus meeleolu sisaldab sisendav saal ja seal meil kontakt kasvas publikuga väga-väga tihedaks. Nii et tõepoolest tundus, et et meie kontserti oodati. Mõnigi kord juhtus, et, et leni pidi laulma viis või kuus lisapala. Ja ühel korral. Moskva filharmoonia saatis Aruandjana Tallinna Ka kontserdi kohta pidi niisugune niisugune leht tulema tagasi kohaliku filharmooniasse. Moskva saal mahutab 1000 400400 istekoht. Aga märkus oli, et kuulajaid oli 1713. Ja nüüd kuulame seni simmanit laulmas Hugo Lepnurme oreli saartel. Luincilutsi Ave Maria. Õhtu lõpetab Anna-Liisa Bezruudney Ženni Siimanni tütretütretütar 13 aastane neiu, kes õpib samuti viiulit. Gabriel Foree romanss klaveril Elena Fomina.