Täna hea kuulaja, on sul võimalik heita pilku taas ühte lastetuppa ja seal lastetoas kasvas üks poiss, tänaseks tuntud mees. Aga tollal, kui ta oli veel väike poiss, siis ta oli suurest talust pärit. Kaheksa last oli seal, tema oli kõige noorem ja ta on öelnud, et, et tema oma karjapoisi ajal pidi lüpsma 12 lehma. See poiss, kelle lastetuppa täna läheme, on Ferdinand veike ja te ütlesite, et te tulite just oma lapsepõlvemaalt tõesti päris sealtkandist. Ja tõesti tulin eile, ma tulin sellest kohast, kus ma tõesti olin loomakarjas, kõik see suur puu ja, ja linnudki laulavad tuttavlikku ja lülitab täielikult välja linnamiljöö. See vaikus, vaikus, Võsu jõe sulin kusse, forellid löövad lupsu ja ja no ühesõnaga, ta kahju sealt ära tulla, aga oli tarvilik tulla Tallinnasse, sellepärast. Nüüd kasutan juhust ja olen ka praegu raadiokuulaja ees. Ja mis mul lapsepõlvest siis niisugune esmane pilt silme ees on, see oli üks varane kevadine. Hommik, võis olla aprillikuu, mäletan, päike oli juba päris suures kõrges, kui ma voodist välja tulin ja valin plikast. Seal polnud kohe talu trepile õue trepp auras päikese käes, sest puutrepp aga kohe aurama ja sinna oli paljajalu väga hea astuda ja vaadata kuidas vasakul pool künka otsas oli vana haid, seal meile mängisin ja seal oli väga meeldiv paik, seal olid ilusad jahedad kohad, kui suvel oli väga palav selles aidas aga paremal poolel loomad, algus praegu, siis mäletan, tol ajal kõlksusid lehmaketid sest need olid päitsed, lehma täitsid äratavastamis nii kõlksusid. Ja siis ma ootasin väga sinna lauda poole vaadates, et mis, kas mõni ikka välja tuleb, et ehk saaks juba karja minna, sest vanaema oli rääkinud. Karjapoiss on kuningas ja karjas on tore olla, tema võtab mind gaasikusse karja kaasa ja ta võttiski hiljem kaasa. Ta rääkis palju juttu, sest vanaema oli väga musikaalne, ta laulis paljuga, ta oskas ka viiulit mängida. Ja tema oli nähtavusi sellisest kooli õpetajatele. Perekonnast pärit nimigi on vastav küllalt tuttav, kreetsemaninud kabetsilisemadi üks Kreitsme nendest sai isegi riigivanema pätsi käest kolm maja Tallinnas kingituseks selle eest, et omal ajal varjas punaste eest neid vintpüsse seal sadamas köie otsas lasi vette merre, sinna peitis sinna ära ja kui reaalkoolipoistel oli vaja esimese maailmasõja ajal püsse, siis ta andis kätte nähtest, sellepärast saigi need kolm asja ja siis selle tõttu olid kontaktid talus Tallinnaga olemas ja siis vilgul oli ka üks vanaema lähedane sugulane, käik, kus mu emagi käis koolis ja kus ta laulis seda laulu ikka. Ma tulen taevast ülevalt ja kõik niisugused, tähendab kodus oli viiul, mida ta õpetas, isane, et isa mängis viiulit edasi isa õppimise järgi hoopis mu kaks venda ja minagi pidin õppima seda viiulimängu seal kodus, jaga karjas, oli jälle üks väga tore ja nagu jutt pooleli. Selle karjaskäimise koht hiljem, et kui vanaema laulis, siis tuli kohe veel üks vana valgepäine, pika habe, miline, valge habemega valged linased püksid, valge särk ja isegi pastla lapid olid ele valged nagu metsavaim tulija. Tühki mulle Hest kadakapuust, mõõga, selle mõõgad elemisema, õppisin just karjaajal vanaemadele kirbutaadi juures ära ja tema kinkis mulle selle. Nii õpetas mulle seda mõõga tegema, et ma sain isegi hiljem kalevipojana Estonias ka oma lavastajale Helmi Tohvelmani linkida ühe sellise kadakapuust tehtud mõõga. Nii et see on lapsepõlve mälestus. Küllap need karjapoisi ajad pakuvad ka mälestusi igasugustest meisterdamist tõsta, nii nagu sellest mõõgast, küllap tuleb ka mõni paju pilgi. Aga kui te käisite seal oma lapsepõlvemaid vaatamas, kas peab see paika, et kõik on kuidagi väiksemaks leinud? Tundub? Tõepoolest, et on väikesemaksi hiigelsuur kodutaluhoone mis oma mõõtudelt on küll Virumaal on üldiselt taluhooned kaunis suured, seal on ikka niimoodi, et kuni 16 meetrit on laiad ja siis on kuni 60 meetrit pikad, niisugused suured taluhooned otsa kambrida. Ja need toad avaldasid ka lapse peale mõju, et nad on iial suureisi kõrged. Kui nüüd lähed vaatad, siis ei olegi enam niimoodi. Aga tol ajal sinna mäletan suurde ideede tuppa eriti armastati koguneda ja pandi õlilant rohelise kupliga põlema. Ja siis õed ja ema, nad laulsid kahest õige, mida vanaemagi oli õpetanud ja ja need laulud läksid vahel nii südamesse praegugi. Kui lähed sinna kanti, siis ja need lind kuuled, kes nii ilusasti laulavad, siis tuleb meelde kahtlemata see laul, mis kuidagi veel meeles on. Kaks väikest laululindu jäid ööseks gaasiku ja tee saadehane õuks, Nad võtsid hommikul, siis oli pesa valmis Niibee Meebee saaki ja pesas neli munalindvarjuks nende ühelee siis tuuli, kuuri, Warren keeessiivse must, kui öö sõi ära neli moona ja lõhkus bee saaga ja sõi ära neli moona ja lõhkus pesa, aga vaat seda kohta ma ei kannatanud välja. Jooksin kohe eestoast ruttu magamistuppa, panin pea kahe padja vahele ja püüdsin nuttu tagasi hoida, aga ma ei jaksanud eriti siis mul läks raskeks, kui nad laulsid edasi ja märganud Läksin seal toas ja kui see viimane salm tuli, siis vaesed linnud läksid, nad teened ei saa le. Nad leinakeeli laulsid ja suur riid, moor ühes. Selle peale ma ei jaksanud, nii kõva nutt oli peale need need kurvad laulud tõesti on rasked asjad Väikse poisile ja, ja ma tean, et nad kuulsid minu häält siiski sealt patjade vahelt ja tulid mind lohutama, aga minu lapsed nõudsid, et tõesti, et sellel laulul ja mul tuli välja mõelda, kiilus uus pesa ja uuesti, elu läheb edasi ja kõik läheb ilusamaks ja palju pehmem pesa, palju rohkem mune kui neli ja, ja olin väikene metsa natukene tehtud, see tähendab väikene lindude puur tehtud, kuhu enam mustkaaren ei pääse ligi ja kõik, nii tuli välja mõtelda laulu. Vot niisugune lugu tähendab, lastele peab ikka mõtlemist, et alati kõiki asju ei saa laste kuuldes tehasesse võites haiglaselt mõjuda, niisugune emotsioon, aga muidugi teised asjad, kõik need, mis kodus toimusid, nii nagu see viiuli õppimine, kui me natuke suurem olin sealt mulle meelde mis oli väga raske õppida viiulile peale heliredeli, kus ikkagi üks noot tegime juukse juuksuri jaoks mitte kuidagi poogen ei lähe ilusa heliga, et kõigi heliredel korras oleks. Kergem oli mängida näiteks seda tuntud viisi, tõmba, tõmba, tõmba Jüri, seal oli ühe sõrmega vaja pitsid, kata teha ja teisega teist nooti siis juba lükata poognaga, et paak pumpa juba, vot nii tuli mängida. Need kujutlus on, kuidas ma pidin õppima seda siis jälle, vahepeal anti aega, et võid minna, kui tule välja, nüüd sa oled harjutanud, müümine rehealuse ukse peal on juba. Laske tiiru need ringid üleval ja, ja lased jälle paber Libobissist siis jälle tagasi, siis ema süda tuli mängida küll, sellega oli tegusi, mõtlesin mitu aastat aega, et ema süda korralikult mängida sai ja nüüdki on hinges ema süda seda hea meelega. Kuuliks kas oli selline pesamunatunne peres, kas kõik hoidsid või vanemad vennad reed natukene kiusasid ka vahel? Hinnad ikka jõllitasid mind ka, aganad tegid minuga vigureid ka. Mul olid väga head naabrid ja nad saatsid mind ükskord naabri juurde, vorstid paine pakku laenama. Ma tean, ma olin väike poiss, aga ma julgesin seda teha. Sest isegi ükskord ma sain uue kombinatsiooni või kuidagi niisugune ülikonna, kus v oli ele punane, muidu oli must riie ees maniskoliga, kõik punane ja punane krae oli ja lühikesed püksid. Siis ma leidsin, et ma olen üpris huvitav uus riietus, ma võtsin ruttu saunast. Pliidirõngad panin veel käe ümber, need väikesed pliidi, rangelt kerged, ühe suure panin kaela siberi jalgade ümber, sittagi. Naabritüdrukutel läksin näitama ennast, sest seal oli viis kaunist tüdrukut ja väga ilusate nimedega, kaks poissi kõik hiljem so bändis tähendab muusikas kodus oli muusika, hilime orkestrit, kus meil harjutati ja siis nemad võtsid. Minu vastamine oli siis nagu moedemonstratsioonil. Ma tean, et, et nad olid niimoodi noh, väga, väga lahked ja said sellest naljast aru, mina olin nagu tervituseks naabriperele ja, ja sealt tuli kõige noorem tütar, kes õpetas, kuidas teha pärgi ja ja kuidas ilusasti lehmadele kõik pärjatud kaela panna ja ja kuidas, mina isegi pidin köie Solema väikese härjale üks autojuhtu sust gaasikust suure rahvahulgaga lahtine auto, kus olid pingid peal, seal olid väga palju naispered ja järsku keegi hüüdis, vaadake, vaadake, kui väikene härjavärss seal käies on mul jäänud meelde, rohkem ma enam ei lubanud ennast panna. Kas seal nende toredate tüdrukute hulgas oli siis mõni niisugune ka, et kellele võiks natukene nagu pruudi moodi vaadata? Seal olid tõesti väga kenad, aga meil oli palju ilusaid kogu külas seal ümbruskonnas all 15 talu ja ma mäletan, ükskord poisid tulid minu isa juurde paluma säru teha või simmaneid, nagu seal meil olid, särvutele, kult, mina olin ikka. See oligi mul esimene julgus üldse, kus nad oma rütmitunnetust julgesin esile tuua. Ja muidugi õed tegid ühele tembude, ütles mulle üks õde jätvat, palun. Vaata, kui kena neiu stab seal tabureti peal, rahvast oli täis. Õhtul poisid nuiasid Ühe pudeli abil, üks punane pudel pandi isale nina ette, päeval, et ole kena luba neid suuri ruumed. Köök on hiigelsuur, ümber posti sata, tantsida ja joovad, kandlemängija tuleb ja, ja siis kalaidi mängib kõike seal. Seda lõõtsa ja seal nii esimesed sõna, ma kuulsin, tuttavad inimesed juba, kes niimodi käisid kodus talus isa palumas ja siis ta lubaski, siis istus üks kena tüdruk mulle, ta nägu meeles ja ta riietusse oli üleni musta ja seelikule Alt eri pikkuselineni, kõik nurgad oli tale, punane roos oli rinnas ja must pigimüts oli peas ja väikesed kõrvarõngad ja ta oli väga korrektselt sirge seljaga, istus ja õde ütles, mine võta, tantsiti, krapsu jama, läksin kannel mängisema, tegin kraapsuja, mõtleks ta, tuligi põrandale, panin kõik ühe käe, mina panin ühe käe sirgelt välja, ta pani isegi oma käe minu käed jääle, pärast pöörasime ringi ja siis mina hoidsin muidugi kõrgemale kummargil tantsides. Kass oli polka jama, minu arvates polkameloodiad väga tuttav, aga mina ei saanud. Mulle tundus, et igav vaikselt, see kannel mängib selles ruumes suures ruumis, kus on nii palju rahvast juba. Sumin ja mina hakkasin ise laulma, keegi rohkem tantsima tulnud, kui meie kahekesi, tantsisime siis ümber selle posti ja mina hakkasin laulma ja kõva häälega Tullullul Pluutullul ma veel ärbert ei tundnud. Laulsin Pluut pruudi asemel ja tollel õhtul vaat niiskusega hooga muidugi aplasele pärast ja siis ma kummardusin sellele, kui lugu lõppes sellele daamile ja, ja siis teisele ja korraga ma olin niisugune väikene tehtud mees, need ja ma vist hakkasin tervele külale kuidagi silma, mitte Alded naabri neiule, sest teiselt poolt alsolidele naabrid, venelased ostsid talu, Petseri story'd ostsid talu väga heasüdamlikud ja seal tuli ka naabrineiu paša, kes ilusasti õpetas ühte ühte laulu. Laulis niimodi. Tuttavassinissimaasa määras Sillamäe, mis tähendab mitte sõnad ei tea. Ja kui ma hiljem suureks sain, et me kätest kinni hoidsime, nismi võisime laulda, siis ma hakkan mõtlema praegu, kas ei olnud midagi niimoodi Tuutnioossenniisi, maa, saameroositsisem ja midagi niimoodi võis olla see laul õega, tutte otsinissimaalsemerosi lammen, aga mis see tähendab, mitte midagi. Niimoodi ma õppisin jaapani keelevigu ja põnevuse, ma ei teadnud veel sõnuga, ma laulsin. Eks ole, et siia vastsenaratiotata kohtumise tähendab, kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö, kui ka õppida, alguses aga pärast saatesõnadega tähendusest aru ja hakkad mõtlema. Nii et laul oli kodupere seal muusika oli kogu aeg, see oli kodus, aga võib ka rääkida, võib-olla südamiseks. Raske mälestus oli minu lelle kaudu sugulane Ale Alexandre veikel oli Rakveres kompvekivabrik. Ja kui olime vanema pulmad, siis pulmasõit toimus, eks ole, 12 kilomeetri kauguselt Rakvere linna. Ja kaks veomasinat oli ma seda mäletan ja Aleksander väike tuli andis seal isegi, ma mäletan hästi tuli suurkarbiga, mõtlesin kommid, et see on nagu mõni diplomaadikohver, et niisugune suur ja ilusasti pitsid kõik serval, teen kaane lahti ja võtan välja kõik pitspaberite seis ilusasti oli väikese tüki tegu suhu panin siis tundsin kuiva istik, maitse, juust. Ja niimoodi kingitusi oli meil esmakordselt üllatuse, minust jäigi see karp sinna liivakasti, sest juba oli see aeg käes, kus öeldi, et kõik juba pruutpaar hakkas vanem õde juba oma peigmehe hakkasid kirikusse Rakvere kirikusse minna minema siis teine auto oli täis saabast ja kolmas auto, kus ristiisa võttis mind oma sülle. Seal aga juht, see Aleksander oli nii purjus, ütles, et tahtis nalja teha, ütles Urmas, mis täitsa täitsa läkski, ütles, kes surma tahab saada, tulge peale ja läksime peale ja muidugi nii palju kihutasid, kased seal värisesid, pingid olid küll kinni kõik autokastis, aga, aga need lahtine masin ja järsku, kui pikalt tänavalt keerab 90 kraadi paremale Tallinna tänavale, siis auto keerustus nii paukeseks, kumm läks katki ja siis, kui mina mäletama hakkasin, siis oli ta see masin täitsa kummuli risti ees oli rentslis minu all kõhuli ja mina olin tema seljas ja siis tundsin, et kastis tõstetakse ja ma pääsesin rentslist ristide pealt välja, roomasin sealt auto alt, rattad käisid veel autol ringi. Kui ma välja tuli, siis ma nägin, et olime onu Aleksander, see juht oli tõmmatud rentsli peale, ta suust ajas verist vahtu väljadele, vaadati kui ja mõnedele oli luud katki ja, ja olid nii haiget saanud, see mul jäi meelde sellest ajast peale, ma kardan kohutavalt autosõitu ja see kui nii lapse põlestamine meelde jääb, et kõike ühed Põlvalased kirikusse jõudnudki. Osa olid kõikjal kulmud ja kes viidi haiglasse kohe igale poole niimoodi ära. Et vaat see juhus, et see autokummidega veel katki minema ja niimoodi kohe selle 90 kraadi peal keerdus, aga mu vend jõudis tagant kastist välja õpetajate kati serva, ülestõsted. Kohe ruttu keegi välja saaks, niisugune mälestus oli see. Ja võib-olla üks teine mälestus, mis mul juba paremast killast, et see on nii raske, kui usaldati juba kuueaastasena. Nüüd ma kuulsin küll, kui nad parajasti rukkilõikuse ajal vihjati sidumise ajal, kus mina ka olin abiks, tegin Vistade sidemeid, kuhu siis rukkivihud peale pandi, kinni seoti ja parajasti siis minu õde ja vend isa käis selle rukkilõiku masinaga ringi, mille tiivad ringi käivad seal niisuguseid ja, ja ümisesid omal ajal seda tuntud laulu. Eile oli naabri Juku meetel oma õega mõlemad malemängija malemäng seda ja just õhtu oli ju, see oli kooriproov, aga õde tahtis sinna minna uute kingadega ja linnase 12 kilomeetrit maadikule. Siin ei saa praegu põlluniitmist pooleli jätta. Jätta nüüd see ja mine sa sinna Rakveresse kohe 12, katsu ruttu käia ja osta mulle uued kingad ja annan sulle seitse krooni Nonii võtta sinu seitse krooni ja osta ja, ja kui nad hakkavad rohkem küsima küsima, siis ütle, et vahed, häbi on rohkem maksta. Ja, ja tõesti juhtuski nii, et ma sain 112 kilomeetrit nii kiiresti käidud, läksin sinna ja nad õpetasid täpselt mul juba Rakvere tee selgeks, maalin vennaga määrata jalgratta peale varem juba lennuväepeole saanud sõita, kas lendur? Ta võttis kaasa ka sinna ja siis teadsin, et selle restorani kõrval ongi põikliku pood, kus on ilusad kingad ja kõik, mis värvi hallid ja kui ongi kaunistus kinga peale, siis rooniga pealseks kätte saama. Muidugi ma olin nii väikese kasu, et ma ulatanud näoga vaatama üldse leti peale, oli väga palju näidiseid, ilusaid kingi, aga siis ta tuli eksmeesmüüja, tõstis minu sinna leti peale püsti ja siis ma vaatasin, missugused ilusad kingad olid. Ja siis ma tahtsin ühed ilusad saada ja öeldi, et see on seitse ja pool krooni ja mina vastasin, häbi on nii palju nende eest maksta. Kus siis tekkis nende naismüüjate poolt naer ja, ja kassa tuli välja, kõik naeravad, kes sind õpetas niimoodi rääkima, aga maisi ütelnud, mulle öeldi, et ära sa ütle, maitsee ütleb ei usu seda. Kui palju see maksab sendi eest seitse krooni ja mõtleks, nad andsid seal nii, et kingad ja, ja toodi suur kompvekid plekist karp ja sealt kästi käed sisse panna ja siis ei pane talle kohe rohkem kaasa, et mul oli suur hulk ilusaid rabarberi taolisi kompvekke. Vot sellise läksin koju ja õde oli nii õnnelik ja täpselt läksid temale see, see kinganumber ka sobis. Ja õhtul ta läks seda laulu siis koori laulma, et meestel oli selle väikse oma õega või kuidas see laul oli see malemäng. Nii et siis nad laulsid seda kooris. Kas sellest vendade bändi ka Väikevend võeti mängima või? Ja mind võeti kaasa jalgratta peale ja siis ma ju kuulsin kõik venna repertuaari, sest tema laulis, tol ajal mängiti ruuporites, aga nad olid nii vahvad, poisid tegid ise trummi, kirjutasid peale Essbeeenn seal saua poistebänd, eks ole, ja neil oli nii palju tolleaegseid laule, kõik need nagu see, mis minu venna repertuaaris oli seekord ligadi-logadi, sõitsin ma oma uue vankriga küll üles, pidime alati mäele, tolmupilv käib üle ta seal tuli vastu jõkke ja astus tee pealt kõrvale. Tal Punalibalge kergejalgne, seisatame jäiminud noorukene, seal tal ümbert kinni haarasin ja oma vankri vinnasin. Tal musi võtsin nakse, tahtsin 100 katsel vastu kõrvu pliks-plaks, kord ligadi-logadi sõitsin ma oma õuevankriga küll ülespidi mäekülla, las pidime naaseda, neiud tähendab, suudlema ei lähe. Vaat niisugune laule ja temal on nüüd nii palju viise, aga õhtul jälle tagasi ma peitsin iga kusagile harju väikse poisina ära, aga ma tahtsin väga kuulda, kuidas nendel läheb. Hiljem nad hakkasid minu näitemängudes kõik kaasa tegema, nüüd lõpetame kama juba viie kuue aastasena olin isegi näitejuht juba küla mäel. Peol oli vaja paljud muinasjutud realiseerida seal, kus oli vaja nõia eest põgeneda, kolm ringi, teha see tule kõike ära mängida lastega ja kui oli tasu vaheaeg, see tantsuplats on praegu täiesti kasvanud puudesse, kõik suured puutsest olid tantsitud kohe pool jalga, sügavamale maa sisse ja sirge kopp ja sinna puude seemned olid kogunud ja nüüd on suured puud, kõik nagu üks suur vihm kõrgub taeva poole, kuid kus oli tantsuplats ja kus siis vaheajal meie lapsed mängisime, sellesama tantsuplatsidel näitasime neid kolm ringi, et Ta ei saaks seda sai ja kuidas hunt Ta tahtis kitsetalleke kätte saada, kuidas üle jõe tuli ja ka niisuguse süžeega muinasjutud, mis kirbu isa oli rääkinud või ka nende peres oli palju muinasjutu etlejaid ja teisi kes siis tulid elustada nende jutud. Kas lukud poisi maailmas olid ka väikese poisina? Oli ja, ja ma tean, et, et sealt ikka mulle tuli kogu see muinasmaailm, see hakkas sellest peale, kui tehti see mõõk. Ja kui mõlemad vanaemaga kirbu sa tegid terve lambakarja Lepaurbadest siis männi käbidest, loomad siis olid veel kuuse käbidest, seal oli mitu varianti ja kõik aiad olid ja kõik need hakkasid rääkima. Siis oli mul vaja mängida talu peremeest sealsamas liivaaugu, siis need, ma isegi seda luuletust lugesin juba koolis talul väikest talu peremeest, ma tean, see mulle väga köitis ja need nukud olid nii omapärasid ja isa tegi mulle veel seal kiikhobuseid, kui ma aabitsat pidin õppima. Kui ema parajasti kudus kangast telgedel ja ma pidin siis seda koodi tähestikuga aabitsast õppima, neid tähti, need olid kole, rasked ja vigurid ja, ja ei saanud veerimisega hakkama, siis ma pahameelega lükkasin selle nabiaalsele ükskord selle aabitsa sinna resisele märja akna koha peal jaama aabits otsaks märjast. Siis ma sain karistuseks, et ma ei tohtinud homsele kiik koguse peale minna. See oli nagu nukk, aga sellega sai kauged maad maha sõita hobusega ja päris hobuse seljas, seega sõita pisikese poisina hüppasingi mineku peale otsaga põllult ain hobuse koju või siis oli jälle see tõukeratas. Vaat seda ka ei tohtinud kasutada. Kui sa tegid aabitsale viga need nii palju asju ja siis mulle meeldis ka mängida hobust. Kui hea oli vissikarpidele karbi kaanele teha kaks auku sisse pastabalkesed panna sealt läbi. Ja siis teisele jalale panete miksi karialuse poole, mis on teise heliga neid klipp, klapp, klipp, klapp, Leplazza joosta, tõsta põlved hästi kõrgele mööda külavahe, kui lähed klikk-klokk, klikk-klokk, klikk-klokk, ütleb see rütmitunnetus niisugune ja kui veel olid tünnid kummuli rehe all üks õige suur, siis teised, kõik lükkad nimodi kummuli. Ma tean, väikesed silgutünnid, mis olid, need olid kummuli need kõik tantsinud pisikest poissi, mõne klipp, klapip, klappidega läksime tünnide peale, läksin ülevalt kõrgele alla ja kui tuled nüüd lauldes ülevalt alla klipliga siis tuli kohe rütm sellest pilu kui need, mis ma täiesti valdan, eks ole. Hiljem tuli õppida ja ja muidugi teatrikoolis kõike neid lapsepõlve mälestusi oli vaja. Mäletan, et et ma muidugi õppisin tantsu. Nad arvasid omal ajal, et ma oskasin või olin nagu geenius, mis asja kalevipoja tehes, et niisugune salaja õppinud ka veel tantsu ja see tantsu õppimine oli ka lapsepõlvest pärit ja kui mulle aplaus oli esimese tantsupeole miks ma siis ei hakanud, siis ma võtsin algkoolis, ma mäletan igal pool, Ma iko tüdrukuid julgesin, tantsime niikuinii. Keskkooli ajal ma juba tantsisin ühe Narva baleriini duetti ja nii edasi. Kahjuks nende koolilugude nime täna ei jõuagi, sest meie saade hakkab kohe kohe lõppema. Aga enne siiski tahaks küsida teie käest sedasama, mida selles saatesarjas kõikide teiste siia saatesse tulnud inimeste käest olen küsinud, et kui te nüüd võtaksite kukku natukene oma mõttes. Mis te arvate, mis on olnud see kõige ilmekam, mida ta oma lapsepõlvest olete täismehe ellu kaasa toonud. Mis teid kõige rohkem on teinud selleks, kes te täna olete? Ja muidugi talus oli töökuse küsimuse karjas käimised, aga ma mõtlen, et et saab, kus või kes meist on? Kõrgemal ja meist üle see ka selle autoõnnetuse järgi on elus nii palju selliseid ohtlikke juhuseid. Ja ka noorpõlves pisikest pükstest, kuidas, kui loomad rööviti kui püssiga modida, taluloomad käikaksestaja rööviti ära Nõukogude sõdurite poolt, kui nad neid röövisid, kalases lükkasid naabrite lambad maha ja kuidas see kõik toimus. Ja kui püssikuul läks enne pauk minuni kuul käis minu õe kuuest läbi, et ma jäin ellu ja niimoodi küll uppumise puhul küll ei, tulekahjude puhul. Ja küll sõja ajal oli palju võimalusi, kus nii kuuldes kõla eurost mööda või või oli pisiasi isegi Estonias kalev, enne kui see maja ei olnud veel valmis hiigelraud pold ülevalt kõrgelt lava pealt tuli. Otse sel hetkel, kui ma tulen nüüd jahilt oma sõpradega koju, kui seal parajasti on tulnud, nüüd Lindale kosja langeb püsti minu ette, see hiigeljääb võnkuma põranda sisse püsti kuni pool jalga minu ette, et ma pidin ümber selle põrandast püsti seisva toru astuma oma ema kaitseks välja. Niisugusi asju on elu suhted, et paneb kuidagi sügavalt mõtlema, et iga inimese elu on ette nähtud ja kui sa tead, et minu eas juba oled oma elud oled jõudnud küll laste jaoks ja ka teatriilmas nagu ära teinud siis keegi nagu aidanud selleks andnud selle võimaluse, et sa saad niisugust tööd teha. Et sind kollektiiv on abistanud. Pere on olnud, ema on olnud selline vanaemal selline olnud, et küla oli selline kodukool, Viru-Jaagupi oli selline, et see kodu, kool on meeles, et jõhvis olid niisugused õpetajad, mis need on Eesti Eesti üle, kuulsite Rakvere gümnaasiumis. Kuidas seal kõik neline luba anti, et ma võin sinna. Just gümnaasiumi ajal, mäletan, kui püssipauk kõrvalast mööda läks, aga samal ajal Sa võisid juba Vilde sidesse mängima minna. Gümnaasiumi viimastes klassides, kui me ainukülvandi kiigemäega koos käisime, lubati teise gümnaasiumi direktori poolt, et me nähtavasti paistsime sellistena silma. Ütleksin nii, et igalühel vististi on oma hoidja ja oma saatuse ette nähtud jooma kõige ülevam. Ja pead olema äärmiselt tänulik. Et sa oled kõigega hästi toime tulnud.