Lastetuba. Täna oleme raadia laste taas istet võtnud, koos Viiu Härmi ka. Ja ma olen ühest ajalehe artiklist lugenud, et see kodu, kuhu kohta te oleksite pidanud sündima kodugustid, oodati tegelikult, et see sai sellel samal traagilisel ööl märtsipommitamise ajal tehtud tuhaks ja tolmuks. Ja see näikus. Ma olin siis viis kuud olnud ema kõhust kui Kõeli märtsipommitamine. Ja me ei leia enam midagi järgi. Selline noki tänaval ja ma mäletan oma lapsepõlvest ühte ainsat eset, mis oli siis sealt tuha seest toodud ja see oli niisugune väikene valge savitass millel polnud enam Kõrba. Nii ta oli sealt siis leitud ja, ja selles hoiti soomlane kodus köögilaual. See oli siis tõesti täistabamus ja nii et sõna otseses mõttes mitte midagi ei jäänud järele nest enda tass, nii armas, nagu ta oli, oli ikkagi pigem sümbol kui, kui midagi ja, ja ja nüüd on hakatud nii palju rääkima, sellest, laps kuuleb ja mõistab juba enne oma sündi midagi, et saab juba mõjutada tema arengut, muusika mängimisega ja rütmi koputamisega ja, ja palju räägitakse. Aga loomulikult ei saa ju. Meie rääkida siin, et midagi sellest ajast oleks hõinadki meelde jätta, sest tavaliselt esimesed mälestused tulevad ikka kuskilt sealt kolmandast, neljandast eluaastast, aga ometigi selle ajastu lapsed, sõjaaega, ma mõtlen, on pidanud isegi midagi sellist üle elama veel enne seda, kui neid päris õhku hingamas ei olnud, aga kes juba olemas olid. Aga millal oli see esimene hetk siiski, mis nüüd endast meelde tuleb? Ma olen selle muidugi teadvustanud endale alles hiljem. Aga tegelikult minut tõenäoline, esimene mälestus sellest maailmast on nimelt üsasisene mälestus. Sest et minuga oli selline lugu, et kui ma jäin palavikku olin ma külmetanud, või kui mul oli väikegi palavik. Niisugune 37, viis palavik, siis kui ma jäin magama, ma kaotasin teadvuse. Ja ma tean täpselt, mida mina nägin sel ajal. Ja tegelikult olid mul sel ajal silmad lahti ja maalin ainult karjunud, ühte sõna tuli, tuli tuli. Aga ma nägin, see pilt oli nii, et ma nägin kuidasmoodi selles toas, kus ma olen, on hiigelsuured, mustad katlad on nii nagu sauna pajad. Ja põrandal on kõige suurem, aga need on hiiglaslikud, hiigelsuured ja nende sisse on ikka asetad kuni laeni välja. Suurema sisse väiksem, kuni laeni välja, siis. Ja nende katelde vahelt tulevad hiigeltulekeeled, mis kogu aeg haaravad mind. Mul ei olnud nagu nende vastu mitte midagi muud võimalik teha, et ma lähen, need võtavad lihtsalt mu kaassiis, ma olin ainult alati vaadanud täiesti jäigal pilgul ühte kohta ja karjunud, tuli tuli tuli ja ema ütleb, et sellest seisust isand muidu kuidagi välja kui midagi materiaalset kätte anda, nagu näiteks taskurätik, kellel midagi niisugust ja kui ma siis seda tundma hakkasin, siis ma tulin tagasi. Ma ise natukese nagu kartsingi jätkumuse palavikkele tuli, et ma hakkan jälle seda nägemus, oli, kohutakse see pilt, ma ei olnud näinud lapsena ühtegi tulekahju. Nii et seda ei osatud seostada millegagi, aga hiljem kui mulle on seda märtsipommitamist räägitud ja seda, kuidas mu isa ema jooksid nende tulekeelte eest, mis olid neil lausa kannul. Ja veel oli nii, noh, kuna ema oli siis viiendat kuud rase siis ta ei jõudnud muidugi nii kiiresti joosta, kui jooksid, teised. Joosti varjendisse terad täna jooksis, aga isa oli haaranud sülle väikese võõra lapse, jooksis eespool, jäi, emal oli kogu aeg niisuke tunnetama teistest maha ja, ja tulekeeled on tal kogu aeg kannul haaravatada. Niiviisi. Ja ma ei oska küll mitte millegi muuga seletada seda nägemust kui lihtsalt konkreetse mälestusega. Imelik kõleta on sellisest. Seina tagant pärit ja ometi nii visuaalne ja ei tea, nähtavasti siiski me me teame sel ajal ja tunnetame rohkem, kui oskame teada. Kus ta arvata? Igal juhul on teil kõige varasem mälestus kõikidest nendest inimestest, kes selles saatesarjas on esinenud. Sealt edasi hakkas siis tõesti peale see varajane lapsepõlv ja see oli Rajane lapsepõlv hakkas kõigepealt jah peale selle vastutusega. Ja kuna kodu enam ei olnud, siis pidi ema minema oma vanematekoju Hiiumaale ning ilmale tooma sinna teele asuski jõudis Keila jaamani ja Modükkisin kaks nädalat varem ilmale tulema. Nii et mingi sõjaväetranspordiga saida tagasi Tallinnas hea ja nii ma olen siis sündinud tallinlasena, aga kahenädalaselt ja ma olin siis kaks nädalat vana, kui mind viidi paadis üle mere Hiiumaale. No meie sind kardame praegu autoski, niisuguseid nii pisikesi tillukesi transportida ühest linnast teise. Nii et ma küll ei kujuta, kuidas selle kahenädalase titega mindi üle suure mere, sest paadiga 28 kilomeetrit, mis Hiiumaa ja mandri vahe on ikka pikka aega. Jah, aga see oli selline olukord, et siis inimesed pidid mõtlema teistmoodi ja pidid tegutsema ka teistmoodi. See oli tegelikult jah, ainus ellujäämisvõimalus. Ja aga Hiiumaalt tegelikult ikkagi olete tagasi tulnud ja Tallinna päris väikesena. Seal on ka, hoia tegelikult isa jäigi Tallinna. Aga ema siis oli minu esimese eluaasta Hiiumaal minuga selleks lapsepõlvekoduks sai Tallinnas. Neid oli mitmeid just sellepärast, et ei hakata otsima kohta. Ja kõige esimene paigake olidki Rahumäe kaevu tänaval ema, koolikaaslase Hiiumaa koolikaaslase korteris üks pisike tuba. Kuhu siis me pidime mahtuma ja mis oli tõesti, noh, nii imetilluke ja minu meelest väga, väga pime. Millegipärast ma mäletan teda väga pimedana. Need nõmmemajad kipuvad väga sageli hämarad olema selle pärast just et seal nii palju seda ilusat lopsakat loodust ümber. Ja võib-olla aga, aga tõenäoliselt lihtsalt see oligi niisugune väike tuba ja kui seal neid oli üks tumekapp mis meil oli, ja siis üks ainsa voodi seegi isale emale üheinimesevoodi niisugune. Ja, ja siis üks väikelapse voodi, no siis ma ei tea, muud sinna nagu ei mahtunudki. Ega ta vist teha ei saanudki niisukest heledad ja avarad tunnet jätta inimesele ja pealegi on mul sellest ajast just üks mälestus, ma võisin olla siis alla aasta ja üheksa kuu, mis on mul vennaga vahet, ennem venna ilmaletulekut, kas see oli nüüd vahetult ennem venna venna ilmaletulekut või siis kui Venderi paari-kolmekuune nimelt ema tahtis teha tekki vatiteki ja muidugi meie toa põrandale ei mahtunud, aga see on tarvis läbi Teppida. Ja vaat minul alised tohutu elamus, sest et mesis tohtisime minna selle korteri perenaise teise tuppa ja see tuga oli minu meelest nii tohutu tohutu valge algust, ma mäletan põnevus ei tohtinud seal toas joosta, aga tohtis vaikselt vaadata ja ületekki tohtinud kõndite, seda ma mäletan. Niimoodi seal teki kõrval siis vaatasin ja lihtsalt see selle valguse ja heleduse elamus, see oli nii suur, seal seal ju ometi ka nõmmel ja samas majas koguni. Kui oli juba sellises vanuses juba nii-öelda päris suur tüdruk, et vennast oli ka juba mängukaaslast kaste kahekesi sõit hästi läbi, eriti mängukaaslased ka. Ei isal, täiskasvanud peast oleme hästi läbi saanud, aga, aga ei lapsena see on ju täitsa võimatu. Kui majas on niukene pisikene meesterahvas, kes on aasta ja üheksa kuud. Aga kes arvab, et tema peab peale jääma, sellepärast et tema on mees. Ja kui on siis õde, kes on, pane ja kes arvab, et temal on juhtimisõigus, et sellepärast, et tema on vanem. Kuidas saab ilma konfliktideta isa. Ja pidevalt toonitatakse jõele ka veel, et sa oled ikka vanem õde. Kui ja see vastutus, see kogu aeg, see ränk vastutus Kuidas isa-emaga suhted olid, kes oli lähedasem isa ema? No ikka ema, aga muidugi need ajad olid ju sellised, et kui palju siis laps neid oma vanemaid nägi? Lihtsalt ta oli nii palju. Ja Meie noh, nii nagu seal selles väikses toas elasime, siis emakas, mina käekõrval, niisugune paariaastane ja otsima mööda Nõmmet käima majast majasse, et kas kuskil ei ole suuremat ruumi, sest mee mahtunud neljakesi sellesse väiksesse tuppa kuidagi Ena lennale anti siis minu väike voodi ja mina mäletan v sellest korterist oma mälestus, kuidas ma ärkasin öösel hirmus hirmus külm oli, jälle see pimedus, magasin kahe kokku lükatud tavalise tooli peal mitte tugitooli, vaid lihtsalt kõige tavalisem, eks ma olin kukkunud sinna kahe tooli vahele ja siis põrandale ilma tekite niiviisi kägaras ma seal ärkasin. Ja ema hakkas otsima järgmine peatuspaik oli sealt siis kilomeetri jagu nõmme suunas. See oli Pärnu maanteel ja seal oli meil siis juba tuba ja kööktuba oli siis natukese suurem sealt edasi, see oli omakorda selles majas artell mingi artell ja seda artelli hakati laiendama. Ja kuna selle artelli uks tuli meie kööki, siis selle meie korteri arvel laiendati teda ja nii me sattusime kivimäele. Siis ma olin kuueaastane ja see on siis minu tõeline lapsepõlve maa mis siis oli nagu tõesti päris kodu. See ei olnud ka suur, seal oli samuti üks tuba, köök ja siis üks pisikene muukseta tohke veel sellest toast. See oli nii tilluke, sinna mahtus tõesti üks voodi slaidi saiema. Pust seal vahel ei olnudki, aga selle eest jah, see oli tohutu suur ja avar elamine, sest et et meil oli aed. Ja see aed oli 3000 ruutmeetrit, mida seal aias kõik ei olnud männimetsa, seal oli segametsa, seal olid kanarbiku väljasid liivaluiteid, sireliheki lopiini põlde, et maad, uudismaad, vanade vanade õunapuudega aed, neid õunapuid oli ainult kaks ja kaks õit kirsipuudega. Ikkagi tundus see kõik niisugune. Hiigelsuur. Hiljem sellest aiast anti välja kaks maja ehitusluba, nii et kaks krunti nagu võeti sealt ära ja taheti veel välja anda kolmas aia tagaosast, aga kuna see oli kevadeti nii sügava suur vee all, et seal oli oma meetri kõrgune vesi, ta oli madalam. Nii et jah, siis see jäi lõpuks välja andmata, nii et meile jäi lõpuks selline T tähe kujuline massis. Tee alumine ots oli tänava poole ja, ja taga oli. Võlumaa täiesti võluma. Oli seal teisi lapsi ka ümberringi või oli selline kord, et et laps ei tohtinud oma aiast välja minna? Ei, sellist korda ei olnud, isa ja ema olid päevad läbi tööl ja mis eriala inimesed sel ajal töötas minu isa Estonia teatris lavatöölisena juba kuni pensionile minekuni või isegi natukese kauem kui tavaline pensioni ülemineku aeg valk. Ja ema töötas gaasi kontrollina Tallinna linnas kirjutas kodus iga päev gaasiarveid. Nii et niisugused Eelmanni, Kreutzwaldi tänavat ja need olid moletik nagu tuttavad nende aadresside järgi. Kui ma natukese suurem koolitüdruk olin, siis ma vahest aitasin kirjutada sinna peale neid aadresse. Need olid nagu kolmes eksemplaris Skupeerituli kõigepealt vahele panna ja siis kirjutad peale aadressis, ema, tegin need arvutustehted seal, mis sinna kirjutada oli tarvis, siis nii oli natukese kergem ja selle tõttu, et ta, et ta sai, et ta sai osa tööd kodus teha tulid aga noh, natukese varem koju, kui need oleks ta muidu ehk jõudnud kell kuus õppevalt. Ta tuli last viie paiku või nii-aegset transport sinna kivimmäele, keemiajaamast me tulime, aga see tänav mesila tänav jääb Kivimäe Pääsküla vahele. Siis sõin natukene kauem emaga ka olla koos ja natukene pugeda niimoodi sinna külje äärde. Ega eriti ei saanud, sest et tema ootas kodus tohutu tööpõld põld sõna otseses mõttes, sest nad olid teinud uudismaad ja sinna uudismaale pannud kartulid. Ja muidugi oli peenramaa, kus oli oma tööd ja siis olid meil kanad, meil oli kits ahaa. Ja mingi aja oli jänes, kits vajas lüpsmist, kõik oli tarvis sööta, joota, kasta, rohida ja ausalt öelda, ega me ei olnud vennaga kumbki usinad lapsed, kes oleksid püüdlikult aidanud. Me muidugi midagi tegime, aga see oli noh, nii et täpselt nii palju, kui oli kästud, aga ema ei olnud väga kamandaja. Kui ei olnud ühe korra märku andmise peale tehtud, siis siis nii ka jäi. Rohkem ei, ei sunnitud. Ma mõtlen, et, et võib-olla on see inimese elus nagu ainukene aeg, kus ta saab ennast tõesti kohustusteta ja vabana tunda. Mingid kohustused on ju niikuinii kooli eas koolikohustused ja, ja kodus ka teatud asjad, mida tuli teha. Aga just see, et mitte kõiki sinu aega ei planeeritud ära ja et see oli nagu vaba tahte asi, mida sa oma ajaga ette võtsid ja vend mul tõepoolest armastas mööda mesila tänava ümbruse krunte kolada, tal oli palju sõpru igal pool ja ja mängukaaslasi ja, ja nendel olid poiste mängud ja ja ma ei saa öelda, et mina ei oleks meie tänavalapsi tundnud, tundsin küll ja vahest ka mängisin nendega. Aga üldiselt ma armastasin väga üksi mängida. Mulle meeldis olla üksi. Minu hommik algas sellega, et ma läksin, kõigepealt tegin tiiru selles suures kuningriigis. Teadsin täpselt, millal läheb silla õis esimene lahti, millal on juba kolm õit ja millal on terve see põõsaalune sinine. Ja ma teadsin, millal lähevad sirelid ja ja kõik oli niiviisi, et oli täpselt mulle teada, ma teadsin ka, mis värvilupiin, mis päeval lahti läheb ja ma ikkagi käisin sellele aiale igal hommikul tiiru peale. Ja see oli nagu see tunne, et sa lähed uksest välja, oled kohe selles oma maailmas. Ja see on kindlasti tore tunne, eriti praegu nüüd tagantjärele mõelda, kui ümbrus on vist üsna kivine ja, ja see Ja mul on väga kahju, et ma ei ole oma lastele saanud niisugust niisugust paradiisi anda. Kas selles üksinda olemises ja väikese tüdruku uitamistes oli mingisugune muusikapalaga, mis vahel niimoodi meeles mõlkus vä? Meie maja, see ei olnud kaua-kaua raadiot ja ma käisin vahest üle tänava naabrilapsi hoidmas, seal majas oli raadio siis muidugi oli kõik tolle aja 50.-te aastate laulud, mis sealt tulid, nad olid toredad ja muidugi oli meil koolis paksud kaustiku, kuhu me kirjutasime laulude sõnu üksteiselt ja noh, seal Kurzeni külas ja kõik kõik muunaga kodus. Isa laulis aeg-ajalt, kui isal juhtus olema vaba õhtuma, seda peaaegu et ei juhtunud, aga noh kui juhtus, siis tohtis vahest tema kõhu peal hüpata. Ja siis ta laulis, suurim au, suurim au on olla lendur, seda ta laulis vennale ja mina mõtlesin, mis asi see Maugul on? Midagi, ma magnet tõesti, kujutasin ette, et see Mauangi sugune müstiline elukas minule läks, hingemets mühiseb, võib-olla sellepärast, et minul oli lapsena kuidagi väga varakult väga-väga tõsiseks probleemiks surm ja elu kestvus. Ja, ja seal see hirv ojal joob. Ja, ja kas aimata, kui tikk ta elutee see kuidagi niinimetatud puudutas mind, ekse kummalisi assotsiatsioone, tekib lastel lauludega, mul elas onu lillekülas ja tuli minna lilleküla jaamast üle suure suure jäätma ja väga läbi mööda nii siukest väga porist teedia. Väga tüütud mullaga saadi kõht valutama, kui pidin minema seda teed, see oli nii pikk mu meelest ja end oli väiksem, teda võeti rohkem sülle, aga mina pidin ikka ise astuma ja, ja sealt kaugelt paistsid üle välja niisugused pikad madalad majad. Ja kui ma küsisin, et mis majad need on, siis öeldi, et need on barakid, et need on vangibarakid. Alati, kui mina seda kohta nägin. Mul oli kõrvus see juba linnukesed. Ja see rida, et lapsed, kes kõik vangis elanud ja kui ma seal kaugel üle välja nägin nende majade juures lapsi, siis ma mõtlesin alati, et no need on need, need lapsed, kes kõik vangis elanud ja mul oli nendest lastest nii hirmus kahju. Mis barakid need tegelikult olid, seda mina ei teagi. Nii tekivad üleüldse niisugused assotsiatsioonid igasugused. Aga muidugi oli mul ka veel veel üks laul, mis tõesti mind nagu eriti puudutas maalin natukese tähtis laulu juures ja, ja muidugi samas ma natukese pelgasin seda lauluga, see oli nimelt lutika viu ikkagi kui on sinu nimeline laul. See peab olema midagi niisugust, eriti tähtsat sulle. Aga noh, sõnad olid kohe algul, et kes majasse sisse tõi tulija riiu, et jah, see niisugune kaheksa gene tunne selle laulu juures, et et kui seda kuskil seltskonnas lauldi ja kui mina juhtusin olema, siis noh, eks neid onusid leidus küll, kes narritada tahtsid, et näed, et nüüd sa siin oled vetikaviu ja jah, ja, ja siis nad tekkisid ikka mulle seda laulma, kes vähem, kes rohkem salme, ise tundsin uhkust ja samas nagu Ma mõtlesin, et peab ta siis just nisukene olema, laul. Aga meie saateaeg nii kohutavalt napp, nii nagu ta on, hakkab lähenema lõpule ja jõudnud rääkida väga huvitavat Nendest kooliaastatest, kus tegelikult Viiu kirjutama hakkas ja ja kus mängima hakkas teatritükke ja lugema luuletusi ja nii edasi ja nii edasi. Ma tahan ikkagi loota, et kunagi tuleb see hetk, et nendest aastatest me räägime. Aga selle tänase saate lõpuks tahaksin ma küsida, et mis endale tundub lapsepõlvest võib-olla mõtleme siis sellest varasemast lapsepõlvest praegu, millest me oma saateski rääkisime, mina, sealt sai võetud kaasa sellist olulist täiskasvanu elu jaoks. Ma arvan, et see ongi see suhe loodusega. Ja just see, et, et mina liikusin ja elasin selle looduse sees nii oma selles Kivimäe aias kui Mustamäenõlvade algus Mustamäe maju veel ei olnud ja kus ma käisin kitse karjatamas või siis oma vanaema juures suvedel Hiiumaal, ma liikusin seal tee ise ja üksi ja ilma nakad teadlike juhendajateta. Mulle ei öelnud keegi, mis on selle või teise lille nimi. Mulle ei öelnud keegi, mis putukas nimelt on, kõik tuli ise avastada, tänu sellele on mul mingi väga, väga isiklik ja intiimne suhe loodusega. Mitte mitte selline teaduslik, vaid just nimelt väga-väga intiimne. Ja nüüd siis kuulame koos viu härmiga mõnda laulu, mis tema lapsepõlves talle tähtsad olid. Esiteks kõige tähtsam kelmikas rahvalik laul, lutika viu Kaarel Kilvet ja Tõnu Tamme esituses. Kordelas Mele külaseks nägusam neiu, keda meie maal kutsub lutti. Vaat see oli alles siis. Hoidis kõik poisid oma kütkes, jaamaeladiaadeti rippusid mina kaelas Viiuwatlejaajale käsna alus, siis kord rääkisin sellest oma isale ja emale lutti Viiutan posida oma. Ja vot see oli alles. Siis tõi tööd ja nii tähtis isa värises tuba nutikaid Maiana tuppa tuua. Ja vot see oli alles veealuse, siis tõi arry, kuid lina kokku tagasi, isa oli kõrvu silmi all. Vaat see, see oli alles veealuste siis tüli ja ma ütlesin viiul mööda linna, ma võin siin tõmme pooligi panna. Ei, see ei ole ju, kes kaalus siis, kui ma olin paljugi linnas käidud, kuid Viiu linna veel kaugeltki näinud, vaat see oli alles v. Kes ma siis luua vahtis ta ärkadel näkku ja kõnnin, jooksis ta. Jõuaks see oli alles v keskkaalus siis. Kuid nii-öelda toimus ja sinna aga harjus, siis hakkas ta tühja see voodivaim vee jõuad käsna alustel siis. Nii kaua ta piibu käes jaama viimane komplinikkoli puuri. See oli alles veel jõuad käes kaalud siis. Mõtlesin mina. Ja armastus, sula maa, vaat see alus siis. Vaat see. Ei ole saanud siis doi. Teiseks lapsepõlve aja armas laul mets mühiseb Artur Rinne valssi, Debopurist. Aasa. Reaali. Me. Oleme. Jeerum. Ja Etu. Ema nagu ei, p. Ja. Ruutmeeter. Loodena. Jaa. Kui Tõnu Aru