Veedame algava õhtutunni Aarnemiku seltsis. Tema soovil täidavad selle saate muusikalise osa Estonia lauljad. On ju see Aarne Miku oma teater. Juba üle 40 aasta kõigest olulisest, mis sellel ajal esialgu laulja, siis lavastaja, siis pealavastaja elus juhtunud ei jõuaks nädalaga Ki juttu teha. Piirdume siis rohkem viimase aastakümnega koos mõnede ette ja tagasivaadetega. Naljakas küll varsti saab 25 aastat sellest päevast, kui ma esimese lavastuses tegin. Ja millal see tähtpäev on, täpselt, see on meeles suvel kuskil liulaulu peal oli 69. Vikerlase tulid lavale ja ja niimoodi ta on läinud. Ma arvan, esimesest jääb palju meelde. Esimesest jääb kindlasti rohkem meelt kui vahepealsetes, sest. See oli mitmeti noh minu jaoks väga oluline ettevõtmine, kõigepealt esimest korda iseseisev lavastaja. Teiseks, mul olid abiks kõik tolleaegsed teatri paremad jõud, dirigeeris Neeme Järvi, kujundas Lembit roosa. Peaosi laulsid Georg Ots, Hendrik Krumm, Kalju karask, Tiina Jaakson, Halli Sammelselg. Ja et nad kõik minusse nii heatahtlikult suhtusid. See andis palju tuge juurde ja muidugi veel üks inimene, see on Helmi Tohvelmani, kes tegid tantsuseadet ja kes oma vaimsuselt oli väga eestilikku inimene selle eesti ooperi jaoks selle ooperitegemise kaudu. Ma sain veel kontakti ida Loo, Talvar, iga, kes elab tänini veel Rootsis on jõudnud üle 90 aasta künnise. Siis esimese lavastaja Hanno kompusega, kes elas tollal Kanadas ja nendega välja kujunenud kirjavahetus on minu arhiivis ka üks väga südant soetav map. Ma usun, et teil on üldse olnud väga palju huvitavaid kontakte nii meie muusikutega, kes on kodust kaugele sattunud, kui ka teiste maade muusika inimestega, te olete käinud ju küllalt palju mujal avastamas ja koos teatriga üksinda. No üks lüli vahel tingib teise mõnest õnnestumisest kasvab välja uus pakkumine ja ja. Ühest reisist kasvab välja teine reis, nii et ma olen tõesti õnnelik inimene olnud nende väikeste võimaluste kiuste. No kas või meenutada seda viimast kümmet aastat. Estonia teater on kaks korda käinud Stockholmis Ühe korra Savonlinna ooperifestivalil Soomes ühe väga ilusa õnnestunud reisu teinud Pariisi. Olnud korraga Hendeli festivalil Halles ja kodudel Berliinis. Siis kahel korral me oleme Moskvas käinud. Algas ka Tampere taluga seotud võõrus, etenduste rida, nii et päris ilusat mäleson sellest viimasest 10-st aastast. Kuigi noh, 50-le aastaringele jõudmine olnuks teatud kulminatsioon elus kindlasti. Sest 60. juba on see pensioni hääle lähenemine ja peab olema õnnelik, kui lihtsalt on elu ja tervisega ei tohi suuri eesmärke püstitada. Nojaa, aga üldiselt lavastajate töö kestab sageli palju kauem kui näiteks lauljatel, sest. No veel kauem on vormis tavalised dirigendid, sest nad tegelevad veel aktiivselt füüsilise sellise tööga ja saavad teatud kehalise koormuse etenduse juhatamise juures. Aga nojah, kui tervist ja õnne on, siis loomulikult lavastavad ka edasi. Ma usun, et, et pakkumisi ja võimalusi on ja tuleb No te küsisite korraks, et individuaalset tööd on viinud ka veel teistele radadele Ütleme jällegi võttes aluseks ainult see viimane 10 aastat, siis äsja ilmus siin Eesti lavastajate liidu poolt trükituna üks väike raamat Eesti lavastajad. Ja kui sela lahti lüüa, siis siin on kirjas, et 86. aastal. Ma olen Sveriinis teinud Tšaikovski ooper Jevgeni Unieegin. Samal aastal ka Lahtis Mozarti Don Giovanni, 89. aastal Moskvas suure teatri trupiga Verdi ooper Rigolettot, mis küll kahjuks tuli välja mitte põhilevalvaid kongresside palees. Siis järgmisel aastal on kaks väga toredat ettevõtmist olnud. Nimelt Turu ooperiühingus oli mul võimalik lavastada Rossini ooper itaallane all šiiris ja aastalõpuperioodil minu senise teatritee ja reisimist ja üks kõige põnevam paik. Maailmakuulus teater kolonn Buenos Aireses, kus me tõime välja Tšaikovski ooperi Yolante. See oli selle teose esimene lavastus üldse Lõuna-Ameerikas. Vastuvõtt oli üle ootuste hea ja ja eelmisel hooajal nad tõid selle uuesti lavale veel. Ja siis 91. aasta ma sain veel teist korda Helsingi Sibeliuse akadeemias teha tööd oli ka jällegi uus ooper, minu jaoks. Joseph Haydni kuu maailm. Nii et tõepoolest 10 aasta sisse mahub päris palju. Härra. Isi. Abi. Kui te lähete kuhugi mujale teatrisse lavastama mis pidi see asi hakkab käima. Kas teater ise pakub teose või pakute teie teose, mida te tahate teha? Noh, see on vist erinev Vahel tahab teater konkreetset teost teha, kui me Schweriiniga siin lavastajaid vahetasime, siis kuidagi nemad soovisid loomulikult siin teha saksa ooperit etlev roogia lavastas Lendava hollandlase. Mina pakkusin välja Eino Tambergi siranade perserakki eesti ooperi. Aga nemad tahtsid vene ooperit sel ajal Jevgeni Oneginit? Jaa, ja noh, nii ta tuleb. Sibeliuse akadeemias oli võimalik mõlemapoolselt kaua valida, otsida teost, mis sobiks selles, et sellele väiksele lavale. Aga. Paljud lauljad on selle poolest õnnetud, et neil on mõned unistuste rollid, mida nad ei ole. Ei ole saanudki kogu oma lauljakarjääri jooksul tehasest, ei ole neid asju olnud teatri kavas ja ei ole niisugust lavastajat, kes oleks neid selles rollis näinud. Aga iga lavastaja ka vist ei saa siiski teha kõike, mis tal pähe tuleb, sest lavastaja on ka seotud sellega millised osatäitjad on ta käsutuses ja mis on teatrivõimalused või kui palju seda vabadust on. Kui seal hetkel selles mõttest vabadust rohkem, et keegi ei kirjuta meile ette enam mitu nõukogude helilooja teost või vennasvabariikide autorit, peab teatril olema repertuaaris. Eelmistel aastakümnetel läks pool energiat selle peale, et kuidagi pareerida otse rünnakuid repertuaaripoliitika suhtes. Aga nii nagu laulja on seotud partneritega, nii on tõepoolest lavastaja seotud samuti partneritega dirigendiga solistidega. Kas on üks ansambel sellel hetkel selle või teise teose jaoks olemas või ei ole? Ja igal ajahetkel on ka igas teatris oma teatud põhituumik, kellega Peab arvestama ja kellega sa tahad arvestada. Ja niimoodi see repertuaar on kujunenud. Loomulikult on teoseid, mida igal juhul maailma tippmuusikalid temperatuuris tahaks teha, kas Verdi hotello või Tšaikovski Padaemand. Kaks konkreetset teost, mida mul ei ole õnnestunud teha aga hetkel ei ole olnud meil sobivaid osatäitjaid just nende jaoks ja ja nii nad on jäänudki veel ootama. Meie teatris ei ole neid ka ammu kumbagi olnud. Ei ole. Ja padaemandaga olid peaaegu üks pakkumine lõuna Aafrikasse, aga see projekt katki. Tähendab, vahel on sihuke kummaline hetk et mõtled, järsku teed seal ära, aga see ei toimunud ja ootame ja loodame, et tuleb kusagil mujal. Jah, meil vist praegu ei ole ka ette näha, et kumbagi neist teha saab. No hetkel ei saa, aga praegu selles mõttes noh, maailm on ju läinud lahti. Me võime kutsuda külalisi. Muidugi, meil ei ole nii palju majanduslikke võimalusi, et me saaksime tippsoliste siia pidevalt laulma kutsuda. Aga naaberriikidest konkreetselt Soomest või Venemaalt, võib praegu mõne noore laulja saada siia, kes tahaks ennast arendada ja mõne osa ära teha. Selles mõttes on, on meil pakkumisi küll olemas. Viimane lavastus ributsinjoberbochi, mis tuli siin novembrikuus välja ja sellega oli üle pika aja mul väga meeldiv. Esiteks oli siin väga Itaaljalik dirigent Carlo Feliidsid tšillaariuv, kes seda ooperit noodist noodini täpselt tundis, kes andis erilise muusikalise atmosfääri. Ja üle pika aja oli siin üks dirigent, kellel oli aega selle teosega proove teha, sest tänapäeval on väga tihedaks läinud heade dirigentide töögraafik ja nad on küll valmis etendust juhatama, aga samal ajal nad tunnistavad. Ühe ooperi ettevalmistamine röövib neilt ära neli, viis sümfooniakontserti ja tihti nad ei taha ohverdada ennast selleks tööks. Ja teine tore moment, et selles ooperis tulid lavale paljud noored osatäitjad uute ja, ja nõudlike osadega ja ja said ka sellega hästi hakkama, ma arvan, see andis palju kindlust ühele uuele põlvkonnale. Ja see oli selles mõttes küll tore lavastus, et nii palju noori Loodame, et ta püsika pikalt laval. Kuigi ma ei tea, nüüd räägitakse ju kangesti sellest, et peaks ka meie teater minema üle sellele süsteemile, et mängitakse ühte lugu tihedalt ja siis on kõik. Aga ma loodan, et seda siiski ei tule. No kuidas mängida, seda näitab reaalne elu, aga praegu on kahju meile lihtsalt Brida etenduse ära jäänud peaosaliste haiguste tõttu ja see on vahel niisugune piinlik ja kurb moment, aga noh sellega tuleb ka teaks arvestada seda muidugi ja Estonia ajaloost kõige kurioossem fakt. Kui ma tulin teatrisse, siis no ja siis oli kuskil 53 54. Et kahes keeles mängite Rubin Steni ooperit, eeman. Tamara osatäitjate, vene keeles vist kaks ja ühel hetkel ei tee mulle härra just kamara osatäitjate haigestumiste tõttu. Igasuguseid asju tuleb ette. Teadsin alati, et hommikul tuled, ei tea, millega päev lõpeb. Mis on teie järgmine töö, mis on välja tulemas järgmiseks? No praegu on käsil konservatooriumi või õigemini nüüd Eesti Muusikaakadeemia üliõpilastega Chimose ooper salaabielu, mis tuleb maikuus välja, nii et talveaias ja see on mõningatele tudengitele nende diplomitööks. On veel üks kummaline pakkumine teha hooaja lõpul Novosibirskis Verdi Travjaata. Kiiresti välismaa Impressaariate jaoks, kes tulevad sinna vaatama. Elame-näeme, kas jutt on tõele vastav või, või on ainult idee tasemel, aga paar korda on sellel teemal helistati, räägitud nii, et tööd jätkub, hooaja lõpupäevadeni aga ette pole, kunagi ei julge väga veksleid välja anda, sest ma tean, et palju jutte ja, ja pakkumisi nagu Lõuna-Aafrika, mis ühel hetkel tundub väga ilus langeb ära, või kui me siin räägime rahalistest muredest, et siis ma võin tuua näite. Praegu ma olen neli aastat olnud ka rahvusvahelise teatriinstituudi Muusikateatrikomitee juhatuse liige ja me oleme käinud kongressidel Münchenisse, Istanbulis ja Helsingis. Ja neid oleks pidanud olema juhatuse koosolek New Yorg'is. Neil kõikidel siit Euroopast sõitjatel olid lennupiletid taskus, viisaga käes. Ja ometi paar nädalat enne selle ürituse algust tuli nõretav ja vabanda faks Ameerikast, et me ikkagi saanud vastuvõtmiseks piisavalt raha kokku. Me vabandame, vabandame ja ja nii edasi, nii et seda juhtub need väga rikaste maadega, kes annavad välja suuri veksleid, aga ometi ei suuda seda teoks teha. Nii et me polegi ainukesed vaesed maailmas Kas otsapäevad toimuvad ikka edasi? No sellel aastal toimuvad nagu me viimastel aegadel oleme Järginud seda põhimõtet, et teeme need üle aasta ja natukene vähendatud kujul, aga 13.-st 22. mai on meil programm paika pandud, tulevad meile külla lauljad Vilniusest ja Moskvast ja Helsingist ja mujalt ja ühe uue liinina. Me tahame nädala jooksul tutvustada noorte lauljate ettevalmistust naaber konseratooriumides. Kui Tallinna Muusikaakadeemia riigieksami läbi, siis tulevad kaks noort Meie lauljad Andrus Schmitt ja Tarmo Tammjärv, kes õpivad praegu Sibeliuse akadeemias Helsingis näitajad, mida nad seal on omandanud. Seejärel on esinemas kaks lauljat Riia konservatooriumist ja päev hiljem Kaczavet Peterburi konservatooriumist koos kateedrite esindajatega, kes räägivad õpetamise printsiipidest. Ja siis lõppkontserdil 22. mail siis esimeses pooles just laulavadki, kõik need noored, meie lõpetajad, naaber, Concertuaariumide esindajad ja teine pool siis on jälle Meie juhtivate lauljate päralt. Ja muidugi selle nädala võib-olla üks selline eriprojekt ma julgeksin nimetada, oleks selline, et meil on võimalus käia kolm korda vili habemes, ajad vaatamas. Kõigepealt meie repertuaaris olevad Rossini, ooper ja paisel ooperit ka kammersaalis, talveaias ja kolmanda variandina tuleb siis seitsmeteistkümnendal mail meie kuulajate-vaatajate ette. Com teatri Helsingist. See on tegelikult sõnalavastus, teater, mis teeb ka selliseid muusikaetendusi ja nemad näitavad nende helilooja teeniuse varianti. See viljahabemeajaja, süsi iga, nii et see oleks väga huvitav projekt kolm korda habet ajada. Ja siis on üks asi veel, mille eestvedaja te olete olnud, see on Estonia selts. See selts on saanud juba nelja aastaseks ja hetkel minul on väikene paus selles töös, sest ma olen võidelnud pidevalt selle eest, et üle kolme aasta ükski inimene järgemööda juhatades olla ei saa. Et oleks alati uute juhatuse liikmete juurdetulek ja nüüd on märtsikuust alates seltsi eesotsas Märt Kubo. Aga muidugi ma loomulikult hinge südamega aitan kõikidel üritustel endistviisi kaasa, mis seltsi peale jutt läks, siis ma tahaksin juhtida raadiokuulajate tähelepanu veel ühele ettevõtmisele, millega selts kavatseb hooaja lõpetada, nimelt 12. juunil. Püha päeval me koos Harjumaa juhtkonnaga kavandame kultuuri pühapäeva Paldiskis, loodame, et reaktori äraviimine ei sega just sellel hetkel kedagi. Me tahame korraldada ühe kontserdi seal kunagises kirikuhoones. Paldiski koguduse liikmed tahavad kutsuda kokku endise elanike väga kaugelt. Ja sellel päeval tahaksime aluse panna Paldiski kultuuri taassünnifondile. Sest selles linnas oli Amandus Adamsoni majamuuseum, mis vajab ka suurt hoolitsemist. Ja koos teiste organisatsioonidega tahaksime sellel päeval kinkida Paldiski linnale uue eestikeelse raamatukogu. Et see linn mitte ainult sõnades, vaid ka teatud tegudesse, kultuurilistes ettevõted Mistes tihedamini Eestiga jälle siduda. Ja sinna, noh, me ootame küll kaasalööjaid, eriti Harjumaalt ja Tallinnast, sest, Ega ühe päevaga ei lõpe. Ühe nii. Eestlasliku mõttelaadi ja elulaadi elluäratamine. Kui üldse midagi kõige olulisemaks pidada selle viimase 10 aasta jooksul, siis loomulikult see on Eesti vabariigi taassündimine. See on omamoodi ime. Uskumatu. Ja vahel on tohutult kahju, et paljud vanema generatsiooni inimesed seda momenti ei ole saanud näha. Sest mõnikord väga noor põlvkond ei oska seda hinnata. Ma arvan, et paljud need, kes lubasid kartulikoori süüa ja kes sellel ajal, kui me olime kõik stagna aja ja nõukogude süsteemi kõrbes kõik mõtlesid, kui me siit pääseme, mida me kõik võiksime siis teha ja ja milleks, me oleme valmis. Aga Juhan Liiv oma jutuga Peipsi peal väga täpselt panipaika eestlase mentaliteedist, kui jalad ulatusid põhja, siis piisas palju väiksematest kingitustest kirikule ja ja nii edasi ja nii edasi. See on muidugi arusaadav, et inimesed tahaksid kiiresti saada jõukaks, tahaks reisida. Aga teatud mentaliteedi pärand on just sellest eelmisest süsteemist, millal nagu nõukogude riigi varastamine või selle arvel kõrvale tegemine ei olnud häbiasi, sest see oli meilt nagu võtnud midagi ära. Seal oli nagu mõisa mõisavargus vanasti, et mõisa köis las lohiseb. Nüüd on tekkinud teine olukord, kus Eesti riik peaks hüvitama kõik kahjud, mida sakslased, venelased on meie maal teinud ja samaaegselt ei tea, kus neid võimalusi võtta. Pretensioone on väga palju ja. Ma saan aru, et, et võimalusi on vähe, ainult kuidagi selles mõttes on vahel natukene kurb, et kõik sellised väga aatelised lubadused on väga tihti vahetavad selle kuldvasika vastu ja ja me teame, et ei ole lähiaegadel võimalik ehitada uut ooperiteatrit ja kunstimuuseum ootab tegemist, Muusikaakadeemia hoone ootab tegemist. Aga samal Mul on kuidagi raske uskuda, et soliidselt haritud inimesed juba veeretavad mõtted nuku konservatooriumi jaoks ikkagi raha kokku ei saa, paneme sinna vundamendi peale püsti ühe juba ärikeskusi või, või tilli. Vaat see on, mis teeb valu kuidagi, et lepime kokku, konservatooriumi ehitatakse sinnapaika, kus teda on juba alustatud siis ei ole ka tuulde visatud Neeme Järvi annetus ja need rahad, mida valitsus tasapisi eraldab. Aga et üldse sellel teemal hakatakse juba kauplema, spekuleerima. Hõlmikpuust ei räägi enam keegi. Aga lihtsalt linna südames on nii magusad ja kallid krundid, mida imekergesti ollakse valmis ära müüma, vaat see on minu jaoks kuidagi ehmatavalt kurb. Veelkord, et lepime kokku, me praegu ei saadav ehita, aga jätame selle paiga kindlalt nende objektide jaoks mis varem või hiljem tuleb ehitada. Ja see oleks ka meie majanduse ja tuuri arenguperspektiive silmas pidades üks aateline, eetiline ja väga oluline kokkulepe. Teatri ehitamine jäi hõlmikpuule omalajal alla. Kas teatrile koht praegu on reserveeritud kuhugi või ei olegi enam? Seda ei tea muidugi mitte keegi ja sellel teemal ei ole mõtet oma aega ja energiat ka praegu kulutada. Ma ütlen, et minu jaoks oleks praegu esimene oluline moment, et see muusikaakadeemia või endine konservatoorium saaks katuse alla viidud sest sellest hargnevad välja ka kõik teised harud jälle kõiki ette võtta, nagu tollal korraga taotleti. See on utoopia. Aga mingites mingite printsiipide osas me peaks kokku leppima, kindlaks jääma. Ma tean, et te olete eluaeg olnud üks niisugune kavalate mõtete genereerija ja nende teokstegija ja paistab, et neid mõtteid jätkub ikka midagi uut tuleb ikka jälle pähe ja ja ma soovin kõige selle jaoks väga palju energiat ja väga head nutipaljudeks aastateks, sest seda on meile kõikidele hirmsasti tarvis, mis toimib. Suur tänu, aga vahel ongi see häda minuga olnud, et kogu aeg millegiga tegelenud jai pühendu kuidagi jäägitult ühele ideele. Võib küll ennast lohutada veerevale kivile, Igaswasamalt, aga kui sa kogu aeg, et siis võib-olla ei ole ka päris õige nii, inimene on kuidagi oma tööd ja tegemised juba endale kaela võtnud, jah, püüab seda edasi teha. No mulle paistab, et see veerev kivi annab aeg-ajalt teistele kividele mükse ja paneb ka nemad veerema ja siis on juba nii, et võib ise mõnes suunas enam mitte edasi veereda, siis veerevad teised ja teevad seda edasi. Ja seda on ka väga vaja, sest. Ta elu tegelikult on ju võimalik ainult siis, kui on neid sõpru, kolleege, kellega saab koostööd teha. Selles mõttes see töö erineb ju põhimõtteliselt ühe kirjaniku või kunstniku ettevõtmisest, kes võib üksinda ennast teostada ja teha seda tööd siis, kui temale meeldib, kui tal on inspiratsioon peale tulemas. Aga teatris tõuseb ees või õhtul kell seitse ja Ühel päeval peab lavastus valmis saama, lavastab sisend valmis saada, kand, dekoratsioonid, maalitud ja lauljad olemas, dirigent, pillimehed olemas. Nii et selles mõttes ma olen väga õnnelik inimene olnud, et mul on üksainus töökoht elus olnud. See on Estonia teater. Et seal on nii palju mineviku oleviku ja ma arvan ka tulevikutegijaid, kes selle teatri nime ja selle teatri mainet hoiavad elus. Ükskõik kui raske hetk ei oleks meie majanduses poliitilises elus. Aga Estonia on olnud läbi aegade üks eesti kultuurielu. Olulisi tahke ja ma loodan, et ta jääb selleks ka alati.