Täna, head kuulajad, oleme selle inimese laste taas kes on öelnud, et tema töö jaoks on vaimu vaja. Ta ütleb, et eestlastes on kummaline jõud seal paindumatus ja see on jumalik. Ta on tegutsenud 10-l rindel korraga. Ütleb, et lauldes annan oma hääle, andekuse ja kogemuse. Ja on üsna väiklane. Maailm annab selle vastu vaid raha. Siiri Sisask, oleme koos teiega teie lapsepõlvemaal. Tere. Ma tahaksin ütelda, et mul on väga kahju, et raadio EAS-igasuguste kolimiste tõttu andeks lint, mida ma hoidsin kaua-kaua aega alles ära kadunud sest ma olen seda nüüd otsinud ja, ja ma tean, et seal tõepoolest ära kadunud. Ja see oli niisugune lint, et kui oli rukite programmicry, Veski kunagi. See oli selline saade, mis jooksis meil 10 aastat järjest, siis sinna saatesse tuli ükskord üks helilint ja seal lauliseks väike tüdruk, Keila kandist pärit tüdruk. Ja ta laulis väga lustakalt ja toredasti ja hästi karuse häälega. Ja see tüdruk oli Siiri. Kas tuleb endale meelde üks niisugune lindistus? Kunagi oli? Jah, see võis olla umbes kas ei olnud mitte üks 18 aastat tagasi väga võimalik, et ta nõnda palju ka tagasi oli, igal juhul. Laulu ma kahjuks enam ei mäleta, Ta, aga seda ma tean küll, et laulja tegi vahepeal u. Ma arvan, et võib-olla oligi veel veelgi räigem hääl, kui praegu võiks olla midagi taolist. Väga võimalik, et midagi ka sellist. Ja loodus on mulle andnud sellise materjali ja õnneks on mul elus nii palju õnne olnud ja nii palju vedamist, et ma olen seda häälematerjali olnud arendada ja, ja läbi selle hääle võib tulla ka maailmale midagi anda. Kas see võis olla äkki sedasama poli, Tyleri laul, näiteks südamevalu, mida lauldi siis kaheksa aastaselt pioneerilaagris? Ei, ma arvan, et mikri veski, et see oli juba juba hilisem produktsioon ja see võis olla minu enda laul, mida ma kitarri saatel laulsin. Ma arvan, et see oli nii. Ma usun, et see oli sellel ajal, kui kui see kaks takti ette kampaania minu ümber käima läks, et siis ma olin 14 või 15 aastane ja kusagil sealkandis sellepärast et siis tulid igasugused pakkumised raadio Frogrammidelt ja, ja ka ansamblitele ja, ja televisioonis vaated, noortesaated tundsid huvi selle minu hääle vastu ja selle vastu, et, et mida ma sealjuures mõtlen, kui ma nii laulan. Ja et ei, ma arvan, et see kuskil selle mikri Veskimäe vähemasti koidab kusagil seal kusagil pika et, et see võis olla sellel ajal see lindistus. See on siis praegu, ma olen 32 siis 17 aastat, umbes tagasi. Mis tuleb kõige esimese mälestuse, on endast meelt. Kui ma olin kahe ja poole aastane, üks tädi küsis poeesisel platsil, et kui vana ma olen, sest ma olin hirmus särtsakas ja ma tekitasin huvi inimestes millegipärast see ja siis ta küsis, et kui vana sa oled ja ma mäletan seda, et ma ütlesin, et ma olen kahe ja poole aastane, hea tunne, et ma olen juba nii suur tüdruk, nii tark see jäigi meelde. Ja et ma olin üsna enesekindel, et ma ei teagi, mis mulle võib-olla andis selle jõu, et ma nii enesekindel olin, aga arvatavasti seened. Minu isa, kes oli sellel ajal sellises kandis, nagu on Viti asub Harju maakonnas ja Vääna-Jõesuu kandis mere ääres, me elasime 300 meetrit merepiirist metsa sisse. Minu isa oli seal metsavaht ametis ja, ja meil oli ratsahobune ja isal oli vorm, millega ta tööl käisseli meenutas natuke sõjaväe vormi, aga see oli selline väga korrektne. Ja, ja andis mulle sellise mingisuguse kindluse tunde, et need isa alati tekivad, säärikud sinna juurde käisid või need kirsasaapad ja ja siis isal oli noorest peast sellised Salvador Dali vuntsid ja isa armastas öelda, kuna isa oli, oli selline keevavereline mees või kuumavereline, ta oli natuke oli temas ka mustlase verd kusagilt kaugelt kusagilt juurtest ja isa armastas öelda seda, et olen kuum nagu kurat, surematu eestlane, hüti metsavaht. Vaat see jõuda line, kandes minusse edasi, et et nagu mul oli nii kindel selline jalgealune, kui ma olin, laps. Me käisime isaga mere ääres jalutamas, ma mäletan, tormine öö ja isa ütles mulle, et vaata, siiri, kui meri niimoodi kohiseb, siis merelõvid laulavad. Ja need sellised hetked, need on jätnud nii kustumatu mälestuse, neid ei pea olema palju selliseid hetki, et elus ennast kindlana tunda. Lapsepõlvekodu, milline see välja nägi, meeleline last meie peres siis sellel hetkel, kui ma võin öelda, et ma tõesti väike laps olin ja mis oli minu jaoks oluline aeg, et siis siis minu jaoks võib-olla lapsepõlves kõige olulisem aeg, ma ise tunnen seda, et ütleme, kes selle baasi pealt, et täna olen, oligi see teisest kolmandast eluaastast ma midagi nagu aduma hakkasin maailmast taipama ja teadvustama, just nimelt, et sellest eluaastast kuni siis kusagil 12 13 sealt ma olen nagu saanud kõik selle, mille ma tänaga baseerunud. Ja meie kodu oli väga lihtne olnud palju võimalusi, ega, ega mingisugust sellist suurt laia elu meil oli üsna kitsas tee ja vaevaline tee. Ma ei olnud mul ka pallimänguasja, ma mängisin põhiliselt õues ja, ja loodusega kividega ja puulehtedega ja minu mängud olid hoopis teist laadi. Kuna me elasime siis, kui ma olin nelja aastane, isa ema läksid lahku ja ja kuueaastasena me kolisime sealt mere äärest ja panga peale. Ja siis see vaateväli, mis mul õnnestus seal panga pealt saada, oli väga lai. Ja üle nende metsade ja, ja need vahendid, millega ma sain mängida, olid looduslikud selles mõttes, et panga all oli täiesti puutumatu loodus, sellel ajal vanad, sammaldunud kokku kukkunud puud sealsamas need võrsed, mis sealt kusagilt kokku kukkunud, sammaldunud puude vahelt tulid ja siis Kalju või see pankrannik, mida mööda ma edasi-tagasi ronisin, üles-alla ja mis ei olnud sugugi ohutu, küll seal võis palju, rästik oli tal, seal oli palju rästikud ja need olid osaliselt ka meil on mängukaaslased. Ma õppisin looduselt nagu iseennast tajuma ja seal on meil tänapäevani juhatanud, kuna neil oli neli last peres, siis emal ei olnud aega hoida silma ühe lapse peal ja selle ühe lapse pärast ainult muretseda. Ma käin vabu käsi palju ja seda kõike ma siis seal kasutasin seal maal. Teiseks olid meil loomad. Ja no meil oligi niimoodi, et meil oli nagu sellest alus, kus me elasime, oli, oli siis pool sellest aluselise elamise Poolaga teine poolse saamas talu kyljes oli see loomad. Ja siis, kui ma läbi seina kuulsin, kuidas lehm seal norskab Racheli kõik, nii ehe ja nii õige, see on andnud mulle ka palju jõudu. Kindlasti tuli teha seal ka tööd. Ja muidugi sest et see kuulub kõik selle elu juurde ja on selge, et, et need tööd jaotatakse peres ära, et ei ole ainult ema, see, kes peab peenarde eest hoolitsema ja see kestab hommikul karja välja viima vaid vaid need olime ikka meie ka ja mul on nii ilus lapsepõlv olnud. Ma mõtlen selle peale lemmiktööd siis olid ja mis need niisugused teed olid, nii, ta tuli teha ja sai tehtud. Lemmik see oli see, kui mulle anti vabad käed ja sain teha seda, mida ma tahtsin, seda aega oli palju, kuna kuna need tööd on ka siiski sellised, et sa teed ühe korra ära, siis on järgmisel päeval see töö jälle ees. Et see ei ole niimoodi, et sa oled nagu pidevalt rakkes, siis neli last, kui nende vahel need tööd ära jaotada, siis jätkub seda vaba aega ka õnneks ühele lapsele oleks olnud suureks koormuseks. Aga oli siis selline tööjaotused, et mina näiteks täna toon puud sisse, lõhun need puud ära laon, need riita või mida iganes. Et, et see puudega seotud küttepuudega seotud töö on täna minu õlul, aga siis venna õlul on, on, ütleme, see vee sissevedamine või meil oli pumbaga, see käis üsna raskelt ja nõudis päris palju tööd ja vaeva ja sellist rammu ja jaksu ja jõudu. Ja, ja ma võtsin endale eesmärgiks. Aga kui ma midagi teen, et siis ma teen seda süstemaatiliselt, et see ei ole lihtsalt mingi pinnapealne niisugune lahmimine töö juures, vaid see on mõtestatud ja enda jaoks läbimõeldud tööd, mida ma sellega endale tahan teha. Ja siis ma võtsin endale nõuk selle nüüd täna ma lõhun 50 puud sellest nii palju viima tuppa, sellest nii palju Laan, Mariita või et, et täna ma võtan, olen natukene rohkem, ma mõtlesin, et nüüd enda jaoks kanda nagu sport, ma tõesti suhtusin sellesse töösse nagu sporti ja nagu vaimudesse sealsamas, et ma kasvatasin sellist iseendas sellist selgrooga sisemist jõudis sellele, et ma ei anna alla. Kui mul on ka raske, ma ei anna alla oma pea, on see 50 puud ära lõhkuma. Ja see on mulle nii palju jällegi andnud. Ma eile on hea olnud suuska lasta selle peale lasepõlves endaga teinud olen aga samas minu sisemine jõud või tugevus oli ka veel selles, et mu lemmik mäng oli olla orjapidaja kes olid orjad ja siis orjad olid kõik need, kes mul käeulatuses oli. Ja ma olin nii kindel endas, et nagu ei olnudki teist võimalust. Et kui ma ikka oma vennale ütlesin, et seda või teist sellele oma nooremale vennale, sealsamas ise mõtlesin. Orjapidaja ma ei mõelnud, et ma olen Kleopatra või mul ei olnud neid teadmisi kellegagi võrrelda, aga koolis räägiti rahanduslikult korrast ja sealt mulle sõnaga külge tuli see mõte, et ma olen orjapidaja. Et siis Taavi lapsed osaliselt olid seal minu orjavahepeal ja ja mõningas mõttes oli isegi mu ema mõnikord mul peas minu ori. Aga see ei olnud baas mõttes, vaid see oli minu jaoks normaalne ja loogiline. Mul oli nii suur sisemine jõud. Ja seda sisemist jõudu on võib-olla ainult murdnud või õpetanud või kasvatanud, pehmendanud, ütleme, tolerantsemaks muutnud on ainult minu hilisem elu ja see on siis, kui võimule endale sündis laps, mis olid need lemmiktegevused siis, kui võis ise teha ise valida oma tegevusi. Lemmiktegevus oli muidugi Vaba improvisatsioon klaveril sest muusikat ma ei ole õppinud. Mu ema tahtis mind küll panna, näed, minus on muusikalist andi ja sellist sära karismaatilisust mis lõi läbi just nendel puhkudel, kui meil külalised olid. Kui emal oli sünnipäev, siis ma kippusin alati esinema, mul oli see sära, et kõik need külalisi täis ka kuulama, et siis ema märkas, et, et mina san seda. Ta tahtis mind panna Kehra muusikakooli. Ja siis me läksime, tegime sinna sisseastumiseksamid ära ja mind võeti ka vastu. Aga siis ema mõtles, et nii pisike tüdruk, kuidas ma panen ta rongidega sõitma. Ja siis ta loobus sellest mõttest ja, ja viis mind sinu kodu lähedale kooli, mis on Vääna mõis. Ja ma olin seal internaadis, nii et ma olen osaliselt ka natuke mõisapreili, et ma olen kasvanud nendes tingimustes ja saanud jällegi hoopis teist külge. Ja seda tegelikult kunagi ei tea, mida võib üks koht, lihtsalt koht või teiste inimeste mõttejõud, kes on selle koha üles ehitanud, mida see võib anda. Et minu jaoks on, on lihtsalt kohas, on ka väga palju väärtuste võlusesse arendada, alati ei pea olema sõna või, või teise inimese mõtte, mis kasvatab. Mulle meeldis klaveri peal nii palju, aga kui ma kuulasin oma venda harjutamas minu vanemat venda Urmas Sisaski, kes tänaseks on juba teada-tuntud helilooja nii Eestis kui ka mujal. Ma kasvasin üles sellega, mis tema harjutas. Ma kuulsin seda, ma kuulsin seda muusikat, mida tema kuulas. Tema pärast sai see klaveri ostetud. Hiljem selgus, et ka natuke minu pärast. Mängisin seda klaverit ja siis ma lihtsalt käisin õues ringi ja ronisin mööda neid kalju siia. Ja käisin, vaatasin, kus need rästikud on ja ma koga jooksin paljajalu ja mitte kunagi majastunud rästiku Laatsa. Sest ma teadsin, kus nad on. Tundsin seda lõhna järgi ära. Ma olen väga intuitiivne inimene, toetun oma intuitsioonile. Võib-olla elus on olnud hetki, kus ma olen pidanud mõtlema, kas see on ikka päris õige, mida sisetunne ütleb ja ma ei ole käitunud oma sisetunde järgi, vaid mõistuse järgi ja ikka oleme jõudnud sinna. Sisetunne oli õige. Aga seda peab ka õppima elulised, sa jällegi jõuad ringiga tagasi oma mingite päris algeteni ja juurteni ja ja oma sisemaadeni. Teil on selline eriline võib-olla isegi niisugune lummuslik, side need nii kaugepaigaga, nii nagu Tiibeti ja, ja on öeldud, et palvehelmed on need, mida te kannate sageli kaasas või peaaegu alati kaasas. Jah, kas see, selline usumaailm erinevate uskumuste ja, ja kõik see, mis on seotud selle, mitte eriti käega katsutav, aga kogu see niisugune Astraalne maailm ja kas see oli teie jaoks lähedane Eva laseb alles. Kuna ma arvan, et ma selles vabas looduses või selles puutumatus looduses kasvasin, siis selle iva, et seda endas ära tunda, seesama loodus minusse ongi pannud. No ma arvan seda, et ma ei ole väga palju lugenud ja uurinud neid erinevaid religioone selles mõttes, et ma olen veel nii noor ja ma ei ole, julgen Hellast selle uurimise jaoks võib-olla nii täiuslik veel teostada. Aga ma igal päeval seda teen. Praegu ja mind see väga huvitab. Ma olen jõudnud arusaamani, et kõik need erinevad religioonid ja arusaamad, isegi ateism, ma arvan, on erinevad stsenaariumid, et jõuda selle selle ühe ja ainsana. Ja, ja selleni, milles piiblis väljendatakse, seda kirjutatakse alati suure tähega on jumal. Ja, ja mida budistlikus maailmas nimetatakse nirvanaks. Ja, ja mitmeid teisi erinevaid vorme on selle nimetamiseks, lõppkokkuvõttes on see ikka ainult üks, Tiibet on minus kogu aeg olnud, ega see ei ole, Tiibet, ainult ongi see kõik. Aga mul oliväärse Tiiveta ära näha seda aru saada, et ka minu kodumaal oli see olemas minu pärusmaal, kus ma olen kasvanud minu emamaal minu sünnimaal on kõik see olemas, mida need inimesed kannavad sealgi ja igal pool igaüks tajub ja tunnetab seda omamoodi. Ja piiblis öeldakse selle kohta seda, et et need inimesed, kes ei taju, et need on nagu pimeduses kompajad. Et noh, mõnes mõttes on see õige, aga samas ütleb dalai-laama näiteks seda, et ühes oma raamatus, et et kõiki inimesi tasub vaadata sellest lähtepunktist, et igas inimeses on see valgustunu, see iva on igas inimeses olemas. Ja, ja kui sa nii suhtud maailma, siis on täiesti arusaadav, miks, miks tehakse vigu, miks ma saan haiget mõne inimese pärast, miks, miks see on nii või naa. Sest iga inimene on oma teel ja alles õpib seda Valgust tajuma, sinnani jõudma. Isaga. Siin oli jutt, et isaga oli selline lähedane hingeline side ja ja need hetked, mis olid teil kahekesi kuskil kõrgel paekaldal või, või merd, arvates et need on jäänud siiamaani. Kas emaga on ka selliseid olukordi, et tahad nagu pugeda kurgu alla ja midagi ära rääkida või enda hinge pealt või vahel lohutust saada? Noh, eks ikka on. Aga kuna ema on olnud minu jaoks rohkem kättesaadavam siis ongi need hetked isaga jäänud minu jaoks eriliseks. Et ja ema kannabki suuremat rolli minu kasvatamisel täiesti selge, aga ma märkan täna seda, et noh, oma poega kasvatades. Et see, et ma olen talle iga päev kõrvale ja see tööpoja kasvatamisel on minu jaoks kah süstemaatiline räägin ja toon iga päev neid asju, tõstatan küsimuse või esile, et mida ma oluliseks pean ja ma jätan edasi ütlemata, et nad on ka mõnes mõttes natuke religioossed. Seda ei tohi liiga palju anda, aga seda ei tohi ka vähe anda. Ja ema on ka minuga täpselt sama töö ära teinud. Selles mõttes ma armastan oma vanemaid mõlemaid väga. Ka ema on olnud ikkagi see katkematu liin. Võib-olla ma lähen praegu natuke välja selles temaatikas, mida teie mulle küsimusse kudusite. Isa on lihtsalt olnud minu jaoks selles mõttes kättesaamatud, majale temaga kasvanud, ma ei oska öelda, mis suhe mul oleks olnud isaga siis, kui ma oleks iga päev olnud isaga koos. Aga vanaema ja vanaema Aningel. Sest vana Mu ema on no niivõrd helge inimene minu jaoks olnud kogu minu lapsepõlve kogu elu praegugi ta on veel elus ja elab ja ta näinud oma lapselapselapsi. Et ma arvan, et seega on väga suur kingitus ülevalt poolt, kui inimene saab elada nii kaua ja veel sealjuures säilitada selged silmad. Kas vanaema On olnud suunajaks maalimise juurde? Ma arvan, et see on jah veres. Sest tegelikult minu ja vanaema looming selles mõttes on täiesti erinev. Aga ta peabki olema erinev, sest põlvkondade vahe sest ma olen saanud midagigi, vähemalt olen saanud midagi isalt ja emalt ja seened, mis mina välja toon, on jällegi minu resümee sellest, mida nad mulle on andnud. Samamoodi nagu minu poeg läheb edasi sellega, mida meie oleme kõik minevikus sinna tema geneetikasse kudunud. Vanaema on olnud väga oluline inimene, minu jaoks ta ei ole olnud nii tihti jällegi ammutatav noh et ma võiks öelda, et vanaema On see kaitseingel, kelle selja taha ma olen pugenud, nagu mõned lapsed ütlevad, et vot vanaema oli minu elus see, kelle juurde alati läksime probleemidega. Et see on vastupidi nagu vanaema juurde olen läinud kuulama, kuulama kasu vaikust, lihtsalt tajuma seda, mis ta on. Ta on nii armas inimene, ta on minu jaoks võib-olla nüüd, kui ma olen uurinud igasuguseid pühakuid, nende taustad, kuidas nende mõttemaailma olnud siis ma arvan, et vanaema on natuke sedalaadi inimene. Räägime nüüd muusikast. Kuidas see tuli või, või oli see olemas, ta ei tulnudki nagu kusagilt. Ta on ja ma olen sellega kaasa võtnud sündides sest kogu oma teadliku elu olen ma kuulnud muusikat enda sees. Ja ja see on lihtsalt kasvanud ja ma ütlen, et Jumalale tänu, et ma olen saanud, ma olen saanud sellega leiba teenida, sest muidu oleks olnud minu maailm kuidagi, kui on olemas selline täiuslik rindia, kui selleni vint peale vedada, siis tekib see hoopis teine. Ja siis oleks olnud hoopis teise märgi inimene. Aga nüüd ma olen saanud olla nagu naturaalne mina ise ja areneda sellesamas õiges mahlas. Mulle tundub, et see on olnud õige sest ma olen kuulnud seda muusikat enda sees, mis täna on kasvanud selleks, mis ta on ja mis ta veelgi kogu aeg edasi minema, sest ma tunnen, et ma ma arenen ema ja ma tahan areneda. Ainuke hirm on see, et ma jään oma arengus kinni muutma midagi ei karda. Lapsepõlve lemmikmuusika ma kasvasin üles pink Floydi, Keit bussi sele, ponitsejaileri ühe või paari looga, mis oli seal makilindi peal kah olemas, aga põhiliselt armastasime siiski pink Floydi bussi. See pink Floyd oli minu jaoks. Niimoodi, naistasin maki kõrvale maha ja lihtsalt kuulasin ja kuulasin ja kuulasin, see oli nagu meditatsioon. Ja see on väga palju mõjutanud minu oma loomingut. See pink Floydi niisugune. Ründamine. Moonias võib-olla liikumine, et see on väga mitmetasandiline, mitmetahuline on pink Floydi muusika. See on mind väga palju kasvatanud. Selliseid lastelaulukesi nagu ei mahtunudki. Ena ikka oli paaria. Sest et koolis mind ikka pandi lavale laulma ja eks me ikka neid lastelaule ära õppisin üksainuke millegipärast, mida ma laulsin jälle pioneerilaagris, oli see kassi tango, tatata Danton kurnjov, mu kiisuke on väike, ta silma avar kui päike. See on laul, mida ma on endas kandnud kuidagi. Aga see oli pioneerilaagrilaule ja see oli selle bändiga. Aga koorilauludest mul ei ole ükski meelde jäänud, mis oleks olnud nagu mulle nii hingelähedane. Nii et see bändi tegemine, see oli ju väga varakult juba. No see oli siis, ma olin kaheksa, kui tekkis mul see võimalus seal pioneerilaagris, kus tulid need konservatooriumi tudengid oma praktikat tegema sinna ja mul oli selline üsna heal tasemel, saate seltskond on kogu aeg olemas. Millal need enda loomingukatsetused algasid? Algasidki siis, kui, kui ma sedasama vaba improvisatsiooni klaveri peal harrastasin, et klaver oli kogu aeg võtta ja ma seal peal mängisin. Praegu ma märkan, et mu poeg teeb täpselt samamoodi, mina ei ole teda sundinud. Kuna mina ise ei ole õppinud muusikat, siis ma ei taha ka, et et tal on küllaltki selline Valdor süsteemne kasvatus. Ma lasen tal nagu tema ise olla ja siis toetan seda, mis ta ise on. Ja nüüd on olnud selliseid hetki, kus ta mulle mänginud ette klaveri peal mingeid no tead, et ema, vaata et see on ju ilus ja mina juba kuulen tervet lugu ja mängin sellest tema meloodias, teen nagu oma loo pärast panen muidugi autoriks, et on teema ajamina. Ja nüüd, kui mul oligi autoriõhtu, siis ma esimest korda nüüd mängisin ette, mis tegelikult on ju hästi välja mõeldud meloodia, aga see on selline läbi läbi meloodiline momente terve loo jooksul. Pilv see tuli ju ka tegelikult lapsepõlves juba ellu. Ma olin siis 12 kui minul klassijuhataja, noh, kuna ma tegin ka näitekunsti harrastas üsna osavalt seal koolilavalaudadel Ja, ja siis minu klassivaataja helistas Tallinnfilmi, kus otsiti Arabella filmile Arabella mereröövli tütar, otsiti Arabella osatäitjat. Siis ma läksin sinna katsetele. Aga ma arvan, et ma olin lihtsalt niivõrd impulsiivne, et siis sellesse ossa ma ei sobinud, aga mis sobis, oli minu hääl. Ja siis mul ongi olnud õnn seista Urmas Kibuspuu kõrval ja lugeda seda Arabella, osa kroniseerida Tallinnfilmi stuudios pimedas stuudios. Ja siis vaadata kõrvale ja seal seisab minust palju pikem Urmas Kibuspuu või keegi teine näitleja. Ma olen nii tänulik selle eest, et ma olen lihtsalt saanud nende suurte kunstnike kõrval seista. See on kustumatu hetkel minu jaoks olnud, aga Siiri filmis lastekodutüdrukuna ennem seda tuli veel film poliine hõbelõng, kus ma mängisin kammerneitsit. Siis sealt sündis kohe edasise ideed, et ma võiksin olla seal, naerata ometi, sest ma jällegi olin lihtsalt kättesaadav õigel ajal, õige inimene õigel ajal õiges kohas. Seal Tallinnfilmistuudio koridorides Me ringi käisime ja teised režissöörid, panin neid ka tähele. Siis Leida laius ja arvas, et ma oleksin sobiv selle rolli peale. Aga nagu ma hiljem kuulsin, oli tegelikult asi selles, et ma mängisin kitarri. Ja, ja kui olid Karoliine hõbelõngavõtted ja kui kõik olid väsinud, vaat selle Leida laius isesed ehk siis hiljem mina seda ju üldse ei tea neid tagamaid, mis seal kuluaarides räägiti meist. Aga siis ta ütles niimoodi, et, et oli olnud selline jutt, et kui kõik olid väsinud, siis Siiri võttiski, Darja mängis mingeid laule ja kõik nagu said oma mingi süsti sealt tagasi olid võimelised edasi tööd tegema, et ta andis mingi sellise energeetilise mingi impulsi. Ja ja siis ta ütles selle peale, taasta ta üldse hakkas uurima, et kes ma selline olen ja, ja on selle taga ja siis nad leidsid, et noh, et see kitarriga, see siiri sobiks hästi hinna. Aga hiljem on muidugi väga palju veetud paralleele sellega, et Siiri ongi selline või tegelikult siiski see päris nii ei olnud. Sest et ikkagi eks rolle üks osa, mis kirjutatakse stsenaristi poolt valmis, see on ikka üsna palju piiratud ja määratletud, mida ma seal ütlen ja mida ma teen ja kuidas ma käitun. Aga vitaalne tegutseja natukene poiss, tüdruk, tüdruk, tüdruk, masina filmi läksin, aga siin lõigati mul need juuksed seal lühikeseks kaamera ees, tegelikult see pidi filmi minema, aga siis selgus, et et oli mingi probleem lindiga. Ja kujutage ette, mul lõigati pikad juuksed maha, täitsa niimoodi, et mul oli pool sentimeetrit peas ja siis selgub, et lint on tagurpidi pandud sisse, sinna kaamerasse ja ei olegi midagi peale jäänud, siis telliti Moskvast mingi spetsiaalne parukas lõigati uuesti, Mulled juuksed maha, aga see ei olnud enam nii ehe. Ja ma arvan, et seal oli ka muid probleeme, mida mulle ei räägitud, ma arvan, lihtsalt ei mänginud seal nii hästi, kui oleks vaja olnud. Sest ma olin nii edev või noh, nii särtsu täis, et ma nagu, kui kaamera läks käima, siis minus nagu mind ajas kõik see no naerma. Tegelikult see, mis toimub, selline teatraalsus või mulle tundus kummaline, tahaks inimesele sõnad suhu ja ta peab nüüd olema naturaalne nende sõnadega. Mulle tundus see imelik ja ma kunagi ei saanud olla päris naturaalne, aga nüüd võib-olla läbi nüüd sellise oma elufilosoofia, mida ma olen endas arendanud, et tegelikult oled sa ikka ise igal pool, kui sa oled, ole sa kaamera ees, ei ole see ükskõik kus. Et nüüd võib-olla oleks võimeline mängima neid asju, mida mulle siis paluti teha. Nüüd on teie kohta öeldud, et ees on väga palju prantslannat kuskohalt see lapsepõlvest tuli sealt vääna pankadelt, kadakastelt karjamaadelt. No mina ei võrdleks ennast. Kell mulle ütles Ivo Eensalu, mängisin tee ühte oma valminud muusikat, ta ütles, et tead siiret, et sa oled nagu Eesti tipp ja ja mina ütlesin, mis sa arvad, kas ma peaksin olema õnnelik selle üle? Ja täitsa ka võtta seda, kui sulle see ei meeldi, siis ära võta seda kui komplimendina, kui sulle ta meeldib, siis on see ju tore. Ja mõtlesin seda, et tegelikult, et noh, mispärast võrreldakse, et noh, et kas ma olen prantslanna või mitte. Et tegelikult oleme ikkagi see, kes ma olen ja ma arvan, võib-olla sellepärast inimesed mõtlevad, et ma olen prantslanna. Natuke. Prantslased on need, kes on natuke rohkem kui teised inimesed. Olen käinud Prantsusmaale ja mul on tundunud, et, et et see selline suhe ellu või teistesse inimestesse niivõrd inimlik. Ja ka suhe sellesse, et inimesel on omad vajadused või õigused öelda just seal seda, mida ta ütleb. Et nad seal kammitsetud on nagu vähem. Aga seal on ka see kultuuriline taust on nii sügav ja ja nii minu meelest rikas. Et võib-olla see on andnud õiguse, prantslased tunnevad ennast nii nagu näiteks nad kipuvad rääkima ühtegi teist keelt prantsuse keelt, mis annab selle õiguse, mispärast meie arvame, et meie peame tuupima sinu väikesel Eestimaa peal keeli, et kuskile maailma jõuda, siis nemad arvavad, et nemad ei räägi ühtegi teist keelt selle õiguse, ja see ongi see, et see on nagu kuidagi omamoodi inimlik. Prantslased ei ole nii suur. Et see ei ole nagunii nii, ainult ma arvan, suure rahvuse küsimused. Ja millegipärast siis pannakse jahmule need prantslaste roller, võsa on tark ja Juliet, Masso on ja Irmalad uus ja ja siin on veelgi olnud neid neid võimalusi prantsuskeeles laulda. Ja läksin ma ka prantsuse keelt õppima, lihtsalt sellepärast, et, et tegelikult on see keel mulle alati meeldinud ka, mulle meeldib ka vene keel väga ja ja näiteks inglise keel on mul, ma olen töötanud nii palju inglise keeles ja, ja pidanud mõtlema ja need inimesed, kellega ma olen nagu välismaal kokku puutunud näiteks Saksamaal, kui ma olen lindistanud ja on ikkagi selleks suhtlemiskeeleks, on inglise väga paljuski maa, leian ennast mõtlemas inglise keeles ja need keeled on nagu mulle no nii omased või need on nagu osa minust soome keel ja saksa keelt oleme õppinud koolis, aga saksa keel ei ole mulle kuidagi nii hingelähedane. Millegipärast vä? Saksa keeles küll saan päris palju aru ja ma kuulan saksakeelset raadiot tihtipeale oma autos, aga ma lihtsalt selleks, et seda keelt arendada, endas ja hoida, et ma ikka ei läheks liiga kaugele, et ma ära unustaks. Väga oluline on tegelikult, ma arvan, osata keeli, sest sest siis sa saad ka aru, mida, mida teine keel hingab ja mida teised kultuurid mõtlevad ja mis, mis säde on selles kui te nüüd katsuksid teha väga lühikese kokkuvõtte kõigest sellest, mis me rääkisime siin just äsja ja selle rääkimise sees ja ka nii mitmel korral tuli lausa välja öelduna mõtte esile, et selle ma võtsin lapsepõlvest kaasa ja need aastad just need aastad tegid minust selle, kes ma olen. Aga mis need kõige olulisemad punktid võiksid need olla. Ma arvan, see vabadus, mida mul oli õnn lapsepõlves saada. Ma arvan, et väga oluline on see, mida on teinud minuga õpetajad. Kui ma olin seal internaatkoolis ja kui mul oli õnn ühe või teise õpetajaga nagu individuaalselt töötada oli fantastiline kunstiõpetaja kes võttis ning lausa koju kaasa vahest enda juurde, et, et istume koos ja arutame maailma nagu jällegi see, et nad ei pruukinud midagi rääkida, aga aga see, mida ma tajusin intuitiivselt nende inimeste juures see aura või näiteks minu kirjandusõpetaja, kes paari lausega paar lauset on mulle jäänud tänaseni meelde ja aidanud mul elus noh, nii paljudest asjadest üle saada või, või, või, või saada aimu mõnest asjast või minu laulmisõpetaja. Et ma usun, et need, et tegelikult, kui sa elad oma elu, siis sa kunagi ei tea, sa teed oma tegemisi, aga sa ei tea, mis nende tegemiste selline globaalne mõte on. Vaat sellest palju hiljem teada. Et palju hiljem tuleb selgus, et ahah. Et see inimene oli minu jaoks oluline, sellepärast et ma täna mõistaksin seda. Minu lapsepõlv on olnud kogu minu olemise aluseks. Oma lapsepõlvest jutustas Siiri Sisask. Temaga ajas juttu Reet Made.