Lastetuba. Täna räägime laste, ta juttu inimesega, kes on öelnud, et tema on jõuluvana tütar. Praegu suvisel ajal, nii nagu sa saademel kõlab, on jõuluvanamaast ja jõuluvana tütreks olemisest just nagu natukene varavõitu veel rääkida, aga ega see nii tavaline ei ole, niisugusi tütreid neil ringi, liigub. Tean seda, et jõuluvana elab suvel ka, et ta ei ärka surnust üles minut enne jõulupühi, v advendiajal. Ja üldiselt minu üks lemmikmänguasju oli, kui ma olin väike, olid jõuluehetekarp seda saanud muidu muidugi kätte, kui ainult kui jõulukuusk tuppa toodi või vahepeal oli ta siis näärikuusk juba koguni. Aga siis, kui ma olin haige vahel siis lubada tiga suvel toodise karp välja ja siis ma võisin neid. Jõuluehteid katsudes oli mu meelest noh, niisugune üliõnnelik hetk, sest nendega sai mängida ja nendel oli nagu mingi maagia juures. Mõnele munale oli siis tilkunud küünlarasva ja kõik see jõulukuuse lõhn ja need olid sihukesed pealegi väga erinevatest aegadest, sest ilmselt oli jäänud aegsetest ehetest niisugusi, kullatud pähkleid, mida siis moes näha ei olnud, aga siis tulid ka veel need nõukogude aegsed kus olid sisse kurutškaa, lumivalgeke ja niisugused nii-öelda patriootilisi. Sinul mulle vist ei olnud, vähemalt meil ei ostnud, aga niisugused teistsugused ikka teise ajahõngulised ja muidugi olid need paberindlikesed veel alguses alles, kui ma neid katkei mänginud veele. Me oleme lastetoas koos leelo, tungla ka. Ja ikkagi, kuidas siis jõuluvana tytar, ega ometigi seal lastetuba ei asunud? Pimaal meie perest, külmale maale, sel ajal, kui mina olin väike, oli ikka tubli pool, kui mitte isegi rohkem rahvast viidud, aga aga meie isaga elasime ikka Eestis oma kodus ja kuna ma olin kaheaastane, kui vanaema viidi ära Novosibirski oblastisse ja siis olin ma kolme ja poolene, kui ema viidi. Ema ei küüditatud, ema viidi vangi, kuna ta oli olnud kodutütarde juht ja kooli direktor ja, ja leid meil veel pealegi sinimustvalge kodus. Aga kuna isa oli juhtumisi sellest aastakäigust, kes oli parajasti mehe ja siis, kui võeti nõukogude armeesse, siis isa oli käinud oma Venemaaretkel tähendab, selle poole peal. Ja alguses tööpataljonis, kus oli pooled veerand eesti mehi, surid kas nälga või külma või muidu. Aga isa oli mul sportlane olnud, tema oli tugevdama, pidas selle vastu. Ja teisest küljest, kuna ta siis selles nõukogude armees või eesti korpuses õieti hiljem oli orkestris pärast seletada, tõusis teda, ei viidud ära ja muidugi ema oli alguses tahtnud mind kangesti kaasa võtta, aga kogu isa pere seda ei lubanud ja see oli muidugi väga tore. Enneolematult olukord oli, noh, nagu praegugi on olukorrad, mida enne ei ole olnud vanades mallide järgi ja vanaemade niisuguste kommete järgi ei saa elada ja mudelite järgi siis samamoodi lihtsalt nähtavasti mingi vaist ütles siis nagu isal, et kuigi väga raske muidugi laps jääb ju ikka ema juurde, aga mind jäeti siia ja selgus, et Need, lapsed, kes emadega kaasa viidi, kujumad vangi viidi. Nad jäeti siis vangla lastekodudesse ja sugugi mitte iga kord, kui ema tapiga viidi teise kohta, et last ei viidud kaasa. Hea, üsnagi mitmed eesti lapsed, kelles tema okos rääkiskuda tagasi tuli ei tahtnud oma emasid enam tunda, sest neid kasvatati seal selles vaimus, et vaata, Ta on õnnetus juhtunud, sa oled sündinud rahvavaenlase poja või tütrena ja sisendati seda viha natsionalismi ja, ja kõige niisuguse vaenuliku vastu. Et ma jäingi isaga, kuigi ma kujutan praegu aitäh ja alles praegu ma saan nagu aru sellest kuivõrd haruldane isa mul oli. Seepärast, et ikkagi ta ei olnud sugugi mitte niisugune naiselik meesterahvas ega noh, niisugune, kellele tuli pesu pesemine või söögitegemine hästi välja, aga ikkagi häda kahekesi kolme ja poole aastase lapsega veel tüdrukuga, pealegi, et ega see ikka tal naljaasi ei olnud. Kuidas ta siis jõuluvanal isa oli, mul kooli õpeta ta ja, ja ta oli minul küll hiljem leiti hoidja. Tol ajal oli neid kerge leida, sest vanainimesed olid samuti kas väga väikeste pensionitega või täiesti ilma mingi toetuseta ja siis nad olid heal meelel nõus lapsi hoidma ja oli vist koduabilisi rohkem inimestel kui hiljem. Väga palju olime ometigi isaga igal pool kaasas, koolis samamoodi. Kui ma tundi seganud, siis ma katsusin hästi hea laps olla, mitte segada tundist, muidu ei lubatud tulla. Ja samamoodi ka koolipidudel. Ja tol ajal muidugi ka ei elanud ühest palgast intelligent ära. Nii et isa pidas veel rahvamaja juhataja ametit, kuna ta mängis väga palju pille ja ta oskas hästi joonistada, oli käinud ka näitemängu kursustel ja kõiki niisugusi asju, mida maasoolad vanasti pidid oskama. Rahvamaja juhatajana muidugi, hakaltav pidi mind jälle kui olnud kuskile jätta, kaasa võtma. Tegelikult jah, ükskord peaks palju aega olema ja kirjutan memuaare nendest aegadest alates varrudest ja lõpetades matustega pulmadest ja, ja ütleme nendest valimiste päevadest, mis tol ajal maal koolimajades toimusid ja muudest isetegevus üritustest ma võtsin kõikidest ikka osa ja midagi ei olnud parata, kuna ma isa sabas olin, siis ma ikka pidin selle ära nägema, kuidas seda jõuluvana tehakse ikka võrdlemisi varakult. Aga, aga muidugi, see oli nagu minu jaoks meie ühine saladus, et mina üksinda justkui teadsin terve maailma inimestest, et minu isa on jõulukonnad, kingitusi seda nägi ju iga koolilapsed viidi raha kooli ja siis saadi ühe mandariiniiga ja mitme küpsisega pakselt. Aga jõuluvana see müsteerium jäi mulle siiski alles kuidagi. Millal te mäletate iseennast? Esimest korda ei saa täpselt kindlaks määrata, sellepärast et palju asju on, mida räägivad vanemad või teised inimesed sinust ja siis hakkad nagu mõnda asja uskuma, et see oligi nii, tegelikult. Ta on väga palju asju, aga mis neist oli kõige parem? Ja kõige rohkem on mind nagu rivist nüüd viimasel ajal enam ei vii välja diviis rivist mälestusi välja see, et kuna noh, ema oli ka enne väga pikka aega ja Kukkolid õpetaja staaž 40 aastat ja ma ikka selle koolimaja vahet väga palju jõlkusin ja väga paljusid lapsiga muidugi tundsin endast vanemaid, eriti just. Ja siis need, kellega sai hiljem kohtutud, kuidas nad kõik rääkisid, kuidas nad mind hoidsid ja mida ma siis tegi mõnda asja nagu üldse ei mäleta, et võis olla ja, ja siis lõpuks jäi vahel niisugune tunne, et mul on nii palju hoidjaid olnud, et kas üldse seal Ruila kooli toimus, sel ajal kõik käisid mind hoidmas, õppis, ma mäletan jah, igasuguseid laule, mida me laulsime siis nii isaga kui emaga, sest tol ajal palju lauldi kodude süld ja ja see oli nii loomulik, et kui sa midagi tegid, siis laulsid. Praegu paistab see nagu tümps taga ja no mis seal teha, igal ajal on omad kombed, aga aga tol ajal oli küll jah, niisugune laulmise asi. Hämaralt. Ma arvan, et üks esimesi mälestusi oli siiski pidevam, see, kuidas me isaga kahekesi vaatasime järele, kui ema kahe püssimehe vahel läks, siis sellesse musta kongiga autosse, see oli koolimaja juures ja lühike päev oli, see oli siis aprilli alguses päike läks väga varakult looja ja niisugused tumedat siluetti, vaata kuidas isa kuskile pani koeri kinni, ilmselt need läksid siis nendele püssimeestele kallale, sest meil on alati koerad majas olnud, isoli harrastas jahilkäimist Kaja ja ma olen nagu koerte seas üles kasvanud kogu aeg. Vaat seda ma mäletan seda vaigistamist ja ja seda emaminekut. Ja, ja siis muidugi väga linna mälestused on mul kõige eredamad on raekoja platsist, sellepärast et kui isal oli lastega kuskile võistlusele üks, kuhu mind ei saanud kaasa võtta ja ja noh, eks ma oleksin ikka hirmsasti seganud ka, sest ta oli väga fanaatiline sportlane ja ta väga fanaatiliselt tegeles ka füüsiliselt andekate lastega samamoodi kui vaimselt andekatega tavaliselt nagu õpetajad jagunevad kas tegelevad ühtidega ja kellel on füüsilisi eeldusi ja teised nendega, kes luuletusi loevad ja laulavad ja aga temale, nagu nad kõik sobisid hästi ja siis mind ja toodi linnatädide juurde. Ja mõlemad isa õed olid juuksurid. Et juuksuriateljeedes või töökodades olen ma kahes kesklinna omas ka väga pikki päevi veetnud. Üks tädi töötas voorimehe tänava juuksuris ja teine raekoja platsil ja siis vahetused olid neil ka niimoodi kordamööda. Üks lõpetas vahel, kus see siis viis mu teise juurde ja ja see raekoja platsil ringi vaatamine oli mu jaoks nii huvitav, mul oli oma padi kaasas, ma istusin seal trepi peal. Ja muidugi noh, nagu palju kordi Öeldakse, et ingel paneb padja alla, aga mul on seda hoidmist küll olnud, sest kukkus nimelt sees juuksurisild, siis olid suured siuksed, tähed, klaas ja, ja vineer, mis nad olid. Ja ma ei mäleta, kas ta oli juuksur või juunior, aga ilmselt ikka vist juuksur. Ja ma jäin selle u-tähe sisse täpselt kaare sisse, kus niimodi alled, kilde olid kõik kohad täis ja muidugi kõik. Mõned inimesed olid seal haavata saanud ja killuga ja kõiki mina istusin rahulikult selle u-tähe keskel ja killud olid ümber ja midagi nagu ei osanud kartagi pärast oli nagu hirmus. Ja meeldis mulle nende juuksuri tädidega juttu ajada. Rohkem meeldis mulle maniküüri tädi kelle nimi oli tol ajal veel kutsuti siis vana oma vahe juuksurid rääkisid preilid ikka ja prouad, preili seene oli minu sõbranna kes värvis mul alati väikese sõrmeküüne ilma rahata Ta punaseks või roosaks või nokk tingimata väga niisugused magusate värvidega üle ja ja temaga sai maailmaasju arutada, ta oli niisugune, et ta ei naernud iga asja üleilmselt, ma olin vist selline laps, kes armastas arutleda ja oma lapsed on ka nendega on minul olnud huvitav rääkida, aga muidugi kui kohe lapse kogemus. Ja kui ta arutab, siis võib mõni asi paista naljakas, mis tegelikult takkajärgi mõeldes on päris arukas ja vaimukas ja mille järgi võiks vahel elu sättida. Aga see grilli seene kuulas mind ära ja me arutasime maailma asju, teised naersid aeg-ajalt selle üle, kui ma näiteks salaja huulepulga tädi käest sai. Kotist võtsin, suu punaseks, tegin ja siis naerdi. Aga preili seene sai aru, et tahtsin ilusam olla, aga arvas, et ma ei ole ilusam kui muidu ja kõik, mis toimus raekoja platsil, seda ma mäletan, siis tol ajal ei olnud neid ammukid neid jäätise, pingviini, poode, seal laid oli, juurvilja vist oli, aga üks oli mänguasjade pood ka seal samas reas ja seal oli väga huvitav käia kõik need lõhnad ja teata enese vaoshoidmine, sest et kõiki oleks tahtnud, aga vahel siis palgapäevadel üks või teine tädi ütles, et ma võin ühe asja valida ja kui raske see oli, siis valid sealt kasvavad Tase leierkast, mis tegi tindi rindi lindile lind mingi vene viisi seal mängisid või siis võtta siis olid papptaldrikut mängutoitudega, kus oli ananass, mida na pildil võis näha ainult ja kotletid, midagi sellist, no kuule või siis, või siis need nuku pea, millele õmmeldi riidest kehad juurde ja kõike oleks tahtnud nii hirmsasti. Aga valisin ikkagi kaleidoskoop, mis oli minu jaoks, et kaks kordama valisin kaleidoskoop jo jooli tol ajal ka veel muide moes. Ma ei tea, kas ta tuli siis Hiina kaudu või kuidagi ja ta ei olnud niisugune nagu praegu tuli hõbepaberiga ja, ja muidugi üks jojo sai kohe kiiresti kahjutuks tehtud, sest lapsel on ju alati vähe näha, mis seal sees on ja kui välja, et midagi suurt erilist ei ole, pappi paberit täis, siis oli suur pettumus. Ja sama kaleidoskoobiga ka teist, ma võitsin siis väga kaua, aga esimesega oli nii, et et minu unistus oli säilitada seda mustrit, mis ma sealt lõin, enda meelest enda loodud, seda ilusat säravat oli ikka midagi erilist, vaatad vastu akent ja need sellised rohelised, mis lastele meeldivad, siuksed türkiis, rohelised õied ja punased ja roosad ja kollased ja mitmed sinise varjundid ja siis võtsin ette, kui ilusad oleks noh, niisugust mustrit joonistada ja siis sättisin, keerasin seda kaleidoskoop just niikaua, kuni tuli see kõige ilusam muster ja siis panin tasakesi laua peale Tõin käärid ja lõikas katki, et saaks seda mustrit. Ja see oli ikka kohutav pettumus, ma mõtlesin, et see on midagi muud, et see on ära vahetatud, see ei saa olla, minuga leidus koop, seal oli siis mõned pikad peeglikillud ja siis peenikesi klaasikilde peotäis ja oligi, kõik, oli nii kohutav pettumus, et noh, pärast ma siis uurisin järele, kuidas on siis järgmine kord sain üle tüki aja kaleidoskoobi, siis ma enam ei lõhkunud. See oli sellise üksildase lapse maailm kui jõle õdesid ja vendi. Ma päris hästi mõistan seda, sest ma olen ise ka 80 laps ja ikka minu ema on juuksur, nii et mulle tuleb nii palju tuttavat Te kõik need juuksurisalongide lõhnad segatud odekolonni, st ja, ja lakist ja paljust muustki. Ja aga samasse üksiku lapse tüdruku maailm, kes tahab rääkida täiskasvanud inimestega, kes tahab ise natukene luua. Aga samas päris huvitav oleks kuulda kodu oli maal ja see tädide maailmale linnas. Kuidasmoodi see vahekord maa ja linna vahel väikesel tüdrukul oli. Ma arvan, et umbes nii nagu praegugi on nagu kahepaikse elu ilma ühed või teised lihtsalt ei kujuta oma elu ette, mõlema jaoks on omad voorused ja omad pahed. Ma ei oska öelda, kui ma ikka olin tükk aega kodus olnud ja siis ma ikka igatsesin just neidsamu lõhnu ja neid peeni tädisid, kes seal olid. Ja seda nad ei joonud kohvi, vaid tassikest kohvi jooma, läksid oma eesriiulite taha ja ja šampooni nimi oli vedelseep, sest shampoone nagu tol ajal ei olnud ja kõik need ja samuti tädid viisid mind. Noh, eks nad vist aletsesid nendel endil lapsi olnud, Yaletasid just, et nagu ilma emata, aga haletsust kannatanud, ma ei saanud sellest aru, kui tänaval tuli jälle keegi tädi vastu ja siis öeldi, Elledzion Watson, Felixi tütar, vot näed et näe, ema viidi sinna ja, ja see oli mu meelest nii töötu kuidagi, et ikka üht ja sedasama kogu aeg korrutati, aga eks sel ajal oli selliseid inimesi väga palju. Ja mulle meeldis just jälgida mulle, ma nägin linnas rohkem inimesi maal nägi rohkem loodust ja loomi, aga inimtüüpe, sest vahepeal mõtlesin just, et need üleminekuajad on mingil määral sarnased just intelligentsi jaoks, sest kusjuures erialad, mis on seotud naistega, nende erialade inimesed, elavad siiski ka üleminekuaegadel natukene normaalsemalt kui teised, sest et ükskõik, kas ta nüüd saksa ohvitseri naine või vene ohvitseri naine või eesti ohvitseri naine tahab ilusika välja näha ja, ja ükskõik millest siis võtaks, aga naine peab saama oma ilusaks tegemise raha kätte ja siis ühtlasi ka ka siis nähtavasti õmblejad, juuksurid on natukene lahedamad toime tulnud ja siis käisid vanad tädikesed, ega noored käisid pakkumas hõbelusikaid seal ja perekonna monogrammidega, nii eestlased kui venelased ja ja ehteid ja, ja siis ametlikult visti tohtinud neid müüa, ma ei tea, kas siis olid komisjoni poendiks, võib-olla olid, aga võib olla ka vääriskivide ja kõige muuga olid omad seadused siis juuksuriprouad või siis nende kliendid ostsid ikka üht-teist sealt pidevalt ära või siis toodi jälle odavastist õlid, neid vähi lakkasid müüdi, need konservid, ma mäletan, mida siis muidu nagu ei olnud natuke nagu teine maailmu, mis see oli niisugune põnev ja, ja mulle meeldis vaadata. Juuksurid vahetasid oma riideid, neid kombineesid. Mõtlesin, kuidas inimesed nii rumalad on, miks nad panevad nüüd oma koledad hallid ja beežid mingid kostüümid peale ja ja varjavad need ilusad roosad, helesinised ja valged pitsilised need kombineed ära, et kuidas see on nii ilus, kui mina suureks saaksid, siis ma läheksin ainult sellises riides tänaval? No eks praegu muud tegelikult midagi sellist on, nii et ma ise enam kus niisuguseid kombini ikka lähed välja. Kui ma olin natuke aega olnud linnas ja tädide juures öösiti olime, kartsin nagu kuidagi üldse pimedust kartsin. Ma ei tea, kas oli sellest väiksest peast nendest ehmatustest või mis. Aga Ma ei armasta pimedust praegu ka, millest seesugune mustade jõudude aeg ja ja siis ma igatsesin hirmsasti koju kõik selle oma pulkadega voodisse ja oma need niisugused, et maal nagu need vanaaegsed linased suvel jahedad, linaatsid nende nende lõhna sisse ja siis ma nii väga ootasin, ikka ei saa, et isa jälle tuleks. Tulin veel ka kolmanda tädi juures, kes elas nõmmel, see oli ema õde tema juures mõistusin värava tänaval õmblusmasina peal ja vaatasin kogu aeg. See oli algusaeg, kui siis jah, päris veel oli, kui ma veel ema kaotasin, kui veel kohus ilmselt ei olnud olnud ja otsin meeletult isa ja kui ma siis nägin, siis ma ei teadnud, mis teha, esimene tuli ennast kohe ära peita. Pisarad tulid silma, et nüüd ma saan koju ja ja oma koerte juurde oma nukkude juurde ja oma üldse oma elamise juurde. Et niisugune kaebaik, tantsija, elu, kogu aeg olnud. Millal luuletused hakkasid meeles Malcum? Ja neid ma olevat jah, mõelnud välja enne kui ema veel ära ütleks, nii et ta üht kui teist kirjutas üles ja üldse nagu tädid siis kirjutasid vahel ka linnas üleskuma, jälle olin niimoodi armastanud, jalgu kostitada ja siis tõsi, välja mõelda igasuguseid niukseid vemmalvärsse, enamasti natukese naljakaid ja päevakajalisi muidugi, et mis juhtus ja pool kaustiku täitub mul praegu kahanes veel kirjutada. Ma ise muidugi ei armastanud üldsistmatutatmildis välja mõelda, aga et trükitähtedega ta ei tulnud nagunii ilusse, kõik kirjatähti veel siis ei osanud ja hiljem küll sai siis ja ma käekirjaga olin alguses koolis ka hädas, sest ma olin ju niimoodi metsikult kasvanud, laps, ta isa muide väga hoolitses minu eest jäigalt, olen käinud, kaasas ja puha. Aga noh, niisugust nagu öelda. Nagu praegu lastele käeline tegevus niimoodi, et kellegagi koos oleksin heegeldanud või, või midagi voolinud või teinud. Isa joonistas ja joonistas ta, ma küll armastasin jah, aga aga noh, täiesti niisugune. Kooli läksin siis, ma teadsin küll kõiki asju, aga vot just nimelt kirjutada ei viitsinud ja plekid tulid vihikusse ja siuksed selle luuletuste kirjutamisega oli tükk aega, nii et ma lihtsalt. Kui juba ema oli tagasi, siis ta hakkas mind sundima, et nüüd teed harjutusi ja ja kirjatehnika oli mul esimeses klassis ainuke 14 olid viied ja, ja see neli oli ka armu pärast pandud, et noh, teised hinded olid vead. Kohutavad võisid need vihikud küll, praegu mõtlen. Kui isa oli hea ja innukas sportlane, siis seda füüsilist tegevust ilmselt oli ka koos temaga. Aga siin läks meil jutuks veel enne, kui me mikrofoni olime avanud, et isa oli päris nii hea sportlane, et et kunagi olevat olnud peaaegu minemas olümpiamängudele. Ja see oli, tähendab Berliini olümpiamängude eel ja takkajärgi nagu mu vanaema isa ema ikka ütles, et ei või iial teada, mis millekski hea on, et et ma kujutan ette või sisa olla, sest et sellel otsustaval jooksul jäi tema kolmandaks kaks esimest, see oli siis kas oli Veetõusme ja uba või oli see pelsinski? Mu isa oli ka Felix, nii et nad olid jah, kaks, kes tol ajal oli kandidaadid, aga Toomas Uba, isa oli see Reginald Uba, kes siis nagu minu isast, see oli muidugi noh, ma ei tea, kui palju ette jooksis, aga mitte väga palju, aga nad olid enam-vähem vist nii võrdsed olnud sinnani. Ja see võis ikka hirmus pettumus olla talle, et noh, nagu sellest välja jäi, aga, aga vanaema oli jah, kindel, et kui isa oleks seal olümpiamängudel käinud, siis oleks kindlasti temaga ära viidud Stalini ja kohe päris kindlasti sest turniti meil kodus kõik need tema diplomid ja asjad diplomeid suurt jäänudki. Auhindadest jäid jah, medaleid küll osa mis oli kuskil kapipõhjas ja osa siis vanaema viskas jõkke. Mõtlesin, et parem ennem mingu need medalid kui et, et mees, tema poeg ära läheb, noorem poeg, isa, noorem vend, viidi ära. Murdvas see on nagu hoopis teine aeg ja nagu jutt, on see juba sõja eest. Kas sellest spordinoh nihukesest Fanootilisest peaaegu tegemisest kasvas välja, siis isa juures ka tahtmine oma tütart? Ütleme füüsiliselt proovile panna ja seda küll alguses ta ikka võttis, see tähendab meie kõik meie minekud bussi peale, sest tol ajal käisid juured bussid, nii harva. Haapsalu maanteed kutsuti Lihula maanteeks. Me mäletan, kui pikk tundus ja et sinna bussi peale minna. Õige väike olin, siis võttis isa mind turvalisust, ta oli samasugune viimase minuti mees nagu minast paistab. Vaat hirmus ajaraiskamine, kui sa oled liiga vara kuskile kohal. Kuigi selle ajaga muud ka ei tee, aga ikka oleme niisugused olnud kogu aeg ja siis viskas mu kukile ja siis tegime jooksu. Aga hiljem ta mõtles välja pedagoogilise nipi. No kuna me elasime, no ilmselt need jutud olid kõik isa oli teinud palju Soomes ja Lätis ja Leedus võistlemas. Eesti maavõistlustel, Paavo Nurmi oli tema suuride Itaalia Paavo nurme poest toodud lipsuda kandis pidupäevadel puha ainult ja ja siis me jutud olid kõik puha sellest sellest ajast ilmselt sissesõjas else aja spordist ja meie bussi peale jõudmise eelduseks oli see, et isa oli Paavo Nurmi pinali Emilt Satopek ilmselt kaks. Noh, niisugust selle aja rivaali ma ei tea, mikspärast ma just Satoppetuusis oli siis otsustav, jälle jooks mingiks. Tegime alati seda keskmaajooksumehel oli siis vastavalt, kas siis hakkasime poole tee pealt või siis umbes poolteist kilomeetrit tuli seda maad ja, ja siis me jooksime võidu. Ma arvan, et kama ei ole ju suures peast mingi spordiga tegelenud, et eks ma oma vanematele olen võlgu tänu võlgu selle eest mõned mõnedelegi löökidele, mis on olnud üsnagi raske tulla nagu, nagu vastu pidanud. Sest üks ilus asi, mis on sportlaste juures, mida ma olen märganud, et nad on kaotuses ka ausad, võib-olla mõni on jah, mingi eriti agrelva iseloomuga, aga noh, nad on harjunud sellega, et et kui ma ei tee, niisiis võib-olla ei võida ja kui ma ei tee naasis, on teised võimalused ja, ja see, et võit ja kaotus, mõlemad on reaalsed asjad, nad on harjunud maast madalast juba kaotama ja nad seepärast ei, ei ole niisugused väiklased, võib-olla nad on natuke suuremeelsemad, kui on need, kes ei ole spordiga ja just niisuguse rekord või tippspordiga tegelenud natukene üle mõnedest pisikestest asjadest, millest ütleme näiteks filoloogid, tihti ei ole veel eriti mehed, ma ütleksin, niipalju kui ma olen märganud, mina olin nii harjunud jah, sellega. Ma arvasin, et kõikide kodus on medaleid ja neid lusikaid vaase ja ja kelli, asju, mis, mille peal on need plaadid, et teine koht 800 meetri jooksus või esikoht selles või teises, sest teistel nähtavasti oli siis see hõbelusikat ega autasustamine oli niisugune põhiline. Pärast jama vedasin neid õue ja liivakasti, neid asju ja, ja isa ei osanud ka Mullen vältet. Niisuguste asjadega ei mängita ja see oli nagu niisugune minevikku kullad. Et ta oli kolmekordne Eesti meister olnud, sedda jopelnud, üldiselt sellega talle meeldis küll jah, et sellega tegeleda kõigi niisugusi liikumisega kohe surmani. Aga alles matustel ma sain tema omaaegsetelt kolleegidelt teada juttudest. Ta oli kolmekordne või neljakordne Eesti meister kogu sellest ajast dokumente suurt meil ei ole säilinud. Juustet palju viidi läbiotsimisel ära ja palju visanud hirmuga ahju, sest kõik need spordipeod või võistlused, kus osales ka kaitseliit, need olid ju viiekümnendatel aastatel väga hirmsad või kus oli näiteks isalippu heiskamast sinimustvalged, solid nagu surmapatt. Kuigi ei saanud punalipu heisata Eesti vabariigis, eks ole, kui ka oleks tahtnud väga sportlane. Olime teiega, head kuulajad, ühe hetke koos leelo tungla ka tema lapsepõlvemaal saates lastetuba ja tahaks nüüd saate lõpus küsida seda, mida ma olen küsinud küll kõikide nende inimeste käest, kes selles saatesarjas on esinenud, et kui väga lühidalt kokku püüda võtta, et mis oli see kõige olulisem, mida on lastetoast kaasa võetud, need täiskasvanu ellu, mis on vorminud teid just selliseks, nagu te täna olete. Kõige kurvem tõsiasi oli see, et ma ei teagi missuguseks, ma oleksin kasvanud, kui ma oleksin saanud koos olla rohkem emaga oleksin võib-olla rohkem natukene naiselikke vigureid õppinud, mis tähendab heas mõttes niisuguseid, kuidas, kuidas ühes või teises olukorras käituda. Aga aja paratamatuse sinna ei ole midagi parata. Ta. Olulisem kõige olulisem oli see, et et ma õppisin lootma ikkagi kõige lootusetumas olukorras oli alati nagu mingi väljapääs ja, ja see, et ükskõik kui halb olukord ka ei ole, häid inimesi on ikka olemas. Ma ei, ma ei taha sugugi öelda, et, et praegu neid ei oleks, praegu on inimesed kõik väga oma murede külge kapseldunud, siis oli rohkem ühist muret, sarnaseid kurbi saatusi ja sarnaseid ootusi oli. Aga noh, see, et võib-olla see on isegi natukene sinisilmne ja naiivne, aga ikkagi, et et ikka kui must ka olukord ei paistaks, et ikka on lootust, et läheb paremaks ja ikka keegi kuskilt tuleb ja keegi aitab ja ja ikka ingel paneb padja alla. Ma ütlen, võib-olla seal naiivsus, võib-olla Sovlinskus. Ja, ja see on mind küll saata. No peaaegu igas olukorras ka. Lastetuba.