Tere head pühade jätku keele saate seltsis, minu nimi on Piret Kriivan ja pühade saade on seekord viisakast suhtlemisest ja viisakas suhtlemisest veebimaailmas keele viisakusest, veebimaailmas, kuidas kirjutada viisakat e-kirja. Ja saates on Tallinna Ülikooli eesti keele professor Reili Argus, tere päevast. Tere päevast. Ka e-maailmas on suhtlemisel omad reeglid, on etikett, mida silmas pidada, kui suhelda ja sellele on pandud oma või antud oma nimi ka netikett. Just jah, selline selline mõiste on paljudele tuttav küll ja see on siis nüüd kõik netikeskkonnas seotud viisakus. Ja sinna alla mahub veel terve hulk erinevaid viisakusi. Et on täiesti ise asi, kuidas suhelda blogis foorumis, kuidas Skype'is hoopis teistmoodi käib ametlik meilisuhtlus ja sõbrakirjad. Igaühel omad reeglid. Me võtame täna lähema vaatluse alla meili suhtlemise, sellepärast et meilimaailm on küll see maailm vist, kes vähegi internetis arvuti taga istub, see meilimaailmas ka suhtleb, tegelikult kindlasti. Mis siis on selle meilisuhtluse eripära teiste suhtlemistega võrreldes? Meelis õhtust on ka mitut tüüpi. Et kui ma kirjutan sõbrale, siis sellel suhtlusele on oma reeglid, kui ma kirjutan ametnikule sellel suhtlusel jälle omaette reeglid, vahel saadan meili teel müügipakkumisi et siis jälle omad reeglid. Ja, ja nii on, et iga igat tüüpi kiri on ja peab olema natuke isemoodi ja alluma isemoodi viisakusreeglitele, sest et iga kirja saaja ootab endale vastavat endale sobivat suhtluste viisakus aastat. Et sõbrale tõesti võib kirjutada džauja ja kuule, lähme homme kohvikusse ei panne motikane ka, siis seda kindlasti ei saa teha ametnikule. Sõbrale võib isegi kuule kirjutada lühendatult, nagu tänapäeval on ka LE. Jah, kui Sugar pahaks ei pane, miks mitte. Aga kindlasti ei sobi see ametlikus suhtluses seda paraku siiski vahel esineb. Üldmulje e-kirjast kõige esimene asi, mis silma paistab, see, kas see ongi kõige oluline juba selles peab vahet tegema, et kas kiri on sõbrale ametnikule või on ärikiri. Just üldmulje hakkab tegelikult meil aadressist. Ja kui ma saan kirja näiteks aadressilt Hot Lips või kuul beibe siis üsna selge on see, et ma ei saa vastata sellele kirjale päris neutraalselt, et see ikka mõjutab minu suhtumist, kuigi see kiri võib olla täiesti sisult neutraalne ja üsna ametlik. Nii et. Kui inimene endale meiliaadressi teeb, siis ta peab selle peale juba mõtlema, kellega ta suhtleb selle aadressi kaudu. Just nimelt enamasti on Eesti asutustes ikkagi aru saadud juba, et tööalaseks suhtluseks on meil ees ja perekonnanime sisaldavad meiliaadressid need kõige neutraalsemad viisakamad. Ja kui kirja saaja näeb aadress, silt, mille nimi on talle tuttav, tuleb kiri, siis ta suhtubki sellesse juba hästi. Teine asi, mis kirja üldmuljet hästi palju mõjutab, on kohe teema see minema kirjutame pealkirja reale. Sellest sõltub ka jälle see, kuidas meie kirja suhtutakse. Et ühelt poolt see, mida nad pealkirja reale kirjutama ei tohi olla liiga üldine. Näiteks isiklikust kogemusest, et kiri, mille pealkiri on tere võib istuda minu postkastis ja mitu päeva. Sest ma lihtsalt miskipärast mõtlen, et seal ühelt sõbralt ja siis, kui nädala lõpus selle kirja avan, siis selgub, et see on täiesti ametialane kiri, mida ma tegelikult ootasin nädala sees. Ja ma ei taibanud seda tere pealkirjaga kirja lihtsalt lahti teha. Liiga familiaarsed. Ja, ja see pealkiri on veel teises mõttes hästi tähtis. See on meie tavaarhiveerida infot postkastis. Me jätame paraku oma meilid alles vahel pikemaks ajaks eriti olulised meilid. Ja siis, kui meil on mitme kuu pärast vaja midagi otsida siis me ei leia ega leia, meil on endal raske otsida. Vahel võib juhtuda nii et sa tead, et oh, mul oli ma selle inimesega ju kirjutasin sellel teemal, et need andmed on mul kuskil olemas ja siis sa otsid ja otsid, kirib kirju ühelt samalt inimeselt on võib-olla palju ja kui nad kõik on pealkirjaga vastus või küsimus või probleem, et siis see pealkiri on väga ebainformatiivne, see ütleb hästi vähe. Ja siis ongi, et tegelikult oleks hea, hakkame viitsiksime vahel pealkirja üle vaadata ka suhtluse käigus juba ütleme, et esimene kiri on küsimus siis vastus. Ja kui kirjajada jätkub umbes 10 kirja, siis võib-olla kümnendas kirjas ei ole, ei küsimusega vastus, vaid selle kirja sisu on hoopis midagi muud. Hea oleks siis värskendada seda teemarida. See võib tunduda tüütu. Aga tagantjärele olen leidnud, et nii mõnelgi juhul oleks pidanud seda tegema, kui ma veedan 20 minutit tuhlates oma postkastist otsides mingeid andmeid Siis see teemakast Pealkiri tuleb valida selline, mis saajale kirja saajale ütleks midagi. Lahendaks midagi just nimelt ülikoolis on meil üsna sageli selline probleem, et üliõpilane kirjutab kirja pealkirjaga mure kellel ei oleks ja kui neid muresid on ühel päeval seal postkastis 10 tükk, siis sa vaatad neid ja mõtled, et millisest võiks alustada. Et hea oleks, kui oleks natukene Sissejuhatust selles pealkirjas juba natukene siin teemasse viivat infot mille kohta või millega seoses see mure on või või kui on küsimus, siis, mille kohta küsimus või kui on tõesti kiire küsimus, siis võiks ka pealkirjas kirjas olla kas õppematerjal või puudumine või, või eksam või seminaritöö või midagi säärast. Et natukene võiks inimesele infot anda nii teemadel ja täitmisest edasi, kuidas kirja alustada. Nüüd oleneb sellest, kelle poole me pöördume, kõne on ametialane suhtlus, siis on alati viisakas alustada pöördumisega lugupeetud ees ja perekonnanimi. Ja selle pöördumisega on huvitav et eestlase viisakustaju on selline kolme tükiline. Kui me kirjutame lugupeetud Andres kõrver näiteks siis seda tajub eestlane viisakalt, kui me pöördume, nii et härra Andres kõrval ka see on viisakas. Aga juhul, kui me kirjutame lugupeetud härra Andres kõrval juba Nelid ühikut või neli sõna siis tihtipeale Eesti inimene vaatab, et oi, oi, oi oi küll nüüd lipitsevad, et mida nad tahavad, õigupoolest palju, natuke palju on. Ja see kolm tükki paras kunagi üks üliõpilane mõõtis pöördumise ühikuid, et kuidas inimesed reageerivad kahele tükile. Lugupeetud ütleme, lugupeetud kõrven, lugupeetud Andres, no see ei sobi mitte. Sellele kahele tükile reageeriti halvasti, öeldi, et see on väga ebaviisakas. Kolm tükki oli paras. Kas siis härra Andres, kõrven? Lugupeetud Andres kõrve on, lugupeetud härra kõrven see sobis ja neli tükele järele natuke palju. Nii et nii ta on parasjagu ja eks see keeleline viisakus ongi viisakus üldse ongi ju tegelikult see, et ma annan kõike täpselt nii palju, kui vastaspoolminut ootab. Et otstarbekalt, mitte liiga palju, mitte liiga vähe, aga kirja alustades on ikkagi soovitav nimeliselt pöörduda inimese poole võiks küll ikkagi nimeliselt pöörduda, jah. Et see on igati ametisuhtluse jaoks igati viisakas. Vabamas suhtluses võib ka teretada, nii et selles ei ole ka midagi imelikku, kui ta oma kolleegiga kirjutata, siis teretamine on täiesti loomulik. Mina mõtlesin, et eriti viisakas ongi kirjutaks, tere, härra, see ja see. Aga kui pere, lugupeetud härra, see ja see, siis oleks juba väga hirmus, see läheb juba paljuks. Nii et kõigepealt võiks jah pöörduda. Ja, ja mis need Eesti inimese keeleprobleemid selle pöördumise juures on, et ühelt poolt kipub meile sinna tulema see inglise keele pärit koma eesti keeles tere järele ei saa panna koma, sinna pannakse ka see ju märk või ei panda midagi. See tähendab, et käsitletakse kui eraldi real olevat pealkirja. Aga mitte mingil juhul omasest koma on lausa sisemärg. Ka oma peab olema lause sees, seega pärast koma peaks algama justkui väikese tähega midagi mingi poolik lause või midagi sellist. Aga kui on, kui ma kirjutan, tere, Reili, vaat siis on üte koma ja üte komanika alles. Nii et tere, Kertu, tere Reili. Tere, Peeter, kõik sobib väga hästi pärast tere. Enne nime on ikka ütte koma. Aga kirja lõpetamine? See on minu meelest veel keerulisem, kui alustamine, aga lõpetada kuidagi tuleb ja ka tuleb kuidagi viisata. Et seda teha jah, jälle ametlikus suhtluses kirjutame alla, kas lugupidamisega austusega või mingisuguse viisakusfraasi, mille järele me ei pane koma ja rida allpool lõpetame siis oma nimega võime lõpetada selliseid fraasiga nagu tervitades või või midagi muud vabamas suhtluses siis kas jõudu soovides näiteks või muud väljendid, aga igal juhul ilma komata. See tervitades on mind pisut segadusse ajanud, sellepärast et kui ma alustan kirja Perega siis, mida me seal lõpus ikka enam tervitan ja kui palju võib tervitada just nimelt, et ega ei ole vaja kogu aeg tervitada. Et siis sobib täiesti lõpetada, lihtsalt nimega ei ole sugugi ebaviisakas. See on hästi, ma olen seda kartnud ja nii nagu lõpuski tervitamisega, on ka ju see lugu, et kui te kirjutate esimese kirja inimesele hommikul systeretate, aga kui päevas on juba mitu kirja vahetatud, siis teises, kolmandas, neljandas kirjas on väga imelik iga kord uuesti teretada, et see on täpselt sama situatsioon nagu kolleegidega koridoris kohtades, et kui jälle uuesti kohvinurgas kokku saadakse, ei öelda ju ometi samal päeval uuesti tere. Et siis võib alustada ka teksti ilma selle tervituseta kohe asja juurde asudes. Eestlased tegelikult ikkagi hindavad seda asjalikuste, seda, et liiga palju neid viisakusfraase ei ole, neid peab olema, aga mitte hirmus palju tekstis. Aga kui, kui ma tean ette Et meie meilivahetus ei lõppe selle ühe kirjaga kas sellest sõltub siis ka see, mida ma kirja lõppu kirjutada? Mingi nimi või midagi ikka peaks olema kirja lõpus. Nii et kui on plaanis samal päeval veel mitu kirja kirjutada, et siis kindlasti seda lõpufraasi ei ole vast vaja, et see ei ole hirmus oluline. Võib kirjutada ka lihtsalt head aega just nimelt. Mida veel võib kirjutada, tegelikult on variante ju palju. Kõik oleneb sellest, mis tasandil suheldakse ja kellega suheldakse. Kui suheldakse ametialaselt, siis sinna lõppu kirja lõppu ei sobi. Raekojaga nägemiseni, kohtumiseni. Vaid sinna sobib ikkagi seesama viisakas fraas. Lugupidamisega austusega. Aga kui suheldakse tuttava inimesega, siis sobib sinna ka kirjutada, tervitades Tervisi, kas või vahel, olen kuulnud, et paljudele inimestele ei meeldi, kui soovitakse liiga familiaarsed päikest ja, ja muid sääraseid häid soove tegelikult nendega. Peab tundma, kellele neid saata tohib ja kellele mitte. Et see on täpselt sama lugu nagu emotikanidega. Kui sa ei ole inimest näinud ja suhtled temaga veel distantsilt, siis kõikvõimalikud naerunäod või nutunäod või mistahes näod ei sobi meili, suhtlusesse pöidlahoidmisest ja kõik muu see kõik muud märgid mis on omamoodi jälle loomulikud. Et kui mõelda, et kirjalik suhtlus tahes-tahtmatult oma vormilt on kangem kui suuline inimesega suuliselt räägime, siis me saame ju sõnumit pehmendada näoilmega pea asendiga silmavaatega ja vahel kehitame õlgu mõne väite juures ja see kõik pehmendab sõnumit, aga kui me paneme selle sõnumi kirja, see tundub meile karmim ja siis seda karmust on jube hea pehmendada mõne sellise naerunäo või, või kolme punktiga, mis on viimasel ajal ka liiga sage. Ma mõtlen lause lõppu, kolmepunktist jätab kõik otsad lahti just nimelt. Et siis on kolm punkti, tähendab seda, et mõtle nüüd ise edasi teese töö ära. Ja seda muidugi ametlikus suhtluses kasutada jälle ei saa, et see sobib sõbraga suhtluses. Kogu aeg tuleb silmas pidada, kellele sa kirjutad, muuhulgas tuleb ju ka seda silmas pidada, näiteks e-motikunid, et inimeste internetiarvutisüsteemid on erinevad, mõnele ei pruugi meilikast kirjakast üldse toimidegi niimoodi, et see ei motikon. Adekvaatselt jõuab temani ja just nimelt ja ei sobi kindlasti motikanid. Ametlikus suhtluses olen kohanud kirja, mis saadeti Euroopa Liidu ametnikule. Eestist saadetud tõttkiri läks teele ühelt õppejõult ja seal oli päris mitu motikani. Mõjus ikka hästi-hästi kohatult ausalt öeldes. Kuidas te sellesse suhtute, et on olemas ju ma ei tea, kuidas seda nüüd terminina nimetatakse, kas nimetataksegi signatuuriks või et on olemas inimestel võimalus teha endale niisugune püsiv allkiri, mille nad siis igale kirjale alla panevad? Jah, see ametialases suhtluses on täiesti kohane. Aga samas, kui ma kirjutan oma kolleegiga või lähedase kolleegiga kõrvaltoast, siis iga kord, kui ta tema kirja all on see suur signatuur, siis see mõjub jälle natukene kohatult. Et see on selline kahe otsaga asi, ametlikus suhtluses sobiv ja vabas suhtluses võib-olla mitte nii sobiv. Kahjuks on paljudel asutustel, kui inimesed kasutavad ju asutuste meile, et neil ka isikliku kirjavahetuse jaoks siis seal on nagu automaatselt kohe alles ametlik vormel, aga see mõjub tõesti kohaga. Jah, kohati tõesti, siis, siis oleks targem see sealt ära kustutada ja kirjutada ikka inimlikult just nimelt. Manuse kasutamine. Kas siin on ka mingid reeglid, et see kiri oleks viisakalt vormistatud, et see manus oleks viisakalt vormistatud? Päris kindlad reegleid ei ole, aga ilus oleks kirja sees mainida, inimesele manustada võetakse, nii teab inimene seda kirja sabast otsida, et vahel võib juhtuda niimoodi, et et keel aetakse läbi ja midagi justkui jääb poolikuks ja siis võib-olla alles hiljem avastatakse, et oi, seal oli ju mingi lisa ka. Et alati oleks viisakas öelda ja mõnusa puhul võib-olla on ainult need viisakusega seotud asjad pigem pigem failiformaat lihtsalt see et ma salvestan selle või saadan selle faili sellises formaadis, mis suure tõenäosusega avaneb kõikvõimalikes arvutites, et me kasutatud väga-väga suuri manuseid, mis kellelegi postkasti täis lükkavad ja kasutan sellist formaati, mis on nii-öelda lollikindel. Et muud ma küll ei oska öelda. Manus nagu iga teine dokument võiks olla korrektne. Informatiivne muidugi kui dokumentide peale jutt läks, siis ametliku avalduse kirjutamine meilis meile see peakski olema manuses kohe just nimelt meili keha tekstis ei tohiks ta kindlasti olla, siis me ei saa kahju tekitada sellist korralikku vormistustki talle. Et see peaks olema ikkagi eraldi manusena. Ja kui me mõtleme kirja saajale kirja saaja ilmselt peaks selle manuse või selle avalduse kuidagi arhiveerima, paneme oma dokumentide hulka ja kui see on tal kirja keha tekstis, see tähendab seda, et ta peab selle sealt kuidagi kätte saama, kopeerima panema eraldi failis on tema jaoks lisatöö, mida ta ei pea tegema. Ja üks asi küll vanustega seotud, nüüd tuli praegu meelde. Manusel võiks olla täpne, selge pealkiri. Kui me saadame oma dokumente, siis manuse pealkirjas võiks olla meie nimi. Et mõeldes sellele, et see inimene, kes selle manuse saab, tema saab meil ilmselt paljudele, et tema kataloogis oleks mõnus neid arhiveerida. Süsteem oleks selge, mitte lihtsalt avaldus. Aga kui avaldust Kirjutada seal manuses, kas siis tuleb jälgida ka, et avalduse tekst, pealkiri, sisu, allkirjad oleksid kuidagi ruumiliselt õiges kohas paigutatud, nii nagu tavalise paberavalduse peale. Jah, täpselt kõik need reeglid kehtivad ikka. Nii, et avalduse Jaakson oma reeglit Stick võimalusi on mitu, aga igal juhul tuleb korralikult vormistada. Nii või teisiti. Sina ja teie meili kirjavahetuses ma ei hakka küsima, et kas võib sinatada või teieta aga kas suur või väike algustäht. Kas suur algustäht tänapäeval on juba pisut? Pisut liiga jälle. Just eile koolitasin riigiametnikke ja küsisin selle küsimuse, et kas te kasutate suurt alguses lähte-, kui te kirjutate meilist teie? Ja Mul oli grupis 30 inimest ja 28 ütlesid, et nad teevad seda alati. Sina puhul jagunes grupp pooleks, pooled ütlesid, et jah, kasutavat sina viisakus väljendina suure tähega ja pooled ütlesid, et nemad kirjutavad Väiksega. Et nii ta on, et ametlikus suhtluses on üldine tava, et ikkagi teie kui see tähistab üht konkreetset inimest, kui kiri on suunatud ühele konkreetsele inimesele ja see ei ole mitmus, see teie siis on viisakas suure tähega kirjutada. Sina puhul no võib nii ja naa. Paljud inimesed arvavad, et see on ikkagi ilus ja viisakas, mida ta tegelikult on ju ka. Ja hea oleks lihtsalt meeles pidada, et Ühes kirjas võiks olla ühtmoodi minu endaga on juhtunud selline pisikene lapsused, ühes lauses oli sina suure tähega, teises väikse tähega ja kolleeg selle peale küll naljatoonis, aga ütles. Nojah, see lause, kus sa mult midagi saada tahad, seal sa kirjutad sina suure tähega, mujal väiksk. Et midagi sellist ei juhtuks, oleks parem ikkagi, kui me peaksime meeles, et vot kirjutan suurega ja ega seda viisakust ülearu ei ole. Eestikirjades mul tuleb meelde üks üliõpilase lõputöö, kus ta võttis ühed ametikirjad ja andis inimestele, kes olid need kirjad kunagi kirjutanud andis neile hinnata ja nii nagu psühholingvistilises eksperimendis tihti tehakse, et ei hinnata mitte kirja sisu vaid potentsiaalselt kirjutajat. Et kirjateksti kõrval oli palutud hinnata, et mis te arvate, kas selle kirja kirjutaja on tore lõbus inimene, lahke inimene, laisk, nipsakas, ülbe, uhke, kinnine ja nii edasi eriskaaladel iseloomuomadused ja juhtus see, paljud inimesed iseenda kirjutatud kirju hindasid negatiivselt. Nad olid kaks aastat tagasi järkkirjad kirjutanud. Muidugi ei mäletanud enam. Ja, ja mõned asjad, mis neile üldse ei meeldinud, olid näiteks seesama, et Teie oli väikse tähega. Kui kiri oli liiga pikk, siis see tundus halb. Suhtute nii et miks ta arvab, et mul on nii palju aega, miks ma peaksin tema kirjaga mingit tekstianalüüsi tegema? Ta võiks lühidalt selgelt kirjutada, mida ta tahab. Siis liiga lühike kiri oli jälle halb. Et igav, lühikest kirja hinnata, et see on ebaviisakas, ta on külm. Kalk üks kiri, ma mäletan, oli sellise sisuga, et inimene tuli tööle, kirjutas. Ma olen nüüd mari asemel. Kas sobib, kui me homme vaataksime neid neid kaustu ja seda kirjutajat alati kui väga ülbet inimest, sellepärast et ta ei tutvustanud ennast pikemalt, ta oleks pidanud ütlema, mis ajast alates, kellede sealt missuguse mari asemel ja mida ta siis täpselt tahab nendest kaustadest. Et sealt sellest uurimisest paistis väga selgelt eestlase põhiolemus, et jumala eest mitte liiga vähe, aga mitte ka liiga palju varasem parim. Aga kui ametlik on ametlik? See on üks lõpmatu probleem. Ametiasutusega suheldes on ikkagi ikkagi ametlik kiri on ametlikes et sõbrasuhe on midagi muud muidugi sinna kuskile vahepeale jääb kolleegiga kirjavahetus. Ja, ja see võib olla vabam loomulikult, kui, kui ütleme, kahe spetsialisti kirjavahetus, kes kirjutavad eri ametiasutustest, aga ometi on nad võib-olla ühe eriala inimesed. Et nende kirjavahetus võiks olla ka piisavalt asjalik, piisavalt selge ja korrektne. Aga kui ajakirjanik kirjutab spetsialistile, kas see on ametlik kirjavahetus või ei ole? Nii ja naa, ega ei oska mina seda päris täpselt. See, kuidas inimesed tajuvad, et mis oht seal on, on see pigem, et et inimesed tajuvad erinevalt sõna ametlik. Et ametlikus kipub üle ääre minema. Näiteks tajutakse, et ametlik on kantse liitne keelekasutus. Kunagi üks tuttav ütles, et ma ei saa oma kirjutada korteriühistusse, minu naaber lärmab pärast üht-teist, et seda kirja ilmselt keegi ei võta, tõsiselt, ma pean kirjutama, et käesolevaga teatan, naaberteostab öörahu rikkumist ja nii edasi ja nii edasi. Et see justkui on see, mida inimesed tajuvad, et see on nüüd ametlik. Ja et kui mingil perioodil tundus, et selline üliametlik või kantse liitne keelekasutus levib kahe asutuse vahelises suhtluses siis praeguseks on täiesti selge, et seda kasutavad ka eraisikud ametiasutusega suheldes, et see on selline ülipüüdlikkus. Igaks juhuks sõnastan selle kirja nii ametlikud, kui ma vähegi oskan ja tihtipeale see viib selleni, et kirja mõte on hämar. Tekst on prahi sõnu täis ja see oluline info kaob sinna. Kantselei idi hunniku sisse äralistik kantseleile. Tuleks hoiduda ka e-kirjades ja ametlikes kirjades täpselt samamoodi nagu sõbrale, kirjutades. Täpselt samamoodi ja et ametlik kiri ei tähenda seda, et see on kantse liitne ametlik kiri võiks olla asjalik, selge, ladusas keeles. Ja kui kantsleriidi üks tunnus on hiigelpikk lause mis paraku Eesti ametikirjades ei ole enam lihtsalt 10 15 sõna, vaid ütleme, 30 40 sõna lauses siis see on nüüd küll see, mille puhul kirjutaja peaks ennast korrale kutsuma ja pidevalt kirjutad mõtte ära, vaatad siis peale sellele mõttele ja mõtled, et kas see on sätav kas ta on arusaadav ainult ühtmoodi esimesel lugemisel. Ja kuidas inimene võiks sellest lausest aru saada. Tihti juhtub nii, et üht lauset ühe lause võib tükeldada kolmeks-neljaks jupiks ja mõte läheb palju, palju selgemaks. Eelmisel aastal kaitses meil üks keeletoimetaja magistriõppe üliõpilane oma töö kahe ametiasutuse kirjavahetusest. Ja seal selgus selline kurb tõsiasi, et kui kaks ametnikku omavahel kirjutavad, siis nad kasutavad sama pikk sama keerulist lauset nagu seadusetekstides. Et ühelt poolt me kirume matusetekste, see on justkui üldlevinud arusaam, et seadused on halvas keeles. Aga tuleb välja, et ametniku tööalane kirjavahetus on täpselt sama halvas keeles. Et me oleme kuidagi omandanud need mallid, kohmakad väljendusmallid, hirmus pikad laused. Et see on see, et tegelikult, mida inimesed tajuvad ebaviisakana Kirjavahemärkidest oli juba juttu, mis on veel need õigekirjaprobleemid või vead, mida kõige sagedamini tehakse e-kirjades. Kui päris õigekirjast rääkida, siis võib-olla kõige sagedamini on probleeme inimestele arvude kirjutamisega. Sõnaga arvude märkimisega, järgarvu märkimine on üks selline probleemkoht viimasel ajal üha enam. Ja, ja näiteks neljas kirjutaks neli ja jazz kui kõikvõimalikke imelikke kujusid on nähtud, aga, aga näiteks hull on see, kui inimene taju, et oluline vahe on kas viis punkt päeval või viis ilma punktita. Et kui raha võetakse kontolt viiel päeval või viiendalt päeval, siis minu arust on see päris suur vahe. Aga seetõttu seda järgarvupunkti ei saa lihtsalt ära jätta, sellel on oma tähendus ja ta peab seal olema ja neid vigu on palju. Teised sellised väiksemad vead kipuvad olema kõikvõimalikud tühikuvead, mis ei ole nüüd arusaamise seisukohalt võib-olla nii olulised, kuivõrd mainekujunduse seisukohalt olulised. Kui inimene vaatab kirjale peale, kus tühikud on vales kohas koma hõljub kuskil rea keskel sulu sees, on tühik miskipärast ja nii edasi, et siis temal tekib tunne, et, et see on näiteks lohakas inimene lihtsalt ja tema suhtumine võib sellel olla võib-olla halvem kui me kui kirjutaja ootaks. Et teised õigekirjaprobleemid vast ei olegi nii olulised. Kõige hullem ongi seesama lause et ametliku suhtluse põhi eesmärk on anda infot ja anda seda sellisel moel, et lugeja saaks kohe aru, mida mõeldakse. Aga kui meil on lause, mis kubiseb võõrapärastest konstruktsioonidest, kui näiteks räägitakse veini mingi segmendi veinihindade ülesmäge minevast trendist oi-oi siis siis lugeja peab ikka tükk aega mõistatama, et mida talle sellega tahetakse täpselt öelda. Nii et kõige rohkem ongi probleeme inimeste lausega, halva sõnajärjega, võõraste konstruktsioonidega poolt malliga, et kui mingi asi on kellegi poolt tehtud, siis tihtipeale selles lauses ei leia üles, kes tegija tegelikult olid. Need on kõige hullemad asjad. Ja siis on veel see puhas lohakus, et ei vajuta klaviatuuril õigele täheletähed lähevad sassi ja see jääbki kirja sisse. See on ikka päris päris rumal lohakus. Jah, kiriga tuleks vähemalt üks kord üle lugeda, kui nad selle valmis kirjutanud. Minu enda kogemusest meenub, et kord kirjutasin oma asutuse infomeilile kirja vastuseks ühele probleemile või mitmele, õigemini punkt-punkti haaval, vastasin, arutlesime kolleegidega ühe punkti juures, olin kirjutanud kogemata, et et selle punkti rääkisime me eile Annega juba selgeks. Nalja sai muidugi palju, aga kui oleks läinud võõrasse asutusse, oleks ikka väga piinlik olnud. Nii et alati tuleb üle lugeda nii või teisiti. Selle aasta. Keeletegu oli Reili arguse ja Katri heina koostatud lapse keelelist arengut toetavad mängud. Kas nendes mängudes ka pöörasid tähelepanu keelelisele viisakusele? E-kirja kirjutamist vist nendes mängudes ei harjutanud? Tahad või ei, mängud on mõeldud nelja kuni seitsmeaastastele lastele ja, ja viisakad on nad niivõrd-kuivõrd seal mängudes kujutatud situatsioonid on kõik, kõik viisakad situatsioonid. Natukene proovisime väärtustada selliseid põhiväärtusi, perekonda, vabadust ja muud säärast. Proovisime mängudesse panna natukene emotsioone, jutustamismängus on alati üks liin, kust on mingi emotsiooniga tegemist, keegi on kas õnnelik või kurb või alguses õnnelikke kõiki aitab tal midagi näiteks ära parandada, siis ta on pärast seda pärast ta rõõmus ja nii edasi ja nii edasi, et selliseid eetilisi väärtusi proovisime kasvatada küll aga, aga viisakusega päris puhast keelelist viisakust sealt seda nende mängudega õpetada paraku ei saa. Neid mänge saab mängida internetis ja saab mängida internetis ja tegelikult on meil ka karp pärismänge. Et internetis on 21 mänguv, kui ma ei eksi, viimase seisuga, need on kõigile kättesaadavad, hakkavad sellest pihta, et kõigepealt kolme nelja aastastele sellised lihtsad kategoriseerimist, mängud, et pannakse vaid laps peab panema riiulile ühele riiulile, söödavad asjad teisele mittesöödavad ühte kappi, need, mis on toiduasjad ja need, mis on rõivad, need lähevad teise kappi ja nii edasi. Siis hakkab sõnavara. Grammatika omandamise mängudega läheb edasi ja grammatika omandamise mängudes pöörasime tähelepanu sellistele asjadele, mis eesti keeles tunduvad olema lastele rasked nagu näiteks objektikäändevalik või üldse objekti leidmine, mitmus, ainsus objekti positsioonis. Miskipärast on Eesti laste jaoks vahel raske see et nad ei suuda eristada sihitise arvu, ehk siis kas mees püüab kalu kala tõstab pommi või tõstab pomme ja nii edasi. Ja, ja üks mängam pusle mäng on just nimelt selle harjutamise peale, et nad õpiksid hakkama, et ühel juhul on objekte mitu ja teisel juhul ainult üks. Ja siis on järgarvude mäng lugemismängud lõpetatud ja lõpetamata tegevuse mäng, nii et terve hulk ka neid mänge mängitakse siis koos õpetaja või vanemaga. Neid saab mängida omaette, saab mängida koos õpetajaga vanemaga. Lihtsamad mängud on sellised, kus piisab ainult sellest, et lapsele nii-öelda järk kätte anda õpetada ära see, mida ta tegema peab. Vaata siis ta saab väga hästi ise hakkama. Aga mõned mängud, näiteks jutustamismängud, on sellised, kus kindlasti on vaja kedagi, kes kuulaks seda lapse lugu. Sest ega arvuti võib seda lugu kuulata, tagalaps ei saa sellest head tagasisidet, kui arvuti lihtsalt vait on vahepeal. Nii et need on küll sellised mängud, kus laps näeb mingi väikese multifilmikese ja peab siis pärast kas piltide järgi või ilma ise jutustama selle loo. Ja väidetavalt nii nagu õpetajad ütlevad, on eesti lastel aga vist ilmselt ka Euroopa lastele hästi palju probleeme lugude jutustamiseks. Setradid sooja on kuidagi peredest hakanud kaduma ja rääkida sündmustest selles järjekorras, nagu need aset leidsid, on miskipärast hirmus raske. Meil on kolm mängu selle peale et õpetada lapsi paremini lugusid jutustama. Läbimängud on sellised, kus meil on kolm komplekti, jutustamiskaarte ja lapsed saavad siis nende komplektide järgi piltide järgi jutustada lugusid. Ja sealt saab siis õpetaja või siis lapsevanem valida, kui keerukat lugu ta parasjagu sellelt lapselt eeldab. Kuna komplektis on kuus kaarti, siis lugu on tehtud nii, et selle võib üles ehitada kas ainult kahele kaardile ütleme, põhjus ja tagajärg. Või siis neljale kaardile või kuuele kaardile vastavalt sellele, kui võimekas laps anda. Nii et alukastus, võib-olla alustada kahest kaardist ja siis mine pikemal pikema loobun. Väga põnev võimalus igastahes, kui me nüüd saate põhiteema juurde keele viisakus veebimaailmas tagasi tuleme, siis miks ikkagi lõpetuseks püüdke kokku võtta ja öelda, miks on oluline kirjutada korrektset ja viisakat e-kirja. Kõige olulisem on vast see, et sellele korrektsele viisakale e-kirjale järgneb korrektne, viisakas, sisukas vastus. Me ju kõik tahavad meie kirjadesse hästi suhtutakse. Ja nendele vastataks nii, nagu me ootame. Aga kui me kirjutame nii nagu meie vestluspartner või ja ei oota siis me lõhume tema seda ootuste süsteemi ja me ei pruugi saada seda vastust, mida me tahame. Võib-olla mitte selles toonis vastust, nagu me tahame või ka mitte sisukat vastust, kuna kui me parasjagu tahame. Ja, ja seetõttu, kui me rääkisime siin enne alustamisest ja lõpetamisest, siis paraku eesti kirjadega kipub see olema, et alustatakse küll viisakalt, lõpetatakse ka viisakalt. Aga sisutekstis on meil ikka viisakust natuke vähe. Et kõigepealt Me oleme suutnud, et hirmus pikad ja keerulised laused lühikeseks teha, siis me võiksime meeles hoida ka seda, et sõna palun, on ikka veel olemas eesti keeles. Ja see palun ütleme, kui ametiasutus kirjutab eraisikule või teisele asutusele, palun saatke palun edastage siis see ei tähenda, et nad anuvad, vaid see on lihtsalt viisakas käsk. See sõna palun, on kadunud mitte ainult veebimaailmast, vaid ka, vaid ka tavasuhtlusest ka, et tõepoolest väga vähe kasutatakse ja kasutatakse väga vähe ka. Aitäh justkui on midagi tänada, siis võiks seda otse öelda ja, ja tänada. Aitäh, Reili Argus, saate eest. Aitäh teile. Keelesaates esines Tallinna Ülikooli professor Reili Argus. Kui te soovite leida üles internetist laste keelemänge, siis vaadake, palun keele saatelehed järele. Kõike head.