Ütleme, siin kord Kišinjevi kunstimuuseumis ja lõnga heietajateks on kunstnikut, jutamat reisijani Andianisele paluksimegi alguses kohe Eesti raadiokuulajatele jutustada sellest missugused olid esimesed muljed Moldaavias ja mida Meie kunstikülakostiks kaasa tõime. Mida me siis ka ise õppida oleme saanud. On raske õieti kokku võtta lühikesse kõnesse kõiki neid muljeid, mis Moldaaviast juba selle nädala. Ettekujutus mingisugune oli, kuid see, mis siin oma silmaga nägime minul küll ületas igasuguse igasuguse lootuse, peab kohe ütlema, et kõigest sellest Suund omab midagi ühist ja valgetes ilusates majades, jabuhtades, majades, see on uskumatu etnik külatänava Tiidule, laiad niidul kiviaedu neelu punutud aedu kuid eranditult olnud kõik puhtalt selle juures, kui me läänepoolne Me väga suurt tähelepanu nuusutatud väravatele mis meil peaaegu puudub punutud suur aed. Ja selle juures on värav ehitatud nii kui mingi auvärav ja see oli kamajäägi Kavovi Jon ornamentidega kaetud, selle katus peal moodustab terve ansambli, mille taga nii-öelda värava taga, kus elab araablane. Eriti võiks öelda, kus kõige rohkem seda Moldaavia ab ära näha oli, oli meie alles äsjane sõit koos Moldaavia kunstnikega põhja suunas, kes umbes 60 kilomeetrit rajooni linn on Argee ja seal on üks vanemaid Moldaavia külasid bitutseeneid. Seda peetakse Moldaavias vanemaks omapärasemaks külades, mis on suurte kõrgete võimsate mägede vahel on nii-öelda eraldatud paljustki välisilmast ja kuhu pääseda, on võrdlemisi rajal. Teeme jälgi seda armastust kunsti vastu kõige ilusa vastu, mis on raske sõnades lihtsalt rääkida. Neid maju müünud sissekäik praegu on kaunistatud, see on tehtud nii, nagu meie, eestlased, oleme näinud vana mõisa sissesõiduväravat, mida tegid parunid oma suuride lossides. Kuid siin niisuguseid. Kaugemal neil on siis sammaste peale ja sellest vill vähemajaks jõutud, tähendab, on olemas siin suvemaja ja talvemaja, need majad omavahel tihtipeale mingisuguse müüriga seotud, millest üks komponent on keelel ja siin ei ole mitte niisugune lihtne, kellel nagu mingi Eesti, kellel on tihtipeale, et on olemas üks niisugune poolkaar maa peal ja sealt lõbulistuksis kuid selle pealmine viil on tehtud täis arhitekti, nisu maitsega maitsega ja, ja ta on valgeks võõbatud nägu terve elumaja ja seal ilus puu siis juba sealt alla läheb siis nii-öelda külaelaniku veinikeldrisse viia keldrisse mees isegi ei ole liigne märkida, et eranditult igal majal on korsten dekoreeritud, seal on niisugune ornament, korstna otsasõitudes suits välja tuleb, tähendab ka natukene mutakarati puutud, kui tema jätab midagi midagi väga võimsa tähendab niisuguse mulje just selle tõttu, et oma väikese formaadi juures on lõpppuu nii välja mõeldud ja ei ole nii-öelda ei aega, tahet ja maitset säästetud, et oma elujõulised ja siis võib-olla meie mõiste järgi on nagu lihtsam, kuid nad on eranditult terve, põrand on kaetud vaipadega, nii palju, kui mina neid siis käis. On vaipadega kaetud, seinad vaipadega kaetud, ümberringi otsid istepingid jällegi rahvusmustriga, nende vaipadega kaetud. See on isegi kolhoosi esimehe kontoris. Seda niisuguse karge meeleolu seal 1000, sellest, et nüüd võiks pikemalt rääkida, sellest võiks rääkida nimelt selles osas, et võib-olla just sealt, vaata, näeme neid Moldaavia rahvakunstiallikaid, millega meil oli võimalus tutvuneda Kišinjevi Kahtlemata, kui tutvuda Moldaavias rahva ja tema kunstiga eriti rahvakunstiga, siis tekib tahes-tahtmata niisugune mõte või et kõige parem kunstnik ja kõige suurem arhitekte on ikka rahvas ise siis nii otstarbekalt kui on ehitatud Taavi ja majad nii otstarbekalt kui nende tarbenõud on tehtud ja niisuguse suure maitsega, see on lihtsalt imestamisväärne. Väga huvitav on see, et kui me näiteks võlgne praegul meie nii olustikus kunstiga, siis võib ütelda nii, et rahvakunst on peaaegu nii rahvahulgast nagu surnud ja peamine, mida meie näeme ümbrusesse on juba kaasaegne tarbekunst, mis juba tungib uuesti rahva ellu, kuid Moldaavia rahva hulgas käies linnas turul ringi või maal siis need rahvakunstiesemeid on täiesti täies eluõiguses rahva juures. Tikaadi päevade jooksul oli meil palju võimalusi ajada juttu Moldaavia kunstnikega intelligentsi esindajatega. Ja muidugi nii nagu meilgi iga Moldaavias Moldaavia kunstnikud väga palju arutavad ja mõtlevad tarbekunsti arengu ja tuleviku üle. Meie näitus kõigepealt pakkus neile huvi uue, kaasaegse suuna poolest. Nimelt võib-olla just sellepärast, et meie mitmetest tarbekunstiharudest nagu keraamika näiteks puuduvad sügavad vaat et rahvakunsti juured on tarbekunstilooming teatud mõttes nii kaasaegsem ja innovaatorlikum eriti nendes küsimustes. Just Moldaavia, nii kunstnikud ja tarbekunstnikud tundsid väga huvid meie ruumikujunduse põhimõtete vastu ja selles osas võib-olla meie oli kunstnik kõige rohkem huvitas, oli muidugi Sul on võimalus tutvuda Moldaavia kunstnike töödega. Nendel oli hiljuti näitus, mis kahjuks oli sil, viidud edasi Odessasse, aga siiski nende kunstifondi töökodades. Siiski oli võimalust nende tarbekunstisuundadega tutvuda nende seitsme sendini juba mainis väga tähtsat osa, mängib nende kodus istudes vaim ja nende võib-olla üks suuremaid tarbekunstialasid, mida nad vihmised on ta praegu vaibatootmine. Võib-olla, kui nii vaadata kriitilise pilguga, siis võib-olla oleks nagu soovi, et nad rohkem veel kajastasid oma rahvaloomingut, kasutaks seda enda tarbekunstiloomingust, sellepärast rahvalooming on seal kuidagi niivõrd südamlik ja niivõrd praktiline ja ilus. Et kuidagi kohe nagu tahaks, et see ei teki, läheks ka kaasaegse Moldaavia tarbekunsti nii päris varanduseks. Tulevane arvatavasti toimub Moldaavia kunstikaad Eestis. Meie kunstnikud, kes me seal Moldaavia kunstiesemetega ja rahvakunstiga tutvusime, meil oli kõigil soovine, tooksid kaasa endi kauneid rahvuslike nahkveste punutud vorstikesi, mis neil rahva hulgas nii palju palju on kasutusel kauneid kangaid. Rahvatraditsioonid põhinevad keraamika, et igatahes väga palju ilusat, mis nende rahvas on loonud. Missugustest ühistest joontest, millistest suundadest võiks kõnelda näiteks eesti ja Moldaavia tarbekunsti juures? No kahtlemata lähtume meie omatarbekunstiloomingus põhiliselt ikkagi nii rahvakunstipärandi ja seda on muidugi tundega Moldaavia kunstnike juures. Samuti on selleks kunsti tardumus ühiseks jooneks see, et me katsume luua siiski kaasaegsele tarbijale kaasaegse interjööri jaoks. See on kahtlemata võib-olla põhine ühi neoon kuid muidugi eraldab meid muidugi rahvuslik vorm, sellepärast et meie oleme põhjamaised. Võib-olla meie temperament, teine meie traditsioon, teised moldaavlased väga temperamentne, temal loodus on väga soe ja viljakas ja kahtlemata avaldab see mõju ka kunstnike loomingule ja nende kunsti rahvuslikule vormile. Nüüd selle kunstinädala raames toimus väga palju kohtumisi Moldaavia kunstnike eesti kunstnike vahel, eesti kunstnikud käisid külades ja võtsid osa seal pidustustest kohtumistest. Missuguseid muljeid või missuguse tagasitee sellest kaasa võtate? Ma mõtlen just seda, et seltsimees Jenseni ja teiste kunstnike külaskäik Moldaavia küla pulma oli meil siin kõne all ja sellest räägiti ka ühest järjekordsest väga südamlikust vastuvõtust ja meile, eestlastele väga palju muljeid pakkunud vastavatest. Haarav ja meeldejääv et jällegi nagu raske sõnadega lühidalt kirjeldada, mis sattusime sinna pulma täiesti juhuslikult, meie sõidusuund oli nähtud mujale, kuid me nägime, kuulsime, et kusagilt aiaski järjest kostis pillihääli ja rahvast oli palju. Peatusime siis. Aga me oleme, meil tulid siis vastu pull. Hakkas siis postitamine, postitamine, mis, mis nii-öelda kõige lähemal ajal muutus suureks südamliku sõpruseks. Et me juba mõne minuti pärast kõik võtsime osa nende kuulsast tantsust Moldova ja need. See muidugi on filmitud ja jäädvustatud. Sõitsime edasi ja alles õhtu eel, kui videvik oli, tulime sama teed tagasi ja jälle peatasime selle pulmamaja juures ja tahtsime näha, kuidas pulma need asjad. Kui meie autod seisma jäid, pulmalisid seda nägid, hakkas orkester marssi mängima kogu pulmarahvas eesotsas peiupoissi ja kõigil sugulased tulid vastu kõigil. Tahtsin ikka ees, tervitasid meid kui kõige kallimaid sõpru kutsest uuesti mesesimises, õnnitlesime pruuti ja peig miskis ootavad oma külalisi toad panime traditsioonilisi rahvataldriku peale, mille järgi loetakse pulmaliste arvu, kes on, võtsime ära. Side'i veini peale selle kooli protseduur tehtud sõprus loodud ja kõigi nende pidulikku ja sõbralikke. Nende tükiks ajaks oli nii-öelda, oli suudlemist ja oli kallistamist ja ja kõike seda, mis nii kahe rahva vahel võib sõprust avaldada, kes üksteise keelt ei oska, kuid siini tarvis siin oli žesti nägu nägudest näha juba kui suur sõprus. Vot niisugune jätab nii-öelda väga sügava mulje jussi rahvasuu külalislahkus siis uusi sõprus, millega meid igal pool kohatakse. Ma arvan, et te kuulete veel raadio teel. See on uskumatu sõprus, millega siin meid vastu võetakse, tähendab, ja mida, mida vaevalt kedagi keegi kuskil suudaks ületada. Nii palju, ja see on niisama külaskolhoosis linnas, vabrikus ja kui muidugi ka loomingulistest liitudest, nende kunstnikke, kirjanikke, heliloojatega, kokkupuudetest, millega teil on kokkupuuteid olnud ja neid on võetud siin üle ootuste vastu, näiteks meid on siin kümmekond kunstnikku ja kunstiteadlast on siin Kunstnike Liit, tema juhtkond ja kunstnikud on neid pidevalt nii-öelda külastanud Miiuliminendi juures, nad on meie hoolitsenud, nemad sõidavad kogu aeg meiega, mida Moldaavia, et välja ei ole neil ajas kahju. Ega ma ise oma isiklikest autodest kaabiti alati igal pool alusel ja ja kui meil aga tekib soov annab meie teenite, siis see on suurepärane, see näita ainult, mitte kunstilist sõprus, võitsin, näitab kui sõprust kui inimeste, kui ühe ala töötajate vahel ja kui niisugused suured sõprused edasi kestavad, siis ma arvan, et siin tuleb väga kasuks ka meie ühisele kunstile. Kuigi paljus meie kunstid käivad eri teed, aga see on täiesti loomulik, igaüks rahvas lähtub maa vanadest traditsioonidest, millele lisandub tänapäeva nii-öelda tunnetuse tänapäevase nõukogude elu ja nad sellega nii-öelda ühise suure Tanusi, meie rahva esteetilise kasvatuse, tema maitse arendades. Nisugune, Kunstnike omavaheline sõprus ja töökogemuste vahetamine ongi aluseks, millele rajaneb meie Kuhu te kunst ja millele põhineb tema suur humanistlik sisu ja edu?