Kirjutati aasta 1902. Kaklus eksin, pigem fake piirivalve. Eestimaal valitses puudus. Pakkujate käsi oli palju vastu. Vähesed vaene oli tööinimese toidulaud. Ajakirjast noor tööline, võime lugeda, et näiteks Tallinna šokolaadivabrik renomee vajab üht Bakijak ja üht kärutajat. Kuulutuse peale ilmus kohale üle 100 noore töötu. Rahvaloendus teatab, et ligi 70000 last on täielikult kirjaoskamatud. Hariduskuludeks läks riigieelarvest kümmendik sõjaministeerium, kaitsepolitsei kohus ja vangimajade valitsus aga said viiekordselt rohkem. Lisaks sellele jõudis 1923. aasta suvel pärale majanduskriis. Eesti revolutsiooniliselt noorsoole oli aga 20.-te aastate algus töörohke. Nagu meenutab Olga Lauristin, käis tööliskeldris kibe tegevus. Keldris oli nagu võitlusestab ja sellepärast seal alati elu kees. Inimesi oli seal alati päeval ja eriti õhtul peale tööd. Igaüks tuli sinna vaatama, kas midagi teha, kas värsked uusi ülesandeid on, noored tulid sinna, vanad tulid sinna, seal olid töölisvanemad ametiühingu juhatuse liikmed, noored seal spordiseltsis, kes kuulusid spordiühingusse. Kõik, mis tol ajal toimus, organiseeriti tööliskeldrist. Villuga saime tellis keldris iga päev kokku. Ühel laupäeva õhtul ütles mulle Villu, et läheme homme Piritale, ütles, et vot tulgu mas, sahke juured, seal saame kokku, isad, läheme siis koos edasi. Järgmine päev oli pühapäev-pühapäeval hommikusalke juurde läksin. Oli seal juba teisigi noori keda tundsin, kui endiseid noor proletaarlased, ühingu liikmeid portaalist ühing oli mõni kuu varem suletud. See oli ilus suvine päev. Soe oli, päikesepaisteline oli. Läksime Kose-Lükati männimetsa. Bill oli rohkem initsiaator, Kema otsis seal paraja koha. Nagu me seal maha olime istunud, kadestan natukeseks ära, varsti tuli tagasi mulle tundmatu noormehega keskmist kasvu, tugevate õlgadega käharate juustega ja näpitsprillidega. Nagu hiljem siis teada sain, oli see janudki Rõuks. Eestimaa Kommunistliku noorsooühingu põrandaalune organisaator jaanuar jaoks. See oli üks järjekordne koosolek, kus oli juttu põrandaaluse kommunistliku noorsooühingu loomisest. Kodanlus uue töölisnoorteorganisatsiooni nüüd loomiseks luba ei andnud ja nii siis ütleski kreoks meile, et kui ei anta luba sisse, teeme ühingu ilma laata. 1922. aasta kevadest moodustati ametiühingute juurde noortekomisjonid. Nende häälekandjaks sai ajakiri, noor tööline, töölist, noorsooloetavam ajakiri esimest numbrit 2500 Kuuendat juba 4000 eksemplari. Võrdluseks võib öelda, et kodanlikud noorsooajakirjad ilmusid üle kaheksa korra väiksema tiraažiga. Jõudis kätte september 1922, aeg, mil tuli kokku Eestimaa kommunistliku noorsooühingu esimene kongress. Ent nagu teatab Alma Vaarman Protokollidest, et kongress oli juba otsustatud, oli otsustatud, kui palju saadikuid valida ja kõik ja Linkovski sissekukkumine tema äraandmine andis niisuguse hoobi. Et pidi kõik ümber organiseerima, lüngas teadis ju peaaegu põrandaaluseid kortrici kõiki tundis väga paljusid inimesi ja ta oli sisse kukkunud, siis loomulikult pidi ju kõik ometigi ümber organiseerida ja selle tõttu jäi kongress maikuu sees pidamata. Ja sealgi teoks pani kõik rattad käima, nagu öeldakse, et leida kõigepealt koht, kus neid kongress võiks toimuda. Sest see oli ju kõige tähtsam koht, pidi olema sootuks Teises kandis, milledest aimu oli siiamaale kostitada. Jaa. Me teame ju, et Kreuks on ise pärit Rae vallas. Legend nendest sündisid kogu Rae valla kommunistid ja üks Rae valla. Neist kommunistidest olid Johannes Orav svaidliku Reoksi tädipoeg. Ja vaat see Johannes orav elas selles vanas talumajas, mis praegu, mida me praegu tunneme võisil madal nime all. Kes selles majas siis otsustatigi pidada, kongress. Ühel pimedal sügisõhtul tuligi siia 16 delegaati polnud orkestreid ega tervitus plakateid, istuti, kuhu keegi sai toolidele, pinkidele, voodile, uksepakule. Konspiratsioon sundis delegaate pähe panema valged peakatted paistsid ainult silmad. Mina olin kongressil ainumas tydruk, tihti istelt need. Ja ega mina ei olnud siis mingisugune suur, kes teadmistegelane, valime, harilik töölisnoor, kes oli noortekomisjonides ja naiskomisjonides ja nii edasi ja ja kaunis nii aktiivselt töötasin ja mind sellepärast siis ka kongressile. Kongressi teljeks oli küsimus töölisnoorsooühtsest väärindest ja majanduslikust võitlusest. Päevakorrapunktideks olid võetud kõik momendi ülesanded. Saadeti tervitustelegramm Vladimir Iljitš Lenini-le, kes oli tollal raskesti haige. Kongress soovis temale kiiret paranemist. Ühepäevane kongress lõppes. Kongressi lõpul me laulsime internatsionaali. Keegi kirjutas, et sime, laulsime vaikselt. Ma lugesin lehest, mõtlesin. Kui kaugele see kirjutaja sellest ajast vaikselt lauldakse, matuses. Meie laulsime summutatud hääli, see tähendab, Me olime sunnitud laulma nii et see kuskil ei kostaks. Aga me tundsime, et meie ümber on terror. Ja sellepärast peame laulma summutatud hääli, aga me laulsime kogu südamest kogu hingega. Kiskus mind kaasa ja enesele märkamata. Me juba läksime sellest sosinal laulmisest niisugusest lihasest laulust juba kõvemini siis Anvelt testis näpud tasem. Siis võtsime natukene tagasi, natukese aja pärast jälle läks kõvemaks. Nii raske on laulda internatsionaali suunduda, hääleda. Kandub kaugele ja läheb meie noorte südamesse põletab seal kui liik ja põletab lõpuni ära meie vaenlased ja jääb meile kui tõrva leegiks meie teele. Selle lauluga seotud traditsioonid võttis Eesti noorsugu omaks juba ammu. Möödunud sajandi lõpul sai Tallinna noorus esimesed revolutsioonilised õppetunnid. Mihhail Kalinini käest. Levitati leninliku Iskrat ja käidi märksistlikes ringides. Tartu rahu veebruaris 1920 ja kodanluse võit tõid uued võitlustingimused meenutab Voldemar raeksa. See ei saanud kaua töötada, pandi kinni, suleti Hercules, organiseerisime. Ja seal see Einbund panin, küsimused põhikirjas on teil püssis märkijakatel, las. Einbund Eenpalu sai aru ja kartis märklauaks sattuda. Selsamal põhjusel ulatub kodanliku aja poliitiliste protsesside arv 400-ni. 1920. aasta detsembris tuli tööliste majas kokku legaalse töölisnoorsooühingu asutamiskoosolek. Loodi üle-eestimaaline noor proletaarlased ühing. Siin tegeldi näitekunsti laulu muusika-spordi- ja poliitikaga. Ja vaevalt oli avatud uus legaalne töölisi ühing. Kui selle liikmete arv politseile arusaamatu kiirusega kasvas. Itaallased küsimus on, kus oli 1200 liitrit, meid olid tuhanded noored, kes tegid seal, meil oli nii palju ja kui ma hakkan mõtlema, meelde tulevad kõik need noored, sajad noored, keda me tundsime, kellega me seltsis võitlesime, kes oma elu andsid küll vangimajas, küll pärast isamaasõjas paar punnitada, perekond, ma mäletan, elasid aafrika tänaval, meie olime vaesed nukkunu arvunike perekond oli lihtsalt see oli, see oli ette kujutamatava ees. Ja need poisid, aken, niipea kui nad hakkasid märkama, nemad olid juba kohe kommunistid ja vaadake seda väikest martini. Seda, seda kõige viimast. Ta oli nii väikene poisikene, kui tema oma elu andis ja kõik need arvulid ja sedaviisi perekondade viisi. Me teame revolutsionääre ja need olid kõik saarepärased inimesed, Nad, igatsesid õppida. Heledarevolutsioon tuli keha, kui mööda pääseme, et asi selleks, et õppida ja elada. Vaadake meid, oli Martin Nurk rääki poiss. Abtim nurk elas meie maja vastasmajas ja Martin nurka, tahtis linna õppima tulla ja tuligi ja asus siis muidugi oma tädi juurde elama, neid oli omal seal, tädil oli omal kolm last, üks poiss, kaks tüdrukut ja tema oli siis kah seal üks tuba, muidugi elati seal siis kõik koos ja Martin hakkas õppima. Keskkoolis. Ja muidugi Martin ei tahtnud ka mitte midagi muud kui ainult õppida ja revolutsiooni pidi temaga tegema sellepärast et ta õppida ei saanud. Ennem pidi revolutsiooni nii palju. See arusaamine tuli meil väga kiiresti, et pidi tegema revolutsiooni, muidu ei saada pida. Vaadake näiteks nagu minul ja nii ka Martin Nurk tabletti, ta saadi kätte lendlehtedega tänavalt ja mõisteti pisialaealine poisike eluks ajaks nende lendlehti ideest sunnitööle. Häda suri patareiga. Eesti kodanlikul valitsusel tuli appi võtta terror. Krõks juhtisime tähelepanu sellele, et nüüdsest peale Pean igaüks meist olema valmis selle vastu, et meid võidakse arreteerida ainult see fakt, et kuulume põrandaalusesse ühingusse. Juba ise oli kodanluse silmis küllalt suureks süüks, et inimeste arreteerida ja mitmeks aastaks vangimajja paigutada. Seda muidugi keegi meist ei kartnud. Aga samal ajal oli vaja olla eriti ettevaatlik, et mitte omaettevaatamatuse või hooletuse või asja tuuliusega seda välja ei kutsuks. 1922. aasta kevad oli tormiline. Ajalukku läheb selle aasta mairongkäik. Ühest põlardamise esimese kongressiga toimus piilitel rahvusvahelise töölisloose päeva tähistamisele demonstratsioon. Kui jõudsid meie noored piiritele siis kõigepealt politsei kiskus ära kõnepuldi punede Riigel, siis ei lubanud mängida muusikal kui Pirital, siiski kes on ka iseenesest mõista, sest kuusi poleks mänginud, oleks kõik kokku kogunud. Jaa, Keerdo ja kägu kõnelesid siis, kui kõledad lõppenud. Siis baltlased tõmbasid välja kõik lipud ja lõid lahti laulu ja politsei ehituudis siis ratsahobustega selle demonstratsiooni peale ja püüdis teda laiali ajada. Vadki ja see oli suur demonstratsioon, millest ja meile räägibki, kui hästi ta oli õnnestunud. Kongress oli ju korraldatud selleks, et meie noorte organiseerimine läheks tõusuteed ja ta läkski tõusuteed. Esimesel kongressil valiti kommunistliku noorsooühingu sekretäriks Jaan kreoks. Kreutzwald meeles kõik seal aeg, kui vahetpidamata liikumises ei olnud temal mitte üks minut, et ta oleks rahulikult istunud ja mitte midagi teinud. Tal oli kõikjal aeg rutt, hommiku algas oma tööpäevalehtede lugemisega. Kõik lehed läbi siis need korraldused, kus üks või teine asi viia keda ühte või teist asja, kus kohta kutsuda, kuhu üks või teine noormees või neiu välja kutsuda. Ja missugune kiri, kus kohta, kellele ära viia, kuskohast vastus tuua, niisugune vahetpidamata põlemine, mis oli tunda kõrval teisele, vot niisugust elu laskejooks ja teisendama teda ette kujutada omale enam ei oskagi, ega ta polnudki teinud. Kelle jaoks oli meie põrandaaluse noorteühingu hing hing selles mõttes, et Ta püüdis igati ühte tunda? Tema ei käinud mitte ainult need suurematel koosolekut, kus olid kollektiivide esindajad koos ja linnakomitee nerisi. Aga ta käis väga sageli ka üksikute kollektiivide koosolekul ja mina arvan, et tema tundis vähemalt Tallinna kollektiivide liikmed kõik. 22. aasta suvel tuli mul temaga kokku puutuda juba peab iga päev peale esimest maid 922, kus nuhid krõks ära tundsid, tema siiski oma. Tavapärase külma vere ja kiire orienteerumise võime jää nende käest ikkagi jälle pääses korraldada tema peale eriline klaperjaht. Siis saingi mina parteilt ülesande olla Kreuksi saatjaks iga päev tema käikudel tema kohtumistel krüpseli väga lühinägelik. Ja sellepärast ta kandis jalatiivseid näpitsprille, aga need olid üheks tema tunnuseks. Nüüd, kui ma olin tema saatjaks, siis ta käis ilma prillideta, mina olin tema silmadeks teiseks ei torganud seni silma, kui ikkagi noormees ja tütarlapsed lähevad. Kõige tugevama mulje jättis minule kõigepealt just see tema rahulikkus, tema külm veri, see, et ei olnud üldse tunda, et tema tunneb, et tema elu on hädaohus. Mina teadsin, et ta elu on iga minut hädaohus, muuseas nägin pealt, esimesel mail, kui tema peale tuli, avati kunagi teda taga ajasid mittu jõust oli, kus teda ära tunti mitte mitte nüüd just nuhkide poolt. Tema endised, võib-olla töökaaslaste või kes need võisid olla, on mõned olid nii, et tema ise neid ei tulnudki. Aga üks juhus oli siiski, kus tuli vastase sama nuhk, kes teda esimesel mail ära tundnud sellise vardale meer. Tulime kirjuksiga tol korral Lasnamäelt alla Kadrioru Kadriorgu. Laskusime Lasnamäelt alla niisugust väikest rada mööda seal umbes seal selle koha peal, kus praegu on see loomaaed. Ja siis sellel kallakul väiksel kitsal kallaku rajal tulid vastu kaks meest ja üks neist oli Varbola mee. Nii kui nad olid meist möödunut, tõmbaskri ukse, niukseid, kaljurahnu või selle varjule, võttis revol välja ja seadis ennast võitluspoosi, arvas, et noh, meie oleme kahekesti ja seal ikka kaks täiskasvanud meest relvastatud kindlasti. Et nad nüüd püüavad teda kinni võtta. Mulle ta ütles, et vaata, mis nad teevad, kuhu nad lähevad. See tee keeras seal, kui nad meist möödusid, siis tee tegi niuksed käänaku, need nad kadusid meie silmist ja meened esimest, nemad läksid mäest ülesse. Me tulime mäest alla ja ma siis mässasin mõned sammud ülespoole ja näen, et need on juba Lasnamäe veerul vene jõudnud ja suure jooksuga kaugenevad meist. Nemad muidugi jooksid kiiresti lähema mäe juurde, kus oli telefon, et korraldada siis haarangut välja kutsuda abiväge. Vahetasime kirjuksiga mantlid ja kiirelt läksime vana Kadrioru Tartu maantee suunas Tartumaad voorimehe voorimehega minema. Et selleks ajaks, kui nemad olid oma abiväed kohale kutsunud Kadriorus tõesti haarangu tegid, oligi hoopis teises linnaosas. Iga väikenegi elukondlik pisiasi, mis meile tundub täiesti tavalisena, võis tollal tuua sissekukkumise. Et katsun mütsi saabas viia, parandada ja et ma õhtuks ta tagasi saanud ravii siia ligidale kuskile, et kingsepad tunnevad saapaid, tunnevad inimesi, et see asi kahtlane on. Mine kuskile kaugemale kohe, kus keegi ei tunne sind ega saabast ka, aga niigatuse ikka tead, õhtaks kätte saab siis teist palli saabaste juurde. Isegi niisugused asjad olid probleem, näiteks korras hoidmine, sauna minemine, kõik see oli suurte raskustega pesa ja väga niisuguste nõudis. Niisugust head pead kohe, ühesõnaga mina tihtilugu olin väga, imestan kuidasmoodi, neid küsimusi lahendati. Reeturlinghorstil tõttu õnnestus kaitsepolitseil tabada Kingissepp. Kuid 1923. aasta kevadel said töörahvakandidaadid kaks korda rohkem hääli kui 1920. aastal. See hirmutas eesti valitsejaid ja nii tehti katset otsese terroriga. Krõks reedeti ja lähti mehe selja tagant nuhid kartsid Kreuksi mees mehe vastu kaks meest, ühe, vasta isegi kasvõi seal 10 meest, ühe vastane ei julgenud välja tulla. Räägitegi tol ajal niisugust lugu, et kord oligi üks kriks ära tundnud, jäädele vastu astunud, kavandades käed üles võtnud taskust käed välja, kummagis käes revolvri, sirutanud nuhil ninale kavandanud käed üles tõstnud, käed üles. 1924. aasta jaanuaris rüüstati üle 300 töörahvaorganisatsiooni. Nüüd on ette võetud põhjalik puhastustöö ja midagi ei pea enam Eesti pinnal liikuma, mis on kommunistlik? Kirjutas järgmisel hommikul Päevaleht. Ent aastal teisel poolel jõudis majanduskriis Eestis haripunkti. Esimesel detsembril 1924 puhkes ülestõus üle kolmandiku võitlussõltlastest olid töölisja koolinoored. Kuid mitmed vead ja kodanluse ülemvõim ei lasknud ülestõusul võita ning valge terror uputas ülestõusuverre. Usk võidusse aga ei kadunud, nagu meenutab Voldemar raeksam. Eesti komsomoli elus algas raske periood. Tore inimene oli, mina olin teene inimesi põrandal, müüjatest pärast oli leni paju Veidenbaum sõprade hulgas meilitsi väikeleenid ta, mina pidin, kui tehniline töötlejatelu. Aga tol ajal iga inimese kohta oli käimas juut, nuhk on ja nuhk kogu aeg sarnane joon sees. Äärmiselt ettevaatlikult tuleb töötada. Tollal polnud ühtegi legaalset töölisorganisatsiooni ei noortel ega vanadel. Ka avalikke koosolekuid ei peetud. Peatähelepanu oli konspiratsioonis. Tartu maanteel oli neil kingsepatöökoda jalad, teriteegime, töökoda, ass oli partei poolt kokkusaamise kohana siidipunktina. Selle pärsiimis tellijat keskpäeval sees. Keegi ei pannud tähele, kui sa pakki läheksid, tellija läheb siis temal alaldi, pakk kaasas. Aga kui Voldemar rääkson organiseerimistöö uuele juhile üle andis, võis ta öelda. Ilmaasjata ma ikka Tallina kiiva ei nühkinud. Veebruaris 1931 sai kommunistliku noorsooühingu illegaalseks organisaatoriks Osfalt kivisson. Kommunistliku partei keskkomitee poolt moodustati Eestimaa kommunistlik noorsooühingu. Põrandaalune orgbürooorgbüroo liikmetena olid seitsmendal liine puutseb ja mina. Tee hakkas edenema võrdlemisi hästi. Lime juba rakukese mitmesse koolitööstusse. Moodustati Tallinna illegaalne büroo. Meil tuli väga tõsiste probleemidega tegeleda sel ajal. Majandusolukord oli äärmiselt raske. Orio kapitalistliku maailma taga tabanud järjekordne siga, majanduslik kriis. Tuhanded noored olid paisatud tänavatel töötajatena ja meil tuli ka nende võitlus juhtida. Just tol perioodil sai organiseeritud kaks põrandaalust kommunistliku trükikoda. Trükikojas sai trükitud peaasjalikult lendlehti ja eesti kommunisti põrandaalust kommunisti. Aga samuti ka oli meil just teoksil noorte oma häälekandja väljaandmine illegaalse büroo koosolekutel sai arutatud organisatsioonilisi küsimusi et edaspidi laiendada ja tugevdada organisatsioonide tööd, tuua uusi kommunistlikke noori, üldse uusi noori kommunistlikku liikumisse seisis päevakorral ülemaalise organisatsiooni loomine. Ja kõige nii tähtsamaks ülesandeks pidasime korraldada põrandal kommunistlike noortekongressi selle ettevalmistuseks juba me tegime tööd. Tööliste liikumine seisis tõusuteel ja liiklus juba väga tublisti edasi. 1940. aasta valimistel valiti riigivolikogusse kõik Eesti Töötava Rahvaliidu kandidaadid. Sõna saab Johannes Lauristin Eesti Töötava Rahvaliidu kandidaadid olles proovitud töötava rahva huvide võitleja, ei ta poolele teele peatuma jääda, vaid nende eesmärk on töötavate hulkade vabastamine lõpule viia, nagu seda on tehtud sotsialistlike vabariikide liidu.