See õhtu toimus lõppenud aasta 128. detsembril mil Vallo Järvi oleks saanud 71 aastaseks. Tema enda jaoks jäi ümmargune 70. Viimaseks. Olgu siis see saade nüüd väikeseks tagantjärgi kingituseks Liidia Panova Järvile, kellel oli eile sünnipäev. Ja nüüd sõnajärg õhtujuhile. Arne Mikk. Kuule täna oledki Vallo Järvi saanud 71 aastaseks. Seda sünnipäeva me tähistame, kahjuks ilma temata. Aga meil on rõõm, et me oleme 45 aastat võinud temaga Estonia teatris ühist kunstileiba jagada. Ja tähistada. Nii viiekümnendad kuuekümnendad kui seitsmekümnendat sünnipäeva siin majas. Vallo Järvi tuli Estonia dirigendiks juba. Konservatooriumi üliõpilasena debüteeris siin miljootine operetiga rahutu õnn 1949. aastal. Ja selle 45 aasta jooksul juhatas ta ligemale 100 erinevat lavastust, oopereid, operette, balletti, Ta kirjutas ise muusikat balletikoolidiplomietenduseks ja nii edasi ja nii edasi. Mõelda kas või ainuüksi luikede järvele tagasi, siis Vallo järve juhatanud väga mitmeid erinevaid lavastusi ja piltlikult öeldes tan dirigeerinud seda balleti. Niisiis kui peaosa tantsis Helmi puur või hiljem Tiiu Randveer või nüüd alles Kaie Kõrb. Nii et see on omamoodi terve ajalugu, terve läbilõige Estonia Luikede järve epopöast sõjajärgsetel aastatel. Enne kui Vallo Järvist sai aga dirigent. Mängis ta kodus kitarri ja ksülofoni. See oli nende perekonna traditsioon, et koos isa-emaga musitseeriti. Mul on veel õnn olla. Männiku tee kodus, kui isa ja ema olid elus ja Neeme Järvi oli veel noorukene muusika, õppur ja ikkagi, kui nad vahel õhtupoolikul kul üksi jäid, siis mängiti ikkagi kitarri, mandoliini ksülofoni, seesama kodune harrastus, musitseerimine, mis pani aluse mõlema venna väga täpsele rütmitundele ja erksusele ja esimest muusiku leiba. Vallo hakkaski teenima kergemas žanris, olles sõjajärgsetel aastatel väga tuntud ansamblite rüüttimikust ja kuldne seitse. Ansamblis kaasa tegevpillimees. Kahjuks mina ja ka kõik teised siin selle laua ümber istuvad, seda perioodi ei ole näinud, kuulnud, aga on väga tore, et tänasele õhtule sai tulla Vallo Järvi kolleeg ja ansambli mees nendest aegadest helilooja Valter Ojakäär ima paluksingi sind Walterit sa natukene meenutaksid sedapsi joodi kui Vallo Järvi oli pillimees nendes ansamblites enne dirigeerimise kaalustamist. Esimest korda valluga. Ma ei mäleta, kes meid tõenäoliselt oli see tutvustaja Erich Kõlar, kes nii kui mind siia Tõi kuidagi mängisin temaga koos Pärnus 42. aastal. Ja sügisel tulin siia konservatooriumi ja küllap ma eri kõlari kaudu tutvusin ka Valloga. Ja mul on meeles üks meie esimene kohtumine, ma elasin kaupmehe tänav 13 ja kõrvallinna pole üks maja, oli hilja. Hollas KOVi elas koos oma venna kaljuga ja seal käis koos üks üks grupp sessi huvilisi. Kuhu siis kuulus ka Vallo ja. Ma sattusin sinna, nemad harrastasid ansambli laulu. Hilja hovi, nagu teate on, on elukutseline laulja. Ja seal oli üks vist Estonia teatrist, oli üks metsasarvemängija Berit, kes laulis ka ja siis oli Vallo vist ise oli üks hääl ja seal pidi ja siis oli vist hilja vend Kalju oli siis neljas ja all on muidugi siis kitarril saatis neil oli väga selle aja kohta ilusti tehtud neljahäälsed seaded, nii nagu nad raadios kõlasid, need niisugused džässansamblid ja ja see, see oli siis mul esimene niisugune lähedane kohtumine Valloga. Ja siis oli hiljem 42. aasta lõpupoole kusagil aastavahetusel oli mingisugune Kalevi võimlas oli mingi üritus, tavaliselt oli nii, et spordivõistluste järel tehti tantsu ja siis me mängisime seal ühe niisuguse kokku klapitud koosseisuga, kus Erich Kõlar mängis trummi. Vallo mängis kitarri. Ja praegu Rootsis elav tolleaegne Kuldse seitsme dirigent suurepärane klannetist. Hans Peek mängis akordioni ja ja see oli niisugune. Absoluutselt ühtegi, proovime, ei saanud teha, mängisime kõik peast. Kuld ja hõbe ja paar Straussi valssi ja mis seal sel ajal ja mõned saksas laagrid, mida kõik peast teadsid ja. Aga siis hiljem juba muidugi juba 1945 reorganiseeriti kuldne seitse, see oli suur koosseis. Seda juhatas Erich Kõlar koos dirigendi koolisel 16 inimest ja oligi nii, et et seal oli huvitav niisugune põlvkondade vahe oli umbes kümneaastase vahega. Oli Erich Kõlar, Vallo Elmut, Orusaar ja Ülo Raudmäe ja mina olime kõik enam-vähem. Kuskil seal 23 kuni kaks, 25 sündinud. Ja siis järgmised olid 1913, kõik meistkümne 10 aastat vanemad. Aga see oli. Koosseis oli sümfoonia ja raadio, sümfooniaraadio, džässorkestri. Niisugune ühendatud ühendatud koosseis ja peab ütlema, see oli väga tugev professionaalne kollektiiv, seal oli. Oli noh, ma mängisin samal ajal ja paljud mängisid samal ajal Raadio estraadiorkestris või nagu tol ajal seda nimetati džässorkestris. Aga me olime selle üle kõik väga uhked, et kuldne seitse oli palju parem kollektiiv kui raadio orkester, sellepärast et et me tegime tõesti väga põhjalikult proovi ja siis mul on üks Vallo pala meeles veel. Ma andsin talle nüüd hiljuti kas aasta või paar tagasi, sain veel need noodid kusagilt raadio. Kusagilt kapinurgast leidsin. Tal oli üks pala pealkirjaga troopika ja seda me mängisime peaaegu igal tantsuõhtul. Ja küll oleks tore, kui saaks selle kunagi mingisuguse koosseisuga ära lindistada. Eta. Ta jääkski lindi lindi kujul järele. Ainus ime läbi säilinud Kuldse seitsme lugu on 1946. aastal lindistatud mutionu. Perekond teab täpsemalt, kui kõva tehnikamees ta oli, aga meil oli seal üks, üks väga hea raadioinsener, üks Riivo eiranud, kes meie võimenduse ja kõige selle. Tehnilise külje eest hoolitses ja võib-olla temaga koos Vallo kombineeris endale. Sa oled leidnud selle lenduri kõrimikrofoni kuskilt. Prügihunnikutes vedeles igasugust kaupa pärast sõda ja ja ta kinnitas selle oma kitarri kaane külge ja nii oli temal Eesti esimene elektrikitarr. Ja see oli nii võimas, et Me mängisime suure koosseisuga, 15 meest puhusid pille ja kitarr, kostis kitarrisoolod, kostsid sealt kõik ilusti läbi. Nii et. See oli selle aja kohta oli täiesti täiesti sensatsiooniline, kõik kuulasid, suu lahti, et kuidas kitarr saab nii kõvasti mängida. Neil olid konkurendid, Laansoo, orkester mängis noortemajas ja nemad käisid vahetevahel meid kuulamas ja siis meie neid ja niisugune väike väike niisugune võistlus oli omavahel. Aga siis see suur koosseis läks laiali sel lihtsal põhjusel, et et klubid ei jõudnud enam maksta, me saime väga hästi tasutud. Aga noh nagu praegugi, kogu aeg hakati leidma ja otsima neid vahendeid, kuidas hoida. Ja siis lõpetati see suur koosseis ära ja siis me tegime järgmisel sügisel kuue koosseisu Rütnikud. Seal oli ainult kuus kuus mängijat. Ja seal oli jälle Erich Kõlar, Vallo Arne Oit, Uno Naissoo, Gennadi Podolski. Ja hiljem tuli välja, et sellest koosseisust kuuest mehest tuli neli heliloojat ja kaks dirigenti. Kusjuures nii hästi Vallo kui ka Erich Kõlar kirjutasid ka muusikat, nii et sõnaga täie 100 protsenti loominguline kollektiiv. Ja. Imekombel jäi üks must lint meie tolleaegsetest raadiosaadetest me üks-kaks-kolm, raadiosaadet tegime enne kui džäss ära keelati. Ja ja see on küllalt must lint, aga, aga seal on üks Vallo soolo mida ta mängib. Ainult nii rütmi saatel kitarrisoolo ja kunagi mängisin seda linti ette. Moskvas oli omal ajal ja on praegugi üks silmapaistev džässimuusik, Georgi garanjon. Ja tema ütles, et tema ei usu seda et 1947. aastal võis olla Eestis nii tugev kitarrist. Ja ma võin seda kinnitada, et, et Vallo tase oli sel ajal täielikult Euroopa tahe. Kuigi ma tean, et te räägite siin, et 45 aastat Estoniat ja kõik niisugused asjad, aga minu jaoks on jäänud ikkagi pillimeheks, sest ta oli, ta oli niivõrd niivõrd tugev pillimees ja rääkimata sellest, et seal töötab rahvakultuurihoones, kus tol ajal mängisime, olid meil kogu aeg ju programmid enne tantsu igal pühapäeval. Ja ka laupäeviti olid no umbes tunnipikkune kava, kus siis käisid Veera neelus ja Georg Ots ja Viktor Gurjev. Aga tihtipeale mängis Vallo ksülofoni ja ükskord tõi ka Neeme sinna mängisid, mängisid kahekesi mingist kaheksülofoni galoppi ja mina seal mängisid, niiet nii et. Oleks ma natuke kadedad inimene olnud, siis ma oleks kadestanud seda tõepoolest seda, seda oskust kitarril ja ja ksülofoni, mida, mida mina kuulsin, sest see oli, see oli tõepoolest ikka virtuoos täielik virtuoos. Ja mis ma rohkem oskan öelda, siis 49 tõmmati sanssile pidurid peale. Siis me läksime lahku, saime kokku veel ainult ainult juhuslikult kahjuks. Ja nüüd viimane kord oli möödunud aasta septembrikuus. Kui me otsustasime Erich Kõlar ja ja siis vallale me ei saanud seda rääkida, siis ta oli maal. Aga mul oli teada, et ta pidi maalt tagasi tulema ja ja ta vist juba ongi tagasi ja kõlarid tulid meile ja me helistasime hirmsasti, vihma 100. kogu aeg terve päeva. Helistasime iga paari tunni järel jälle, et kas on tagasi tulnud, telefoni vastanud ilmselt ei olnud. Ja seda viimast kohtumist, mida me nii ootasime, seda kahjuks saatus meile võimaldanud. Aga ma pean seda ütlema, et, et. Inimene on nii rikas, kui kui häid sõpru tal on ja kui, kui häid kolleege tal on ja ma pean ütlema, et Vallo sõpruse kaudu ma tõesti tunnen ennast väga rikkana. Ja veel üks muusikalõik 1976.-st aastast meenutusteõhtult kännu kukkes, kus omaaegsed Kuldse seitsmemehed tegid ka muusikat, eksprompt ja ilma proovita. Nii palju minevikku meenutuseks nüüd tagasi olevikku, sest muusika elab edasi. Tore on ka see, et musitseerimise traditsioon, mis oli Vallo ja Neeme Järvi vanemate poolt rajatud, et see kestis edasi ka Nende mõlemate perekondades ja nii lapsed abielust Ellen Järviga kui ka Liidia Panova Järviga on kõik seotud muusika või teatriga. Tänase õhtu põhiesinemise raskuse kannavad Marja Teet Järvi. Lapsed ja kõige noorem. 11 kuune küll tänasest õhtust osa ei võta, ma loodan, et vanematele hällilaule ikkagi laulavad ja ka tema hakkab kunagi pillimänguga tegelema. Aga Kuueaastane Madis Järvi on siinkohal ja tema mängib teile kaks pala, laulge poisid ja jõulukellad. Palun. Selgus, et madise esimene viiulitund oli just samal päeval, kui vanaisa suri. Ja seega on ta proovinud seda pilli alles kolm kuud. Kuidas sulle meeldib viiulimäng? Hästi ja tahad sa seda edasi harjutada? Kindlasti. Kas sa oled näinud teatris ka mõnda etendust, kus vanaisa juhatas? Ja mis etendust need olid? On sul meeles? Ema aitab? Käike nii et seesama Luikede järv, mille avamängu meil natukene aega tagasi nägime Ja peame pöialt, et siis ta Pirigeerimis soove elab. Edasi järvede peres. Järgmine esineja on meil üheksaaastane Mihkel Järve ja tema esituste kuulete kaks klaveripala. Tšaikovski leierkastimees laulab ja Prokofjevi rohutirtsude rongikäik. Kaua aega, Mihkel, sina oled klaverit õppinud juba. Tuleb meelde. Ema aitab jälle, Mihkel neid kolmandas klassis on kolmas aastane. Kolmas aasta ja kes on sinu õpetaja, Igivak, nii haige, Pakri Maigi Bakran, tuntud klaveripedagoog ja kindlasti sind väga hästi õpetav. Oled sa rahul temaga? Kas sinul on ka selline mõte, et klaverimängu ja muude harrastaja kõrvakad kunagi dirigendiks ei ole olnud veel? Ei, ei ole. Nii et klaverimäng meeldib nagu emale, kes oli väga hästi. Doriaid, harjuta edasi ja me kindlasti varsti jälle sinuga kohtume. Järgmisena esineb meile 11 aastane Miina Järvi. Tema mängib tankla suveniiri ja ta viidi Scertso. Meil on sinul võib-olla selline küsimus, et ema mängib klaverit, isa mängib tšellot ja vanaisa olid dirigent. Aga kuidas tekkis sul huvi just viiulimängu vastu? Ei pea. Keegi ikkagi õhutas vaid toetased saks viiulit mängima. Tiina oli nii väike, et ta ei osanud seda üldse ise veel otsustada, mida ta mängima. Nii et vanemad otsustasid ilmselt küll, jah. Ja kelle juures sina õppida, kui kaua juba õpib viiulit? ITK-s viis aastat piisavalt natuke isegi rohkem. Minali oli viieaastane. Tema need ikkagi kõik lapsed on hästi varakult pandud tegema, aga kas on, sul on nagu raske kohustus või nüüd sa juba teed hea meelega seda tööd. Mängib Mele Marius Järvi. Marius Järvi on kolmeteistkümneaastane ja tema esituses kõlab kõigepealt Rubensteini meloodia ja siis Fernandesi ilus taevas. Puhul vist ei ole vaja küsida, kust see tšellomängija mängu harras pärineb, see on kindlasti isa mõjutuse. Ilmselt küll. Kas isa sundis või sa vaikselt kunagise proovist lisapilli? Ei mäletagi? Ei mäleta, kas ema tuleb jälle appi, ema peab kõik meeles pidama. Mina mäletan küll, et see asi juhtub niimoodi, et, et õpetaja Laine Lester Tolimaari 104 aastasele sünnipäevale ja kinkis talle tšello ja siis ei olnud enam teist valikut. Asi oli paikkama. Kelle juures sina õpid laiali? Perekondlik traditsioon ja? Ja kas sina oled jõudnud ka vanaisaga koos musitseerida ütlema ei ole jõudnud. No avalikult mitte aga aga Muhus niimoodi omaette, vaikselt ja küll. Ma olen ikka mõelnud, liikusid alati meiega laikate, kes mandoliin ja kes kitarri. Nii et vanaisa leidis alati aega suvel teiega koos pilli mängida. Vanaisa dirigenti, sina kindlasti mäletate kahest peamist, kas ka sinu südames on vanaisa ja onu Neeme Järvi eeskujul mingisugune huvi dirigeerimise vast või praegu veel ei ole mõtelnud selle peale. Ühel päeval tuleb eeskätt nii, et esialgu sa harjutad usinasti tšellot, mitu tundi päevas mängid? Ma ei tea, kuidas kunagi. Kaks. Aga kui isa on kodus siin, las ta kontrollib ka sind või vahel kontrollida. Aga oleks isa juures kergem õpet õppida, kui õpetaja lehter juures oleks raskem, sest kuidas on oma isaga koosni õppida? Harjastataks, ei oska öelda. Aga heatahtlikult suhtunud sinusse. Rahul sinu mänguga praegu? Ma arvan, nii. Vallo Järvi seadis Matteo karkassi kitarri süüdi kolmele instrumendile kitarrile, Lionale ja tšellole, et saaks koos musitseerida oma poegade Andruse ja Leeduga. 10 aastat tagasi, 85. aasta märtsis mängisid nad selle Eesti raadiofondi ja praegu kõlabki üks osa sellest. Nii ei jää perekonnaõhtust päris väljaga Andrus Järvi, kes oma perega samuti muusikutega sel ajal ei olnud kodumaal. Estonia talveaed ei ole balletile just kõige sobivam esitus, koht. Ent lemme Järvi esitatud hällilaul Bachi muusikale ja Leonid hartšenko seades mõjus väga kaunina. Seda peate te, lugupeetud kuulajad, nüüd küll lihtsalt uskuma. Aga nüüd läheb sõnajärg üle perekonna õhtujuhile. Aarne Mikule. Unistas baleriini elukutsest, temast sai lauljanna. Kas sina tahtsid näiteks lauljanna saada ja sinust tuli baleriin või kuidas see oli? No ema ei tahtnud, baleriin saab tema tahtis, et ma läheks keeltekooli, õpiks inglise keelt. Aga isa võttis mu käte vis balletikooli. Lisavad igatahes ja. Ja loomulikult on Josoolnud palju etendusi võimalik võimalik tantsida isa taktikepi all. Ja varem küll jah. Hiljem siin üks. Ei oskagi öelda, 10 aastat tagasi, võib-olla lihtsalt väga tihedalt ju juhatas pallitaja. Ja milliseid etendusse, võib-olla kõige rohkem meelespead või kannad koos isaga musitseerida? Tantsides selli kindlasti sedasama Luikede järve, mille avamängu näitas seal ma isegi noh, nüüd aasta tagasi sai veel koos olla. Pähklipurejat, ma ei tea, ma ei mäletagi. Nonii, vanad nad ei ole aga laulda, see ei ole kunagi proovinud tahtnud vä? Küll muidugi isegi kunagi 16 tahtsin, tahtsin kaks takti ette konkursile minna, kui see veel väga uus oli, aga no siis lin põnnama. Aasta läks mööda ja enam ei läinud. Ja kuidas selle keeltekooliga siis on? Ei noh balletikoolis õpetati inglise keelt niipalju kui noh, et aruma saanud Sellega oled saab maailmas hakkama igal pool hakkama saanud ja suur tänu ja aitäh selle esietenduse eest. Ja me läheme oma programmiga edasi. Marcello sonaadituur neljas osas, mille esitavad poeg Teet Järvi, Minija Mari Järvi ja väimees Raivo Saarma. Te olete nüüd kõik kolm küpset muusikat ja kas on olnud ka mõni etendus või kontsert, kus näiteks valla või neeme on juhatanud ja te olete kõik orkestris kaasa mängivad ka Andrus, ütleme kaasa arvatud. Orkestri otseses kahjux neemega ei ole õnnestunud. Kord oli vabariiklik konkurss? Ei, see oli vabariikidevaheline konkurss, kus mul õnnestus teine kohtsadesel lõppfinaalis. Ma sain Emery Haini kontserte mängida. Ja teinekord oli samuti vabariiklik konkurss, kus ma sain Isak käel mängida. Samuti ainekontserti. Ja siis muidugi isa Estonias. Üsna tihti mängisime koos. Siis ma töötasin neli aastat Estonia orkestris. Raivo, sina muidugi oled allajärvega palju siin koos mängima, no mina olen vist 15 aastat niipalju kui tema juhatanud, nii palju kui mina olen sattunud mängima, aga viimased 15 aastat. Aga neemega ma ei ole kordagi arvestatud on siis, kui tema on nüüd viimased nimele, siis nagu teatas ta ainult mina, mina tulin ja siis ma veel nagu ka tema oli veel ERSO-s, siis mina olen võrsuga kokku ei puutunud. Ja siis, kui tema nüüd siin on käinud, siis on kuidagi kogemata niimoodi ütelda, et mina olen ennast ära olnud. Nõmmega. Ei ole jah nime, ainult ma ei teadlane, tänane õhtu on ka selles mõttes erakordne, et nii palju järvezitja korraga musitseerib. Kunagi on meil juttu olnud Eesti kontserdiga, et kui teise põlvkonna dirigent Paavo Järvi siia tuleb ja võtaks kaasa oma õe ja venna Maarika ja Kristjani ja kui kõik teised järgi veel kokku tuleks, oleks väga uhke koosseis siin orkestris. Ja teil on ju vähendab Järvide perekonnas kokku üheksa lapselast. Ja kõik algavad millegipärast M-tähega. Kuidas see süsteem välja kujunes? Ma ei tea, kes pani esimese, no tähendab Andrus pani esimese Jah, Andrus pani esimesena, aga meie peremehi polnud sugugi mitte Andruse pere järgi seda M-tähte esimeseks nimi valmis mõeldud. Ja nii edasi läks nii, et Maarjas oli aasta viiekuune, pani Miina nime ja selle järgi tulid need kõik teised. Aga aga Teie perekonna, nüüd meil läks ka see enda, tähendab, et me leidsime poisi nimes peab Tartu olema. Tuli Marta kogemata sattus ka pärast tuli välja, et on Mikk hakkas endajaga. Meil on. Nüüd on need üheksa, M-tähte on see maagia võimsakene, seal oleks tore sümbol. Ma ei tea kedagi teist perekonda, kus ütleme nii palju, lapselaps oleks. Muusika, aga tore. Valter Ojakäär väga originaalne mõte, eks ole, muusika sümboliseerib ja iseloomustab kõiki lapselapsi, kes algad n-tähe. Aga öelge, palun tee nüüd kolmekesi, kas on raske või kerge olla sellises perekonnas, kus ütleme nii, kas nii tuntud muusikut dirigenti Vallo Järvi, Neeme Järvi on juba ees. Kas see aitab või teeb raskemaks, väriseb iga noodi pärast. Lapsena. Ei, ma ei oska seda küll öelda, et ma olen, olen pauguga rääkinud, tema nagu tunneb ennast puudutanud seda on samuti dirigent ja kõik tunnevad või noh, nimetavad teda neemervi pojaks. On Me oleme instrumente, leidsid need meid? Ei nagu ei ole seganud, ei sega. Ja muidugi ei ole ju kerge tõesti, ütleme eriti dirigendikepi võtta Paabul Neeme käest aastaid tagasi, see on juba palju aastaid tagasi, kui Neeme võitis selle konkursi Itaalias, siis ma kirjutasin ühe artikli temast, mille pealkiri oli ksülofoni pulkadest, dirigendi kepini. Jaa, Neeme andis ka selle artikli juurde ühe pildi, kus tema istub Vallo süles pisikese poisina. Ja selle artikli mõte oligi selles, et nii nagu vallu kunagi õppisizeczülofoni, siis ta õpetas neemet mängima ja ma tean täpselt seda kontserdi, see oli aastal 1953 Estonias üks noorte muusikute kontsert, kus Vallo juhatas orkestrid esimeses pooles ja ja neeme mängis ksülofoni vis Začek Doriani kontserdi mingit osa. Ja teises pooles siis tõesti Vallo andis selle kepi Neeme kätte, Neeme juhatas Straussi operetti öö Veneetsias avamängu. Nii et tõepoolest see see muusika pisik või sümboolselt kepp on läinud ühelt vennalt teise kätte ja neeme kaudu siis jälle kuidagi tema poja kätte, ma loodan siin kõige noorem esineja tänasel õhtul, kes ütles, et tema tahab dirigendiks, saadad tema võtab siis kunagi ka selle kepi üle? Hetkeks ja ma küsiksin kõige kõigi käest seda, et Neeme ja Vallo on mõlemad mänginud nooruses ksülofoni ja kitarri. Kas keegi teie hulgast neid pille ka mängib? Minul on mänginud komponelot Boriss koduhoovis. Kui siin läks, siis võitjate ühte löökpillimängijat ei tasu selleks kohale tuues mulle mängida, nii et sa saad sellega hakkama. No kas nüüd hakkama, aga ma olen proovinud? Olen, olen, tähendab siin Estonia teatas korduvalt esitlenud seda planne. Sest ma tean seda, et Andrus nagu isa õpetas talle kui ksülofon hinnangu, selleks ta seda oskas, päris seal on fotokotan seal eales, kus Andrus mängib ksülofoni. Nii et ksülofon ikkagi veel üks põlvkond edasi kandunud aga sina või ei ole proovinud? Üritasin kunagi kitarri õppida, ka sellest ei tulnud nagu eriti sellest. Aga sinu lapsedki ei ole kitarri proovinud vanaisaga koos seal Muhus arga vanasse muidugi kinkis neile küll väikse tütar. Aga tegelikult olid teised pillid juba. Aga vanaema mandoliini balalaika on ju seal ja seda nad on ju mänginud, tantsid suheti seal alati mandoliin ja palalaikate kõik koos. Ainult huvituse tõsta. Nojah, nii oma omas ringis. No muidugi, ega seda ei peagi laval mängima, aga aga selline perekond, lik muusika tegemise traditsioon on kindlasti väga tore ja ja vajalik. Häda on ju tänapäeval selles, et kõik lapsed ostavad kasseti või videofilmi ja panevad siis selle käima ja ise ei peagi nagu vaeva nägema. Me vaheajal siin Valter Ojakäruga arutasime, et see on küll imeline, et ühe perekonnatüves on nii palju kanget juuretist või millist nime selle asjale anda. Et kõik lapsed ja lapselapsed, kes selle muusiku muusikapisik on kaasa saanud. Et nad on nii rütmi, ärksad ja väga enesekindlad muusikat, kas on Valterni? On küll see, see paistab kohe silma, et inimene teab, mida ta mängib, teab, mida ta tahab. Ja see on, see on kõige olulisem. See kõik muu lihv tuleb. Aastatega ja professionaalsus ja kõik see tuleb aastatega, aga kui kui lapsed selles vanuses nii kindlalt mängivad, see on suur asi ja kui sellest juuretisest rääkida, siis ma ei tea, kuidas pere ise arvab, aga mulle tulevikku ka see väga kena. Noh, Vallo ja Neeme ema ja, ja teie vanaema meelde. See oli tõesti üks üks lõpmata tore inimene ja samuti noh, Kaika Vallo ikka rääkis seda, kuidas, kas kõik need balalaika ja, ja need on sealt pärit. Nii et ei tea, kaugele see veel see muusika tagasi ulatub. Ja seda me kahjuks ei ole uurinud, aga Peaks uurima, sest kas või tänane õhtu näitab, et ikkagi emad-isad, vanaemad-vanaisad peavad ühel hetkel last natukene sundima või selle muusika juurde viima, kuni ta saavutab sellise taseme, et hakkab seda nautima, sest algul on see igav heliredelit harjuda. Ma lisaksin veel seda, et meil on ju mõned kuulsad muusikute perekonnad, no võtame kapid. Artur ja Eugen ja Villem ja sugu, suur suguselts, aga kunagi kui need pisikesed suureks kasvavad, see oleks väga tänuväärt ülesanne mõnede muusikateadlasele Järvide perekonna muusika ajalugu kirjutada, seal annaks ikka kirjutada. Ma arvan. Jaa. Ma siis sooviks, et senist kui muusikateadlased ärkavad, sest alati võib ju hilja olla mõne väikse detaili fikseerimiseks, et siis emadeisad võiks pidada seda oma laste muusikapäevikut, kus teatud olulisemad momendid oleks kirja pandud. Sest alati ma olen kadestanud mõnda sellist perekonda, kus on kolme, nelja põlvkonna kaudu säilinud raamatukogu või, või mingi noodikogu. Ühel hetkel see on kõik nii endastmõistetav ja loomulik, aga tagantjärele vaadates meie enam seda ritta panna ei saa. Nii et kui te olete siiamaale oma lapsi nii hoolega muusikaradadele juhtinud palun pange siis ka kõik see vaikselt kirja, millest Valter Ojakäär siin ütles. Ja alustada võiks sellest, et täna tehti ka pilte siin kirjutage fotodele taha aastaarvud sest väga paljudel juhtudel on see nii, et vaatad vanu fotosid ja noh, kas oli 10 aastat hiljem või 10 aastat varem enam ei mäleta. Aga nüüd siis tänase õhtu lõpupala mari, võib-olla sina ütled, mis palase on ja miks just selline sai valitud. No me tahtsime leida ühe niisuguse loo, kus me saaksime enam-vähem kõik koos mängida ja, ja siis me leidsimegi ühe pala, mille pealkirjaks oli õrn isa ja me mõtlesime, et see võib-olla sobib hästi tänasele õhtul.