Tere kultuurimaja, töökas kollektiiv koos sõidudotšanrace Tarmo Tiisler on taas matkasaapad jalga ajanud ja asuvad teele Eestimaa põnevate paikade otsingule. Seekord liikusime Tallinnast lääne poole ja võtsime plaani tutvuda Padise kandiga. Ja tegime sellise kava, et alustame kaugemalt ja liigume kodu poole tagasi. Lugupeetud reisijad, esimene peatus, ar juristid. Kultuurimaja. Koht nimega Harju-Risti, täpsemalt kirik siin Harju ristil. Selles kirikus on kujunduselemente nii seinast seina kui üldse olla ja, ja osad on, tundub, et loomulikust muutunud Osada ka teadlikult tehtud just sellisteks. Palju on sellise mitmekesise arhitektuuriga kirikuid üldse Eestis. Üheksanda kuulajaga Risti kirik on kindlasti uunikum, kes ju podisele tuleb. Kindlasti tuleks siiamaani välja sõita ja ristikirik vaadata, sest ajalooliselt ehituse oluliselt. Need kaks on omavahel lahutamatult seotud, sest risti kiriku ehitataks olid Padise mungad. Ja kui vaadata kiriku mitmesuguseid kujunduselemente Skulpturaalse portreepeo sissepääsu kohal, samasugused näevad välja Padise kloostri kirikukonsoolid, pühaku veo harkis habemega niidasin ukse kohalt vastu vaatab kõrgemalt jääb silma suur kivist rist väga omapärase teostusega geno veel istuge ülalt kaetud selged kui ristikirik, siis võiks rist selle tunnis märgina torniga sullegi. Ristikirik on täiesti omataoline, sest kui väljast, kes teda korra näinud, loomulikult tunneb ta ka edaspidi iga pildi peal ära. Sest teist taolist kiriku torni pole meil kuskilt võtta, tähendab ta on juba ehitatud üsna isemoodi Holt kandiline, ülalt ümmargune ehk siis enam-vähem tahukakujulisele. Alumisel otsal lisandub silinder üleminut oga, sellest silindrist on rohkem kui veerandi jagu maha pudenenud kas ehitustehnilise praagi või mõne õnnetuse läbi miinuse teadest. Tornil on kõik tunnusmärgid, mis näitavad, et tegemist on kaitsekirikuga. Et seda aspekti on kindlasti silmas peetud ja mine sa tea, äkki on selle kiriku pihta. Sest sõditud siinkandis on igal juhul torni ülemine ots on varisenud ja ta ongi taastatud nii-öelda siis osaliselt endistviisi silindrina, osalt poolsilindril. Ja see annabki talle kordumatu silueti. Lisaks loomulikult veel tugipiilarid, kontra Forsid ja neid on ehitatud mitmele järgul, neid on ehitatud, lammutatud jälle ehitatud ja osa neist on nii-öelda juba teised samal kohal osadestan ainult vundamendid järgi. Miks need ehitati küllap selleks, et võlvid paremini kannaks. Miks nendele lammutati, mine sa tea, miks jälle ehitati? Loomulikult selleks, et uuesti laiali vajuks ja arvata on, et seal torniga juhtunud õnnetus, see sundis torni ennast eriti vägevate tugi Viiloritega kindlustama risti kiriku ehitus, lugun põhjalikult Kurinud Villem raam ja tema sulest kirjutatud on mitmes variandis ka kenasti kätte saada. Ja kellele pakub huvi mõtisklemine taolise vana ehitise ja tema kasvuloo, arenguloo hävingu, loo taastamisloo, kõigi nende üksikasjade üle siis püstikirikuna maiuspala. Sest siin kõik need kihistused ja põnevad elemendid ühest teisest ajast see kõik kenasti olemas. Ja lugedes ja vaadates võib siin edukalt mitu tundi veeta. Kindlasti tasub saada kirikus sisse, sest intervjuu, mis siin avaneb, on. Mitte lihtsalt kahe lööbilise kirikuga, mis on ka küllaltki erandlik, aga nüüd on meil teadupoolest teisigi, vaid tegemist on sisuliselt koguduse sooli või pikihoonega, mida isegi tahaksin pikijooneks nimetada, on jah, ruudukujuline noh, selle põlve toetab üks keskne sammas. Kui too analoogi, siis Tallinnas Niguliste kiriku Matteuse elik Antoniuse kabel seal, kus surmatants eksponeeritud on, see on enam-vähem samasugune väheke Lynnikumalt uhkem ruum. Aga tagasihoidlikumas maakirikuvarjendis võib seda nimetada siit. Ruumi mulje on igatahes kummastav ja nauditav. Kui sai juba viidatud Niguliste, siis kindlasti tasub meelde tuletada, et nüüdsel ajal näeb just nimelt seol siit omal ajal evakueeritud ehk kindlamatesse parimatesse hoiutingimustesse viidud puuskulptuure mis teadupoolest on parimad üldse, mis Eestis keskas säilinud. Vaevalt nad me eemal tehtud on, kiputakse tema post koguni prantsuse meistritöö, et mine-teo, kes ja kus hotellis, aga mine tea, äkki distertslased tellisid selle mehe siia välja ja töötas kohapeal seda maksaga välistatud. Ja arvatakse, et need uhked kulla kolgata grupiskulptuurid, et nad algselt kaunistasid Padise kloostrikirikut ja hiljem, kui klooster likvideeriti, kui kloostri hoonestus sai hoopiski mõisahoonestuse. Et siis pühakujud anti risti kirikusse aru ja siit omakorda nad siis randasid Tallinna. Et sa mainisid esmalt, et tegemist on kindluskirikuga, kas selle kirikufunktsioon oligi siis selline, et kui oli rahuaeg, siis teeniti jumalat ja kui oli sõjaaegseks, koguneti kokku ja torgati püssid aknast välja ja anti vaenlasele tuld? Ei no mitte päris nii, kuigi noh, Euroopas on ka sedasorti kirikuid, mis on tõesti pigem kõigepealt kindlusele, sõir kirik. Aga Meie kirikuid on õigem nimetada pigem kaitse kirikutesse ehk teisisõnu. Neid ehitades peeti silmas võimalust, et segastel sõjaväe masso aegadel oleks võimalik kuhugi varjuda, kuhugi peituda ja joot kirik oleks mitte üksnes nii-öelda suletav võimaliku sissetungi eest hoida, et oleks võimalik ka vastu hakata ehk peletada vaenlast kirikust eemale jätmata talle võimalust sees viibijaid välja suitsetada või kirikut põlema saada. Ehk teisisõnu hoida siis ründajaid löögi või tuleval ja selleks tehka kirikuseintesse laskeavasid Raioti vastad, galeriisid, piginukk ja nii edasi, ehk mõelda mitte üksnes siis passiivse kaitse, vaid ka aktiivse kaitse peale. Et seal on juba noh, pigem nagu kindluskiriku sõna kasutada on ikkagi pühakoda, oli pühakoda ja sõjalist funktsiooni täitis ta üksnes häda korral. Et see oli ikkagi täiesti teisejärguline. Et ennekõike oli ikkagi siis varjupaigaks kirikuga seotud inimestele olukorras, kus muud alternatiivid, ehk põgenemine kuskile lossi linna, need poleks tulnud enam olla. Ja siit ka väike selline sõjaajaloo loeng, et et ajastu, millest me räägime, ehk siis keskajast ikkagi sõjategevus seisnes kindluste ja linnuste piiramises, ei olnud selliseid suuri Obama lahinguid nagu, nagu me sageli ette kujutame ja nagu filmidest näha on, et minnakse 10010 1000 vastu kuskil välja. Arvestame ka tolleaegsete eesti asustatust, arvestame loodust, mis siin oli, siin ei saanudki selliseid suuri väljalahinguid olla ja, ja seetõttu tegeletigi kindlustatud punktide kaitsmise või siis ründamisega ükstasuurust, nii oli ju Eesti kindluskirikud on, peamiselt võiks öelda kohes kondis ehk kosseol, kus võis pidevalt 100 korda, ehk just klassikalise näitena Virumaa suure sõjaväe juures seal ei olnudki nagu mõtet teisiti ehitada. Või vastupidi, kaugemate kõrvalisemat kohad just saared, Läänemaa, kus linnuste võrk oli üpris hõre, vahemaad pikad, liikumine aeglane ja seetõttu oli targem mõelda variandile, et parem kaitsta kohapeal, kui üritada põgenemisega midagi päästa. Ja lisaks veel poliitilised piirangud, teade, et sakslased pikemate väga ei tohtinud Saaremaale linnuseid ehitada, aga ilmselt muretsedes ka oma preestrite elu ja tervise pärast ehitatigi siis kivikirikuid nõnna, et sinna oli võimalik peitu pugeda. Ja samuti ka Järvamaa, kuhu ordule lubanud taanlastele linnuseid ehita ka sestap ja Rooma kirikute puhul mõelda sellele, et sõja korral oleks öelda omadel, kuhu minna, ühesõnaga otsiti seaduses auke, nagu seda tehakse tänapäevalgi. Võib ka nii öelda jah, jaa. Kirikute piiramisest põletamisest nendest on lugusid mitmetes kroonikates ülestähendustes osa üsna traagiliselt lood osaga õnneliku lõpuga lood, kus piiratavad peod vaprasti vastu ja piiradon sunnitud läbi garamine. Ja eks kiriku piiramiseks oli põhjust mitut pidi tihti see kõige primitiivsem põhjus oligi teadmine, et seal on, mida röövida on, mida kotiga kaasa viia, selle nimel tasus jõudu proovida. Sa kasvatad oma jutus selliseid arhitektuurilisi termineid nagu contra farss ja tugipiilar. Mulle tundub, et arhitektuur on valdkond, mis näiteks keskkooli või gümnaasiumiõpilastele on, on üks kõige tundmatu maid, sest noh, mina oma kooliajast ei mäleta, et meil oleks mingisugust arhitektuuriajalugu loetud kunstiajalugu samuti mitte praegu kunstiajalugu mõnedes humanitaar paar kallakuga koolides on, aga, aga ma ei ole päris kindel, kas seal tutvustatakse näiteks õpilasi sellega, millest kirik koosnes, et ei olnud ainult ja torni jah, ristiga eks ole, et sõdoloodi orjumist võiks juba kuuli rohkem olla. Vähemalt põhiterminid ja arusaamad, ettekujutus võiks ikkagi olla keskkoolis kaasas. Et selleks ei peaks spetsiaalselt kõrkule kunsti Lugustudeeriminema, et sõnu suurte lihtmõistete suurenteeruda. Aga või küsiks sinu käest niimoodi, mida sinu meelest peaks üks keskkooli lõpetaja teadmehe kiriku kohta, milliseid elemente tõdesid siin? Harju-Risti kiriku juures on seda hea küsida, sest siin on neid ehk rohkem kui ütleme, algkursus ette näeb teod, miks mitte ainult kirikute kohtuvad üldse ühitamise kohta ju. Igo mees on natukene ehitusmees vaiksele, kõik mängivad klotsidega, mitte poisid-tüdrukud. Ja mingit pidi niuke ehitamise kirg, sööt tabab inimest mingil eluhetkel ikka tahaks midagi ise ehitada või projekteerida või joonistada või kasvõi noh, minugi sinnapoole. Ja sestap ma arvan, et see nii-öelda seene langeks kivisele pinnale, ehk teisisõnu jõudumööda jupa lõpetades võiks nii-öelda kooli jooksul saavad endale taolised asjad selgeks küll ja mitte üksnes sakraalarhitektuuri ehk kirikute ehitamise koha pealt, vaid üldse, kuidas punaste Neid töid tehti. Et neid töid ei tehtud niisama. Asjal oli oma mõte just nimelt osi õlgede mõttest. No see juba materjalid, tööriistad, võtate, oskused, kuidas kõik on tasapisi edenenud ja arenenud või kuidas need hooned ise edenesid, arenesid, sest tihtipeale nad ei ole mitte ühe projektiga kohe valmis ehitatud. Risti kiriku ere näide selle koha pealt, kuidas kõik algas vaikses kabelist ja kuidas seda siis tasapisi aretati kihelkonna kirikuks või millised tagasilöögid seoses purustuste lammutustega, kuidas neist üle saadakse. Ehk kuidas siis lõpuks jõuab meieni vana ajalooline hoone, nii nagu ta täna välja näeb? Selline oli kultuurimaja risti kiriku kõrval. Nagu lubatud, liikusime Tallinna poole tagasi ja peatusime seal, kus paljud teisedki. Padisel nimelt aga mitte kloostri juures, vaid liikusime paarsada meetrit metsa sisse, mitte mere poole, aga maa poole. Kultuurimaja. Kultuurimaja on võtnud seekord istet ja võtnud istet Padise linnamäel. Padise kloostrit, Marwan saab enam-vähem iga Eesti inimene, vähemalt kaks kolmandikku eestlastest, ma arvan, Padise kloostrist möödunud astronaut seal sisse vaadanud ringi ja, ja tundnud suurtest kivimüüridest mõnu, rõõmu ja ehk uhkus ka, et meie maal selline vahva ehitis on. Samas Padise kandis on juga hulk muud, mida vaadata, mida kaeda. Ja ei ole ju alati vaja jälgida nii-öelda mainstream'i või siis põhisuunda. Võib ju vaadata ka muid huvitavaid asju, mis seotud ühe või teise paigaga. Aga nagu öeldud, kultuurimaja istub nüüd Padise linnamäel. Linnust siin ju enam pole. Aga samas tegemist on kohaga, mille põhjal saaks näiteks noortele anda väga hea õppetunni ja minu poolest ka kooli loengu sellest, kuidas looduslikult paiknes üks kaitstav koht, nagu neid ehitati keskajal. Jah, see on siis monolinnamägi, nii nagu teda kohapeal ja vanalinna all peetakse silmas mitte vanalinna, nii nagu me tänase eesti keeles. Seda mõistet kasutame vaid linna tema varasemas tähenduses mille kaasaegseks vasteks on sõnullinnus. Ehk siis vanade eestlaste muinaslinn. Küllap ta oli siis Rebala kõige läänepoolsema kihelkonna keskus. Nii vähemasti oletakse võhma tagune momentaka, nagu ta vintsutatud kirja pandud on. Kuna teised konkureerijad pretendente polevat tasustega. Harjumaa põhjaosas vanas räbalas. Linnuseid pole ju teab kui palju, pigem võib öelda, et need on just vähem siis Padise Mona linnamäge peetaksegi. Tolle kihelkonna keskuseks paikneb ta umbes kilomeetri jagu kloostri varemetest ehk mõisasüdamest lõunas piki kloostrioja ülesvoolu sumo jõe paremale kaldale jääbki jõgi, tepsin toreda silmusel ja linnamäe kolm külge ongi sisuliselt järsud jõe kaldad vesi voolamas kunagise linnuse jalamil. Neljandast küljest ida poolt küljest, sealt on tulnud siis väkke rohkem vaeva näha ja kuhjata siia vägev, valmis küll pudenenuna ja madalamaks muutunud on tänini selgesti nähtav, äratuntav. Kui Osulast siiapoole jalutada, siis sellesama järsult kerke balliorgi tunnetki äratavad kohale jõudnud linnus ise. Ta ei ole teomis suur, aga ka mitte päike ja kaevatud on siin omal ajal ja linnuse olemasolu on väljaspool kahtlust. Ta on kasutusel üsna pikk poega, et siit on leitud Duke ja põlengu jäänuseid, milliseid dateeritud seitsmendasse kaheksandasse sajandisse, samuti jäänused, mis on dateeritud Muinase lõpu 12-st kolmeteistkümnendas sajandis. Valus koht. Linnus nimetamist ei leia, aga juba nende põlengute ärge võib järeldada, et küllap ka selle linnuse pärast omale lahingud lööda et hiljem juba pääle vallutust. Keskus nihkus väheke eemale ja küllap distertsi munkade tahtmist mööda. Sest tsistertslaste erinevalt Benedict lastest, kes rajastama kloostreid tavaliselt mäe otsa stertslased eelistada, Lotte org. Põhimõtteliselt ehk selles väljendus nende alandlikkus. Ja teistpidi oli asjal oma praktiline pool, nimelt kloostreid ja kloostri mõisu rajasnika sellistesse paikadesse, kus voolas vesi ja kus selle võimalik seda vett üles paisutada rajada Colodik. Kala söödi, mitte üksnes taastaval võitsid hertsi. Mungad pruukisid Kalavat ühe peamise toiduainena aastaringselt ja selleks ta jätkus. Sellest oli ta kasvatada ei saanud jääda üksnes nii-öelda püügiõnne peale lootma. Arvata on muutunud otsus rajada oma Osula olide solvul pigem Veski koht, kloostri mõis ja hiljem läks saatuse nõnna, et klooster pidi Riia külje alt Väina jõe kallastelt siia kloostri jõe kallastel üle kolima. Aga oma asukohaks valisid nad siis mitte selle vanalinnamäe, vaid paiga sellest kilomeetri jagu allavoolu. Ja väga võimalik, et sealsed tiigid ongi tegelikult muinaslinnuse järel siin ajalt järgmised ehitised, rajatised. Linnamägi on kindlasti üks kaunimaid omasuguste seas ja terve Eesti lõikes sest ümberringi on kena okaspuumets, männid, kuused, üht-teist muudki veel, sõnajalad, jänesekapsad, lust ringi jalutada. Ja hol suliseb jõgi ajuti, moodustades lausa midagi kanjonilaadset ehk Otus kõik Padise keskusest, siia tasub end igas mõttes padi, see on kindlasti üks kenamaid maa-asulaid üldse tervel meie maal. Eriti kui mõelda, et siin on tegutsetud juba üle 1000 osta ja pea igast ajajärgust on säilinud märkimisväärseid ehitisi, rajatisi ja kõik, nad paiknevad kuidagi parajad vahe maraka moodustades põneva toredate üleminekutega koosluse, kus uusi sega vana vaid aiva täiendab seda. Ja kõik, see saab ajalises plaanis alguse siit. Samost. Jätkudes siis keskaegse kloostri hoonestusega, olla voolu suure tee ääres sealsamas ja ümberringi mõisa ehitised juba 18. 19. sajand. Teist Pidula mõisa üits nagu suurest tõest metsa poole tagasi, osa neist on restaureeritud, osa on õnnestunud rekonstrueeritud sinna juurde on ehitatud veel uusehitisi, mis teadlikult haakuvad vana mõisaansambliga. Edasi tulevad juba päris tänapäevased uusehitised, ehk nii hästi kui seda nõuka lõpus oli võimalik veerida realiseerida ja ümberringi põlispuud kõike seda raamistamas täiendamas ja vaateliselt helistamas. Ehk arvaneb teist nii pika ajalooga asulat, kus kõik epohhil oleksid silmnähtavalt dokumenteeritud ja kõik kokku moodustab mitte mingi kaose, virvarri või tatrakontrasti, vaid vastupidi kõigele jätkub ruumi ja pea kõik, mis on pea välja. Padisega on seotud ka üks väga kuulus, rikas ja jõukas suguvõsa siin Põhja-Eestis ja mitte ainult siin. Põdise oli jah, suhteliselt stabiilne nähtus Eesti mõisate seas nimelt praktiliselt kolm joosta järjest kolm aastate puude lõpuses, 300 aastat järjest kuulus koguse Loti pundium pol rammide suguseltsile. Toomas Rammul, Riia bürgermeister ja Rootsi kuninga Gustav Adolfi poliitiline liitlane. Nii-öelda oluline tugiisik siinmail ehk ennekõike siis Liivimaal peale selle ülevõtmispoolakatelt ja Gustav Adolf tänu sellelt oma liitlast, kinkides talle kroonu kätte jäänud kunagised Padise kloostri maad rammida suguselt soli suure, viljakas ja sestap tasapisi seda hiidvaldust tükeldati pärijate vahel rajades karjamõisate asemele uusi nii-öelda tütar mõisaid. Vihterpalu need kõik tulevad samast liinist ja suguseltsi siia kuni maareformini voga fon trummid on säilitanud Eestiga üsna tiheda sidemed. Neid liigub siitkandi vahet alatasa ja nii mõnelgi eesti keel veel kenasti suus. Ja ka Padise mõisa härrastemaja on taasprogrammide käes, kes on võtnud käsile oma suguseltsi Vano pesapaigalt restaureerimise. Praegu alles alguse asi, aga küllap ajapikku asja saab. Kui nüüd külastaja tuleb Padise kloostri ehk siis ikkagi selle paikkonna põhiobjekti juurde, siis mida ta võiks kõigepealt vaadata, millele ta peaks, või võiks tähelepanu pöörata, sest kõiki niikuinii ei jõua ju vaadata ja inimene teab võõrast kärsitu tahab kõike. Keeruta üks asi, millele võiks tähelepanu pöörata, see kustpoolt on klooster katki. Ja katki endast nimelt vanalinnamäe poolt. Nimelt seda linnust kasutati ka hiljem korra veel sõjalisel otstarbel. Nimelt Liivi sõja ajal, siis, kui klooster laiali saadeti, oli ta kui korralik kindlus pikemat aega aktiivselt tarvitusel ja jupp aega pereneitsid venelased. Ja ega neid sealt enne välja saanud, kui peale pikka piiramist ja pommitamist ja suurtükid, millest kindluskloostri pihta lasti, need sätiti üles samma vanalinnamäe peal. Küllap seal all vulsin metsa vahet, ilmselt oli lage maa ja sõit oli siis rootslastele kõmmutada kloostri pihta. Sellepärast ongi just nimelt kloostri lõunapoolne osa tugevasti varemetes. Seevastu põhjapoolsed osad enam-vähem terved, niivõrd-kuivõrd igatahes liivi seas lõhutud klooster kõlbas kasutada. Härrastemaja nab ja programmide pere pesitses seal üle 100.. Küll aga põles hiljem koguse kloostri ansambel maha ning alles seejärel ehitati kõrvale. Uus tänaseni seisab harrastama. Et neil aegadel, seitsmeteistkümnendal sajandil ja pool kaheksateistkümnendat sel ajal Padise klooster nägi välja Sornasena. Paljude inglise mõisatega, mida rajati, kajab laiali pekstud, jõle võetud kloostrite hoonestusse või varemetesse ja kunagine kloostri kabel. See oli tolleaegse harrastama esindussool. Padise klooster on näinud jah, enne varemeteks muutumist veel taolist vaheetappi ehk siis ajajärku, mil ta oli kasutusel mõisaansambli tuumiku ehk siis härrastemaja ehk residentsi. Mismoodi üldse käis tolleaegse kloostri ehitamine, kust tuli see inimene, kes mingeid jooniseid tegi, millised need joonised olid, kust võitis niti kas taheti originaalid seda või, või taheti olla just nimelt kõik ühtemoodi võrdselt jumala palge ees? Padise kloostrit on päris põhjalikult uuritud ja ennekõike Villem raam tegeles podisega läbi kogu mu elu juba noorest peast innustades sellest põnevast mälestistest ja olles kirjutanud üsna pikalt ja põhjalikult, nii et tegemist on kaunis põhjalikult läbi uuritud kompleksiga. Rootslased on üldse omaette nähtus. Euroopa keskaegse ehituskunstivoolus kootikat ilmunud tsistertslaste panuseta on üldse võimatu ette kujutada. Tsistertslaste kindlasti ehitasid kindlate põhimõtete kaanunite järele alates juba koha valikust, millest jutt oli või samuti teine tuntud põhimõte ei mingeid kõrgeid torne, ilmalik Alpus, mitte jumalale meelepärane tegevus, teineteise võidu kõrgete tornide püstitamine. Seda välditi põhimõtet suhteliselt ja samuti mingit liigsete koori teotud mõttes. Hoyok, mis pääses uuesti valitsema alles 20. sajandil, küll aga põhirõhk pandi õigetele proportsioonides ehk kuhu need pidid olema otstarbekohased ja kaunid nii väljast kui seest. Lihtsad kaunid ja seda ots tärtsert tuur tõesti olnud ja selle ordu ehituskunstist mõjutatud üldse. Eesti Keskagentuur väga tugevasti ja nii kirikuarhitektuur kui ka Tallinna arhitektuur laiemas mõttes ja ehitusmeistrid kasutasid nad omi ehk stertsustel oli küllalt keeruline süsteem lisaks munkadele sõnute. Selles mõttes olid igas kloostris veel ilmik vennad ju tänapäeva mõistes arhitekt ehitusmeistreid, neid kasvatati ja koolitati. Sel alal tegutses mingi hulk külmik, vendi, oga, ka mingi hulk mungatõotuse andnud mehi pühendas ennast just nimelt ehitustööle. Tsistertslaste põhimõte oligi see, et peole palvetamise tuleb hingeõnnistuse nimel ka töötaja. Kooratlabora. Palvetaja töötab küdistertsustel hüüdlauset või deviis ütleme pigemini jaa. Osa vendi tegeles majapidamisega, osa vendi tegeles raamatute ümberkirjutamisega, osa vendi, kõik võimaliku muu tarviliku käsitööga ja osa tegeles ehitamisega. Ta kasvatas loomulikult siis ilmaliku tööjõudu. Mitte üksnes nüüd ei pea mõtlema, et mungad oma kätega kõik selle ongi kenakesti üles ladunud. Ja kasse ilmalik jõud oli nüüd pidevalt kloostri hingekirjas või toodi tarbe korral Tallinnast mehi appi. Mine sa tea, igal juhul Padise ja Tallina arhitektuuri vahel loomulikult on kõikvõimalikud seosed silmaga näha. Aga kuigi sa rääkisid, et ehitamisel peeti silmas ennekõike funktsionaalsust ja praktilist poolt, siis ei saa ju öelda, et ehitiste esteetiline pool oleks ära unustatud või et seda Oluliseks peetud esteetikat nad mõistsidki just nimelt avaramalt ehk hoonete paigutus, omavaheline hoone, tiibade suhestatus, massiproportsioonid, kõik see, mis teebki ühest hoonest ilusa hoone teisest teps mitte. Ja mitte unekaunistamine. Ei saa öelda, et stertselt täiesti vältinud dekoratiivseid detaile, raidkivikasutust aga seda oli kaalutletult. Selle pidi olema mõtte täiendus, põhjus, mitte kaunistamine kaunistamise pärast. See oli nende jaoks küllaltki võõras mõte. Nii et pidage seda kõike meeles, kui tulete siia Padise kant tulge kõigepealt siia linnuse koha peale küll, aga veelkord ärge lootke leida, siit sellist müüridega. Linnuse parem ei tee, siin ei ole ühtegi varet isegi näha küll, aga siin on selline mõnus mägi, tulge käige kõigepealt siin ära, istuge veidi maha, mõelge elu üle järele ja siis juba siirduge Padise kloostri poole ja tuletage meelde kõik, mida vaid Sandraktile äsja siin saates rääkis. Viimase peatuse meie Padise tuuril tegime paigas, kus pärit eestlastele hästi tuntud mees. Mehe nimi on Bengt Gottfried Forseliuse. Kultuurimaja. Need on kultuurimaja jällegi mere äärde jõudnud, on jõudnud Eesti põhjarannikule ja kohta nimega Harju-Madise. Istume Harju-Madise kirikuaias kenasti müüri peal, siit saab vaadata, kirikuaeda, saab vaadata alt üles, kirikule saab vaadata ka järele. Üks, mis mulle torkab silma selle kiriku juures, on see, et kiriku müür, sama, mille peal me istume, on niivõrd lähedal kiriku peasissekäigule. Osaliselt oleneb see looduslikest motiividest, jaa, Freljeefist, aga aga kas see on päris tavaline ikka ego ei ole, siin on päris palju sõdop, mis ei ole päris tavaline. Eestis ei ole kuigi palju kirikuid, millel oleks ilus Wooda ülimalt Molt kumeralt ja kuigi kindlasti mõnigi võidab ostu, sest eks ei ole õelad, olen oma kodukandi kiriku voodevust veel kõige armsam, aga ilmselt on raske vaielda, et Eestis oleks veel eriti kirikuid, mille juurest vaade ümbrusele. Ehk siis merele loojale Pakri saartele. Et midagi sarnast oleks kuskilt veel kõrvale panna. Asukoht on tõepoolest siin väga uhkesti volitada. Kirik paikneb otse pangaastangu serval, tee läheb alt läbi, astangu peale jääbki sama kirikaiamüür ja kuna ilmakaared on nagu on, siis tahes tahtmata tekib olukord, kus uksest ei saa nagu korraga hulgakesi sisse minema hakatagi. See vahemaa, mis jääb lääneportaali ja müüri vahele, on õige kitsuke. Tormis kerkis selle kohal on pikk kogu aeg olnud arvel meremärgina seal otsas olnud isegi ostuseadeldis näitamaks laevadele tulda teid, tornikiiver ise on suhteliselt uus, õieti oleks rääkida siin viiest Kiiulist biokiivria nurkades veel neli pisemat tornikest, igaüks oma kiivrikesega eeskujuks on kindlasti Tallinna Oleviste, kus sarnane torni lahenduseta see praegune kiiver pallimise, olles tosin aastat tagasi ja vahepeal tänu tuleõnnetusele, mis juhtus küll sügaval rahuajal, tänu sellele vahepeal nägi kirik eemalt välja siluetis pigem kui linnus, et kes neil aegadel sattus siinkandis liikuma ja oriemodis kirikut vaatama siis eemalt meenutas ta pigem mitte kiriku, vaid linnuse torn. Kui, kui mõelda, siis Inglismaal on hulganisti keskaegseid kirikuid, mis ongi ilma tornikiivrita ja millesse Lott mõjubki seetõttu sama kindluslikuna kirik, see on ühtepidi kaob vaieldamatult keskaegne oma ja mis looja varasema eelloo poolest. Ja sellest keskaegsest kirikust on siin säilinud ka mõningaid juppe. Ehk paar huvitavat aknaehisraamistikku kiriku lõunaküljel paikneva nõndanimetatud luukambri avad ees ja lahtivõetuna tagurpidi ümber lootunaga kirikule Vene portaal, aga kõik muu on paraku tunduvalt hilisem. Ja mis ajas pärit on, seda on siin päris huvitav vaadelda, jälgida nimelt. Tarvuga raidkiviplaate näeb siin kohe hulganisti, ehk mitte hoone ise ei ole dateeritud korraliku raidkirjaga, vaid ka kõik tema üksikosad on igaüks veel eraldi dateeritud. Uneümberehitamislugu on päris pikk ja põnev kasiinot ja kõik selle kenasti lahti arutanud, paras sasipundar, aga selgus sai ja netateeringud jah, võimaldavad igalühel endalgi vaadata, mis siis, mis järjekorras toimus ja järjekord on üsna ebaharilik. Kõigepealt heitjat urni kõrgemaks, siis ehitati koori ehk alter osa uuena välja siis olles Spik joones, kogudus, soul ja need tööd käisid siis 1760 seitsmekümnetel aastatel. Sellal saigi kirik oma tänase näo. Samas oli maitsete muutumise aeg barokkrokk lahkumas, neostiilid saabumas. Nii et Aragoni barokset Massoudi kaunistust just kiriku idaosas, niuksed lint, kaunistused Eestis ka küllaltki haruldane juhus. Lisaks veel kaks sümbolit ühe külje peal, vaata Bostolfo teise poole pealt loomulikult oomega, et lõppjärgus, jaa. Jaa no kena, väike saksakeelne tröösti salvrait kirjas ülal kiriku seina peal tõlkes oleks umbes nunnad, mis aitab surmasuus üksnes Jeesuse veri kõlab kurvalt, aga lahutavalt valuutavalt ja samas siin saab rääkida juba uus kootikest, mutikest ega neogootika tegelikult ei tulda mitte olles 19. sajandil nagu tihti ette kujutama siis kõrgperioode suur Moja aeg aga sealhulgas, ja palju paremini juba 18. sajandi viimasel veerandil siis sellega uus inglise, muud tegelikult ja sellisena lõida läbi isegi Venemaal kus ta on just nimelt tollest ajast põnevaid neogootika näiteid. Ja meie mail neogootika juurdus õppe tarbeks 19.-ks sajandiks ja jätkus ta 20.-sse veel erilise lemmikstiilina nii kiriku kui ka profaanarhitektuuri osas. Ehk siinse sakslased vaieldamatult nägid Uusgootikas head viidet oma onule kuus minevikule. Aga üks esimesi juhuseid on jah, samon Harju-Madise kirik, mille ümberehituse käigus juba rakendub neogooti teravkaar sees võidukaare ja üht-teist veel intervjuusid, lapsi ka, nii mõndagi huvitavat ja põnevat, alustades kasvõi Holtarist, mis valminud aastal 1631. Mõnda aga oli see linna sujuv nõuka ajal kui hoiulevõtja, ega siis kohapealt terite luba küsitud riigivara nagu kiriku vara tollal käsitati kriidi Linnar. Mõnes mõttes mingi õigus, sellele leiab ehk Ma säilimise nimel. Aga loomulikult sellega tahetud kohapeal leppida kirikust viiaksegi tähtsam asi minema ja pole ilm ja nüüd juba mõnda aega on vana ultra genosdemonal kohal tagasi. Aga lisaks on siin ka uhke korralik orel ja veel palju-palju muud, et tegelikult kui on vähegi aega, siis kindlasti tasuks üritada ka kirikut seestpoolt näha. Kui diletandi silm ei märka kõiki arhitektuuri üksikasja, siis ilmselt märkab seda, et kui tulla kirikaeda teisest väravast, siis ei peagi tulema ainult väravast saab tulla ka üle trepi, mis viib üle müüri. Mina pole ausalt öeldes sellist lahendust varem näinud. Kõigepealt milleks üldse niimoodi? Just sellepärast tahtsingi, et on küllaltki erandlik Mandri-Eestis teogi, teist ausalt öeldes Saaremaal näeb sedalaadi trepistik sagedamini nimetas kopliteks ehk kivitrepp, mis viib üle kivioja siis miks need ehitati, see võimaldas hoida väravat kinni, lukus, kogemata lahti uneilmaasjata ja taolist treppi pidi inimene läheb kenasti üle kivimüüri, ilmad peaksid selle müüri pealt turnima vista müüri lõhkuma loomaga tavalist trepist üle õla. Ja peamine mõte oligi see, et, et siis võib väravad hoida rahulikult kinni, kolmistulised käivad kenasti mööda, koplid üle müüri ja loomad ei pääse surnuaiale. Sõtkub nagu ikka, igal asjal on loogiline põhjendus. Eks ta ole ju sinna veel ühte teist omapärast kivist rajatist, suur kivi, lohvet või roitkivist postament. Samasugune on ka naabruses risti kiriku ees, need kaks kihelkonda, kaks kirikutele aegade olnud kogu aeg seotud küll, olles mõlemad omal ajal Padise munkade poolt rajatud ja esialgselt välja ehitatud hiljem Padise uued peremehed ehk rummide dünastia kandis nende jumalakodades tuult ja pikki aegu on neil olnud ka ühised õpetajad ja kõik muud taolist seosed. Ja kas samane ühine detail ehk kui matuselisi kogunes suurel hulgal, siis sark asetati pidulikult alusele ja lahkumisvõivastatu teenistust võis pidada kirikaias. Ei pruukinud toimetada seda kirikus sees. Taolised kivislafetid seisavad mõlemas kirikuaias üsna kiriku ees ja roitkiwi näeb siin samuti veel mitmel muul kujul. Kaovad on väga uhked, kaotateeritud ja mitte niisama dateeritud, vaid need on üks rom teisele romile mälestuseks pühendanud. Ja grammidendi hauaplatsid kiriku põhjaküljel vahepealsele Need lõhuti üsna räigelt ära, polegi korrestav, mis siinkandis nukal toimus, ronge, piiritsoon, Paldiski linna vahetunud ümbrus, kõik muu taoline, aga viimastel aastatel on Romi lasknud oma perekonna hauaplatsid kenasti korda teha. Mis läinud, see läinud paljust rist, enam pole ainult postamendid risti olulised. Aga see, mis on olles, see on korras ja üht-teist on lisanud arutki? Tegelikult see ongi minu meelest kõige olulisem. See, mis on alles, see olgu korras ja see, mis on läinud, see lihtsalt on läinud kuid, aga füüsiliselt on vaadanud, siis mälestustes on ta ikka veel. Alles mälestustest veel nii palju, et kirikaias on kenasti kõrvuti kolm raidkivid, ohukad, kommunismiohvrid Harju-Madise kihelkonnas. Need nimekirjad on muidugi masendavalt pikad, taolise väga soliidne ja kui mälestamise peale jutt läks, siis üks suur tore mälestuskivi on teisel pool kirikaadi põhjaküljel ja see tuletab meelde, et siinsamas vastas üle tee. Kunagises kirikumõisas sündis aastal 1660 Bengt Gottfried Forseliuse. Ja niimoodi me saimegi Padisel ja selle ümbruses käidud. Minge teiegi, tuletage meelde, Sandra rääkis ja siis on päris mõnus sealkandis ringi kaeda. Ja kui kellelgi tuleb meelde midagi nende paikade kohta, kus kultuurimaja kohal olnud, aga veidi segaduses olnud, siis andke meile julgesti teada. Paar saadet tagasi, rääkisime näiteks Karula veskist, kuhu oli tehtud huvitav juurdeehitus ja mille funktsiooni ei suutnudki ära mõistatada olema Ott Sandraku saanud kahe peale kokku juba vähemalt viis kuus kirja, kus meile seletatakse, et tegemist on alpinistide õppekohaga, lihtsalt Karula veski peal harjutatakse ronimist. Nii lihtne see kõik ongi. Tänaseks sulgeb uksed Tarmo Tiisler ja Ott Sandraku tänavad ärakuulamise eest ja ütlevad kuulmiseni järgmisel laule.