Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on kauaaegne Estonlane Aarne Mikk. MINA OLEN Marje Lenk, head kuulamist. Kuidas elate? Ma ei tohi nuriseda, olen veel suhteliselt terve ja pean varsti Kiievisse sõitma Saaremaa ooperipäevade galakontserdi osas kokku leppida ja ja niimoodi see eluke veereb. Täna, mil me teiega juttu ajame, on esmaspäev, 14. aprill. Reedel, 18. aprillil on teie 80. sünnipäev ja laupäeval tähistate oma sünnipäeva ooperietendusega. Teie kuulute nende inimeste hulka, kellel ei ole võimalik oma sünnipäevast kõrvale hiilida. Kuidas ikka ütled, et ma sel aastal sünnipäeva ei tähista? Nojah, Aivar Mäe, panin lihtsalt fakti ette, sünnipäeva tähistamine toimub ja olid variandid, mismoodi, aga siis mul tuli meelde, et on üks hindemiti ooper, pikk jõulueine, mida mulle soovitas juba aastaid tagasi kadunud Harri Kiisk Stockholmist. Tõlkisin ta kunagi ära, aga jäi talveaias tookord tegemata ja ma arvasin, et see on hetkel väga sobiv teos, kestab umbes tund aega ja selle aja jooksul möödub 90 aastat neli põlvkonda ühest perekonnast. Publiku eest läbi, Ühed sünnivad, teised surevad. Ükspäev vaatasin neid fotosid, mis tehti 50. sünnipäeval kolmandat aastat tagasi, ma arvan, 50 on üks verstapostiga inimese elus, mida? Me kujutame, et me oleme heas vormis veel ja juba midagi teinud ja mul oli suur rõõm, et paljud sõbrad Soomest, kes olid tollal Estonia saalist, tulevad ka nüüd kohal, jälle. Mitmed kolleegid on ka minuga sellel õhtul. Siis nad olid laval, Eri Klas juhatas tollal kontserti ja paljud on muidugi lahkunud, aga tore, et üks väga oluline tuumik on ikkagi veel aastaid püsinud koos. Näete unes ka seda sünnipäevaeelsed sügilati saginat. Ei, unes ma ei näe, ma üldse näen vähe und. Ärkan küll vahel üles ja magan mõne tunni vähem kui vanasti. Kas on juhtunud ka seda, et teie sõbrad on tulnud teid sünnipäeval pillimängu või lauluga üles äratama? No vanasti oli see komme ja mul on ka kaks korda keskööl siis kella 12 ajal tuldud üles laulma ja mängima ja ma arvan, tänapäeval enam seda ei tehta ja lastakse rahulikult välja puhata, aga vanasti oli see Estonias väga oluline komme. Me oleme Tiit Kuusiku aias käinud ja nõmmel kusagil mõne kolleeg akna taga ja kõik arvestasid sellega. Kui teie pere kõik neli põlvkonda teid Pirita kosele õnnitlema tulevad kuidas küll laua taha ära mahute? Meil on sellised laua pikendamise variandid olemas. Et 22 Miku perekonnaliiget saavad kõik istuda laua taga. Kas need iga pühapäevased ühised lõunasöögid on teil nüüd harvemaks jäänud? Nad on harvemaks jäänud, aga neid ikkagi tehakse vahel minu juures vahel mõni laps kutsub enda juurde. Aga nad meenutavad neid hetki ja, ja see on üks väga hinge jäänud traditsioon. Kogu perekonna kokkuhoidmise seade, lapsed, lapselapsed ja miniad omavahel suhtlevad ja see on väga oluline. No suvel on teil hea aias istuda ja ka pidusid pidada. Me oleme ka pidanud näiteks minu vanima poja jaagu. Pulmad toimusid õues, ka minu enesepulmad toimusid seal kalda peal, maja ei olnud valmisel krohvimatid ja kased olid seintel ja, ja inimesed öösel magasid ningul ja jõe ääres heina saadades ja pidu oleks kaks päeva edasi. Ja ka meie pulmad olid seal Kose aias, nii et suvel on tõesti tore olla seal koos ja eks me vahel grillime õues ja. Te jagate maja vennaga kahe peale olete ka ise maja ehitamisel käed külge löönud. No tegelikult ikkagi oleme, sest seda maja ehitamist alustas meie isa kui ta töötas veel siin Salutaguse sovhoosis ja kõik suves nädalalõpud veetis siis siin Tallinnas ja seda vundamendiauku, kui me oleme oma labidatega tühjaks visanud. Ja kui me elasime juba majas sees, siis tekkis mõte, et vahetame ahjud keskete vastu ja ühest toast, kus praegu elab vend Vello tulimuld välja visata niimoodi, et käru oli koridoris ja sealt õue ja siis käisid mu kolleegid Neeme Järvi, Hendrik Krumm ja mitmed teised talgutöölistena abiks, nii et et seda on tehtud. Hiljem on maja kaks korda laiendatud, kui pere kasvas suuremaks ja nüüd, kui nad kõik elavad oma Te korterites. Mina kõnnin ülemisel korrusel, viies toas üksinda ringi ja vend Vello jalutab alumises toas, aga vahel käivad sõbrad külas ja ruumi saab ikkagi kasutada. Kuidas see perel õnnestus nii ilusasse kohta krunt saada? Selle krundi oli kunagi planeerinud Ilmar Linnat minu onu Lepo Mikko ja Priit Aavik ja olid sinna kalda peale valinud need krundid välja seal ja on tal üldse teed ega midagi. Aga siis mõned loobusid ja Ilmar linnati asukoha sain mina endale. Kuidas teie maalikunstnikust onust Mikosay? Noh, see oli vist kolmekümnendatel aastatel, kui selline nimede eestindamine oli moes ja võib-olla ka kunstniku nime natukene Lepo Mikko mitte Leonid Mikk, vaid Lepo Mikko. Kas onu pani teid vahel joonistama ka? Ei ole kunagi pannud, sest mul puudub igasugune anne, selles osas ma Tallinnasse jõudes 52. aasta sügisest, kui ma siia tulin, olen ju tema ateljees väga tihti olnud ja hiljem kosel ka. Mul on see tärpentiini ja värvide lõhn hästi veel meeles või ninas ja onu kinkinud mulle ka mitmeid maale, nii et sesside maalikunstiga on olnud ja ma mingil määral oskan hinnata neid töid. Teil on olnud aastakümneid suvekodu Hiiumaal. Milline on selle maja lugu? No see on suur juhus nagu elus alata, et kui me saime esimese auto, siis me tegime ringreisi mööda Eestimaad sõprade-tuttavate juurde jõudsime Hiiumaale ka sinna kalana kanti, kus Eri Klas ja Ülle hulla suvitasid ja olime ühe nende õue peal telgiga. Siseeri ütleb, et siin lähedal on üks mahajäetud maja, mis on müügis. Läksime sinna, krunt olid nõgestesse kasvanud, maja katus 100. läbi ja kõik oli räämas. Kas traati ümber ja mõtlesime, et mis me selle paigaga teeme, me elame siin kuni kosel päris looduse keskel. Aga öösel mõtlesime abikaasakattega Tšiway kuskile Krimmi elus ei kavatse sõita. Ta ja Tallinnast on vaja ära saada. Järgmisel hommikul lendasin Hiiumaale tagasi otseselt selle paiga ära osta, aga kuna meil Tallinnas oli maja, siis nõukogude ajal kahte maja ei võinud olla. Ja selle vormistamine toimus minu abikaasa sõbranna ja treeneri aita puistama nimele kes tegeleb ka meid üldse teatris kunagi tutvustas. Ja kui poeg Jaak sai 16 aastaseks, siis aita kinkis selle maja Jaagule ja nii ta on seal olnud ja me oleme seal siis jälle ehitanud. Jah, lauda vundamendi peale on siis üks uus palkmaja tulnud ja sauna oleme teinud ja, ja kõik lapsed minutil naelu seina lööma, sest nad pidid kuu aega olema Hiiumaal kohal, polnud kuhugi võimalik minna, korjata seeni, marju ja võib-olla kalal käia. Aga ma arvan, et see looduse keskel elamine on olnud tervisele soodne ja, ja tollal ei olnud seal televisiooni ja, ja mobiiltelefone, nii et õhtul mängisin vahel kaarte ja lugesime raamatuid ja käisite saunas ja saun. Iga nädal peab olema üks saunapäev ja ka minu vanemad juba meie kunagises lapsepõlvekodus jälgisid seda mõtet. Igal laupäeval on saunapäev, siis pühiti õu ja teerajad puhtaks ja pühapäeval tööd ei tehta. Alati sellest kinni pidanud Hiiumaal esimestel aastatel ei saanud, jälgedest oli vaja kuu ajaga teha väga palju asju ära, aga kui maja nagu elamise kõlbulikuks sai, siis me tõepoolest enam pühapäeviti tööd ei teinud. Tegime ühise lõunasöögi rahulikult. Teil peab Hiiumaal nii palju voodikohti olema. No ja praegu peab ikka 22 kohta ole, meil on ka katusealused kõik välja, teatud ainult välja käikon õues sauna juures. Lapsed ei ole tahtnud veepumpa muretseda, vaid vett on vaja tuua kaevust ämbriga, nii nagu kunagi. Varasematel aegadel tuleks aga niisugune loomulik olek looduse keskel. Võib vist öelda, et te olete Hiiumaal täitsa oma poiss. No ma olen seal jah, 34 aastat või suve olnud, nii kui kuud kokku lugeda, mul on mitu eluaastat mööda läinud Hiiumaal. Käite vahel kohalikega õlut joomas ja juttu ajamas? No seal ei ole enam selliseid kohalikke, kellega õlut juua aga vanasti oli ju, kui mingit abi oli vaja, kas koorem kruusa või laudu, siis need toodi sinna, aga raha ei võetud, vaid taheti saada kas pool liitrit või midagi sellist, aga jutt pärast seda, kuidas maailmas asjad käivad, aga on ka väga liigutavat hetke, näiteks kui meil noorim poeg Rein jäi kunagi enne puhkust mumps ja Me vedasime ta Hiiumaale autoga. Aknad ei saad lahti teha, tuuletõmbust ei tohtinud olla Edabi toas istuma. Seal nädal aega veel ja siis ühel hommikul koputab kanal üks naabrimees sealt külast. Koputab, ütled, ma kuulsin, et su poeg ei saa õue tulla. Ma tõin talle akna alla ühe siili, tal oleks lõbusam. Vaat siis tuleb niisugune liigutus kurku, et vaata, mille peale inimene mõtleb. Ja kui ilusson. Tänapäeval pannakse lastele selliseid nimesid, et neid on väga keeruline meeles pidada. Kuidas teie suures peres nimedega lood on? Me panime oma lastele siin lühikesed nimed Jaak ja Mart ja Rein ja ja ka nendel tulid Sist, Karl ja Priit ja Maret ja Eero ja Ivar ja enda edasi siis nüüd noorematel on ingel Marlen ja Ingmar, mat, Diaz ja nüüd veel lapselapselapsel seal Oskar Johannes ja aga siis pandi jälle ühele ainult Joonas. Et las nad mängivad nende nimedega ja need ei ole kokku kirjutavad vaid lapsel on ise võimalus valida või ka vanematele kastutada, millist nime nad eelistavad, aga väga tore, et need nimed on nii erinevad ja erilised. Kui palju mikkusid Estonias töötab? Küsib üks raadiokuulaja. No minule lisaks kaks poega ja kaks pojapoega ja Aivar Mäe On nad tööle võtnud ilma minupoolse rõhumiseta või ettepanekut jätta. Ja siis veel laps, laps, ingel, Marlen laulab Pipit meil ja üks miniatest, Angeelika laulis seal aastaid seal soprani rolle ja ja lapsed ja lapselapsed olid enamuses käinud kõik reaalkoolis, nii et see teatrikooli vaheline maa on nii lühike olnud ja nad on harjunud seal vahetunni ajal käima ja, ja nii see on läinud. Te rääkisite ennet. Kui te saite esimese auto siis tegite ringreisi mööda Eestimaad. Millist mõrkide? Ei, esimene auto oli. Abikaasa ema sai välismaalt väiksed rahanduse ja selle päranduse nii-öelda sertifikaatidega, et me saime Riiast selle Moskvitši ja kui mu üks sõber aitas selle Tallinnasse tuua, siis hommikul olid mõned poldid sealt kadunud sest seda loomuliku meetoditega välja lastud masinad vajasid kõik hooldamist juba enne sõitu. No teie olete ilmselt selline rahulik liikleja. Ma olen load saanud aastal 1970. Ma olen sõnakuulelik seaduskuulelik autojuhtkuma. Pean autoga sõitma, siis ma ei võta ühtegi klaasi viina ja õlut, sest et ei ole mõtet ennast ega teisi halba olukorda panna. Üritan ka kiirust mitte ületada. Mükse pole ta teinud või teistest mükse saanud. No üks on ikkagi kaks väikest tehtud just tagant ja see on üks keeruline teema, et kui sa rahulikult üritad enne valgusfoori pidurdada, siis keegi tahaks veel, et sa läbi sõidakse. Sellisel kujul on mulle kaks korda tagant müksatud. Aga noh, need on olnud niisugused väiksed plõksud. No kui te Saaremaale vaja minna on, siis lähete ikka autoga. No ikkagi autoga, kui need ooperipäevad on, et see annab kohapeal võimaluse ja siis sealt on võimalik ka pärast ooperipäevade lõppu kohe Hiiumaale sõita ja. Kuidas ooperipäevade ettevalmistused sujuvad? Paika pandud, aga nagu me kõik teame, et kõige olulisem faktor seal, kuidas Kiievi hop teater Saaremaale jõuab siiamaale, nad on küll optimistlikud. Enne seda nad tulevad tal ju jõhvi balletipäevadele ja viiendast seitsmenda maini, meil on piletid ostetud, et Kiievis panna paika galakontserdiprogramm ja ja nõnda edasi, aga elu on keeruline, ainult peab lootma ja paluma jumalat, et kõik toimiks. Ooperilaulja Ain Anger teeb sel aastal ka meistriklassi. Ja see on temapoolne algatused laulmise kõrval, ta tahaks ka laulmisõpetamisega natukene tegeleda ja koos oma pedagoogi Matti Peloga Soomest nad siis nelja-viie päeva jooksul jagavad õpetusi noortele lauljatele. On teil kahju ka, et meie tipplauljad on Eestist ära läinud ja töötavad teistes riikides. On ja näiteks kuuekümnendatel aastatel võrreldes Gruusiaga, kust tippsolistid pürgisid kõik Moskva suure teatri lavale, Sotki laava kasvas šviili ja, ja kõik teised siis eesti lauljad, Tiit Kuusik, Georg Ots, vaid grunge, ta on ka kutsutud, sinna ei läinud kunagi. Nad tollal leidsid, et siin on ilus elada. Tänapäeval muidugi on olukord muutunud. Meie paljud Noorema põlvkonna tantsijad kuskil 12 13 inimest on välismaa lauljaid vähem, aga ikkagi nad lähevad õppima, sinna, jäävad sinna tööle. Kõik ei saa diplavadele. Samal ajal Angeri või Annely Peebo või Johan Tralla on seal kanda kinnitanud. Lauri vasar veel. See muidugi aga stimuleerib uut põlvkonda pürgima sinna. Aga tore, et nad kõik käivad koduteatris ikkagi vahetevahel esinemas ja no ma olen mitmel korral rõhutanud, et me ei ole küll näinud Age Oksa ja Toomas sõdurit nende parimate rollidega Eesti publiku ees. Aga nüüd nad on tagasi tulnud meie balleti juhtima. Toovad siia uusi lavastajaid, tantsijaid Inglismaalt see jäle rikastab. Muusikateater on selline rahvusvaheline, ei ole probleeme, oopereid, lauldakse originaalkeeles, ballett nagunii räägib prantsuse keeles. Ja seetõttu siin ei saa enam kätt ette panna. Seekord avatakse Saaremaa ooperipäevadel ka ööklubi. Kas tantsida saab? No ma ei tea, et seal tantsida saab, sest selles kuursaalis ei ole nii palju ruumi. Kui sul tantsumeeste ise olete suhteliselt tagasihoidlik teatriinimene peaks ikka tantsima. Ühesõnaga, hakkama ja nõnda edasi, aga mul sellist suurt tõmmet, palun ma saan aru, et naistel oleks palju hingelähedasem, kui üks mees väga hästi tantsib ja ma olen imetlenud neid kolleege, kes seda suurepäraselt teevad ka mitte laval, vaid ka elus ka. Ega kõike ei jõua. Millal te viimati tantsisite? No ikkagi vana aasta paljalike Estonias oli vaja mõned tantsud ära teha. Estonia aastalõpu palju olete te ka aastaid korraldanud ühel aastal, kui Bay kandis nime Veneetsia karneval. Käisite isegi Veneetsias, et õiget tunnet kätte saada? No ma käisin suvel ja kuna see Veneetsia karneval tuli meil sinna teemana esile, sest me tegime varem Ungari ja Viini ja prantsuse kavasid, aga siis tuli mõte, et teeks Veneetsia, kuna operett on olema see Veneetsias ja mitmed laulud kajastavad seda linna ja seal oli väga tore, muidugi Veneetsias on üks eriline linn, teatud mõttes, ma olen vist kolm korda seal käinud. Et ühel hetkel saab tee otsa. Enam ühtegi autot ei ole. Kas on siis kondlid või laevad, käid mööda linna jala. See on üks erilise atmosfääriga linn. Teil on vaja väga tihti suure publiku ees olla. Kas te oma ülikonnad olete lasknud Estonia rätsepate õmmelda? Ma ei ole vist pärast pikki aastakümneid enam õmmelda lasknud, olen ikka ostnud valmis ülikonna või smokingu. Aga meenuta tahan, et minu sõpradest kolleegidest Paul Mägi, Mikk Mikiver käisid alati rätsepa poolt tehtud esindusülikondades. Nad olid väga hea sportliku figuuriga ja nad nägid fantastiliselt head välja. Personal. Personaalpersona saatekülaline on Aarne Mikk. Teil on suvekodu Hiiumaal tööpõld Saaremaal ja sünnipaik Viljandimaal. Kes te siis õigupoolest olete hiidlane, saarlane või mulk? Ma olen ikka sünnijärgne mulk ja võib-olla ka natukene sellise maamehe tarkusega. Et ma oma tagasihoidlike annetega ei ole, kujutavad ette, et ma oleksin mingisugused suur tegija. Aga need tööd, mis on minu, et juht tulnud või mida ma olen ette võtnud, ma olen üritanud neur rahulikult lõpule viia ja nii see elu on kulgenud. Teie vanemad olid Viljandimaalt pärit. Ja see Tuhalaane pahuvere küla oli nende kodupaik ja ma isegi ema 100.-ks sünniaastapäevaks otsin tatart ja Viljandi arhiividest välja kõik selle talu ostmise paberid ja ja kulakuks tegemise dokumendid ja panin siis igale lapsele sellise toimiku kokku, et nad teaksid, kust ma olen tulnud ja mida me oleme teinud. No teil tuli maast madalast igasuguseid talutöid teha. Ja loomulikult karjas ma ei ole eriti käinud, sest meil olid sellised kultuurkarjamaad, kus olid okastraadiga plikus. Lehmad käis sügisel kui kõrrepõllul plasti, neid pidi olema, sealjuures aga heina riisumist ja heina saadude tegemist. Sõnnikuvedu ja sellega ma olen tegelenud. Kool oli kaugel. Kool oli viis kilomeetrit, algkool, tuhalaande, nii, talvel elati internaadis. Nädala lõpuks tuldi hobusega järele, viidi koju ja kevadel või siis juba sügisel algul jala pärast jalgrattaga. 1949. aasta küüditamise aeg ei lähe teil ilmselt iial meelest. Ma olen tihti mõtelnud, et teil oleks võinud minna hoopis teisiti, me oleks pidanud olema kõik Siberis 49. aastal, aga selles külas või vallavalitsuses keegi tuttav minu vanemaid hoiatas. Nad läksid ööseks peitma. Kuigi selle ajutise elamispaiga pööningule, mille luugi ees oleks seinavaip ja võtsid sinna kasukad endale ümber meelevennad Öeldi, et kui tullakse sinna otsima, siis tuleb öelda, et vanemad läksid linna. Ei tea, millal tulevad tagasi. Öösel käidi seal siis niimoodi. Me vastasime. Tuldi päeval veel korra tagasi, vanemad ei olnud tagasi jõudnud. Aga meid ei võetud vennaga kinni, sest oli juhtumeid, hiljem kuulsime, et vahel võeti lapsed kinnid, vanemad tuleb nagunii välja peidust aga antud juhul seda ei olnud ja järgmisel öösel siis me kõndisime läbi lumise metsa üks 10 kilomeetrit tuttavate juurde, kust vanemad arvasid, sealt ei tulda kedagi otsima. Ja siis nädal aega. Me elasime seal nende lehmalaudas, need, kui lehmadele toodi süüa, siis ämbri sees oli ka meile toitu ja ja pärast, kui see möödas oli, läksime taas vennaga kooli, vaatasid meid nagu imestunud, aga lisaküsimusi tollal keegi ei esitanud seda öist metsa kuuvalgel tunnet, tantsin nagu särises. Kuuvalguse ema ütles kuidagi, et. Me oleme nagu kirikus siin öösel, kui jumal tahab, et me pääseme, siis pääseme, kui ei pääse, siis ei ole midagi teha. Räägitakse, et olevat olnud kooliajal suur malehuviline. Teist oleks võinud isegi maletaja saada. Ma olin seal malesektsiooni esimees klassis ööl väga kõva maletaja, Udo Margna, akadeemik siin ja me korraldasime maleturniiri, võtsime osa kirimale, sest taga mingisugune supertalent sellel alal ei olnud ja ei ole ka mingit pahane teinud malealal. Meil oli üks matemaatikaõpetaja, Boriss Hendrikson, Läti päritolu, kui rääkis aktsendiga ja ta vahel tegi kontrolltöid ja siis käis mööda klassi ringi, vaatas, et keegi maha ei kirjutaks, siis tuli minu juht Mikk, kuidas Kerese leile läks. Niimoodi. Oli teie lapsepõlvekodus, mõni pill ka. Meil oli üks vana tahvelklaver kodus isasel mingit pulkasid mängis ja isa oli ka puhkpilliorkestris tuhalaanes vabatahtliku tuletõrje ühingu orkestris, aga aga grammofon oli meil see toruga, grammofon, ism aastal Svoisi plaate oli seal kodus ja raadio oli ka Raadio oli telefon oli meil ka. Kui sõda algas, siis korjati kõik raadioaparaadid ära taludest ja kui me siis pärast sakslast tulekut sinna rahvamajja, kus nad kokku veeti, üritasime raadiot tagasi minna, siis selgus, et nad olid püssipäradega kõik katki löödud. Ja ma ei tea, kas sõjal oli raadiot enam või olnud, aga Soome talvesõjaaegseid paar reportaarsema kuidagi mäletan, imelikul kombel. Kuidas siis juhtus Aarnete muusikat, läksite edasi õppima. Kust te selle pisiku said? Aitäh ma ei tea, keskkoolis Viljandis laulsin meeskooris, seal natuke flöödi iga tegelesin, aga Viljandisse tuli Hilda Joamets sinna lastemuusikali laulu õpetajaks, aga tema oli Tallinnas lõpetanud konservatooriumi Aleksander Arder klassis ja mina koolipeoõhtutel ka, laulsin seal mõningaid soololaule ja tema kunagi vist kuulis mind ja andis mulle ka mingid tunnid ja tõi siis Tallinnasse Arthurile ette laulma. Ja Arder ütles, et lõpetad keskkooli ära sügisel tuled siia eksamitele ja ja nii ta läks. Jäitearteri õpilaseks, mis meestega oli? Keeruline mees ka oma teatrikarjääri koos Benno Hanseniga ja ja viinavõtmist, ega nad kindlasti tegid lühemaks, kui nad oleks võinud kõik olla. Aga ta oli kohutavalt plahvatusjõuga. Ma kujutan Boriss kodunovi saagi päris leige tüüp laulda, aga Arder oli ennesõjaaegsetest tegijatest kindlasti üks emotsionaalsem laulja Estonias ja jaga õpetajana. Ta nõudis igalt lauljalt, et mitte ainult hääl oleks õiges kohas vaid ette kujutaks, et millest laulate, kellele te laulate, mis need sõnad tähendavad. Ja seetõttu ma olen tihti nagu arutlenud, et arteri laulu õpilastest näiteks Paul Mägi oli suurepärane lavastaja. Mina sattusin ka lavastaja teele. Hendrik Krumm ja Tiit Tralla tegid samuti lavastusi, et Arder süstis õpilastesse sellist teatraalselt mõtlemist ja teatriverd, nii et seetõttu ma olen talle väga tänulik, kuigi minust suurt lauljat ei saanud. Konservatooriumis õppides lehtede kaasa kvartetis, kus laulsid Kalmer Tennosaar, Tiit Tralla ja kes neljas Kuna heinapuu saime kokku ja seal Kazimierz üpris oli kontsertmeistriks, hiljem kapotenski saatis meedia. Me oleme veel siin noorsoofestivalil laureaadilt ja meil hääled päris hästi sobisid. Siis juba filharmoonia korraldas igasugust estraadikavasid seal Kalju Vaha viisima, tegid pausi ja pisar teis sellistes kavades. Me laulsime kvartetiga. Jaa. Jaa, käisime mööda Eestimaad ringi. Hiljem laulsite Harri vasaraga toite Sulev Nõmmiku estraadikavades. Nojah, see oli jälle teine aeg, vot sel ajal, kui ma õppisin konservatooriumis, ma läksin teatri ooperikoorist minema, et lihtsalt ennast tunda, vabamanaja tegeleda, nagu soololauluga olid loeng-kontserdid, talved ja suvel siis sellised ringreisid, aga need olid jälle väga toredast, Vello Viisimaakorraldus, kõik võimalik võistluse ekskursioone Petseri kloostris käisime ja Tõravere observatooriumis sel läätsede pesemiseks mõeldud piiritust tarbimas ja ja nõnda edasi ja öösel mindi vähipüügile ja ja tagantjärele vahetasin ühel suvel me oleme Lõuna-Eestis andnud 51 kontserdi, järgimerda. Milline oli teie esimene roll Estonia laval? See oli vist Tõrksa taltsutuses teener kroomi ja sellega ma nagu siis lõpetasin ooperiklassi konservatooriumis. Hiljem tegin veel siis seal poeemis ja, ja võluflöödi seal. Ja ma arvan, väga huvitav töö oli 63. aastal, kui tuli välja minu veetlev leedi, mida Panso lavastas Endel Pärn, kelle sünnist möödub arstina 100 aastat, tema tegi higinsid ja Linda Rummo ja Silvia Urbolid laisad ja siis Hugo Malmsteni kõrval tantsu kutsus ka mind pike ringi tegema, nii et mul tantsuga ka üks kokkupuude toredalt olemas. Tantsudel meelde tuletades on mulle elu lõpuni jäänud üks tema võrdlus meelde, et kui ma laulsin lõppkontserdil Don kihvati surmastseeni Masoni ooperist Ongi hot ja siis pärast ju meil oli pidu. Sest meiega koos lõpetas ka lavakunstikateedri esimene lend, kõik Mikk Mikiver, Aarne Üksküla ja kõik teised. Ja pärast pidumi jõudsime kuidagi hommikupoole ööd Kadrioru parki tiigi äärde ja siis juba õpetajat jagasid oma mõtteid ja muljeid ja ja siis Panso järsk ütleb, et kulla et sinus surmas stseenis oli liiga vähe elu. Ja see on minul lavastaja teekonnal olnud üks oluline vihje või juhend. Et kui sa teed Travjaatajat või pohhimi, siis see peategelane ei sure ära esimeses vaatuses, vaid neljandas, et kogu selle aja jooksul on vaja palju elu näidata. Oma esimese lavastajatöö tegite te Estonias 1969. aastal. See oli Evaldava Vikerlased ja te olite siis veel lavastaja assistent. No see oli selline hetk, et oli 100 aastat esimesest laulupeost ja kavandati tuleks teatris välja üks eesti algupärand. Vikerlase oli esimene tõeline ooper. Paul Mägi ja Udo Väljaots, üks oli haige ja teine oli millega ka kinni ja siis kuna ma olin juba paar aastat assistent olnud olin teinud ka ühe kontsertversiooni ära kevadel. Ja siis anti see võimalus mulle ja, ja muidugi õnn oli see dirigendiks Neeme Järvi ja ja Olavit laulis Georg Ots ja pluss siis ka Helmi Tohvelmani tantsujuhina. Need olid toetajad, kes nagu ei lasknud seda etendust läbi kukkuda ja ja siis tuli veel Georg Otsaga koos, paar aastat hiljem Chanis kiki ja ja 74. aastal veel Verdi ooper Travjaotan. Kussermoon jäigi otsa viimaseks rolliks laval. Kuulaja kirjutab. Teil on olnud õnn olla kaasosaline Eduard Tubina kahe ooperi sünniloos. Kuidas see kõik algas? Ma olin siis muusika kirjandusala juhataja, kes pidi otsima ka repertuaari ja pöörduma heliloojate poole. Ja kui Tubin 66. aastal käis oma krati etendust vaatamas Tallinnas, siis ma sain temaga esimest korda kokku. Järgmisel kevadel oli Estonia Helsingis, see oli omamoodi legendaarne reis, kuidas maid vastu võeti, kuidas ka vanad kolleegid Milvi Laidi, Aarne Viisimaa tulid Stockholmist meiega kohtuma sinna ja jaga, Tubin oli seal ja siis arutasime temaga edasi, mis süžeed või mis materjalid võiksid need olla oopri jaoks. Ja kui jutt läks Aino Kallase Barbara fontiise nuuseni juurde, mille ma talle lühidalt härra rääkis, siis nädala pärast ta kirjutised saatke mulle kohe see raamat, et see teema läks mulle nii südamesse ja ma tulen puhkuselt tagasi, tahan hakata kirjutama või mõtlema ja siis leidsime Jaan Krossile protestiks ja ja niimoodi see lugu läks. Hiljem oli veel üks teine süžee, see oli Aino Kalda jälle Reigi õpetaja, mida ta oli kunagi ise alustanud Ewald haava jaoks. Ta tegi isegi pool libreto, et juba valmis, aga Aav suri ära ja siis haava sugulased andsid kunagi Ernesaksa kätte. Selle teksti Ernesaksale see süžee nagu ei sobinud. Ta ise tunnistas, et see ei ole tema teema päris ja siis ta ütles Tubinale, et võiks niisugust asja teha, siis ma tegin sellest tekstist koopia, saatsin Tubinaleja ja siis jällegi Aino Kalda tekst ja Jaan Kross lõpetas selle ja aga siis oli Tubin juba kirjutanud reekviem langenud sõduritele ja tema aktsiad eesti poliitikute silmis ei olnud enam väga soodsad ja see riigijat, et ta ei pääsenud meie lavale kohe hird hiljem ta kauples Vanemuise üle ja juba päris tükk aega hiljem Cuba vabad tuuled hakkasin lendama, siis oli mul võimalus need ooperid Estonias mõlemad ära teha, uuesti. Reigi õpetaja on taas Vanemuise laval. Tore, et seal on kolmas juba ooperilavastus sellest. No on see hoopis teistsugune lavastus. Ja on teistsugune, iga põlvkond näeb seda oma nurga alt ja nii peabki olema, ega ei saa täpselt korrata, võib mõnede asjade üle vaielda ja see jääb alati aga, aga toreta publikatele jõudis. Te olete tundnud suurt huvi oma teatriajaloo vastu ja te olete ajalugu ka kirja pannud. Esimese raamatu Aleksander Arder eluloo ma kirjutasin koos ajakirjanik malev kitsega tema tegi elulooosa, mina siis laulmise või pedagoogilise osa seal aga siis tuli Rootsis, kui kontaktid olid lahedamad, olid seal head sõbrad Lepik ja Harri Kiisk. Ma olin tuttavaks saanud ka Milvi Laidi ida ja Harri Kaasik oli siin käinud ja need lahkusid ju 44. aasta sügisel oma parimates aastates Estoniast. Ja seal nad tegid ometi veel mitu ooperit ja, ja paar ooperit Stockholmis, lootusrikkad peab ennast kuidagi vormis hoidma. Et kunagi jõuame Estonial lavale tagasi ja ma kukkusin sealt materjali, sain väga huvitavaid fotosid ja siis oli see raamat katkenud laulukaar. Ja selle esitlusel ütles minu abikaasa, et noh, see on väga tore, et nüüd said need lehekülgedele kirja pandud, aga Estonia jäi ju siia ja uued inimesed hakkas siin teatrit edasi tegema. On vaja ka sellest kirjutada nendest aastatest juskui, teater oli pommitatud ja ja nii ma siis alustasin seda Estonia tõusmine tuhast raamatut, sest vahepeal olid Panso Päevaraamatut ilmunud ja ka välismaal ilmunud materjalid olid kättesaadavad, kirjutasin teet Koppelile, Kanadasse ja ja nõnda edasi. Ja siis noh, nüüd, kui teatrimaja oli saamas 100 aastaseks, siis tekkis veel üks mõte, et oleks vaja üks suur raamat teha sellest majast, selle ehitamisest ja etendustest, kontsertidest ja siis suure hulga inimestega me lõpuks saime valmis ühe sellise albumi. Estonia ajalugu on mulle olnud väga südamelähedane, aga see algas ka sellest peale, kui ma siia koori tulin, et tõpsin Arder juures ja minu garderoobi kaaslaseks oli Karl Ots ja ja Helmi Einer, Olga Mikk-Krull üldse esimest lauljanna töötasid selles majas veel pedagoogiliste ülesannetega ette ütlejatena Nad olid olemas maas. Benno Hansen on just kevadel surnud, ma käisin tema õe juures Pelgulinnas. Sain sealt palju materjale tema kohta ja see maja on mind köitnud. Järgmisel aastal saab Estonia seltsi asutatud tamisest sügisel 150 aastat ja tema taasavamisest 25 aastat. Sellega seoses ma midagi peaks tegema. Sest sellest ei ole nii palju räägitud, et kuidas Estonia seltsi juhatuses olid nyyd Konstantin Päts Konstantin Konik ja Jüri Vilms. Ja repliikidest me võime välja lugeda, kuidas selles seltsiga paralleelselt ja Estonia maja katusel arutati ka Eesti riigi sünnitamist, nii et see on üks teema, millest võiks natuke asja saada. Te juhite siiani Estonia seltsi. Nojah, ma vahepeal tõmbusin kõrvale, aga nüüd nad sundisid mind veel seda esimehe kohta uuesti vastu võtma, kuna nüüd on ju teatrimaja juubel läbi ja sa enam ei, lavastaja tegeleb veel natuke seltsiga, vaatame. On teil kodus ka väga palju teatrialast kirjandust. No on küll, jah, mul on peaaegu kõik, mis enne sõda on Estonia ja Eesti teatri- ja muusika kohta ilmunud ja mul on sajad fotod enneaegsest Estonia majast ja kõikvõimalike autogramme. Üks käskkiri on mul selline, kus on allkirja andnud Konstantin Päts, Johan Laidoner ja Kaarel Eenpalu ja sõjaministri Priit lill. Mille kohta see käskkiri on? Nad on veel enne nõukogude võimu tulekut seal eraldanud raha sõduritel puhkekodu jaoks. Kuidas teil õnnestus dokument saada, kas ostsite? Ja selle ma ostsin, aga mõned on mulle kingitud. Persona. Personal. Persona saatekülaline on Aarne Mikk. Eri klass on öelnud, et Aarne Miku kaheksa on see, et ta on liiga hea inimene. Kas siis lavastaja ei tohi olla hea inimene? Küsib üks raadiokuulaja. Nii ja naa. Ma olen näinud väga erilisi inimesi, kes sõimavad, kes tahavad näitleja, laulja teha, saamatuks jäi Te professionaalseks, kõik on halvasti. Aga see ei ole andnud parimaid tulemusi, on selline diktatuur, mine lähenemine, muidugi on niivõrd suur staar. Siis ta võib seda teha, aga ma olen näinud ka lavastajat, näiteks Fels efros, draamalavastajana Moskvas. See oli väga põnev. Seal täiendasin ennast. Mul olid sõbrad, kes aitasid mul saada kõikidesse teatritesse ka Juri Lubimuda kankale, kus oli võimatu piletit saada. Jeff Fross tegi seal külalisena. Ja tema oli see, kes lõi seenideks meeleolu ja palus nendel tegutseda. Ja pooled näitajad Võssotski Demiiduva sellisest suurest narrid nautisid teda. Ja üks klass näitlejat, kes oli harjunud nagu nukud piimuriga tegutsema, olid täiesti saamatud, nad ei tea, et mis ma pean tegema. Ja päike loojub, aatatesse Tambets. Seetõttu ikkagi, kui on võimalik, tuleb lauljat, ütled kuidagi tiivustada, et ta enda fantaasia tuleb sinna juurde. On muidugi märkusi, vahe teha ja märkusi tulete erinevalt. On asju, mida saab öelda suures proovis, aga on asju, mida on vahe vahel ühelt ainult konkreetselt kahekesi olles. Sest inimesele mõjub mõnele eriti, et kui avalikult midagi öeldakse, et see ei tule välja, see kuidagi halvab teda. Aga on võimalik saavutada kontakt. Muidugi, suurte proovidega on probleem, kui on 100 inimest koorist lavale igaüks. Mind see ju nii ei huvita. Aga kooris on läbi aegade inimesi, kelles on see marssalikepike paunas, ma tean ühte koori pilti, kus Hendrik Krumm on esiplaanile, ma näen, et tal on solisti minek üks ees, teised seisavad tulimade nägudega. Ja see on väga erinev, sest ühed on solvunud, et neid ei rakendata väärilised. Teised naudivad seda, et ma olen selles protsessis sees ja, ja selles töös on küll olnud hetki, kus on vaja natuke kõvemat häält teha, aga mitte solvata kedagi. Kuidas ta ütles legendaarne ooperilavastaja Boriss Pokrovski, kelle juurest end suures teatris täiendamas käisid? Aitäh ta oli väga resoluutne, aga samal ajal ka jälle teatud inimesed, kes said kontakti temaga nende suhteliselt, väga hell ja Pokrovskega, kui ma tegin seal Rigolettot ükskord ütles, et sa oled liiga viisakas vene inimestele, on vaja kooris anda piitsa ja, ja nõnda edasi, nad arvestaks sellega, et see on niimoodi. Aga Pokrovski on Estonias teinud ühe fantastilise Lavassaare Hovanšina. Ma olen temaga tema surmatunnini olnud väga soojades sõprussidemetes, ma isegi kogemata nädal aega enne tema surma veel Moskvas, tema kodus. Ta oli üks väga fantastiline mees selles mõttes, et et teda on kaks korda suurest teatrist minema aetud teatud lauljate, põikpäisuse ja, ja selliste soovide tõttu. Ja kaks kordan teda tagasi palutud pärast et ei olnud paremat ja sellest ühest loost ta kirjutab ja rääkis ka sellest, kuidas pärast kuueaastast pausi ta tuli teatrist tagasi. Kõik tegid Talle tervituskõnesid anti lilli ja siis ta läks liftiga üles katuse alla, proovisaali, seal on suur lihtkus, istub alati üks vanatädi, kes vajutab nuppu peale, kui ta sinna üles tahate minna, aga kogu aeg sõidu ajal loeb raamatut ajalehte ja ja siis järsku vaatab Pokrovskile otse, ütleb, et pole teda ammu näinud, olite haige või backrovskids, valik kuus aastat teatrist ära, ta ei märganudki, et polnud seal tükk aega käinud. Te olete väljaspool Eestit õige mitmeid lavastusi teinud. Kuidas teile on meeldinud välismaal tööd teha? Olete end hästi tundnud? Nii ja naa, ühest küljest sa oled ainult selle jaoks seal, sul ei ole mingeid muid igapäevaseid muresid teisest küljest, kodu, tead, sa tead, kelle juurde võid minna ühte või teist asja selgitama. Aga samal ajal seal on jälle väga täpselt kõik ette planeeritud ja. Te olete isegi Argentiinas lavastanud? Ja mul on tõesti õnnestunud seal teatrakoloonis, mis on Ladina-Ameerika kõige suurem ja tuntum ooperimaja kõigepealt teha Tšaikovski Yolante ja siis seitse aastat hiljem Jevgeni neegin kus helistati mulle, kas te saate teha ära kolme nädalaga selle lavastuse, meil, kostüümid tuleb laost valida, dekoratsioon tuleb uus. Aga nimiosas on Dmitri korrastovskima. Ütlesin, et ma olen nõus ja kõik oli väga tore, kuni selgus, et direktsiooni ja kollektiivi vahel on mitmed küsimust lahendamata. Seal olid streigid. Esietenduse eel ei saadud riiet lahti teha, kuna koor ei olnud saanud kätte lubatud raha või tingimusi, mis neile öeldi. Nad ei pannud kostüüme selga, seisid lavale, Peavad publikule saama, rääkida, mis teatris toimub. No lõpuks tehti riie lahti ja, ja nad tahtsid hakata oma teksti ette lugema, rahvas karjus saalis, hakake laulma. Ja siis nad hakkasid laulma Argentiina hümni, mis sundis publiku saalis püsti tõusma, keskelt joosti välja Est tekkis uus vahe aeg ja lõpuks siis ikkagi etens algas. Ja Ühelegi Argentiina inimesele ühtegi plaksu tehtud saalist. Korrastovske kaluusin ja mina ja Moskva suure teatri dirigent, siis me olime lõpuks üksinda umbes kummardamas, seal. Aga sellist ei ole ka eriti rõõm üle, tagantjärele ajab mõni asi naerma, aga seal oli palju nüansse, mis tollel hetkel tundest arusaamatutena. Teie esimene lavastus väljaspool Estoniat oli Britteni väike korstnapühkija. Tõite selle Moskvas lavale. See oli selles Bukowski kammerooperis, kui ta siin nägi, seal avas, kutsus mind sinna, seda mängitakse siiamaani. See on kuidagi naljakas. Ma ei tea, mis ooper välja näeb, aga see on neil repertuaaris on üks koormeister Leena ooserva kes kasvatab igal aastal sinna uusi lapsi etend sisse. Üks kuulaja kirjutab. Te olete Estonia teatris töötades näinud väga palju direktoreid, keda te neis kõige meelsamini meenutad. Aitäh, ma olen vist 10 direktorit näinud, igal inimesel on oma aeg ja oma roll. Lembit peale võttis mind tööle, siis vahepeal tehtud segane aeg. Hammer oli minuga koos pina tarbel juures laol, mis tema andis mulle esimese lavas teha Vikerlased. Siis tulid Ants Sõber ja Jaak Villeri, Paul Himma. Erinevad mälestused ühtedega, me jõudsime Soome esimest korda teistega Savonlinnafestivalil või Pariisi ja nüüd Aivar Mäe on majja tulnud, kes kutsus mind veel Estonia kõrvalt Saaremaale ooperipäevi tegema, õieti varem, kui ta Estonias tuli. Kes on meeletu energiaga inimene, ta kogu aeg ehitab, remondib ja temaga on, on selles mõttes raske ta kogu aeg kujutab, et iga inimene peab palju rohkem tegema, kuid ette on nähtud. Aga tehakse ka palju asju ära, et, et kogu aeg asjad liiguvad, kellelegi palka ei ole vähendatud ja, ja ta on suutnud selle masinavärgi vahel liiga suurtel tuuridel tööle tõmmata. Aga hullem on see, kui teatris oleks vähe tööd, aga elu peab olema igal ajastul erineva karakteriga ja erinevate persoonide nägemused on erinevad. Siin on teile selline küsimus. Praegu lavastatakse maailmas klassikalisi oopereid, mille tegevus on toodud tänapäeva. On neid, kes ahhetavad ja ohhetavad, et see on kõige suurem lollus, mida tehakse. Aga samas on ka neid, kellele see kõik meeldib. Kuidas teile need lavastused meeldivad? Kui selline lahendus on andekas ja põhjendatud näiteks 2005 Salzburgis tehtud Willi tekkerit ravioole kus anname trepko Violetta osasse, on geniaalselt tehtud. Aga samal ajal ma mäletan, et ma nägin Budapestis loenguline lavastust, kus ees v läheb lahti ja keset laval Lenini skulptuur kõik säravat saalis lavastaja vilistatakse välja, aga ta on õnnelik nagu Saksamaal öeldakse vahel, et kui skandaali ei ole, siis on etens läbi kukkunud või Münchenis hiljuti nähtud Verdid Ruba tuur kus oli man Riikkonna fantastiline laulja Jonas Kaufmann läheb riie lahti. Pimedusest longib lavale Alasti närtsinud kehaga vana naine pikkade juustega, ega ma sain muidugi aru kohe, et see peab olema selle asud ema vaim. Publik naeris selle peale, kuigi mul oli kahju, esiteks Verdist sellest vanast, võib-olla tantsija, kes raha eest tegi seda rolli, aga kas seal ei olnud mingit mõtet ja mingit vajadust, aga novot piletirahast oli kahju, ei olnud kahjusest, Kaufman laulis väga hästi, aga samal ajal sa võisid näha, et igat asja ei ole vaja ilmtingimata teha. Ja kui las skaalas käisime Lendava hollandlase esietendus, kus Ain Anger debüteeris vastandina siis ka lavastajaid vilistati välja, kuna nemad on harjunud seal, et kui on ikkagi Lendav Hollandlane, siis Vahemerd ja laevaga mitte mingit reederi kabinetti, kus mobiiltelefoniga küsitakse ilmateadet või neiut, kes peaks seal lõnga ketrama, tippivad kirjutas masinatega. Noh, mingisugune päris nihkesse viidud asi ei meeldi publikule, kuigi lavastaja teeb oma kontseptsiooni, alati jääb küsimus, milleks kõike ta tahtma, kõiki peab vaatama, teada, mis toimub maailmas. Maailm on suur ja lai. Me rääkisime siin teiega Hiiumaast ja Saaremaast, aga kas Eesti väiksematel saartel olete ka käinud? Ja ma olen Ruhnu Kihnu mängude ajal käinud Ruhnu saarel, elasime seal telkides ja see on selles mõttes üks tore reis, et seal oli Kristjan Palusalu meie naabriks, keda veeti sinna saarele, kui köieveopeakohtuniku palus, pani oma jala selle käijale peale, jutt läks aga temaga nii tore juttu ajada. Pilt, kus meil väiksel mardil hammas valutas ja Palusalu hoiab, siis mardikad oma käes. Ma olen seal käinud ja muidugi ka Vormsi ära vaadanud ja Kihnus käinud ja. Vilsandil käisime eelmisel aastal Saaremaa ooperipäevi lõpetamas Aegnal naissaarel Tõnu Kaljuste. Teatrit olen käinud vaatamas nii et et suvel on ikka Eesti saartel tore käia. Ma kingin teile raamatu Eesti väikesaared. Äkki lähete veel mõnele saarele? Aitäh kui võimalust on, tuleks minna. Persona saate külaline oli kauaaegne Estonlane Aarne Mikk, kes saab homme 80 aastaseks. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.