Head kuulajad, huvitaja saade jätkub ja tänaseks teemaks on meil suhtlemine, kuidas saada heaks suhtlejaks, kas suhtlemine on see, mis on meile kaasa antud või on see ka õpitav ning abiks psühholoog Tõnu Ots, tere ja mida mõista suhtlemise all žanre? Suhtleme me mõtleme ikkagi seda, et on teine olend või teine inimene, kellega ma räägin, aga selle all me mõtleme tihtipeale ka suhtlemist iseendaga, rääkimist, peegli ees, mida me ka kasulik harjutada üldse, siis me peame suhtlemiseks ka suhtlemist, näiteks päevikuga ka väga kasulik tegevus, et panna enda mõtted kirja ja tagasisideks, on siis mõne päeva pärast lugeda, mis ma olen kirjutanud, aga arusaamadest käituma suhtlemist ikkagi verbaalset suhtlemist, sest peale selle on, saame suhelda veel ainult miimikaga. Me saame suhelda ainult käte-jalgadega. Kurttummad näiteks suhtlevad viipekeeles. Aga kui me räägime nendest arusaamadest, mis puudutab nüüd igaühte, on see ikkagi suhtlemine. Verbaalselt kõneldes ja kuulates on inimesi, kes on oma loomult juba head suhtlejad, see tähendab seda, et tal pole neid omadusi, mis teevad temast halva suhtleja all, suhtlen tavas, häbelik. Ta kardab oma häält. Seda teen ka mina teinekord. Ja ta häbeneb ennast. Ta ei julge paljustki rääkida. Tal tekib selline inimpelgus, ta ei julge üldse kas rohkem, aga kui ühe inimesega rääkida. Ja siis me oleme harjunud, et ta on halb suhtleja, aga sinna alla kuulub siis tõesti häbelikus, see on pärilik. Mina oma nõustamistegevuses olen kokku puutunud põhiliselt noortega, kes häbenevad rääkida ja kui ma vaatan kokku nende emaga, siis märkan, et ema on täpselt samasugune, nii et seal on mingisugune pärilik, olge loomulikult olemas, aga suhtlemist on võimalik õppida ja see peaks kuuluma nagu kooliprogrammi. Kahjuks tänapäeval enam ei ole, sest et kooliprogrammides me enam tundi ei vasta, vaid rohkem teeme kirjalikke töid, iga täidame igast teste. Aga selleks, et suhelda, lugeda ettekandeid, jutustada ümber loetud materjali kui väikelastel muinasjuttude jutustamine. See kõik on ju see, mis õpetab rääkima arusaadavalt ehk olema hea suhtleja. Ja siin on veel see häda, et kui me üldse suhtlemislõpetame, siis õpetame rääkimist. Me arvame, et hea rääkija, hea suhtleja, aga rääkimist on tihtipeale ebaõiglaselt peetud heaks suhtlemiseks, sest et kui me ikkagi tagasisidet ei saa, siis me võime paterdad mida tahes. Aga teine aru ei saa, meil on vaja rääkida enda pärast, näiteks usaldustelefon töötab selle sündroomiga, ega seal menov kellelegi ei anna võtme provotseerima, et inimene hakkab rääkima. Ja teraapiline fakt on selles, et ta räägib ennast murest tühjaks. Ja see on tihtipeale, kui me vajame kedagi teist inimest, et lähme joome tassi teed ja räägime juttu siis see tähendab seda, et mina nüüd räägin, sina, kuula, vaat nüüd ongi asi, et, et hea suhtleja on pigem hea kuulaja ja mitte üksnes teha nägu, et ma kuulen vaid, et ma kuulan. Nii et nendes suhtlemiskursustes, mis me alatasa ikka teeme, me ütleme, et kui sa räägid inimesega neljasilmajuttu, siis kõigepealt ole uudishimulik teise inimese näo kohta. No esimene asi. Me küsime kohe, et mis värvi tema silmad on. Tähendab, tavaliselt suheldes vahime ringi ja vaatame inimesi laua peale või nina peale. Aga et olla kindel, et minu jutt temani jõuab, on oluline silmi näha ja silma vaadata. Nii et see on oskus kuulata. See on no mitte üksnes hea suhtleja omadus, vaid see on vältimatu omadus psühholoogidele eriti nõustamisbioloogidele, tegelikult õpetajatele, väikelaste vanematele, sest et kui laps kasvab suhtlematuks, siis tulenebki sellest, et vanemad temaga suheldes ei anna kindlat märki, et ma suhtlen just sinuga vaatajatele näkku ja, ja ootab tagasisidet. Nii et see on vastus küsimusele, kas suhtlemist saab õppida või on ainult õppida. Aga kui inimene on hea kuulaja, kas ta ei pane ennast keerulisse olukorda, et ta võtab ka siis kõik vastu, mida teised räägivad, näiteks psühholoogidki tuleb inimene oma murega. Te kuulate päevas kümneid muresid, võib-olla isegi rohkem või vähem, et kas see jääb ju kuhugile ka sellesse kuulasse, kes nii sisse elab, kuidas sellest ise lahti saada, siis pead ju ka käima ja välja rääkima. No ja see on meie kutsesaladus, kuidas vabaneda sellest koormust, mis meile usaldatakse? Ega see kerge ei ole, kui on tõsine mure, aga see ei ole niivõrd suhtlemise probleem, vaid pigem see mahalaadimise probleem mitte lasta enda hinge teise muret, see tundub nagu ebaegoistlik. Aga ometi me peame seda tegema, meie ei saa kellelegi midagi kasulikku teha, kui ma hakkan kaasa tundma, kui mädaldan, oi issand jumal, mis juhtus, Joso vaene, kellega siis pigem teise inimese mure süveneb. Me peame taastama rahu, on meie põhiline eesmärk. Aga kui inimene räägib endast välja, kas siis on mure või probleemi, mis siis tema sees juhtub, selliste ta saabki sellest nagu lahti, kas ta hakkab ennast siis kõrvalt kuidagi teistmoodi kuulama või muutub see mure, mure jääb ikka mureks. Noh, kunagi oli üks india muinasjutt, kus üks mees saab teada mingi suure saladuse, mis teda kangesti piinab. Ja ta rääkis ja rääkis selle siis pilliroo Pummastikus välja kõvasti. Vabane sellest murest, aga siis tuli järgmine, kes tegi sellest pilliroost endale vile ja hakkas seda siis mööda maailma levitama, seda muret. See tähendab, et inimene räägib ennast murest tühjaks isegi suitsiidipsühholoogias on selline reegel, et sellel ööl, kui inimene ennast tühjaks räägib, ta ennast ära ei tapa, võib-olla järgmisel ööl, aga mitte täna. Seda mure koguneb nagu paisu taha ja verbaalselt ehk sõnaliselt. Me saame sellest lahti, kui me sellest räägime. Me pealt me oleme väga suhtlevad inimesed. Aga tegelikult sellist sisulist suhtlemist on eestlaste hulgas tunduvalt vähem kui paljude teiste rahvaste juures, kes meelsasti avavad ennast ja räägivad ja aga suhtlemison palju nihukesi nippe, mida lausa tuleb teada. Kuidas teha ennast avatuks ja sedasi, et heaks suhtlejaks? Vot see nüüd on, on keeruline küsimus. Tavaliselt kui kaasasündinud omadusena on hea suhtleja, on inimene, keda me nimetame karismaatiline karismaatiline inimene on ligitõmbav inimene ja ta provotseerib seda molemisega. Temaga tuleb rääkida. Et karismaatiline inimene on, on inimene, kes jätab kõigepealt väga heatahtliku mulje ongi heatahtlik, ta peab olema humoorikas. Ta peab olema mõistlik ja see peab olema rahulik. Ja need inimesed on sellised, kellele tahetakse oma murest rääkida ja tahetakse suhelda. Aga niisuguses igapäevases suhtlemises on terve rida päris lihtsaid reegleid. Mida, mis meist teevad hea või halva suhtleja. Võtab lihtsad asjad, kui keegi midagi räägib. Ja vastates ma ütlen talle. Aga alustan oma juttu sõnaga, aga mida see sõna aga tähendab? See tähendab seda, et ma räägin sulle vastu, nüüd tundub, et ja samas on sõna, aga teine sõna on, kuid kui aga on vastuvaidlusena, kuid on möönev sõna- ja oma lisamine, kuid seda ka arvestuses, aga eks ole. Aga siis on need, ütlen kohe ette ära, et see ei, ei kõlba. Pealtnäha on see grammatiline arusaam, aga kui me jälgime suhtlevaid inimesi, siis me sõnaga. Aga käivitame kohe tõrksuse, et ma ei taha sinuga edasi suhelda, aga, kuid on möönev, jah, aga see võib ju nii ka veel olla. See pole vastavaid väide ja selliseid üksikuid sõnu on palju ja need on võrdsed umbes näoilmega, kuid kuulad teiste, teine teeb selle peale niukse kipras näo. Siis ta sellega ütleb kohe teisi jutt ei kõlba kuskile. Aga noh, ilmselt me täna räägime siin nagu raadio, siis ei ole eriti koht rääkida näoilmest. Jaa, jaa. Žestidest. Aga verbaalselt on see küll märgata. Aga siiski mõned žestid, kui lõunamaalased väga kipuvad kätega vehkima, siis neid peetakse ju temperament sitaks, võib-olla on seal ka rahulikke inimesi, aga tal kuidagi loomuses on käsi. Suhtlemine kuulub temperamendi hulka, nii et et ta on, on ka suhtlemistemperament ja ta ei saagi kohe. Muidugi kui ta peab kätega kaasa rääkima, neil kindlad žestid, kui me sõnagi ei räägi, siis me võime žestidega öelda külmis masust. Arvan, käegalööva žestid, su jutt on tühine. Kui tõrjud peopesad teisele poole, siis see on eemaletõukamise, mind ei huvita üldse. Ja kui ma panen käed risti, siis see on, on sulgumine maid. Nüüd sa minult enam midagi tarka ei kuule. Aga kas vahel ei või juhtuda, et panen käed risti, sest tuleb lihtsalt tukk peale. Küll aga loetakse valesti žeste või temana valesid nagu signaale, tahtmata. Ega siis Eesti on ju vanemad, kui keel, nii on, need žestid on meile sügavale sisse juurdunud ja võib-olla tulevad geneetika kaudu tänapäeva välja. Näiteks kui me suheldes meie küünarnukk tõuseb õlast kõrgemale, siis võtab teine inimene seda agressiivse seestina. No tüüpiline näide on see, et ta käivitab sellise massi psühhoutilise käitumise, kuidas noored pilluvad popkontserdil lava ees näppu, viskavad jõuga nagu käe sirgeks niimoodi ja pruugib veerand tundi niimoodi kätt pilduda, siis tulevad tänavale, keegi pole purjusega tikuvad prügitünni ümber lükkama ja autosid loksutama. See tähendab ma endasse. Sisend on sellise agressiivse suhtlemise ja selline žestide ja, ja suhtlemise seos on terve suur. Seal kirjeldatud umbes 400 žesti, mis on nii kehahoiakut, miimikat, kõik, mis sinna alla kuulub. Mida me kasutame selleks, et suhelda teiste inimestega. Tänu siis ma paluks teilt lõpetuseks paar soovitust, kui ma olen nüüd selline tagasihoidlik inimene, kehvapoolne suhtleja, kuidas alustada oma oskuste lihvimist, minna peegli ette, vaadata ennast, teha kõva häält või mis oleks need esimesed sammud minna öelda võõrale. Tere, kuidas läheb? No muidugi, kõige aluseks on ikkagi julgus, et julgeb minna ja peegli ees, see pole mitte naljaks öeldud, aga mina olen kokku puutunud prantsuse tütarlastekasvatusega meie analoogi-ga võrreldes kuskil viiendas-kuuendas klassis. Tüdrukud õpivad naiselikkust ja siis nad lähevad peegli ette ja teevad grimasse ja aga see on nii pikk jutt, et, et kui, kui võiks, siis jätaks selle võib-olla tulevasse aastasse, kus saaksime alustada just just enesekujundamise teemaga ja enesejuhtimise teemaga, kui kui see saade peaks nagu jätkuma. Aga kui nüüd öelda mingisugust, kust siis ma loeksin küll ette kuus võimalust, mida me peame igapäevakäitumises armest arvestama? Mitte olla halb kaaslane suheldes? See puudutab tarkust, kuidas teise arvamusele vastu vaielda, kui mina seda ei usu? Ma ei taha seda või tahan öelda midagi negatiivset selle kohta kaasa rääkida, kiita neid, on sadu võimalusi. Kuid selleks, et teise jutu nulliks pöörata või vastu vaielda, on ainult kuus võimalust ja suhtleb, sõltub sellest, kuidas me teisele vastu vaidlema. Esimene võimalus on öelda teise jutu peale. No küll sa oled rumal, loll eesel ohmu, kõik need, mis on seotud sõnaga sina oled selle nimi on psühholoogias, on see siis kohe sildistamine, diagnoosimine? See tähendab, et mina võtan endale õiguse sinu olemist hukka mõista. See leebem variant on öelda, sa käitud rumalasti, sa karjud nagu eesel, kargad nagu pärdik. Ja see on kriitika. Kritiseerimise reegel on see, et kritiseerida tohib ainult tegu ja tulemust tegijat kritiseerida ei tohi. Kolmas võimalus, mis on täiesti kohustuslik võimalus, on teha märkus läbi komplimendi. Neljas kohustuslik võtte, diskussioone, vaidlusi, kui teisi jutud midagi ei meeldi, siis me ütleme, kuid see võib nii ka olla. Kas sa selle peale ka mõelnud? Ta mitte panna teine paika, vaid muuta see tema jutt arutluse teemaks, kasvatades ülioluline, viies on täiesti keelatud võttes on tänitamine ja kuues võimalus on demagoogia, selles kontekstis ma praegu räägin, oleksis demagoogiline tõlge, olla nõus, teine rääkis, ütleme siis jumala tõsi, mis sa rääkisid ja siis jutustada sama juttu hoopis ümber nagu oleksin mina niimoodi aru saanud. Isenda sa oled nii, sa rääkisidki. Vot need on kuus nisukest, targa suhtleja. Õpetust, et kaks tükki on keelatud, sildistamine on keelatud ja tänitamine on keelatud. Kohustuslikuks võtted on, on märkud läbi komplimendi ja muutmine selle jutud diskussiooniks ja kaks ikka nii ja naa, vahest võib kritiseerida, valesti või kritiseerida ja demagoogiat ka igal pool rakendada ei tohi, aga teinekord on väga kasulik. Aga jah, et nende kuueni jõuda, siis on vaja suu lahti teha ja hakata rääkima. Rääkida aitäh teile tänaseks, Tõnu Ots ja kohtume jälle järgmisel korral.