Head kuulajad ja meie tänaseks teemaks on tülide, nende ärahoidmine ja võib olla ka see sünnimehhanism, milles tekib tüli. Psühholoog Tõnu Ots öeldakse, et sõnast kasvab tüli onseni. Jah, mida me üldse tüliks nimetame, tüli on püüd probleemi lahendada emotsionaalselt kõrgendatud tasandil see tähendab, et kui me niisama arutama vaidleme, siis see pole veel tüli. See võib olla diskussioon ja arutlus ja aga tüli on see, kui me tõstame häält, hakkame kätega vehkima ja hakkame teist alavääristama. Kui meenutada eelmist saadet, kus me suhtlemisest rääkisime, kui ta hakkab ütlema, et sina oled ja süüdistused kohe sellel pinnal, et aga sinusugusega ei saagi ju rääkida ja siis me oleme, oleme valmis tülitsema tülitsemine iseendast ei pruugi alati näidata seda, et me omavahel üldse ei sobi. See tähendab, et kui me oleme mingisugused antagonistlikud, vastandid ei saagi, üks teema on kohe, mille juures läheme alati tülli. No tänapäeval on see poliitika kindlasti, et et kui satuvad ikkagi ühe laua taha seal kirglikud Reformierakonna pooldajad, et ja kõrval istub seal kirglik Keskerakonna pooldaja see on väga kerge kohe tüliks pöörata, aga samal ajal kui jäävad õieti mõtelda, aga ma ju sinuga ei ole tülis, sina kõlbad küll, aga sinu Need on erinevad ja laias laastus tähendab see ka seda, et seda ei saa nimetada alati tüliks. Hoidun juba. Vastasseis religioonide vastasseis, kus me võime olla korralikud inimesed ja rääkida bussis rongis normaalset juttu, aga niipea, kui on jutt maailmavaates, siis me oleme, oleme vastandid. Nii et tülid on sellised väike tülitsemised nagu tülitseme lastega ja sõitsime omavahel. Tüli on ka lausa maailmavaateline ja suured tülid, mida nimetatakse isegi seal sõjaks. Aga kas seal peitub ka see soov teise üle võimu haarata, minu tõde on õigem või no umbes nii, et nagu maitse üle ei vaielda, ainult võib kakelda. Kui on, kui on teenused minu tõden õigem siis on kuigivõrd veel aktsepteeritav, aga kuidagi vaid mina olen õigem siis see on juba see, kus on, on tõsine probleem ja nii me räägimegi tüli jääb arvestatava lahendatav tüli pinnale, kui me suudame rääkida asjast, peretülid on võib-olla kõige sagedasem, mida me enda või teiste juures märkame. Niipea kui pile tüli jõuab selle peale, aga sina oled siis tuli on ületanud selle suhtlemise jaoks normaalse talutavasse piiri ja kui me räägime, et sinu arusaamine on rumal, siis see on tüli, mida saab lahendada ja siis me sinna aitab juba igasugune need võtted, kuidas tuli lõpetada. Ja see on olnud ka meie käitumistarkus, kuidas me oskame nüüd tüli lõpetada, kui me tüli ei lõpeta, lihtsalt oleme. Noh, tummfilm pärast peretüli on nihukene tükk aega ei räägi ja see võib ka. Unustame ära ja elame edasi, aga kui ta on selline, et me vaikime neelame alla nii-öelda suure tüli siis söödab hinge niisuguse väikese mõra ja kohe korduvalt sisenenud väikesed mõrad ühinevad kuskil suureks, Braux võivad meetrite lahku ajada selle arusaamaga temaga ei saa mõistlikult asju ajada. Et me viime selle aine pinnalt selle teema pinnalt imeisiksuste või isikute vahelise vastuolu pinnale, siis on selle tüliga raskem toime tulla. Aga millal on see paras hetk, millal tüll sabast kinni võtta ja mitte lasta tal suureks kasvada või kus on see ohukoht, et kus ta hakkab kerima ja ületab selle piiri, sest mitte kõik inimesed ei lasku süüdistusteni ja ei ole selliseid vihapidajatega tülinorijad? Tülid on omadus paisuda ja nii nagu paljudel konfliktidele väikesest piiri ületamisest võib paisuda suur suur sõda, nagu poliitikas teame seal tüli eskaleerumine, tuleb taibata seda kohta, kus ta läheb ju nii suureks, et ta haarab palju asju. See on nüüd, räägime ühes asjas järsku üks haarab ühest sõnast kinni ja ja teisest sõnast viib jutu mujale, järsku märkab, mille ülem üldse tülitseme. Hakkasime rääkima, ühest asjast hakkasin, räägime aiast, nüüd räägib aiaaukudest ja vedas juba seal maanteeaukudesse, mis kõik tähendab, et kui me võtame mingist sõnast kinni, et siis on juba asi, et kurjavõitu, et suuta tulla selle teema juurde, millest me alustasime ja millest me tahtsime rääkida, mitte kogu maailma valu uiste kokku korjata. Me ütleme, et inimene, kes tuleb tülist välja rahulikuna, on selle tüli võitja, tähendab, et ma ei lähe kaasa teise selle emotsionaalselt kõrgendatud tasandiga, vaid suudan jääda rahulikuks ja rahulik inimene suudab tihtipeale määrata, et räägime nüüd asjast. Ei ole mõtet kõikide säält kokku rääkida, räägime sellest ja teinekord aitab kohed, kirjutad üles, millest me alustasime, kui tuli kogumine, vaatame siit, me alustasime eriti lastega. Siit me arutasime, kus me praegu oleme. Kuidas me tüli on kaugenenud sellest teemast, millest me hakkasime rääkima ja niuke natukene häbematu on see, kui tundub, et tüli läheb kaugele, siis praktilised võtted seal katkestatud sõnadega. Aga mina sind küll armastan või, või vastupidi öelda see teisel teistpidi vormis. Aga mina armastan sind ka. See ajab tüli veel rohkem keema, kui teine on selle kõik välja paisanud ja siis sa teatad hea näoga. Sellega me ütlemegi, et sa tahtsid, sa otsid seda sõna, et täitsa mind. Et ma sind armastan, tihti veel tülitseme selleks, et mind tähele pandaks. Mind armastatakse, lapsed tihtipeale teevad pahandust, sellepärast et kui ema minuga riidleb, siis ta paneb mind tähele ja tihtipeale on ka Viru suhetes kaks suurt defitsiiti. Meestel tekib abielus tunnustuse defitsiit, mis võib tihtipeale halva suhtlemise alus olla ja naiste helluse defitsiit. Kui naine hakkab meie kallal nägutama, siis mees ei peaks mitte näägutamisele tähelepanu pöörama, vaid sellele, et ta ei märka oma naist. Täpselt ütlemegi, et aga mina armastan sind küll. Ja pärast seda on väga raske midagi vastu vaielda. Torisev tükk aega rääkinud. Aga muidugi ma armastan sind. Aga miks sa siis ei käitu nii, nagu ma tahan, oleks sealt edasi saaks tüli ajada. Ei, see tähendab võtarkini jätkagi panime tuli, lõpp tõi, lõpetamine on tihti ülevajadused. Minu sõna jääb peale. See on tüüpiline õpetaja, minu ema, kes oli peaaegu et oma 100 aastani oli kuuega õpetaja. Temal oli alati see komme, et tema pidid, ütleme, viimase sõna. No mis viimasel ajal räägitud midagi. Nojah, eks ta nii on, tähendab, et või no mis ma olen kogu aeg rääkinud. Nuias haruldase arvud, tähendab, temal on vajaduse Panase punkt teisele siis alati ei meeldi, et keegi teine lõpetab selle tüli lõpetamiseks on veel teisi võtteid? No kõigepealt on täitsa tüli, ei läheks edasi. Et kui me oleme ka tüli ära tülitsenud, et see mingil juhul ei tohiks minna järgmisel päeval edasi, tähendab, et tüli peab lõppema, siis lõpetamisega sellel teemal rääkisime eile ära, ära hakkame uuesti arutama, see on, see on meil juba räägitud teema. See väldib tüli eskaleerumist ja viimist selle isiksuste vahelise konflikti pinnale. Teine on kõige lihtsam asi, leppimine. Kuule, lepime nüüd ära. Leppimine ei tähenda alati andekspalumist, kuigi andeka Roman järgmine etapp leppimine tähendab seda, et meie ju ei ole tülis. Võit, meie teema meis on tülis. Arusaamad on tülis, aga mitte meie pole tülis leppimis tihtipeale. Räägin lastega ja koolis ja eriti aldid teinekord õpetajad ütlevad. Ei, meil lõpevad kõik tülid leppimisega, aga kui see, mis ma ütleks, noh, me lepime alati kokku, et see enam nii ei käitu. Vaid kokkuleppimine ei ole leppimine kokku leppinud, enda kehtestamine, vat enam seal seal oli, juttu ei räägi. Või enam sani baas ei käitu, see ei ole leppimine, see ei ole võrdne suhe, lepime nüüd ära, kusjuures targem inimene lepib alati esimesena, isegi siis, kui on, jääb selles tülis alla, sa peab ütlema, lepib nüüd ära, suudab teisele kätt ulatada, et lepime nüüd ära. Vot kuidas seda endast võitu saada, et ulatada käsi? Vot see ongi hea suhtleja tunnus või räägime hea suhteliselt ja kuidas hea suhtleja, käitub tüliolukorras, halb suhtleja muidugi mossis ja mõni vihastab ja lõhub nõusid ja muutub väga agressiivseks, mis ta võib teha kõik, aga see inimene, kes on, on ikka hea suhtleja, selle lubab endale tülisid, aga hoiab tülid vaos ja kõige targem tegu on muidugi andeks palumine ja andekspalumise on see kaval nipp, et see on induktsioonkasvatus isegi siis, kui palub andeks see, kes süüdi pole, siis näitab teisele, et ta oli nii suuremeelne. Mitu vastajat võta heaks, ujutavad andeks, formaadiks arvestatud, vaid ütleb, anna mulle andeks, et ma nii ütlesin, tähendab, et andeks palumine tähendab teatud mõttes enesealandamist. Aga kui on tegemist ikkagi su suhtega, kus me oleme pidevalt koos ja pereringis ja kollektiivis, siis kui me ütleme, et anna mulle andeks, et meile tülitsesime mitut moodi. Anna mulle andeks, et ma tõstsin häält. Me räägime tülis kui emotsionaalselt kõrgendatud tasandist. Ja, ja kui me suudame andeks paluda, siis teine võtab seda samuti. Ja selle kõrval on veel üks asi mida saab laste kaasutaseerimid andeks andmine, andeks palumine, võite öelda, et lähed jälle kokku, ütleme, et selle ma võin küll andestada, ütleb teisele, häbeneda andeks paluda. Aga mina võin küll andestada. Lastekasvatuses on see oluline, kui laps teeb midagi sellist, mida ta kramplikult väldib andekspalumist. Aga sõnadega, et ma võin andestada mesisendamisele demagoogiliselt, et sa ju tahtsid seda andeks paluda, aga ei ole suutnud välja öelda. Aga ma suudan selle sulle sulle andestada. Nii et juba väiksest peast algab see, et me peaksime kas lapsi kasvatama või ka lapselaste tähelepanu juhtima sellele, et nad oskaksid andeks palud, oskaksid tülisid vältida ja, ja kui need tulevad, siis ka neid lahendada. Jah, kui me praegu on minu arust veidi veider liikumine kiusamisvaba kool ja, ja vägivallavabakool siis vägivallast raske lahti saada, sellele midagi asemele kasvatada ja palju targem oleks, kasvata asemele headust ja rõõmsat meelt. Ja kui me näeme, oskame käituda, suudan väikese tüli, tekkis kohe öelda, et lepime ära või anna mulle andeks, siis meie jättagi ruumi kiusamisele. Nii et see on juba lapsest saati väga oluline. Aga igasugune tüli peab lõppema leppimisega, kui kodud lapsega riidlema. Kui meil maha rahunenud, siis me peame tegema kalli-kalli või, või, või on kättpidi või silitab aitama. Aga lepime nüüd ära, sellega me näitame, et meie ei ole sinuga tülis vaid rääkisime asjust, mida me näeme erinevalt, mida me erinevalt tähtsaks peame. Ja see on igal pool, mil nii me peame, peame suutma alanduma, kui nii võib öelda, leppima ja lõpetama tüli. Võib-olla ka selle hinnaga, teine vaha, saad aru, sa loll olid siile muidu kohe uuesti lahti. Aga, aga kui me suudame, suudame seda teha, siis see näitab, et me oleme. Meie kontrollime tüli, mitte tüli, kontrolli meie käitumist. Aitäh tänaseks tänud.