Head kuulajad ja eelmisel neljapäeval Tõnu Ots rääkis meile sellest, kui oluline on Enda tundmisel tunda äraga oma välimus, milline ma välja näen, kuidas ma paistan, millised on minu parimad grimassid ja millised on minu parimad naeratused. Täna seksteemaks on see, kuidas aga tunda oma sisemust, seda, mis minu sees toimub. Ja miks see kõik nii on. Psühholoog Tõnu Ots. Kui keeruline on nüüd enda sisse vaadata ja sealt see üles leida, et kes ma olen? Inimese omadused, mida me iseloomustame, koosnevad tegelikult kolmest omaduste grupist, üks on see siis, millest me rääkisime, kõik see, mida me saame kirjeldada, need on kirjeldatavad omadused, sinna hulka kuuluksid veel ka need. Ta peaks teadma haiguste kohta, mis inimene peaks enda kohta teadma, mis haigused mul on ja kõik see, mis on fakt. Ja mida saab kas varjata või mitte või siis kuigivõrd muuta. Teine grupp meie iseloomust on see, mis on minusse peidetud. Ja see on see, mida peaks leidma sõidul psühholoog ülesse. Võib-olla ka psühhiaater. Ja need on, need peidetud omadused, on võimed, inimese võimed, muidugi, võimeid saab määrata igasugused testide abil, aga kuskil on meie enesetundes ikkagi ka see, et mida ma suudan rohkem kui midagi muud. Kaheksavõimet on need, need olemas, rääkisime, et inimesel on loogika, Fer, pahased võimed, muusika, võimed, käeline, kehaline koordinatsioonivõime, siis on seiklemis võime koordinatsioonivõime, mitte äraeksimine või orienteerumisvõime ja siis on süsteem sonarivõime. Ja siis on liidrivõime ja võime töötada üksinda tähendab endasse süümise võime. Nende äratundmine on tegelikult lapsevanema ja kooliõpetaja ülesanne, et ta suudab lapsele öelda, et sinu võimed on selles või teises muusikalisi võimeid, avastame kergemini ja kehalisi võimeid ja ja rääkimisvõimeid ja need ikka avastame kergesti ära, aga nende nelja viimasega natukene raskem lugu. Aga kuskil peaks inimene enda kohta tegema sellise inventuuri, et olla veendunud. Ma suudan seda. Need on minu võimed, sest tavaliselt inimene ütleb, et olen, olen, ma ei teagi, milles on tema võimed. Aga selleks, et midagi paremini teha või muidugi elada nagu hani natuke lendab, natukene ujub, natukene jookseb. Aga targem on olla pääsukese hästi lendab või delfiinide hästi ujub või analingis hästi jookseb nende võimete tundmine. Peaks olema vähegi aru kri inimesele, kui ma nüüd räägin mitte enam lapsevanematesse lapsega suheldes, vaid meie endaga, kas või mõelda, et kus siis minu võimed on praegu me räägime karjäärinõustamisest, kuna küll väga oluline ikkagi rääkida see, mida sa suudad teha. Ehk siis mis on sinu eriomadused, need alati karjääriga kokku ei lähegi, see on eneseteostamiseks vajalike, mitte kelleks saada, vaid missugune, ma olen seal siis üks osadest sisemistest omadustest, teine on psüühika. Sügis omas on väga palju aga tähtsamad, noh, me teame, mis on temperamenditüüp, kas ma olen nüüd temperamendile, olen ma väga temperamentne või tuim tükk? Edasi on sellised omadused nagu närvilisus. Kas ma olen märganud, et, et ma olen endale tuntavalt närviline? Kui närvis vastandann siis rahulikus või suudan olla igas olukorras rahulik. Seda märgatakse koolis tihtipeale lapsi, see ei pruugi alati märgata, et ma olen närviline või siis see, mida me nimetame koolis vale sõnaga see hüperaktiivne, mis on psühholoogia keeles hüper, impulsiivne. Ärritun kergesti. Kas ma lepin oludega või olen protestimeelne, kas ma tahan vastu vaielda, kui olen oma olemuselt leplik seega taandub sõbralik või ei ole sõbralik? Kas ma Enda arvates kisun kiusu või ei või teised kiusavad mind jalule, arutu hulk terves selliseid vastandeid mida saab inimene mõelda, kui ta mõtleb, et mis minu psüühiline pinnalaotus siis lõppude lõpuks on egoism selle vastasena altruism, kas ma mõtlen ainult endale, kas ma alustan juttu? Et sõnaga mina? Kui me eelmisel korral rääkisime suhtlemisest, siis kas ma ütlen kujutled, et mina küll nii ei tee, keegi räägib mingi näitama viima juttu kohe endiselt, mina küll nii elav inimene on oma olemuselt egoistlik altruism on see, kes on valmis teiste aitama teisi peale mõtlema, teist toetama. Pik, pikk jutt ja, ja see polegi nii süvapsühholoogia, vaid nii-öelda tänavapsühholoogia sellesse rohkem Raymahu. Aga kolmas, mis siia veel sinna alla käib, sile sisemist omadus hulka on minu kõlblus. Kõlblus ehk minu targemalt keeles. Eetika moraal on see, mis ma annan teinekord andeks, ma olengi selline. Aga need on kaks tähtsamat asja, mida inimene enda kohta peaks määrama. Et oma aususe ja valelikkuse skaala, et kas ma olen iva situatsioonis aus või on valelik, kui jälle, kui me vaatame peeglisse nagu eelmine kord rääkisime, siis seal on üks väga oluline aususe komponent, mis inimene enda kohta peaks ära tundma. On siirus, kui ta vaatab peeglisse, räägib endaga ja kuidas siis hakkab endale valetama? Alustanudki ma lihtsalt leidsin selle, ta oli või nagu öeldakse, et ma varastamine on leidmine enne, kui inimene jõuab ära kasutada, kui ta hakkab vabandama. Siirus tähendab seda, et kui keegi mind ei kuule ja räägin ainult peegliga, aga või ka iseendaga, et ma siis endale valest valeta, kuramus ikkagi tegin valesti külje, tegin tallegi haiget ja tunnistan seda, et ma ei ole päris lõpuni aus. Ma usun küll alati seaduste ja normide taustal, aga siirus on seedetähtis omadus, kus inimene suudab endale öelda. Jah, ma käitun igas olukorras siiralt. Ja selle Malelikkuse kõrval on siis ka üks sõna ja nii on ebaausus, see tähendab, et slikerdanud või, või teesklen või või püüan ennast välja vabandada, see on siis see rahvahulk on juba läinud. Seemned ei kommentaari, tähendab, ei, ei kinnita ega lükka ümber siirust ehk nelja silma. Ausust peetakse kõige tähtsamaks mehelikuks kõlbeliseks omaduseks ja teine, mis sinna alla veel kuulub, on, on eneseväärikus. Ja selle vastandsõna labasus, kust algab minu jaoks see piir, kus ma kusagil labasus, et mis käitumist ma luban, mida ma ise tunnistan minu jaoks vääritu käitumine, ebaväärikas käitumine. Ja see on see, mida kasutatakse tihtipeale ka viisakuse sildi lastes. Et viisakas laps nii ei tee. Aga ta peab tundma, et see ei ole minu vääriline kasvatus. Kunagi oli see sinivereliste kasvatus, seal torkas ta kohe silma, et et sa oled väärikast perest ja sellepärast sul ei kõlba nii käituda. See piir, mida inimene saab ka enda või neid omadusi, mida inimene saab endast otsida. Enne kui teised lavastavad ja sooritama hakkavad ja see moodustas ühe teise rühma omadused võimed siis minu psüühika ja minu kõlblus üle jääb vesiseks kolmas, mida iseloomustus on vaja, see on käitumine, kuidas ma käitun ja need on kohe selline küll seotud, aga ei ole. Et nüüd ei omadus ega ka välimus. Ja nüüd on niuksed omased, et kas ma käitun julgelt või Arast, kui me räägime praegu, vaprus, siiras ausus on vaprus. Ma ise usun ja teen nii, mina vapruse määratlust, aga kas ma käitun julgult varald, põgenen kui julgen, julgen esineda ja julgen rääkida ja julgen läbi surnuaia minna ja mis kõik siis teine, kuidas ma käitun liidrina või ei. Kas ma julgen vastutada, kas ma julgen otsustada. Ja sinna alla käib ka kui niisugused omadused nagu vägivaldsus ja see, kuidas ma käitun, mida me tihtipeale tikume eitama, kui meile öeldakse, et sa oled ju vägivald nii, tähendab, et mõtlesin, mida olemas pole, võid sa käitud vägivaldselt. Seda on väga raske hinnata selles mõttes, et kõik oleneb olukorrast. On olukordi, kus ma olen vägivaldne ja on olukordi, kus ma ei ole. On olukordi, kus ma olen julge ja on olukordi, kus ma ei pea seda julgust üldse vajalikuks. Aga üldistamisvõime, õigemini õlisemis kohustus on meil enda ees kogu aeg pidevalt üldistame, ma olen selline, see tähendab seda, et ma olen pigem julge kui pigem arg ja sellest kujunebki meie selline terviklik pilt iseendast, mida me saame muutma hakata. Kui me räägime jänesekujundamisest enese muutmisest. Aga kui palju tekib selliseid olukordi, kus inimene teab, et ta on selline selline, aga siis tuleb mõni piirsituatsioon, kus alles avaldub tema see tõeline veel mingi olemas või mingi tahk, mis tuleb ainult äärmuslikes hetkedes välja. Jah, see enesekujundamise psühholoogias me ütlemegi, et ma pean teadma ja seda soovitatakse ka nüüd abielueelse suhtlemises, et ma pean teadma, kuidas tema ja kuidas mina käitun nii hommikul, päeval, õhtul ja öösel, tähendab jälle need muutuvad siis rikkuses ja vaesuses, mida me kogu aeg räägime. Hädas ja õnnes, kuidas me käitume. Ja siis me peame teadma, kuidas ma käitun kevadel-suvel sügisel ja talvel see, need on, need elulised keskkonna suurimad muutused, mis tingivad tihtipeale meile erineva käitumise. Aga ometi me ju üldistame, kui me räägime, missugune ma olen või mismoodi ma käitun siis Me tikume ülistama, et ma olen, üldjuhul olen, selline võib, pigem olen selline. Seda kõike on vaja selleks, et kui me räägime eriti noortele inimestele vajalik kui vaja ennast muuta. Kõigil meil on vajadus muutuma elus kogu aeg. Aga kas muutume nüüd väliste tingimuste mõjul teiste arvamuse mõjul või ma ei tea toitumise või ma ei tea, mille mõjul kehakaalu mõjul või haiguste mõjul on võimalus, et ma ise juhin muutusi iseendas ja kohaselt bioloogias on, on need praegu väga populaarsed kursusedki enesejuhtimise, jänese kujundamise kursused, enesejuhtimine, juhi praktiliselt käitumist, aga enese kujundamine on kõik see, mis tugineb sellele, mis meid oleme kahes saates rääkinud, et ma tean, missugune ma olen, probleem on ju selles olemise ja soovitu vahe, on probleem. Et missugune ma tahaksin olla, missugune peaksin olema? Välimise puhul, ma rääkisin, mina, parim mina, aga nii peab olema ka mina kui inimene parim, mis ma olla suudan. Parim, mis ma olla tahan. Ja see on päris tõsine enese kallal töötamine ja tegutsemine siin kahjuks koolitarkus mõjuvalt kaudselt, sest et teadmiste eest on vähe, siin on vaja harjutusi ja. Kas see võib olla hirmutav, sest kui mõelda, et inimesel nagu kuuldion oma varjatud pool, mida me ei tea, mis peidab ja kui sa ühel päeval välja tuleb, siis seal tulla ikka koletisi välja. Ja sellepärast me peame suutma noh, väiksed koletised endas me peame ära ära peitma või taltsutama need koletised. Nii et see ongi enese enesekujundamise oskus. Sest et mõned geneetilised hälbed võivad lüüa meile meil välja epi geneetilise käitumisena, epigeneetiline käitumine, on see meitsion ära peidetud kogu käitumise, ballett, võimaluste rida, võimalused iga iga kee kannab endas mingisugust, juhib mingit käitumist. Aga noh, näiteks ateismi geen sadismi geeni on meis kõigis olemas, seda pole kuskil jäänud seal väga ürgne geen, et see nõuaks realistlikku käitumist, et jahti pidada, saaklooma tappa ja see pole kuskile kadunud. See on meis kogu meie meediaruumis on, on ikkagi olemas. Aga ta ei käivitu kõigis. Aga kui elus juhtub mingisugune situatsioon, mis käivitab selle geeni, tavaliselt on see lapsepõlves, kui ta kogeb midagi sellist, kus enam mõistusega teada ei suuda seda seletada ja alateadvuse kaudu käitub agressiivselt ja ründab teisi täisvihaga või kui on siis täis vihkamist, mis tähendab seda, et ma tahan siin sind maa pealt ära pühkida. Siis korra käivitub inimene hakkabki kordama see käitumisme, ütleme, et ta on kuri inimene. Me räägime, inimene võib olla tigedus meeleolus ja meeleolu küsimus. Aga kui ta on kuri inimene, siis see tähendab inimene, kes tahabki pidevalt ennast kehtestada kurjuse kaudu. Ja talle lihtsalt head ligi ei pääse. Need omadused on kõik muudetavad. Tavaliselt me nõuame ette, et seda peab kodu tegema. See on see, mida me nimetame lastetoaks lastetoakasvatuseks jaa, jaa, püüame. Enne, kui laps spetsialiseerub, siis ühiskonda jõuab selle hea ja halva kasvatuse kaudu viia lapseni need omadused, mis kujundavad aluse, et ta tulevikku saab sellel pinnal meile soovitud suunas nagu muutuda, areneda. No nüüd tuleb suvi vahele. Tõnu Ots, aitäh teile nende juttude eest ja kohtume taas sügisel, et siis juba avada seda teemat, kuidas ennast kujundama hakata sügisel uue hooga aitäh ja kena suve. Ilusat suve.