Pravda eestikeelses tõlkes tõde oli määratud kogu tsaariaegse Venemaa töötavale rahvale töörahva kasvatamiseks, koondamiseks ja juhtimiseks võitluses tsaarivalitsuse kapitalistliku korra vastu. Noored kuulajad, teiega vestled bana kommunist Aleksander Reese. Pravda on kui võimas puu tamm, mille tüvest okstena on aegade jooksul võrsunud ja tema elustavatest mahladest toituvad sajad ja tuhanded tänapäeva Nõukogude ajalehed ja ajakirjad. Et kõike seda mõista, jätkub pilgust meie Nõukogude Eesti ajakirjanduse lugemislauale, kus kõrvuti Pravdaga ja teistega asuvad eestikeelset trükki tooted nagu Rahva hääl, Eesti kommunist, siis noorte hääl, Nõukogude noorus, pioneer täheke ja kümneid teisi ajalehti ja ajakirju. Nii on see tänapäeval. Sootuks teisiti oli olukord aastal 20 40 tagasi kodanluse võimutsemis aastatel Eestis. Eestimaa kommunistliku partei häälekandja, kommunist, Eestimaa kommunistliku noorsooühingu ajaleht. Noort prolentaarlane pidigi ilmuma sootuks salaja põranda all, kuna nad olid keelatud. Vangimaja ootas neid, kellelt nimetatud ajalehti leiti. Kuid ka siin vangimajades kestis võitlus edasi, moodustades terviku kogu töörahva võitlusest kodanikukorra vastu Nõukogude korra maksmapanemise eest Eestis vanglas viibijatel lisandusid veel eriülesanded. Tuli kaitsta endid kodanluse ja vanglavõimude avaliku jõhkruse omavoli ja tagakiusamise vastu. Samal ajal tuli püüda kasutada iga võimalust oma silmaringi laiendamiseks õppimiseks, et kõigiti arenenumalt karastunumad vanglast vabanenud otsekohest revolutsioonilist võitlust jätkata. Kuna ka minul tuli mõni aasta vanglas viibida, pean ütlema, et kõike seda tuli üsna rasketes ja keerukates vanglatingimustes teha. Läbikäimine, see on ühenduse pidamine poliitvangide vahel. Kambrite jaoskondade vanglate vahel oli rangelt keelatud. Kartseriga ja muuga karistatav kui võitluse eesmärk oli meil kõigil ühine vastane, kodanik, riigivõim, tema politsei vangla administratsiooniga, üks koondada eri vanglatesse ja kambritesse paisatud poliitvangid ühtseks jõuks Pravda 50. aastapäevaga seoses tahaksingi meenutada ja rõhutada seda osa, mida mängisid poliitvangide elus ajalehed, vangimaja, kiir ja ajakiri, punane viisnurk keskvangimajas ja vanglahääl naistevanglas Lasnamäel, Tallinnas. Vangimaja kiir alustas ilmumist 1926. aasta sügisel. Ta ilmus teadagi salaja käsitsi kirjutatuna ühes eksemplaris. Ta toimetati kord ühes, siis teises kambris, kus kogukamalt poliitvange igasuguste salajaste vangile saada ja vangile kasutada olevate teede kaudu mahutatuna imetillukese ele, paberi tükikesele, kambrist, kambri vanglast, vangla rändas informatsioon järjekordsete toimetajatega. Neis käsitleti poliitvangide elu ja tegevust, saavutusi ja nurjumisi, vangla võimumeeste järjekordseid repressioone ja vangide vasturünnakuid leidis valgustamist. Tülis liikumine ka väljaspool vanglat nii Eestis kui mujal, aga ka sotsialismi üles ehitamine Nõukogude liidus. Saadud materjal tuli mahutada umbes kas 30 korda 40 sentimeetri suurusele maisipaberiküljele kirjutatuna loetavalt killukeste tähtedega tindipliiatsiga. Kui ei piisanud teravast tõesõnast kodaniku võimumeeste aadressil, andis lisa rabav karikatuur, mis ajalehe sissekukkumisel son vangla administratsiooni kätte sattumisel neid kõige rohkem vihastas. Leht ilmus harilikult kaheküljelisena paar korda kuus. Lehenumbri valmimisel pakituna umbes tikutoosi suuruseks rändas ta kambrist kambri vanglast, vangla ja siit välja seltsimeeste kätte. Nii et lehed olid meie propagandistid. Eks agitaatoriteks meid kõiki poliitvange liitvaks jõuks. Olgu nimetatud timbat sulemehed selle ainulaadse ajalehe sünnil ja toimetamisel. Johannes Lauristin, Hendrik Allik, Joosep saad, Paul Keerdo, kes tuntud ajakirjanikud olid juba enne vanglasse tumist vangimaja, kiir ja vangla. Seal olid seega kui pisikesed võsukesed põlise puu ajalehe Pravda oksastikus.