Peale saab. Ta minna peale peakoore jää definiine jalga. Tere, mina olen lastesaadete toimetaja Anne Parksepp ja selle laulu tütarlaps. Supelrannas laulis Helen Lepalaan nii laulist aastal 1985 siis kui ta koos lasteraadi siili poisiga meie saates Miidri tund tegutses. Mitmendas klassis olid, ei ole väga. Neid lapsi, kes lasteraadiosaadetes esinenud, neid on aastate vältel olnud väga palju. Ühel heal päeval saab see lapse aeg otsa ja siis läheb igaüks oma teed, aga päris vahva on endiste lasteraadio lastega kokku saada. Helen on nüüd 12. klassi neiu. Ma mäletan, neid esimesi, lindistame, kui ema veel küsis, et noh, et kuidas sa ei karda, siis sa oled suures stuudios ja nad sind ei võta välismaal, mis, mis, mis sa karta, et tekst on ees ja muudkui aga loe. Praegu on isegi nimeliste mingisugune kõhe tunne on ikkagi ja kusjuures inimene on juba suur, aga noh, vot see aeg on jah, juba läbise ilus, ilus lapsepõlv. Kuulasin nüüd neid vanu linte ja tundub nii, nagu see oleks alles just äsja olnud. Kui Peeter Jalaka käekõrval astus lasteraadiotuppa väike tüdruk ja Peeter tutvustas ütles, et siin on Helen Lepalaan ja me hakkame nüüd proovima, kuidas meil selles siili saates koostöö välja tuleb. Sai alguse sellest, kui Peeter tuli minu juurde. Ja kõigepealt Me lindistasime muinasjutt ja siis see vist oli niimoodi, et mina lugesin, et mõne aasta pärast me rääkisime sellest tegevusest kõigest ja siis Peeter küsiski, et aga kuidas oleks, kui hakkaks päris sellist saatesarja kohe tegema ja siis selline totu olin, olin kõigega nõus, kohe julge pealehakkaja, eks olingi nõus ja ma ei ole küll kahetsenud, tähendab, polegi põhjust kahetseda, sest et ma mõtlen, et see andis mulle ikkagi kui väiksele lapsele väga palju juurde. Ma usun, et mu silmaring laienes ja kohtumised huvitavate inimestega ja esimene kõneproov ja kõik on noh, ikkagi sealt. Ma olen väga tänulik Peeter Jalaka just nimelt, ja minema mõtlesin, et oi, see nii arglik tütarlaps, aga kui sa rääkima hakkasid, siis esinesid päris julgelt. Sest tegelikult esinenud sa olid ju enne ka teistmoodi natuke teistmoodi. Jah, võib-olla ma olin sünnist saati noh igal pool lasteaias koolis väike laps ei oskagi midagi karta ja ta läheb rõõmsalt lavale, esitab oma ettekande või laulu või ma ei tea, mis asja ära ja ta on julger, tähendab kui, kui tahab õppida midagi, siis vaata väikest last on kahju tõesti sellest ajast, mis on juba läbi. Tol ajal oli siili poisil oma ansambel. Ja oli muidugi selles saates igasuguseid tegelasi tursk toomas. Mõmmi, kes jagas igasuguseid retsepte ja lambad ja Friedrich luudris, kellel olid oma igasugused probleemid. Ja eriti ehedalt on need lambad meeles, need olid minu jaoks naljanumber. Nad olid need suured targutajad, need Friedrich ludrich ja ma arvan, et me võiksime meelde tuletada, mille ülejäänud siis vaidlesid ja mille üle mõtteid mõlgutasid. Loodri esiteks, konnad ei mune ja elu Eigi keepsup. Me ajab, ma olen kuulnud ja ikka ei tohi enam muneda, tuleb võlamäe kutsungi kuningas ja mina küll aru ei saa vaimus. Oigus oina töö ongi söömine, mäe targutamine teeb tigedaks, aga söömine täidab kõhtu, sellepärast oinas ei targuta vaid. Aga kui me siis tuuakse juurde, me, aga kui ei vaada? No kuidas ei tooda, kuidas siduda? Me alati on toodud mänk hakkama inimesel jama. Nojah siis küll, võib-olla. Vot, ega siis ma ei tea, ma ei tea. Sellepärast tulebki kaitsta mäekaid, ta küll üürist kange. Sind süüakse. Kuidas, kuidas hunt, mäe, inimene, mäe. Kuule, meil on jälle eping, meie anname villa ja selle eest inimene kaitseb meid. Hundi. Nii et ise pintsli panna Kuule tead, nüüd aitab jätta see söömise jutt, ma lähen juba endast välja sodiks, igavene ässitaja. IVF basid nina, sind leitu ei. Oi, ma liit viia võimalik, kuumutab Grint eesti oinad mäe peale sinu või nii. Nii, väga hea. Siis ma teen endale oma liidu. Ideesti oinaste liidu, aga mina teen Eestis elavate oinaste liidu. Vot nii, näe koole, siin pole ju mingit vahet, mäe. No kuidas ei ole? Ei ole, minu liit on igatahes palju suurem kunst sinu oma mäe sant, nüüd. Ma ei neid komme, lammast, jooke, ehmakas sulle kurku hoolinud. Lõpp, need igasugused killud nende erinevatest dialoogides, mõned on küll, me ka väga andekad, mina ju ei teadnud kõike seda nii-öelda lavataguste, mis seal tuli lõikuda ja liimida ja oma põnevusega alati vaatasin kui pärast, kas sina või või siis peetereidsida liimima ja siis ma olin ilmselt huvitatud, kuidas sa ikka täpselt niimoodi oskad ja. Nojah, minu jaoks oli, noh, ma sain selle teksti ja vaatasime läbi, aga siis see mäng, kuidas me selle paika panime, väga tore oli. Õieti selle kuskil ma ei osanud märgatagi, siis ega see nii lihtne ei olnudki. See oli ju töökuust kuusse. Nojah. Väiksed honorari, kommiraha. Aga muidugi jah, kõik oli nii uus, huvitav ja tore, et mida tahes, väga ilusad mälestused sellest ajast. Nojah, aga samal ajal, kui sa meil käisid, oli sul veel mitmeid mitmeid tegemisi. Siis ma juba laulsin Ellerheinas ja mis ujusin ka või, ja spordiga. Ja eks seda aega on mul alati vähe olnud, nii et see vaba aeg pole seda õieti kunagi olnudki, kogu aeg on rabelemist ja alati, kui sinu käest küsitud, et kuidas sul koolis läheb, hästi. Pidin mastaabis läkski hästi. Nojah, eks koolis läks ka hästi ja küllap läheb nüüd ka Oja. Tänavu on muidugi sinu jaoks selline eriline sügis ja mõnes mõttes ma väga ootasin seda sügist ja teisalt ma jälle väga kardan või noh, mis ma nüüd kardan, aga noh, see on ikkagi viimane klass ja otsustav aasta ja eksamid tulevad ja sisseastumiseksamit kevadel ja suvel ja ja eks see võtab kõhedaks küll, tähendab see meeletu töö, mis tuleb enne seda teha, hirmutab parasjagu mind küll. Kuidas suudad oma päevad nii jagada, et kõik su tegemised ära mahuksid? Praegu veel pole see meeletu tamp lahti, veel läinudki, sellepärast et varsti hakkab muusikakool jälle pihta ja ja siis nii muud tegemised-toimetused ja vahest ma olen ikka päris segi kell jõuan koju väga hilja ja hommikul vara kooli ja siis tõesti vahel mõtlesin, et midagi peaks ju ära jätma, et ei saa ikka nii meeletult ennast siduda kõigi asjadega. No see ongi, et kui sul on nii palju asju, millega sa tegeleda tahad või millega on võimalus tegeleda ja tegelikult, mida sulle antakse siis katsu sa midagi ära jätta või millestki loobuda, või siis. Aga kas need tegevused on sind enda juurde meelitanud või on see juhus või on see mingi väga sihikindel soov millegagi tegeleda olnud? Ma ei teagi, tähendab, hele regevuseid sind leidnud või nii ühte kui teist. Kuidas meelerina sattusin? Lihtsalt läksin sest laulmine on kogu aeg mulle meeldinud ja, ja siis igasugused spordi tegemised, need on täiesti juhuslikud, kas on koolis käidud või, või treenerid on kutsunud või millega tegeleda? No praegu ma kuskil kindlasti len isegi, aga ma nii liigutan enda jaoks natuke ennast, palli mängisid ja palli ja võrkpalli. Nojah, ma käin muusikakoolis ka veel. Õpin sellised huvitavad pilli nagu saksofon, täiesti buum on praegu linnas lahti läinud. See on ilmselt selline väga eksootiline ja ennem oli väga vähe tüdrukuid või noh, naisterahvaid, kes saksofoni mängivad ja ju ta siis on selline mõjuvõimas pill. Ma tean, minul on kogu aeg saksofon väga meeldinud ja, ja alles eelmine aasta ma täiesti juhuslikult kuulsin nendest eksamitest, mitte Napold, eksamid, sisseastumiskatsed, mis seal Narva maanteemuusikakoolis olid ja? Ma olin alati väga pidanud lugu saksofonimuusikast, aga siis ma ei tulnud kunagi selle peale, et ise sellega tegeleda. Ja siis äkki plahvatused, ah Ma lähen ka. Ja, ja sealt see alguse saigi. Nüüd ma olen aasta juba mänginud ja kavatsen jätkata oma õpinguid. On sul mingisugused plaanid või mingid igatsesid või soovid? Ma ei tea, ma tõesti ei tea, ma ei tea veel, mida ma tahan täpselt, kuhu poole õieti ennast suunata. Ma olen nagu mitmetee lahu otsas, et nihukese õige tee mida mööda minna. Ja, ja praegu ma rabelen palju suudan, ehk siis ma loodan mingisuguse juhuse või, või ma ei tea isegi, mille peale ma mind lõpuks paika pandaks, et noh, et kuhu ma siis lõbuks ennast keeran. Aga siiamaani jah, ma püüan tegeleda kõigi huvitava ilusa kaja, kuniks jaksu on. Mis veel on huvitav, et ilusat. Noh, meil on kooli, selliseid väga huvitavad tunnid kirjakunstitunnid ja siis mema olime ja tegelema üldse kunstiga ja selline asi mulle ka väga meeldib ja ütle nüüd palun ära ka missuguses koolis. Ma käin Tallinna 54. keskkooli 12. B-klassi õpilane, no ikka kaunite kunstide poole, ma arvan. Tõmbaksin nojah, aga neid kauneid kunste on nii palju, et seal on ka valida vaja. Just nimelt nii et eks aeg näitab, ma ei oska praegu muud mitte midagi öelda. Suvi oli sul ilus suvi oli ja väga ilus. Kuna ma armastan väga reisida hobi ka mõnes mõttes, sest ma olen ikkagi küllalt palju juba näinud ja ringi reisivad ellerheinaga juba ja ellerheinaga ja ja nüüd see suvi oli mul võimalus käia Inglismaal. Ühe teise kooriga, Inglismaast on mul küll fantastilised mälestused. Mul on väga kahju, et ma neid pilte, mis mul siin on, ei saa kuidagi raadio teel teistele näidata. Ja ta ikka natukene tähendab Ma vastas täpselt minu kujutlustele ja milleks ma teda pidasin. Sellised vanad lossid, igal pool, lambad losside ümbruses ja täiesti selline Tseeniiri aegne miljöö. Nii ilus, selline inglise muinasjutt ja täiesti ilus väikelinn ja mööda tänavat jalutavad kenad vanad daamid, kellel on vähemalt kolm koera keti otsas, kusjuures koerad on üks on õudsam kui teine, aga tõug on, tähendab selline. Fantastiline. Ma ei oska muud midagi öelda, kui lihtsalt padrun Inglismaa ja pargid ja roosipõõsaid, seal on neid nagu meil umbrohtu. Ja selline inglise viisakus ja väljapeetus ja. Mulle natuke meeldis. Tähendab, on räägitud, et inglased on sellised küllalt konservatiivsed ja ma ootasingi seda nii-öelda nuga kõigiti kõhus olemist, et ei tea, kuidas istuda ja astuda, aga me olime niukaslis. See on šoti mägismaa ääres ja sealsed inimesed on natuke teistmoodi, kui on näiteks Londonis sellistes suuremates linnades ja tore oli, kuigi oleks tahtnud veidi sellist ehk inglasliku konservatiivsust ka tundub, aga ikkagi väga tore oli. Ma ei oska öelda, mis asi teeb sellest Inglismaast Inglismaa, mis asi tehakse Šotimaa, Šotimaa ja kusjuures see loodus, see on tõesti midagi erilist ja fantastilised tõesti maalilised pildid loodusest. Sageli nägime ühte torupillimängijat, see lisas sellele kõigele vürtsi vele. Igasugune reisimine ja teise maa nägemine ja teiste inimeste seas olemine, nendega tutvumine, see on minu meelest täiesti teretulnud ja arendav kasu, ütleme selle väikse lapse silmaringi ja minu meelest reisida, kui võimalik ja ükskõik millal ja esimene välisreis oli, Rootsis oli, kas kolm aastat tagasi, no siis oli see lihtsalt, et ma polnud kunagi ennem reisinud nii kaugel käinud ja kõik oli nii et oh jah ja aga ma ütleks, et kõige eksootilisem ja kõige rohkem elamusi toov reis oli Hispaania. Nüüd saab kolm aastat tagasi tolle osas Baskimaal oli lastekooride konkurss, kus me tulime, esimeseks meeleline koort. See oli tõesti minusugusele põhjamaisele tüdrukule midagi sellist, mis jääb mulle eluks ajaks meelde, ma juba sinnamaale saime sellele kaunile Hispaania maale. Et meil ju ei ole Suur Munamägi, see loodus oli juba selline võimukas ja uhke ja ilus ja ja siis kõik need inimesed, temperament ja, ja noh, see see ju kõik võlub, ma polnud midagi sellist enne kunagi näinud, kõik mustad silmad valguvad. Oh jah, siin kõrval on meil siis need fotod Su reisidest on siin igasuguseid, siin on näiteks Pariisi vaated Pariisis, lasen ka käinud? Jaa, jaa. Me olime seal poolteist päeva, ma võin öelda, et ma olen Pariisis käinud, aga seda Pariisi tõesti näinud ei olegi. Sellepärast et Pariisis peab elama seda Pariisi õhku nii-öelda sisse hingama juba pikemalt. See ei ole see, et ma jooksen, seal möödas on selliseid või vaatan oma kella, et vot nüüd jõuaksin nüüd jõuaks sinna, vot nüüd näeks selle ära. See ei ole see muidugi Pariis on Pariis väga ilus ja aga palju teil üldse tavaliselt neil kontsertreisidel on aega tutvuda selle paigaga, kus te parasjagu olete, sest et on ju selge see, et teil on proovid, siis on kontserdid või on siis konkursi esinemised ja see ongi üheks põhiprobleemiks, et no mis probleemiks nüüd sellepärast et ma olen kooriga välja tulnud. See oleneb, reisis mõnel reisil on rohkem aega, mõnel reisil on mõeldud organiseerijate või perede poolt või neid viia näidata tõesti meile seda, seda maad, seda linna, kus me parasjagu oleme. Vahest näeme rohkem, vahest vähem. Aga mis on see teie koori võlunipp, et ikka ja jälle tulete võiduga tagasi, olete esimeste hulgas? Meie koorile on väga Evokaalne tase, mille me võlgneme täiesti sajaprotsendiliselt meie fantastiliselt hääle seadele, Ester Lepa olen, ma kasutan siinkohal võimalust ja tänan teda kohe tõesti südamest. Tervitan teda sellepärast, et tänu temale on Ellerheina koor, see, mis ta on ja muidugi meie dirigent ja loidne kes oma väsimatu isiksuse ja meeletu energiaga meid sikutab igalt poolt ja utsitab ja ei, ma ei tea, mis meid tüdrukuid koos hoiab. Ilmselt mingisugune eleven, õhkkond või see? No muidugi, et Eleryn on väga hea kooria kuigi vahest on raske ja kindlasti paljudele juba mul on vahest olnud, niiet ah, jätaks pooleli. Aga vaat ei saa midagi, hoiab seal kyljes kinni. Eks seal taga on muidugi meeletu töö ja väga paljus tuleb loobuda. Laulmine on üldse väga raske, väga raske tegevus. Muidugi, tüdrukud on ka väga tublid, et just sellist töötahet peab jätkuma ja siis hakkab muusika, kui sõnadega enam öeldud ei saa. Midagi. See tunnetus tuleb, on vist meil kõigil sees, et tõesti, et mis muusika siis on, et mida sellega öelda, kuidas öelda ja see, see on väga ilus. Muusika ja laul on alati aidanud ka, kui on midagi pahasti või, või siis enesetunne on halb, siis kas või siin kodus, et ta on pilli käte ja mängin ja siis lihtsalt tunnen, kuidas hakkab kergime, kas see valu läheb üle või? Et muusika aitab alati. Sa veedad väga suure osa oma ajast lauluproovil või siis saksofoni harjutades või siis teed natukene trenni, kuidas sa suudad veel õppida ja kuidas see suund veel hästi õppida? Ma ei tea, mul on selline, mul on juba lapsest saati teadvustatud või tähendab mingisugune kohusetunne, on mul säilinud tõesti tugev kohusetunne. Ja, ja noh, ma ei tea. Ma olen kogu aeg endale kuidagi juba maast madalast teadvustanud. Mitte et ma ei õpi sellele emale-isale või ma ei tea kellele, vaid et mul on seda endal ju kõike vaja ja noh, et ja mõnikord tõesti ei suuda ja ei suuda, ei suuda. No midagi pole teha. Aga eks igalühel on tõusud ja mõõnad, ma ei tea, kust ma selle energia võtan, aga aga ju siis midagi on, mis paneb, paneb veel, kuigi juba silm läheb looja, tähendab, väsimus on nii suur, aga ikkagi ma võtan kas või selle raamatu kätte ja, ja ma ei tea, kas mingi trots või ma ei tea, mis asi see on kus kõik saab alguse, kõik saab alguse kodust ja, ja vanematelt. Tähendab, milline on vanemate ellusuhtumine, millised on nende kreedo, tse määrab ära lapse edasise arengu. Ja, ja kui sealt kodust on, ütleme ainult, et ma ei tea, kust saab, mis saab raha ja sellised, siis ei olegi sellest lapsest ka midagi tahta. Võib-olla see on saatus või ma ei tea, mis on kades kõigele valguse, kodu ja vanemad ja see, missugused ümbritsevad seda noort inimest inimeste elufilosoofia, mida nad siis elus tähtsaks peavad, selle nad annavad oma lastele üle. Et see noh, materiaalne külg materiaalses küljeks, aga esiteks see moraalne tugi, mis nad oma lapsele pakuvad või milles nad on ise üles kasvanud, see määrab kõik. Mind on alati kasvatatud kuidagi selliseks iseseisvamaks või ma ei räägi küll seda söögitegemisel aeg-ajalt ja niimoodi, aga muidu küll jah, et enesega toime tulema. Tähendab kooliajal mind pole ka kunagi pitsaga taga käidud, et kas sa nüüd õpid ja mis hinded on ja ema ütles mulle kohe, et õpid endale ise, tead, kuidas sa tahad, et sinust hakatakse lugu pidama, et see on su kõik enda teha, muidugi lapsest saati digimulle musta-valge tegi selgeks ja värvis üle ka veel ja, ja ma olen väga tänulik oma emale, sellise kasvatuse eest. Ta on mulle igatpidi toeks olnud, mõnikord on nii, et ma lähen siit kodunt välja, ütleme, suur koolikott ühe käe otsas, teises noodid, map siis ütleme, kehalise asjad veel, ma tea, jala otsas. Ja siis masin siit välja bussi peale ja lõikame või saksofoni maha. Ma toon sulle ära ja tulen maa lauluproovist, ema on juba selle kohvriga vastas, vahetame nii-öelda kohvrid ära ja mina lähen edasi oma muusikakooli, et noh, see on minu meelest fantastiline täiesti emaga vedanud. Et ta igatpidi toetab mind tegevustes. Nüüd sa ilmselt tajud seda teisiti, sest sa oled ikkagi juba tõesti täiskasvanud inimene peaaegu tähendab, et nüüd sa saad sellest aru, kuidas kõik need aastad, kui solid, pisike plika ema oli lähedal ka siis kui ta oli kaugel just nimelt võib elada ka sellist stabiilset elu, et nad kõik on niisugune enam-vähem ja noh, tore on ja ei ole ka ja midagi eriti ei juhtu ja pahasti ka ei lähe ja noh, niimoodi. Aga ma usun, et selline emotsionaalne elu, mis ikka niimoodi seal ikka vast huvitavam ja ma usun, et ma olen seda elu ikka enam-vähem elanud. Mulle meenus praegu see intervjuu, mille tegi meie siilipoiss sinuga siis, kui sa seisid Pika Hermanni Neli aastat tagasi kaheksandas klassis leidsin üles ka selle migri tunnikus siilipoiss. Sind intervjueerib tähtsa häälega pärast seda, kui sa sealt tornist all olid tulnud. Kes siis nüüd selle lipu ikkagi sinna masti tõmbamas, kas sina ise oma käega tõmbasid või? Päris oma käega ma neid ei tõmmanud, mina seisin seal lipu all, aga aga tüdruk tõmbas siis niimoodi, et ühel pool minu poiss ja teisel pool oli siis sille taaninalisile ja nemad siis väntasid meie trammipoisiga olime lipu all. Oli vist uhke tunne küll? Ei no miks ta ei olnud, ta oli seal üleval, oli vist kuule tuulina, ma televiisorist ka nägime, kus sa seal reisida müts, lehvisu juuksed lehvisid. See oli küll Kaled toolis, siis hakkas nii hirmsasti puhuma juuksed ja mütsid etteri silmade ees ja mitte midagi ei näinud. Aga, aga eks ta ikka, see oli küll nüüd juba päris muuseas, kas sul autogrammiga on võetud või? Sealt võeti ja kus sa oled kirjuga saanud? Ühe kirja olen jah saanud. Vaat kui huvitav, aga see on lihtsalt juhus, et mind valiti, ühest küljest on ta juhus, aga teisest küljest jälle, eks üks tore Eesti tüdruk peakski olema selline, kes ikka laulu lööb. Koolis korras kõik. Mul on jah siiamaani meeles, et see oli kohati küllalt hirmu, sellepärast et need fotograafid olid veel seal ülemise ääre peale, ma lihtsalt vaatasin neid ja mõtlesin, et appi, kuidas nad julgevad sellele, sellest hakkas veel õudsem. Ja miks ei ole kõik selline tore ja eelmine aasta oli see aastat jah, muidugi. Tartus ja siis me tulime uuesti kokku ja siis oli vastupidi, nii et mina ja, ja siis see teine poiss vältasime hästi, sõitsid kõrval. Lihtsalt üks tore etapp elus, mida kõike on sinu elu ja jookseb siin Eestimaal juhtunud, kui palju sinu elus on juhtunud ja kui vana ma juba igavesti palju juhtunud? Muidugi, eks iga päev juhtub midagi huvitavat, pallivad õppima, targaks tahan väravaks saada, aga ei tea, kas see on seitse täiskasvanud olemine, see see ka hirmutav, jälle näed, et samas selle keskkooliga saab ka mingi etapp jälle elus läbi, et nüüd nüüd oled sa selle keskkooli lõpetaja, nüüd sa oled suur täiskasvanud inimene, nüüd pead ise otsustama ja tegema ikka ema aidanud või niimoodi kuidagi mitte selles suhtes, et kõik ümbert ära kaoks või et sa peaksid kuskil üksi seisma ja otsustama ja tegema elama ja aga ikkagi mingisugune kohustused ja vastutus tuleb juurde. Ah või ta üsna suureks saada oleks? Täiesti praegu mõtlen, et tahaks isegi lapsed olla võiksid olla selles eas, kui te koos Tšiili poisiga mängisite kuuldemängu telli siili raadioteater ja tahaksid olla selles eas, kui seal siili raadio diaatriscossiili poisiga mängite. Murry ja, ja Norri luges kahekesi, koorepurki läksid vohavad ja siis ma vaevalt oskaks mõelda, et me praegu siin istuksime ja räägiksime juttu kohvitassi taga ilmast, elust ja inimestest, mõnikord on nii mõnus oma tegemiste ja toimetamiste sekka meenutada ka niisuguseid ilusaid hetki oma lapsepõlvest. Ja muidugi ma mõtlen tihtilugu nende laste peale, kes seal olnud raadiolapsed selles mõttes, et lugenud, öelnud mõistatusi, mänginud kuuldemängudes ja ilmselt ei tule ka aega, kui ei ole niisuguseid raadi, lapsi. Ühed kasvavad suureks, tulevad teised asemele. Sa pead lihtsalt leppima sellega, et sa oled täiskasvanud inimene ühel päeval, kas sa tahad või ei taha. Me ei ole sinuga nii palju aega kohtunud ja, ja me ei olegi sinuga kunagi nii pikalt juttu käänud kui täna, sest et et kui sa raadiomajas olid, siis me tegime tööd ja ütlesime, räägi talle, vahime kolleegid ja ütlesime head aega ja nüüd me oleme näinud mõnikord bussis. Õigemini sina oled mind näinud ja küsinud Nende tahagi. Kerad on küsinud, et kas te ei mäleta mind. Ja esimene kord, kui ma siin nüüd üle mitme aasta nägin, vaatasin, on tuttav ja ei ole tuttav ka, aga kui sa rääkima hakkasid, siis ma tütsis, naerata seal. Igas inimese esihammas on tehtud natuke. Ma ei tea, mis, aga igas inimeses midagi, mis läbi aastate jääb samaks ilmselt see on sinu naeratus ja see, et sa väga lõbus. Ma ei tea, kas satub mina sinuga kokku siis kui sul on hea tuju või sul on üldse hea tuju. Enamasti milleks muretseda, tähendab lõbusaks tuleb elu teha ja siis ikka. Aga jah, mulle meeldivad endale väga niuksed, lõbusad ja seltskondlikud inimesed ja noh, selline nagu ma olen, ma olen, ega siis ma ei hakka ennast kuidagi ümber tegema või teistsuguseks valamad. Hea, et sa oled niisugune, nagu sa oled. Jah. Ma tänan sind, selle juures oli mõnus olla. Väga tore oli, et me kohvi jõime ja Janci imestasime ja mul oli seganii toredaks meenutuseks mälestuseks aitäh sulle. Ja ma usun, et sa võtad ükskord oma saksofoni ja tuled, mängid mõnes lastesaates. Haa. Pandi mind fakti ette. Ei, ma, ma ei sunni, vaid ma. Ma ütlen, kui sul tuleb niisugune südamesoov ja ma mõtlen selle üle järele. Võib-olla. Komme. Imetore alla oli pääl naera. Kahureid.