Lastetuba. Täna. Kuulajad ajame jällegi juttu ühes laste taas ja see lastetuba kuulub ühele mehele tänaseks meile kõigile teada-tuntud inimesele kelle kohta tema hea tuttav on öelnud, et ta on pidurdamatu ülekeev hingelt jõult ja kutsumuselt sporditegija ja tõe eest võitleja. Et ta on heasüdamlik ja ääretult temperamentne. See inimene on Aleksei Tammiste. Aga me läheme teiega sinna aega, kus te ei teadnud üldse mitte midagi korvpallist veel. Kas te mäletate ennast pisikese poisina, mis esimene mälestus olimiste teate endast? See oli nii ammu, et ei palju asja, nagu meeles on Türi linn, kus ma olen sündinud. Seal on mõningad episoodid, on meeles, kui me käisime maja lastega veresaeveskis nende vagunite ka sõitmas seal ja. Kui töötaja sel ajal kultuurimajades ta töötas, siis meil oli küllaltki sihukest rändamist ballettmaalast, üritame, kolisime Kohtla-Järvele. Kohtla järvel elasime siis ma ei tea, viis või kuus aastat, siis kolisime Tartusse. Põhinud elamine oligi Tartus, siis see juba kolmandasse klassi, mis ma läksin Tartusse esimese keskkooli. Ja kolmanda klassi poiss on juba suur poiss, vähemasti meie lastetoasaate puhul küll. Iga inimene teab mingisuguse esimese mõtte või episoodi või mingisuguse sündmuse kus ta vähemasti arvab, et ta ennast ise täiesti ise mäletan esimest korda missellusse veskile. Siis siis ma ei oskagi konkreetselt, need olid küllaltki iseseisev, mainin palju üksinda olin kodus läbisaamine ja mängimine maja lastega ja naabrilastega ja noh, sõjaväe kõige rohkem nagu meelde jäänud, et siis elasime sihukesest vanastas eestiaegses majas, kus oli oma õu, kus sai kõvasti peitust mängitud ja kulli mängitud igast huvitavaid mänge. Mis nüüd tänapäeva lastel on nagu vähemaks ja vähemaks jäänud. Ja nüüd vastupidi, hakkab juurde tulema nende Tavaline laps enne mind selles suguvõsas ega peale mind ei ole keegi spordiga tegelenud, ma ei tea, miks mul see külge hakkas. Aga jah, siis võibki öelda Tartusse kolimisel, kui ma hakkasin käima esimeses keskkoolis siis sealluva tehti, organiseeriti treeningtund ja seal oli korvpall ja võrkpall ja mind see sport väga huvitas ja ma hakkasin seal nendest noh, kõikidest võimalikest treeningtundidest osa võtta. Nii et oleksin hommikut, kaob ära, enne, meil oli peale lõunat tuli kool, läksime hommikul kodunt ja seal muidugi õppimine kõvasti kannatas ja kõike, aga paneksime sinna võimlasse. Ja siis sai seal, et tehtud igasuguseid asju meil on niisugune õpetaja haaranud oli oli väga tore võimlemisõpetaja ja ta ei keelanud meil seal olla, siis ta nägi jätme. Noh, tegeleme nagu niisuguse hea asjaga meie teinud ulakusi, ega ei huligaanid sind ja vot sellest ajast on kõige rohkem just see meeles. Kui neid kodusid on mitu olnud mitmes linnas ja paigas kas mõnes kodus oli selline omaette tuba või nurka? Ei, niisugust luksust ei olnud mul kunagi olnud, et mul omaette tubale. Sest me elasime, mäletan Tartusse, tulime need korterid nagu mitme telepeal. Elasime mitmes korteris, nii Aziz, teine elasime koos tuntud Pirigendiga erikõlariga ühes korteris, nendel oli kaks tuba meile, sellest korterist tuli üks tuba. Pikka aega, nagu seal siis seal omaette elamise, ma sain alles siis kaks spordiga tegelema ja mingid saavutused tulid. Kui vaadata nüüd oma lähedasi inimesi, kes olid kõige lähedasemad Sel ajal kindlasti lemma kõige lähedasem ja mul vanem vend sellega nagu vähem pistmist juba. Sest ma olin kõige noorem sellest, Ena oli kaks korda abielus teisest abielust, selle vanem vend on juba üheksa aastat nagu ja vahet ole ja ema oli kõige lähedasem. Nii sihukesi rohkem nagu ei olegi, sest ajast leedustegema emast Nadali tüüpiline nõukogude aja nagu toode. Ma olin siis kõva parteitöötaja parteilane jah, küllaltki niisugune ideeline ja noh, mis selle selle aja inimestele siis ta oli, kultuurimajades oli ta seal kultuurimaja juhataja neilikega. Justkui ta suri, ta suri nüüd viis aastat tagasi siis just seal päiedel rääkisin, et minu arvates ta on parem vanaema kui ema sest emana ta tõesti ta oli palju kodunt ära, ta oli seal kultuurimajas, oli tegemist kõvasti. Ja aga ta jah, ega ta minu neid tegemisi tõika püüdis toetada ja toetas nii palju, kui tal see võimalik oli. Ja, aga noh, vanaemana, tal oli see nagu rohkem aega nagu lastelastele pühendada ja olla ja et ta nii hea inimene noh, nihukese valekoolituse saanud. Kuidas see kodune elu teil oli peretraditsioonid ja? Ega meeletraditsioone oma isa üldse ei tea. Ei ole kokku puutunudki temaga temaga elanud kogu see aeg ja üks ausad traditsioone meil siis nagu ei olnudki. Sünnipäevad. Jah, ausalt ei tule küll midagi meelde, et oleks midagi eriskummalist, tehtud või kingitud või noh, kindlasti kingiti midagi, midagi niisugust tähelepanu väärset pidamist seda küll ei mäleta. Palju hiljem. Kuidasmoodi oli suhe loodusega, näiteks. No suhe loodusega on nii palju, kui nad siis õuedes mängitud, saia metsas käidud ja kuna ma kardan siiamaani pimedust, ega ma siis siis ta päevase valges ikka sai käidud ja. Üksinda metsa ei läinud, kolis. Ei, mitte mingil juhul, ma ei taha praegugi suures majas korteris üksi olla pimedas, nii et. Ja see on päris kummaline, kui on tegemist tegelikult hästi suure ja tugeva mehega. Jah, ma ei, mulle ei meeldi olla, jah, mis ma ütleks, makas, ma kardan just, aga mulle ei meeldi olla üksinda. Kas see lapsepõlves ei ole seotud mingisuguse hirmu või kartusega, see oli ikka see sõjajärgne aeg, mis seda sünnitas. Võib-olla seda hirmu? Jah, aga ma ei ütleks, et kuigi ma, eks ole, pikalt Kohtla-Järvel elasin ja seal oli niisugune siis ta nii hull isegi ei olnud nii suur, nii ulguda, nyyd Nendel hilisematel aegadel muutus. Aga ei ole niisugust, millel kunagi nagu käidud kolitamas vargad või midagi niisugust. Minul küll niisugust negatiivset nagu niisugust ei ole. See oli lihtsalt kuidagi seletamatu kõhedust, niisuguse pimeduse ja üksi olemine. Jah, on inimesi, eks ole, kes kardavad kõrgust ja mulle meeldi lennukiga lennata mulle ei meeldi, kuigi seda on. Olen pidanud lenda päris palju ja mulle ei meeldi see ja teistele meeldib väga kõrgused ja riskid ja kõik tema ei meeldi. Vend oli üheksa aastat vanem. Siin oli juttu, et eriti suured koosmängijat ei olnud, aga aga üldiselt ikka omavahel niisugust vennalikku ettevõtmist vahel ja tuli. Tema teate, sel ajal ei olnud isegi, sest iga vanusevahe oli nii suur, et tal olid oma tegemised ja, ja ausalt öeldes nüüd me saame palju paremini läbi. Kui siis oli nagu rohkem ikka kaklemist ja kas sellega, et ma olin siis nii palju noorem ja nagu siis rohkem nagu eeliseid või milles, aga nii sihukesi ei mäleta, niisuguse väga oleks olnud. Nii et ikkagi sõbrad ja mõni väga hea sõber ilmselt. Jah, sel ajal noh, lapsel väiksel lapsel on, need on kõik sõbrad kestaga mängivad, eks ole, ja kes on koos ja need on kõik sõbrad, ma vaatan praegu oma poissi viie aastast, et tal on kõik sõbrad, kes on nõus mängima nõnda kohest ka nendele nõus kohe kommi viima, ei tea, mida viima lõiked. Aga kas mõnda niisugust kodust neljajalgset sõpra ka oli oma koera, oma kassi, mõnda muud looma? No see juba ei saanud juba siis olla, et kui me olime ikka nagu mingi sõltuvus naabritega kahvlis samas korteris elas ühiskorteris korter alati sõja oli ja siis ei olnud. Sel ajal ei olnud. Aga oma naabritest te ütlesite, et kõlarid olid. Ja väga sõbralik ja, ja suhtlemine oli nendega ja ja noh, kuna palju suhelnudki isegi peale seda, kui me lahku kolisime, kui ma hakkasin aktiivselt tegelema spordiga kõik ja küllaltki väga toredad inimesed, olideerikale Jelena uinak, balletitantsija Vanemuises ja siis neid kõik need Kalari, Paapuja, Elet ja kajad ja kõik need väiksed olid ja mäletan nendega kantseldatud siis et nemad olid väga toredad ja ma isegi praegu hakkasin mõtlema, et et kindlasti mingil määral nagu kujundas võib-olla mu isa loomingusse kõlaritel ja see kooselu seal ühes korteris Keegi teie tuttavatest on öelnud, et teil on ka väga hea muusikaline kuulmine, et peaaegu et absoluutne kuulmine, kas see vastab tõele? Ei usu, et nüüd absoluutne kuulmine on, et jah, mulle meeldib muusika ja meeldiv laulmine ja ega kooris ja ja et ma olen mingil määral nagu, kui ma hakkasin spordiga tegelema, rändama, siis ma alati tõin endale plaate ja muusikat ja sealt hakkas mu laguneks muusikumi nagu kõvasti nagu kasvama ja on mul siiamaani. Aga see on üleliialdatud, et mul nüüd absoluutne kuulmine on, et neid inimesi ei ole nii palju segi, Eestis vist. Aga jälle muusikaga mingisugust kokkupuudet lapsepõlves ei olnud ise mõnda pilli. Tahtnud oi ja noh, see oli ka nii, et ma käisin muusikakoolis Tartusse, Kohtla järvel, viidi mind muusikakooli. Ja siis õppisin seal võistust, aasta vist sain, on, kui me ära kolisime Tartusse. Tartus kah siis jälle muusika oli minema, aga siis klaveritund klass oli nagu vist õpilasi täis ja nagu ei saanud ja siis õpetaja tuli sinna juurde küsima. Kas meil on uus, mingi teise pilliga mis ma ikka lasknud, umbes ükskõik noh, see muusikakoolis käima niikuinii oli nagu rohkem sunduslik ja ja mida praegu kahetsen muidugi jaa. Ja siis viibimisi on flöödi klarneti klassi. Sealt siis oligi nii, et ema tegelikult mitu kuud arvas, et ma käin muusikakoolis, aga ma juba hakkasin tegema trenni juba seal koolis, nii et et klarnet oli kaasas ja need võtsin kaasa ja ema, olen tükk aega aimugi, mis ma teeme, mida vaeva, et muusikakoolis üldse ei käi. Noh, ema oli kultuuritöötaja ema muidugi oleks tahtnud, et laps oleks mänginud pilli. Ja ta võttis isegi mu kaamerat, on Gaeta, võttis seal kul tuuri maas nagu eriklaveritunde mulle siia seal, et ma ikka nagu, aga noh, see oli vastu tahtmist. Nagu ma kujutan ette, sellele lastel on sellele vanuse eas nagu lastele kõik asi niisugune nagu suunduslike on nagu vastu tahtmist lapsel seda kuidagi teistmoodi serveerimised huvitavamaks teha, et siis kõik samase muusika, see on sport, see on ükskõik mis elu valdkonnas, see on kõik, mis tuleb nagu jõuga ja sunniviisiliselt seinaga hakkama, kui mingi protest lapses nagu ja ta ei taha seda. Kuidasmoodi kooliminekuga oli kuskohal esimene klass tuli, millises linnas. Seal Kohtla-Järvel Kohtla-Järve keskalalis, seal oli esimene, teine klass oli seal. Ja siis kolmandas sorry, start esimene keskkool. Aga selline raamatute maailm, ettelugemist niisugust väikse poisina oli või tuli lugemis oskus endale väga ruttu kätte. Ei, mulle küll keegi lugenud seda ette, küll ma ise ikka rohkem hakkasin seda lugema. Sest noh, ma olin tõesti väga palju üksi. Tagantjärgi, mis ma olen mõelnud, et nagu vedanud ses suhtes, et et oleneb ju, kuhu seltskonda sai, kukud. Et ega seal mingisugust probleemi oleks hoopis kuskile mingisuguste tänavaposti seltskonna kukkunud ja ma ei tea, mis pätte palju vangis ollakse istunud ja kõik, et sest tõesti meil väga palju, ma olen üksinda kodus ja emal ei olnud aega minu jaoks. Aga et just see spordihuvi mul nagu tuli, et see kindlasti see päästis mind ja, ja et mis ma praegu olen saavutult lõik ta ikka tänu sellele spordile, selle spordile ümbritseva nagu seltskonnaga ja muidugi siis sealt kõik tulevad sõbrad ja kõik niisugused on juba suuremast ajast nakatunud. Aleksei on selline täismehe nimi, kuidas modi väikese poisina kutsuti. Eestis on ikka Aleksei, mind kutsuvad väga vähesed, kõik kutsuvad ikka Tamma üks rohkem, see annab oma nagu soomlased Lembi nimi ütlevad ja see on mul kogu aeg seal, nii palju kui mina mäletan. Et noh, kui keegi tahtis mind ärritada, midagi vihastasid kutsuvad osaks ka kutsusid aga Emagutses modemalike Aleksei jah, ikka rohkem ja aga põhinima Tamma siiamaani jäänud. See oli siis juba ilmselt Ja see kooli ja kooliaasta tulija. Jajah, aga ütleme, kui te seal mängisite väiksemate poistega, kas siis oli ikka Aleksei vä? Ei, siis oli juba nautsa mas tartu päevisse Tamma tuli ja siis oli ka tammemagusaegseid Grasime kõigile automaati, sihukest ma ei mäletagi, kas oli kellelegi päriselt sellel kutsutigi jajaa seal palju armsam nimi ja see on nagu noh, mööda venepärane. Noh, ema oli mul venelane Eestist Tartus sündinud kõik ja Eesti kodanik, aga, ja. Isa on eestlane, keda ma ei tunne üldse. Sealt tuli siis see nimi. Ma ei tea, miks just Aleksei, ma ei tea, miks mis seal, kas oli see siis? Vilksatas, et kas sellisele Mir, Maresseffemieresside lendur, kes selle, et mõlemad jalad ära külmetasid selle kangelasteo selle järgi, et pandi mul Aleksei nimeks. Rohkem jah, Tamma siiamaani. Läheme siis sinna on spordimaailma, kas ütleme niisugust oma kodu õues sporti sai ka tehtud enne veel, kui kuulis nüüd siis need head õpetajad ja treenerid võtsid juba tõsiselt poisil nii-öelda käest kinni ja said aru, et siinse alge on olemas, et tuleb ainult pingutada ja tuleb tööd teha. Ei, aga no see lõua sõid oma lapselaste mängud ju, mis seal olid, noh, võistlejaid oli, ma usun peitusemäng, eks ole, mingi määra võistluskullimäng ja siis oli seal luurekate mäng ja niisugust noh, ja siis oli isegi võib-olla rahvastepalli mängisime ja spordisaali, nii et vot vot see just see võimlemisõpetaja õpetaja haaranud. Ta oli vanem meesterahvast oli juba ja ja ta just soosis niisugust asja, et, et seal olime seal, ta lubas meil võimlas olla, ta ei ajanud sealt välja, et kuigi seal käisid vanematel klassidel, käisid seal saalis Tunime, võisime laval olla siis seal eesriide taga, seal hüpata kõrgust ja vot seal ma mõtlesin igasuguseid asju välja, et mis ta seal võistelda ja mis asjus ja õues nagu ikka need lastemängud mida kahjuks nüüd on hästi vähe. Kas kõigepealt hakkas kergejõustik? Oi, mul oli, kõigepealt olin esimene isegi oli, kas oli ujumine see riistvõimlemine siis tuli kergejõustik, siis tuli võrkpall, võrkpall, kergejõustik, korvpalli ma käisin kui paralleelselt juba need olid niisugused niisugused alad, mis lõpptagajärjes nagu tõi korvpallile väga palju kasu just kergejõustiku harrastamine ja jah, see teeb igale spordialale, teeb seal kergejõustik dokkam kasu head ette ja kõik jah, õpetab jooksma õigesti ja, ja hüpped ja kõik niisugused asjad ja noh, et teatud protsent on antud looduse poolt ja teised, eks ole, kes peavad rohkem treenivad kõrgemale hüpata, teised peavad sellele tulemuse saavutamiseks vähem treenima, kellel on nagu looduse poolt rohkem antud ja peab ütleme olla nagu selles suhtes loodus päris palju andnud. Ma ei ole korvpallimängu koha pealt jah, et ei ole nagu niisugust on vaeva nähtud, aga midagi üleloomulikku ei ole seal olnud, et seal on niisugune asi, mis on meeldinud ja nii ta läinud. Kõik see, mida sport endast sisaldab, peale on ju nii palju ka niisugust rutiinsed, et ka see pakkus huvi ja tahtmist korrata, korrata, korrata üht ja sedasama, jälle uuesti, soojendusharjutused jälle uuesti kükk seekord jälle ütleme seal 10 korda rohkem ja nii edasi. Vot, see oligi see, mis mind nagu nüüd võib-olla kergejõustikujuurest ja võrkpalli juurest nagu sinna korvpalli juurde rohkem nagu miilits oli, see korvpallis oli sihuke harjutusvara on ikka niivõrd rikkalik ja korvpalli, see on mäng oli niisugune, kus ühed sama situatsioonid väga harva kui kordub ka üldse ei kordu ja treeningmuidugi lapsele on ta alguses ta igav ses suhtes tehnika, õppimine ja, ja selle omandamine kõik ja vot see on õudselt palju, nagu oleneb treenerist, laste treenerist kuidas seda suudavad lastele nagu seda, et ette näidata ja kuidas oleks seletada lastele seda igavat aega, et nats, et kannatage ära, et õpime selle asja selgeks, et kui selle äraõpitavad, siis me hakkame mina näiteks, kuidas kõik sealt lastetreenerist nagu sõltub, et no selge see ka ka kõigil ei ole antud, et seda sportimise Niukest looduse poolt neid eeldusi, sest noh, ma ise nüüd avasime Pirital Pirita korvpalli kooli ja, ja mul on seal eri erinevaid lapsi ja ma näen, eks ole, et noh, et kellest võib saada ja kellest ei või saada. Aga noh, meil ei olegi see, et meist peaks kindlasti seal sportlane saama, meil ka teised huvid sellel koolil. Et daamid ühiskonnale kasulikud inimesed tuleksid terved ja füüsiliselt terved ja vaimselt. Mul naguniisugust tagajärge. Lastel kindlasti peab sportlane tulema ei ole, et ma ei ole kedagi tagasi löönud, kuigi ma näen, et seal on paljusid võistkonnast külma kõhuga kohe öelda, et ei et ei ole vaja, et sind, et sellest ei tule midagi, aga minu põhimõte on nisukene. Kas niisugust põhimõtet oli enda lapsepõlvetrenni tegemise juures? Ka ei all ikka siis oli ju kõik oli ju väga varasest peast juba need võistlused mul lagu praegu naljas tagantjärgi jätkuna mul seal õppimine oli siis viletsa mulle juba siis nagu palju võistlusi mul ära, et ma ei tea, võib-olla see oligi juba nagu kasukesed tegelema, tõsiselt hakkan sinna, kus oli võistlused juba siis ma hakkasin kuidagi noh, 19 kaheksateistaastaselt. Kui ma pääsen, Eesti koondis seal kalevisse laagritesse. Aga sinnamaani käisin trennis ja seal olid võistlused, seal oli siis õpim korras, Janno ei pääsenud võistlustele. Aga siis oli muidugi jah, sest kahjuks on praegugi on ju meil see ikka, mis me salgame seda liidu nihukesi, teda veel niisugust mentaliteeti küljes, et näitajaid on vaja, näitajad on vaja ja juba noorest peast kui temal mingi väike laps, C-klassi, eks nad hakkavad juba võitma, tähendab, väga hea treener olnud, aga et teda nagu kärna aitama kõik, aga see ei ole mingi näitaja ses suhtes, et et kui üle pingutada lapsega Sist, nad lähevad lihtsalt ära spordi juurest, aga muidugi võiks, soodused on, et ikka spordi tegemiseks, kui ikka sinna jumala sinna andnud seda, et siis naljalt muidugi ei tule, ei lähe ära. Kas nendest treeneritest, kes on olnud elu jooksul ja koolipoisina ja neid on kindlasti palju olnud on mõni isiksusena ka meelde väga jäänud või, või väga tähenduslik? Ja no miks mitte seal kõige nagu suurem niukene noh, lapsele lapses, kui ma hakkasin tegema, oli Tiit Soku isa August Sokk kes oli ise mängis Kalevi 100, siis oli see just esimeses keskkoolis tegi seda korvpalliklassi, seal oli trennitegija ka väga niisugune justama nihukese emotsionaalse olemisega ja ta mängis lastega kaasa ja, ja võistles seal meiega kaasa rahvastepallis ja kõik siis siis ta vihastas meie peale, ta läks poole trenni pealt ära ei taha meid näha ega kuskile ja siis järgmine trenn jälle tuli jälle, tegime edasi, nii et oli tõesti niisugune noh, niisugune ma kujutan ette iga seal lapsele ütleme ja niukesed reemiad rohkem oleks. Et mis oli, nagu mul vedas sellega selles suhtes just, et mis ka, miks ma korvi palle juurde jäin. Kuna kodus ei olnud isa hoolt ja isa karmi sõna ka vahel võib-olla siis endalegi teadmata sai klammerdatud rohkem mõne treeneri külg. Võib-olla küll, jah, ma ei välista seda, aga noh, siis muidugi ka siis minutini nõutud, kui ma juba suuremaks ainega minut ei nõutud ja mitte midagi, kui ainult mängimist. Et kõik need suured, kes need sinna nad räägivad tervest ühiskonnast, kõigega näed, ei tulnud üldse huvi, kuidas mu eraelu või, või, või kuidas seal läheb Nendelt kõige huvitavam, kuidas mul platsi peal, kui ma mängin, siis mõnuga kõik, okei, kui mängisin halvasti, siis oli juba vain halvem, kõik mahtuma ka täna, iseloom pole muidugi. Aga siis nagu ei tuntud väga nii huvi, et kas peaks nagu hea inimene saama midagi jätta? Põhima ikka, sest treeneril olenes palk sellest, palju tal seal kõik seal nad tšiki-tšiki süsteem oli ju, mis Anvelt kõvasti kätan. Vitsad peksavad needuste, et tsikkel oli põhiline, et just need treenerid saaksid oma töönäitajat, nad meeldisid kolmandal spartakiaadil kõige tähtsam näidet, kui ta seal esines hästi, siis tal oli jälle neli aastat, oli tal palk kindlustatud ja kõik palju nüüd seal nüüd tšikk tegelebki, mis loodid nagu täiskasvanud spordiks, nagu edasi läheks, neid, see enam kedagi ei huvita, tegelikult seal niukene käik momendi, et et ma ei kiitnud seda tšikki süsteem üldse minu arust see on niisugune vale. Teatud määral. Mis lapsepõlve kõige põnevam sündmus või kõige niisugune huvitavam hetk võis olla, kui hakata mõtlema talismani või. Ega mul oligi vist ainukene niisugune, kui mäel balti karikas oli, oli, siis, oli Riias esimene suurem, niisugune pikem sõit oli siis Riia linna oli C-klassi. Nooremas rühmas on pääseni sinna pingi peale istuma ka platsi peale suurt ei pääsenud. Oli see kõige niisugune, mis meelde jäänud üks erilisi mälestusi minu ajast küllaltki võib öelda iga relvalinil. Ma arvan, et teil oli väga põnev elu, sellepärast et kui juba ikka koolipoiss teeb sporti ja tal on tulemused ja ta saab reisida ja ta saab juba oma maailma ja silmaringi avardada võistlustega ja võistluskaaslastega ja ma arvan, et, Nojah, see oleks siis on mul kindlasti põnevam oleks õppimine, sest jah, ma käisin trennis, aga võistlusi ma sain vähe osa võtta, sest mul õppimine ei olnud korras alati seal. Aga nojah, kõik need ikka, et kokkusaamine siis treeningkaaslastega töö oli teistmoodi ja niukene. Aga miks selle õppimisega niisugune pahuksis olemine tuli, kas ei huvitanud olid õpetajad sellised, et ei tekitanud oma aine vastu huvi või, või haara sport täielikult, nii et polnud lihtsalt aega. No teate, mina leian, et ikka teatud aeg peab ikka last nagu kontrollima, kõvasti külastele koolis õppimine läheb ja, ja nagu rohkem huvi tundma lapse vastu, mis ta seal koolis üldse teed. Aga kuna mul minu suhtes väga suures osas puudus. Ja jah, ei ütleks, et niisuguse õpetajad tagantjärgi, kes, kes oleks jah, väga kuigi mul nomendunud ajalugu ja geograafia meeldisid küll. Et nagu oleks ala noh, ütleme profid, kes trangut tõstaks nagu huvi selle aine vastu. Sel ajal väga nagu ei olnud, aga põhiline jahesusse vanema ema poolt nagu nüüd antud minu suhtes, et tal ei olnud seda aega. Kui nüüd lasta veel niisugune libisev pilk üle oma lapsepõlve oma lapsepõlve mängumaa, erinevate õuede, sõprade, ringide, seltskondade ja muidugi treeningukaaslast ja, ja kõige selle mis tegi teie lapsepõlvest ainukese ja kordumatu ja isiklikult teile kuuluvaks, et mida te arvate, et te olete sealt kaasa võtnud niisugust tähenduslikku, mis on vorminud teist just niisuguse mehe, Aleksei Tammiste nakutadel olete? Noh, ma arvan, et jah, noh, tõe eest võitleja võib olla palju öeldud. Aga mul on ses suhtes nagu vedanud, et neid seal lapsed, kellega maha kõik ausad ja nihukest valetamist ei olnud silmakirjatseja, mis ei olnud ja ja ma arvan, et see, mis on nüüd minu suhtes, on mulle nagu külge jäänud, et sest ega ma ei olnud ju väga soositud inimene siin spordikomitees ja Kalevi kesknõukogus ei olnud oleks mängijana kehvem, kui ma olin siis kiiresti nagu must nagu lahti öeldud ja kõik, aga kuna ma olin vajalik, siis, siis kanadati mind ära lihtsalt et siukse terava ütlemisega. See nüüd rohkem nagu miinuseks olnud mu minuga sportlike Karealialisus ses suhtes, et sest ma olin nagu liiduga on siis küll palju kaasas, aga mind ei võetud ametlikel võistlustel just sellepärast ja mängutasemelt midagi kaotanud. Aga lihtsalt nende medalite ja nimetuste pärast neid mani tuli vähem. Aga see on nagu põhiline, mis ma kujutan ette, nagu aus olen üritanud kogu aeg olla ja ja mitte valetada ja ma arvan, et see