Sõda on selline aeg, mis on hirmus ja samas kummaliselt meelde jääb ka siis, kui see satub olema väga väikses lapsepõlves. Ja Ma olen lugenud raamatut, kus on meelde jäänud pilt, et läbi selle sõjakeerise põgeneb üks pere. Ta läheb eemale sõja tallermaast ja selles peres on kaks kaksikud poissi. Täna on üks nendest poistest siin mikrofoni juures. Me toome teile head kuulajad lähedaseks. Ülo Tuuliku lapsepõlve. Kas see sündmus, mida mina praegu natukene üritasin kirjeldada, kas see on üks nendest esimestest omaenda jäänud mälestustest või on midagi varasemat veel, mis endast on meelde jäänud? Me oleme koos kaksikvendi õliga üritanud selgeks teha mis aastast alates meie mälu algab ja usume mõlemad, et mälu algab kolmandast eluaastast, see tähendab 1943. aasta suvest ja sügisest aga ilmsesti kõige helgemad mälupildid tõepoolest seonduvat selle nüüdseks juba väga kauge sõjaga. Oktoobrikuu lõpuga 1944 söödu vees. Kui meil kahe tunni jooksul tuli oma kodust vastu ööd välja minna sakslaste transport laevale, hobuste ja sõjatehnika vahelt laevaga Danskesse ehk tantsigisse ja sealt edasi läbi Poolamaa kuni Saksa territooriumile ja ent 1945. aasta kevadel jälle tagasi selline nähtu lapse mälust ei saa kaduda. Aga kahtlemata aeg hiljem lisab niisugustele isiklikele konkreetsetele mälestustele kõik vanemate inimeste poolt uuesti üle jutustatud meenutatud. Tookordsest Saksamaa laagris olekust on minule üks kõige meeldejäävam momente. Juba kevad 45, kui nõukogude armeel tankid tungisid sellesse külla, kus me olime, kui käis äge tulevahetus, tus ja navi, millel me magasime selle navi jalga, tabas üks mürsukild niimoodi, et navi vajus viltu ja sellest plahvatusest sinna tuppa papa sündinud mürkide ja lõhkeaine lõhn ja selle maitse suus. On ilmsesti tänaseni meeles, mina olen teda nimetanud sõja maitseks sõja mäluks. Nii et sellised asjad kindlasti jäävad inimesele kõige kauemaks meelde. Nii et sellest kodusest Abrukast sellest niisugust väga varast mälestust just nagu ei olegi. Ablukaga ei saa veel nii erk mälestus olla, sest me olime tõesti kolmesed, kui me 1943 läksime Abdukalt, kus me oleme sündinud kaduste külla Sõrve poolsaarel, kus isa sai uue töökohaõpetajana ja Abruka mälu algab meil Jüriga aastast 1946, kui meie pere Ablukale tagasi kolis. Mida veel sellest Saksamaast ja sellest laagritest ja kõigest meelde on jäänud? Kas mingisugust niisugust lapsepõlve maailma ka sealt natukene kangastub? Ei oska neid väga selgelt vahet teha, mis on need absoluutselt enda kuulduna mälus, mis on lisandunud see, selle üleelatu juurde tuldi ikkagi pärast sõda nimelt tihti tagasi. Aga ma mäletan ühte ühes nendest laagrites niisugust ema väga õnnetud olekut, kui ta oli seisnud pikka saba seda viletsat suppi kätte saada. Ja selle sabas seismise ajal tema taskust oli varastatud kogu pere talongid, mille eestlasele supipidi saama. Ja peale selle mõned küüditatute meid oli kokku 5000, kes Sõrvest ära viidi ja me tulime tagasi ikkagi kodumaale Nõukogude armee poolt vabastatud täna ja meile mingil kombel puhtwalmaalsedki langesid NAGU võitjate õigused. Ses mõttes, et kui nõukogude armee mitte ainult ei vabastanud Euroopat vaid ka sõna otseses mõttes Madotööritses vägi vallatses ja tegeles kõige sellega, mis alati kaasneb vägede liikumisega mis tahes sõjast siis näiteks mõnedki saarlased tulid ühes mõttes paljaste kätega koju, aga mõne inimese seljakotis olid näiteks mitu ülikonda või näiteks 10 kleiti. Ja kui meie ema palus isa minna sellel päeval, kui venelased juba sees olid, või järgmisel päeval külas, et vaadata, kas mingisugustel vana hilpuve riidetüki ei oleks, sest lapsed on sõna otseses mõttes paljad siis siis ütles isa lause, mis meie pede mäletamistes alati on meenutustes läbi käinud, isa ütles kuidagi väga pahaselt emale kadugu, mammona isu ja ei läinud. Me olime Lüneburgi nõmmedel ühel perioodil. Ma mäletan, punetavad taevast, mille kohta öeldi, et hambuduk põleb silme ees on veel kolm ööpäeva järjepannu lausvihma. Tõstlit Dovskis piiril tagasi Nõukogude Liitu, kus me ootasime oma järjekorda, et vastavatest kontrollorganitest läbi saada. Kuskil ei olnud vähimatki peavarju, et isa ja ema vanemad hoidsid meie peade kohal kõik need kolm päeva praktiliselt mingeid vana teki, mida siis pidevalt jälle välja väänatleta kuivem oleks. Ja meeles on ka see mingisugune õuduse tunne. Me olime Luublinis Poolas kaheksandal mail, kui alla kirjutati rahuleping ja kui rakett lasti õhku, mis tähendas sõja lõppu siis samal hetkel tungisid meie peatuspaiku juba poolakatest röövlid ja võtsid veel viimase, mis võtta oli, aga selle küsimuse peale mul tuleb ikka meelde üks niisugune osasaamine küsimine. Ma olin jõulude ajal 84 üheks nädalaks Lääne-Berliinis olin ühel õhtul ka külas Nõukogude Liidu toonase peakonsuli Ivanovi juures ja tema sümpaatne abikaasa, kui ta küsitles minu päritolu ja lapsepõlve kohta lõi aeg-ajalt jälle käsi kokku, öeldes. Oi issand jumal, issand jumal, mida küll on tulnud üle elada, siis ma ütlesin, et teate, proua, et võib-olla me ei peaks selle suhtes olema nii emotsionaalselt, sest sõna otseses mõttes elasid selle üle ennekõike minu vanemad ja minu vanem õde, kes taipasid, mille sees me oleme, millised ohud meid ümbritsevad. Kui lootusetu see kõik aeg-ajalt on. Me olime suhteliselt väikesed, et seda kõike tabada ja taibata. Ja meil oli ikka tõesti hirmus head ja hoolitsevad vanemad ja ka sõdulased, kellega me olime seal sõja jalus olid kokkuhoidvad mehised inimesed. Nii et ma ei ole võtnud lapsepõlvest kaasa mingisuguse staatilisuse tunne, et mida ma endast kannaksin läbi elu. Aga ma olen võtnud ainult kohustuse ilmsesti rääkida just sellest tragöödiast, mida elasid minu vanemad ja mida elas üle see põlvkond kes oli pidanud vastu võtma Eesti vabariigi alistumise võõrale vallale ja sellele järgneva suure sõja, see tähendab niisuguse kujutlematu ilmajäetuse pärast 30.-te aastate lõpuidülli, mis oli kaunis aeg Euroopas, kus midagi ei ennustanud sellist katastroofi meile kõigile. Ja selle katastroofi ja tragöödia juurde tagasitulek, kui on minu meelest hirmus kohustuslik meenutamaks, et kaunitele aegadele ajaloos sageli järgnevad väga rängad ajad. Meie õnn on, kes sellest teda köitest välja tuleb. Kas tagasitulek oli siis Sõrve või kohe läksite abrakale? Meie tulime 45 suvel tagasi, aga Eestimaal väga Hadvates paikades juhtus sellist asja, et otsene lahingtegevusse põletas mitte ainult üksikud majade talud, vaid kogu küla tervenisti. Aga see ometigi juhtus just nimelt Sõrve poolsaarel, kus 44. aasta sügisel sõditi oktoobrikuu algusest kuni 24. novembrini ja kus lahingutegevuses osalesid kümned tuhanded soldatid mõlemalt poolt, nii et selles põles kaheksa küla maatasa. Nende hulgas ka kaduste küla, kus oli asunud koolimaja, kus oli meie kodu ja selle koolimajaga meie koduga koos põles õnnetuseks isa suur umbes 2000 köitelise raamatukogu eesti, vene, soome ja saksakeelsete raamatutega, millest jäime igaveseks ilma. Seda tähenduslikum ja nukram, et 1009 44 sügisel, kui kogu septembri Akto opti sõna otseses mõttes meie õues läksid paadid Tootsi kust läksid, mitte ainult saarlased, olid kogu kogu Eestimaa, kellel vähegi võimalik, oli. Minu isa õpilased käisid laktist iga päev üle ukse küsimas, kas kooliõpetaja tuulik ei tule oma väikeste lastega lootsi. Aga isal oli väga kindel põhimõte jääda sellele maale, kus ta on sündinud ja kasvanud. Ta nägi oma töid ja tegemisi seonduvalt ainult selle maaga. Tal ei olnud 15 aastat kooli õpetajaks Eesti põhjarannikul Kaberneemes 20.-test aastatest 30.-te keskpaigani ja jõudnud siis õpetada lapsi ka sellel väga vaesel Abruka saarel minu meelest päris puruvaesel Sõrve poolsaarel. Ilmsesti tundis ta mingisugust missiooni, et sellest ilma jäetusest kuidagi välja aidata neid inimesi ja anda neile vaimuvalgust, et et nad ei läheks mandrile kraavi kaevama või välislaevadele taha teenima. Avaid hakkaksid taipama, et elus on muidki võimalusi midagi muud teha ja see oli kindlasti üks, need põhjused ta kategooriliselt keeldus Tootsi minemast, nii et lapsed Talv algas Sist uuesti jätkus 46. Abrukal Abrukal oma põlises kodupaigas. Meie läksime jah, tagasi habrukale üks vana rõske, niiske, külm ja kõle kivimaja, viimane mõisahoone Abrukal, kus paiknes ka kool. See oli meie kodu. Me olime Jüriga sündinud seal väga külmal talvekuul veebruaris 1940 ja sellesse majja Me kolisime, olimegi. Seal oli suur saal, suud, ahi. Kolm tuba meile ja üks tuba, mis oli kooli jaoks ühesainsas ruumis, olid koos kõik klassid. Ja isa oli ainus õpetaja. Nii et me saime selles mõttes mitmekülgse hariduse esimesest klassist peale. Me paratamatult kuulsime ka kõike seda, mida õpetati vanematele klassidele. Kui meie kooli läksime, oli koolis 18 õpilast. Ja võrreldes sellega, kuidas seal koll lõpetatud lastel hiljem edasi läks, Uudele Saaremaale kooli minnes ei olnud see kool halval tasemel vähimatki taskust sulanduda teise kooli ja jätkata sealt, kus, kus koolide Eapukale lõppenud. Öeldakse, et kaksikud on nii harjunud teineteisega, et ei saa ette kujutada, et üks teeks midagi muud kui teine või üks läheks kuhugi teise paika. Kas võib öelda, et vend oli kõige lähedasem inimene? Kahtlemata, kuigi enne me oleme kõik lapsed olnud väga kokkuhoidvad, aga kui oled, ütleme esimesest sündimise päevast ühe inimese koos olnud, siis see tekkiv kooslus, sümbioos on sootuks teistsugune. Tähenduslikum ja ja see ühtsuse tunne on kestnud tänaseni. Mul on selles mõttes vedanud, et ma olen üles kasvanud väga andeka vennaga. Mul on olnud alati vaja olnud kellegagi võistelda ja kellega ikkagi ühel tasemel olla. Ja ma ei salgatsen mõnel päeval väga raske olnud. See on väga põnev ja, ja väga tore ja selle ainus varjukülg, mida minule läbi elu ei ole mõelnud, mis kestis umbes 25 aastat, kuna me oleme identsed kaksikud. Me olime väga pikka aega täiesti ühesugused ka ühtemoodi riietatud ja praktiliselt alati vähemalt võõrastes paikades kõik vastu tulevad inimesed keerasid ringi, vaatasid, kes annet täpselt kaks ühesugust poissi. See tunne ei ole mulle iialgi elus meelde. Ahhaa see tahtmine oli alla siiski mina ise ei, ma põlgan elus eksponaadi tunne, et ma hindan väga vaikust, privaatsust ja eraldatust. Ma ei taha võõraste silmade liigset. Tähelepanu, aga seda poisid omavahel natukene ära ka ei kasutanud seda sarnasust, et mõnda vempu venna kaela veeretada vä? Me olime hästi kasvatatud, lapsed õppisime hästi, meil ei olnud patutemposid vaja teha. Täiskasvanud inimeste maailmas, võib-olla te pidasite silmas ka seda vägikaika vedamist selles valdkonnas, et te olete mõlemad kirjanduse inimesed ja loometeed on niisugused kummalised, et ka siin võib ju mõnda väikest võistluse momentigi tulla. Aga kui oli tegemist pisikeste poistega Abrukas millised need vägikaikavedamised siis olid, näiteks füüsiliselt olite te võrdsed? M, ja võime ütelda ju niimoodi, et tookordne aeg üldse oli selles mõttes teistsugune mass meedial tehnikal ja muudel niisugustel kiusatustele oli oluliselt väiksem osa. Raadioostis isa aastal 1953 ja televiisor tuli veel hiljem ja juba varasest noorusest peale me tegelesime väga innukalt spordiga. Me mängisime, palli jooksime. Ja juba esimeses klassis isa õpetas meid ka malet mängima. Nii et nendel aladel muidugi pidevalt võistlesime ja juba toonases Kingissepast praeguses, kuidas saades vend oli kuuendas-seitsmendas klassis kooliks kõige Bademaid võimlejaid Jaagdopaate. Ja ma mäletan, et kunagi mõõdus lugejatega kohtumisel üks nood inimene küsis minu käest, et häda tuulik, kas te olete kunagi tundnud end kuulsa inimese ja siis ma ütlesin, et kätt südamele pannes üks kord elus. Kuidas seda keskkoolis me mängisime, üks aastal seitsmenda klassi poistena kogu kooli jalgpalli esivõistluste finaali 10. klassiga. Kuna meil oli meie klassis poisse, kes mitu aastat istuma olid jäänud viie-kuueteistaastased ja me võitsime selle mängu neli, kaks, kusjuures mina väravavahina püüdsin neljast penaltist kaks kinni ja kunagi hiljem ega varem, mind ei ole elus nii palju kiidetud ja sel päeval tundsin ennast küll äärmiselt kuulsa inimesena. Ja see oli niisugune noh, võib-olla siis ka natuke vennale vastu panna, tema on küll olnud tippvõimleja, aga siis me tegime väga hoolega veel kergejõustiku, nii et me oleme Jüriga mõlemad olnud, näiteks Saaremaa meistrid kergejõustikus. Ja hoolega mängisin pallija, võistlesime veel sellel alal, et juba noorte postena. Me hakkasime oma tillukesed saadet tegema kaastööd Eesti Raadio lastesaadetele ja ajalehele säde. Nii et kumma informatsioon, mingi nupukene või lugu läks lehte raadiosse siis sellest tekkis mingisugune huvitav võistlusmoment. Ja see kirjandusse tulek või loomistöö algus. Tegelikult on seostatav aastaga 1955. Kuulutati välja ülesaaremaaline novellivõistlus ja mina üheksanda klassi poisina kirjutasin udulisse vihikusse oma esimese novelli ja sain sellega ka iseenda täielikuks üllatuseks auhinna. Ja Jüri väidab tänaseni, et ainult selle sündmuse ajel temagi otsustas hakata kirjutama. Ma usun teda väga. Ja nii et niisugune heas mõttes kirjanduslik vägikaikavedu kestis selle ilusa päevani, kus me mõlemad taipasime, et jumal tänatud, me ei ole kirjanduses samamoodi ühte nägu, nagu me oleme elus, vaid oleme hakanud erinev alt ja erilaadselt mõtlema ja otseselt ka kirjutama. Ma ütlen seda tõesti, jumal tänatud, see on tõesti väga hea. Ema, kuidas olid suhted emaga? Ma usun, et väga vähestel on ja tema veel. Ema isa olid mõlemad muhulased ja mina ütleksin ema kohta, ema oli helge ja heleda meelega väga heasüdamlik ja tahtlik väga õiglane, väga hoolitsev ja erakordselt tagasihoidlik inimene, nii et ema kaotamine on elus olnud üks kõige raskemaid hetki üldse, ma ütleksin kõik inimesed, ilmsesti kasutad minu sõnu oma ema iseloomustamiseks, nii et mul on hirmus hea meel, et ma saan täpselt samamoodi. Spordist ja lähedastest inimestest oli meil praegu juttu, aga kas muusika on ka olnud tähtsal kohal? Meie perega on selline imelik lugu, geenide omapäisus võib allatlemine, et vanemate salme on võimeline ise tegema laule, millest Abruka valss on kuuldut ja lauldav. Ja noorem vend Henno, kes on meist kolm aastat noorem, on väga musikaalne. Ta pidas männike plaani või soovitati tal juba keskkonnale, mingu õppima laulmist või mingu õppima kunsti kahte asja. Ja ema-isa olid loomulikult ka väga musikaalsed. Jumal on meie puhul jõdiga piirdunud ainult ühe kingitusega andnud mingil kombel kirjanduslikku eeldust. Andekus on palju lisada, aga ta on jätnud meid ilma noorema venna ja vanema õe musikaalsusest. Jaan, kui endistel aegadel teinekord kaksikvend Jüri oli heas tujus, esitati meile täpselt sama küsimus musikaalsuse kohta, siis Jüri sõnastas selle ja alati umbes niimoodi, et noh, vend Ülo, meie perekonnas on nii musikaalne, et öösel kell 12, kui raadiost tuleb mis tahes muusika, tõuseb ta püsti, sest ta usub selle olevat Nõukogude Liidu hümni. Ma ei usu, et see ebamusikaalsus nii traagiline nii hull on, kuid olles palju lugenud inimene ja mingil kombel suutnud end pühenduda ka ja huvituda, ütleme mingil kombel teatrist või, või maalikunstist või, või kinost või millest tahes. Olema vahel mõelnud, milline seletamatult suur ja ilus maailm. Muusika on minust täiesti mööda läinud, mis on mingisugune seletamatult rikas maailm, kuhu siis mul ei ole õnnestunud mingil kombel pugeda. Ma tunnen seda alati, kui ma näiteks suhteliselt halba küll käin sümfooniakontsertidel sümfooniat kuulma, sama mäletan tänaseni, näiteks kui ma kuulasin ülikooli aulas noore tudengina. Kui Neeme Järvi juhatas Tubina viiendat sümfooniat või või mujal ilmas olen kuulsate orkestrite esituses kuulanud sümfooniat, siis maad tunnen, et mingisugune seletamatult võimas violetne hoovus tahab mind aidata, ma olen seal sees, ta kisub mind kaasa, aga ma ei taipa, mis minuga täpselt toimub. Aga meie lapsepõlve sisse mahub ikkagi ennekõike Georg Otsa, tule. Ja see, kuidas Georg Ots laulis Eesti raadios, see on ikkagi ka väga kauaks jäädavasti meeles ja Gustav Ernesaksa ooper toodmitud and on mul meelde jäänud sellest ajast, noh, siis laulsid Viktor puu ja veeda neelus. Meta Kodanipork. Neid me kõiki kuulsime ja. Ma tahaksin muusikaga seonduvalt öelda ühe väga tillukese detaili veel. Mis võib-olla on tõesti mõneti huvitav, isegi Abruka kool oli niivõrd väike, et kui Abruka koolis toimusid eksamid näiteks meie vennaga, tegime neljanda klassi eksamid, mille järel me saime viiendasse, siis eksamiteks saadeti kudes saadest haridusosakonna poolt niisugune kontroll. Ja kui meie neljandas klassis tegime oma eksamid, siis selleks kontrolli ajaks oli tookord, kuidas selles õpetajana töötab, Heli Lääts. Nii et see oli ilmsesti kokkupuude esimese suure lauljaga. Kui nüüd hästi lühidalt proovida kokku võtta, millised need, Ülo Tuulik teie enda arvates need kõige olulisemad hetked või või teeviidad on olnud, mis sellest lastetoast kasvatasid Fay vormisid teist just niisuguse inimese, nii nagu me täna neid teame. Ma olen vahel mõelnud, kunas lõppes lapsepõlv. Kuulus venelasest emigrantidest kirjanik Vladimir Nabokov, kirjutanud koolieluloo ja vastupidiselt kõikidele ülejäänutele koolielulugudele ta ei alusta mitte googli sündimisest, vaid alustab Gogoli surmast ja läheb tagasi. Nii et ma üritaksin siis sõnastada mitte seda, kus lapsepõlve algas, vaid kus ta lõppes ja olen vahel mõelnud niimoodi, et, et ilmsesti on nendeks kaheks sündmuseks. Üks kahest meie isa suri infarkti tagajärjel 10. juulil 55. Me olime toogot Jüriga 15 aastaselt. See oli sooja kuiva ja päikselise suve pühapäeva hommik, kui see juhtus. Ma usun, et see võis olla üks niisugune esimene märk, et lapsepõlv on möödas. Teine minule endale noh, sama loodus pole unistustega seonduvalt. Traagiline sündmus oli detsember 1009 56. Ma olin suvel juunis tulnud Eesti juunioride meistriks kergejõustikus ja hakkasin hoolega treenima. Ja tegin Togottel läbi sügise ja esimesest lumest, kuidas lossi vallidel treeninguid ja detsembris ühtäkki olin väsinud ja tüdinud ja ei suutnud midagi enam ja võttis kuu aega, kuni avastati, et olin liiga teinud oma kopsudele. Ja see, kui mulle öeldi jõululaupäeval 1956 et algab kolme, nelja aastane kopsu Taavi siis ma usun, et selle päevaga lõppes lapsepõlv kui ühe lausega ühel päeval lõigati katki kõik illusioonid tippspordist võistlemistest. Ja algas niisugune täielikult distsipliinile allutatud elu. Jumal tänatud, et sellele oli eelnenud minu arusaamise järgi erakordselt õnnelik lapsepõlv. Ja see lapsepõlv oli õnnelik nimelt selle tõttu, et me olime Saksamaalt tulles pudru vaesed. Aga me olime elus ja me olime terved ja elades Eesti oludes või geograafilises tähenduses kuskil kauges kolkas. Keegi meist ei taibanud, millest me oleme ilma jäetud, et meil piisas erakordselt vähesest, et tunda ennast õnnelikuna. Ja iga päev, mis algas, ei toonud midagi halba juurde, vaid Me kosusime, toibusime, kasvasime. Isa hakkas tööle koolis kooliõpetajana kala ja kartulid, põhitoitu saadel jätkus. Hakkasid tulema saadele esimesed Tallinnas trükitud raamatud paberisse pakitud kompvekke, kui niisugused veel ei olnud, lapsepõlve algab kild kompekkidega. Ei olnud jalavarjusid piisavalt, ei olnud käekella näiteks kuni 16. eluaasta midagi taolist. Sellel kõigel ei olnud mitte mitte vähimatki tähendust. Ja me olime sattunud looduslikult vaimustavasse. Kohv. Me kasvasime kalameeste keskel, kelle keskel taipasime, et mitte suured sõnad ei ole oluline, vaid mehisus, tagasihoidlikkus, iga ilmaga, merele minek, oma sõnapidamine, kõik need on niisugused väärtused, mida tuleb ennekõike hinnata. Ja ma usun küll, et et panen käe südamele, olen elanud imeliselt õnneliku lapsepõlve ja usun väga seda, et eriliselt õnnelikud on need inimesed, kes suudavad lapsepõlve endaga kaasa vedada nii kaua kui võimalik, nii kaugele kui võimalik. Ja hoida seda aega endas kui mingisugust jumala või saatuse kingitust. Ja tõepoolest, minuga on selline lugu juhtunud.