Sa Merca väidki, palju küsimusi on väikesel lapsel. Kas ta ka alati neile vastuse leiab, kust te selle vastuse leiad? Bioloogia professor Viktor Masing. Teie olete kirjutanud lastele paar toredat raamatut ja nende raamatute abil on lapsed nii mõnelegi oma küsimusele vastused saanud. Jah, minule tundub, et lastekirjandus peab lastes huvi vaatama looduse vastu ja nendele tekkinud küsimustele vastama. Missugune raamat just seda huvi äratab? Seda muidugi raske üldiselt ütelda, aga ma olen kogemuste põhjal leidnud, et tõesti ka linnalaps võib raamatust õppida loodust. Nii see minuga ka oli, sest mina ka olin linnas sündinud ja üles kasvanud ja loodusega sain kokkupuutes eeskätt tarkade raamatute varal. Need olid looduse kuldraamatute sees. Näiteks väikesed metslased, väga huvitav raamat, mis sundis meid kõiki tolle klassi poisse, kes seda lugesid kohe metsa minema ja indiaanlastega hakkama vibusid ja nooli tegema, see oli väga huvitav ja põnev raamat. Edasi Kanada kirjaniku Sid Tomsoni loodud lood loomadest olid üldse väga põnevad ja need näitasid, et loomad ei ole sugugi niisugused, nagu me muinasjuttudes oleme harjunud neist lugema. Need olid väga huvitavad ja arukad olevused ja selle tõttu, kes niisuguseid raamatut luges, püüdis ka metsa minna ja vaadata, kuidas loomad elavad. Püüdis leida nendes neid ise pärasusi, mis iseloomustas üksikuid eri liiki Rommie, isegi üksikuid eri loomade isendeid. Nii et need olid väga õpetlikud raamatuid ja ma mõtlen nende raamatute varal tõesti võib luuresoovi tärgata, vähemalt mul seni oli. Seal on väga oluline, et laps ümbritsevat õpiks mõistma ja saaks paljudele oma küsimustele vastuseid, sest et see, kuidas ta oskab märgata väiksena sellest oleneb ka see, kuidas ta märkab suurena mida ta oskab suurena. Küllap see nii on, et need lapsed, kes on hästi uudishimulikud ja kes leiavad palju küsimusi ja otsivad palju vastuseid, et need on kahtlemata ärksamad arenenumad ja seega ka edaspidi nende silmaring on laiem kui sellistel lastel, kellel on huvid väiksemad või tagasihoidlikumad või kes ei julge küsida. Niisugune seos arvatavasti on olemas. Lastele ilmub raamatuid, kus muinasjutte ja muidu jutt, aga siiski suhteliselt vähe on sellist kirjandust, mis pakub tõesti teavet, kus nad saavad vastuseid oma küsimustele, mis on millest tulnud ja mis on mis ja kes on kes ja. Missugune on niisugune looduse raamat, mis õpilase küsimustele vastab sellele mina olen ka palju mõtelnud ja avastarust püüdnud ka niisuguseid raamatuid koostada, mis võimalikult õpilasi huvitab ja paljudele küsimustele vastuse annaksid. Tamme raamat oli laste jaoks väike ime. Ma olen näinud, kuidas lapsed väga nii pühalikult võtsid raamatu kätte ja päris põhjalikult uurisid seda tammeraamatut. Sest selliseid raamatuid laste jaoks lihtsalt rohkem ei ole eriti võtta. Selle raamatu tegemisel mul oli kindel eesmärk kui kindel niisugune programm. Esiteks minu arvates niisugune raamat nagu südameraamat on, ta peab olema vaatama kutsuv, et õpilasel tekib huvi tema vastu. Teiseks, kui õpilane selle raamatu siis ta peab nägema, et see raamat on kirjutatud just temale ja tema küsimustele mõeldes. Ja seda raamatut on kirjutatud tõsimeeli niisuguse asjalikkusega. Et see ei olnud mitte mingisugune mänguasi või mingisugune viguri asi, vaid see on ikkagi täitsa tõsine raamat. Ma ei eitajad lasteraamatut, peavad olema ka naljakad ja peavad olema muinasjutulised. Aga minu arvates loodusteaduslik raamat peab olema eeskätt tõepärane ja tõene, tähendab, tema peab andma tõesti peegeldama loodus, nii nagu tema on ja andma siis vastuseid sellest loodusest, mida tema näeb selle tõttu lasteraamatute illustratsioone ioonide suhtes. Mulle tundub, et me peame olema väga nõudlikud. Me peame joonistama võimalikult täpselt, sest lapse märkab kohe, kui kunstnik on lasknud kuidagi fantaasialendu ja ei ole mitte kujutanud nisust loodus, nagu tema seda tegelikult näeb. Edasi kui meie niisugust lasteraamatut kasutame, siis minul on alati tekkinud niisugune nördimus mulje, et vaat laps lappab raamatu läbi ja paneb ära ja ongi kõik see raamat ammendatud. Minule tundub, et lasteraamat peab olema mitmekihiline või mitmetasemeline tähendab niisugune, et mida tema järjest uuesti kätte võtab ja igal uuel korral uusi külgi selles leiab. Seda ma keelega taotasin selle tamme raamatu juures niimoodi, et seal on kahesuguse kirjaga tekst tähendab üks nooremale astmele vanemale astmele. Mõeldud on niimoodi, et vahepeal vanemad panevad selle raamatu mõneks aastaks, no ja siis on leidmise ja äratundmise rõõm seda suurem, kui õpilane selle raamatu uuesti saab, sest nüüd ta on juba vanem arukam ja leiab uusi, tahkusid uusi küsimusi, millele ta varem ei tulnud. Ja, ja võib-olla veel parem kui see raamat on mitte ainult kahekihiline, vaid see raamat annaks ka niisuguseid impulsse pikemaks edasiseks tegevuseks võrdlemiseks. Ja selle tõttu selles raamatus on pandud niisuguseid küsimusi. Aga õpilane saaks tegeleda isegi aasta läbi või isegi mitu aastat. Ja seal on meelega niimoodi öeldud, et kui te seda küsimustikke hästi uuriti ja uuriti, siis te võite sellest teadusliku töö kirjutada, sellepärast et midagi niisugust eesti keeles veel kirjutatud ju ei ole. Sellest raamatust saate kohe materjali niisuguseks tõeliseks uurimistööks. Ja mulle tundub, et lastele meeldib, kui me usaldame neid ja anname nendele ka niisuguseid tõsiseid ülesandeid. Ja kui me näitame, et need asjad, mis seal kirjutatud on need on päris teaduslikud ja selle teadvusele on võimalik ligi pääseda, see ei ole mitte mingisugune niisugune eraldiseisev asi, vaid selle teadusel vähemalt loodusteaduses ja niimoodi seal teadusel on juured maas või meie igav päevases elus ja kui me hakkame neid juuri või neid harusid minema, siis me võime minna järjest edasi järjest edasi, järjest huvitavamaks asi läheb ja järjest rohkem meie avame ja avastame enda jaoks siis seda loodust. Õpilasel on vaja ikkagi tegevust ja raamat peab olema abivahend selleks, et seda tegevust leida, seda tegevust mõtestada selle tõttu üks raamatu ülesandeid loodusraamatu puhul ongi niisugune, et tekitada niisuguseid küsimusi, mis sunnivad loodust vaata ma välja minema, vaatusi korraldama ja nii edasi. Ja siis veel üks asi selle raamatu juures, kui te olete vaadanud, sellel raamatul on kolm sisukorda, see ei ole mitte juhus. Mulle tundub, et niisugune raamat, kus on palju teatmematerjali, peab õpetama õpilast ka raamatut kasutama tähendab vaadates lapates raamatust tema leiab, et selles raamatus on mingi kindel ülesehitus ja tema osates, tundes neid võtteid, kuidas seal midagi viidatud, tema võib edaspidi leida sealt huvitavaid teatmeja, ma mõtlen. Sellepärast ei ole mitte halb, kui lastel raamatutel on ka niisugune teatmeline aparaat juures nagu viited ja seletused ja sisukorra lahtimõtestamisel, sest need õpetavad raamatu kasutamist ja raamatust vajaliku teabe otsimist. Ma mäletan, et kui mina laps olin, minule meeldid rohkem need raamatut, kus oli palju igasugust teavet peidus kus pildid olid ka suured ja keerulised, kus olid väga palju piltidel detaili. Igal detail oli ka siis oma nimi või oma seletus oma märk mida andis hulk aega uurida. Alguses ma uurisin pilte, näiteks neid vappe ja linnu ja sõidukeid. Hiljem hakkasid mind väga paelunud kaardid just selle tõttu, et seal on väga palju huvitavaid niisuguseid nimesid ja lahtisi jõgesid ja mägesid. Raamat peab andma ka niisugust uurimise juurdlemis materjali, seda, et laps tunneks, et ta on juba päris suur inimene ja tema tunneb samal tasemel seda, et ta tahab ikkagi kergemaks saada ja suur olla ja talle ei meeldi see, kui me ütleme, et sa oled ikka veel väike ja need asjad sulle ei sobi ja ära sa seda loe, väärase, seda taha. Vastupidi, ta tahaks ka ikkagi juurelda suurte inimeste asjade kallal. Mina arvan, et laps ise ei tunne nende raamatute vastu huvi, tema ei mõista. Ja kui on varakult kasvatatud lugupidamist raamatu vastu, siis ei ole sellest midagi viga, kui ta lappab ka neid raamatuid, mida ta veel alguses päris hästi ei mõista. Ma jälle mäletan omast noorusest, et minule väga lapsepõlves meeldisid teatmeteosed entsüklopeediad, sellepärast et mulle tundus, et seal on vastused kõikidele maailmaküsimustele ja nad tundusid nii targad ja niivõrd ammendavad, et ma võisin lehekülgede kaupa neid raamatuid lehitseda. Hiljem selgus, et need olid hoopis see oli üks prantsuse entsüklopeedia, Plaruž, mida ma kunagi oskanudki lugeda. Aga selle raamatuga ja niimoodi suhtlemisest mul jäi mulje, et need, need teatmeteosed, need on ikka. Sellest võib-olla ongi jäänud mul niisugune nõrkus teatmeteoste vastu ja elu on ka just nii huvitavalt keeranud, et mina sattusin ka selle entsüklopeedia toimetuse töö juurde, mida ma suure õhinaga tegin 16 aastat. Ja pärast seda selle lasteentsüklopeedia toimetuse kolleegiumis pidin olema ja püüdma seda asja kuidagi seal ka kaasa aidata ja, ja suunata. Nii et mul oli sellest tööst tõsine hea meel, sest et seda ma tegin rohkem hobist või võiharrastusest kui millestki muust. Eneke on mõeldud rohkem küll juba keskmisele koolieale, aga ma tean, et lapsed, kes õpivad esimeses, teises, kolmandas klassis, uurivad seda ka päris usinasti. Jah, meelega, sinna on pandud palju pilte ja sinna on tehtud piltkaardid. Need on just niisuguse arvestusega pandud, et laps, vaadates mingisugust maakaarti, tal seostuks selle inimeste tavad, tähtsamad ehitised näiteks niimoodi, et eluks ajaks jääks temale meelde seal, et Eiffeli torn just Pariisis ja nii, et need on meelega nii pandud juba noorematele lastele. Üks hästi ilus raamat ja vaatama kutsuvam tee raamat savatavaid. Selle raamatu koostamisel olid jälle mõned teistsugused lähtekohad. Nimelt ma leidsin, et meil ei ole niisugust raamatut, kust õpilane saaks vaadata, mida tohib noppida, mida tohib suhu pista ja mida ei tohi lastel, kes suvel maale lähevad või vanavanemate juurde või suvilatesse või pioneerid laagritesse. Neid on ju ümberringi niisuguseid taimi, mida tahaks korjata. Mõnda tahaks proovida seal marjadki küljes, aga ei, teab ja selle tõttu see raamat oli mõeldud niisuguseks väikeseks käsiraamatuks. Selle kohta, missugused taimed missugustele omadustega on, need omadus on seal märgikestega antud, siis on hea, aga oleks hea nendel seal uurida, uurida ja juurelda selle üle. Ja, aga siin tekkis teine niisugune kasvatuslik raskus. Meil on väga palju taimi looduskaitse all ja on selge, et meie peame varakult õpetama, et neid ei tohi ka mitte korjata. Meil on küllaltki palju mürgiseid taimi ja kui me need kõik kokku paneme, me saame niisuguse igava raamatu, kus midagi muud ei ole kui üks käsk ja keeld teisele otsas, seda ei tohi ja teist ei tohi. Ja niisugune raamat muidugi pakku mingisugust huvi tekitab isegi mingisugust vastumeelsust, et näed, kõik taimed, mida sa seal näed, kõik on niisugused, millega midagi ei tohi peale hakata. Ja sellepärast ma ehitasidki selle raamatu üles niisugusel põhimõttel kõrvuti nendega, mida me ei tohi suhu pista, neid on seal niuksed, marju, mida me võime süüa, neid, mida me ei tohi korjata, kimpu lillekimpu klaasi panna ja neid, mida me võime, sest neid on küllalt palju ja nendega sellega me loodust ei ei ohusta. Kui me võtame sealt natukese. Nii et siin oli niisugune noh, niisugune kasvatuslik ja õpetuslik motiiv juures. Ja selleks, et nüüd need reeglid natukese paremini meelde jääks, mida võib ja mida ei või. Ma proovisin nad niimoodi riimistada või värsistada, see ei ole muidugi mingisugune luule, vaid lihtsalt see on niisugune. Võiks ütelda niisugune tarbeäss, selleks, et paremini meelde jääks mõnede taimede mõnede omadused. Ja kui nad edaspidi nüüd koolis või puutuvad sellega kokku, siis tuleb neil see see vemmalvärss meelde ja siis kuidagi seostub paremini ja lõbusamini peale selle selle asja varieerimiseks olid nüüd antud seal teised tunnused jälle teistsuguses kirjas jälle seda raamatut teha huvitavamaks ja Mati oleks mitte tavaline igav joru, kus peab neid tunnuseid näpuga järgi ajama. Ma kardan, üldiselt mehe taimemäärajad on tehtud liiga akadeemiliselt ja ei kutsumite taimi härra või vastupidi, isegi kui inimene katsuge nende järgi taimi määrata ja tal kogemusi ei ole tal ei õnnestu lihtsalt, sest jääb juba selle oskuskeele taha pidama. Selle tõttu on vaja meil avaldada ka niisuguseid algajatele niisuguseid pildiraamatuid, kus need tunnused oleks antud piltidena lõbusate niisuguste repliikide või väikeste seletustega ja mitte ei oleks mitte teaduslikus terminoloogias see asi kõik rangelt väljapeetud. Ja ma arvan, et paljud emad-isad kodus võtsid selle raamatu ikka kohe niimoodi kätte, nii nagu iseendale mõeldud raamat. Olid ka kunagi lapsed ja kui neid õigel ajal ei õpetatud, kus nad siis pidid teadma, missugune Marizi murakas on ja missugune seal mingi muu? Muidugi, miks mitte. Ja hea, kui lastevanemad ka samade raamatutega tegelevad, sest et see näitab ka õpilasele, et see raamat on ikka niisugune tõsine, asjalik. Ja mulle tundub, et lapsega peakski rohkem koos raamatut vaatama lugema ja siis looduses püüdma leida kasvõi neid taimi, mis seal olid. Et yldse täiskasvanud ja lapsed rohkem koos oleksid ka raamatuga koos. Kahtlemata see on õige ja see komme, mis vanasti meil küllalt laialt levinud oli, et raamatuid loeti perekonnas ette õhtutundidel ja kogu pere kuulas, kaasa arvatud ka vanemad perekonnaliikmed. Sellel oli muidugi suur tähendus praegu selle ülesande on endale võtnud televisioon, kes koondab perekonda ja õpetab ja näitab ka televisioonil on siiski ka omad puudused. Kui me vaatame niisugust õpilaste hari, mis ei ole võimalik tagasi lapata neid asju, mis on möödas, raamat on aga pidev abiline sa võitjad kaasa võta aeda või metsa ja järele vaadata, kuidas asi on, aga televisioonis pilt tuleb ja läheb ta küll kirgas ja huvitav ja põnev, aga ta on kiiresti jälle kadunud, tuleb uus pilt. Ta kuidagi süvendab niisugust pealiskaudsust ja ei võimalda sügavamat juurdlemist, mida raamat võimaldab. Aga see on su omaette suur probleem. Televisioon, ronija, kirjanduse vahekord välismaal, kus see asi palju kaugemale läinud on. Kus televiisor veel tugevamini on tunginud ellu ja perekondadesse. Teadupärast raamatute pruukimine seal on tugevasti tagasi läinud ja raamatukirjastused teevad suuri pingutusi, et raamatuid välja anda nii hästi ja nii mitmekülgselt, et raamat suudaks televiisoriga võistelda. Ja kui me tahaksime kuidagi ette näha edasist raamatutest matustis, mulle tundub ka, et me peaksime aegsasti mõtlema selle peale missugune peab olema raamat, mida vaadatakse ka siis, kui televiisor on olemas toas. Raamatul on ikkagi oma funktsioonid, mida tema võib veel väga kaua täita ka video ja muude seadmete ajastul. Mõnikord mõnikord üldiselt peavad meil paljud lasteraamatud ootama kaua-kaua aega oma järge. Millal üldse trükivalgust näevad, selle ajaga on juba laps suureks kasvanud. Tamme raamatu ma kirjutasin valmis umbes ühe kuuga, üks aasta kulus selleks, et teda toimetada ja kolm aastat selleks, et trükkida see järgmine raamat, see oli juba peaaegu neli poole aastat tootmises. Nii et kui need raamatud nii aeglased ilmuvad, siis tõesti lapsed kasvavad vahepeal suureks, need, kellele nad mõeldud on ja ja peaasi, sellel kirjutajal kaob üldse tahtmine niisuguse asjaga tegeleda, millel seda tulemust nii raske näha on, et kogu aeg kardad, et ei tea, kas üldse veel elu lõpus näedki seda, mis sa kunagi kirjutanud oled. Sooda raamat ootab oma järge ja see ootab juba viis aastat, no näis, kui palju ta veel peab ootama, enne kui me saame teda kasvõi trükigotagi sokutada. Aga kas ometi on midagi mõttes ja plaanis või isegi juba teoksil? Uutlastele? Praegu ma olen üleni ühe suure töö kallal, mis võtab mul vist mitu aastat, see on maailma taimeriigi ülevaade. Ma arvan, et see raamat on ka lastele vajalik. Sellepärast et meil ei ole ilmunud ühtegi maailmataimede ülevaadet. Äsja ilmus. Või äsja lõppes õigemini loomade elu suur raamat. Loomade elu on muidugi mõeldud mitte lastele ja keskmisele lugejale, vaid see on ikka rohkem mõeldud asjast huvitanud töötutele, sest et ta on küllalt kirjutatud tõsimeelselt ja asjalikult taanlast tõlge vene keelest. Me mõtlesime, et oleks hea, kui me oleks analoogiline raamatute sari taimeriigist ja kui me teda ise teeme, siis me võime natukese seda taset timmida ka niimoodi, et ka lapsed sellest osa saaks. Esimene köide on nüüd antud kirjastuse aasta tagasi, nüüd teda toimetatakse ja kui meie nüüd pöialt hoiame, võib-olla siis saame paari-kolme aasta pärast ka seda esimest köidet juba näha. Igatahes valguse temaatilises plaanis ta juba figureeris ja see on hea märk. See tähendab seda ilmselt trükikojal on tahtmine seda avaldada võib-olla rutem kui mõnda teist asja mõttes on igasuguseid plaan, aga nendest ei ole mõtet rääkida. Kui see realiseerimine nii vaevaline ja vilets on, siis see võtab ära igasuguse nüüd tuhine ja niimoodi teha niisuguse arvestusega, et see kunagi edaspidi ilmub see pakku, lihtsalt enam rahuldust. Ma alati imestan, kui mõni kirjanik ütleb, et tema nuriseb, et tema raamat on kaks aastat ja ta on õnnelik inimene. Minu raamatut on keskeltläbi neli aastat seisnud. Nii et kõik need, kes on saanud kahe aastaga väga hästi saanud Kui me tahame, et laps raamatust abi saaks inist loodusraamatutest, siis teatanud õigel ajal kätte saama. Jah, vanemad peavad vist varuma neid raamatuid juba tükk aega, et siis nad olekski olemas, kui lapsed nende järgi käe sirutavad. Olukord, kus häid raamatuid ilmub vähese vist ikkagi võtke niimoodi ja lihtsalt tuleb aga siis vanematele südamele panna, et nad neid niisuguseid raamatuid talletaks ja lastele ütleks, et need on niisugused väärtuslikud asjad, mida ei tohi mitte kuidagi närida või lõhkuda, vaid nendesse peaks suhtuma niisuguse pieteeditundega, sest raamat minule tundub, niimoodi ei tohiks perekonnas olla niisugune ühepäeva asi, mis, nagu ajalehtede loetakse läbi, visatakse minema. Sest et ta midagi enam ei paku. Noorele raamat peaks, seal on niisugune, mida hoitakse kui perekonna varandust, mis on nagu asi, mida tuleb hoolikalt kapis hoida ja vajaduse korral vaadata, siis jätkub teda kauaks. Ja iga kord, kui Medele vaatame, pane meile tagasi, hoiame teda siis me suhtume raamatusse ka kui kultuuriväärtusesse, mitte aga kui mingisugusesse tavalisse paberitüki, mida me ainult ühe korra kasutame, siis ära viskame.