Täna oleme me koos Heinz valguga ja astume kahekesi käsikäes tema lastetuppa. Kui me kõik teame, ins valku teie kuulsa lause järgi, et üks kord me võidame niikuiniisiis, tahaksin mina praegu küsida küll seda, et kas niisugune optimistlik ellusuhtumine oli omane ka kunagisele väiksele Oi ei, sugugi mitte, ma olin nii-öelda niukse poisijõmpsika eas, väga õrna hingega meesterahvas. Ja ma elasin väga valusalt üle igasuguseid neid väikseid pettumusi, mis see aeg endaga kaasa toob, toob ja maali sugugi ei julge väita, et, et ma siis oleksin olnud nii otsustuse või tahtekindel nagu, nagu hiljem, aga eks see ole elu ole teinud selliseks, sest kehvaks ei tohtinud jääda. On teada, mis kehvadega siin ilmas juhtub ja selle tõttu tuli lihtsalt edasi trügida. Ükskõik siis, mis liinis. Ja niimoodi jõudsin kunagi siis sellise hingeseisundi, nii kus enam vesine ei tohtinud olla. Päris huvitav on, et nii palju, kui meil on olnud selles sarjas lastetoasarjas siin külalisi, siis üsna paljud neist ei ole teps mitte sündinud Eestimaa pinnal ja sama puudutab ka teid. Jah, minu sünnikoht oli Ingerimaa algatšinas, minu isa ema 20.-te aastate lõpul suure majanduskriisi ajal läksid sinna, õigemini isa sai sinna väga hea töökoha. Ta oli kingsepp ja ta sai mingite oma esimese ilmasõjaaegsed. Kaaslaste vahendusel, kellega nad koos siis olid rindeelu üle elanud, sai jah, niisuguse pakkumise, sest huvitav on selle juures veel see, et algul oli isal mingisugune pakkumine tulnud, kas Brasiiliast, Argentiinast ma ei mäletagi kummast riigist ja isa ema otsustasid siis sinna Lõuna Ameerikasse rännata, jumal teab, kus kohas ma siis oleksin sündinud. Kuid siis tuli see teine pakkumine ja kuna see oli lähemal siis kuna noh, oli, on ainult niimoodi mõneks aastaks sinna minna, isal tööle ja siis tagasi Eestisse naasta. Kuid muidugi aeg ja, ja kõik muud olud keerasid asja. Teiseks tuli see Stalini terror kõigi väikerahvaste kallal ja selle löögi alla sattusid ka need eestlased, kes elasid siin teisel pool Narva jõge. Ja meil lihtsalt keelati ära Eestisse tagasitulek. Nii et siis alles, kui sakslased Kaczyna vallutasid sõja ajal, siis siis avanes meil võimalus tulla tagasi isakodukülla. Missugune on kõige esimene mälestus iseendast? Kõige esimene mälestus iseendast on suhteliselt traagiline. Ma ei mäleta, kui vana ma võisin olla, oletan, et kuskilgi neli ehk torm ajas meie õues alla elektrijuhtmed. Ja kuidagimoodi nagu ma ei tea miks vanemad inimesed sellele tähelepanu ei pööranud. Igatahes kui mina õue läksin mängima ja nägin neid maas. Nii haarasin nad pihku ja jäin nii-öelda vooluvõrku. Ma tean, et see oli ääretult vastik tunne, õnneks niisugune pinge oli siis nii madal või mis seal oli. Ma ei saanud elektrilööki, kuid ma ei saanud neist juhtmetest lahti ja ma pistsin täiest kõrist röökima. Siis mu vend, kes oli minust üheksa aastat vanem, kuulis seda hädakisa, jooksis õu ja rebis mind nende juhtmete küljest lahti. Nii et see võib-olla on tõesti esimene mälestus, mis mul sellest kenast maailmast on. See lapsepõlve maa, mis ümbritses siis tolleaegsed sünnikodukuidasmoodi, see praegu meelde on jäänud. No väga katkendlikult sellepärast et ma olin siis viieaastane, kui me ära tulime, nii et mul nagu enne viit aastat inimene mäletab ääretult vähe. Ja seal on ainult üksikud fragmendid, ma mäletan, et see oli niisugune väikene tolmune tänav puumajadega. Ma mäletan, et marssal õues meie oma aias mängisin, ma mäletan jõuluid ja seda, et ükskord tõmbasin kogemata jõulukuuse kõige ehetega pikali mille tagajärjel oli muidugi kohutav traagika majas, sest mu vend oli nii-öelda need ehted ükshaaval oma taskurahasid säästes ostnud. Ja üks minu käetõmme hävitas kogu tema aastase pingutuse. Vot selliseid asju mäletan muidugi viimased mälukatked, mis sellest ümbrusest on juba päris sõja ajast, kui me Läksime metsa pakku. Sest minu isata ähvardasid armeesse võtmine. Aga samas ta oli kindel, et sakslased jõuavad üsna varsti kohale ja siis me põgenesime metsa, isa tegi sinna ühe lehtedes tonni või okstest, niisuguse oli augustikuu ja siis me seal lõpmatus hirmus lõdisesime, sest ümberringi käis meeletu sõjamöll. Mürsud virisesid üle meie peade, niiet viisid puu latva ära ööl ja päeval me olime seal näljas, süüa ei olnud midagi. Teiseks tehti seal nende vene tšekistide poolt haaranguid, sest nad teadsid, et osa mehi on metsa pagenud. Ja nii ükskord minu isa päästis kindlast surmast ainult tema esimese maailmasõjaaegne vabadussõjaaegne sõjamehe kogemus. Teda taheti kõigepealt kinni võtta ja siis ta jooksis pakku metsa. Kune hämarik oli juba ja siis lihtsalt oskas niimodi põõsaste vahele siksakke kes metsasügavusse tormata ja käpuli visata Roomat vahepeal ja kõik need teda tulistati mitmesugustest relvadest, neid oli terve hulk neid mehi, nii et ta pääses imekombel imekombel lihtsalt eluga sel hetkel. Ja siis, kui lõpuks lahingukära vaibus ja me nagu usaldasime sealt paavst välja tulla, siis oli noh, ümberringi laipade virnad, mis olid siis see oli üsna kuum suve lõpp. Need olid koristamata, nii sõdurid kui hobused, need lehkasid vängelt, et kõik oli põletatud, hävitatud, nii et selle tagajärjel minu närvisüsteem, mis oli ennegi nisugune, küllaltki tundeline, sai ikka sellise löögi, et manu kuude kaupa ei saanud magada. Mind isegi kella tiksumine häiris ja ärkasin üles, hakkasin nutma. Ma tähendab, need on mul isegi meeles. Kui me juba Eestis olime ja kõigest sellest oli juba noh, niimoodi üle poole aasta möödas. Ma ei saanud kelladiksumise ajal magada ja selle tõttu ma mäletan, meil oli seina peal suur roosidega niuke vanaaegne kell siis ema läks, pani selle kella lihtsalt seisma, et ma uinuda saaksin. Ikka see sellises vanuses niisukene kõige rängem sõjamöll üle elada, nii et sa ei tea, millal mürsk sinu peale langev seegaa võttis väiksel lapsel närvisüsteemi üsnagi õhukeseks. See oli samuti sõjamöll, kui te tulite Eestisse, kuidas te tulla saite? Kobusega isa sai nii-öelda üürida ühe voorimehe, see oli ka eestlane, kuskiltki sealt Narvatagusest külast, kes siis oli nõus, ma ei mäleta, mille vastu igatahes ei olnud raha, kuna raha tol ajal ju ei liikunud meie sõrmede vahel. Ilmselt anti talle midagi mingeid esemeid või, või riideid või kolikoorem oli siis ree peal. Mina, kui kõige väiksem oli siis Reesele koorma külge kinni seotud. Ja isa, ema ja vend, siis kõndisid koos selle voorimehega siis kord järel, kord kõrval mulle meelist tohutu kõrged hanged, see oli lumerohke talv, see 41. aasta talv. Nii et need hanged ulatusid sageli lausa selle koorma kõrgusele. Moody meis Hukerdasime lakkamatult tuli teed anda sõja vooridele, kes vastu tulid, nii et küll meie koorem vajus siis lumme ja aeti ta jälle püsti ja ja niimoodi jõudsime lõpuks üle piiri Narva, kus elas mul Kädi tol ajal üks tädidest. Ja olime siis seal ühe aja elasime Narvas, mis oli siis juba noh, niukene ikka tagala ja rindest kaugel olev koht. Ja kui seal olime siis veidi veidi kosunud ja esimestest üleelamistest nagu toibunud, siis sealt ei olnud enam pikk tee Virumaal aukülla, kus minu isa oli sündinud ja oma noorepõlve reetnud. Ja siis Narvast sai järjekordse Eesti talumehele sisse teine etapp läbitud ja, ja siis minu isa õe tallu ühel õhtul äkitselt sisse tuldud. Siis hakkas nagu elu elu jälle normaalseks minema. Teisel pool piiri selles sünnikodus seal ikka valitses eesti keel ja meel. Jah, täielikult, meie pere rääkis kõik eesti keelt ja lugesin eestikeelseid raamatuid, mida mulle tädid Eestist saatsid. Meie peres käis eesti seltskond, mul on meeles, et seal isegi see on mul meeles, et see vist oli minu viie aastane sünnipäev, siis viimane seal kui seda suurejooneliselt tähistati ja lauldi ääretult palju kuidagi igasuguseid kauneid eesti laule, mis mul siis nagu kõrvu jäid esimest korda. Nii et me elasime täiesti täiesti eesti tavade järgi. Pidasime rängast keelust hoolimata jõuluid lihavõttekõiki. Jõulude ajal tuli muidugi aknad kõik paksude tekkidega kinni katta, sest see oli Stalini valitsus on rangelt keelatud. Käidi nuuskimas, ma mäletan tänavatele, kust mingisugune jõulupuu sära aknast paistab. Seal löödi vahel isegi julmalt aken sisse ja mina oma lapsepõlvest igatahes ei tea midagi sellist, mis oleks nagu noh, mingilgi määral võinud vihjata mõnele teisele ideoloogiale, kui eestlaslikule. Või laule lauldi, kas jää vabaks, Eesti meri oli ka sealhulgas. Ei, seda ma ei mäleta, aga seda laulu Ma mäletan hästi juba siis, kui ma elasin Virumaal. Sest ütleme, minu niukene kõige vastuvõtlikum lapseiga möödus just sõja aastatel. Ja meie läheduses oli Aspre mõisas Suur-Saksa sõjaväehaigla kus oli ka palju eesti poisse ravil. Ja tol ajal oli üldse Virumaal kombeks väga palju laulda, lauldi mitte ainult et niinimetatud jootudel, ütleme seal pulmades, sünnipäevadel ja nii edasi, vaid talgutel, näiteks mida väga suurejooneliselt tol ajal peeti, mis kestsid sageli enne, kui küla jõuti läbi käia kas rehepeksutalgud või rukkilõikustalgud ja meil oli tohutult suur küla, midagi 80 talu. See võttis seal ikka mitu nädalat aega, see käis kõik ühe suure tralli ja, ja pillimänguga. Kuid isegi ma mäletan, töö juures lauldi näiteks kartulipõllul kartulivõtmine on üldse üks niisugune tuim ja ja küllaltki ebameeldiv tööinimesed, laulsid kümneid laule, lauldi kõiki, mis olid tol ajal, noh, niisugused hingelähedased küll oli, seal ma mäletan kaugel kaugel, kus on minu kodu ja Läänemere lained ja igasugused uued sõjalaulud seal Lili Marleen ja nii varmas neiu, kallis meele istub mulle see öö ja ja nende hulgas oli siis ka see saa vabaks või jäävabaks, kuidas teda tollal lauldi. Ma ei siis ikka saksa ajal lauldi, jää vabaks, tähendab siis nagu seda probleemi olnud, et saadavaks veel. Minu küsimus, mis puudutas toda laulu, oli seotud sellega, et Eesti Raadio fonoteegis leidus see laul koguni Heinz valgu ettekandes. Narva või Tartu. Ja. Elva. Meie poisijõmpsikad muidugi õppisime neid imekiiresti, need laulud pähe ja laulsime teistega kaasa. Ja seetõttu oli päris tavaline, et siis, kui ma hakkasin juba koolis käima siis ka kooliteel, meie laulsime, lapsed, pikk koolitee kuus kilomeetrit, see on üsna tüütu edasi-tagasi kaks korda päevas käia. Ja sellel ühendamiseks, mis siis lihtsalt läksime, laulsime kõiki laule, mida me teadsime ja nii kordus aastast aastasse. Nii et sealt Ta on kindlasti pärit ka üks minu niisugune seltskondliku laulu armastus ja harrastuskaldan pärit joonistamine emalt. Ema oli mul väga paljude kunstiannetega inimene, tal oli hea häälda, laulis, ta oli suurepärane näitleja, ta joonistas hästi. Ühesõnaga, ta oleks uutel ei olnud kõike tegema, kui lihtsalt tsaariajal olud ei oleks sundinud teda piirduma ainult neljaklassilise kooliga. Ja, ja kõik tema kunstianded jäid seetõttu rakendamata. Aga neid ta püüdis hiljem siis ellu viia ja, ja seetõttu ema on üks minu lapsepõlve suuremaid mõjustajaid, kuna tema see tahe igale poole nagu kunsti sisse viia, siis noh, niisugust argielu sageli väga teatraalseks, nii heas kui halvas mõttes. Ja ja noh, ema oli väsimatu, kõiki asju algatama, midagi ta alati tahtis teha ja midagi väga ilusti ja uutmoodi ja teist voodi ja selle tõttu kõik meie sünnipäevad ja pühade veetmised ja need olid alati noh, nihukesed hästi läbimõeldud ja lavastatud kunstisündmused, mis mul siiamaani meeles on. Nii et ema oli ka see, kes, kui ma juba niimodi kirglikult joonistama hakkasin nagu mu kätte kas juhatama ja minu üllatuseks ilma noh, absoluutselt ilma igasuguse kunstihariduseta. Ta oli võimeline vägagi Virtoosselt joonistama inimesi, loomi, kõike seda, mille kallal noh, laps esialgu väga suurt vaeva näeb. Ja sageli läks asi nii kaugele, et ta mõned minu koolijoonistused omas suures õhinas omavoliliselt tegi nii ringi, et noh pärast, et mul oli veidi ebamugav, kui sain kohutavalt kiita ja mulle viisi pandi lakkamatult kirja, sest ma teadsin, et osa sellest aust oleks pidanud vale langema, aga muidugi ma ei julgenud seda õitsatadagi, et et see mõni jänes või, või seal mingisugune hobune on ema pooleldi või rohkem isegi ema kätega joonistatud, aga kuna ta sattus ise nii suurde õhinasse minu juhendamisel, siis olid niuksed asjad vältimatut. Te olete üsna palju teinud ka selliseid sõbralikke Saarose ja karikatuure portree, joonistamise oskus, see on minu meelest väga suur oskus siiski eriline, kuidagi viisil. Kaugeltki iga kunstnik ei taba nii hästi ära inimese olemust, nägu, portreed, kas see hakkas ka sealt kuskilt lapsepõlvest pihta või sai tehtud mõni naljapilt? Oh, ja tähendab neid katsetusi, ma hakkasin tegema juba varakult, kus ma püüdsin küll õpetajaid küll oma klassikaaslasi jäädvustada, hiljem juba muutus lausa noh, nihukeseks kireks juba, kui ma siin Tallinnas keskkoolis käisin, siis ma joonistasin peaaegu kõigi oma klassivendade raamatute need valged esi, tagalehed täis niisugusi, šarsi taolisi kompositsioone koolielust ja meid ümbritsevatest isikutest. Nii et huvi inimese vastu ja eriti inimese näo tähendab portree vastu, see on mul olnud pidevalt, aga muidugi esialgsed katsetused olid konarlikud kehvakesed, aga mõned neist on isegi alles jäänud ja üllatav küll, ma olen suutnud seal isegi mõnda isikut päris tabavalt juba juba siis fikseerida. Nii et küllap see, see anne oli ikka mul käe sees olemas ja silmas ka ühtlasi. Olete Westholmi koolipoiss, aga kui palju seda Westholmi siis veel oli? See oli vist rohkem selline natukene juba ajalukku jäänud legendiks muutunud, sest et rohkem oli see siis ikka tollal vist 22. keskkool. No ja nii palju oli neid Westholmi veel talipoiste kool. Esiteks see juba mingil määral määras nagu üldise kooli vaimsuse hoiaku, mis oli vägagi selline iseteadev ja puhkega Me ennast lollitada ei lasknud, vastupidi me olime päris ikka julged ja ja kanged poisid, mis oli muidugi tingitud sellest, et kõik meie lapsepõlv oli sõja ajal, mis juba ise vormis meid, meid niimoodi vara küpsenuteks, võrreldes valla, tänaste lastega. Teiseks muidugi osa poiss olid alustanud Westholmi koolis algklassides küll, aga noh, ikkagi kunagi vestu mütsi peas kandnud ja ja seda seda mäletasid. Ja, ja teiseks noh muidugi oli ju see, et suurem osa poisse, kes sinna olid siis nüüd vanemate poolt õppima toodud oliidiku toodud sellel eesmärgil, et kui ühte heasse koolipoissi panna siis sellel olema pessu. Sest mina mäletan ka, kui mind Tallinnasse toodi. Et siin keskkooli panna või seal juba seitsmes klass tähendab veel isegi alla keskkooli siis minu tädid, kes elasid Tallinnas tuliku kokku ja peeti aru ja ma mäletan, et tädid otsustasid, et ei, kui Heinz kuskilgi õppima läheb, see peab olema väga hea kool, ta peab minema Westholmi kooli. Nii et mingil määral see Westholmi kooli lummus ja, ja vana aura elas veel edasi ka sõjajärgsetel aastatel. Ja noh, eks me siis mingil moel oma olekuga mis võib-olla oli kõige tähtsam, sest õppeprogramme me ei hakka nüüd võrdlema, eks ole, mis oli Westholmi koolis, mis olid 20 teises aga meie selline, ma ütlen, vastu meelsus kõigele sellele, mida meile pakuti, meie opositsioonilisus, meie eestimeelsus, meie tahe haarata maailmas väga palju rohkem, kui seda kool meile pakkus, sest noh, me ise õppisime sealt kõrvalt mitu korda rohkem, kui seda meie kooliprogrammid võimaldasid. Me olime kõik ääretult suure lugemusega poisid, hooliga, vanu õpetajaid, tollal veel, kui mina läksin, sinna oli enamus, olid eestiaegsed õpetajad, hiljem hakati neid välja vahetama julmalt ja uusi asemele tooma, kellede hulgas oli muidugi siis ka üsnagi aruseid kaasajooksikuid, kes meie elu püüdsid põrguks teha. Aga muidugi kõige hullem oli see, et ridamisi olid ju tolles 22. kooli direktoriteks venelased. Kolm direktorit järjepanu olid täielikult umbvenelased, üks neist, viimane õppis siiski eesti keele suhteliselt ära. See oli sihilikult niimoodi tehtud, et selliste direktorite määramisega just nimelt sinna kooli püüti siis taltsutada selle, selle kooli ikka nihukest, opositsioonilist vaimsust. Mida see Westholmi kool küll tolleaegne 22. andis lisaks sellele üks vana õpetaja rääkis kindlasti palju rohkem kui õppeprogrammis nõuti ja hoopiski muud sageli kui seal õppeprogrammis nõuti. Kas oli seal seda poiste käitumiskultuuriõpetust kuidagi seletamatut midagi veel? Ei, seda meile ei õpetatud, aga me õppisime ise, ma mäletan, meil käisid käest kätte üks paks raamat, teistel välja antud moodsa elu leksikon, kus olid kõik absoluutselt kombed kirjas alates sellest, kuidas daamile istet pakkuda ja millises ülikonnas temaga kohtama minna. Selle raamatu Me lugesime läbi see käimil klassis käest kätte ja mul on hästi meeles, et sellest raamatust ma hakkasin aru saama, mismoodi üks härrasmees peab olema. Loomulikult kõik seal kirja pandu ei olnud meile jõukohane, kuna meie riietus oli väga vilets. Mina käisin, ma mäletan, kolm aastat ühe sama tuulepluusiga, mille lõpuks olid küünarnukid paigatud, selle tuulepluusiga ma olin koolis, käisin diaatris, käisin koolipidudel, ei olnud lihtsalt teist riietust. Ja selle tõttu ei olnud meil muidugi jah nii Ziggy kombeid võimalik harrastada, aga mis puutub viisakus ja eriti suhtlemisdaamidega tütarlastega vanemate inimestega, need alged, omandasime koos poistega koos. Ja kui me olime juba nii-öelda noorhärrad ikkagi abitooriumis ja neidudega lähemalt tutvust teinud ja nii edasi siis võib öelda, et me olime juba päris päris laitmatute kommetega. Noormehed ei saanud, et midagi meile ette heita, igatahes kummardused tütarlaste Est tantsupidudel ja, ja kõik muu selle juurde kuuluv oli niivõrd enesestmõistetav, et kui ma praegu näen, kuidas mõnest mõnest telesaates, kuidas lihtsalt rabatakse käest või õlast kinni, antakse märku, et lähme tantsima, siis see käib mulle siiamaani. Pähe valusalt läbi ihu, nii varbaarseks võib jälle asi muutuda, milleks siin oli vaja inimkonna 1000 aastaseid jõupingutusi selle nimel, et muuta meie kombeid meelegantseteks ja kauniteks, kui kõik see üsna kiiresti niimoodi purustatakse. Ohtlikult jah, mitte sunniviisiliselt slaid omal soovil. Kui meie saate lõpuks kord hetkeks lasta oma mälust läbi ja tuua välja kõige tähtsam, mis sai lastetoast kaasa võetud ellu, mis oli see kõige olulisem? No seal on mitu asja, esiteks ma õppisin nelja-aastaselt lugema ja lugemine 100 minule üheks erakordseks kireks ja minu mõjutajaks, sest noh, kuueaastaselt ma olin juba läbi lugenud kõik lasteraamatut, mis üldse võimalikud. Mu käeulatuses olid. Sealt ma haarasin siis juba kõige järele, mis vähegi trükitud oli, ma lugesin läbi kõik vanad kooliraamatut, mida ma käisin naabertaludest laenamas, kõik kalendrid, vaimulikud, raamatud ja üldse, mis vähegi võimalik oli. 10 aastaselt olid minu lugemislaual juba eesti klassikud, luts. Mändmets, Kitzberg, Kaili, Kippel, Vilde, Tammsaare, üheteistaastaselt ma olin läbi lugenud kõik Vilde ajaloolised sur, romaanid, Tammsaare tõde ja õigus, esimesed kaks köidet teise köite puhul tekkis mul tõrge. Ena mäletan, ma ei suutnud kaasa minna selle, selle mänguga, mida Tammsaare seal niimoodi väga-väga pillavalt paiskab. Niisugune lugemiskirg. Esiteks mõjutas mind selles, et ma olin väga palju üksi, tähendab, mulle meeldis üksi olla, lugeda, et keegi mind ei segaks. Ja teiseks, kui ma olin veel väiksem ja armastasin mängida, ma varastasin ka üksi mängida, siis, siis ma lasin oma meelekujutluse absoluutselt valla. Mul ei olnud mänguasju vaja, mängisin lihtsalt niisama. Ma rääkisin iseenda sisemuses, ma pidasin seal suuri dialooge igasuguste tegelaste vahel ja piisas mulle, et üks mingisugune kivi oli minu kujutlustes mingisugune muistsete eestlaste linnus ja ma võin sealt mitu tundi vägevaid episoode maha pidada, ilmad, et selle juures mul ühtegi mänguasja näpu vahel poleks. Ma elasin kõigele kaasa. Ma mäletan, ma isegi läksin selleni, et kui näiteks minu kohustuste hulka kuulus iga päev toapühkimine, põrandate pühkimine. Ma kujutlesin põrandapühkimise ajal ette, et see on üks mingisugune suur sõda. Sõda vormis siiski minu poisipõlve nii palju, et see sõda kummitas igasugustes mängudes. Ja siis kuidas ma nüüd seda põrandat puhtaks tegin, nii oli mingisugune mäng käis sellega kaasas, mismoodi Eestit vabastada takse. Tähendab, kuidas ma siis noh, tollal harja polnud maalane tiivaga pühiti põrandat, kui ma siis toolide kappide alt mingeid suuremaid tolmurulle tõmbasin, see oli siis juba mingisugune suurem võit vaenlaste üle ja lakkamatult olid seal konkreetsed persoonid minu, minu fantaasias kaasas niisugune raamatute mõju minu varasele lapsepõlvele. Ja noh, see on ilmselt saatnud sealt peale mind kuni siiani mani välja. Teine mõjutaja oli muidugi ema osa, tema mõjust ma juba siin veidi avasin, mis puudutab kunsti ja kõigesse sellesse, millega, mismoodi ta meie elu heas või halvas mõttes teatraliseeris. Kuid teisest küljest ema oli mul sügavusklik ääretult range oma nõudmistes poiste vastu. Me pidime kuuletuma temale igasugused üleannetused tembud said rängalt karistada. Teiseks, noh, niisugune asi ei olnud üldse mõeldavad poisid kodus looderdaksid kuueaastaselt, ma mäletan, ma pidin iga päev toad pühkima tolmus põrandat, põrandariideid kloppima, veidi hiljem juba tuli mul seakartulid keeta siga toitu, kui isa-ema olid kodunt ära tööl, põllul või mujal siis tuli juba puude lõhkumised kõik muud niisugused asjad. Nii et see pani mulle nisukesed kohustuse raamid, mida ma olen noh, sealt peale püüdnud neid alati täita, kui mulle mingi kohustus antakse. Ma ei taha sellest või ma ei saagi sellest kunagi kõrvale hiilida. Nii et see oli üks niisugune varase lapsepõlve tugev tugev mõju minule.