Tere õhtust. Mina olen kirjandussaadete toimetaja Mari Tarand ja meie kõigi külaline tänasel külmal, kuid ootust täis kevade õhtul on Kalju Lepik. Kalju Lepik, te olete praegu jälle Eestis natuke pikemat aega. Kas see on ainult harilik käik kodumaale või ka tööasju ajate siin? Ma olen siin küll rohkem külaskäigul, aga ma olen sunnitud olnud tulema. Ma oleks võib-olla mitte tulnud sellisel aastaajal, aga lugu on niisugune, et Estonia selts on alustanud portreede galerii ka seal on olemas juba kolm tükki enne mind seal olnud olemas Ernesaksa portree siis Krossi, Ellen Niidu kaksikportree ja siis kunstnik Tammeri portree, millele ta ise maalinud. Ja möödunud sügisel alustati minu portree maalimist. Ja ma ei tahtnud Mikte Roosvalt un Roosfalt maalib. Ma ei tahtnud tööd mitte takistada maks pidanud tulema juba veebruaris siis oli väga külmad ilmad, nii et ma tulin nüüd ja siis istusin kolm pikka päeva tema juures. Ta sai nii kaugele, et ta saab selle portree nüüd valmis maalida. Nii et see oli üks põhjus, miks ma tulin siia, kas teiste varem maali on küll. Aga see rohkem noorlepik nimelt Emms kirss skulptor, kes praegu on väga haige, tema oli mul klassivend Koeru Alkuris. Tema neljakümnendatel aastatel tegi õige mitu päris huvitavat portreed minust siis 45. aastal. Kuma alguses maalis mind tuulisuvi kunstnik Harri Laks. Ja hiljem on kolm portreed teinud Eduard Ole kuma, nii 40 aastane olin. Ja nüüd on siis pikema vaheaja järgi sele onu roosalt on hakanud või on maalinud seda. Kas kõik need, mida nimetasite teie valduses? Kõik on minu valduses, peale selle, mida nüüd Estonia selts on tellinud ja ühe selle niisuguse värvilise pliiatsijoonise, mida rosoltegi, teatas ta mulle eile, kui ma käisin seal viimast korda istumiseta kingib selle mulle, millest mul oli väga hea meel, aga ma ei saanud seda kätte. Ta ütles, tahab veel, kuni töö lõpetamiseni ka seda pliiatsi joonist natukene vaadata. Kui maalija töötab ja teie istute kas rääkisite või vaikisid rohkem? Ei, me vestlesime peaaegu kogu aeg, tekkis ju ka muidugi vaikuse momente, kus ta tõenäoliselt süvenes probleemidesse. Aga meie vestlesime maast ja taevast, kuna tema isa oli olnud kunagi Järva-Jaani kirikuõpetaja ja see on ju 10 kilomeetrit koerust eemal. Nii et siis meil oli võrdlemisi palju kõnelda ja ta on ju loodusmaalija. Ka minul on ka loodus alati väga südamelähedane olnud, nii et meil oli väga palju teemasid, millest rääkida. Räägime ja vaikime meiegi. Vaikime natuke pärast seda, kui oleme suhu võtnud Bernard Kangro nime. Ta on meie südameis ikka jälle ennast ilmutanud, nüüd juba kuu aja jooksul oli ju 25. märts, kui saime Rootsist selle kurva lahkumisteate kuid ei tohi kurvastada, vaid tuleb olla tänulik ja õnnelik selle üle, mida Bernard Kangro meile jättis. Ma loen selle teema alustuseks ja Kangro mälestuseks. Tema luuletuse kevadine surm, mis on kirjutatud 1937. aastal. Veetilk väljas akna taga vulksub kogu öö. Ei mu haiget keha, aga valu enam söö. Tuleb kevad, Trallidega tuulelinnud paelas sõidab vesi hallidega, Vihma, mullid kaelas. Päike ilmub, langev vesi muutub lausa kullaks keset laululinnupesi. Mina muutun mullaks. Ja kui noorel pilve Rõnkal naerab vana kuu. Juba minu hauakünkal. Kui rääkida Bernard kangrost mul küllaltki raske seda teha, välja arvatud võib-olla noorusmälestused, kui Kangro oli veel väga võõras ja kauge sest kogu see elutöö, mida Kangro eriti pagulus on teinud see on nii ligilähedane ja see on nagu üks suur panoraam. Näed, aga sa ei oska nagu üksikuid detaile sealt välja võtta. Sest kui sa ise oled olnud kaasas kogu aeg Eesti Kirjanike kooperatiivi juures Kirjanike liidus, siis tunduvad kõik üksikpisikesed punktid küllaltki tähtsana. Ja kui sa hakkad siis midagi eraldama, siis see on peaaegu võimatu. Palju lihtsam on anda ülevaadet inimesel, kes näeb kaugelt, see oli see kaasas olnud ei kooperatiivi asutamisel ega ka hiljem tegelenud nende probleemidega selle olnud palju lihtsam tõsta üksikuid värvilaike välja ja näha kogu seda suurt maali detailides. Mina nägin Bernard Kangrot esimest korda 30.-te aastate teisel poolel. Mina õppisin tol ajal Tartus kaubanduskeskkoolis. Bernard Kangro asendas emakeele õpetajat Vihalemma, kes kuulus ka veljastusse. Ja ta ei asendanud mitte kaua, mõned kuud. Ja kuna mina olin nii-öelda keskkooli poole, siis tema oli õpetajaks kommertsgümnaasiumis. Mul on selgesti meeles üks kirjandusõhtu, kus Kangro luges oma luuletusi, aga mitte ainult oma luuletusi, vaid ka mõningate teiste arvujate omi. Ta oli maguma poeeti ette kujutasin. Tal olid triibulised püksid ja must kuub, tol ajal kutsuti seda ülikonda Sakko ülikonnaks. Ja mida tema oma luuletustest luges? Ma ei julge ütelda, aga mis mul selgesti meelde jäi, oli Kersti Merilaasi lambatapupäev. Ja see luuletus läks mulle väga südamesse. Niiet kui ma Merilaasi surma puhul kirjutasin teatajas artikli, siis ma veidi analüüsisin. Püüdsin lahti mõtestada, pärast just noorel inimesel väga südamelähedaseks sai. See oli minu nii-öelda esimene kangru nägemine, aga mitte tutvumine. Mina tutvusin Kangruga. See pidi olema 1940. Mulle tutvustas Bernard Kangrot professor Felix Oinas siis ta professor veel, tema oli tagasi tulnud Ungarist tooli stipendiaat Ungaris ja jäi sõja jalgu 39. Ja tuli ka meile emakeele õpetajaks ja punaselg soinud, teadis minu kirjanduslikke huvisid. Me olime juba jõudnud luua ka oma tuuli suid, siis ta tutvustas mulle Bernard Kangrot sellest ajast peale meie nii-öelda isiklik tutvus ja sõprus süvenes. Ja ma käisin Sageri Bernard Kangro puhul, eriti hiljem, kui ma ülikoolis juba käisin, 42. Seal ma kohtasin ka teiste arbujate, Bernard Kangro. Muidugi oli selles suhtes väga huvitav kuju, ta suhtlus nooresse luuletesse väga hästi. Ta ei hakanud eriti kritiseerima ega õpetama, vaid ta vaatas ja andis oma hinnangu. Kui ta leidis, et midagi oli. Mis talle väga meeldis. Konkroilased praegu tähe tänavas. Ta oligi nagu teada, on Vanemuise juures dramaturgiks. Nii et nii mõnigi meie kokkusaamist ei olnud mitte ainult tema pool kodus, vaid ka Vanemuises dramaturgi väikeses toa punkris. Mul on hea meel, et hiljem sain kätte ühe pühendusega raamatu ja see ei olnud mitte luuletuskogu, vaid tema magistritöö. Eesti soneti ajalugu ja sellest on mul väga hea meel, tema luuletuskogud, mis ta mulle andis pühendustega, need kahjuks on kaduma läinud. Tuletame üheskoos meelde Kersti Meri lasi luuletust lambatapu millele Kalju Epiksin äsja vihjas. Muide, kui ma hakkasin seda Kersti Merilaasi viimasest teoste väljaandest otsima, leidsin, et luuletaja on selle ümber ristinud ja selle pealkiri on nüüd mihklipäev. Varahommikul valge hakul, kui ju kuuet on kirend kukk algab Pinuma raiepakul mihklipäevane lambahukk. Laudas mäluti une pika ukse eest kolinal kukkus, latt. Tuli see, kes tulnud, on ikka pihus leiba või jahumat. Silis villaku pehmetsiidi meele pettuks sain naerinut. Nõnda teiste seast välja viidi laste tasane lemmikut. Kergelt kutsuja järel kapsab, murdub all jäätus kirm. Kuid siis äkki ei tea, kust trapp saab. Lambasüdame tume hirm. Viimse jõuga veel ära kipub. Kuid jubussideritab tahk. Puhkenud koidiku kohal ripub pilv, kui verine jääranahk. No nagu ma nimetasin, kohtusin ma Sanga ja Merilaasi Kangropool Tähe tänava korteris. Kui ma sinna Kangropule läksin, siis istus Bernard Kangro ja siis August saanud, istusid ja mängisid malet. Kersti ajas juttu proua Kangruga ja mul oli just siis kaasa võetud mõned oma luuletused. Ja mina malemängijaid segama ei hakanud, aga Kerstil oli ilmselt niisugune tunne, et küll mul midagi kaasas oli ja küsis ja ma näitasin talle just ühte luuletust. Nimelt veeti mööda laibavoori, mille ma olin Postimehesse saatnud, et see ilmuks koos teiste luuletustega muidugi see okei, ilmunud selle tõttu, et domeetrigi saanud Saksa okupatsioon, rääk, tule vooridest. Ja Kerstile see väga meeldis samuti hiljem lugesid seda Sangija Kangro neile ka meeldis ja nii imelik kui see ei ole, kui kuna palju hiljem, aastaid hiljem, kui song tuli esimest korda Stockholmi külla ta oli minu pool ja üks nädal aega, siis ta oli oma koolivenna Vihalemma pool staadis siis imekombel tuletas sang seda meie esimest suhtumist ja tal oli ka meeles, et ta oli seda lugenud. Nii et see oli muidugi minule ju väga meeldiv kellegile nii-öelda noore algaja poeedi mõnigi luuletus oli üle aasta, et veel aastaid tagasi meelde jäänud Kui nüüd seda kujuteldavat raamaturiiulit vaadata, kus Kangro tööd on peal, siis see on väga suur ja pikk, sest ta oli ikka ääretult viljakas kirjanik. Kas te oskaksite mõelda, millesse saladus või, või see niisugune jõud oli? Võib-olla ütleksin, et kui ma lähen raamaturiiuli juurde ja vaatan Kangro toodangut. Ma võtaksin sealt välja kaks raamatut. Üks on tema, teine kogu vanad majad ja tema kolmas kogu reheahi. Need on jäänud minule isiklikult Kangro loomingust kõige südamelähedasemaks. Ma oskasin neid mõlemaid üles ütelda peast, millega seda seletada, et just need kaks raamatut on mulle väga südamelähedaseks saanud. See ei ole mitte ainult nooruse niisugune lähenemine kirjandusele nooruses jääb väga palju südamelähedaseks ja jääb seda eluks ajaks. Aga minu arvamine on selline, et. Kangro oma loomingus eriti vanades majades reheahjus lähenes kõige rohkem Eesti Maalehe rahvale ja vana le eesti kultuurile, mis talle oli kogu aeg ka südamelähedane. Ainult hiljem nagu noorte inimestega ikka, juhtub ta asjatult kaugenes sellest aga minu vaadates just selles osas Kangro on kõige ainulaadsem ja siiamaani ei ole keegi suutnud selliselt läheneda sellele ainele, kui seda Bernard Kangro omanede kahekoguga tegi. Bernard Kangro luule, kogu vanad majad ilmus 1937. aastal Tartus kahevärviline kaane joonis Ott Kangilaski-ilt. Kangrenda ideekavandi järgi on stiliseeritud vägihein vanade majade taustal. Raamatu trükiarv oli arvatavasti 500 kuni 600 eksemplari, millest esimese aasta jooksul müüdi 120. Need andmed leiduvad Kangro enda koostatud kogutud luuletuste raamatus minu nägu, kus ta kõiki oma kolmeteistkümmet luuletuskogu kommenteerib. Ka reheahju, mis ilmus kaks aastat hiljem 1939. aastal kujundas sõber ja väljastada kaaslane Ott Kangilaski. Mõlema kogu luuletused on suures osas kirjutatud Tartus ja Vana-Antslas. Kolm luuletust Bernard Kangro kogust vanad majad, kiidulaul. Ta tulles ju murrab õunapuid oma õitsvat pihud täis ja suuri ning lillakaid kobaraid ta alati nõnda käis. Nüüd väikesi linde, nii palju on tal vidinat kaenla all. Päe tõuseb ta õlgadel pilvini ja kiiskab kui sädelev pall. Mis teen ma säärase võõraga, kes on nii, hõiskab ning suur. On selge, et temale kitsaks jäänud Mu tilluke toa Puur pean võtma ta vastu küll lagedal, ehk leidub seal pidusaal, kus kerjused istuvad troonidel, kuid kuningad, paljal maal, nad laulavad kiitust kõik temale ja austust kui ühest suust. Vaikin ja istun tamme all ja mardikaid tilgub puust. Tuulelaulud esimene. Kes tuleb, kes tuleb säält mere päält nii avar ja valgustäis ta juba mõõtmatus kauguses nivoogav ning selge näis kas viib minu kaasa. Kas minusse jääb tema põletav jälg, mis Sestetak, kõrvetav janu on ja ainult kitsendav nälg. Ons lähedal juba või eemal ju või tormitseb minu sees ükskõik ah, ükskõik kui ta leegitseks olgu taga siis või ees? Ja tuulelaulud, viies. Kui su juurde tuulekujul tuleb hõiskav kaugus siis saab äkki vastikuks ka kõige armsama raugus, siis sa leiad teisal hoopis avaramad ilmad ümbrusest, sul rebenevad kiindunud silmad. On see tuul siis, kelle pärast jooksed alla rände? On see maru, kelle kätte kõike ihkad anda? Ei, seal ainult välispidi nõnda võimsad tiivad sisemusest, teised tuuled sinu kaasa viivad. Ja sa lähed mõeldes ise tuuleteede rikkust. Kuid sa vist ei märka enam enda hiiglapikkust. Et võib-olla räägiksime ka mõnedest nendest raamatutest mille kaanel ei ole Kangro nimi autorina niisuguses ilukirjanduslikus mõttes, vaid mis on meie Eesti kultuuri hoopis teistsugused, tähtsad raamatut. Ma mõtlen koguteoseid Tartu Ülikooli ja meie kirjanduse kohta ja lõppude lõpuks on eesti kirjakuulutaja eksiilis ikka veel praegu meil ainus käsiraamat teatud eesti kirjanikega. Mis puutub nendesse suurtesse teostesse nii nagu Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti tervese, kus ta on kaardistanud terve Eesti, siis Tartu Ülikooli Raamat samuti tema oma arbu ja tiaara kaasaeg ja kõik me võime väga tänulikud olla, et Kangro oli selline suure töövõimega inimene, kes suutis niivõrd kiiresti ja niivõrd palju kirjutada. Me ju teame oma kirjanduse kultuuriloost, et meil oli väga suuri inimesi nagu Gustav suits, kes kahjuks viimistluse, viimistluse viimistles. Noh näiteks eesti kirjanduse ajaloos ei jõudnud esimesest köitest kaugemale, tema enesekriitika oli niivõrd tugev, et see surmas tema nii-öelda kirjutamisvõime ja suits ei ole mitte ainukene näide, neid on ka teisi. No on tõesti õnn, et Kangro suutis niivõrd palju kirja panna kasvõi näiteks kirja kuulutajagi ja see on ju mammuttöö muidugi kahjuks nii nagu igav mammuttööl on oma vead, nii et seal on andmestiku osas ju ka üksikuid puudujääke, eksimusi aga, aga see ei tähenda mitte midagi, vaid edaspidi võidu need täiendused sinna juurde kirjutada, aga see põhiosa on ikka praegu kirja pandud ja väga vajalikke Kangro oli selle tõttu ka huvitav, küllaltki palju kontrollis. Ta helistas õige sageli mulle kirjakulude puhul, et kuule, ole hea mees, et mul seda raamatut riiulis ei ole, aga ma tean, et sul või võib-olla, sest sest ma olen ju omamoodi raamatukogu ja nii nagu arvati, et Kangurile minul on võib-olla paremad täielikumalt raamatukogud, mis puudutab pagulaskirjandust siis ta lihtsalt helistas ja ütles, et ma helistan sulle 15 kümnendi pärast tagasi. Oleja vaata. Ja see oli ka suur pluss, et ta nii mitmele poole helistas ka, isegi kirjutas, kui tal mingisugust materjali oli tarvis oli väga suur ja tohutu kirjavahetus. Nii et Kangro oli täiesti ainulaadne inimene selles tõttu ta ei olnud mitte ainult kabinetiteadlane, vaid vaid ta oli ka väga populaarne inimeste ja seas, nii et ta oli väga kerge läheneda inimestele kontakti võtta. On olemas kahesuguseid kirjanikke. Ühed, kes on ka väga osavad Sõnameistrid vestluses teised selle vastu on vähem sõnaosavad näiteks Gustav suits kuulus ju nende hulka, kes vestluses eriti sõnaosav ei olnud. Ta ju, nagu me teame, ta kirjutas isegi oma loengud kõiki üles, nägi kurja vaeva sellega, et anda neile kirjanduslik kõrv. Hirm selle vastu aga kaks väga osavat kirjanikku, keda mina olen tundnud. Üks oli August Mälk. Nii nagu vaest kaaskirjanikud heatahtlikult jagasid ette. Mälk räägib paremini, kui ta kirjutab. Ja teine väga osav meister vestluses oli Bernard Kangro. Kui meil olid kooperatiivi aastakoosolekut, millele tavaliselt järgnesid veel direke liidu aastakoosolekud kokkutulekud siis oli päris lust pärastistel koosviibimistel kuulata Bernard Kangro ja August Mälgu mälestusi. Need olid äärmiselt põnevad ja väga sõnaosavalt edasi tuntud selle vastu näiteks August Gailit ei saanud kunagi võistelda ei kangru ega Mälguga oma juhtsustamis osavuselt aga oli ka küllaltki osav vestleja. Hoonete keskel programmi Meil on külas Kalju Lepik. Räägime kirjandusest, endistest kolleegidest ja kõige rohkem Bernard kangrost. Tema kui Võrumaa ja Lõuna-Eesti laulik ja teie, Järvamaa mees, mõlemale loodus, nii tähtis luules. Kas teie olete seda usku, et et on olemas lõunaeestlased ja põhja eestlased ja ja järvamaalased ja nendel on see et see looduse erinevus neika erinevalt mõjutab loomingus. Jah, ma olen täiesti seda usku nimelt Põhja-Eesti, ta on maastikule hoopis teine ja Järvamaa kuulub ka rohkem Põhja-Eestisse ja Lõuna-Eesti, eriti Võrumaa ja see on äärmiselt erinev. Ja need kirjanikud on ka võrdlemisi erinevad, sest nagu me teame, Põhja-Eesti on kui hüljes hakata lugema, siis neid ei ole eriti palju neid kirjanikke. Lõuna-Eesti Võrumaa kubiseb kirjanikest. Nii et ja ka võib-olla kogu sellesse loomingu ilmes on erinevus põhjaeestlane tunduvalt karmim. Oma loomingus võib-olla jaaguar selle vastu, lõunaeestlane on palju pehmem, näiteks minu hea sõber, kes suri Raimond Kolk. Tema luule on võrdlemisi pehmetooniline. Kui me näiteks võrdleksime minu luulega, mis on tunduvalt karmim, karmim nii et see kahtlemata looduse mõju on olemas. Ka tugev, mis mõjutab kirjanikku. Kangro puhul on seda märgata Kangron võrdlemisi pehmetooniline luuletaja. Ja nüüd mõned luuletused Bernard Kangro kogust reheahi metsas. Astun su varjava katuse alla, mets, sinu riiki ja oma kõheda argliku talla kastantsu, sammalde tiik, ehkki põõsastelt tugemul otsivad peod, uppumisohus kõik minu mullused mõtted ja teod sootuks hälbed rohus. Kõnnin ja kõnnin, ei kõrvale vaata, naerukad suud lubavad kõikjal mind sõpruses saata suured ja väikesed puud. Sõnajalg, sõrmed mul sirutab pihku võtta ja loe. Kes küll ei mõistaks pungade kihku, vaigune see on ning soe. Ja kas seal latvade keskel ei Ruuga orava saba. Jänesed magavad lahtise suuga, olen siin sõber ja vaba. Tulin su varjava katuse alla, mets sinu riiki nüüd oma kõheda argliku talla kastantsu imede tiiki. Kevadehaldjas teine. Säält ta tuli üle luha taeva sinast, teda saatis vald ja pilv Jakovi kisa. Maa pääl puhkes ükstapuha, kuhu astus lilleõis jõudis metsa ahmis, lahkus metsa peres väiksem putukas, kid, kahkus sibas, mis ta iial võis 100 kutset ainsas Teres ainsas pungas 100 kätt. Täpiline leherätt pandi talle kohe pähe selga, kirju suvekuub hallist samblast kingad jalga. Aga tuksuvasse pihku jooksid kõik, kel veres kihku. Ronis lähemale peagi samet, sõrmne riburaik. Ega sa ometigi vähe polnud neid, kes õide lõid, kullerkupud kastet jõid ülespoole, pöördud suuga kollast tolmu, silmad täis. Pääsusilmad naersid lillas vinetuses metsa serval. Kelle muuga linnud sõbrustada püüdsid temaga, kes tõuke pillas, kus ta aga eales käis noki kõhud kolm, kord täis, ise aga muudkui laula, ise aga muudkui lenda. Kuid ta läks ja laskis valla oma hellitavad peod. Enda padrikusse peitis ise joostes kingult alla, viimased kui ehted heitis neid nüüd veavad talle järgi 100 paari laisku härgi. Päike toetas vastu seina oma valged soojad käed kummelit ja maarjaheina lõhnama, son terved mäed. Pikas rohus, sihi kaotas täpiline kiri, käär. Viimaks lennuks tiivad laotas otsima, kus ilmaäär. Istun nukralt, vaatan järgi, puhu, tiivuline kaob päiksepaiste õitsvaid pärgi üle värske rohu laob. Korjan neid ja olen vaka. Põõsal tiksub väike lind. Kõrvus kumamas ei lakka. Lepatriinu ootab sind. Ma ise pean ennast ka lõunaeestlaseks ja ma tunnen, et teatud loodusepildid või värvid on nagu kuskil sügaval sees vermitud ja nii peab olema igaühel oma kodukohaga. Aga kui teie no panete silmad kinni ja mõtlete, et Järvamaa missis see dominant on, mis see esimene looduse niisugune? Järvamaa ju erineb veidi näiteks harjumuste Virumaast kuna see minu kodukoht on Pandivere kõrgustikul, seal on väga viljakas maa, aga seal me teame ka, me oleme kõik lugenud Tammsaare tõde ja õigust, midamoodi, see Tammsaare maastik on ja see ei ole mitte minu kodukohast väga palju kaugem. Ja Ma arvan, et mitte ainult loodus ei mõjusta ka kirjaniku, vaid ka kunstniku, minu nii-öelda ihu, illustraator Otto Paju, tema on pärit Virumaalt. Ja noh, on väga selge välja ütelnud seda näiteks. Lõunaeestlast on tal palju raskem illustreerida. Kui ta mind illustreerib, siis tal ei teki mingit probleemi selle tõttu, et ta elab sisse ja ta tunneb, et seal talle niivõrd ligilähedane, et see nagu iseenesest kasvab, kasvab välja omalooming sõnalises loomingust. Aga lõunaeestlase puhul tal ta illustreerib rohkem seda kui illustraator. Meie jutt on käinud neid Banklevaid radu pidi. Olen meenutanud mitmeid kirjanike Kalju Lepiku kolleege, kõige rohkem, aga Bernard Kangrot. Saate lõpuks Bernard Kangro luuletus noorepõlve luuletus. Pärast surma. Matke mind sinna maha, kuhu altari tuled paistavad kiriku taha. Matke mind sinna maha. Haud, tehke tasaseks päält kalmule, ühtegi puud, ärge mind varjama pange. Kuulen siis kellade häält kajama sülehange, kuulen siis kellade häält läbi suvede kuuma. Lamades mullal ikka mu süda ihkab tabada elu tuuma pärast surmagi armub. Pärast surmagi vihkab miljoneid hobuse, Cap trambib ülemu haua kummuli vastu mulda, tuhandeid sõitjaid vajub. Vaatan neid kaua ja kaua, kuni võõradki näod hoopis omaseks saavad. Kuni viimnegi raas nendest jäädavalt hajub. Eemal, kuid kohiseb laas. Kukuvad sinised käod. Hirmunult kuulavad haavad. See oli õhtutund Kalju Lepikuga ja Bernard Kangro luulega. Mosaiigi koostas Mari Tarand ja muusika valis Silja Vahuri.