Tere tulemas kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on Tallinna linnateatri muusikaala juhataja ja kõrgema lavakunstikooli õppejõud Riina Roose. Mina lähen Marje Lenk, head kuulamist. Kuidas elati, Riina? Tänan küsimast, ei tohiks kurta, ma võiks öelda, et läheb hästi. Täna, mil me teiega juttu ajame, on 25. veebruar. Meie sade jõuab kuulajateni teie sünnipäeval, 27. veebruaril. Sünnipäeva eel küsitakse ikka, mida ma sulle kingin. Mida teie olete selle küsimuse peale vastanud? No ma tõesti mingeid kinke ei oota, ma olen sellises eas, et mul mingeid asju vaja ei ole. Ja ma ikka ütlen, et kingime tõepoolest üksteisele, aga sellest me tunneme puudust, et saaks kokku ühe või teisega ja ja mitte niimoodi lihtsalt möödaminnes vilksamisi, vaid kui saaki maha istuda ja juttu ajada ja ja kohe kohe, et juttu ajada. Ma arvan, see on üks parim kink mõne hea sõbra poolt. Kas teie peate igal aastal oma sünnipäeva? Kunagi küll pidasin, aga nüüd enam ei pea ja ma arvan, et see on lihtsalt mida vanemaks saad, seda vähem tahad, seda virvarri ja lihtsalt elu on ka selline, et mu töö sisaldab nii palju suhtlemist niikuinii pidulikke momente väga palju. Ja siis ei kutsu enam, et jälle ja jälle kokku saama. No lapsepõlvekodus oli laudika kaetud ja palju külalisi ka. Ma ei ütleks, et külalisi oli väga palju, oli, aga, aga alati ikkagi peetia, noh, lapsel ongi see väga tähtis, ma arvan, tähtsam kui vanemast peast. Kas teil on mõni lapsepõlves saadud kingitus alles? Praegu ei tule meelde, aga, aga mul on meeles üks juhtum, see näitab, kui kasinalt ikkagi elati ja kui väikestest asjadest tunti rõõmu. Oletan, et näiteks ei olnud minu lapsepõlves saada ka poes isegi mitte värvipliiatseid ja siis ma sain sünnipäevaks ühe karbi ja kus oli yks imeilus lilla pliiats ja siis just juhtus niimoodi, et mul oli kott oli nurgast katki ja see lilla pliiats kadus ära kooliteel ja ma käisin seda otsimas ja otsimas ja no ma seda üles ei leidnud ja ma olen sellest nii kahju, sest see mu meelest nii nii ilus värv ja noh, tõesti, ma ei tea, kust see pliiatsikarp saadud olid. Poest seda igatahes müügil ei olnud. See on mul meeles. No praegu on poes kõiksugu asju müüa ja seetõttu on kingi valimine üks väga raske ettevõtmine. Teil on muidugi lihtne, võtate vardad kätte ja teete ise kingituse. Räägitakse, et te olete suurepärane kuduja. Ma ei tea, kas ma suurepärane kuduja just olen, aga aga ma siiski arvan seda, et nende asjade kinkimisega me võiks üldse ma ütleks niimoodi koomale tõmmata. Neid asju võiks meil kõigil vähem olla. Tuleme veel kudumise juurde. Te olete isegi Venemaa kuulsale näitlejale olekiyankovskile kindlad kudunud. Millal see juhtus? See oli tänu sellele, et Elmo Nüganen lavastas Moskvas nende kuulsate väga andekate näitlejatega ühte tükki ja kutsus mind sinna punti muusikaliseks kujundajaks. Ja siis me olime pikalt seal Moskvas ja siis siis need kindlad kududa. Seal Moskvas ei olnud tõesti probleeme. Miks te just tema välja valisid? Aitäh, ma ei valinud ainult teda, ma kudusin hinnadžuurikavale nimelised hinded, no see tundus selline tore, sest olema tuli niisugune mõte ja sai teoks tehtud. Te kudusite teist värvi lõngaga ka nime kindla sisse. Kuidas need kingitused vastu noh, nad olid väga üllatanud, siiralt rõõmsad, ma loodan Ma lugesin, et Hollywoodi näitlejannad hulgas on kudumine väga moodi läinud. Kootakse võtete vaheajal ja kootakse kodudeski. Kudumine pidi aitama närve rahustada ning suitsetamisest ja televiisori ees toiduneksimisest hoiduda. No teil ilmselt neid probleeme ei ole? Mul neid probleeme ei ole, telekat ma vaatan minimaalselt ikkagi koolis, õppisime kuduma ja, ja kuidagi mulle see istus, mustrite niisugune sobitamine ja värvide sobitamine välja mõtlemine, mis, mis võiks veel huvitavam olla tavamustrist ja, aga ma pean ütlema, et nüüd ma koon väga vähe sellepärast et see lihtsalt hakkab silmadele, et kui valida, kas lugeda või kududes, ma valin lugemise. Kas te olete ikka endale ka midagi kudunud või mõtlete ainult teiste peale? Olen kutsunud endale küll kampsunid. Täna teil ei ole enda kootud kampsunid seljas. Ilm on väga soe, oleks külm ilm, siis ma oleks pannud selga. Riina, te olite väga noor, kui te oma kodukohast Järvakandist lahkusite ja Tallinna õppima tulite. Mina käisin Järvakandis kaheksa klassi pärast kaheksandat klassi tulin Tallinnasse Georg Otsa nimelisse muusikakooli õppima. Nii et nüüd ma olen juba palju rohkem Tallinnas elanud, kui ma seal Järvakandis elasin. Aga muusikaga hakkasid ikka Järvakandis tegelema. Ja mul oli niisugune võimalus, et kui esimesse klassi läksin, siis tuli just sellel aastal sinna üks ergas klubi juhataja, kes andis klaveritunde ja sinna ma läksin. Vanemad ei sundinud, läksite vabatahtlikult. Tõesti, ma läksin vabatahtlikult, mind ei sundinud keegi. Kodus klaverit ei olnud, harjutasin seal samas klubis, kus ma tundides käisin, mitu aastat ema-isa vaatasid, et kas ikka tuleb asjad sageli alustatakse ja ja kui selgub selle proovimise ja harjutamise nisugune suhteline rutiinsus, siis ju väga paljud jätavad pooleli. Aga ma ei oska päris täpselt tagasi mõelda, et kuidas mind ära tüüdanud, igatahes tüüdanud seal muudkui harjutasin, kuni lõpuks mulle siis osteti klaver pärast kolmeaastast õppimist. Nii et see oligi muidugi tol ajal ka väga suur väljaminek. Klaverit ei olnud ju ka niimoodi Järvakanti poodi ostad, klaveri toodi, ma mäletan Vändrast see oli niisugune väga meeldejääv päev ka, kui ma sain endale klaveri. Ma isegi ei tea, kuidas otsus tuli, jumal ikka, endal oli väga suur tahtmine edasi õppida. Georg Otsa muusikakoolis olid paljud tulnud üle Eesti erinevatest kohtadest ja elasime niisuguses ühikas ja alguses ahju kütta ja ise hakkama saada sellega ja ja noh, üleüldse tuli kõigega hakkama saada. Muusikakool oli väga tore, ma arvan, et sellel ajal, kui mina õppisin, Mulle lihtsalt tundub, et rohi oli rohelisem, aga igatahes me oleme hiljem rääkinud ka õpetajatega, et olid ilmselt ühed hiilgeajad, sellel koolil sattus palju toredaid koos tegutsevaid õpilasi kokku ja, ja õpetajad ka väga palju häid ja toredaid, kellega ma siiamaani suhtlen. Sel ajal hakkas välja kujunema ka vokaalansambel Kiigelaulukuuik. Jah, ja siis, kui me õppisime meist üks osa sellest kuuikut Konsis praeguses muusikaakadeemias siis tekkis kuuik sellisel moel nagu teda teatakse Te laulsite juba Järvakandis. Ja mul oli lauluõpetaja selle esik, ma laulsin seal kooris ja ansamblites ja, ja vahel ka üksi ja, ja see tundus tol ajal väga tähtis, et saaks ikka üles astuda ja ma arvan, et sealt see pisik ikkagi tulin. Kiigelaulukuuik enam ei tegutse. Ei kuna see ikkagi oli meil kõikidel niisugune hobi korras tegemine ja, ja me tegime seda mingi aja väga intensiivselt, väga tõsised, kui me ikkagi alustasime tõesti nagu iga päev oli proov, nädalavahetused kõik igal juhul ja ja, ja see oli väga hea kool. Ma arvan, et kui seda ei oleks olnud, ma ei oleks võib-olla ka edaspidi sattunud paljude asjade juurde. Ja tal oli veel see asi ka, et ta tõesti kasvatas mind muusikaliselt, tervitas kõrva ja iga asi saab millalgi otsa, et intensiivsus, kui see ära vajus, siis tundus, et noh, niimoodi aeg-ajalt mööda minnes teha, et see pole see Ja see kõik sai alguse tänu Tõnu Kaljuste. Tõnu Kaljuste meile need noodid eriti keeruliste seadetega ette pistise alguses me arvasime, et ta teeb nalja, et see ei ole võimalik neid üldse ära laulda ja aga igasugu asju on võimalik teha, kui teha tööd. Üks kuulaja küsib teie käest, miks te konservatooriumi minnes valisite koorijuhtimise mitega klaveri eriala. Ma õppisin ka otsa koolis koorijuhtimist koorijuhtimise eriala juurde käis ka muusikaõpetaja, muusikaõpetaja kutse. Tundus mulle ka niisugune paeluv asi just oma õpetaja eeskuju tõttu. Ja, ja klaver mind ei huvitanud sel moel, et, et mul ei olnud niisugust tahtmist iialgi. Tahaks pianistiks saada, kes hommikust õhtuni seda kontsert elu elada. No koorijuhtimist õppides tuleb ju ka väga palju klaverit mängida. Korjejuhtimine sisaldab igasugu komponente klaverit ikka loomulikult sa pead oskama lugu kuulata ja, ja mängida ja, ja seal peab olema terav kõrv. Ja sa pead oskama selle seltskonnaga elda ja seal peab olema, ütleme, kui sa detaidlus koori nagu koorijuhid tavaliselt ikkagi teevad, siis sul peab olema hobuse kannatus ja ja väga palju isikuomadusi, mis on ehk kaasa antud, aga mida saab ka endas ikkagi arendada. Ja ütleme nii, et tuleb võtta seda koori, kui pilli tuleb õppida niimoodi, et oskaks seda pilli käsitleda. Kuidas seda kätega tööd õpitakse? Seda õpitakse ka puht tehniliselt ka, et käsi väljendaks seda, mida sa mõtled, aga ma arvan ka, kõige tähtsam on ikka see, et muusika tundmine läbi laulmine ise väga palju läbi mängida muusikat ja seda literatuuri tunda. Nii et kui su koor laulab, et sa kuuleks ära, kes laulab õigesti, kes valesti. Kas te peeglis olete ka kätega vehkimist harjutanud? Tol ajal pidi mingi eelaja harjutama ka, eks ole, et ise näeks, missugune sa välja näed, kui sa nende kätega vehid, olite endaga rahul? Ma ei oska arvata, kas ma olin rahul, ma tean, et õpetaja muuga sageli rahul ei olnud, et ta oli väga nõudlik ja kes teie õpetaja oli? Otsa koolis oli Silvia Männik. Ma arvan, ta oli väga õigustatult nõudlik, pigistas välja sealt niipalju kui pigistada andis. Kestik konservatooriumis juhendas, oli Merike Toro õpetaja ja kui ma nüüd tagasi mõtlen, ma alati oleks võinud rohkem õppida, see on vana lugu. Aga mentaliteet tuleb õppida ja harjutada, et see oli ikkagi valdav. Ikkagi läksime hommikul vara kooli, kukkusime klaverit või mida tahes, harjutama seal. Ja see on tulnud kasuks. Siin on teile selline küsimus. Kui te muusikaakadeemiat hakkasite lõpetama, kas te mõtlesite siis ka oma koori loomise peale? Vist mitte, kuna Muusikaakadeemia ajal oli meil selle kooriku tegevusega intensiivne, siis mulle tundus, et see oli üks oluline tegemine, et veel mingit koori sinna juurde teha. Sel hetkel ei olnud mul igatsust. Aga mis töögade peale akadeemia lõpetamist raha hakkasite teenima? Mingil määral me saime selle kooriku esinemisega ka tasu ja siis ma läksin tööle praegusesse vanalinna hariduskolleegium, mis tol ajal oli ta lihtsalt muusikamaja ringid. Kust see asi alguse sai? Mingi koormus oli seal ja aga kui oled vähenõudlik enda heaolu suhtes, siis saab hakkama. Te ütlesite lastega ja mulle see väga meeldis. Ja ma pean nüüd eriti, mulle meeldis solfeedsut anda, sest see on alati üks niisugune nagu hirmusõna. Kui keegi meenutab, et miks ta ei muusikakool pooleli või, või mis seal kõige hirmsam oli, siis tuleb alates ja solfedžo. See ongi raske asi ja väga pikka treeningut nõudev asi. Ja kui seda ja deep mõni õpetaja, kes ise eriti ei ole sest vaimustatud ja on pisut tülpinud ja ja ei viitsi sellega niimoodi tõeliselt tegeleda, siis, siis see kandub ka lastele üle ja sellepärast palju ma olen seda kuulnud. Aga ma pean ütlema, et minule küll meeldis. Tuleb ise vaimustuda sellest, siis on võimalik seda päris huvitavalt teha, ma arvan. Kui teid kõrgemasse lavakunstikooli muusikaõpetajaks kutsuti kas mõtlesite selle ettepaneku üle, kaua? Ei mõtelnud, ma olin siis nii noor ka, et mulle tundus väga kutsu. Aga tõesti juhtus niimoodi, et, et Talyn just lugesin sirpi sirbis oli tagaleheküljel. Et võetakse vastu uus lend lavakunstikooli ja, ja ma olin just käinud mingisugust, ma ei mäleta üldse, mis tükki vaatamas ja kes see oli, kes seal laulis hästi, koledasti, tõesti kuidagi nii kukkus jube niisugune armetu välja, et see jäi mulle kohe kõrvu. Ja need olid järjest, eks ole see teatritükk siis ma just lugesin seda sirpi, mul oli käsi veel lehe peal, ma keerasin, helistas mulle Ivika Sillar kutsus mind sinna tööle ja tundsite kohet mappi Lähen sinna minema. Ma ei tea, kas ma nüüd nii suureliselt tundsin, aga, aga mingisugune märksa justkui oli. Võib arvata, et lavakunstikoolis on muusikaõpetaja töö pisut teistsugune. Kui nüüd jälle tagantjärele mõelda ja võrrelda Ta muude õpetamistega, ega ta ausalt öeldes täiesti hoopis teistsugune ei ole ka õpetaja töö mingil määral ikka ühesugune, õpetad sa väikseid või suuri, selge see, et midagi erinevat ja mõni asi võib-olla lihtsam suurte inimestega, aga vahel võib-olla jälle ei ole ka, et väikestega on võib-olla see lihtsused, nad on veel rikkumata või, või see võimalus on suurem neid kujundada. Nii et noh, nii suur see erinevus ei ole ka selge see, ütleme, lavakunstikooli üliõpilased, me ikkagi eeldame, et nad on üle Eesti sinna kokku valitud, et see peaks olema üks igatepidi ergas seltskond. Ja nad on ka musikaalsed inimesed. Jah, kuigi see ei ole eeltingimus, kui kellelgi on ikkagi mingisugused väga suured eeldused tuntakse ära erialaliselt, aga musikaalne ei ole, siis, siis et ta sellepärast ukse taha. Ja, ja seal me näeme siis, mis pilt tegelikult meie koolides valitseb, et ikka kipub nii olema, et tüdrukud on õppinud sageli muusikakoolides, on rohkem nooditundjad ja poiste hulgas on nii, et neid nooditundjad on alati vä? Viisipidajaid on ka alati vähem ja, ja siis nad on alati mitte alati aga väga sageli kurvad, et miks neid ei pandud sinna või tänna kooli, muusikakooli, Haagi ja seal on palju sellist kahetsusliku, aga siiski 18 19 20 aastat, see on ikkagi nii noor inimene, seda annab veel kujundada ja vormida ja ja anna asja, mida muidugi enam ära ei õpinooti tundma enam ei õpi, solfedžo ei õpi selle seas, aga laulma õpid küll, just ja musikaalsust saab arendada. Mingisugune musikaalsus aste on igas inimeses lihtsalt väga erinev. Ja öelnud, et te olete eelkõige tudengite julgustaja. Kuidas seda mõista? Igaüks tajub ju, et, et ma ei ole nii kõva laulja või see viisike võib viltu minna, siis inimene tavaliselt ise pelgab seda mõtet üldse sellest hirmust üle saada. Inimene julgeks häält teha, et see nõuab julgustamistest, et laulmine on väga intiimne inimese väljendusvahend. Teie õpetate ansambli laulu koos laulma. Eks õpetaja töös üldse ükskõik, kus ma arvan, on see, et sa saad oma kogemusi ja oskusi, mis on elu jooksul kogunenud jagada. Ja kui siis lähebki kellelegi korda CV kukubki õigesse kohta ja sealt peegeldab tagasi ja, ja ikka ja ma olen seda ennegi öelnud, et kõige rohkem valmistab rõõmu justkui keegi, kes on eelnevalt väga niisuguses kas kehvas seisus või, või pole üldse tegelenud, aga tahab seda väga teha, võtab asja väga tõsiselt ja siis ja mingi hetk saab pihta, eks ole, see, see on silmist näha, kui inimene saab äkki selle nõksu käteta ongi võimeline teistega koos laulma oma häält, et ta ei lähe sellega metsa. See nõuab ka ja niisugust rutiinset harjutamist ja vahel on see kõigile mulle ja neile tüütu. Aga ma ikka vahel ütlen, et kui keegi leiab mingi muu nõksu, kuidas seda saada, ilma harjutamata, siis andku mulle ka teada. Meie fonoteegis on üsna palju laule, mille esindajateks on kõrgema lavakunstikooli erinevate lendude tudengid. See on ju väga hea näitaja. Jah, ja seal salvestamisel on muidugi see ajaloomoment ka, et jääks mingi jälg, et need ei ole sellised asjad, mida nüüd paneks plaadi peale hakkaks müüma aga suur kokkuvõtmine alati, kui pead midagi salvestama ja ja et jääks tõepoolest jälg ja mõnel asjal täitsa kannatavad kriitikat. Kui te olite mõned aastad kõrgemas lavakunstikoolis töötanud, pakuti teile muusikale juhataja kohta Tallinna linnateatris. Kuidas te sellesse ettepanekusse suhtusite? No ma mõtlesin, ega mul ju kaotada midagi ei ole ja mul tõesti tundus, et seal on mingisugune lühiajaline katsetus, et seda tööd seal ette kujutada ei osanudki. Mõtlesin, et eks ma siis natuke aega olen ja vaatan, mis saab. Ja te pidite hakkama ennast jagama kahe töökoha vahel. Tuli olla teatris ja tuli olla koolis. Jah seda ma olen siiamaani enam-vähem suutnud teha, aga seal on väga palju ühist ja üks on täiendanud teist. Kas endine muusikale juhataja Olav Ehala juhendas Tiit ka pisut jagas näpunäiteid Olav Ehala eest nõu ei andnud, tema oli see, kes soovitas mind sinna lavakunsti koolima pärast sain teada. Olav Ehalaga on meil olnud pigem niisugune väga tore koostööst seoses kiigelaulukuubikuga ja tema seadete lugude laulmine ja tungimine sellesse maailma sellesse harmoonias. Ja see on olnud üks suur kool omaette. See on üks sedasorti asi, et ega seal ei oska midagi rääkida ja igaüks teeb seda isemoodi ja pealegi palav Ehala tema. On ju helilooja tema alati ise komponeeris. Miina ei ole helilooja, mina olen kas tellinud, kelleltki või või mingite lugudega ise kuidagi läbi ajanud ja seal on juba see suur erinevus. Millise lavastuse järel te hakkasite teatris kindlamini tundma? Ma olin siis, ma peaks ütlema ei tunne ennast siiamaani kindlalt. Ma ei oska küll nii-öelda, et alati on segadus ja niisugune tunne, et teid ei tea ja ei ole ideed ja. Ma käisin hiljuti linnateatris vaatamas teie koostatud kava Eesti filmi laulud. Etenduse lõppedes tõusis rahvas saalis püsti ja hüüdis braavo. See on minu meelest suurim tunnustusmisse. Teatris olla saab. See on tõesti tore, kui publik tänab sind ja on rõõmus ja see vastane Nende parimast koostööst kool ja teater, et kõik need, kes seal kaasa löövad, on lavakunstikoolis õppinud ja natuke seda vokaalansamblit saanud ka. Ja siis on mul endal teada, mis me nendega ette võime võtta, kuhumaani minna, millise raskusastmega lugusid läbi närida. Et lihtsalt kõrvalt võtta, siis ei riskiks niisugust tükki teha, seal on need mõned sead. Ta on ikka päris krõbedad. Ja alati peab tegema niimoodi, et on natukene pusimist ka, et igas loos on mingi pähkel või, või peaaegu igas. Kui on niimoodi parasjagu pusimist, siis pakub rõõmu sellest jagusaamine ja kui ta siis lõpuks kõlama läheb, see on niisugune jälle õnnestumise tunne. Ma arvan siiski, et see on see, et koolis on saanud seda trenni alla ja, ja igasugu asju läbi pureda, siis on võimalik võtta ette niisugust riskantset tükki. Ma ise selle teemaga tegelesin, ma arvan, aas tatsan, vaatasite filme ja vaatasime filme ja, ja see filmiaasta oli ka mingil moel tõukeks vastavalt Eesti filmi noh, just jälle, et mitte ainult kitsalt film, vatt, ka kõik see, mis seal ümber on mitte ainult laulud lihtsalt filmist vaid vaid veel natukene kaugemale minna ja mõned asjad on niimoodi. Ta ei ole otseselt filmist laule ka kuidagi selle ümber olev asi, mis tundus ka oluline kas siis ka laulule kavva võtta või jutuna. Jah, see ikkagi selle kultuuriloolise tausta loomine, sellega tutvumine see mind väga paelunud ja, ja oli tore, et oli hulk noori näitlejaid, kes sellega kaasa tulid. Te olete ise ka laval terrigeerite, mängite pilli, esitate publikule viktoriiniküsimusi ja tundub, et te teete seda kõike suure mõnuga. Ja see pakub rõõmu tõesti sellepärast, et reeglina publik tuleb alati kaasa. Ja viktoriin on ju ka selline asi, et see ei ole mitte see, et näidata, kuidas me teame ja ei tea, vaid vastupidi, lihtsalt ärgitada inimesi mõtlema ja ja viktoriini käigus jäävad paljud asjad meelde, et kui sa selle Te otsas rohkem istud ja mõtisklenud ja pakud ja see, kuidas asjad meelde jäävad, kui lihtsalt uuristada asju ette, siis need ju meelde ei jää. Ja see viktoriinimäng me tegime seda seal teatrilauludes, ka meil oli seeläbi katsetatud. See läks ootamatult hästi käima ja tekitas niisugust rõõmust elevust. Selle tõttu me tegime siis nüüd filmilauludest samamoodi ja seda on tõesti tore teha, näed, kuidas inimesed muutuvad, hasart, seks ja julgevad pakkuda ja ja vahel on väga vaimukaid vastuseid ja. Te olete seda kava õige palju esitanud, aga ma vaatasin, et ei, ta jääb ikka üks või teine number naerma. Ja ei, no seal juhtub igasugu toredaid asju tõesti, kuna see kõik sünnib alati siin ja praegu, siis siis ikka on alati mingeid ehedaid hetki. Kuidas läheb linnateatri segakoorile? Läheb laulupeo tähe all, millal nüüd seekord lavakunstiüliõpilased ka sinna punti võetud ja teatrist on meil ka tehnilisi töötajaid seal hoogsalt kaasa löömas. Neid on kokku 50 inimest. Ja asi on väga tõsine. Kui ma vaatasin ühte laulupeo proovide graafikud, kus oli kirjas, mis koor kuskil omaettelaulmise peab tegema ja siis seal oli üks koor, mille nimi oli ajapuudus, sellepärast väga vaimukas, lähtuvalt sellest laulupeo pealkirjast, Aja puudutus. Ajapuudus täiesti, ma mõtlesin, see kõlbaks meile ka, no ma arvan, see kõlbab paljudele. Põhiline on see, et kuidas saaks seda aega üldse saaks kaku seda seltskonda. Aga no me oleme saanud. Siin on teile selline kuulajaküsimus. Kui te peaksite mõnele välismaalasele, kes pole kunagi Eestis käinud ega meie laulupidudest midagi kuulnud lühidalt selgitama, mida suvel toimuv laulupidu endast kujutab. Mida te talle ütleksid? Aitäh seda on väga raske inimesele, kes sellest midagi ei tea seletada, sest see on väga meie isiklik asi. Laulupidu on vaja meile endale, see, kas keegi tuleb ja vaatab, see on täiesti teisejärguline, tore, kui vaatab, aga ütleme nii, et ega midagi ei juhtu, kui vaata. Me peame seda iseendale tegema. Ja kui meile endale seda vaja ei ole, vat siis ei olegi teda vaja, seda mitte mingil juhul ei tahaks, et nii juhtuks. Ja ma ei tea, mis nendele ütelda. Võib-olla seda, et see on meie rahvuse manifest, statsioon see on see kõige-kõigem, mis meil on, kui sinna ikkagi tuleb, kui lavale ja platsile üks kümnendik peaaegu Eestit võib-olla natuke liialdan, aga no midagi sellist siis on ikkagi väga oluline ja ja niisugune ergas osa, nii need, kes laulavad kui need, kes kuulama tulevad. Ja, ja see traditsioon, see on väga omapärane, sest et keegi ei viitsi kuskil mujal enam üldse kuulata niimoodi tundide viisi koorilaulu. See on see, mida me peame ise hoidma, ise väärtustama ja kui keegi kõrvaltvaataja saab sellest aru, et seal midagi erilist, väga tore. Aga ta ei pruugi saada ja no ausalt öeldes ei ole ka midagi katki. Te kuulute laulupeo lavastusmeeskonda. Millega te siis olete tegelenud? Mul oli kahtepidine ülesanne. Hirvo Surva, kes kunstiline juht kutsus mind kaasa mõtlema teemal ajalugu. Esimese päeva kontsert on pühendatud laulupidude ajaloole ehk siis igast peost võetud üks lugu igast seni olnud peost. Neid on 25 ja, ja seal sellel valikul seal on igasugu lähtepunkte, kuidas koostatud seda kava ja kindlasti aja möödudes teeks jälle ümber selle ka sellesse ajaloosse tungimine ja siis selle esimese päeva lauliku taha sai üks niisugune ajatabel ka tehtud. Et mis siis nende laulupidude juures on olnud oluline, mis on neid mõjutanud ka mingeid vahepoliitilisi ajaloolisi sündmusi välja toodud. Et oleks ka selgem pilt olnud laulupidudest. Selle tegemine võttis päris jupi aega, aga oli väga huvitav tegemine. Ja teiseks, nüüd kui see pidu tuleb, siis kokku panna lavastusliku külge, selle eest hoolitseda hästi laulupeol ikka laulate ka, nii palju, kui vähegi saan, kui palju mul seal veel muud tegelemist on, ma ei oska seda praegu päriselt määrata, aga võimaluste piires igal juhul. Palju vaidlusi on tekitanud õlle müük laulupeo ajal. Kuidas teie sellesse kõigesse suhtutud? No mina olen seda meelt, et õlle müük tuleks ära lõpetada seal laulu väljak sellel ajal, kui see laulupidu seal toimub, ta on ikkagi pühapaik ja pühas paigas lihtsalt ei jooda, ei õlut, veini ega midagi jai laulda õlles peaga hümni, ega mu isamaa on minu arm. Persona saatekülaline on Tallinna linnateatri muusikaala juhataja ja kõrgema lavakunstikooli õppejõud Riina Roose. Üks raadiokuulaja paluti rääkida nendest toredatest, jalg ratamatkadest, mida te olete koos oma tudengitega teinud. Rattamatkad said alguse niimoodi, et me käisime ühe oma pundiga iga suvi matkamas, nädal aega tõlkidega ja siis ka üliõpilastel tekkis huvi ühel seltskonna ühel kursusel ja me läksime matkale nendega, nad olid väga hasart, see oli väga tore, oli see ja selgus, et nad ei ole mitte kusagil mööda Eestit käinud. Ei hüppa saares ei, ei seal Ants Laikmaa muuseumid, Need, mis meil tundusid kunagi kooli ajal, et kohustuslikud kohad, mis me kõik läbi käisime, jah. Ja siis mulle tundus, et siis on vaja nendes kohtades käia. Ja kuidagi see sealt hakkas arenema ja siis tundus, et kahte matka suvel alati ikkagi ei jõua teha, et tuleb keskenduda üliõpilastele. Ja nendega me oleme nüüd vastad käinud. Mis on üks tõesti üks tore ettevõtmine ja vahel on neid rohkem, vahel on huvilisi vähem. See on vabatahtlik, sõltub kursusest, kursuse vaimust ja muidugi ajast ka jälle, sageli viimastel kursustel satuvad kas tükkidesse või kuskile filmidesse, aga aga eriti alguse aegadel on seda tore teha ja ja need on niisugused kultuuriloolised matkad, et, et asi oleks ikkagi tõsiseltvõetav, siis keegi teeb ettekande ka sellest kohast või isikust, kellega seal koht on seotud. Siis ikkagi jääb vähemasti see meelde, millest ise oled ettekande teinud. Te olete matka ajal ka kirikus laulmas käinud ja ikka võimaluse korral ära kasutanud kõik, mida see maastik pakub, kus te ööbite, kas telkides või oleme ka kas tuttavate pool või kuskil mingites kokkulepitud kohas. Ja ma peaks ütlema, et mulle meeldib ikka see Lennart Mere ütlemine, et Eestis peab niimoodi saama käia ringi, et võid ükskõik kust alust kummikuid laenata. Ma peaks ütlema, et nii on. Tõesti, ükskord oleme kohanud niisugust mühakliku suhtumist, aga üldiselt ollakse alati väga lahked aitama. Ei ole veel juhtunud, et küsid kelleltki vett Ta või, või et ei tohi kellelegi maa peale oma telki üles panna või? Kas helilooja Mart Saare kodupaika hüppas saarele saab ikka jalgrattaga sõita? Ja väga hästi, kõigepealt tuleb rongiga sõita Olustverre ja siis sealt hakata minema rattaga. Soovitan kõigil seda teha, autoga kohale sõita, see ei ole see. Ma arvan, et passaare on üks niisugune haruldane koht, kunagi ütles ott Sandra, et palju on niisuguseid kohti, kus on keegi suvitanud imeilusates kohtades tsivilisatsioonist kaugel. Aga et Mart Saar ikkagi elas seal aastaringselt lapsepõlvest niikuinii, ja siis pärast enne teist ilmasõda elas ta ka ju aastaringselt seal soode ja rabade keskel just kõigest sellest mürast ja kärast, et ja teedevõrgust kaugel ja ja sai hakkama, elektrit ei olnud ja ja see on looduslikult nii võimas koht. Mart Saar tõepoolest oma loomingus igati peegeldab seda, kust tema pärit on, millises keskkonnas ta on kasvanud ja elanud. Ja vaatamata sellele, et vahepeal pikalt õppis Peterburis, suurlinnas ja ja elas Tartus ja, ja lõpus ka Tallinnas. Aga see hüppas, saare on ikkagi tema sisu. Sellest saab aru siis, kui sinna kohale minna ja mitte ainult sealt läbi tuhiseda, vaid ikkagi seal olla ja samu radu mööda käia ja istuda ja mõtiskleda. Ja Mart Saar ise, kuidas ta ütles, et vähem kilomeetreid, rohkem muljeid mitte siis ruttu-ruttu sinna-tänna, vaid tõesti seda lasta endast läbi seda, mis seal õhus hõljub. Ja no tänus hüppas, Saarele on minule küll väga lähedaseks saanud rabamaastik. Et ma ennem ei osanud seda tähele panna või väärtustada ja ja rabal ja sool on olnud kunagi niisugune pigem negatiivne märk, kusjuures, aga aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem ta mulle meeldib ja kunagi Andres Vanapa on ütelnud, et et rabamaastik on mu hinge peegeldus. No ma olen ta ka väga nõus. No neid koorilauljad, kes on Mart Saare kodukohas käinud, suudavad kindlasti ka tema laule paremini laulda. Laulda ja vähemasti mõista sellepärast, et siin on muusikateadlased ja koorijuhid on ka omavahel arutanud, et kui nüüd uuel Eesti ajal on esitatud eesti muusikat mujal maailma, siis Cyrillus Kreek Ta on läinud väga hästi, igal pool. Tema esitamine on väga paelunud publikut ja mõistetav aga Mart Saart esitletakse vähem ja ja ta ei pruugi võõrsil kohale jõuda. Ja ilmselt ei pruugigi sellepärast, et seal on mingi selline, kuidas öelda kohalik juurikas sees. Ja ma ikka mõtlen, katsuksime ise tast aru saada, katsuks ise temaga rohkem tegeleda ja teda ainult juubelit ajal korraks niimoodi üles kloppida. Väidet Ta võiks olla ei püsirepertuaaris. Ta ei anna ennast loomulikult nii ruttu kätte, et on keeruline, ta nõuab väga palju õppimist ja, ja võimekat koori nõuab suurt koori. Aga põhiline on see, see tuum. Seda ei saa niimoodi, et õpit juhti ära ja on asi selge. Te olete muuseumi pärast päris palju südant valutanud. Kuidas seal lood praegu on? Ega seal lood eriti kiita ei ole, aga eks see on vist üleüldine suhtumine, kui see hoiak raha jagajatele käsuandjatel on kogu aeg selline turumajanduslik ja kõik peab ennast ära tasuma, siis siis niisugused kohad ennast kohe kindlasti selles mõttes ära ei tasu. Nende äratasumine on hoopis muus sfääris ja nõuda, et seal käiks mingid rahvamassid ja tooks tohutult piletitulu sisse, koht kaotab oma väärtuse, see ta väärtusest on, et ta on selline vaikne ja, ja igal pool ei pea käima mingi tingeltangel ja puutetundlikud kraanid ja see on minu arust nüüd läinud juba täiesti hulluseks, et kui ma lähen kuhugi muuseumisse, seal 100 ekraani kõik vilgub ja ma pean neid seal näppima ja siis mul tekib küsimus, mis ma siis sinna lähen, võin kodus neid ekraane vaadata. Et ma arvan, et see läinud üle võlli. Eriti oluline on seal, ma loodan, et see püsib ikka hääles ja teda saab aina ikka veel kasutada. Ka on see koduorel, mis on aastast 1887 ja mis Mart Saare sugulased metsamehe tehtud lihtsalt, nii nagu ta oskas. Ja mõelda, sellises metsatalus on selline suur koduorel, mis teeb väga head ja kõva häält. Ja on siiamaani olnud, kasutusel, saab mängida. See juba üksi on niisugune väärtus. Aga põhiline on ikkagi koha vaimsel paiga vaim. See on kõige olulisem. Kestra räägib emis nurga alt, eks ole, et ei saa loota, et esimese klassi lasteparvega lähed sinna ja siis paned plaadi peale, nad kõik peavad sellest vaimustuma. See nõuab peent lähenemist ja ja ega mul ka retsepti ei ole, kuidas alati peaks tegema, ma ei tea, see ei ole nii lihtne, ma õppisin ise otsa, koolis ma ju ei olnud nii, et lõpetan otsa kooli prae, siis nüüd olin kohe Mart Saare vaimustuses. Kuigi minu õpetaja Silvia Männik oli suursaare austaja ja süstis seda ja see kindlasti jäi mulle sisse, aga see ei tule nii kähku. See nõuab aega. Nii et ma arvan, et kord elus peaks küll kõik seal ära käima. Ta muretsesid sinna ka plaadimängija. Jah, me tegime ühe korjanduse linnateatrirahvaga see oli küll üks sõrmenipsu kaugusel, ainult seal ei olnud keeruline, see oli lihtsalt vaja teha ja. Üks raadiokuulaja kirjutab. Ivo Linna ütles ühes intervjuus. Meie emakeele kõla on võrratu. Meie sõnavara on rikkalik. Eesti inimesele peaks laulma eesti keeles. Mis teie, Riina arvate, miks meie noored lauljad eelistavad inglise keeles laulda? Ma arvan, et see probleem on laiem, miks me ütleme, džauja okei, okei, miks kunagi omal ajal, kui oli inglise keeles laulmine keelatud siis tundus see, kui, kui kuidagi said jala ukse vahele või kuskil õnnestus laulda, siis see tundus, nagu oleks ühenduses muu maailmaga. Sellel oli täiesti teine tähendus. Praegusel juhul on ilmselt ettekujutus, et siis äkki maailma avaneb, inimestel. Ei oska seda muud moodi kommenteerida, et ma arvan, et see nõuab veel kasvamist, et jõuda sellele arusaamiseni, et kui tähtis on emakeel. Ma ikka ütlen, et sellelt jubedalt Johutamisega Me kaotame eesti keelest nii palju ilusaid sõnu kui öelda tegemist head aega, hüvasti. Seal on iga kord hea soov sees, seal oleks hea võimalus teineteisele head soovida. 1967. aastal kirjutas Gustav Ernesaks artikli pealkirjaga aastal 2017. Seal on sellised read. On leiutatud mitmesuguseid filtrid ja vaikuse tabletid individuaalseks tarvitamiseks, sealhulgas ka zhanrivastased pillid. Neid kasutades ei kuule te näiteks sulle isiklikult mitte meeldivat muusikaliiki. Selliseid tablette veel ei ole. Aga mõte on väga teravmeelne ja noh, juba Tammsaare ütles kolmekümnendail aastail kui raadio võttis võimust. Et igaüks, kes nuppu keerab, võib teisi terroriseerida sellega mõelda kolmekümnendatel aastatel. Missugune terror praegu käib, teil on ju eriti tundlik kõrv ju ta ikka tundlik on tõesti väga, väga tüütu on pidev müra, mis igal pool on. Vahel tuleb küll lootusetuse tunne peale, et ei ole mitte kuhugi pageda, et, et ei ole võimalust kaitsta ennast, on niisugused kohad, kus sa pead vältimatult käima, ma ei ole esimene, kes vaevleb selle all, eks ole, et sa lähed kuhugi poodi nii ruttu kui ma sealt ka läbi tuhisen, ma pean teda temakat ja seda sõna otseses mõttes seal kuulama. Ma ei tea, kes selle välja mõtles, et see on see, mis inimesi ostma kutsuv, see on, ma arvan, on kõvasti mööda pannud. Ma arvan, et see on ka üks põhjus, mis tegelikult väga inimesi ruineerib ja need, kes ütlevad kogu aeg, et ah, ma ei pane tähelegi. Ta ei pruugi tähele panna ka alateadvus, kõik selle salvestab see kuhugi, kõik talletub ja siis siis ma ei tea, milleks ta muutub vihaks, pahameeleks, mingiks ärrituseks, mingis muus hetkes. Te tahtsite vaikuse parteid teha, kas see partei on juba loodud? Partei on loodud ja aeg-ajalt käime koos ja peame vaikseid istungeid. On juba mingeid tulemusi mida tulemuseks pidada, ma ei tea, kas vaikust juurde on tulnud, aga meil endal on palju, mille ülem rääkida ja mille üle vaikida. Kas te päevikut ka peate? Ei pea, ma olen väga nigel kirjutaja, mul on küll märkmik, niisugune suur ja paks, kuhu ma kirjutan sisse, mis on vaja päeva jooksul teha. Aga endiselt mul ei ole neid elektroonilisi märkmikke. No aga kui te hakkate kunagi memuaare kirjutama, siis te satute raskustesse. No vaat ilmselt siis ei, ei kirjuta neid. Aga külalisteraamat on teil kodus? Ei ole. Kui teil külalisteraamat oleks, siis seda vaadates muutuks nii mõnigi inimene väga kadedaks. Te olete vanalinnas ja võib vist küll öelda, et teie uks on sõprade ja tuttavate jaoks alati avatud. No vot, kui ma seal ise kodus oled, kas ma olen väga palju lennus, aga millal ta alati avatud annan, 24. veebruari hommik, kuna see just need värskelt oli, oli väga tore lipu heiskamise tseremoonia ja sellel on jälle sedasorti võlu, mida kirjeldades edasi ei anna. Eriti tore on vaadata, kuidas inimesed tulevad lastega, et lapsed on kukil ja ja ma kujutan ette, kui kuskilt kaugemalt nõmmelt või, või Piritalt tuled, sa ei ole lihtne ettevõtmine, aga tullakse kohale ja kuna ma elan sealkandis, siis mul on olnud võimalus inimesi kostitada pärast kohvi ja teega ja ja siis me oleme seal ikka võtnud laulmist. Jah, see on väga Tra hingekosutav tegevus, sisend, seltskondlik vestlusviktoriin. Viktoriin ka Eesti teemal. Tuleb korrata ühte ja sama kogu aeg ja alati on keegi uus ja alati uusi küsimusi, aga tuleb alati ühte ja sama ka võtta läbi ja, ja mis auhinnaks on? Auhinnaks on mõni hea raamat mis kuskilt on näppu hakanud ja põhiliselt on auhinnaks reibas meeleolu. Varvan viktoriini võlu on see, et sa saad teada, mitte see, et, et ma ei teadnud nüüd Satjelda. Isegi president on teie juures laulmas käinud. On tulnud, et te olete saanud väga palju tähtsaid preemiaid. Üks kuulaja tahab teada, mille peale te preemiaraha olete kulutanud. Ma olen saanud palju reisida ja nende reisimist käigus käia huvitavatel, kontsertidel ja, ja, ja ka teatris, eriti ooperites. Ja need on teadagi väga kulukad. Aga nende peale mul ei ole küll kunagi olnud kahju raha kulutada. Jaga heade raamatut selle peale, kui on ikkagi mingi väga oluline teatmeteos. Siis kui vähegi võimalik, ma selle ikka endale hangin. 2008. aastal pälvisite de valgetähe viienda klassi ordeni. Millal te seda viimati kandsite? No vot see ongi, me oleme ju vist kõik väga tagasihoidlikud, tundub selle ordeni rinda panek väljaspool vabariigi aastapäeva tundub võib-olla niisugune imelik, aga ma olen ise mõtelnud, et kui seda on peetud vajalikuks anda ja see ei ole mingi edvistamise asi, et võib-olla peaks rohkem üles kutsuma seda kandma ja näiteks ma arvan, võib-olla laulupidu võiks olla selline koht, kus võiks inimesed, need, kes on seda saanud panna rinda, võiks olla niisugune. Omakorda tunnustas oma riigile, et me austame seda, et me oleme selle saanud, aga ma arvan, et meil on istub sees eelmise korra taak, et need ordenid seostased nii palju hoopis muude asjadega. Et me ei rutta, Ta neid endale rinda riputama. Tehke algust. Jah, võib-olla tõesti. Kuid üksi kodus olete, kas te siis muusikat kuulate? Kuulan ainult siis, kui, kui mul on vaja midagi kuulata, lihtsalt niisama ei kuule üldse. Mulle meeldib väga kontserdil käia, kui ma lähen, eks ole, ERSO kontserdile, aga siis ma ju lähen sinna, ma võtan selle aja, ma istun seal ja keskendun sellesse, mitte midagi muud ei tee. Kinos ka meeldib käia. Ma pean ütlema, kinos käin ka jah, just sellesama lärmi pärast, et kinoheli on reeglina nii üle võimendatud ka, isegi siis, kui seal ei ole vali muusika. Mind tõesti eemale peletanud kinost ma väga harva lähen sinna. Ma ei, ma ei talu seda ebanormaalset volüümi, et kõik astumised ja, ja klaasipanek lauale on ka nagu pommiplahvatus alati. Lihtsalt peaaegu olen loobunud. Aga kui ma teles vaatan mingit filmi, kus ma saan ise reguleerida seda valjust siis ma pigem ütleks, et kõik on üle kuhjatud, seda muusikat topitakse liiga palju igale poole. Nii filmides kui üldse igasugustest Nad ütlesid, et sõna muudkui taandub kõige ees, et kogu aeg on kõigil hirm, et kui keegi lihtsalt räägib, et äkki hakkab igav, et topime sinna mehed, inina ja pinine, see sööb nii palju ära. Me enam justkui head sõna ei oska enam üldse hinnata. Selles mõttes mulle meeldib vahel vanu saateid kuulata, mis on arhiivis üles pandud nii kuulata, kui vaadata, eriti kuulata, justkui hea on pikad saated, räägitakse, arutatakse asjalikult asja, mingisugust tininatega pininat ei ole. Kuulasin, kus Voldemar Panso räägib teemal töö ja talent. Kui hea on seda kuulata, kuidas üks tark inimene arutleb? Tal on natuke seda paatost nagu Pansole oli, aga see ei sega, see oli tema stiil. Ja kordagi ei teki vajadust, et miks seal ei ole vahepeal muusikat. Üks kuulaja tunneb huvi, mida te tahaksite veel? Mida ma olen ikka seda meelt, et elukestev õpe peab käima igal alal? Kui oleks lihtsalt fantaseerida võimalik, siis muidugi see kõige suurem puudujääk on keelte alal omal ajal neid ei õppinud ja koolis üks puberteet sealt hakkab võõrkeeli õppima, kui teda selleks ei sunnita või kui see ei ole programmis sees. Teda õpiks, kui oleks võimalik, aga peab endale aru andma, et kõike ei saa ja siis tuleb arendada ja õppida neid asju, millega tegeled veel nii süvitsi, kui annab. Kuidas teile tundub, kas aastatega on läinud töö kergemaks või raskemaks? Igal ajal omad raskused, mingid kogemused võib-olla teevad mõne nüansi lihtsamaks, aga selle võrra see vastutustunne vanemaks saades kasvab, ma arvan. Ja, ja see teeb jälle just paljut asjad keerulisemaks ja kriitikameel süveneb. Mulle tundub nii. Millega te praegu teatris ametis olete? Aitäh oli just siin, suurkontsertide jada on palju öelda, neid kontserte oli kõigest kaks, aga ettevalmistus oli väga pikk. Koos telesalvestusega õnnelik õhtu, see võttis kõvasti auru ja aega. Ja nüüd on üks Tšehhovi ainetel tükk tulemas välja, sellel on palju huvitavaid kõrval haardeid sellega tegeleda. Ja no muidugi laulupidu võtab kõvasti aega ja võhma lauluproovid sõna otseses mõttes. Ma tänan teid, et leidsite aega meie saatesse tulla, palun. Persona saate külaline oli Tallinna linnateatri muusikaala juhataja ja kõrgema lavakunstikooli õppejõud Riina Roose. Vestlust juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.