Tänases fotokoolis Kaupo Kikkas, paluksin ma sulle rääkida ühest saksa filmimehest ja fotograafist. Werner Hertzogi stri. Täna siis tõesti pühendame oma saatekese Werner hertsogile ja venna hertsogile tegelikult fotograaf vaid filmirežissöör ja otseselt pole ta fotograaf kunagi olnud, aga selles mõttes ei ole siiski valel teel või ei ole eksinud, kuna tema selline visuaalne keel on, ma ütleks väga fotograafiline, kui nii võib öelda, ehk siis tema kuulsad filmid tihtipeale koosnevad sellistest aeglastest perfektsetest üsna staatilistes plaanidest, mis tegelikult on kõik väga fotolikud, ütleme võib-olla kõige kuulsam selline fotofilmi režissöör on Andrei Tarkovski kelle filmid on tihtipeale nii pikk, kade seisvate plaanidega, et situatsioonid lausa vahetuvad ja nii et plaan ei vahetu, et kui me tänapäeva Hollywoodi kinos on nagu selline paari sekundi reegel, et kui paari sekundi jooksul kaadrivahetuses inimestele hakkab juba kinos igav, mis loomulikult on tegelikult päris, ma ütleks päris haiglane. Aga samas jällegi käib ühte jalga kogu maailma aina kiiremini pöörlemisega, nii et tõepoolest head, kus kino oli aeglane ja selline fotokaadri põhinenud ajad on, on tegelikult möödas. Loomulikult siiamaani nii-öelda, nagu öeldakse, kämp või sellised alternatiivkino esindajad kasutavad loomulikult kõiki neid samu vanu võtteid ikka edasi. Aga Vernen hertsog on tõesti üks sellise fotograafilise filmi tegemise esindajaid. Sündis 1942 tegelikult tema kogu tähtsus seisneb nii-öelda saksa uue kino rajamisel, ehk siis kuuekümnendatel aastatel, kui saksa kultuurielu vaevles endiselt väga karmides teise maailmasõjajärgsetes depressioonides siis kerkis hertsog esile oma kergehulluse sellise natukene muinasjutulise või sellise ebamaise pildi ja loo jutustamiseks käsitlusega ja sisuliselt tõstis saksa kino uuesti jalule, kes oli olnud selline, ütleme, Hitleri aegadel niisugune totalitaarne jaa, jaa. Ja võimas ja võimukas siis nüüd läbi sellise alternatiivse võtme hakkas kino uuesti suure kiirusega ja tempoga arenema ja, ja tegelikult puhkes väga kaunilt õitsele ja me saame siiani nautida neid õisi, sest tegelikult Saksa kino on saanud tänu hertsogi vundamendile areneda sellises pisut teistsuguses, vähem tehnokraatlik, kus ja sellises sihukses oma floodiumis. Nii et näiteks kui praegu mina saan minna kuskile vaatama mõnda saksa filmi, siis ma alati teen seda, sest et ma olen peaaegu kindel, et ma näen sealt võrreldes sellise inglise keeleruumiga Jaaga prantsuse keeleruumiga täiesti erinevad visuaalsete stoori, loo jutustamise käsitlust. Aga hertsog on äärmiselt põnev isiksus, tohutult vastuoluline, tema kohta võib lugeda arvamusi absoluutselt seinast seina. Väga suur osa tema loomingust on dokumentaallooming, aga ka pikad mängufilmid. Tegelikult keskenduvad suurel määral hullumeelsetele, unistustele ja hullumeelsetele egodele, kes on nende unistuste taga ja võib-olla kõige pikemalt Ma räägiksingi Fitzgerald Waldo nimelisest filmist, mis kirjeldab ühe sellise pool fiktsioonina tegelikult see isik, kelle alusel see film on tehtud, Fitzgerald, iirlane tõepoolest oli täiesti olemas ja oli üks siis, nagu öeldakse, kautšuki või kummiparun, kes läks kautšuki buumi ajal Peruu oma sooniasse et hakata siis tootma kohalike pärismaalaste abiga sealt puude seest korjama ja tootma seda toorkummi, millel oli tohutu minek 20. sajandi alguses, kui see oli alles avastatud ja oma soonia oli ainuke koht, kus seda suudeti korjata ja eksportida kogu maailma. Ja see pisut hullumeelne stoori räägib sellest, kuidas siis kits Valdo tahab saada kummi paruniks ja tema unistus on ehitada ei kiitosesse, mis on siis meile ka tuttav linna masoonias, millest me oleme fotokollides mitmel korral rääkinud ooperimaja keset džunglit ja kogu see stoori näeb siis välja selline, kuidas sisuliselt rahatu hulbid Ronaldo otsib vahendeid, et osta endale laene, millega minna siis pärismaalaste abiga seda kaudsukid tootma. Ja noh, see on üsnagi kokkuvõttes, ütleme niimoodi, et see on selline jaburaks ei andiks kiskuv muinasjutt, mis on täiesti eetilistes mõõtmed. Eepilised mõõtmed annab sellele tegelikult jällegi hertsogi isiku. Et tegelikult, kui me nagu nüüd proovime kujutada lisaks ette seda stsenaariumit, siis pigem tuleb meile pähe justkui mingisugune totter komöödia, kus keegi tahab džunglilinna ehitada ooperimaja, et toome tuua sinna kruusa esinema. Aga kogu see tõsidus, koguse unistuse, unenäoline püüdlus, mis läbib kogu seda filmi tohutu respektiga, tehtud see kirjeldabki kogu hertsogi loomingut. Ta on ise täiesti hull ja ta armastab teisi samasuguseid hulle, keda ta vahest on ka ise konstrueerinud ja välja mõelnud. Nii näiteks lennutas Verner Hertsog oma filmivõtetele kohale mitu lennukitäit ja tõi mitu laevatäit erinevaid hõime. Selleks, et saada massi, Tseeneb päris hõimu esindajatega päris õigete indiaani hõimudega. See on lihtsalt nii hullumeelne, et sellest tekkisid tohutud probleemid, tal esimest korda filmimine üldse katkestati, kuna tekkisid erinevad seal nii-öelda õiguslased hakkasid kaitsma, et ta ei tohiks seal üldse filmida. Kuni selleni välja, et need hõimu esindajad arvasid, et ta on Belak, haara ehk näokoorija hakkab neil salaja öösel nägusid peast ära õppima. Nii et täiesti see on täiesti kosmiline, sellest on tehtud üks väga huvitav dokk film pöördena Dreams eesti keelde, isegi seda natuke raske tõlkida, võiks öelda, et see on nagu unistuste koorem. Ehk siis see räägib sellest, kui hullumeelne. Tegelikult oli see mõte minna sügavale Amazonases filmima ja tuua kaasa sajad indiaani hõimu esindajad, kellest osa ei olnud mitte kunagi valgete inimestega kokku puutunud. Ja minu jaoks on see stoori kõik eriti armas, jällegi kahel põhjusel. Esiteks, kuna need alad, kus see toimub, on mulle tuttavad Amazonasele ja teiseks see mees, kes kõik need inimesed sinna hank kis, kui nii võib öelda, oli Valter Saxer ehk tema produtsent, kellega mul õnnestus kohtuda. Kelle juures ma olen külas käinud mitu korda ja kes on pisut mulle neid detaile rääkinud ainult üks teema, milles ta täiesti kardinaalselt keeldub rääkimast hertsog isik. Nii et see kõneleb ka nii mõndagi. Kaks võimsat meest, üks produtsent, teine filmilavastaja ja ilmselt ma arvan, et tänaseks nad omavahel enam ei räägi. Räägi aga tegelikult Walter saksa reli 16 hertsogi filmi produtsent, sealhulgas siis ka see kuulus Fitzgaraldo mis võib-olla on tema üks ikkagi tänu oma sellises hullusele ja suurusele võiks öelda testament ja selle eest sai ta ka omal ajal känni filmiauhinna, aga need tohutud tagasi kukkumised, mis kõik selle filmiga aset leidsid, seal lihtsalt Se pöördelisus Dreams ainult seda kirjeldabki. Kuni selleni välja, kuidas ta kaotas järjest oma peaosatäitjate pidi hakkama uuesti filmima, kuidas need insenertehnilised lahendused, millega ta siis seda laeva pidi vinnama üle maa. Kuna selle stoori laini üks osa on siis see, et Fitzgaraldo võtab oma oma kaudsuki väljadele, aga selleks tuleb pääseda laevaga ühest jõesüsteemist teise, milleks siia mitte midagi muud üle, kui vinnata siis sadade indiaanlaste abiga see laev üle kuiva maa ühest jõest teise ja kõik need pingutused, mis seal aset leiavad, on täiesti ebainimlikud ja näiteks insener, kes oli palgatud seda laevaliigutamist siis insenertehniliste lahendustega organiseerima keeldus, sõitis lihtsalt poole pealt minema, sest ta ütles, et see on liiga ohtlik seal liiga hullumeelne, ma ei ole nõus sellega jätkama. Nii et see oli taaskord üks hetk, kus film oleks peaaegu pooleli jäänud, siis kukkus alla lennuk koos inimestega, kus mitu filmimeeskonna inimest said surma, kes pidid metsa sinna võttele saabuma. Sedasama pöördena triimse unistuste koorem muutus aina nii-öelda reaalsemaks, ehk siis kui alguses see oli mõeldud justkui selline kirjanduslik metafoor, siis lõpuks sai sellest koormast tõesti tõeline emotsionaalne taak, kus käisid kaasas kõikide suurte põrumistega koos ka tegelikult kaotatud inimelud. Nii et selline mees on, on Werner hertsog, ta on muuhulgas ka väga näitleja truu lavastaja, kuna tema filmida siis kõige kuulsam peaosatäitja ja on veel hullem mees Klaus Kinski, kelle siis kuulus valge, selline suur paruka moodi soeng imestab alati hertsogi filme, nii kui see Kinski kuskilt nurga tagant pea välja pistab. Nii on teada, et midagi hullu hakkab juhtuma, et on tõesti ääretult sürrealistlik karakternäitleja ja kui keegi juhtub lugema tema elulugu, siis veel sürrealistliku, mis seal lihtsalt nii piinlik, et seda seda väga lugeda ei tahagi. Igal juhul viimastel aastatel endiselt on väga tugevalt üles kerkinud temaatikat tere süüdistused isa suhtes, kes on öelnud, et isa vägistas teda korduvalt, nii et selline on üks hernehertsogi kuulsaid filmi peaosatäitjaid Claus Kinski. Nii et võite ise guugeldada ja lugeda, aga muidugi näitlejana täiesti hullumeelne karakter ja hertsog tabas selle muidugi kohe ära, et seda Kinskit tuleb kasutada eakastava esimestest filmidest peale ja talle peaosi pakkuma kuma hertsogi kohta veel lõpuks üks huvitav fakt, et on teada, et oma esimese kaamera ta varastas oma koolist ja hiljem Andalt seda küsitud ja hertsog vastas selle kohta, et ma ei pea seda varguseks. See oli looduslik valik, see kaamera oli mulle ette nähtud. Aitäh sulle, Kaupo Kikkas täna ja kohtumiseni järgmisel nädalal.