Läänemeri mootorlaev Georg Ots seisab paigas, kus 28. septembril uppus reisilaev Estonia ülevete kaikov laevavile oli märk, et teenistus on alanud. Eesti riigilipp on pooles vardas ahtrist seisab rist. Selle eespiiskopid ja kirikutegelased, kes teenistuse läbi viivad mängib Eesti kaitsejõudude orkester. Siin võttis Läänemeri laeva koos inimest ega 800 või rohkem või vähem. Me peame leppima, et meie seda täpselt öelda ei saa. Kuid armsate ja lähedaste, seda ja seal nad kõik kirjas. Ja igaühel neist on sealt koht. Ligi 700 omast. Eestist, Soomest ja Lätist on siin laeval et osaleda koos palve ennistamis jumalateenistusel. Igaüks eraldi ehk pidada sõnatud kahekõnet merepõhjast puhkava lähedasega on täna laevad olnud vaikset, endasse pööratud olemist. Olen näinud pilke, mis püüavad tungida meresügavusse sinna alla Estonia laeva juurde. Meri hingatena rahulik on, eks neid uskumatuna tunduvaid imesid. Rahulik meri pärast tuulist ööd. Laevatekil on omaksed lilled, käes on kiriku riigitegelased. Alanud on jumalateenistus, millele Eesti peapiiskop Jaan Kiilitan õnnistuse andnud. Jumalateenistust juhibki. Peapiiskop Jaan kiivit kaasa teenivad Soome peapiiskop Jaan Vikstre Rootsi peapiiskop närv, Veemann Läti peapiiskopi Janis vaga vanaks. Eesti kirikute nõukogu esindajatena piiskop Einar Soone, pastor Joosep Tammo ja preester Rein õunapuu. Soome ortodoksi kirikut esindav preester on ta päevinen. Praegu kõlab Largo religiooni osa Johannes Iiobi kantaadis. Jesaja kuulutamine. Aju jääb põlema päikeseteri, jalad saab maa ja sõrmed, seal meri. Nii on Jaan Kaplinski sõnastanud selle, millest osa oleme. Eni mõtestab selle lahti Mikk Mikiver. Mandri ja mere vahel. Ranna ja täkke ahel. Ulatab ümbermaadel ringi köidab metei ja seob mehingi. Aeldab laineid ja linde ja laevu. Palju on minejaid? Palju on vaevu laulev liiv ja soolane valgus. Sõrmitsi koos, siin. Ots. Ja algus said selle elu endale kanda. Käid mööda piiri, käi mööda randa. Laine alli ja lainte peal. Tähed kus akord tuli, sinna kord lähed, ring saab täis ja elu saab otsa. Hing jääb hõõtsuma ahela otsa. Jumalateenistuse üks osa on tuntud koraalid, mida igaüks omas keeles laulda kaasa saab. Ja miks ka mitte. Kodus laulame laululine esimese laulu moa Siibeis sooja kätte. Kõneleja, Rootsi peapiiskop Einar Veemann psalm 23. Issand on mu karjane. Mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama. Hingamise veele saadab ta mind. Tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast. Kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga. Saame taas piiskop jandikstre on valinud oma teksti ilmutuse raamatust 21 kolm-neli. Ma kuulsin suurt häält, aujärjelt ütlevad. Vaata jumala telk on inimeste juures ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja jumal ise on nendega ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist ja surma ei ole enam ega leinamist, pisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud. Kõlama hakkab Taneli tuusisto, saame palve kaitsejõudude. Leinan südamesse kaotus on, palus kanda ameti, tab elu jätkuma nende. Võõras keeles vanad eestlased, palve kui ma käiksin ka surmavarju orus, ei karda ma kurja sees, sina, jumal oled minuga. Ja uues testamendis piibli lõpus. Johannes ood taevast ja ootama tahad. Ja jumal, pühi, pisarad nende silmist. Ja surma ei ole ei no ega leinamist. Kuid meie jaoks on suur ja pisara halastamatu kaar reaalsus, meie leiname. Me nutame oma hukkunuid, aga ja see kaotus on valus ja raske. Meil ei ole vaja oma pisaraid, seda ei ole vaja varjata oma valu ja meeleliigutust. Kui ole nüüd merel kaks kuu tagasi toimunud õnnetuse paigas. Seen sukusi seen neelas söögeeezzdoor laeva sadade reisijate ja meeskonnaliikmetega ja vaid vähese päästetee siia lõppes traagiliselt meie jaoks käsitamatool viis eel. Nii paljude te neid ei ole, Ena. Ometi meie elame. Ja meie tee jätku paratamatult teisiti, ilma nendeta. Me langetame pea hukkunute mälestuseks, me palume neile rahu. Me jätame jumalaga, me otsime ja palume rahu kõigile kelle perekonnaliikmena omaksed ja sõbra Leitzeetseen haua me otsime ja palume rahu endale. Kaotusevalu. Mis ühendavad korraga sadu ja tuhandeid erinevaid inimesi ka neid, kes olid way nato Stava Huko tunnistaja. Praegu oma elukäigu ja saatusega oma lähedaste ja armsa ringiga, kellega jääme seotuks. Needki, kes meilt on võetud ja kellele mõtleme on olnud oma lähedastele igaüks kordumatu ja ainulaadne. Kas nende sadade hulgas leidub üldse kedagi, keda üks käia ainult leinama? Ega oma südames kandma? Kuid mõtleme praegu seal sellele, mis meile oli antud nendega keda enam ei ole. Mõtleme sellele, mida saame oma elu lõpuni tänuga meeles kanda. Või küll olla. Raske mõelda sellele heale, mis jäine meile ütlemata või tegemata. Võib-olla jäi midagi, eks palumata, klaarimata. Ja see rõhumeelt. Egas inimsoo Sonio seda mida tuleb anda Läks paluda. Kuid selle kõrval me ei tohi unustada hea ja ilusa mille eest saame olla tänulikud. Pessa eile oli tegid ja ainult see millega nad meie päevi sooja vähemaks ja valgemaks tegi, milles nad meile õnnistused see oli? Iga kaotas seda Ena vapusta kaotus sunnib meid esitama küsimusi, miks. Ja neid küsimusi tõuseb, lõputu rida. Ja meil ei ole vastus. Minu jaoks. Aga seisa küsimustele Photo rea üle. Veel suurem küsimus, miks üldse midagi joon? Miks üldse on maa ja meri taevas ja loo toas jäme inimese? Üks osa selles kõiges. Mikk Saar sündia, suur Meeks, Elo Meeks, meie, see saladus sunnib meid vaikima. Jana, seisan selles aukartus ja imestusega. Asjad ei ole minuga sega, keda nad ei ole inimeste käes nagu haarava seen. Seda saladust helistades tajun jumala suurust ja pühadus. Aga ma või siis ka mõista palvetaja usaldust. Kui ma käiksin ka surmavarju orus, ei karda ma kurja. Ja või mõista, nägi ja Johannes, kui ta ei ütle. Ja suur ma ei ole Ena. On jumal, suure kui olemine ja olema toos tema või pühkida pisarad meie silmist sees teemast ja tema läbi. Ja tema poole on kõik temaleolgo austas igavesti. Kõneles Eesti peapiiskop Jaan Kiievit. Elu peab jätkuma nendeta, kes merre jäid, ikkagi nendega mälestustega nendist. Nüüd järgnevad eestpalved eest palvetavad, Soome ortodoksi kiriku preester on ta päilinen palvetagem issandat Estonia ohvrite eest, palugem puhkust, uinunud jumalateenijate hingedele. Et jumalannaks neile andeks nende patud, mida nad on teinud vabast tahtest või tahtmatult issand halasta. Et issand jumal saadaks nende hinged sinna, kus õiget puhkavad, issand halasta, palugem issand hingede ja kõige elava jumal, kes sa oled võitnud, surma, võtnud ära kurjuseväelt võimu ja andnud maailmale elu. Sina ise, issand, anna oma teenijate hingedele puhkus selles valges paljendavas rahulises kohas, mille eest on ära vaelein, ohkamised, hea ja inimest armastav jumal, anna andeks kõik nende patud, sest ei ole inimest, kes ei oleks elus pattu teinud. Ainult sina üksi oled patuta. Sinu õiguses on õigus igavesti sinu sõna on tõde. Sina Kristus, jumal ole Tuinenud, teenijate ülestõusmine, elu ja puhtus. Sinule, igavesele isale ja kõige pühamale, heale ja elavaks tegijale. Me anname austust nüüd ikka. Palve pidas, on ta päevinen. Edasi ütleb palve preester Rein õunapuu. Kõigeväeline ja halastaja jumal. Me kanname palvekätel sinul ette kõik need inimesed, kes puhkavad siin merepõhjas. Anna issand rahu nende hingedele. Hoolimata sellest, kas nad endaga kaasa viinud laev jääb nende viimseks puhkepaigaks või jõuavad nad kord maamulda, võtta kuulda meie Estvalvet ja nad kõigile hukkunuid andeks, nende patud. Laseme õppida oma vigadest. Pane teisi inimesi meie pattude pärast proovile. Me palume sind Kristuse, meie issanda läbi. Talveütleb pastor Joosep Tammo. Igaviku issand. Lained on katnud meile lähedasteni, inimeste elu ja lootused. Sina lähed meie leina ja valu. Sina tunned meie südamete hängi meie mõttesse tõusvaid küsimusi. Palun kinnitaja tröösti kõiki keda see kaotus on tabanud. Issand Jeesus Kristus, aita meid, tõsta oma pilgud sinule. Palun saada meile oma rahu. Pühitses hukkunute mälestust homse elu nimel. Aamen. Talveütleb Läti peapiiskop Janis vanaks. Issand, jumal, sina, kes seal elavaks tegija ja elu. Palume sind, tee igavese elurõõmus lootus tugevaks ja kestvaks meie hingedes hetkel mil me sinu ees mälestame, neid, kes lahkusid meie juurest vaata neid oma armastuses andes andeks ning kinni kattes kõik nende patud võtta neid vastu ja anna nendele võimalus siinsete kannatuste järel saavutada igavene rahu. Tröösti ja kaitse neid, kes on kaotanud oma lähedasi ning õnnista meid kõiki, et elaksime nagu need, kes on kutsutud igaveseks eluks sinu taevariigis. Kui sina koos issanda ja püha vaimuga elad ja valitsed igavesti. Aamen. Palve ütleb piiskop Einar Soone. Ülendame oma südamed jumala poole. Ja palvetame Jeesus Kristuse õpetatud sõnadega, igaüks oma emakeeles. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen. Eestpalve tan peetud rahusoovi, ütleb ja õnnistab peapiiskop Jaan Kiievit. Aetud ei tulemist ja mine. Igavene raako. Anna neile istata ja valgustust lõpmata paistva neile. Ei, sa õnnistagu ei jaa, oi today. Esson, lasku oma pale paista käia peale. Ja Olgo teile armuline, issand tõstku oma pale teie üle ja Antotäiele Aho. Jaan keevita õnnistust, pärga ja kõiki kohalviibijaid. Koraali ajal läksid Soome suursaadik Jaakko Kauringaski, Rootsi suursaadik Eestis Lars grantari ja Eestist Riigikogu liige Ants-Enno Lõhmus. Ning aseriigisekretär Embressiil pärja juurde võtsid selle ja viisid päästepaadi juurde. Need kõlama hakanud leinamarsi saatel asetatakse pärg päästepaati. Seal võtavad pärje vastu Georg Otsa tüürimehed Raivo karpender ja Martin laid. Leinahelide saatel lastakse alla vette päästepaat koos pärjaga. Millel põlevad küünlad? Sõotakse merele. Jättes selle sinna hukkunut Kuidas need kes on tulnud Georg Otsaga sellele jumala teinud võistlusele? Võivad oma lilled, mis nad on kaasa toonud Lillevaiba na. Õitsema merepinnale märgiks. Et nendega on nende omaksed sellel hetkel Paadis ja paat on liikumas. Alla veepinnale et ette sinna oma valus kanda. Ja pärgepsi lainetele. Küünlad näitamas tillukest ja koduteed. Mootorlaev Georg Ots läheb väikesele aeglasele ringile. Koduteele. See on küll väga uskumatu. See tundub täiesti uskumatu, aga meri on vaibunud veelgi. Lainet ei ole peaaegu peaaegu üldsegi vaevumärgatav. Ja ahtri taha jääb lilledest tee, mis meilegi neid siia silma paistab. Viima teadet. Ja kuigi kallid jäävad siia mere hoida. Hammaste mälestustes, viib tee koju. Jäänud peab minema edasi. Ja meri on vorminud ka meie väikese rahva sitkeks sest on tulnud merega rinda pista. Et siin alles jääda. Ja tuleb edaspidigi. Me lihtsalt elame mere ääres. Me ei saa merd vältida ilmat, kaotamata iseennast kaotamata midagi väga olulist iseendast. Kuni on meri on eestlane temaga silmitsi nagu iga mereäärne rahvas. Meri on väljakutse. See tuleb vastu võtta.