Riga. Algav saade on meestest, kelle ta teab, kas olekski täna enam Eestis puhkpilliorkestreid? Need on mehed, kellele puhkpillimuusika on eluaeg olnud leiva kõrvaseks ja puhkpilliorkester. Kahjuks ei saa ma siinkohal öelda, et see on neile leivaks südamevaluks aga küll. Räägime meestest, kellega tänaseks liitunud ka kaks naist ning kes üheskoos moodustavad vabariikliku orkestrijuhtide. Puhkpilliorkestri. Lühendatult vapp tähistas neljandal veebruaril oma kolmekümmet tegevusaastat Tallinnas Mustpeade maja valges saalis mängis saalitäie puhkpillimuusika austajate ees 45 liikmeline orkester. Enda seast valitud 12 dirigendi käe all anti kaheosaline kontsert. Eesti vanemast ja päris uuest välismaa ning puhkpillimuusika klassikasse kuuluvatest heliteostest. Alustame. Vabariikliku orkestrijuhtide puhkpilliorkestri kontserti tänase kontserdiga orkester tähistab oma tegevuse kolmekümnendat aastapäeva. Taavi toto, Birk Haus, oh, tõuse laud. Orkestrit juhatab väeg vere pasunakoori. Juht Sulev Unt Vappi juubeli buklekist võib lugeda. Vabariiklik orkestrijuhtide puhkpilliorkester ühendab Eestimaal tegutsevaid amatöörorkestrijuhte. See muusikakollektiiv loodi 1965. aasta algul Eesti rahvaloomingu maja juures. Viimase korraldatud orkestrijuhtide suvekursustele hakati alates 1959.-st aastast kaasa võtma pille, et koos kohalike muusikameestega luua kursuslaste harjutusorkestreid. Neil suvekursustel tekkiski mõte luua orkestrijuhtidest regulaarselt koos käiv muusikakollektiiv. Vutiloomise eestvedajaks olid rahvaloomingu maja muusikaosakonna juhataja Aksel Pajupuu, vanemmetoodik Vello Loogna ja sellel kohal varem töötanud konservatooriumi puhkpillikateedri vanemõpetaja Jaan Kääramees. Vapi esimene kokkutulek toimus 1965. aasta märtsis ja lõppes kontserdiga Estonia kontserdisaalis, kus laulis ka vabariiklik koorijuhtide segakoor, milline oli loodud juba 1958. aastal. Esimesel kontserdil olid dirigendipuldis Leopold Vigla, Helmut Orusaar, Jaan Kääramees ja Voldemar Lemmik. Nende meeste kõrval on orkestrit juhatanud tänaseks veel Elmar peaske, Paul Karp, Aavo Ots, Priit Raik, Loit Lepalaan ja mitmed külalisdirigendid Lätist, Soomest, Ameerika Ühendriikidest, Norrast, Rootsist. Praegu tegutsevad vappi dirigentidelt Vello Loogna, Leho muldre, Heldur Saade. Viimastel aastatel on vupi kontsertidel dirigendipuldis olnud ka Vopi mängijad. Raimond Kull Kontsert Vaids orkestrit juhatab Vello Loogna. Orkestris on 30 aasta jooksul mänginud ligemale 200 pillimeest. Asutajaliikmeist on praegusesse koosseisu jäänud kuus meest. 30 aasta jooksul on pott koos käinud keskmiselt kahel kolmel korral aastas 75 korda ning on osalenud 100 seitsmeteistkümnel kontserdil, kusjuures iseseisvalt on orkester andnud 91 kontserti. Enam on esinetud Tallinnas 39-l korral, seejärel Haapsalus, Tartus, Pärnus, Viljandis, Võrus, Kuressaares, Paides, Kärdlas, Keilas, Elvas ning paljudes Eestimaa väiksemates keskustes. Vot on tuntud paljudes kunagises Nõukogude Liidu suurlinnades ning ka välismaal Saksamaal, Rootsis, Soomes, Norras. Vapirepertuaaris on olnud üle 270 muusikapala ja tema kontsertidel on kõlanud esiettekandes üle 40 Eesti helilooja teose. Meie juubelikontserdi pika ettevalmistuse käigus korraldas kultuuri ja haridusministeerium koos Eesti kooriühinguga puhkpillipuhkpillimuusika uute rahade saamiseks konkursi. Ma annaksin selle konkursi tulemuste kokkuvõtte tegemiseks. Ma annaksin sõna helilooja Alo. Hõlmele vaat mul on suur au viibida sellel haruldaselt Kontserdil tõesti, see kontsert on juba oma ülesehituselt huvitav, kuuleme nii vanu lugusid kui täiesti uusi lugusid ja see on väga tore traditsioon niiviisi ühendada kuuega. Orkester on iseenesest haruldane juba selle poolest, et dirigendid mängivad ise pille ja see on nagu vanade möödunud ühendite traditsioonide elustamine. Nii et Ma võin teile ka žüriile poolt kõige paremat, palju õnne jätku jõudu, et oleks inspiratsiooni nii heliloojate poolt kui pillimängijate poolt ja et see puhkpillimuusika liikumine oleks ikka vanade Räägvere aegade traditsioonide kandjana edasiviiva tulevasse aastatuhandesse. Nii et palju õnne teile. Nüüd tahaks öelda kaks sõna selle suritegevuse kohta ja kuulutada välja võitjad. Me olime koos sellise väikese grupiga, ütleme nimed ka. Harry Illak Kahro Kivilo, Heldur ja Peeter saan ning teie ees seisja ja kuulasime lood, mis olid pühendatud spetsiaalselt Teie orkestri juubelile, seda muide juhtiga päev. Nii et suur tänu selliste konkursside korraldajatele. Ja suur tänu heliloojatele mõnes 19 pala 11-lt heliloojalt. Kahjuks esimest preemiat ei saanud välja anda, kuid selle asemel saime jagada selle esimehe esimese kohaga raha kolme ergutuspreemia vahel. Ja teise preemia sai helilooja Felix Mandre. Olen nimetus on ära eksisammuga ja ja kolmanda koha sai samuti härra Feliks Mandre. Siidiaastaajad eest, nii et meil on hea võimalus teda tervitada, üle anda preemia. Ergutusauhinnad said heliloojad Hans Hindperepala viiva muusika eest. Teise ergutusauhinna sai noor helilooja Mihkel Laur, kes on veel üliõpilane ja tema palade aupalade nimed on võitjad ja Marian Lätid. Ergutusauhinda. Auhinna sai ka helilooja Valdo Rüütelmaa teose skorpion eest. Ja nii siis esiettekandes Felix mandri süüt aastaajad. Sellist esimene osa sügisalapealkiri alapealkirjaga mõtisklen orkestrit juhatab Leho. Aksel Pajupuu meenutab Et ma töötasin ja rahvamajas ja igal aastal toimusid ja koorijuhtide ja orkestrijuhtide kursused. Aga aegamööda ilmnes, et siiski on tarvis leida mingit uut uut niisugust tähenduste, seminaride kursustele, sest sest ta hakkas ta muutva rutiinseks ja siis sai loodud siis 58. aastal kooriv segakoor sale siis Gustav Ernesaks sees otsas muuseas Tuudur Vettik juba ka varem juba, kes siis seda küsimust sellesse, sest iga iga kursuse lõpul Pärnus avalik kontsert näitas, et kollektiiv võiks siiski ka pidevalt tegutseda. No vot, ja siis kõik nurjusid, koor juba tegutses siis Vello loovus oli tol ajal rahvamaja, puhkpillimuusika, metoodik, puhkpilliorkestrite metoodik. Ja siis seal ühes toas oli, olime ja seal siis sai see mõte siis üles tõstetud. Ansambel tekkiski siis vabariiklik tantsujuhtide oli nii, et terve rida. Et vabariik, vabariiklike kollektiivijuhtide kollektiive tekkis, siis nendel aastatel. Ja kõik need on tänapäevani püsima jäänud. Ja praegu on küll niimoodi jah, et püsivad küll. Iga kollektiivis on oma tõusud ja mõõnad, aga, aga üldkokkuvõttes nad kõik tegutsevad tänapäeval. Ja nad on oma tegutsemisega ikkagi näidanud, et nendel on kindel koht olemas meie muusikaelus ja ilma nendeta oleks võib-olla praegu olnud meil siiski mingi lünk. Ja see vaim, mis sellele kollektiiviljoniks lubala sisse pandud, see vaim elab ikka edasi. Suur entusiasm. Sellepärast, et entusiasmist üldse kollektiivijuhi töö edukus just sõltub entusiasmist ega siin muid muid stiimulit suuri ei ole, aga jutu seasponse, mis asja edasi viib? Aga kui neid ei oleks olnud, mis siis oleks olnud? No vot, aga tühja kohta ei ole ju kuskil, võib-olla oleksid midagi muud, aga aga elu ise nõudis seda, tuli nüüd kollektiivi tasustada. Ja minul on ausalt öeldes hea meel, et elu on nõudnud nende küsimist. Ja selles, et laulupeod ikkagi käivad edasi laulupäevad ja ja, ja on väga tore, et kõik need kollektiivid väga tugevalt mängivad kaasa kogu meie vabariigi kultuuri ja kunstielus. Raimond Valgre Tartumas Ülo raudne seade. Orkestrit juhatab Tartu orkestri juht Neeme Saar. Kuulasin juubelikontserdijärgsel koosviibimistel meeste omavahelisi jutte ja mõtlesin kui sarnaseks on jäänud nende probleemid ja püüdlused ning imetlesin nende tahet ja püsivust. Ükskõik mis hinnaga hoida hõõgvel tulukest mida 30 aastat on südamesoojusega alal hoitud. Orkestri rõõmud on kirjas külalisteraamatus. Viis aastat tagasi sirvisime seda orkestri asutajaliikmete Hugo altari, Lembit vingi, Otto Osula, Neeme Saare, Sulev hundi ja Rein Uus Maaga. Mis aastal on tehtud, vaata külalisteraamatusse, esimene sissekanne. Siis on 1973. aastal jaanuarikuu sees. Kui oli kokkutulek, siis meil viiendaks aastapäevaks kingiti külalisteraamat ja sellest ajast oleme püüdnud seda pidada. Esimese sisse rände tegid siis Ants kiilasjääd, Tomberg. Kes siis õnnitlesid meie vabariik orkestri puhkpilliorkestrit tema viiendal aastapäeval. Siin on, võiks ütelda, selles raamatus on hästi palju Eesti heliloojate, kes on puhkpillimuusikat teinud koorijuhtide ja ja ka siin on meil meie laulupidude isa, Gustav Ernesaksa ja teiste Eesti tuntud. Ta on meie kui üks ajalugu, mis jutustab möödunud aegadest, mis jutustab nendest soovidest, mis meile kunagi kaasa tuntud. Ja nüüd on selles mõttes kadeda tore sirvida, et paljud need mõtted ja sõnad, mis omal ajal on öeldud on nüüd ka teoks saanud. Kunagisi näiteks Ando Rannu on soovinud meile 73. aastal, et, et orkestris oleks hästi ka täiendakse paljude puupuhkpillide, näiteks Hoboeva kott, saksid, mis näiteks tänasel juubelikontsert on meil juba täiesti reviis sees. Aga siis veel 73. aastal oli meil omamoodi see alles unistuseks. Missuguse. Et teie annaksite sellele kollektiivile ja, ja milline on teie arvates selle kollektiivi kasutegur meie Eesti muusikakultuuripildis. Lembit Vink. Kollektiivi kasutegur on minu arvates väga suur, kuna see seob tervet Eesti orkestrijuhte ühte kollektiivi. Meil on tekkinud ühised arusaamad muusikast, meid on juhendanud dirigendid, kes on viinud meid muusikat tunduvalt edasi. Me oleme tutvunud väga paljude puhkpilliuute teostega ja oleme viinud neid oma kollektiivi ja seal edasi mänginud neid sellega oleme rikastanud väga palju kogu meie Eesti puhkpillimuusikat. Kasutegur on väga suur, kahju ainult, et see hilja saivop alustatud hospirotega varem oleme juba siis ta võib olla hõlmanud rohkem ja oleks rohkem tegutsemisvõimalust olnud. Nüüd minu suhtes aastad teevad oma töö, ma pean varsti lõpetama, me tuleme kokku. Ja igaüks ise nurgas, nagu öeldakse, et ja need inimesed, kes meid juhendavad. Nad annavad meile uut hoogu ja uut indu selleks raskeks tööks. Palju teadmisi veel me siit saame. Eriti näiteks laulupidude eel, kui me siin üldjuhtidega koos töötama ja kodu lähme, siis on meil hoopis palju lihtsam ja palju selgem ka kõikidest nendest taotlustest, mis näiteks laulude peojuhidki taotlevad meilt. Ja, ja muidugi see teoreetiline gaas, mis me siin saame, see on hindamatu. Ja nüüd just viimastel aastatel, kui meil on ka võimalus olnud ka rajatagust heliloojate ja dirigentide kohtuda songa nagu ühesõnaga meie Vopi kaudu on meil Eesti pillimeeste nagu omamoodi ka aken Euroopasse, siis mis me räägime Euroopas, aga aken ei taha selle sellise kokkutulekuga nagu praegu Ameerika Ühendriikide puhkpillimuusikaalustega saame tutvuda, siin omaks midagi võtta. Mina teen, et kasutegur on väga suur, sellepärast siin saab tarkust, mitte üks nende dirigendid käest, kes meie meid siin juhendavad ja juhivad vaid saabuvad tarkused teiste meeste käest üle vabariigiorkestris koos ja nendega omavahel vesteldes, jutupuudes saab väga palju repertuaari häälduseks saab oma nippe sealt kuulda, kuidas kirikus kodus tegutseb, nii et see annab väga palju juurde. See on üks moment asja juures on et kapp on ju käimine, on neid mehi sellepärast kaasa tõmmanud ka paljusid, et saab liikuda, reisida kuna see on nagu orkestrijuhtidele just stiimuliks, kuna kodus on kodune töö ka väljas käia, on ikka midagi muud. Ja see kõik annab väga palju tarkusi ja väga palju jõudu, energiat juurde hoopis kohtuda oma sõpradega ja teiste dirigentide paljude kursus kaaslastega, õpingukaaslastega. Söe on juba nii meeldivaks vahelduseks igapäevases töös. Samal ajal kuulajad ka seda, mis löövad teised orkestrit, mis on endale paaris või on sobivat talu, siis on vahetamise võimalus, vaatame aadresse ja üldse üks meeldiv kooskäimise koht, samuti repertuaari omandamine ja kas oled tegemas, arvan mina. Ma ütleksin lühidalt, see on ühe pere tunne. Sest eelkõnelejad on ju kõik need toredad mõtted ära öelnud ja just see ühe pere tunne sõbra toetus ja, ja ühtekuulumine siis on ka suur asi sul, jõud. Rõõm oli näha, et kuue asutajaliikme kõrvale on viis viimast aastat toonud 15 noort dirigenti. Annab lootust, et puhkpillimuusika tulevik Eestimaal on kindlates kätes. Et traditsioon, millele pandi alus 30 aastat tagasi, on tugev ja püsiv. Ning traditsiooni kandjad on kõik väärt tänu. Dirigendid Leho Möldre, Vello Loogna, Heldur Saade teel on selles mõttes erakordne roll, et peate juhatama orkestrijuhte. Kas see teeb dirigenditöö natukene raskemaks? Kahtlemata teeb seal 40 raskemaks, üks asi on juhatada oma orkestrit, kellega sa töötad päeva kõrval. Ja teine asi on see, kui sa pead juhatama orkestrit, kus kõik mängijad on orkestrijuhid, vastutus töötada, selle kollektiiv on väga suur, sest iga, mida dirigent ütleb, see läheb laiali üle Eesti ja seda võetakse nagu etaloni. Nii et siin peab väga põhjalikult mõtlema, mismoodi seda kollektiivi juhendada ja kuhu poole seda suunata, sest selle kollektiivi juhendamisega ühtlasime suunama ka kogu Eesti puhkpillimuusikat. Eldur Saade, milline oleks olnud Eesti puhkpillimuusikaelu, kui meil ei oleks olnud vappi? No see on küllaltki keeruline sellest, eks ta teatud määral olekski olemas küll ja ma ei ütleks seda nüüd üldse ei oleks olnud, aga mul on päris kindel, et ta kusagil üks, 40 protsenti oleks kehvemas seisus olnud. Säärane dirigentide koondorkester ja kogu see töö, mis siin on tehtud, no ta on paratamatult jätnud jälje ja see jälg on positiivne. Pillimängijate kasvatamine peaks algama ansamblimängu õpetamisest, ansambli tööst juba juba algusest peale. Mitte mitte solisti kasvatamine ei ole peamine, vaid peamine ansamblist i kasvatamine, kus juba algaja pillimees harjub arvestama teisi pillimehega ja oma helisobitama teise pillimehega. Siis temast kujuneb ka eakestrant ja siis ta oskab hinnata rütmi ja oskab koos mängida koos ansamblis. See muidugi puudutab üldse meie muusikaharidust ja põhimõtteid. Meie pillimängijate õpetamisel. Kui kaua võib vabariiklik orkestrijuhtide puhkpilliorkester tegutseda veel puht entusiasmi tasandil? Puhkpilliorkestri dirigent tegutseb ainult veel kusagil olemasolu teada, sest et ega palka või ei saa suurt midagi ja ja see töö kurvaju ütleme, tasu selle töö eest ainult sümboolne. Ja, ja eks oled palatisse peale asi seisab, siis ma olen päris kindel, et mehi tuleb, sest et ei ole ju, plats tühi olgugi et noortega on probleeme maal ja linnas, aga ei ole kunagi niimoodi, et ei ole midagi ikka midagi olla. Ja meie tänase kontserdi lõpuks on veel dirigendikepp härra Heldur, sademeid käes, kes juhatab Felix Mandre ära eksisammuga. Juubelikontserdil tervitas vabariikliku orkestrijuhtide puhkpilliorkestrit Eesti kooriühingu esimees härra Venno Laul. Kui teie nime lühend vapp keskmise hääliku osas asendatud i'ga, saame vett ja arvan, et oleme ka tõele väga lähedal, kui võtta arvesse, kes siin orkestris istuvad ja millist tööd iga päev kohtadel teete. Igal juhul. Teie tegevus on märkimisväärne panus Eesti kultuuri ja teie kanda on Eesti puhkpilliorkestrite igapäevane töö. Sel puhul seda kõike. Kokkuvõttes on mul ja au teile teie kollektiivile üle anda Eesti kooriühingu tänukiri seoses teie juubeliga.