Raadiolugusid tsensuurist on ilmselt mitmesuguseid rahvajutte rohkem, kui kui see asi tegelikult väärt on olnud. Need kaks lugu, mis nüüd kõlasid Tõnismäe salong ja apelsini Himaalaja nendegi kohta räägiti. Esimene oli keelatud, sellepärast seal kipspead, kõik on eks, ristitud Johannest, eks Johannes Käbin oli siis ülemnõukogu presiidiumi esimees. Ja Himaalaja tekstist venitati välja kuidagi mõtteid Himaalajas EML ja Eesti raadio muusikasaadete peatoimetaja Paul Himma, kuidas nende stagnaaegsete tsenseerimistega Lood olid, kuidas need lood Eesti raadio kavas diafonoteegi avariiulilt ära kadust. Nojah, eks ehk nagu öeldakse, rahvasuu rahvasuu ei valeta ja küll nendes lugudes ka, mis, mis rahvasuus nende kõige kohta ringleb, on omajagu ka tõtt. Muidugi, mis autorid neid lugusid tehes on mõelnud, seda muidugi oleks võib-olla kõige parem nende endi käest küsida. Aga, aga noh, eks küll rahvas oma kipspead ära tunneb ja ei osanud neid kuidagi kuidagi siis ka puudutas. Jah, neid lugusid, miks, miks mõni lugu mõneks ajaks eetrist ära kadus ja ja, ja siis jälle hiljem tagasi tuli, neid on väga mitmesuguseid ja ja need põhjused on ka väga mitmesugused ja, ja enamasti on, enamasti on kõik see kõik üks üsna tobe lugu. Siin siin muidugi on üks üks rida on see, mis on, meie, ütleme, meie oma artistid on esitanud ja, ja neid, mis ei ole mõnel põhjusel meele tolleaegsetele ideoloogia töötajatele meeldinud ja ja siis on nii-öelda tungivalt soovitatud mitte neid kasutada. Mõnda aega siin on, ütleme põhiliselt niuksed kaks kaks lihtsalt valdkond on igasugused ideoloogilised põiked tekstides mille suhtes suhtes oldi hirmus hellad ja loeti sealt välja ka selliseid asju, mida sa üldse ma olen peaaegu kindel, isegi tol hetkel ei olnud võib-olla mõeldud üldse. Ja, ja võib-olla teine suurem selline teemavaldkond oli kõik, mis puudutas religiooni. Ka selliseid asju tekstides kardeti hirmsalt. Ehk siis ilmselt tunnetati, et religioonis on üks arvestatav jõud selle võimul oleva ideoloogia vastu. Ja need on siis ütleme, meie artiste pulle muidugi siis, kui osad meie artistidest hakkasid lahkuma lahkuma välismaal ühel või teisel põhjusel ja ühel või teisel viisil siis muidugi, ja siis muidugi kästi ka need nende lugude mängimine lõpetada. Kuid õnneks need lood on, on lihtsalt, nagu öeldaks, vahetasid riiulit ja nad on ka praegu olemas ja alles. Amatöörid. Oma muusikaga kus, kus me saime Moskvast, ma isegi ei tea, ei oska öelda, mis kanaleid pidi need nimekirjad kõik liikusid, kui nad lõpuks meie majja jõudsid kus olid terved pikad nimekirjad, mida aeg-ajalt täiendati, teadnudki tähestiku järjekorras ja neid oli mitu lehte kõiki artiste, mida Nõukogude Liidu tele-raadiosüsteemis ei kasutata. Ja kuid peab ütlema, et ka suures osas olid need nimekirjad meie jaoks. Meie jaoks ka üsna sellised reaalsed ja kellest enamus meie, meie fonoteeki üldse ei olnud olemaski ja need olid suures osas olid need kõik juudi rahvusest kunstnikud, kes olid mingil põhjusel sisemi keenud kas läände või, või oma kodumaale Iisraeli ja need sattusid sattusid igati igati põlu alla. Kuidas seda motiveerituid põhjendati, tähendab, kui öeldi, et mõnda lugu mängida nüüd enam ei tohi ja tuleb panna erifondi. Ütleme, kõige pehmem varianti roomlased soovitati tungivalt mitte kasutada, viidati, et võib-olla see kunstiline tase ei ole nii ja see kunstilist taset tõesti, ütleme, grammija liitriga ei mõõda ja siin siin kembelda, nii ja naa. Aga, aga noh, kuni selleni välja, et ikka noh, näiteks nende pikkade nimekirjade kohta ikka noh, tähendab kui mina nende kaks on kokku puutunud, on 24. aastal, siis võib-olla see kõige hullem aeg oli juba möödas, aga siiski nimetati ka, et need on kõik kodumaa reetnud. Ja et me me seda, seda muusikat muusikat ei sobi, Me meie nõukogude inimese kõrvale kuulata. Ja see, see oli nagu sedalaadi, kuigi samas samas muidugi juhtus ka täieliku selliseid lapsusi, et meile tuli nimekiri, kus oli keelatud ja samas tuli Moskvast meile selles jagatavast Nõukogude Liidu tele-raadiokomitee. Ta jagas need helisalvestusi, mis nad tiraseerivad ja seal oli see mõni nimi sees, nii et noh, ilmselt see masinavärk ei töötanud ka päris päris pidavalt ja seal juhtus igasugu asju. Millised lood siis on, on keelatud olnud, toome mõned näited ka. Lugude poolest need on alati seotud olnud mingi esinejaga, konkreetse nimega ja keda keda, keda nagu mingil põhjusel, et ei tahetud, ei tahetud kõlada lasta siin vahepeal. Probleemid, probleemid olid siin Marju kuudiga, Marju kuudiga, ütleme, Raivo tammikuga selles mõttes probleemid ei olnud mitte nendega, vaid kuidas nende muusikaga toimida meie programmides. Selles mõttes näiteks tammikuga oli lihtsam, et taliinstrumentaalmuusika ja kui meil tihti oli ka kontserte, mis olid teadvustamata, siis ta kõlas ikkagi edasi. Aga noh, ütleme vokalisti puhul oli, oli nagu raskem raskem neid asju peita ja tihti oli ka periood, kus näiteks Marju Kuut tõesti noh, peaaegu et üldse ei kõlanud, ta oli väga imeharva, kui ta meil kuskile kuskile siiski kavas sees oli. Ja Heidi, ma, Heidy Tammet nimetasin, problemaatiline isiksus, tsensorid on alati olnud vürst Volkonski, tema tegevus ja, ja seda, seda on üritatud küll ühte ja teise kasti suruda, aga Kanada on selline isiksus, mis nagu mingitesse raamidesse ei mahu, siis, siis ei saa, siis ei saa tema loomingut ka üldse selliste mõttepuude järgi nagu üldse hinnata, et sellesse peab suhtuma natuke teistmoodi. Siin oli juttu sellest saksakeelsest muusikast, et seda kaheksa ja üheksa vahel ei tohi mängida. Selle aja ja mingi periood oli tõesti, mingi mingi periood oli tõesti, kus ei soovitatud kasutada tungivalt ei soovitud kasutada enne enne hommikuga aja saksakeelset muusikat. Kuigi noh, see oli nii tobe. See oli selles mõttes ka tobeda tobedus olevam kõige parem ikka tobedusega vastu hakata ja siis siis me siin mina ja mu kolleegid üritasime küll väita, et noh, et, et see nagu ei ole Ernesaks aktist muusikat seal nagu idasaksakeelne muusika. Noh, nagu ma ütlesin, et tabadusliku tobedusega laste hakata, aga tihti see käi toimida siin näiteks üks konkreetne näide oli. Näide oli küll selline kohed. Meraal raaliga koostasime hommiku hommikukontserdid sellel ajal täiesti ja ja no tõepoolest, me siis kui sellest on nüüd nagu mitu korda räägitud, panime raalida siis selleks kellaks blokeeringu peale, et ta lihtsalt ei valinudki välja selliseid lugusid, kus oli saksa keel sees. Ja siis ühel hommikul tööle jõudes kutsuti mind välja. Tolle tolleaegse raadiojuhi Uno tulbikabinetti tema juurde ja öeldakse, et vot aroomikuga las saksakeelne saksakeelne lugu, et nüüd on suur pahandus. Ahah. Ja kuna ma teadsin, neutraalil on blokeering peale, siis noh, ma mõtlesin ka, et, et see ei ole nagu võimalik, aga vot ikka oli. Lõpuks mõtlesin, vaat ma siis uurin seda asja, tead, mis siis, mis siis täna hommikul see kavas oli ja nii edasi, ja lõpuks siis muidugi siis selgus pärast seda, kui kui, kui oli selle asja peale kulutatud oma tubli paar tundi. Vot see on ka üks aspekt, et kuhu, millele kulutatakse töötegijate vaevee energia, eks ole, millega keegi ilmselt pingsalt kuskil kuulab ja üritab midagi mingit tähelepanekuid teha. Siis selgus muidugi, et seal oli seal esinesid üks läti taidlusansambli nimi praegu meeles ja see pole ka oluline, mis oli selline rahvalik luus aeg-ajalt midagi hõigati sekka niimoodi. Ja see lõppes mingi umbes süüdega juhhei hopsassaa, noh, ma ei mäleta täpselt neid sõnu, aga ja, ja selle peale oli kogu see signaali anda, sest see oli ainuke lugu, mis üldse ligilähedale sinna sinna läks. Ja siis see asi oli ära seletatud, et noh, oli oli nii kava kava oli edasi antud ülemusele ja, ja siis muidugi ainukene järeldus, mis mina oskan seda teha, et see inimene, kelle töö ülesanneteks oli, siis kuulata raadiot. See, see, see ilmselt ei, ei mõistnud mõistis ainult ühte keelt. Et ta ei suutnud seda ka helistada, et mis võiks olla. Siis vene keeldumist, no ilmselt küll, jah, kuidas need linte hoiti siis, kui lugu oli keelatud ja siin oli jutuks ka see, et kõigele vaatamata nad siiski osati neid kasutada kontsertidest. Jah, no siin siin oli mitut moodi nad need oti raadiomajas ja nad nad lihtsalt olid fonoteegis teatavate piirangute all, kas siis kas ei saanud neid keegi kätte või said teatud isikute ring, kellele organites fonoteegist välja võtta? Aga siiski olid meie majas ja nad olid olemas. Ja see oli, see oli selles mõttes, võtavad meie majja jäid, see oli minu arvates selle asja väga näotu asja positiivne külg. Kuidas nad eetrisse jõudsid, see on, see on ka niisugune niisugune kassi ja hiire mäng ja ja ega ma arvan ka neid inimesi ikka siin majas ka ülemuste hulgas ja võib-olla hakkasid kõrgemal kes seda asja ikka nii väga hirmus tõsiselt võtsid, olid vähe, aga, aga siin keegi kuskilt nagu oleks pool juhuslikult pannud selle loo eetrisse, siis halvemal juhul keegi juhuslikult kutsus kellelegi välja, tegi talle väikse, peaasi, et miks sa nii teed ja samas ratas niukseid otseselt noh, olgu peale, eks ole, mina olen sulle pähe andnud ja nüüd elame edasi, eks ole. Ja, ja niimoodi niimoodi see ring-ringilt käis ja samas ma kujutan ette, et see toimetaja, kes oli selle loo etesse pannud, sellel oli kodu õhtul koju minnes väga hea meel, et on midagi väga head teinud ja seda ta oligi teinud tegelikult. No oli juttu, et Eesti raadios oli erifonde, seal hoidis neid lugusid, mida ei soovitatud mitmesugustel põhjustel mängida, mida. Ja neid põhjuseid teinekord ei tehtudki muusikatoimetajatele teatavaks. Aga kas erifond on ka praegu? Tähendab praegusel hetkel mina ei tea, et oleks küll ükski esineja, keda keda mingitel põhjustel ei tohiks eetris kasutada. Kui võib-olla arhiivis mõned nimed või lood, mille põhjuseks võib olla kunstiline tase, aga mitte, tähendab selliseid tobedaid poliitilisi või tehtud poliitilisi põhjusi, mis oli, mis oli aastaid tagasi, noh nagu näiteks siin mõni aeg tagasi mingil põhjusel järsku tuli teade, et vot Huljoigreesiast ei tohi enam Eesti raadios mängida, et on midagi nõukogude liidu vastu väga pahasti teinud või öelnud, et vot mingi periood ei tohi ta kõlada ja kui keegi keegi, keegi isegi tekkinud, see küsimus laulab hästi või ei laula hästi, või kas see, kas see on huvitav muusika, mis ta teeb, see oli täiesti noh, väljaspool igasugust hindamiskriteeriumid, vaid see oli täiesti muusikaväliste kriteeriumite järgi hinnata ja, ja kõik need erifondid hakkasid, hakkasid tasapisi, pärast 80 viiendat aastat kaduma jälle kusjuures, ega, ega ei olnud mingit mingit Sis määrust, et need on kõik lubatud, aga see oli kogu aeg selline nagu, nagu ma enne ka mainis, niuke kassi-hiire mäng, et noh, astusid sammu, kas läks õnneks, astume teise veel, eks ole ja vot niimoodi ja siis tihti tuli ka mitu sammu robinal tagasi astuda ja siis jälle prooviti uuesti. Vot selline selline balansseerimine rohkem. Praegu on olemas fondi komisjon, mis otsustab, kas, kas võtta LUGU põhifondi või mitte. Ja selle ümber armastatakse ka sahistada üsna palju. Ja siiamaani siiamaani tegutseb ja ilmselt ka praeguses struktuuris jääb tegutsema fondi komisjon, mis istub, istub koos reeglina kaks korda nädalas, kuulata siis ükskord ükskord niinimetatud süvamuusikat ja teinekord niinimetatud levimuusika, ma ütlen niinimetatud, sest mu lastes nad kumbki derbi eriti ei meeldi, aga ma ei oska ka midagi sinna asemele pakkuda. Praegu. Ja tõepoolest selle, selle fondi komisjoni siis funktsioon on see, et, et ta kuulab ära need lood, mis on fondikomisjonile esitatud, need lood ei pruugi alati olla Eesti Raadio tellitud ja ka mitte Eesti raadios salvestatud vaid ka meile pakuvad, on pakkunud ka teised kodanud artistid ise. Et nad on siin ja seal seda salvestanud, et kas eesti laadija võiks seda kasutada? Saaks, saaks seda kasutada ja seal on tõesti olnud niimoodi, et. Ma ei saa öelda kaugeltki, et 100 protsenti, mis on siin esitamisele toodud on, on võetud, on võetud Eesti raadio põhifondi sest siin on mitmeid võimalusi, osa seal on mitmed kategooriad, osad on sellised, mis on, mis Fondi komisjonile ära kuulates tunduvad, et nad on juba väga aktuaalsed sel hetkel aga ütleme mingi kas siis helitehnilisel või kunstilisel põhjusel. Võib-olla ei kuulu sel hetkel otsustades niisuguse pikaajalisele, et 10 aasta pärast on moest väljas, seal on juba puhtsesse, helitehnika teeb, teeb tööd, teeb nii mitmeid tiire nende aastate jooksul täiteks võetakse vastu ja mis on siis raadiole esitatud, võetaks vastu kasutamist näiteks kaheks aastaks või kaheks või kolmeks aastaks või kuni siis selleni välja, mis, mis siis läheb, ütleme noh, no Eesti raadio põhifondi, mis jääbki sinna, aga muidugi reeglina kõik, mis Eesti raadio ise tellib, see tähendab ja mis on ka siin salvestatud, need jäävad olenemata, millest nad, need on arhiivis alati olemas. Kui nad ka põhifondi põhifondis ei ole. Aga see puudutab enamasti ja sahinaid sõna sahinaid enamasti tekitanud just need lood, mis on salvestatud väljaspool ja mis on mingi noh, meile pakutud, sest teatavasti noh, raadio on siiski üks kanal üks kanal, mille kaudu ütleme, ansamblid oma lugusid ja oma tegevust saaksid rahvale viia ja ja, ja see oli otseses sõltuvuses ka nende nende sissetulekutest, sest mida, mida rohkem mingi asi siin kõlas, seda rohkem seda rohkem nad said endale tööpakkumisi kutsetega tulla, kuskile esinema ja ma ütleksin isegi vastupidi, tihti oli võib-olla päris päris hea, kui mõne loo ümber tekkis väike niukene kumu. Et ta on ära keelatud, see oli omamoodi nagu ütleme stagnaajal oli see puhas kvaliteedimärk, kui ta raadios oli ära keelatud. Ta peab üks väga hea, väga hea lugu olema. Viimase aja kõige suurem sahin tekkis vist Ülle loo ümber vanaviisi ansambel. Ja tõepoolest, sellesse jõudis isegi kirjutama pressi veergudele ja vot selles fondi komisjonis mina ei olnud, kuid ma jagan, jagan siin oma kolleegaalne Vahuri seisukohta selle suhtes, et et päris, ütleme igapäevases reakontserdis rea kontserdi jaoks olnud ehk pisut labane ja sellepärast sellepärast ta ka Eesti raadio põhifondi vastu ei võetud. Aga noh, nagu me mõlemad oleme kuulnud, on täiesti ajades kõlanud ja ilmselt tuleb ka edaspidi