Ja lõplikult, nüüd selgitame, kes on meist õige eestlane, nii laulsid omal ajal metsavennad ja selle laulu sõnumit. Ta palus mul siin edastada saate tänane külaline eestlase, mütoloogilise ja sümboolseid kihistuse jamanud luuletus Taandujad on tekitanud keskustelu kodumaises meediaruumis. Vabariigi presidendi nõunik Margus Laidre kommenteerib. Ma ei tea, millal Peep Ilmet selle luuletuse kirjutas, kuid sisult kuulub see rubriiki surveaja rahvaluule. Algselt laulupeo kavasse planeeritud taandujad helindanud Erkki-Sven Tüür palus teose laulupeo kavast välja võtta, kuna ei soovi, et laulupeo eel kasvaks tema kirjutatud loomingu tõttu sõnasõda. Armas eesti rahvas, ütleb komposiitor tüür. Tahan kõigilt teilt, kes te tunnete sügavat protesti minu poolt viisistatud Peep ilmeti suurepärase luuletuse taandujad laulmise vastu paluda andeks kõigi tekitatud ebameeldivuste pärast. Täiesti tõsiselt, lisab tüür. Mis siis selles laulus selles luuletuses ikkagi nii šokeerivat on, miks ta tänapäeval äratab selliseid küsimusi ja sellist diskussiooni? Seda on siia kuue paadist saatesse tulnud rääkima luuletuse autor ise, kirjanik Peep ilmet, tervist. Tere. Iga kord võtate. Ta on lugedes üht sõna, seda võib nimetada hardumuseks. Eesti. Nii kirjutate te oma luulekogu avaluuletuses? Jah, tunnen maad. See on huvitav sõnavõtt, selline detav isegi kuidas öelda, religioosne, müstiline harras suhtumine sellesse, mida me peame Eestiks. Kõigepealt seda, et kuna ma olen nii pikka aega tegelenud keele ja sõnaga siis ikka selgemaks on mulle saanud see tõdemus mida on välja öelnud juba minu vaim, õpetaja, ma ei häbene seda ütlemast. Uku Masing. Ta ütleb seda sõna kohta, et iga sõna on vaid mingil määral kokku lepitud sümbol. See ei ole see asi ise. Ja seda näitab kas või seegi, et kui meil sõnastike lappame, siis igal sõnal seda teavad suurepäraselt kõik tõlkijad. Seda enam mina, kes ma olen luulet tõlkinud. Et sõnal on üks tähendus, teine tähendus, kolmas ja oleneb sellest, kus sõna asub tekstis. See annab selles kohas selle, selle tähenduse. Aga teine asi on ka see, et sõnad, mis oma kujult ei muutu, muutuvad tähenduselt aja jooksul, näiteks natukese puudutab see laulupeole ka näiteks sõna Mu lehkav isamaa. See muutus tänapäeval lõhnavaks isamaaks ja ma mitte ei usu, et koidu ajal see eesti lehkas tänapäevases tähenduses nii hirmsasti. Nii et sõna on nagu niisugune. Kui võtta luuletust või ka muud teksti, aga eelkõige luuletust kui terviklikku kunstiteost ja võrrelda seda näiteks mosaiigi ka siis sellel ladumisel tuleb arvestada ka seda, et et need kivikesed värvilised kivikesed, milles mosaiik, tervik laotakse, et need aja jooksul muudavad värvi ette, seda muidugi näha ei saa. Aga see, mis on, mis tähendust kandnud, kui seda on võimalik välja selgitada etümoloogia abil siis, siis sellega tuleb arvestada. Sõna ja selle tähenduse juurde loodan tulla selle saate jooksul tagasi, sellepärast et Margus Laidre kommentaar tee luuletustele või luuletusele laulule taandujad ju lähtub paljuski sellest, et me võtame neid sõnu väga ühe ülbaliselt ja võtame väga lihtsalt seda sõnumit, mida te üritate seal luuletuses selles laulus edastada. Kuidas see luuletus Taandujad üldse sünnib, millistes oludes Margus Laidre on nimetanud seda surve rahvaluuleks? No vot see määratlus häirib mind tegelikult kõige rohkem. Sest terve kirjanduse, sealhulgas ka luule ajalugu näitab ju muuhulgas ka seda, et, et teatud teemad need võivad sündida mis tahes ajal ja mistahes oludes ja sellepärast ei saa mingit luuletust temasse suhtuda, et aa, see on selle aja luule panna mingisugusesse kasti ja sellega, nagu oleks lõplikult kõik korras kuidas me seletame, kas või siis tänapäeval võetakse välja vastavalt siis vajadusele või, või uuesti niimoodi tulipunkti tõusmisele kas või antiikteemad. Milleks me siis kasvõi Seksperi või meilt endalt, Juhan Liivi, Ernst vennad Uku Masingut järjest ja järjest uuesti loeme, võib ju öelda ka, et noh, et see oli siis ja tänapäeval see enam ei kehti. Saani. Aga see on väga huvitav, mida te äsja rääkisite sõna ja selle etümoloogia ja selle etümoloogia teisenemise puhul et sõna tähendus nagu lehkav teiseneb ka meie ajas ja selleks võib piisata näiteks 100-st või mõnest 100-st aastast kahest isegi vähem. Aga üks huvitav asi on see, et sõnadest koosnevad tervikuid, süsteemid, luuletused, ka nende tähendus ilmselt võib-olla võib muuta Duda teiseneda ajas, eks ju, et kas Margus Laidre ja väga paljud teised, kes teie luuletust on lugenud on nii-öelda nüüd vaadanud seda mingisugust tähendusvälja, mida, millega ta algselt võib-olla ei ole nagu arvestanudki, et on avastatud mingisugune muu tähendusväli selle nüüd, eksju teatavasti see ju alati on selline huvitav olukord, et kui autor Emoneerib teksti endast välja, kirjutab teksti annab selle nii-öelda avalikkuse ette, et see tekst hakkab elama oma elu, eks ju, et ta on juba juba sel hetkel on ta kuidagi kuidagi nagu iseseisvaks muutunud ta nagu laps, kes pürgiv vabadus, eks ju. Et et siin teie luuletusega ka. No ka minult jääks paljudelt kirjanikelt on küsitud seda, et noh, et kuidas sünnib või siis luuletajatelt. Et kuidas luule ikka sünnib ja no mina tean ainult seda ja mis, nagu on kindlaks tehtud, et et luule sünnib inimese peas kui niimoodi täpselt nii-öelda ja siis juba niimoodi udusemalt öeldes, et inimese meeles. Aga seda hetke, kui kuidas ta täpselt, eks ole, seal kokku juhtuvad need, need seosed, seda ei oska keegi kirjeldada, need, nii et võib vabalt öelda, et tõesti, et luule tuleb jumalast. Sest jumal ju kõiksus on. Ja nüüd on meil saates ka üllatuskülaline, telefoni juures on Heli Jürgenson, kes on muuseas tuntud laulupidude segakooride liigijuhi ja dirigendina. Tervist, Heli Jürgenson, tere päevast. Istume siin luuletaja Peep ilmeti ka ja arutame nii-öelda kõige olulisemaid küsimusi keelest ja, ja luule sünnist ja sõna sünnist. Kui teie esimest korda seda luuletust taandujad ja seda laulu Erkki-Sven Tüüri poolt looduna, siis sellega tutvusite, siis mida see teos teile vahendas, millist sõnumit? No kõigepealt tegelikult kui mina selle laulu tellimisega Erkki-Sveni poole pöördusin, siis tema susi otsima teksti ja, ja esimesel hetkel teost ei olnudki, et mina sain tutvuda kõigepealt tekstiga. Erkki luges mulle selle kõigepealt läbi telefoni, et ja väljendas oma nagu väga sügavat emotsionaalsus seoses sellega, et tegelikult me mõlemad olime kohe 100 protsenti nõus, et see on just täiesti õige tekst, just see, mida me otsisime konkreetselt sellesse liigi ploki, sest neil oli vaja sellist tugevat jõulist laulu sinna segakooride laulupeoblokki. Nii et teksti osas ei tekkinud meil alguses üldse nagu kõhklusi. Et me töötasime tegelikult Erkki Sveniga pärast rohkem hoopis muusikaliste detailide kallal ja, ja fraaside kallale ja sellega, mismoodi selle koorilaul nagu lauljatele jõukohasemaks muuta. Aga teksti osas me olime väga ühte meelt ja tegelikult sellel hetkel, kui mina läksin segakooride dirigentide laulu tutvustama ei olnud minul laulu veel üldse, oli ainult tekst, mille ma neile ka ette lugesin, et tegelikult me alustasime selle lauluga tööd nii-öelda tekstist. Aga eks nii nagu tänapäeval vist on kõikide asjadega siin tarbimisühiskonnas, et meil on vähe süvenemis aega või ei oskagi nagu süveneda, et me võib-olla mõningaid asju kipume vaatama nagu alguses pealiskaudselt, see on praegu minu selline tagantjärele tarkus. Et ma kujutan ette, et heliloojal, kui ta hakkab kirjutama laulu, siis see teksti valimine on kõige suurema tähendusega ja tähtsusega koht. Sest sõidad teda inspireerima, et tühjas paberilehest ei sünnilaulu. Et see teksti otsimine olen ma näinud tuttavate heliloojate peale, ongi tegelikult nagu kõige raskem ülesanne helilooja jaoks ja selles mõttes ma olen väga õnnelik, et Erkki-Sven selle Peep ilmeti luuletuse leidis, sest see on lihtsalt tegelikult nagu täiesti geniaalne, geniaalne luuletus ja hoolimata sellest, mis siin sellel nädalal selle ümber on puhkenud, nagu on tohutult tervendav ja hariv kõik, mis nädala jooksul me praegu selle kohta teada saame. No see on jällegi üks neid huvitavaid selliseid kultuuriloolisi ja kultuurilisi dispuut, mis siin viimasel ajal välja on tulnud, et tõepoolest ka laulupeo laulude üle nende sõnumi üle tekib just nimelt dispuut, sestap vähemalt mina olen küll Margus Laidrele väga tänulik, et ta sellise dist pudi on algatanud, et, et me tõesti aktiivset diskuteeriksime ka nende sõnumite üle, ütleme siis tõesti nii, et olgugi, et me tõlgendame mingisuguseid asju võib-olla mitte niivõrd sümboolselt ja võib-olla mitte niivõrd mitmetahulised kui siin kunstiinimesed ja luulet, et võib-olla tahaksid näha, aga, aga sellegipoolest selline diskussioon nende teemade ümber on, tundub vähemalt minul olevat väga vajalik. No see avab tegelikult väga palju silmi ja kõrvu ja me oleme õnnelikud, kui, kui see sünnib laulupeo protsessis, et me ikkagi ju püüame tegeleda selliste oluliste asjadega meie jaoks see tüvitekstidega ja oluliste asutustega, et see on hetkel nagu ikkagi väga suure tähendusega see nädal tervikuna. Ega see ei ole tegelikult laulupeo protsessis me kuus teemad nende tekstide üle on arutletud nagu varemgi, et olenevalt laulust või vaatenurgast on võib-olla need asjad olnud erinevad, et siin viis aastat tagasi ma mäletan, puhkes skandaal meeste ja naiste soorollide üle ja siis tuli teemaks see, et kui me laulame oma klassikalist laulupeo laulu Tuljak ja seal on kirjas pulmapidu, ülitore viina 50 vaati ja terve trobikond püssisid pulma auks teebki ära, et kas ma siis propageerime viina joomist või püssilaskmist. Et eks need arutelud aeg-ajalt nende tekstidega koos ikkagi nagu tõstatuvad ja, ja selles mõttes see kõik on vägagi nagu normaalne. Nüüd me oleme lihtsalt jõudnud väga sügavate tähenduste juurteni ja selle üle arutleda. Tegelikult on nagu puhas rõõm lihtsalt, et kui tänapäeva internetiavarusi kasutades pealiskaudsed inimesed jõuavad sinna lihtsalt pritsida oma pahameelt ja lihtsalt loojanatuur, kes on väga tundlik, saab sellest kõvasti riivatud, siis lihtsalt on mul nendest loojatest kahju, et sellega käib kaasas ka nii palju prügi ja pori, aga aga diskussioon selle üle iseenesest on olnud väga hariv. Sellel nädalal. Jah, Erkki-Sven Tüüriga rääkisin eile telefonitsi, kahjuks ei saa Erkki-Sven Tüür tulla siia stuudiosse ega kommenteerida seda telefoni teel, sestap et tal on terve päev hommikust peale olnud juba väga tõsine ajagraafik, aga ta ütles ka, et tema sõnul on eelkõige inimeste nii-öelda sümboolse teksti või sümboolse välja lugemisharjumuse. See, mis on siin selles kriitikas väga palju puudu olnud ja puudu jäänud. Ja mis on huvitav, on see, et Erkki-Sven Tüür ütles, ised on harjunud elama sellises sümboolses maailmas, kus ka mõista, et tal on erinev sisu ja erinev ka kohati vastuoluline sisu ja ta üritab just nimelt seda sellist sümboolset rikkust nagu väljendada ka selles loomingus ja kordas mulle ka pidevalt. Peep ilmeti luuletus on suurepärane ja just nimelt sellist sellist tõsist, nii-öelda sümboolselt sisu ja selle ruumi avab. No täiesti ja tegelikult kunst on meil täis sümboleid ja, ja me peaks olema harjunud neid nagu tõlgendama ja mõistma, intervjuud planeerima, et laulupeo protsessis seal lihtsalt vaevaline, kuna mass, inimesi, kes sellega tegeleb, on väga suur ja erineva haridustasemega. Aga eile käis Erkki-Sven meil laulupeo proovis Salme kultuurikeskuses ja meil oli seal tohutult emotsionaalne hetk kui ta väga ilusasti veel oma sõnadega, nagu seda tekstivalikut seletas ja põhjendas ja kuidas ema seda teksti näeb, et see oli erakordselt kaunis. Ja, ja see laul, mida me siis talle laulsime, oli lihtsalt ainukordse väärtusega, ma loodan, et sünnib ka lauluväljakul sellise samasuguse erksuse ja säraga nagu meile eile oli ühine hetk eile Erkki-Sven Tüüriga. Nii et tegelikult, et see lihtsalt on meid kõiki praegu inimestena, ma arvan, väga palju edasi arendanud ja aidanud. Minul oli suvel personaalselt selline tore hetk, mul oli Lõuna-Prantsusmaal Eesti filharmoonia kammerkooriga tööl olles päris palju vaba aega ja ma lugesin uuesti Lennart Meri hõbevalget ja mulle tundub, et sellel hetkel mina näiteks hakkasin seda luuletust veel kuidagi sügavamalt mõistma, et need kaks teksti asusid kuidagi omavahel käsikäes minu jaoks tööle, et ma olen seda ka väga paljudele soovitanud mõtiskleda nagu meie juurde ja asjadele sügavamalt siin mõned dirigendid on käinud küsimus, et kuidas sa mõistad seda või teist kujundit sellest laulust, et et neid tekste on ju tegelikult rohkem, mis, mis meid kõiki edasi aitavad ka selle luuletuse mõistmisel. Heli Jürgenson, te juba mainisite siin eilset proovi, aga kuidas üldisemalt seda laulu, mida peetakse suhteliselt raskeks? Muusikalises vormis on lauljad, vastuvõtud. Miks see igal laulu nagu arenguprotsess laulupeo protsessis on selline järguline, et alguses on need asjad kõik natuke raskemad, kui seal laulik avatakse, siis hakatakse tööle ja lõpuks tavaliselt tammsaarelik, et nende lauludega, kus tehti tööd ja nähti vaeva, tuli palju suurem armastus. Et minu kogemus nüüd päris juba laulupeo protsessis ütleb nagu seda, et need laulud, millega on rohkem vaeva nähtud, kasvavad inimestele rohkem südame külge, et see taandujad on nüüd selline laul, mida iga koor on, peab ette laulma ja ja kõik ülekuulamised, mis mina praegu olen suutnud teha, on need asjad lähevad väga hästi, et, et inimesed on teinud palju vaeva ja see on nagu tohutult tore kogu selle töö juures, et ma ei saa üldse väita, et selle lauluga ei tuldaks toime. See kõlab praegu väga-väga hästi, nii et mina täiesti õhinaga ootan seda lauluväljaku hetke, sest vaimustus juba praegu on oma töövõidust tohutult suur. Laulupeo kunstiline juht Hirvo Surva kinnitas ka eile aktuaalsele kaamerale, et taandujad laulupeo kavast välja ei jäeta. Me ei saa enne iga kontserti hakata küsima kõigilt arvamust, et mida võiks seal mängida ja laulda. Niisiis Surva põhjendas oma otsust, et taandujad jääb kindlasti laulupeo kavva. Päris kindlasti ja ma julgen arvata, et mitte ainult selle ühe laulupeo kavva, vaid ma arvan, et selle laululaulul on ka tänu oma tekstile ja toredale muusikale pikem tulevik üldse meie laulupidudest ka edaspidi. Heli Jürgenson, suur-suur, tänu, et saite aega vastata nendele küsimustele ja kaasa arutleda ja mõtiskleda. Suur aitäh kõigile. Peep ilmet oleme siin stuudios ja Heli Jürgenson nüüd Teie laulu dirigent koos Erkki-Sven Tüüriga ütlesid, et tegu on tõepoolest suurepärase tekstiga, et kõik loomingu. Loomingu inimesed tunduvad, et on vähemalt ühel meelel selles küsimuses. Tähendab lapsepõlves algkooli ajal ma olen ka ühel noorte laulupeol käinud. Muidugi laulsin koolis Avinurmest, Avinurme Miiest, nagu oma ennast vahel nimetan, aga tähendab hiljem on mul muusikapoolega kokku, polnud nii palju, et et ma laulsin üks viis aastat. Kuidas seda nüüd öelda, leelo ansamblis Helleros. Ja just siis regi versilist, rahvalaulu, heal lapsel mitu nime, Runa ja nii edasi. Aia pärast. Ta on kokkupuude sellega tänu sõbrale Riho Sibulale. Et ma olen Pedaru, toppis rokkansamblitele, tähendab Ultima Thule sõnu tegema ja siis on olnud nii, et mul on kahepidine kogemus. Enne Ultima Thulet mul seda ei olnud, on tavaliselt nii. Ideaalne juhus oleks siis, kui nii sõnad kui viis oleks loodud ühe inimese poolt, siis ei tekiks autorikaitse küsimusi ja nii edasi. Aga enamasti vist on nii, et sõnadel on üks autor ja, ja siis muusikal on teine. Ja nüüd on küsimus selles, et kui hästi see klapp toimub ja siis sellest kogemusest Ultima Thule'ga on mul see, et et mõlemat pidi, et nemad võtsid ühe minu luulet tuse. Tõnis Mägi, see vägev vähk näiteks. Ja võtsid luuletuse, tegid sellele viisi, aga siis oli ka, kui see Tartu 10.-te levimuusikapäevad olid. Ja siis Ultima Thule oli just äsja nagu hakanud tiibu sirutama ja nad tahtsid sinna viia nagu uusi laule Sibulal tuli takus ja ta tolleaegse tehnika midagi ümises kitarri saatel kassettmaki peale ja siis ja kiiresti-kiiresti sõnu vaja siis mul siis ma sain selle kogemused viisile olemasolevale viisile tuli sõnad teha. See kui laulu sünnist rääkida, sest see on päris naljakas lugu. On turbatuli, on üks Ultima Thule laul ja ja viis oli olemas ja Tallinnas ma olin siin Vladislav Koržetsi pooleli veeemm ajal, siis jaa, ponnistasid neid sõnu teha ja vaata samal ajal Riho Sibul on niisugune tihtipeale kidakeelne ja ma palusin, et jumala nimel anna mulle mingisugune märksõna enam midagi, et millest ma saaksin hakata nagu mõtlema? Ei, ei, vaikib nagu Zoja Kosmodemjanskaja, aga siis siis lõpuks ikka meelitasin välja, et et noh, et midagi nikku iiri Kell Tiia siis soome-ugri. Küll ma mõtlesin ja mõtlesin ja mitte et mis ühisnimetaja nagu oleks, noh, ajalooliselt side, need sarnasused küll, aga kuidas sa sellest laulude siis lõin käega tollel ajal Maelasena tapal ja sõitsin rongiga sinna. Sammusin siis jaamast koju ja mis ma näen, eks ole. Keldriluugi ees viis, neli tonni briketti tuli hakata keldrisse loopima ja siis ma loopisin seda brikett ja järsku plahvatas turvas. Sest Iirimaal, kus on ainult turbaküttel käikse kultuur püsinud. Samal ajal on Eestis ju turbateod ja, ja suisa minu meelest Tartu esimene elektri turbakentsused. Ja siis tuligi see turba tuli, et naine midagi too kuuri alt turvast hinges on kelts aknal jää. Turvas annab turvatunde aga natukene räägime veel, te ütlesite, et on vaja tühja kohta sõnu hakata looma aga nüüd tegite 25. märtsil avaldatud Postimehe artiklis seda, et sõnadele andsite ise tähenduse. No mina ei mäleta, Ühtegi sellist olukorda, kus luuletaja ise oleks hakanud kirjutama enda luuletusele nii-öelda kommentaari ja vähemalt ma ei mäleta seda, et seda oleks avaldatud kuskil nii-öelda tavameedia veergudel, eriti veel arvamusplatsil, et see ise seisavad, on Teie artikkel, kus sa siis võetud luuletus nagu üksipulgi lahti ja seletatud ära nagu seda, mida te mõtlete nende asjadega, eks ju. Et see on, see on noh, see on jällegi väga huvitav, minu arvates. No see ongi erakordne, seal alguses mainisin ka, et erand, aga tegin seda just sellepärast, et koorilauljate poolt Neil on ka mingi oma kodulehekülg ja siis tuli arvamusi ja ja ma olin selles mõttes jahmunud, et kuidas inimesed ei ole üldse nagu ei saa aru luulekeelest kuigi peaks, võib-olla seda luulet käsitletakse üldse ka mingisuguse kõrgema matemaatikuna, millega muide, tal on väga suur sarnasus, ta ei ole arm, meetika veid ongi kõrgem matemaatika. Aga et see on täiesti võimatu aru saada, aga ma toon näiteks niisuguse näite, et noh, rahvaluule on ju ka kõik luule folkloor, kõik on luule. Ja sinna alla kuuluvad ka näiteks vanasõnad. Kõik teavad vanasõna, et parem varblane peos kui tuvi katusel. Kui otsesõnu seda võtta. No mis see tähendab? Mitte midagi ei tähenda. Aga see kujundlikus keeles saavad ju inimesed aru, mida see tähendab. Nii, ja kui ma teen nüüd selle ümber, siis olen autor, mina, Peep ilmet parem noorkotkas peos kui punakotkas katusel. Kas saadakse aru? Ei saada? No minu meelest peaks nagu saadavam, aga see on ju ka ümberütlemine kujunduslikus keeles. Ja samamoodi on, on ka teistes või tähendab luulekeeles ju üldse. No mis puutub nüüd sellesse, sellesse teksti, siis, Kui kujutada ennast sihukese ülivõimsa olendina kes noh, midagi jumala sarnasena, kes kõrgelt ja ülevalt vaatab aastatuhandete ja terve selle selle Euraasia metsavööndi pääle. Ja siis, eks ole, korraga nagu tunneb endas kõike seda, mis seal on toimunud ja kuidas liikumised on olnud. Siis võiks selle luuletuse pealkirjaks panna ka näiteks niimoodi kõigele vaatamata pikk mõttekriips kõigele vaadates. Ja et kõigele vaadates see, mida sa näed, ei pruugi alati olla meeldiv. Ja mina olen äärmiselt vastu meelde minule õõnes pateetika siin luulekogus, sest õõnes pluateetika, tähendab ta ei ole kihiline, vaid on niisugune ühepinnaline, see on kõige haavatavam. Nagu sa kuidagi seda riivatakse, purustatakse, siis ta puruneb kildudeks sõõnes pateetika, no näiteks ma tsiteerin siis häbematult iseennast. Üks luuletus on niimoodi, vaim vaimustub vaid üsna üürikeseks. Üks hirvepark, käetõste Balti kett. Kuid korduskatseid, laome müürikeseks, uus vaimustuse hetk ei korduks, et. Praegu just mõtlesin selle pausi peale siin otse-eetris peale luuletust ei taha nagu kohe rääkima hakata. Raadioeeter on täis sellist huvitavat nagu luule tähendusvälja niimoodi, et ei tahaks nagu oma sõnadega üldse siia tulla juurde. Väga huvitav kogemus oli lihtsalt, kui, kui vahendada saatejuhina seda kogemust, eks ju. Aga te olete öelnud selles artiklis iseseisvalt, kus ta siis kommenteeriti oma luuletust et kõige paremaks nii-öelda sisse või ka väljajuhatuseks sellest luuletusest on. Tontidest taganejate sõdurite laul. Ma arvan, et teemegi väikese sellise muusikalise vahepala ja kuulame Priit Pedajase esituses seda laulu. Ning peale sõda tuleme Pepilmetiga tagasi siia stuudiosse ning siis räägime juba sellest, kuidas. Me konstrueerime tegelikult eestlust, räägime sellest õigest eestlasest natukene teie luuletuse taustal. Priidu laulan muidugi, siia sobib minu meelest äärmiselt see on maius kui muusika, nii laul kui sõnad ja see Masingu luuletus tontidestaganneta sõdurite laul on ka võti minu teksti mõistmiseks. Pillipuhujad olen kellelt kodulaine jala On maid Valendav taevast r ja aposl kärnale saab ainult ennetav laotuse veer ja tolmune Kona, raisk. Siis kui ma pole enam meil järgi võimet rünnata merre ele v. Oma varjudel, astume Kaial lippudeks on meie käes. Kuna viimased siiski veel vama toni jumala taevaste mäe. Meie hobused tüdinud meil fondile kajastus. Kall mõõgad, roostetanud alles süda on võistelnud litarmaalne lant. Barbar purunenud kivide vastu ja keha. Seda kaotama malev hambaid Lyndon perre, kal lahingu kra pillid, auke. Ta ei seal näoludki taldama veo. Aga siis pimel, memm uhkelt, vilatiivsed karedas peos. Metsad põlevad kukaldetaga iial mändapmiliat nurru nagu mädad, tunneme hästi. Jätte jälgib meid tont, keda kuningas sur. Aga oleme viimaselt kaitsjad, Pill, pohoovian närudes, tank. Näid, kes laastavalt tonnide eest väljadega. Ja mis oli see palun? Ingli mu küll ihaldab retkel, so harjade, jonnakas. Aga kinni ei suuda eal meie õnnistus. Valget ootame vahelgi laeval lõppev leekidesse järel on sell. Teame hästi tuhaxampia tal talade piimale kil. Ainus sõber Lokster Maage loll käes juba maha. Aga sellest krostele hiina tammel. Pole hoolt, kuhu surra viimaks, sest veri on otsatult hel. Kui me osanud pilgata endast, siis kumiseb julgustav, kel mis siis sellest, et seal vaid ootus ja järgi on suitsune truu südamed kunagi õis jumala jäädavalt. Pillipuhujad oleme sandid, kellel naist pole, kodu, ei last. Ainult taevaste VR sell valgele laevale massi, onlaid, hõbedat, pilvedelt, Riimselgendale, oda ja. James silmades peegeldub suur kõrbennaga läbi jumalariik. Nii kõlas Priit Pedajase esituses Uku Masingu luuletus tontides taganejate sõdurite laul. Ja quo vadis jätkub, oleme siin stuudios luuletaja Peep ilmeti ka ja räägime teemal, kuhu lähed, õige eestlane. Esimeses saatepooles rääkisime eelkõige luuletuses taganejad, mis on saanud ergis, veenan, taandujad, vabandust, mis on saanud Erkki-Sven Tüüri helinduses ka lauluks ja mis on viimasel ajal suhteliselt palju diskussiooni äratanud. Aga nüüd tuleme tõepoolest selle teema juurde, mida meie saade ka ette kuulutanud on just nimelt see, et kuidas me konstrueerime seda eestluse mudelit, kuidas konstrueerime eestluse ajalugu ja, ja kuidas me näeme iseennast. Teie luuletus Taandujad on tegelikult just nimelt see, mis, mis näeb seda väga spetsiifilises võtmes, mees ma nimetaksin seda selliseks maasinglikuks, eks mille. Põhi vundamendiks ei ole mitte miski muu, kui, kui veendumus ugri rahvaste patsitistlikust iseloomust. Kas mul on õigus? No see ei, see ei ole ainult ugri rahvastega seotud, see on mingil määral seotud kõik niimoodi ütleme, küttide-kalastajate korri, laste, maailma suhtumisega. Jaa. Jaa. Kõigepealt ütlen seda, et mul on n olnud siis kohtuda isiklikult Uku Masinguga hulka kordi ja ja kuulata, aga kui ta loenkonna esitas oma loengutsükli Vanemuise diaatris seal käis koos üks niisugune. Ja seal ta Pytaasliku loengusarja taevapõdra rahvaste meelest ehk jutu boreaalsest hoiakust. Ja tol ajal oli suurem osa Uku Masingu kirja pärast oli tegelikult avaldamata ilma maal ja siis Uku Masingu kolleegium on teinud tohutu töö ja nüüd on see raamatutena kõigile kätte saada. Ka kaks asja on siin sees, et see taeva peda, rahvaste meelest, aga aga üldpealkirja esimene suurem osa keelest ja meelest. Ja üks asi tähendab, mis minule pärale jõudis siis suhtlemisel Uku Masinguga ja ja teda ja tema asju lugedes tol ajal siis käsikirjalise on see, et eesti keeles kuigi sõna ainult mingil määral ka kokkulepitud sümbol on üks niisugune võtmesõna on sõna meel. Nüüd on, kas kaks aastat tagasi ilmus üks ainulaadne sõnastik, eesti keeles sai valmis praktiliselt ühe inimese töö, 30 aasta töö, eesti sõna pered. Ma ei tea, miks sellele on nii vähe tähelepanu pööratud sarnaseid sõnastik. Eesti neljas keel, kus tehtud tähendab sõnatüved ja siis kõik tema tuletised ja võimalikud. Ja mina kujutan ette, et kuna ma seal näos astrofüüsikat ka õppisin, siis mina kujutan seda sõnade maailma nagu, nagu tähistaeva, nagu keegi planeetide ja tähtede ja tähekogud nende kogumikuga. Ja see sõnatüvi on nagu ühe ütleme, galaktika kese ja need kõik sõnatüvest moodustused, need siis moodustavad selle sõna sõnapere või siis selle tähtkuju, nad on ka kogu aeg liikumises. Ja kuidas nad siis haakuvad ja vaat aga nende sõnade tähenduse tähendab eri keeltes iga erikeel on, on teistmoodi, on see universumi keele universumi ülesehitus. Sellepärast ongi need tõlkijad tõlkimisel alati raskusi, et, et noh, kõige lihtsamad asjad tõlkida NATO on mõisteliselt, võivad täpselt üks ühele vastata. Aga kuigi siis noh, sõnakuju on teine. Aga kuidas nad mingis keeles seostuvad teiste sõnadega, see on erinev. No ja sellepärast jah, kõik need tõlkeraskused ja vot keelest ja meelest on see Uku Masingu raamat. Noh see on keeruline leks muidugi, sellesse peab süvenema. Aga võib-olla see on üks alus või mingit pidepunkt selle raamatu läbi arusaamisele jõudmine keele ja mõistete ja, ja siis, et mis siin millele seda eestlust ehitada. Noh, eestlus kõigepealt, eks ole, sõna Eesti on ju teatavasti papa Janseni kallis eesti rahvas, on papa Jannseni leiutis alles ärkamise alguses, 19. sajandil. Nii et sellepärast ajab ju naerma, et eks kui laulame, et selle peale vanad eestlased, sakslased, roomlased ja tähendab niimoodi öelda, et vaat vanad eestlased seal siis vahvad viikingid ja põletasid Sigtuna maha ja no need ei olnud ja eestlased sõna otseses tähenduses, aga kindlasti võib nimetada need meie esivanemateks. Muidugi, siin pildised, uudised kõik, aga, aga, ja see side, mis nüüd nendega seob, on siiski silmatorkav ja siiamaani kuuldav ja silmatorkav seos on, on keel. Aga loomulikult noh, üldiselt kui rahvana võtta, siis ka geneetiline over ja minu meelest on see, et väga-väga paljudes asjades, kui räägitakse inimesest ja rahvast ja, ja riigist ja siis kuidagi hüpatakse plaks, plaks ühelt teisele. Aga üks asi on siiski üks isik. Ja teine on see riik, rahvas, mingi suur kogumik neid üksikindiviide. Ja noh, me oleme ajaloost teadnud ju on ju näited, et mis võib siis juhtuda, kui inimene samastab oma üksikisiku riigiga. See on nagu ohtlik. Siin ongi kohe huvitav küsimused. Kus teie näete eestluse identiteedi keset, millises kihistuses see on, on see keel, on see rahvuslik tunnetus? On see riiklik tunnetus, kus kohal see, see, see nii-öelda eestlus kunstitueeriv kese, kuskohast paikneb? Tähendab, mul on üks luuletus ka selle kohta mille siis kordub nagu keel, meel, maa, keel eks ole meel maa. Kuna meie oleme praegu siin siis on aluseks maa ja selles mõttes on fantastiline ülimalt vaimustada, mida Valdur Mikita lingvistiline mets teinud. No kui ma lugesin seda, ma ei ole üldiselt üldse teinud seda, et raamatutesse teen oma märkmeid, sodin juurde ja sinna ma ei sodinud, aga ma võtsin paberlehe kõrvale ja kokku sinna kirjutama, et ümber kirjutama vaid oma oma mõtteid juurde ja kole palju sai ma mulle see veel lõpuni viimata ja Valdur Mikita saatmata. Aga vaimustav raamat. Ja siit tulebki välja see, et, et see, kuidas see sõnum nagu sõnastada seda algasse eestlus teadagi ärkamisajal koos selle nime sünniga. Ja alguses, see oli ju suuresti protestiliikumine. Kui võtta selle Carl Robert Jakobsoni kolm isamaa kõnet. See oli protest ja ta oli ka majanduslik taliõigusliku, tähendab ümberkorralduste tähendab suunatud. Ja siis protest, aga ajaloo käsitlemise juures peab kogu aeg endale meelde tuletama seda, et mis siis, kui mingi asi tajus, mida siis veel ei olnud ja mida ei olnud eesti kultuurist ärkamisaja alguses mitte midagi ei olnud haritud, kirjakeelt ei olnud mitte midagi, et selleks, et siis muuta seda seisundit, millest oli siis tol ajal, eks ole, 90 protsenti elanikkonnast, millises õiguslikus ja majandusseisundis ta oli, eks ole, et seda muuta. Siis oli kaks teed. Kas, eks ole omandada täielikult võõrkultuur, teine kultuur, vahetada välja keel. Või eks ole luua siis oma selle enamuse talupojakultuuri baasil täiesti uus. No minu meelest see oli kõige hullumeelsem idee, kui ratsionaalselt mõelda, sest mitte midagi ei olnud ka keeles, oskussõnavara polnud, mitte midagi ei olnud, kõik see loodi minu meelest son imena aga see näitab seda püsivust või, või, või kestvus näitab see, et rahvas, sellel maal elav rahvas suutis muutuda. Noh, teinekord võib kurvastust langeda ja näed, et eks ole, kuidas kõik haihtus ja kadus ja vana kultuur ja Kaplinski on mingil hetkel öelnud sõna eksele, Decultuur seatsioon toimus. Nojah, see muutus, aga ma siiski väidan seda, et tegelikult kõik need eelmised ladestused on kuni tänapäevani olemas. Võtame kasvõi niisuguse lihtsa asja, kas Eestis on inimest, noh, raske on ikka leida, kes kunagi ei ole seenel marjul käinud kasvõi kordki, eks ole, elus siis minu meelest jahimeesteühingute liikmeid on üle 10000. Kui palju on kalamehi? Jah, see ei määra, eks ole, meie igapäevast elu ja igapäevast toimetulemist enam. Aga see on kõik olemas. Ja täpselt tuleb, tuleks või tähendab, ja ongi nüüd näiteks tänu selle osaliselt ka Helleroole veljo tormisele kihistud siis laulus regivärss oli välja arvatud setomaa, mõned Kihnu natukese Saaremaalt, Kuusalu oli, oli täiesti varjusurmas, sest kui mina koolis käisin, ma ei tea, kuidas praegust see asi täpselt käib. Aga siis oli niimoodi, et selle vanema kihistuse regivärsi lahva laulu või mina ikka tahaks öelda ainult leelo. Selle, noh, kuidas öelda termin sõnana. Ja täpselt samamoodi ühesõnaga öelda, mis tähistab seda teatud keele vormilist ja luulet, mis muide ei ole ainult Eesti, vaid on ju terve soome, karjala, vepsa. Peep ilmet tuleme tagasi oma saate peamise küsimuse juurde, kust otsida õiget eestlast, kas see on see nii-öelda erinevate kihistust peaaegu selliste Mikitalike geoloogiliste kihistusteni, väljaulatuvate aia süsteemide ja kihistust summa või sümbioos või on kuskil mingisugune kihistus, mis võtab eestlase kuidagi eriti tuumselt kokku? Mida õige eestlane ei tee? Ei, niimoodi seda teed ei saa minna, et me otsime selle kõige juurikamat juurikat sest vaat asi on selles. Ja siin me jõuamegi selle juurde, et mis asi on siis suur ja väike kui võtta niimoodi, et äärmusi esile ainult äärmustega niimoodi manipuleerides. Noh, võime eksiteele sattuda, aga, aga äärmused muidugi teisest küljest näitavad ka ära selle vahemiku selle osa, mis mahub nende kahe äärmuse vahele. Ja nüüd kangesti lipsab kergelt kõigil üle uuli positiivne negatiivne, positiivne negatiivne ka Margus Laidre. Kahjuks oli see positiivne, et, et sõna taanduma tema positiivset tähendust. Aga kui ainult niimoodi vaadad, positiivne negatiivne muide ka poliitikas, eks ole, vasakpoolne parempoolne see on terve elu asetamine ühele triibule. Aga on ka üleval all, taga, ees. Me taandume, taandume tuhandeid aastaid veel otsata, pikk on too taandumistee me taandudes maid pole viljatuks laastanud, meist puhtana, maha jäid järvede veed ei raiunud Me lagedaks laiuvaidlaasi ei valanud ahnusest võõrast verd. Selles luuletuses sellest laulust oleme täna rääkinud laulu ja luuletus autoriga eelkõige sõnade autoriga. Peep ilmeti ka siin stuudios ja rääkinud ka sellest kus või kust otsida tõelist eestlast, millistest kihistustest? Peep ilmet, ma tänan teid. Tulite siia Kuubaadise stuudiosse, meie aeg on ümber saamas. Ja nüüd teeme veel viimase taandumise ehk taandume tulevate saadetes siin klassikaraadio eetris. Kas juba see esimene rida, et me taandume taandume tuhandeid aastaid kas, kui tuhandeid aastad taandatakse sisse, kas see juba ei tundu selles mõttes kahtlane, et nii pikalt taanduda? Seal lõppematu? Peep ilmet, suur tänu tulemast stuudiosse ja teile, head kuulajad. Suur tänu kuulamast, mina olen Markuservi kuvabadise saatejuht, aitäh teile.