Helgaja tere jätk klassikaraadio kuulajad, MINA, OLEN anne proomik. Järgnev tund on meil pühendatud sellele, mida tõi. See viimane muusikanädal Estonia kontserdi paaris tungles eelmisel reedel hulganisti Šostakovitši, muusika, armastajaid. Mida nad võisid sealt otsida, küsib Igor Karsnek kilt nelevaste, ilmselt Saxesti kontserdist, räägib konkursi klassikatähed osaleja saksofonimängija Rene Laur. Nelevaste infelt vahendab muusikauudiseid mujalt maailmast. Helikaja vestlusring on seekord pühendatud muusika kriitikale. Kultuurikriitika üldine häda on, et see tahab alati hüpata üle oma varju püüdes vastata nii tegija publiku kui sponsorite ootustele. Mida ausamalt kriitik kirjutab, seda väiksem on tema usaldusväärsus. Vähemalt kriitik. Kise võiks endale selgeks teha, kummal pool rindejoonte asub kas tegijate või tava publiku poole. Kas subjektiivne kriitika toob päevavalgele objektiivse tõe, arutlevad Eesti muusika infokeskuse juhataja Evi Arujärv, pianist Age Juurikas ja kultuurikriitik Alvar Loog. Sülgaja. Esimesel märtsil esitas Eesti riiklik sümfooniaorkester Nikolai Aleksejevi juhatusel Dmitri Šostakovitši loomingut ja seal kontserdil käis Igor Karsnek. Dmitri Šostakovitši neljas sümfoonia on teos, mida meil siin ei ole just väga palju kuulda olnud. No Šostakovitši neljas sümfoonia on tema 15-st sümfooniast üks kõige komplitseeritumaid. Ja selle nii orkestri panoraam ma ütlen, kui kolmene puu pildile koosseis loetakse juba suureks sümfooniaorkestriga, kovitšansime mängus kuuene puupillide koosseis, pluss sümfoonia kestus kolm osa kokku siis umbes tund aega. Ja see sümfoonia on igale dirigendile väga suureks küpsuse proovikiviks, sest et selle sümfoonia nii ideestik kui dramaturgia on ülimalt komplitseeritud ja see on ka põhjuseks. Või vähemalt Üheks põhjuseks, mis pärast Šostakovitši pärasuse sümfoonia valmistatakse 36 erinevatel põhjustel lubas selle ise ette kanda alles 25 aastat hiljem, aastal 961, see on siis 28 aastat pärast Stalini surma need. Vaevalt et Stalini-aegsed visioonid ja hirminedes olinit. See üks ja peamine põhjus, küllap neid põhjus oli veel, mis pärast covid seal Endal tekkisid võib-olla mingid teatud kahtlused ja vajadused ühte koma teist ümber orkestreerida. Kuid tegelikult Nikolai Aleksejev ju alustas oma ERSO peadirigendikarjääri aastal 2002 just selle sümfoonia, aga see oli jah, kontserdihooaja päris alguses, kui Aleksejevi ettekandes kõlas ja nüüdne etega enne oli, muidugi ma ei mäleta küll nüüd niivõrd, et hästi seda toonast 12 aasta tagust esitust ja ma lihtsalt eeldan, et see ülimalt keerulise dramatuurikaga teos on ilmselt Aleksejevi vaimus on lihtsalt jõudnud küpseda veelgi. Ja ma ütleksin kohe, et tegelikult selle sümfoonia kolm osa, see on, on nagu selline väline jaotus, sellepärast et neljandal sümfoonia esimene osa tegelikult jaotub kolmeks, siin on olemas selline võimas suure tõusuga ekspositsioon millele järgneb töötlus, siis tuleb aeglane osa, mis Aleksejevi ettekandes kõlas sellise morbiidse karakteriga sai seitse veenvalt painajaliku atmosfääri. Siis sellele järgneb omakorda Scertso laadne episood, see on nagu siis esimese osa sees juba kolmas lõik. Nii et on täiesti mõeldav, et kui inimene seda sümfooniat kuulab esimest korda ta võib sattuda vabadusse, et kolm osa lähevad Ataca. Tegelikult need on esimese osa alajaotused ja muidugi orkestri erinevatele pillirühmadele erinevates episoodides tuleb au anda ja eriti peaksid unustama näiteks selles esimeses osakeskses episoodis tšellorühmatööd samas tšellode kõla kõrges registris aeglases tempos, sellise intensiivsusega, see omakorda rõhutas selliste painaliku karakterit. Nüüd keelpillide mängu tehniline proovikivi oli selles skersolaads, episoodis sa oled väga kiires tempos tuli mängida ja ERSO keevilt mängisid väga täpselt artikuleeritud. Jaa, jaa, väga hea siis kõlareljeefiga, nii et põhimõtteliselt juba esimene osa, kui ta lõppema hakkas. Publik oli Aleksejevi piltlikult öeldes lihtsalt juba pihus, see oli täiesti suurepärane. Nüüd ma ei ütleks, et sümfoonia, teine osa moderatokond mooto. Et selle ettekandes võiks millegi kallal norida küll, aga selle muusika iseloomu oleks võinud võimaldada veelgi suuremat selliseid kontraste, karakteri kujunduse mõttes sest ta kohutavalt sinna sisse kirjutanud minu nägemust mööda teatud liialduse ja tutada Nikolai Aleksejev seda ka tegi. Kuid on selline tunne või vähemalt minul oli, et oleks võinud natuke vinti keerata veel seepärast, et, et seal on sellised muudetakse muusikalised hüperboolid, mis hakkavad mängima just läbi sellise väikse liialdusega väikse nimetama vähemasena puuduses väikse krutski näiteks seda enam, et neljanduse fonofinaal, see on absoluutselt teisest maailmas, selle põhikaraktaks võiks kõverpeeglis leinamarssi. Mina kuulsin sealt välja intonatsioone seoses minul näiteks surmatantsu mingi sellise pakanaalse kurjakuulutava võõristust tekitava õhustik, muuseas, sul muidugi äärmiselt lummav ja siin sellised suured dünaamikakontrastid ja vaat siin oli võib-olla dirigendipoolset liialdust just mida, võib-olla natukene jäi väheks ta teises osas need nii või teisiti, see oli muidugi selline tähista apokalüptiline muusikas on galerii, mis kõlas tõeliselt vaimustav ja noh, oli tunda absoluutselt iga nahakeha raku. Et kui vägased publikule peale, eks. Ja kontsert algas Dmitri Šostakovitši süüdiga filmist kursinkina. Klased selles mõttes oli see kontserdikava täiesti hämmastav, et ühel muusikaõhtu oli kokku pandud nii traagilise alatooniga suure dramaturgia mahlarliku sellise maailmavaluga teos nagu Šostakovitši neljas sümfoonia ja samas selline kerglane lustakas filmimuusikafilmis kursinkina seiklused, noh, mis on komöödiažanris ja see sütt, mille tegelikult süüdiks kirjutas Šostakovitši partituuri põhjal küll Gennadi orust estonski. Aga sellisena näitab Šostakovitši täiesti teisest küljest nagu teiselt planeedilt. Kuna tegemist on komöödiaga, siis kõik need osad, mida kuulda sai, kogu see sõit kestis 15 minutit ja sellega oligi esimene kontserdipool läbi. See oli selline muusikaline komöödia läbi naeru ja läbi kerge irvituse, et ainuke Minoone episood otseselt kurvameelne oli süüdi viimane osa, finaal, kus kammerkoorimuusika alles laulis väga naljakat selliste vemale värsilikud teksti paar minutit ka muidugi selline rahvastatud lõbustav kujundlikkust, ma kujutan ette, et lastel kuni 10. eluaastani oleks nalja palju olnud kuulates sellist sellist muusikat ja näiteks üks osa, mille pealkirjaks on tagaajamine see kõlaski soleeriva klaveriduo esituses, tõsi küll, see oli üsna virtuaalse klaveripartiiga kahel klaveril. Et siin midagi nagu polkaliku, midagi nagu rääktaimi kiires tempos ja, ja noh, et rõhutada selle romansi sellist meelelahutuslikus siis Nikolai Aleksejev tuli dirigendipuldist maha, istus toolile klaveri kõrvale, näoga publiku poole, viskas jala üle põlve. Panin käed rinnale risti ja siis tegi seal natuke nägusid. Muusika lausun, aga muidugi see kõlas äärmised värskelt ja ma igaks juhuks rõhutan. Seda muusikat ei ole Eestis kunagi varem esitatud. Igor Karsnek iga vestles nenevaste infend. 25. märtsil tähistas kontserdiga Estonia kontserdisaalis oma viieteistkümnendat sünnipäeva saksofonikvartett Saksest ja seda kontserti käis kuulamas noor saksofonist Renee Laur. Millised siis sinu muljed on meie saksofonikvartett dist, eesti saksofonikvartett? Jah, mulje esialgu nagu võib-olla jäi natuke tagasihoidlikuks ja ma arvan, et just sellepärast, et see saal on nagu päris raske, et sellise koosseisuga seal nagu hästi kõlada, et kõik see nagu jäi natuke kaugeks just kõlaliselt, sest kui ma kuulasin seda lindistust järgi, oli nagu pilt hoopis parem ja kõlaliselt ja ja sai nagu aru ka, mis muusikas toimus, on eriti kui võtta näiteks esimene Bachi itaalia kontsert, et selles saalis oli nagu väga raske aru saada, kellel on tähtsam hääl parasjagu ja mis seal toimub. Ja noh, paha muidugi üldse saksofon ikka väga raske mängida, saksofon ei ole üldse selle ajastu pill, ma olen kuulanud ka mingeid sooloteoseid ega ei saada väga hästi Bachiga hakkama, et nendel ka võib-olla jäi natuke sellest baroki nagu erksusest puudu. Aga lindistuse peale oli see muidugi parem, kui seal saalis. Neil oli ka sellist natuke remontilisemalt repertuaari Carl Maria von Weberi kvintett koos Madis Kariga, et millise mulje see jättis? No iseenesest väga hea loo valik ja kas seade oli väga hästi tehtud, et see mulle meeldis, täiesti, sobib seda mängida saksofonikvartett ja klarneti ka mis võib olla puudu, jäi romantilisest muusikast ka natuke seda nagu kirge võib-olla just solisti poolt. Et solist nagu peaks rohkem seda asja juhtima, et noh, kvartett ei saa ju midagi nii palju omalt poolt teha kui solist või jääb natuke passiivseks. Aga jah, seade mulle meeldis ja no üldse kui kava kohta rääkida, siis tegelikult kavali päris hästi üles ehitatud, et et ta oli väga palju erinevat muusikat ja oli hästi kastetud ja. Sai hea ülevaate, mida tegelikult ikkagi saksofoni tega teha võib, kui seda hästi teha ja kui on head seaded. Ulla Krigul, orelimängija lõi ka kaasa sellišnoideri teos krutsifiksus. Selline natukene uuem muusika aastast 1999. See teos tegelikult ka mulle päris meeldis, et võib-olla mitte parim valik just sünnipäeva kontserdil esitamiseks, et see oli sihuke natuke võib-olla tõsisem ja, ja uuem teos, aga iseenesest need tämbrid nagu oreli ja saksofoni tämbri nagu sobivad väga hästi. Orel nagu toetas justama madalaregistriga, seda kvartetti väga hästi ja siis nagu kõlas päris hästi. Üks huvitav Meli lae tundub siin kavas käibelt jaksan akvaarias teos. Ma arvan, et see teos, võib-olla sellest lavast meeldis mulle kõige rohkem, et ma kuulsin seda ka esimest korda ja sellena suutsid minu arust väga hästi ära teha, et see oli niisugune huvitav, vaheldusrikas muusikat seal, need dünaamilised erinevused olid suured ja ka igalühel eraldi oli päris palju mängida, noh, nad said sellega hästi hakkama. Aga mis selle teose taga on, sellele on selline huvitav pealkiri. Ees on veel LM seitse akvaarias. Kavaleht ütles selle kohta pealkiri on pandud siis seitsmenda kuumooduli järgi, mille NASA saatis kosmosesse Apollo 13., mis seal, et väga-väga tähelgus. Päris palju sümboleid selles kavas nii krutsifiksi kui sellised kosmoses sfääride vallutamised, samamoodi alguses siis Bach, Itaalia kontsert ja lõpuks näiteks Virtoosne tango, et see sünnipäeva ballett oli ikka päris lai. Jah, võib-olla selle tango kohta ka, et iseenesest oli nagu hea mõte seda tangot seal lõpus esitada, et aga võib-olla see tango ise nagu ei olnud, ei olnud kõige parem, et mina pigem oleks võinud võib-olla midagi pead Sollalt. Et see tango niukseks nagu natuke ühekülgseks oleks, võib olla saanud huvitavama tango, valida. Ta on siis Thierry eskaši, tango Virtooso selline pala aastast 1991, no kuidas võiks siis veel üldistada, et milliseks on kujunenud Saksest saksofonikvartett? Detama 15.-ks tegutsemisaastaks, no see 15 aastat on juba päris soliidne, igav. Ma muidugi ei tea, kuidas nad mängisid alguses, et ma mäletan küll kunagi võib-olla 10 aastat tagasi ma kuulsin neid esimest korda, et juba siis nad tegelikult ütlesid päris hea mulje. Aga noh, see 15 aastat ma arvan, et see on nagu noh, neid päris palju arendanud, et see saksofonikvarteti mänge on väga raske, et et seda kvarteti nagu hästi kõlama saada peab väga palju arvestama partneritega järgne nende Bilde tämbrit, aga et kuidas mängida sopranit, et see oleks liiga kõva või see kõik võtab aega ja ma arvan, et see 15 aastat on neid piisavalt õpetanud, kuidas kvartetis mängida saaks. Eesti kontserti meenutasid Renee Laur ja nelevaste intelt. Sülgaja. Muusikauudised maailmast, muusika, uudised. Paari kuuest lõpes ligemale poolteist aastat kestnud tööseisak Minnesotas kestris. Orkestri endine peadirigent Osmo vänskaja kaalub nüüd võimalikku naasmist oma viimase koduorkestri juurde. Ta on pidanud läbirääkimisi ja seadnud oma tagasituleku tingimuseks orkestri tipptasemel püsimise. Värske loobus peadirigendile dist Minnesota orkestri ees läinud sügisel, kui sealsete muusikute palgavõitluse tõttu tekkinud tööseisak oli kestnud ligemale poolteist aastat. Oma tagasituleku ühe tingimusena oli vänska juba varem öelnud, et orkestri senine juht peab oma ametist taganema. Möödunud nädalal teataski praegune orkestri juht, et loobub oma senisest ametist ja see andiski alust läbirääkimisteks Osmo vänskaga. Orkestri juht Maikel Entson lõpetab ameti selle aasta augustis. Hensoni ametiajal renoveeriti Minnesota orkestri kontserdisaali 50 miljoni dollari eest ja lisaks koguti heategevuslike aktsioonide käigus üle 110 miljoni dollari. Sellest kõigest hoolimata meenub enamusele siiski Hensoni ajal toimunud suur 16 kuuline tööseisak. Mill, orkestri juhatus ja ka muusikud omavahel ühist keelt ei suutnud leida. Asjatundjad on üllatunud, et Hansson kohe oma ametikohta ei vabastavad, jätkab augustini. Hinnanguliselt on selline pikk ülemineku periood orkestrile halb sest Hensoni renomee ei ole praegu väga kõrge. Aga orkester vajab suurel hulgal toetusraha ja selle leidmine on just tegevjuhi töö. Minnesota orkester alustab uue tegevjuhi otsinguid aprillist. Veel uudiseid Ameerikast Ameerika Ühendriikide pealinnas Washingtonis asuv John Fitzgerald Kennedy-nimeline esitlus kunstide keskus on küll muutuste tuules, sest selle juht Maicel Kaiser valmistub ametist lahkuma. Siiski on üks asi keskuses ka muutumatu ja nimelt see, et hoones töötav rahvuslik sümfooniaorkester jätkab tööd senise peadirigendi juhtimisel. Nimelt Christoph Essenda, kelle leping oleks järgmisel hooajal lõppenud, pikendas seda 2000 seitsmeteistkümnenda aasta keskpaigani. Christoph SM Bachi ajal on rahvuslik sümfooniaorkester saanud palju tuntumaks ja orkestri üksmeelsus on sel ajal vananenud. SN kiidab oma orkestrantide ja leiab, et neis on aastate jooksul tärganud loovus, mille rakendamine on orkestriga tehniliselt paremale tasemele viinud. Siiski pole need edusammud olnud piisavad, et viia rahvuslikus sümfooniaorkestrit Ameerika Ühendriikide sümfooniaorkestrit teravamasse tippu. Kennedy keskuses tegutsev orkester on küll orkestrantide kui ka peadirigenditöötasude osas Ameerikas tugevamate hulgas, aga hoolimata sellest on saavutused veel pisut tagasihoidlikumad. Ja nüüd lühiuudiseid. 24 aastane Kanada päritolu organist treitzel maha on läheb ajalukku kui esimene naissoost organist, õpilane Londoni Püha Pauli katedraalis. Mahun hakkab tama peaorganist Simon Johanssoni organist Timoti võik ralli kõrval ja tema ülesanneteks on lisaks orelimängule ka kooriproovide läbiviimine ja administratiivtöös osalemine. Üha rohkem naisi on viimasel ajal asunud briti Katedraalides tööle. Näiteks Inglismaal leiab naisorganistid nii Tšitšesterist kui Kilhoolist. Viimasel ajal on paljud ooperilauljad saanud tugevat kriitikat, sest nad kipuvad tihti esinemisi ära. Saksa tenor Jonas Kaufmann on asunud Aga lauljaid kaitsma. Tema väitel tühistavad laule lauljad oma esinemisi oluliselt harvemini kui näiteks jalgpallurid. Kaufmann sõnul on teda alati imestama pannud tõsiasi, et lauljate otsust haiguse tõttu mitte esineda eriti ei austata. Hiljuti suri 75 aastaselt legendaarne oboemängija Günther Passin, kes oli üks hinnatumaid oboe õpetajaid maailmas. Enne õpetaja karjäärile pühendumist oli ta mitmetes Saksamaa orkestrites esimeseks poeks näiteks Berliini raadio sümfooniaorkestris jaga kardis asendajana ka Berliini Filharmoonikute juures. Siiski jääb oboemängija Günter Passin muusikaloo annaalidesse eelkõige professorina. Ta õpetas Münchenisse Salzburgis ning tema õpilastest on saanud esimesed soolo-oboemängijad paljudes orkestrites. BBC raadio kolmejuhtija BBC promsi nimelise ikka festivali direktor Roger vaid teatas, et loobub nimetatud ametitest, kuna asub tööle ALDE proo Music nimelise heategevusliku muusika ettevõtte juhina. Aldebroom Music korraldab iga-aastast ALDE promuusikafestivali ja möödunud aasta novembris korraldasid nad Benjamin Britteni 100.-ks sünniaastapäevaks Britteni festivali. Roger Vrait on olnud viimastel aastatel üks suurimaid jõude BBC raadio kolme ja BBC orkestrite arendamisel. Tema juhtimisel on saanud BBC-st ühendkuningriikide suurim uuem muusika. Tellija. BBC peadirektor Dani hooli sõnul oli Raiti panus BBC raadio kolme arendamisel ja BBC promsi festivali seitsmes viimase hooaja suure edu tagamisel lausa mõõtmatu. Ja tänu Vraiti panusele on iga-aastane promsi festival üha kõrgetasemelise maks muutunud. Koolte proo Music nõukogu esimees käes on aga Roger Vraiti liitumisest Hoolde profestivaliga väga põnevil ja ta leidis, et Fraid tunneb ja mõistab nende tegevuse olulisust nii üleriigilisel kui rahvusvahelisel tasemel ja temasuguse professionaali kogemus ja oskused annavad Olde promuusikule juurde uue mõõtme. Head kuuled tänases helikajas jätkame meie pideva murelapsega muusikakriitika teemat kuuega tagasi kutsusin stuudiosse erinevate ajalehtede kultuuritoimetajad, et selgust saada, miks muusikasündmuste järelkajastus üha väheneb. Kõlama jäi mõte, et meil ei ole piisavalt kirjutajaid, kes suudaks provotseerida tekste, mis oleksid täiesti professionaalsed aga samas väga lõbusad lugeda, et kellele me peaksime seda kriitikat kirjutama kas lihtsalt tavakuulajale või interpreidile. Laverda nüüd kogunenud Eesti muusika infokeskuse juhataja Evi Arujärv, pianist Age Juurikas ja teatrikriitik Alvar Loog. Tere kõigile. Tere. Tere. Võib-olla siis kõigepealt Eevia age kui muusikainimesed. Kas te loete muusikakriitikat ja mis on see, mida te sellelt ootate? Oma häbiks ma pean tunnistama, et ega ma seda eriti ei loe praegu enam üks põhjus on see kindlasti, et noh, ega teda ju ei ole ka väga palju nendes peavoolu ma tohin nii öelda väljaannetes ehk aga pilgu järgi nagu ega väga palju ei ole. Jah, ma teen ainult tüübiga nõustuda, täpselt samamoodi viimasel ajal loen vähem, aga ma hoian pilku peal juba lihtsalt sellepärast, et ma ju ise ei jõua igale poole, ma tahaks saada mingit ülevaadet, mis üldse kultuurielus toimub. Aga tihtipeale avades neid artikleid, kas siis internetis või ajalehte avades tekib kohe tahtmine see kinni panna, siis ei üldse ei tõmba kohe lugema, et kui esimesed paar lauset olnud, et kohe esimese paari lause jookseb, tegelikult saab selgeks, kas artikkel ütleb minu jaoks midagi või mitte. Ja mis on see probleem? Nii nagu öeldakse muusiku puhul ka ju, et saab esimesi kaheksa sekundi jooksul aru, kas on väärt, esitas või mitte, on tegelikult samamoodi ju artikli puhul, millest jutt lahti läheb. Kuidas on see mõte kohe algusest peale antud, kuidas formuleeritud tegelikult sellest saab kohe aru. Ja no muidugi siis siit ka edasi igasugused suuremad probleemid. No nii nagu ütlesid mulle ka Postimehe ja kultuuriportaali toimetaja, meil ei ole piisavalt palju häid kirjutajaid, siin tegidki need küsimused, missugune, siis on see hea kirjutaja, et kas see on inimene, kes on muusikaga piisavalt hästi kursis või on see inimene, kes oskab kirjutada nii, et ta võib-olla veel sellele sündmusele lisab veel mingi omapoolse väärtuse. Alvar Loog, mis on need kriteeriumid sinu jaoks, missugune on hea kriitik? Kriitikut saab hinnatlike teksti järgi tahaks seal küsimus ümber formuleerima, et milline on hea tekst, minu jaoks on ikkagi hea tekst see, kus ma saan ikkagi mingisuguse personaalse seisukoha. Et mind näiteks lugejana absoluutselt ei huvita mingisugune niukene, nivelleeritud arvamus või natukene sellise mingi liigse objektiivsuse taotlusega. Selline jutt, mis, mis valgub nagu lõpuks natuke nagu selles mõttes laiali, et ta ei teeni nagu lõpuks õieti mitte kedagi. Mind huvitab teksti lugedes vähemalt sellise tekstiga, mida mulle pakutakse, kultuurikriitika pähe ikkagi meeldib kohtuda selle subjektsusega personaalse arvamusega, näiteks meil on minu meelest kõigis valdkondades nii palju, kui mina neid lugenud olen, on hästi palju selliseid tekste, mille autorid üritavad ennast ikkagi nagu mingis mõttes sulgudesse võtta ja esinevad mingisuguse sellise impersonaalse kriitika diskursuse nimel. Et, et see on nagu mingisugune kogu seltskonna mingi mundriaugu, mida selle tekstiga nagu hoitakse ja selle arvelt siis võib-olla enda mingid tõesti sihuksed, subjektiivsed seisukohad kaetakse lihtsalt kinni, neist minnakse kuidagi üle ja see tuleb eriti hästi siis välja, kui nagu Eesti on ju väga pisike, et noh, kas või siin kirjandusinimesed, teatriinimesed, tean paljusid just neid, kes kirjutavad sellest, kui me tänaval kokku saamest räägib enamasti hoopis muud juttu sellest asjast kui seda, mida ta lehte kirjutas. Et seal on väga suur osa probleemist minu jaoks. Et minule mis tahes kriitika puhul meeldib, kui ta läheb natuke kõrgemale nendest ütleme teostuse detailidest, kui ta ulatub kusagile metatasandile mis hõlmab natukene juba avaramalt kultuuri kui sellist, et siis inimene tunneb selles ütleme, konkreetses arvustuses ära midagi üldisemat, aga muidugi see metatasandil probleem või see, see küsimuse asetus, siis peaks olema kuidagi inimlikus keeles välja öeldud, et ta ei ole liiga teaduslik, liiga arusaamatu ja inimesele mõistetav, oleks. Tähendab, kriitika kirjutab. Meil on üks suur kunst ja vingerdamine, ma ütlen, kui interpreet peaks saama sealt tõepoolest sellise objektiivse hinnangu. Et mingisuguse sõbrameheliku kiituse siis nii-öelda kontserdikülastaja, kes võib-olla ei ole professionaalne muusikaga, aga kes on tõsine muusikahuviline, tema tahaks kuidagi lihtsas ja sellises tunde keeles saada seda iseloomustust ja nii edasi toimetajal oli vaja sinna intriig ja sellist põnevust ja, ja nii edasi, neid sponsor tahtis ju puhast kiitust ja kontserdikorraldaja ka nüüd juba neli erinevat ootust, mis on omavahel vastuolus. Aga see üldse on realistlik, et kõikidele nendele ootustele vastata. Mina arvan, et kindlasti ei ole. Ma olen ka pikka teksti kunagi sellest kirjutanud nimega kriitika, võim ja võimatusse ilmus kunagi peaaegu kümneaastast teater, muusika kinos. Ma lugesin seal kuskil paarkümmend 30 funktsiooni ette, mida ma ise kriitikakirjutajana tajusin, et Nende funktsioonide täitmist mult oodatakse. Ja no ma leidsin, et see on nagu Mission Impossible, isegi üritada seda ühtlasi nagu et nendesamade ootustega olemasolu ja isegi mingis mõttes olemasolu, aga mitte selge teadvustamine nii lugejate kui kirjutajate poolt tingidki selle olukorra, et see kriitika on nagu juba mingis mõttes ette äpardunud alati ikkagi tegelikult lati alt läbi. No aga võib-olla siis ainus võimalus ongi kriitiku teadlik valik ja oma tekstis siis nende ülesannete formuleerimine, mida ma tahan nüüd öelda, et kellele ma seda ütled. Või tegelikult see sõltub väga palju väljaandest ka. Okei, sina intercledina, kui sa oled andnud kontserdi ja siis TD lahti, mida sa tahaksid eeskätt sealt lugeda? Enda kontserdi puhul, no kahtlemata see on alati selline hirmuäratav moment, et mis seal siis tulema hakkab. Aga tegelikult ega ma ei taha, oleksid ainult selline väline kiidulaul, et ma tahaks testida, näha, mismoodi võib-olla siis kriitikud ja teised inimesed üldse võib-olla kogu seda konteksti, kuidas nad seda kontserti nägid, mis valguses, mis mõtted neil tekkisid. Et võib-olla see tehniline külg, see pole tõesti nii huvitav, tegelikult minu enda jaoks ka, et et lõppude lõpuks ma arvan, et ühe artikli jooksul ei olegi võimalik jõuagi tegelikult võib-olla põhjalikult üldsegi läbi analüüsida paratamatult pealiskaudseks, tegelikult sellega võib teha tegelikult isegi nagu. Halba mõnes mõttes igal juhul on selle taga suur töö, nii et kui ajaleht võtab näiteks kirjutama mõne mõne noore inimese, kellel seda seda nagu pagasit ei ole paratamatult aga, kellel on aega ja tahtmist, siis ongi see tulemus selline, nagu ta on. Minu meelest oleks väga huvitav just, et kui ütleme oma ala, siis kontserti arvustab tegelikult just selle omana inimene. Mina oleks isiklikult ja ma olen ka teinud, mõned korrad olen, kirjutan paar sellist kajastust noh täitsa kriitikaks nimetada, sest see ei ole minu eriala, eks ju. Aga just nimelt oma nagu nägemus ja kuna ma ju tean neid teoseid ja interpreedi tegevus on ju minu iga päev. Et see on võib-olla huvitav, on tegelikult niipidi neid artikleid vaadata just sellesama inimese pilgu läbi, et kes pigem interpreedid oma tegid. Noh, hea küll, et muidugi ma ei hakka ütlema otse oma kolleegile halvasti ja ma ei, mul ei ole sihukeste mõtet ja mul ei ole soovi. Aga lihtsalt võib-olla anda edasi seda üldse seda objektiivselt, seda pilti, mida teised ütleme siis selle valdkonna kaugemad inimesed üldse ei tulegi selle peale näiteks. Aga mis on ikkagi objektiivne siin tegelikult puuduvad sellisel absoluutselt kriteeriumid. No ikka, kui väga kole on, siis ikka on väga kole. Mina kuulan Eesti muusika uudisteoseid ka raadioarhiivi nendelt üles õdedele, et kursis olla. Kontserdile jõuan kahjuks väga harva, aga viimasest kolmest kontserdist, kus ma käinud olen, üks oli ikka päris kole ja et selles mõttes mingist piirist on objektiivsus ikka võimalik küll. Aga kes seda ütle, kus, kus onud? Mina usun, et kriitika puhul kultuuri kajastamise puhul, kus on mingisugune hinnang ka juba või mingi mingitest väärtustest lähtutakse ja on tõeline objektiivsus võimalik ainult läbi subjektiivsuse, ma mõtlesin selle üle paar nädalat tagasi juhtumise, alles lugesin Margus Mikko mäeraamatut kus on tal intervjuud näitajate lavastajatega ja seal Uku Uusberg ütles sellise lause, et siis vastuseks Mikko mäe küsimusele, mida ta arvab kriitikast. Et ma ei mäleta, mis ta täpselt selleks kriitikaga hinnanguks ütles, igatahes midagi head ei arvanud, aga ta ütles, et tal on oma nägemust tekkinud aastatega, kuidas need asjad võiks käia. Ja tema pakkus siis sellise stsenaariumi, et teatri puhul siis vastus on välja tulnud etenduse ära vaadatud, et siis Ta pakkus vist, et see number võiks olla neli või viis eksperti, tuleks kuu- ja kirjutaksid kamba peale selle artikli. Et umbes enam-vähem vaidlevad omavahel asjad selgeks ja panevad koos kirja ja kirjutavad siis nagu koos alla sellele ja siis me oleme nagu saanud mingisuguse noh, nagu tõe suure algustähega seda ei olnudki temaga, see on seal implitsiitselt olemas. See on väga huvitav mõte muidugi ja väga idealistlik ja tore ja, ja, ja ka isegi minule esmapilgul nagu mõistlik, aga samas kui ma nagu hetke pea ikkagi külmaks lase, ma saan aru, et, et see on täiesti vale, et, et selle suure objektiivsuse taotluse taha kaob see tõde vastupidi täielikult ära. Minu meelest. Absoluutselt nõus, ma isegi esmapilgul ei, ei ütleks, et see mõte on mõistlik kirjutada kellegagi koos. Aga ma tahaksin Alvar sulle vastu vaielda ja nüüd ma räägin muusikast, kui laval on muusik, kes istub klaveri taga ja täiesti napib ja siis tal läheb tekst meelest ära ja siis ta hakkab suvalisest kohast pihta ja ta mängib sellise tooniga et paha kuulata, siis no siin ei saa subjektiivselt öelda, et noh, tegelikult oli päris ilus. Mina arvan, et saab, aga tuleb ära põhjendada, milles hinnang nagu lähtub ja kui, kui kirjutaja ütleb selgelt välja, et on kuulnud nagu täiesti tülgastavalt palju perfektselt esitatud kontsert, need ei paku talle enam esteetilist naudingut ja ta nüüd lõpuks võib-olla oma elu 1000. kontserdil sattus interpreedi peale, kes koperdas ja, ja ühesõnaga ta sai täiesti uutmoodi suhe suhte selle partituuriga sai uutmoodi suhte võib-olla isegi instrumendi kõlaga. Ja kui ta sellest lähtudes ütleb, et ta sai tõesti suurema elamuse, kui ta on saanud oma 100-l eelmisel kontserdil, siis see on tema arvamus ja seda on päris huvitav lugeda. Tähendab tervikuna muusikas kõik võib varieeruda võtame nüüd šopääni või Bachi või kriitilised autorid või ajastud juba siis seal mingite asjade tegemine teisel viisil. Noh, ma ei tea, laulda itaalia ooperit eesti rahvalaulu intonatsiooniga või vastupidi. See võib kuuluda mingisuguse, ma ütlen juba uue paroodiazhanri või mingisuguse muusikali. Nalja juurde ja, ja see on ka huvitav ja põnev, aga teatud konkreetse klassikakontserdi puhul. No ei, aga ei saa välistada, et keegi saab sellest väga sügava esteetilise elamuse. Kahjuks küll. Olla keegi seda kaanonit väga hästi tundev inimene. Selle selle väite ma välistan, esimese Karel nõus kahjuks küll, jah, neil on kontserti küll, kus laval toimuv ei ole just jaa, kuid ekstaasis saal tõuseb püsti ja plaksutab mis hirmus. Aga kas seal ei ole ikkagi need nüansid, et, et kui me räägime interveteeringust muusika puhul, et tänapäeva tehnoloogilist võimaluste juures oleks õudselt lihtne panna kas arvuti laulma või klaverit mängima, noh, täiesti noodi täpsusega ja võib-olla seal veel timmida neid programme veel ei ole, nad tulevad selles mõttes ma kõike on võimalik parandada selles suunas, aga et ikkagi asi läheb natuke huvitavamaks sealtmaalt, kus interpreet mingil määral ikkagi materjaliga hakkama ei saaks, isegi nagu pisut alla jääb ja kui ta teeb seda isikupärasel moel, siis seda on võimalik kuidagi õigustada või öelda, et see on õige. Aga sellest on võimalik kindlasti naudingut saada ja sellest on võimalik kirjutada nii, et ka lugeja saaks aru, miks kirjutaja sellest naudingu sai. Tsiteeriksin snitked, looming koosneb vigadest? Looming? Jah, ma saan sellest lausest aru, et aga interpretatsioon ju koosnebki ju koguse massiivi erinevatest tõlgendustest. Interpreet, kes võtab ühe ja sama klassika teoseid, ta mängib seda mingil mingil määral erinevad. Need piirid võivad tõesti olla väga seinast seina. Ja, ja see kõik ongi väga huvitav, selles mõttes ei olegi mingit ühte objektiivset mudelit, mille järgi mängida on erinevaid koolkondi ja erinevad rahvused mängivad erinevalt ja erinevad isiksused. Ääretult põnev on kuulata. Aga see on nagu tõlgenduste küsimus ja ikkagi ma jään selle juurde, et mingitest tehnilistest küsimustest ikka väga räige möödaminek või lihtsalt möödapanek, et see piir on olemas. Aga siis ongi just see küsimus, et kui see räige möödapanek on, kas siis on inimesi, kes julgeks öelda, et kuningas on alasti et halvas head küll kirjutanud selliseid teatriarvustusi, kus sa oled väga otse oma arvamused välja öelnud, et kuidas teatriringkonnad sellesse suhtuvad? Väga halvasti, aga ma ei ole pretendeerinud sellele. Mu tekst kannaks seda sõnumit, kuningas on alasti, ma ei tea, kas ta on alasti, tähendab, ma olen vahendanud ainult iseenda muljeid. Et ma ei ole pretendeerinud sellele, et ma ütlen nüüd ära, et nii on, nagu ma, ma ei ole mitte kunagi seda silmast. No aga see on konksuga asi, eksju, sa ise küll mõtled nii ja mina ka mõtlesin ja mõtlen praegu ka, aga, aga kui sa oled juba lehes ja inimene loeb, siis sõna saab lihaks või sõna võimendub ja, ja nii edasi. Aga seda ikkagi taimi ridade vahelt ju kätte, tegelikult kui inimene jagab asja tegelikult võib-olla ei peagi lahmima. Alati küsimus, kas siis kriitika peaks olema nii kirjutatud, et igaüks loeb seda välja, mis ta ise sealt tahaks välja lugeda? Mina arvan, et mitte just ta peaks kohtuma just, mitte sellise libeda tekstiga, kuhu ta ka ise väga hästi ära mahub ja noh, et igaüks saab sealt, kes tahab midagi positiivset lugeda, loeb positiivset, kes tahab negatiivselt negatiivselt, vaid ta kohtub ikkagi väga selgelt artikuleeritud seisukohaga ja ka põhjendatud seisukohaga. Ja ta saab sellega suhestuda, ta ei pruugi sellega nõus olla, aga ta saab aru, mida talle on öeldud. Näiteks see on selline kriitika, mida mina lugejana hea meelega loen. Võib-olla ongi probleem just selles, et, et see kriitika püütakse adresseerida korraga nii interpreedi kui lihtsalt lugejale, sest nii palju, kui mina olen suhelnud muusikutega ma ütleks nii, et väga suurt positiivset tagasisidet olen ma saanud eeskätt siis, kui ma olen öelnud midagi negatiivset ja samal ajal jälle, kui sa kirjutad hästi, siis ei ole muusikud rahul ja kui sa kirjutad halvasti, ei ole ka rahul. Järelikult võib-olla tulekski lihtsalt orienteeruda rohkem lugejale, kes pole kontserdil käinud, aga ta tahtis lihtsalt teada, et milline mulje sellelt kontserdilt jäi. Võib-olla peakski olema siis muusikute jaoks erialaajakirjas ja tavainimese jaoks Päevalehes. Võib-olla ka huvitav, kui palju üldse inimesi, kes kontserdil ei käinud, list inimesi loeb üldse seda kontserdikajastus. Näiteks see on teine küsimus, sest noh, kui meil olid need küsitlus peale viimaselt vestlusringi, siis inimesed ütlesid, tahame lugeda muusikast, aga mitte kriitikat, vaid üldiseid, artikleid, kes olid need küsitelt avavad, see, see ei ole muidugi mitte kuidagi arvestatav tulemus, sest et need olid täiesti juhuslikud vastajad, kes ise meie kodulehel vastasesse tähendab klassikaraadio kuulajad ja et see ei ole üldse mingi keskmine inimgrupp, vaid neid, keda siis huvitav klassikaline muusika. No aga ka laiemalt, eks ju, et me ei ole ju praegu ainult klassikalisele keskendunud, et kodulehel võib-olla käivad just rohkem meie nooremad kuulajad. No kui nüüd mõelda sellele, et kes üldse loeb kriitikat, siis muusika puhul, siis tuleb mõelda kõigepealt sellele, kus neil üldse ilmub ja ilmub seda nüüd ainult sirbis. Sirbi uus peatoimetaja Ott Karu lind on ehitanud uue sirbi üles arvustuse mõistele toetudes, aga nagu me hiljem aru saime, kui seal komisjonis temaga vesteldes tema arvustuse käsitlus on väga avar. Ja see hõlmab ka näiteks intervjuusid heliloojate interpreetide ka. Aga see on hästi suur ja raske töö teha intervjuud. Et selles mõttes peaks sinna siis tekkima nagu see intertegija vaatenurk ja ma arvan, et see ei ole väga halb. Et kui, kui räägib helilooja ja räägib interpreet, siis nagu ise oma oma tegevusest. Iseasi, kas seda nüüd arvustuse žanri alla nüüd saab päris hästi panna. Sest et arvustus peab olema ikka nagu pilt väljastpoolt. Sellega seoses ma võib-olla ühe teema tõmbaksin ülesanne, et mulle tundub, et inimesed, kes kirjutavad, peaks endale nagu selle asja alati selgeks tegema, enne, kui nad artikli juurde asuvad, et et kus nad nagu sellel mõttelisel rindejoonel asuvad, et kas nii-öelda selle tegijate poolel või siis nii-öelda publiku poolel või siis seal kuskil vahepeal ja, ja mina näiteks muidu seda teemat üldse ei oskaks tähenduslikuna näha, kui ma ei oleks vaadanud aastate süvendatumalt näiteks mida kirjutati kriitika olukorrast kuue-seitsme-kaheksakümnendatel teatrikriitika puudus ja see paistis olevat tol ajal vägagi selline üldaktsepteeritud arusaam, et kui teatrikriitik on siis nagu teatriprotsessi selline osa ja et ta peab tegelikult olema nagu tegijate poolel isegi kuni selleni välja, et seal oli korduvaid üleskutseid, et kallid kriitikud, kes te olete nii kitsas, sõnalised ja kibestunud ja, ja et tähendab, et tulge meie majja, võtke prooviprotsessist osa, noh, ütleme sulgudes veel magage, jooge koos meiega ja küll te aru saate, mida me teeme siin ja küll ta siis ka nagu kirjutate niimoodi, et kõik on rahul. Huvitav seisukoht muidugi oli siis seitsme-kaheksakümnendatel kui veel üks minu meelest ütleme ühe nime, kes seda minu meelest on välja pakkunud, on Mikk Mikiver näiteks kadunud Mikk Mikiver, tema tema leidis minu meelest, et teatrikriitik peaks olema ikkagi oma inimene majas. Et mina näiteks subjektiivselt olen täiesti vastupidisel seisukohal, et kriitik on ikkagi selgelt see inimene, kes on nagu publiku poolel, mitte et ta oleks ka nüüd mingisugune otseselt mingi tarbijakaitse seal, vaid et ta on ikkagi üks inimene. Tähendab see on lihtsalt ideaal, et inimene võiks olla piisavalt haritud, et võib-olla mõõdukalt empaatiline väljendusoskusega ja nii edasi, aga ta peab rääkima nagu iseenda nimel. Ja siis mina aastate eest üritasin seda praktiseerida, kuna meil on väljaannetes see formaat, et eeldatakse, et sinu kodanikunimest ei piisa. Et seal peab olema mingi tiitel juures. Näiteks Postimees kasvatab sirbis ei ole seda. Postimees kasutab ja maakonna lehed ja ja mina üritasin mõned artiklid läbi suruda teatrikriitikat niimoodi, et ma panin alla umbes rida seitse koht 14. Ja mulle tundus see nagu päris põhjendatud, et, et mulle ei meeldi, kui minu nime all on kriitik või, või teatrikriitik või noh, ühesõnaga mingid sihuksed laiendused, sest ma ei kanna seda ju tegelikult välja. Tõenäoliselt ise teatrikriitikuna ma olen inimene, kes läheb vaatama ja kes lihtsalt juhtumisi tunneb toimetuses mingeid inimesi, kes leiavad, et mina võiks olla see inimene, kes kirjutab ja kuna ma olen mitmekülgne diletandid, siis noh, mis seal ikka, ma võin ju ära teha, onju, aga ma ei saa esineda kellegi muu nimel kui, kui, nagu iseenda nimel, ainult et selles mõttes see kriitik minu silmis on ideaalselt alati publiku poolel ja see, kes sinna vahele jääb, on toimetus ja, ja kui seal kommunikatsioonis on mingeid häireid nii-öelda selle potentsiaalsete kultuuritarbijate vahel ja, ja siis nende kunstnike vahel või siis ütleme teose vahel siis see ei ole autori vastutus, see on toimetuse vastutus, puhtalt, kellelt nad, mis artiklit tellivad, mis mahus nad seda tellivad, kuidas nad seda toimetavad seal ja nii edasi. Autod on minu meelest ei vastuta mitte millegi peale peale iseenda sõnadega. Ja ometi muusikakriitikas, mulle on just väga mitmed muusikud toovad eeskujuks Bruno Luki kirjutatud arvustusi, mis olevat just vastanud siis sellele ideaalile, kuidas tahaksid muusikud, et neid kritiseeritakse, kelle puhul ilmselgelt ei saa siis rääkida ringkonnast väljaspool oleva inimese vaatepunktist, et kas muusikakriitikas üldse on olnud inimesi, kes oleksid natukenegi nii-öelda kas kõrvalseisjad või sellest valdkonnast väljaspool, kõik on ju ikkagi tulnud muusikaakadeemiast. No Muusikaakadeemia veel ei, ei määra ju midagi ütleme niimoodi, et professionaalne pianist kirjutab klaveriõhtust teistmoodi kui näiteks mina. Pianist elab oma oma teoste, ta tunneb läbi ja lõhki seda repertuaari, ta tunneb nii palju erinevaid tõlgendusi, ta teab kõiki tehnilisi probleeme, mida nagu mina kui selline õppinud kriitika ainult ei, ei suuda isegi fikseerida. Võib-olla, ja selles mõttes ma olen natukene selle kuulaja pool rohkem. Aga, aga kindlasti, vot siin tekibki vastuolu, et need inimesed, kes on seal niimoodi rõõmupisarates ja plaksutavad ja ja rahulkontserdiga ja ovatsioonid ja siis On seal interpreet, kes kuulab ja mõtleb, et oioi, et see pole nagu see, et noh, et ma, ma ei tea, kuidas seda vastuolu lahendada või kas, kas peab seda lahendama, võib-olla piisab siis sellest, et interpreedid nagu suhtlevad omavahel ja, ja arutavad asju tänapäeval internetis. No just nimelt eelmisel seistes ringis just Hennoste küsis, et aga, et miks kirjutada interpreedid talle võid ju meili saata. Et ikkagi eeskätt võiks siis olla sihtrühmaks potentsiaalne publik või miks mitte ka inimene, kes võib-olla kontserdil ei käinudki või kes üldse ei käigi? Siin on ka siin on veel võimalusi minu meelest sihtrühmaks olla ka kirjutaja ise ikkagi selles on teatud määral väga palju niisugust auto kommunikatiivset tegevust minu meelest, et et igasugune kultuurikriitika on alati teatud, härra oli ikkagi nagu kompab iseennast või omaenese piire nii vormilises kui sisulises mõttes. Et näiteks mina, kui ma inimesena ma kultuurid või mingi teosega koht on, siis noh, ma ei saa ennast kuidagi sulgudesse võtta ja ja sellisel moel nagu, mida ma seal näen ja kuulen. Et mul on küll huvitav näha, mida see minus liigutab või, või siis ei liiguta või kuidas ta suhestub minu enda personaalse varasema kultuurikogemusega ja kui mul on piisavalt tähemärke ja siis ma üritan seda sõnastada kuidagi, et selles mõttes selles väga palju auto kommunikatiivset See on väga-väga tuttav tunne, jah, noh, nii niimoodi see asi käib, tegelikult ju isegi kui inimene seda ei teadvusta, minu jaoks oli kogu see protsess absoluutselt, oli, oligi selline iseendast läbi laskmine ja siis selle oma sisetunde nagu argumenteerimine põhjendamine, et miks, miks ma nii tunnen või miks see mulle sellisena näib, et autokommunikatsioon, jah, see on, see on üks kriitika osa, aga üks asi, mida me siin üldse ei ole puudutanud, et on see, et kriitika on ka üks. Ja siin tuleb see objektiivne moment välja, on ka üks nagu kultuurikulgemise või kultuuriloo jäädvustamise koht või rida. Ja selles mõttes on see ääretult oluline. Sellest on tükk aega, ma lugesin seoses raamatu kirjutamisega kuuekümnendatel kirjutatud muusikakriitikat hästi, huvitav oli. Üldsegi ei saanud aru, et oleks nagu selline kole aeg, kus oli, oli keelatud, öeldi julgeid, no seal olid muidugi sellist autori head kirjutajad, olid need. Aga jah, et see nagu kultuurilise olukorra või mingite hinnangute talletamise funktsioon, et see selles mõttes isegi kui lugejaid on vähe, siis kriitika žanr on ikkagi väga oluline. Vaatama vaata subjektiivsusele peegeldab seda, mis siis antud ajahetkes on nagu oluline või mis toimub või, või sest et internet on, aga sealt nagu kaob kõik ära. Ja selles mõttes on ka see, see vana traditsiooniline ajakirjandus on, on ikkagi veel minu meelest väga vajalik. Ja et mulle tundub ka tegelikult, et võib. Võib-olla minu jaoks ma olen täiesti diletanud selles valdkonnas, et mina olen interpreet ja mulle meeldib lugeda, mis minust kirjutatakse teistest, ütleme minusugustest. Aga võib-olla tõesti, et tegelikult see muusikakriitika siis ütleme, võib-olla kontserti kajastus erinevad asjad ja ja nüüd võikski olla tegelikult ikkagi rohkemaid, jõuame nüüd sinna punkti. Et võib-olla see kriitika. Ta ei peagi tõesti olema kõigi jaoks ikkagi ta nii spetsiifiline asi, et et kontserti kajastus kadett omada kriitilist funktsiooni mõnes mõttes. Kui ta on, ütleme, sellisele tavainimesele rohkem arusaadavad võib-olla lihtsalt olekski, ütleme, erinevad kohad ja siis sama asja kaastale mitut moodi, et see oleks muidugi ideaal, aga noh see muidugi see raskesti teostatav tänaval. Kohti ju eriti polegi ja kontserti on kultuur ja nüüd liiga palju maa juba tükk aega nagu saan sellest aru, et lihtsalt liiga palju on. Niimoodi ei ole ilus öelda, aga nii see on jah, ja, ja neid kohti, kus siis seda kajastada on, on veel vähem ja ja see valik, mis tehakse, on nagu omaette probleem, see valik, mis jõuab näiteks päevalehtedesse. See on ka vana teema. See on puhtalt toimetuste teema, autor sekkub sinna suhteliselt vähe, seal anatismist pakutakse välja midagi, aga lõpuks kas asi läheb või mis ulatuses ta läheb, mis tähemärkidega või kas ta saab suure pildi juurde või mitte ja see sõltub ikka, toimetab. Siis puhtalt ja toimetusele ütleb, et kui oleks rohkem kirjutajaid, siis nemad telliksid kahtlemata ka rohkem lugusid. Vaat seda juttu, mina ei usu absoluutselt, kohe ma tahaks näha, kes seda mulle ütleb, seepärast, et et kus vestlusringis selgitas keegi ajalehe oli ta nüüd peatoimetaja absoluutselt täpselt, kuidas on välja arvestatud lehestrateegia on spetsiifilised uuringud selle kohta, mida loetakse, kui palju keegi loeb ja missugused teemad ja nimed lähevad ja selle selle põhjal nagu pannakse lehes paika mahud. Kultuur ei ole ju ainult muusika näiteks skulptuur on hästi palju asju ja need valikud ja need mahud, mida nad kasutada saavad. Ja siis need valikud, mida lehes strateegia järgi ja nad majandusliku põhjaga strateegia järgi saadakse teha, need on ju üsna piiratud. Nii et ütles, et see on selline paratamatu olukord, ma ütleks, et väga ei saa nagu lehti, kas süüdistada selles mõttes kuigi ühes asjas natukene nagu tahaks. Et kui on mingit, ütleme, kaks kolm nime, kes nagu on in siis noh, tegelikult võiks panna pärast neid mingi nimi number seitse või või keegi number 11 ka sinna, kes on huvitav ja noor. Aga noh, ma ei tea, võib-olla siis selle poole liigub. Ma loodan Mis puudutab nüüd seda sellist skulptuuri palju, sest et ja siis ega ka kriitikat. Et mulle tundub, et praegu on selline olukord, vähemalt muidugi mina vaatan muusiku seisukohast ja internetiseisukohast. Et üleüldse on palju kultuuri ja läbi läheb nagu see, et mis on kuidagi uudne või põne, teistsugune ja siis seal on hästi palju. Ja mulle tundub, et see on kuidagi selline suurem ring, ringkaitse, mida huvitavam, seda põnevam on kajastused nagu kuidagi noogutavad sellele ainult kaasa, tegelikult selline üldpildi hägustumine toimub, et väga raske sellest segasumma suvilast üldse nagu aru saada juba, mis on tegelikult nagu väärtuslik ja mulle tundub, et vahetevahel need kirjutad nagu üldse ei adu enam tegelikult millest ta kirjutab. Võib-olla siis selline pealiskaudsuse tundemärk või. Noh, siin on juba üks hästi keeruline teema, väärtusteema on ja sellest võiks rääkida järgmised kolm tundi ja väärtuste killustumine ja devalveerumine ja, ja nii edasi ja kogu kultuuripildi tohutu avaldumine ja see, see kõik on üks protsess, mida me siin kohapeal praegu nagu ei suuda käsitleda päris hästi. Vestlusringis olid Evi Arujärv, Age Juurikas ja Alvar Loog. Tänasele helikajale tegid kaastööd Igor Karsnek ja Renee Laur. Sate toimetasid nelevastentselt ja anne promic. Montaaži tegi Katrin maadik. Aitäh teile kuulamast ja mõnusat nädalavahetust.