Kultuurimaja asub taas ajama huvitavate paikade asja. Tänane asjaajamine toimub meil Põhja-Eestis Vihterpalu kandis. Külastame kohta, kust sai alguse Bengt Gottfried Forseliuse koolipapa tee. Räägime ka sellest, et alati ei tuleks pahaks panna. Kui soomlane tahab Eestis midagi ära teha. Ja et oleme oma saadetes rääkinud palju surnuaedadest, siis arutleme täna pikemalt rõngasristi päritolu üle. Žanrace Tarmo Tiisler on oma plaanid nüüd teatavaks teinud. Kel huvi tekkis, tulge meiega. Maja kultuurimaja. On teinud ikka peatusi huvitavate kivide juures, millel on oma lugu või kivide juures, mis tähistavad üht või teist sündmust või vähemalt me arvame ja loodame, kujutame ette, et ta seda sündmust tähistab. Oleme jällegi metsa sees, lisaks meile kahele ei ole siin muudkui üks kivi, üks ilus valge tahvel, kus on selle paiga lugu kirjas ja muud väga polegi. Ott Me oleme Aru kooli kivi juures. Siia on kirjutatud, et kirikumõis aasta 1649 kool 1683 84. Peaks tavainimene keerama suurelt teelt kõrvale sõitma mööda külavaheteed, mis, nagu ka meie äsja kogesime, ei ole mitte kõige paremini sõidetav. Eriti nüüd, vihmasel ajal kui meie siia sattusime, sest sel päeval, kui meie seda juttu räägime, sajab siin vihma, Ede üsna auklik. Jaga vesine. Oru mõis on oluline koht ühel lihtsalt põhjusel, et siin töötas esimene Eesti talurahvakool. Linnades said eesti poisid haridust ka varem aga maal koolivõrk hakkas tekkima ilmet võtma olles rootsia lõpult ja suuresti sai see kõik alguse just nimelt siitkandist. Ja seda ennekõike loomulikult tänu siit võrsunud mehele ehk siis Eesti rahvakooli iso Bengt Gottfried Forseliuse kes alustas ka oma rasket rahva harimise tööd just nimelt kodukandist hilisematele poegadel on seda Harjumaa nii-öelda tagumist nurka vastu Läänemaad pettuda niux suhteliselt vaeseks ja metsataguseks kandiks. Aga omal ajal see asi ei olnud ilmselt üldse nii. Omas mõttes oli see huvitav kant ka selle poolest, et neil aegadel oli siin eestlasi ja rootslasi enam-vähem pooleks ranna ääres rohkem rootslased, saartel ainult rootslased, aga Sisemaal eestlastega läbisegi, mida rohkem nii-öelda sisemaale eestipärasemaks pilt läks. Ja enam-vähem niimoodi püsisse tegelikult ja kuni teise maailmasõjani, mil suuremas osa rootslasi pages ja vahepeal oli nende osakaal jõudnud ka tasapisi kahaneda suuresti läbi eestistumise. Forseliuse alustaski siin siis nii eesti kui rootsi poiste koolitamist ja siit võttis ta oma paremad jüngrid Tartusse kaasa siis, kui õnnestus käivitada seal juba õpetajate seminar, ehk alustada juba nii-öelda suuremat üle-eestilist aktsiooni, ehk siis rahvakoolide jaoks õpetaja aitäh ettevalmistamist. No siin kohapeal see kuul kahjuks ei jäänud kauaks pidama, seda väga palju sõltub ikkagi üksikisikutest, konkreetsetest inimestest ja Porseilisena selle ere näide, sest ilma tema entusiasmi või suisa fanatismi. Vaevalt oleks need asjad tollal nii kruttani uhkesti liikuma hakanud ja tema õnnetu varajane surm see loomulikult andis tugeva tagasilöögi. Ja ka siin kohapeal, nagu tahvlidki loeme, oli mees, kes õpetas kolisse Messit ära ja polka kuulina. Praegu pean silmas mitte fossiiliust ennast, vaid Gabriel Herliini, kes oligi siin siis esimene õpetav. Tema oli pärit Rootsist aga kolis sitooriumadisele ja sellega jäi ka siin rahva harimine mõneks ajaks soiku. Aga see kivi toretasin on, sest sellest koolimaast kõigest pole enam järgi midagi varemeid üsna. Iseenesest ju kena koht ja Eesti haridusloos oluline geograafiline punkt ehk siia tasub tulla, mõeldataks kaebsiit, metsa tagant hakkas nii-öelda. Jällegi nagu kõikide ajaloo sündmuste puhul, tuleb natukene asetada ennast tolleaegsesse taustsüsteemi, tänapäeval on koolivõrk nii iseenesestmõistetav, et me sellele isegi ei mõtle. Kõik peavad seda loomulikuks, täiesti normaalseks, et see kõik toimib. Kui me nüüd mõtleme ennast tagasi seitsmeteistkümnenda sajandi teise poolde, siis siis ei olnud ju loomulik, et miks tegelikult oli ühel rootlasel vaja hakata eesti inimest lugema ja kirjutama õpetama, sest noh, Eesti oli ikkagi rootsi viljaait ja ja ka tol ajal talurahvas oli ennekõike oluline sellepärast, et talurahvas tegid tööd ja andis isandatele sissetulekut. Seda ajada, eks Forseliuse oli pärit kirikuõpetaja perest ja tollal Rootsi luterlik kirik pidas enesestmõistetavaks. Inimesed peavad oskama lugeda selleks, et lugeda jumala sõna, et ei saa olla õige ristiinimene, kirjaoskamatu ja seda oli vaja tema mingi õnnistuseks, seda kotti surmtõsiselt. See ei olnud mitte ilmaolek, ratsionaalne praktiline kaalutlused haridusest võiks olla kasuhoid. Osi oli tunduvalt tõsisem ja tunduvalt nii-öelda filosoofilise ehk teisisõnu selleks, et saada lunastatud omaenda hingeõnnistuse nimel, tuligi toppida aabitsast leerima, tuli õppida pühakirja lugema. Ilma selleta ei saanud asi olla õige. Nii et kuigi me räägime võõramaistest vallutajatest, kes siia tulid, tule ja mõõga ja risti ja millega iganes siis oli ka inimesi, kes, kes mõtlesid natuke sügavamalt, see võib tunduda tänapäeval kummaline, aga nii see ikkagi oli ja, ja kuigi siin väike praktiline moment juures, et saadi aru, et kui ikka talumis oskab ise oma viljakotte kokku arvestada, siis on temaga lihtsam asju ajada, sest ainult ära võtta. Kõik, mis üle jäi, ka ei saanud. Seda muidugi ja eks noh, tolleks ajaks päris Rootsis ehk siis nii Rootsis kui ka Soomes, seal oli rahva haridus jõudnud juba üksjagu edeneda, aga Rootsi poolt vallutatud või üle võetud Balti provintsid seal ei kehti, see on nii-öelda oma kord ja mõisnik und ei olnud eriti huvitatud sellest, et talumatsid kirodorkus saaksid. Nagu me teame, see oli pikk pusimine, et sooda, murtud mõisnike poolne vastuseis rahva harimisele ja samuti veel panna neid toetama kooliharidust. Ja loomulikult, kui Põhjasõda kõik saavutatu maa pealt minema, kes siis hiljem see taastumine võttis rängalt aeg-ajalt tegelikult öelda, et sajand hiljem jõuti enam-vähem jälle samasse faasi, kuhu Forseliuse eestvedamisel oli enne sõda Siinkohalgi peame ilmselt rääkima natukene sellistest kinnismõtetest, mis Eesti inimese ajalooteadvust on kujundanud, räägitakse heast rootsi ajast pidades silmas näiteks tuli kooli loomist, Tallinnasse kooli loomist, samas rootsiaegse talupoja elu oli kõike muud kui hea. Nagu öeldud, oli ju eestirootsi viljaaidaks seegi selline klišee sõna. Aga igatahes see Rootsi aeg ei olnud ju tingimusteta hea, et kõik oleks momentaalselt läinud kõigil ja kõigis valdkondades paremaks. Rootsi aeg oli hea ennekõike tagantjärele sest see, mis pärast tuli, see oli kõige õudsem ehk põhjasõda ja sellele järgnenud täielik madalseis kõigis asjus. Ja üle selle õnnetu aja tagasi vaadates loomulikult Rootsi aeg oina parem tundus ja eks ka Rootsi rohuajale eelnenud rohkem kui sajanditepikkune sõdimist aeg. Ka selle taustal rootseja lõpuperiood oli kahtlemata ikkagi nii-öelda rohupõlv ja geno kosumi saadi ja aeg, mil kosuta mitte üksnes majanduslikult, vaid ka vaimselt hingeliselt see kõik sinna ajajärku langeb. Siia haru kooli kivi juurde jõudmise eel tulime mõistetavalt logistilistel põhjustel läbi sellisest kohast kohatu ja hatu mõis on nüüd minu meelest väga hea näide sellest, et tavaline Eesti inimene tahab teha midagi endisaegset korda. Aga ta teeb seda väga kaalutletult, ei hakka uisapäisa moderni taga ajama, vaid lihtsalt võetakse hete jupikaupa, niipalju kui võimalusi on ja, ja igal juhul teadlikult ehk siis hatu mõis. Väga hea näide sellest, kuidas saab südamega midagi vana taastada. Ottu mõis harrastama on õnneks suhteliselt uus ja tänu sellele ka üldjoontes suhteliselt hästi püsinud sest praegusel kujul ta kollimise, olles aastalt 864, asendades siis varasemat eelkäijat abijooned on kahjuks õige viletsas seisus ja erinevalt härrastemajast, mis seal leida endale õiget peremehed. Hobijooned on tasapisi kas laiali lammutatud või lastakse neil lihtsalt laguneda. Mõisasüda tervikuna näeb siiski üsna maaliline välja ka mõned asunikud. Taluhooned, mis sealsamas lähestikku koos on, on päris toredad kultuurinäited. Ja eriti omapärane on see tore, mis on ehitatud monosammastega mõisa Objoone keskele. Et üks homoski on üksi seisma jäänud, ülejäänud on vahelt ära kadunud. Ja sepi kostan olemusest. Kui ta nõndamoodi puude olla vahele jääb, siis ega ta lõputult kaua vastu ei pea. Praegu oleks ta veel suhteliselt vähese vaevaga päästetud ja tore muidugi kuulda, kuidas taastatud parki, kuidas usastan välja raiutud küll suured põlispuud, küll mõisa hilisem kooli jood, ehk kõik on võimalik tasapisi teha ja selge, et iga taolise hoone puhul mingi kadunud, paratamatu ja kõik enam tagasi tekitada. Vaatama kaema, imetlema. Hatu mõis on tegelikult osa suuremast kompleksist ja, ja kui me rääkisime, et see põhjaeesti kant on selline vaesem kant, siis Padise areaal või kuidas seda nimetadagi oli tegelikult ju hoopis vastupidi. Keskajal tõrvese tont ehk Risti ja Harju-Madise kihelkonna, kõik need mood kuulusid tsistertslaste ehk siia antimaid juba dünaamenda kloostrile, mis oligi. Praeguse lätipärase nimega dog riivab Väino jõesuu Riiast veidike mere poole. Sinna stertslased oma esimese kloostri rajasid ja maid eraldati neile üsna heldelt ka Taani kuningas andis Põhja-Eestis maid ja Rootsi kuningas andis Soomes maid. Need klooster oli päris jõukas. Ja hiljem, kui pungad olid sunnitud kolima ehk mäletad nähtavasti Liivi ordu tegi neile ettepaneku, millest oli võimatu keelduda. Nimelt müüa oma klooster maha. Seda ordu kajas kloostrit kui sõjalist tugipunkti, jagades maid ehk sõdides siis riial peapiiskopiga, peamiselt siis. Tähtsam, isand ja nõnda mungad kolisidki siis Eestimaale valides oma kloostri uueks asupaigaks Padise ja kindlasti sellele kandile tervikuna. Taoline saatus oli pigem õnnistuseks, kuigi nagu kroonikates teame, esialgu see siinsetele küllap nunnu ei tundunud. Sest Jüriöö ülestõusu ajal löödi teadupoolest kõik kätte saadud mungad maha 28 tükki vist. Ja leida ka nemad on kurja küllalt teinud, ehk siinset rahvast rõhunud, aga hilisemast pärast enam taolisi konflikte ekstesse teooria poole ja kui mõelda ka teistele kloostri Voldustele, kas või Olga, mis kuulus oyama tsistertslaste läheb, või Palmse, mis kuulus talina naistsistertslaste läheb siis suured kloostri valdused seal kõikjal. Üldiselt majandus edenes päris jõudsasti ja talupojad nautisid mitmes suhtes suuremat vabadust kui tavaliste rüütlimõisate mehed ja kõik need kandid mingil hetkel on tõestanud oma nii-öelda paremat edenemist, paremat elujärge, avaramaks, arusaamist ilma asjadest. Ja ilmselt. Tuleneb nende teatud mõttes eristaatusest keskajal ehk mõnevõrra parematest peremeestest, mida kloostrid, ilmselt tuulid. Ja eks ta ole üle Euroopa teod, et väga palju igasugust uuendust. Nii põllumajanduses, aga ka käsitööselts tehnika alal see tekkis kloostrites levis kloostrite kaudu ja kõik koond kokku. Ta edendas elu. Ja miks me peaks arvama, et eestisse nunnu ei olnud ja sööd ka mujal maades kloostrite mood olid nii-öelda paremini Oritud mõistlikumalt haritud ja parema tehnikatehnoloogiaga siis ja vastavalt sellele ka inimesed elasid paremini ära. Siis küllap ta meil samamoodi oli, kuigi otseseid tõendeid tihtipeale on selle kohta võimatu tuua. Aga kaudselt ajalugu räägib selle kasuks. See on tore ja leida Siina See, et Tallinnast lääne poole liikudes puututakse kokku rootsikeelsete nimedega irootsi paikadega, ei ole kellelegi üllatus ja seepärast ei olnud ka meile üllatus, kui ka järgmises kohas võid lugeda rootsi inimeste lugu. Maja kultuurimaja asub nüüd sellises kohas, mille nimi on vilivalla vilivalla leidmisega, ma arvan, võib nii mitmelgi inimesel probleeme tekkida lihtsalt sellepärast, et see, et see koht on vilivalla ei ole eriti mitte kuskil kirjas. Seda ei ole võimalik leida kaartide pealt ja ja kui me siia mööda teed tulime, siis ei ole ka tee peal. Ühtegi silti, mis ütleks, et selle koha nimi võiks olla vilivalla, kuigi nüüd siiski kuigi nüüd ott Sandraku avab ühe atlase ja ja tuvastab jah, ühelt kaardilt nimetuse vilivalla, aga siin kohapeal vähemalt sealtpoolt, kus meie tulime, määravat silti ei olnud ja kuna ei ole, siis, siis püüame rääkida. Meie siit juttu, nii palju, kui me vili vallast teame või ütleme siis nii vähe, kui me sellest teame või nii vähe, kui sellest kirjutatud on, sest millegipärast on sellest kohast täpsemalt vilivalla kabeliste surnuaiast kirjutatud hirmus vähe, miks see niimoodi on? Küllap ta on kahe silma vahele jäänud. Kabel ise on ju üsna ajatu ehitisi ja tema täpne ehitusaeg küllap ongi tume. Aga kui vaadata kas või kabeli väraval lukku silti, noh see on korralik barokne sepis ja ka seest on ta üsna põnev, tavalise seisab ta lukus, aga läbi akende läbi trellide saab heita pilguga sisemusse. Lihtne maadlegi paeehitis. Sellisena seisab otse tee ääres. Kui aeglaselt sõita, siis on teda võimatu mitte märgata, aga kiirelt tuisates võib vabalt juhtuda, et ei panegi tähele testima. Ja ümber kalmistu. Kohalikud kiviaiad ja kalmistu ise on kindlasti üks etemaid väikeste maa kalmistute seos eriti siinsete hauatähiste poolest siia maetud kuulsaid inimesi. Selles mõttes ta ei ole kultuurilooline Ekropole, aga see volik hauatähiseid eri materjalist eri aegadest, mida siin kõike näha võib. Muljetavaldav. Siin on nii korralikku rait, kivi korraliku sepist, aga lihtsalt puurist ja muuhulgas ka ratasristid. Üks jääb ühele poole kabelit, selle kirjad on raskesti loetavad ja Kristi, see on pigem veel rootsiaegne üks sõnamist välja loeb, viitab sellele, et küllap ta möldri haual seisab. Teine ristiab teisele poole kabelit üsna kirikaiamüüri veerde ja seal on kõik ilusti loetav. Seol hingab jumala rohus Vihterpalu mõisa Kärner sauel Palm Grant ja see rist on suhteliselt hiline, sest selle mehe surmast ei ole veel poolteist sajandit. Hauatähiseid pidi pilku lastes on huvitav märgata. Samas paljudel puhkudel rootsipärase perekonnanimega kaasnev eestipärane eesnimi ja samuti eestikeelsed muud kirjad ehk mingis mõttes kalmistu omamoodi peegeldab, kajastab kandi rannarootslaste järk-järgulist eestistumist, mis sai territoosisse kui kodus lõplikult seisuslik vahe, sest ega kõik kronoloogiliselt olnud vabatalupojad suurem osa tõesti tuli, aga sealt alates, kus ka eestlane oli juba vaba inimene, siis see peamine eraldusjoon vabatalupojad pärisorja vahel, mida naljalt vaba talupoeg ei tahtnud üle astuda. Kui see olematuks muutus, siis selge, et sajanditepikkune elamine kõrvuti segiläbi ja teineteise keele ja kommete tundmine, teadmine eks tasapisi sillutas, tõid ka juba suuremaks, kokku sulamiseks selgelt. Kuna eestlased olivad ikkagi enamuses, siis see protsess töötas nimelt. Selles suunas me oleme mitmel korral peatanud oma kultuurimäe saates just nimelt surnuaias ja ja rääkinud nendest riskidest, mis surnuaedades on. Siin on nüüd kõrvuti ammused rootslased, ammused eestlased ja ja, ja nii-öelda Rootsi eestlased, eestirootslased, kui täpsem olla. Aga. Aga oleme rääkinud, et vaesem inimene pani endale puu, ristirikkam midagi uhkemat, kas see jõukus väljendus ainult materjali valikus või väljendust, aga noh, ütleme siis hauaplatsi kujunduses ja selles ristidisainis Kui nüüd moodsalt küsida kindlasti, sest suhtumist olnud kahtepidi, et nii mõnigi mees pidas auasjaks eto püstitab oma lahkunud pereliikme hauale oma kätega sambad, ükskõik kes siis mis materjali kasutada võttis. On jah, teistpidi, kes pidanud end eriliseks meistrimeheks või parasjagu valitses teine muud, mis ei soosinud öelda käsitööd. Siis tahtes avaldada tõsist austust lahkunule, telliti korralik töö, osta meistrimehe käest. Ja eks vanad ratasristid on ka suure tõenäosusega puha Tallinna linna Kiviroidurite tööl sest sellise kvaliteeti teediga nii peent tööd kohtades harrastuse korras vaevalt et tehti. Aga rohmakamaid Kiviriste küllap tohuti köised. Aga no igal pool ei ole ka alati seda õiget. Kivivad Ta peab teadma, milline see õige kihtunud mäletavasti Tallina paemurdude lademetes. Üks kiht kandis lausa sellist nime, ristikiht. See oli kõige parem, millest sai. Borrelioos Roiuda etiku kive pesta ja muud taolist. Ja selleks pidi loomule Olema Brow veidi mass alates juba sellest, et kust kihisse üldse materjali valida. Ja loomulikult inimene, kelle jookskiwiroiumine, pold igapäevane töö ja leib tallel, mõtet ühekordselt ilmaasjata kätt proovida. Aga sepisristi puutub sama lugu, eks mingi jooni Mingeoni tehti ise või tellite külasepalt mõisas, aga hiljem ka see valdkondlik kippus linastuma. Ehk moodsamad kujundused. Ja lahendused kippusid tulevik aina rohkem linnuteekondadest. Oleme oma saadetes rääkinud ratasristide eest küll väga palju ja inimene tõenäoliselt kujutab ette, milline ratasrist on, aga, aga miks selline ristitüüp tekkis, oli see, oli see mood või oli seal mingisugune semantiline tähendus? Mood oli ta mingis mõttes kindlasti, sest mingist aastanud tulevad mingist ajast, nad kaovad, siis tulevad teist korda taas, siis jälle kaovad, tulevad kolmat korda. Et tegelikult te praegu kolmest lainest esimene langeb põhiliselt Rootsi aega, teine on 19. sajandi just keskpaik ja kolmas on nagu uus tulemine juba retronal. Ehk juba soovist panna haua peale midagi sellist, mida armastuse kaudu esivanemad kasutada, ehk just nimelt eestipärane ratasrist. Aga kust ta täpselt tuleb? Üks seda on küllalt raske öelda, sest ratasrist tema areaal ulatub läbi Skandinaaviamaade, neid leidub Rootsis peamiselt lõuna pool. Ja leidub toonis ja edasi deodagi leidub Briti saartel, kus taolist risti tuntakse lihtsalt kelti ristinud ja iirlased. Šotlased on tavaliselt õige üllatunud, nähes neid taolisel hulgal Eestimaal millegipärast noh, seal on seesama hästi kui teadmata, et taoline ristitüüp on juba ammuilma levinud ka mujale. Ja ega ka Rootsi ja Läti muuhulgas samuti vastavad näitajad ega neidki ei ole rahvusvaheliselt teostatud. Ja kuidas ristikuju on kulgenud, kas on ta nii-öelda hakanud nähtus kuskilt tulema ja levinud vaikselt võiks oletada seda on see mingi väikse motiiviga seotud, seda kindlasti, seda kindlasti. Et tegemist on ilmselgelt veel nii-öelda ristiusueelse motiiviga ja ühel või teisel kujul arheoloogil soinases. Taolisi ratasristikujutisi leidub. Kui ka mujal ja ja ilmselt on tegemist nii-öelda Muinassümboliga, mille ristiusk on omaks võtnud, õigeks tunnistanud ja rahulikult kasutada, soovitanud, et võib eeldada ka, et see rist seal ratasristid ei olegi kristliku tagapõhjaga. Ta on pigem päiksesümboli igaviku sümbol ja igaviku sümbolina. Loomulikult toimib ta hauatähisena ja ja ratasristi põhivariant ongi kaks üks, mille puhul rõnga seisan, ristmis rist tavalisega Moltaristidega laiemate labadega rist. Ja teine see klassikaline Eesti ratasrist, kus ristiku taoline on tegelikult haihtunud ja selle asemel on kõverad kõõlud ja keskel rombitaoline oma ehk praktiliselt risti kui sellist kuulega vaadata. Tegelikult polegi? Jaa, sedalaadi sedalaadi ristid muutuvadki laialt kasutatavaks Eestis just nimelt Rootsi lõpupoole ja hiljem nad kaovad, uued ristid, mis hakkavad taas levima 19. keskpaiku, siis on tegemist juba juba nii-öelda klassikalise ristiga rõnga sees. Ja vanad Protas ristid, nad on tavaliselt kõrge jala veel mõnel pool näeb neid lõhematena tihti seetõttu, et need lõhutud ja, ja siis risti bioon uuesti maasse pandud, aga jalastan osa läinud. Ja nad ei olnud mitte niivõrd mõeldud ühe mehe ristidena, vaid pigem perekondlike tähistena ja paljude ristide küll jalad. Küll rõnga peal ongi kaugelt rohkem kui üks nimi. Aga on ka näiteid, kus. Piirdub ühe nimega ja ja võimalik, et olegi teisi pereliikmeid nii-öelda sama risti alla maetud ja kivi ei ole sugugi ainuke materjal, mida on ratasrist tegemist kasutatud. Kindlasti tehti neid hulganisti ka puust. Ainult kaua Buica püsib puust ratasristid on Eestis tõesti haruldased. Aga need on. Ja lisaks tehti neid ka rauast ka siinsamas vilivalla kalmistul, kabelist lääne pool, kui natu otsida, näeb ühte väga toredat sepatööd. Just nimelt sepistatud rattalist, et Neid materjale jah, oli kokku kolm kivi, puu, raud ja kõigist andis ratasristi teha. Kiviristid on lihtsalt kõige paremini säilinud, kõige levinumad, ilmselt kõige paremini säilinud nende võib-olla üks asi, mida tuleks ratasristidega seoses nimetada, et eestlaste ratasristid nii palju, kui neid Eestis teod on. Need on põhiliselt just nimelt vanemast perioodist ja samas rannarootslased armastasid samuti ratasristi ja maailma suurim ratasristikollektsioon ongi tegelikult Vormsi kalmistul. Need on need teist tüüpi väiksed, ilma kõrgelate ratasristid ja nad on ajaliselt hilisema. Ühe teooria järgi on eestlased oma ratasristi saanudki läbi rootslastega. Aga teistpidi küsimus, kuidas meil puuduvad vanad rootslaste ratas, restoranid hilisemad küll aga on hulganisti just nimelt vanemaid eestlaste ratasrist. Võiks äkki oletada, et äkki rootslased eelistasid puust ratasristi tol ajajärgul ja neid on lihtsalt enam alles? See on üks võimalik seletus. Ja päris kindlasti need Rono rootsialade naabrusalad, seal on ratasrist olnud pikemaid aegu au sees, aga hoopis kaugele mujal. Samas sakslased ratasristi ilmselt ei tarvitanud. Ainukene näide, mis on teada, see on hoopis Narva linnuses muuseumis kahjuks katkisena, aga seest kõige vanem ja kõige kunstipärasem ratasristi, see on püstitatud kaupes Pavel vede hauale, ilmselt sakslane. Aga täiesti loomulikuks nähtuseks jääbki, järgmised on juba mitte enam 16.-ni ollus, nagu see vaid sama sajandi lõpust ja Järva-Jaanis Suure-Jaanis ja mõlemal juhul. Eestlaste hauale. Ja kirja võivad küll mõne risti peal olla saksakeelseks kuigi kuigi Just nimelt kirja näited eestikeelse kirja ratasristide oleks need kõneleja ka iseenda eest. On ka saksakeelse kirja nagu siinsamas Harju ristil, väga omapärane ratasrist, mille pealkiri ütleb, et esimesel detsembril 1610 või 11 komplekt oli, on soso Tõnis maha lasta. Ja on arvata, miks see kiri on saksa keeles, et kas see on nagu noh, teadmiseks hoiatuseks tegelikult seal tegemist topeltristiga ehk nii-öelda kahetsusristiga kus on ühe rõnga sees nii eestipärane, kõverikke strist kui ka päris tavaline riste Krist ristil. Väätsas risti arvata on, et seda Sosa Tõniste ei lasknud mitte maha ehk pandud seina äärde mitt, vaid küllap ta sai jahil, õnnetuses surma, see on kõige tõenäolisem seletus ja see, kes ta surma põhjustas, seega patukahetsuseks risti tellis ja sinna need kirjad kirjutada lasi. Kuidas see täpselt oli, mine sa tea, aga rist ristil seal alati patukahetsuse rist ja taolise ristjalistriks mujalgi. Sellised olidki meie vilivalla jutud vilivalla surnuaia juures. Kor. Ohuta siiki. Ta see niipea ei näe, äreva ja sööda kuuleta. Üks rumm. Põrnika ta viisiiderry, ta sekk donees minu rännukoti. Sealt vaatas sul Korda seinte oota siis muu. Ei taha siis pea abi maa ja siin ta on võlgu hingata. Üks mida me siit veel ka jõu puudub ta terri, ta ronis sinu rännukoti. Eile sealt vaatas mulle ja What korranud a ta siin ootaaži läinud edasi peaa peene ja ta hooleta üks väike, kui me liblika segi ta viisingi terri, ta lendas minu rännukott. Eile sealt vaatas sulle ja äärele. Korda sõitjate kohta siis. Ta see pea peenema ja see ta hooleta. Ja siis jõudsime oma rännakuga Vihter pallu ja nägime sellist mõisasüdant, et anna aga olla. Mõisate restaureerimise eest oleme rääkinud, palju oleme rääkinud sellest ja jälle räägime, sest leidsime siit Põhja-Eestist ühe sellise näite, mille puhul ei oskagi muud öelda, kui, et tubli töö. Kuigi hirmsa raha eest Vihterpalu mõisast on jutt ja ma arvan, paari aasta pärast on see küll selline koht kuhu inimesed võiksid minna, juhul, kui neil muidugi asju on ja hetk teatavad, kust saab näha sellist 21. sajandi alguse mõisahoonet kõige sinna juurde kuuluvaga. Igal juhul ei ole see mitte ersats. Ju Vihterpalu on tõepoolest tore näide sellest, kuidas üks mõis, mis oli ikka väga laokile jäänud ja abihooned puha varemetes peahoonel lagunes ja park võsamis võsa. Pilt on tuks teine. Tänase seisuga jaa, töid on seal tehtud need kolme aasta jagu ja nagu kuulda võisime, selle aasta lõpuks loodetakse põhiliselt valmis saada ehk uksed lahti saada ja tuleb sinna konverentsikeskus, majutus ja kõik juurdekuuluv ehk nii-öelda vaba ajatäide ja kõik muud taolised asja juurde käivad teenused, sportimisvõimalused ja nii edasi ja nii edasi, on sinu meelest taastatud maitsekalt detailide üle võib alati vaielda ja viriseda, norida aga tõrvik, tulemus on kahtlemata mõju, ehk põhineb jälle välja, nagu üks mõis nägema peab. Mitte hunnik õnnetust, nagu ta välja nägid. Vihterpalu mõisahoone ise on suhteliselt tavaline klassitsistlik ehitisoga, mõnel mõningate oma eripäradega. Kas või huvitavad ümarad interjöörid, mis on parasjagu kenasti taastamisel või sammastega liigendatud saalid või ka sissepääsude paigutus, mis on hoopis otstest, mitte keskelt. Et seal on taolisi kummalisi momente, mis osalt tulenud, kes sellest Pilysklastistlikust kortultuurimoneerist, aga kõik see kokku peab olema kena, korras ja puhas, siis ta mõjub esinduslikult väärikalt, sest olevam vaadata rõõmoskvastistliku neid. Kui nad ikka ei Sarosele vastu, siis algne mõte on lootusetult lörtsitud. Algne mõte on korrapära korrapära puhtus, valgus hele rõõm, seosel jällegi olemas. Vihterpalu mõisa omanik on soomlane paar aastat tagasi või ütleme, 10 aastat tagasi Eesti inimene heitis soomlastele ette, et mis nad tulevad, ostavad meie ilusaid kohti kokku ja siis siis ei olegi enam meie oma. Seda kohta vaadates, tõsi küll, omanik oli sel hetkel puhkusel ja Eestist ära, siis mina küll ei julgeks ette heita, et, et see kuidagi taunitav oleks, sest võimalusi on ju tegelikult kaks, et selle teeb korda inimene, kellel on selleks vahendeid olgu ta siis mis rahvusest tahes. Teine võimalus, oleme ise vaesena ja laseme. Aitäh ei, seal jutt jumala õige, sest olla isane koer intel ehk ise söö ja teistele ei anna süüa, see on muidugi ka lollim variant ja kahjuks Eestis küll neid kurbi näiteid, kus ei rootsitav mõisa müüa ja endale käib jõud üle, et teda isegi elementaarselt korras hoida, ehk lagunemist pidurdada ja variandis, kus ajudega rahadega inimene tuleb ja teeb ja mitte puhtärilises plaanis võid, selleks, et seal elavad olla seondub, elab ja mõisapruune, kuulsime eestlanna, mida peakski selle vastu kellelgi olema, kui tuleb mujalt nii-öelda nutikaid ja ettevõtlikke inimesi juurde, kes ei pillu oma raha tühja-tähja peale, vaid investeerivad selle ühte tõsiseltvõetav struktuuri mälestis. Ja samas, eks noh. Tule välisinvestorite osasega üsna. Erinevaid kas või sama patumõis, mille teine soomlane odavalt üles ostis ja suutmata seal üldse midagi toime saata, õnneks õigel ajal vähemalt edasi müüs. Ja eks sel ajal, kui Eesti kroon polnud veel tulnud, siis võis muidugi vaikse rahaga osta nii mõndagi ja võis ka ära teha nii mõndagi, mida nii mõnigi tegi. Aga need, kes arvestasid taoline olukord kestma, jääb ettegi muidugi täieliku pole arvestuse ja kõik nende plaanid osutusid mullideks ja neist mullidest oleme ja kõik. Kõik saama peab aga kahjuks eelreklaamiga, paljudel juhtudel kõik piirkond ongi ja seda rõõmsam on näha, kus konkreetselt siis Vihterpalus ilma mingi kisa ja kärata on tubli töö ära tehtud. Varsti hakkab valmis saama, ei mingit mõttetut meediakära, selle asemel käitus tööga tegeleda. Selles mõttes on see ju samasugune mõisa kompleks või mõisa majandamise põhimõttega, nagu ta oli näiteks 19. sajandil, kus mõis andis ka tööd nendele inimestele, kes siin piirkonnas olid ka praegu, kui Vihterpalu mõisa tehakse esinduslik kompleks, siis ma kujutan ette, et töötajaid ei võeta Lõuna-Eestist, võetakse kohalikke inimesi, eriti kui seal tahetakse veel teha karjamaa tahetakse hakata hobuseid pidama ja nii edasi ja nii edasi. Jutt oli, et plaanis on nii hobused, lambad kui lehmad ja kõikkinud juba natuke on ja tuleb aga juurde ja praegu veel seal paarkümmend inimest rokes ja kindlasti kui tegeletakse nii hotellipidamise kui loomapidamisega, eks see kõik kokku loomulikult pakub tööd Elopist terve hulgale inimestele ja siinkandis tänase seisuga päris kindlasti ei ole tööd nii väga jalaga segada ja Tallinna vahet tööle käia, ega igapäevase tegevuse nagu ka see ei ole ilmselt see kõige mugavam ja mõttekam variant. Nii et et taolised taolised puhkemajanduslikud ettevõtmised aitavad ühtlasi parandada tööhõive olukorda kõrvalistest kohtades, see on ainult teretulnud. Selline oli meie Vihterpalu jutt sellesse kultuurimajja. Ja ongi seekordne rännak tehtud, loodetavasti saite tarkust, loodetavasti saite ka mõtlemisainet. Järgmine kord on kultuurimaja viimane saade, nii et olge kuuldel täpselt nädala pärast. Vaid Sandeki, Tarmo Tiisler tänavad ärakuulamise eest.