Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kunstiministeerium jätkab seekord tõmbekeskustest väljapoole jääva kunstielu kaardistamist ning ühtlasi jätkub ka ministeeriumi enese vajakajäämist ja kaardistamine. Seekord on ministeerium külas Vana-Võromaa kultuurikoja galeriis, et vestelda värske galeristi Jana huulega. Ministeeriumi enesekriitika korras tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et nii nagu Kondase keskusesse, nii ka vana Võromaa kultuurikotta jõudsime alles siis või pigem just siis, kui ametisse asunud uus noor galeriist. Ning intervjuu lähtepunktiks on uue galeristi plaanid, mitte muuseumigaleriid, sinnani kümnendaid kureerinud Tiia haugi tänini tehtu tunnustamine. Kas ja milliseid järeldusi ministeerium siit teeb, selgub järgmistes saadetes. Teema, mis saatesse seekord kahjuks ei mahtunud, kuid mille juurde õnnestub ehk edaspidi naasta, on Jana huulepoolt Võrumaa koolides veetav projekt kunstnikud kooli mis, nagu projekti nimi ütleb, korraldab kunstnike kohtumisi Võrumaagümnaasiumide abiturientidel Jana huulekommentaaridest oma tegevuspõhimõtete kohta. Juhiksin tähelepanu ühele tähenduslikule keele vääratusele. Nimelt valib ta näituseid galeriisse vastavalt sellele, mida kõnetab kohalik vaataja, mitte vastupidi, mis kõnetaks kohalikku vaatajat. Tree Anahul, tere. Sa olid Võru linnagalerii galeristi, oled nüüd vana Võrumaa muuseumi? Kuid täpsustada siis Vana-Võromaa kultuurikoja galerii galeriist. Guugeldades kiirelt, üritades omane, nagu fooni selgeks teha, siis Võru linnagalerii alustas tegevust 2006. aastal. Kas olid nuga rist algusest peale või? Ei olnud alguses oli Katrin Maimik, tollel ajal Katrin Ruus Kalarist, seal tegi tubli eeltöö ära ja siis 2008. aasta juunist läksin mina sinna Kalaristeks. Et linnagalerii on ka tegelikult nagu võrdlemisi korralik galeriipind ja siis osaliselt kasutati ka sellise kino ja teatrisaali eesruumi nagu sellist jalutamist koridori pinda ka galeriipinnana. Ja nüüd siin Vana-Võromaa kultuurikojaga. Sul on kaks ruumi, kas need kaks ruumi kokkamist natukene alla 200 ruutmeetrit, aga kogu see, selline tõmbekeskustest pilgu ärapööramine osaliselt kantud sellest, et kohati tunned, et ei tea tegelikult, mis nii-öelda väljata seal toimub, et mul on selline tunne ja ma tean rohkem Riia galeriides kui Võru galeriides, et sellest tulenevalt on mul kahega selle vana Võrumaa muuseumigaleriiga küsimus, et kas see tegutses ka ennem, et minu nagu täitsa kogemust võruga eelnevalt piirdus ka jällegi ainult selle linnagaleriikaid siiralt tunnistan üles, ei tulnud selle peale tulla ka muuseumisse näitust otsima. Ja siin on toimunud ka eelnevalt näitusi aga pigem siis rohkem kui rändnäitused muuseumitest ja muuseumi fondidest on toodud see näitus ja, ja nüüd lähiajal tuli välja, et väike linnamuuseumitest muuseumi fondidest on Võrus üks parimaid kunstikogusid, et just aasta alguses pildistati üles üle 200 teosasin, mis meie fondis on ja neid on korduvalt näidatud. Me fondi töid, hea on Võru linna kunstikooli kunstnike töid, et on olnud absoluutselt kogu aeg näitusi olnud, aga võib-olla siis mitte nii suurt kõlapinda saanud, kui ma praegu püüan tekitada tuletada meelde rahvale, et peale Võru linnagalerii on ka Võrus Võrumaa nüüdseks skulptuurikoda, kus on muuseum ja galerii kuus ja toimuvad näitused. Tuleks selle meeldetuletamise juurde ka kohe varsti tagasi, aga enne küsiks su käest korra nagu selle nii-öelda näitusteprogrammi põhimõtete kohta. Aga ütleme, et kui sa olid Võru linnagaleriis, siis seal oli nii-öelda selline avatud taotlusvooruga näitustele korraldamine, et kas sa jätkad seda praktikat ka siin kultuurikoja galeriis? Ütleme nii, et mu kodulehe pealt lugesin, siis mulle tundus seal selline teatud nagu ambivalentsus, et ühelt poolt saab nagu pakkuda, teiselt poolt ma saan aru, et sellist taotlusvooru kui sellist ei ole. Ja kuna ma olin linnagaleriis pea viis aastat ja kõige hirmsaim hetk minu jaoks oli see, kui ma pidin taotlust rägastikus valima, siis näiteks 60-st 20 näitust ja pidin saatma kirja kunstnikele, et kahjuks ei osutunud väljavalituks siis ma seda siin enam pugeda ei taha. Ehk siis ma kindlasti ootan huvitavaid pakkumisi, aga ma olen võtnud seisukoha, et ma kutsun isa, kunstnikud. Okei, üks aspekt on see, et ei pea eriti Eisi välja saatnud, mida ma ise Tartu Kunstimaja Kristinaga Pean iga aasta korra tegema et ma saan selles mõttes vähemalt isiklikult aru, mida sa silmas pead. Teiselt poolt tingib see selle rahastuse küsimuse või üks selliseid avatud taotlusvooru võlusi või mingis mõttes ka valusid. Sõltub, kust poolt vaadata, on see, et kuidas, nagu näitust nii-öelda rahastatakse, et kui sa näitus, tuuled telliti kuseda kunstnikele nagu pakkumisi, siis tekib paratamatult nagu see näitusefinantseerimise küsimus, et seal justkui nagu justkui telliksid ja selles mõttes nagu peaksid midagi pakkuma, et kuidas galerii rahastatud näituste finantskülg toimib. See finantskülg toimib sedasi, et riigimuuseum muuseumi eelarvest, mis on väike summa galerii poole, ma püüan siiski kõik need kütused, mis tulevad kaugemalt, Tallinn, Tartu, et transpordi toetada kunstnikul siis see lugu väga suur asi. Ja loomulikult meie rendiraha ei küsi ise nagu ilmselge, et väikestes kohtades, et meil muuseumil on buss, bussijuht, mis annab hästi palju eelist, et näiteks Anu Raua näituse Tõime mitmest erinevast kohast ise erinevad teosed mitmest erinevast kohast kohale. Tallinnas, Tartus, Viljandis, käisime asjadel järel ja küsisime kultuurkapitalilt raha, mis kahjuks pole vastust tulnud. Ja ministeeriumiga nüüd sedasi, et tuleval aastal ehk ka äritoetuste alla pääseme meiega. Kas on mingisugused sellised, me tahtnud öelda programmilised põhimõtteliselt, et see kõlab nagu kuidagi väga julmalt, aga kas näitasime, valin ja mida sa püüad nagu? Aidata ja linna Kalarismisele jõudsin selgusele, et Lõuna-Eesti rahvale meeldib tarbekunst tekstiil. Kuna tasun Vana-Võromaa kultuurikojas kasutuse galerii, siis ongi loogiline see, et me toetame propageerime siitpoolt pärit või seal Võrumaaga vana Võrumaaga seotud kunstnike. Ehk siis minu suund on kunstnikud, kes on siit pärit, kes midagi siit seotud selle kohaga. Mõtlesid sellele, kuidas su näituseprogrammi ühesõnaga baseerub nagu kogemusel Võru linnagaleriis, et, et noh, et mis nii-öelda inimestele meeldis sellega seoses, ma tahtsin küsida, et kas Anu Raua näitus osutus Võrus sama populaarseks, kui ta oli Tallinnas ja Viljandis. Ning vot sellega seoses ongi mul nagu küsimus natukene sellest galerii publiku suhtega seoses või et, et kui palju galeriipind nagu täidab tellimust, kui palju ta on selline noh, nagu väljundi platvorm kunstnikuna, kuidas sulle endale tundub, millises suhtes need kaks aspekti omavahel on? Sest mul aeg-ajalt nagu tundub, et afišeeritakse väga üle nagu seda vaatajat, et kui me räägime ka sellisest Tallinna Tartu suurte ka väga ka muuseumide näitustest saavad, siis on kogu aeg küsimus nagu sellest, kui palju inimesi. Ta külastab, kuidas nagu inimestel nii jõuda, et kui palju see kunstnikeks kõnetab ja, aga sealjuures mind aeg-ajalt imiteerib või nagu mul tekib nagu see küsimus, et kes andis sellele vaatajale nagu selle rolli või selle tähtsuse tema järgi peab nagu sättima ühelt poolt okei, andis see, et tema on maksumaksja ja läbi tema rahastuse toimub see tegevus, aga minu jaoks on natuke liiga kuidagi otseste seoste nägemine vä. Sest kui me näiteks lihtsalt tuua siia natuke selline absurdne paralleel kõrvale, siis meil on ka terve hulk keeleteadlasi kes vastupidi, sellele kuidagi kohandada eesti keelt sellele, kuidas inimesed seda kõnelevad. Kogu aeg hoopis nagu urisevad nagu meie kõnekeele kallal ja räägivad meile, kuidas meie kõnekiil evol jälle samamoodi tegemist on suuresti nagu riiklikult rahastatud institutsiooniga aga siis selle asemel, et nad nüüd niimoodi tuleksid vastu meie soovidele, sellele, kuidas me maksumaksjad tamme kõneleda, tulevad meile õpetama, kuidas me peame kõnelevad et nagu sellised suhteliselt natuke paigast ära. Otsene paralleelvaatajaga tekitab mulle kogu aeg sellise küsimuse, Sakkoleristina nagu näitusid, valid, Pigem pigem selle järgi, et mida meie publik ta kõnetab. Minu eesmärk ongi, et kuna muuseum on siin olnud 30 aastat, alguses olid väga aktiivne näitust, ruumid seal hästi populaarne koht, noh loomulikult siis olnud ka Võru linna galeriid ja kuna ma olen võrust pärit, siis minu esimesed näituseelamused olidki täpselt siinsamas majas. Ja nüüd aastaid. On see maja kuidagi unarusse jäänud, rahvas ei leia seda kohta ülesse isegi kohaliku turu linnainimesed. Siis ma lähen nagu püüdnudki erendane näitustega tuua rohkem rahvast tagasi. Suvel oli näiteks graffitinäitus, mis tõi päris palju noori siia. Avastati, et vaat kuskohas see on, et tore oli kuulata seda, kuidas üks noor kirjeldab telefonis teisele, kus asub Võru muuseum. Mõlemat on siin 23 aastat elanud. Ja ka noored kunstnikud, näiteks Andrus Raag, Tanel Tolsting, kes tegid oma näitust siin ühiselt. Nende kahe noore kunstniku maalid, kuidas nad teineteist kõnetasid? Algselt siin jabur kompott tuli lõpuks kokku väga, väga mõnus, muljetavaldav näitus. Kuidas noored selle jälle enda jaoks avastasid, teades Tanelit Andrust, et siis selle kohaele avastasid ja nagu täpselt, et Anu raud või Ado Lill, kes meil just oli tulemas Ivo Lill hinna süvingu, kutsusin Võru kunstikoolist õpetaja ja pakkusin talle võimalust teha esimene isiknäitus, ehk siis on jälle üks pool, kus on nagu siis loodan näha ka Võru Kunstikooli õpilasi siia, keda kahjuks näituse avamisel väga ei näe. Või, või näitust üldse külastamas. Ma püüan, nagu siis lähed hoopis sedapidi, et kutsun nende õpetaja see näitus tegema ja pakkusin talle võimalust, et vali endale siia suuremasse saalikaaslane. Kes kunstnikest seda kaasa võtaksid, siia kutsuksid. Keda sa tahaksid kõrvalsaalis näha? Systemaatis Kadri Kangilaski. Ja pöördusin Kadei poole ja tema oli ka loomulikult sellega nõus, et ja ma tuleksin, et ma püüan siis ka nagu natukene koostööd teha, et Võru enda kunstiõpetajatega, et rohkem seda maja elavdada nende näituste näol. Kuna Eesti käsitöö liit on see aasta kuulutanud väljameistrit aasta siis aasta lõpus on kõikidele Lõuna-Eesti käsitöömeistritele need ruumid just see, et tagasi tuua, et see eesmärk on pilet. Muuseumipilet on ka, et üks kindel summa pääset nii galeriis kui kolmandal korrusel muuseumisse, muuseumi fondi näitusele, et et see on jälle üks võimalus, kuidas inimene tuleb muuseumisse, avastab nende jaoks galerii või vastupidi. Kuigi see muuseumi osa on seal täpselt sama moodi ja täpselt sama kaua eksisteerinud, kui see on vaja. Aga, aga siiski jälle taasleidmist ja avastamist ja kui inimene sinna sisse satub, siis ta ei tule kohe viijad juurest tagasi, vaid mõni ja nad suisa tunniks ja rohkemgi veel. Võib-olla esimesed aastad võib-olla pigem siis püüangi, nagu see näitustega tuua Võru Võru enda publikut siia. Praegu me istume ju ka Meelis Kriguli näitusel isiknäitusel temaga võrukas näituse avamisel oli kuskil 30 40 inimest ja väga mitmed mehed olid esimest korda üldse siin majas, kes on tähistanud oma viiekümnendat juubelit Võrus. Õigemini ütleme 50 aastat Võrus elanud. Et siis nad avastasid käed või muu selline maja eksisteerib meile. Ja, ja ongi, et nad tulevad ka teisel korral, et see vaba aja veetmine ei mööduks ainult ma ei tea kaubanduskeskusest, sest kui inimene juba sisse astud, siis Ta ei lähe kohe tagasi, vaid tal on, mida näha. Sellepärast ka siis sellised valikud. Aga, aga jah, et kui üldse mõelnud selle peale, et meil on nagu sedasorti ruumid ja me oleme muuseum justkui nagu haridusasutus, siis meil on ka muuseumipedagoogika tunnetsi, mis toimuvad ka täpselt sama moodsin galeriiruumis, et lapsed näeksid kogu aeg, mis on seinal ja kultuuriõhtud raamatuesitlused, mille eesmärk on tuua rahvast siia. Nagu muuseumi üles leidis, siis ma usun, et värskelt renoveeritud Katariina tänavaks tõeliselt kaunis promenaad, et see äkki mõjub ka vajale kuidagi hästi või väga mõnusa liisija Tamula järve poole nagu jalutada. Ja, ja kindlasti ka Katariina alleel olev skulptuur tarina teisest, mis on nüüd järsku turismiobjekt? Kõik tahavad koos Katariina pilte teha ja muidugi meie enda välisfassaad, et kui ta on kogu aeg olnud üks suur hall kast, siis eelmine suvi ju Margus lokk oliive Parmasto ja Tanel Holsting teid Väikse maalingu maja seinale, mida taas avastama tullakse, või, või siis tekitab kohe elevust, et kes ja miks ja, ja kõik, need on jälle seotud vähemal või rohkemal määral siinse kultuuriga või Jaan Vahtra meil maja seinal. Küsiks härra Võrumaa kui keskkonnajärele, et kui siin alguses rääkisid kogukonna rajamist, kui oluline see, see kogukonnaga töötamine on galerii ütleme populaarsuse kasvatamise juures. Pakkudes näitust sellele õpetajale, Sa Ühelt poolt pakub talle väljundit, teiselt poolt saad oma publikule on nagu tunne, et sa oled suutnud selle kuidagi isegi võib-olla paremini tasakaalu saada, kui mina seda Tartu Kunstimaja programmi tehes näiteks aeg-ajalt endale kuvand on, et ma tihtipeale töötan kunstnikuga ja unustan sealjuures ära nagu selle potentsiaalse vaataja või midagi. Võru linnagalerii pole, oligi et see oli nagu suuremad ruumid ja tihedamini vahetasin näitusi ja, ja ka praegu, et ja ka seal oli, et kutsusin Tallinnast või Tartust näitusi. Õigemini nad kujunesid kuidagi niimoodi välja, et kui on juba Tallinnas või Tartus Näituse olnud, et siis on ilmselgelt, et see suur töö ja vaev ja see kaunis looming jõuaks ka järgmistesse galeriidesse, ta jääks ühte galeriisse toppama, et see on minu arust ka väga mõistlike kunstnik ei piirduks siis ainult ühe kohaga, mis Tallinna kunstnike puhul suisa olen kuulnud, et nad ei tahagi enam Tallinnas näitusi teha, et nad tahakski juba väiksemates kohtades ja kus on see nagu võib-olla pisut intiimsem ja ja need inimesed, kes reaalselt sinna tulevad, neis avamiselegi, et need on tõesti huvitatud ja esitavadki küsimusi. Mis on Vana-Võromaa kultuurikoja galeriis. Kas üllatanud, et näituse avamist muutuksid nagu ümarlauaks v1 vestlusringiks? Et selles mõttes on hästi positiivne see, et üks on tore, et sa oled juba väga hinnatud üle Eesti, et kunstnikud tahavad tulla ja ja sa see mitmeid kordi kajastust meediast. Aga kui sul on tühjad saalid, siis kellele sa seda teed? Et siis nagu püüangi hoopis nüüd lähtuda nende näituse valikul, siis sellest, et mida kõnetab mõrvama publik, ma arvan, pigem publik, leiab tuttavad nimed ja naabrimehed või koolikaaslased ühes. Ja tekibki sinna ohoo-efekt ja positiivne elamusharjumused. Ahah, et see oli väga tore, et jälgime jälgima, mis tuleb järgmisena. Et tekitada uuesti harjumus inimestel. Saate kuulajate tähelepanu juhtida sellele Võru linnagalerii tegutseb ka endiselt edasi oleneb sellest, et ära tõid endale tundus, et võib jääda selline ekslik mulje. Kõrtse saade on paratamatult omandanud sellise risti portree formaadis. Siis ma küsiksin veel nagu viimase küsimusena sinu nagu selle ambitsiooni järele või et sa korra juba viitasid, kuidas kultuurikohe galerii oli sinu jaoks on-line nagu kordsel torust pärit kultuurikoja galerii oli sinu jaoks esimene selline kokkupuude kujutava kunstinäitusega näiteks ja nii edasi, et mis sind on hoidnud tegevana või mis sind käimas hoiab, mis selle ambitsiooni taga. Aga jaa, eelnevalt täpsustus on väga hea, et sa ära märkisid, et Võru linnagalerii toimib, eksisteerib, võib endiselt ja aktiivselt, näitused vahetuvad. Just täna vaatasin ka nende näitusegraafikut 2014, et päris põnev. Käin külastan. Mis mind siin hoiab, miks ma olen ka rist? Ma arvangi, et sa, kunstnikud, kunstikunstnikud, aitäh kunstnikele. Aitäh janul aitäh. Juba enam kui veerand tundi väldanud galeristide eneseesitluse taustal kunstiministeeriumi seekordne näitusesoovitus mõnevõrra ootuspärane ning sümptomaatiline. 25. märtsil avati Tartu kunstimuuseumis Triin Tulgiste kureeritud näitus kampsunid ja kostabid Tartu näitusepaigad 1990 kuni 2014. Tegemist on esimese näitusega kunstimuuseumi uuest arhibeerimisele pühendatud näitustesarjast Tartu 88. Näituseprojekti keskseks intriigiks on häviv hajuv ja kättesaamatu arhiiv, materjal ning kogu sellega külgneb probleemistik, nagu näiteks arhibeeritava veerandsajandi jooksul toimunud tehnoloogiline nihe tinglikult analoogtehnoloogial põhinevalt infovahetuselt digitaalsele sotsiaalsusele. Näitus ise on kummalisel kombel endiselt pigem kinni analoogmaailmas koosnedes peamiselt paberil esitatud tekstidest, mis kujutava kunsti kontekstis tõstatab mitmeid küsimusi arhiivi rolli üle kunstimuuseumis. Vastata neile küsimustele. Näitus ise aga paraku ei võimalda, sest tehtud uurimustöö maht, ulatus ja iseloom jääb näitusel paraku varju. Küll aga pakub näitus ülevaatliku ja kui dokumentidesse süüvida, siis ka meeleoluka kiirkursuse Tartu galerii maastiku kujunemisest. Näitus kampsunite kostabid Tartu näituse Vaivad 1990 kuni 2014 jääb Tartu kunstimuuseumi viltuse maja esimesel korrusel avatuks kuni esimese juunini. Te kuulsite saadet Kunstiministeerium. Vana-Võromaa kultuurikoja galerii plaanidest rääkis galeristi ana huul. Saatejuhi rollis oli Indrek Grigor. Kuulmiseni. Kunstiministeerium. Kuula kordusena laupäeval.