Helga ja tere, head helikoja, saate kuulaja MINA OLEN nele vasteinfelt. Tänases saates räägime järgmistel teemadel. Muusikanõunik Juko, Mart Kõlar ja muusikavaldkonna toetusprogrammi komisjoni liige Oleg Pissarenko arutavad muusikafestivalide kollektiivide ja kontserdikorraldajate rahastamise küsimuste üle. Milline on Kultuuriministeeriumi rahastamispoliitika? Kas tagada meie muusikamaastiku mitmekesisust erinevates regioonides ja kuidas võiks tulevikus rahastamist paremini korraldada. Seejärel muusikauudiseid maailmast ja peatume ka meie muusikaelu väga olulistel sündmustel. Saale kareda ja Igor Karsnek käisid Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserdil, kus tuli Eesti esiettekandele Erkki-Sven Tüüri klarnetikontsert arktiline palverändur ja räägime ka Lääne-Saksamaa ringhäälingus foonia orkestri külaskäigust Eestisse. Oluliseks jututeemaks kujuneb ka korralikku kontserdisaali puudumine Tallinnas. Head kuulamist, sülgaja. 22. veebruaril oli helikaja saates teemaks muusikafestivalide rahastamine ja stuudios oli viis inimest, nii festivali korraldajad kui ka liikmed eesti muusikafestivalide liidust. Nüüd aga pöördusin Kultuuriministeeriumi poole ja rääkisin muusikanõunik Juko mart kõlariga samal teemal. Ja vestluses lõi kaasa ka muusikavaldkonna toetusprogrammi komisjoni liige Oleg Pissarenko. Otsisime vastuseid küsimustele, milline on Kultuuriministeeriumi muusikafestivalide kollektiivide ja kontserditegevuse rahastamispoliitika, millised on seal uued suunad ja millised omakorda rahalised võimalused ja kuidas siis peaksid käituma oma festivalide ja kontsertide korraldajad, et oma ettevõtmistele rahastamist leida? Olukord lihtne ei ole, sest muusikavaldkonna toetusprogrammis oli viimati 73 taotlust, millest rahuldati 35. See summa, mida ministeeriumil on anda, on 780000 eurot ja taotlusvoor kas selle summa kolmekordselt? Alustuseks tahaksin küsida muusikanõunikult, et millised on siis praegusel ajahetkel aastal 2014 riigipoolse toetuse printsiibid siis festivalidele, kontserdikorraldajatele ja muusikakollektiividele. Põhimõtteliselt on ministeeriumi kaudu riigi poolt võimalik toetust saada kahte moodi. Et on riigiasutused ja meie eelarve real olevad asutused ja siis teiseks ongi muusika valdkonnas toimivad programmid, mida meil käesoleval aastal on neli ja nendeks on siis muusikavaldkonna toetusprogramm, see on nüüd kõige mahukam. Selle kõrval on heliloomingu tellimise programm. Siis on muusikakonkursid ja noor muusik ja viimaks siis muusikaalased väljaanded. Viimasest arutelust tekkis paljudel muusikutel muusika kollektiividel küsimus, et miks on pandud nüüdsest ühte toetusprogrammi nii festivalid, nii kontserdikorraldajad kui ka kollektiivid. Programmide jaotused, et siin teatud aastate järel on muutunud, ilmselt on leitud siis, et see kõige otstarbekam on niimoodi sarnase eesmärgiga taotlusi menetleda ühe programmi alt, aga teiselt poolt on ka see reaalsus, et nii väga kui ka tahaks iga asja jaoks eraldi programmi teha. Meil ei ole sellist haldusvõimekust siin ministeeriumis, et kutsuda kokku tohutus koguses komisjone ja kõike seda menetleda. Kui sisuliselt kolm eri liiki tegijaid on nüüd ühe toetusprogrammi all, kas tuli ka raha seoses sellega juurde või jäid need summad samaks? Sellel aastal oli kogumaht on siiamaani siis 780000 eurot. See on siis meie kõige mahukam programm ja sellele lisandusid mõned jäägid siis eelmistest voorudest, mis on kas teostumate projektid või teatud tagasimaksed. Et kõik sõltub, millises mõõtkavas seda vaadata, et absoluutväärtus on see muidugi väga suur summa. Kui arvestada, kui tihe konkurents seal on, siis alati võiks rohkem olla. Ma vaatasin, et selles voorus tuli 73 taotlust, mille taotletav kogusumma oli 2,12 miljonit eurot. Taotlusi oli raha summas kolm korda rohkem, kui meil on reaalselt ette antud piirid. Me peame mingisuguseid otsuseid tegema ja taotluste mastaap oli kolm korda suurem kui see, mis meil reaalselt on jagada. Oleg Pissarenko, te olete nüüd küll esimest korda selles komisjonis, aga millised olid teie mõtted, kui te selles töös osalesid? Loomulikult igasugused komisjonid, vajalik asi ja vajalik on see osalus, ma arvan, igale inimesele, kes kultuurivaldkonnas tegutseb sellepärast et mis mahus üldse selles riigis tulevad taotlused, et millised ootused kultuurikorraldajatele reaalsed võimalused, et elades väljaspool seda ringi, eks ole, tundub, et miks jälle mina raha ei saadud, siis kui sa näed seda reaalset olukorda, et et siis hakkad aru saama, et miks ühed projektid on prioriteetsed, mis teised on vähem. Ja no eks iga komisjon ilmselt oma pädevuse piires otsustab mina enda poolt üritasin olla nii palju kui võimalik ja kaitsta siis neid asju, mis minul tundus, et on olulised. Vähemalt ma olen praegu veendunud, et olulisemad ettevõtmised, mis aitab toetatud selle tulemusena nüüd ikkagi jätkuvad. Kui äsja sai öeldud, et 73-st taotlusest sai vist 35 rahuldatud, et kas siis ikkagi ei ole see mulje, et meil on neid festivale või väikeseid kontserdikorraldajad ehk kuidagi liiga palju. Ma arvan, et see mitmekesisus on alati hea asi, aga nüüd tuleb võib-olla ka see suuruse küsimus mängu, et sellel taotlusvooru toetuse vahemik oli 7000 kuni 80000 eurot mis tähendab, et me räägime ikkagi suhteliselt suurtest festivalidest ja mis omakorda tähendab seda, et kõigil väiksematel on hea võimalus Kultuurkapitalist taotleda. Ma arvan, et igal juhul see paljusus ja mitmekesisus on hea. Peab mõtlema, et kust ja kuidas on kõige mõttekam rahastada, et see programm on nii-öelda selle mahu järgi juba pigem nagu suurematele orienteeritud. Kas siis Kultuurkapitali asi peaks olema ainult väiksemaid festivale toetada, et kas need kuidagi ei olegi siis enam nagu riigi või ministeeriumi poolt suunatud kultuuripoliitika osad? Kultuurkapital on selles mõttes sõltumatu, et meie siit ei saa nagu ette kirjutada, mida nad seal teevad või peaksid tegema. Aga küll ma kinnitan seda, et vastastikku hoiame väga hästi kursis 11, et et ei tekiks sellist infosulgu, et selge on see, et kõik komisjoni liikmed langetavad otsused enda parima teadmise kohaselt. Siis peaks nagu välistama võimaluse, et kuskilt saadakse tohutu mitmekordne rahastus ja keegi jääb fookusest hoopis kõrvale. Aga kas kuidagi sellisel suunamisel või jaotamisele suuremat ministeeriumile väiksemat kultuurkapitalile ei või tekkida, sellist ohtu, no praegu me teame, on ju ka suuremad ettevõtmised küsinud lisaks toetust ka Kulkalt. Et suurem saab oma ministeeriumi poolse toetuse Kulkas ta enam küsida ei tohi ja võib-olla lõppkokkuvõttes näiteks eelmise või üle-eelmise hooaega võrrelda, siis jääb tema toetus väiksemaks, kui oli enne. Seadusest tulenevalt ei ole nagu välistatud mitte midagi, et küsida võib igaüks ja igalt poolt see, kui keegi on siit toetuse saanud, ei välista tema toetust mujalt ja vastupidi. Minu arvates on ka reaalsuse piirid need näiteks, et kui vaadata mitte pealinnas toimuvaid asju, näiteks väljaspool kuskil väiksemates keskustes, eks ole Tartus kas või Ida-Virumaal või kus iganes, eks ole. Pärnus kontserdikorraldajad, kes on seotud Aastaringse tegevusega, saab mingisugused tegevustoetust ja siis justkui see peaks vana piiri ette, et nüüd enam sealhulgas küsida ei tohi, sellepärast et sa juba said midagi, tähendab, et siis me tuleme selle asja juurde, et mis on reaalsed hinnad, mis on reaalselt maksud, mis on reaalselt, eks ole. Aga mis on reaalsed reklaamihinnad ja kõik, tähendab siis me tuleme selle juurde. Räägi sellest tegevustoetusest ei pruugi jätkuda terveks aastaks, siis meil on vaja lisafinantseeringuid. Ja nüüd, kas see konkreetne kontserdikorraldaja leiab eratoetajad, on ta teatud kulude katteks või siis pöörleb Kulka poole, mina siin kriminaalselt midagi ei näeks. Mul on meil see kommentaar, et üks siis kolmas võimalik rahastamisallikas on hasartmängumaksu nõukogu aga, aga kui nüüd nutikas olla, siis mina vaataks ka seda, et kus nii-öelda see raha kõige kallim on ja kus kõige odavam. Et hasartmängumaksu nõukogu on nüüd vaieldamatult see koht, eriti see kultuuriosa seal, kus raha on nii-öelda kõige kallim. Et seal on äärmiselt tihe konkurents, seal on kõik valdkonnad koos ja kui sealt midagi rahastatakse ja siis see peab olema tõesti kuidagi väga eriliselt silma paistma ja me oleme võtnud küll selle põhimõtte, et mis on nagu riigi poolt saanud toetust, et siis me sealt topelt ei rahasta, seda on nii-öelda selle ühe euro hind on väga kallis hulkas ja meiega programmides on see mõnes mõttes nagu lihtsam ja siis me oleme järginud nagu põhimõtet topeltrahastust, sealtkaudu eide. Kui tulles veel Kulka rahastamise ministeeriumi omavaheliste küsimuste juurde, et kui näiteks kultuurkapitalis vahetub see komisjon iga kahe aasta tagant ja ministeeriumi üheks prioriteediks on ikkagi järjepidevuse kasvatamine, et kas sealt ei või siis tekkida, nagu see efekt tuleb, uus komisjon ei tea võib-olla päris täpselt, mida eelmine tegi, mõtleb hoopis ümber selle, mõne väikese festivali rahastamise või mitterahastamise, et kuidas seda lahendada. Jah, sa juhid väga olulisele küsimusele, tähelepanu, järjepidevuse hoidmine on väga oluline, aga samas, kui me vaatame neid Kultuurkapitali koosseise, mille kinnitab minister, siis seal igas vahetuses on säilitatud järjepidevus, et seal on üks kolm-neli liiget, kes kattuvad eelmisega, et seal nagu kaheks korraks järjest saab kandideerida. Ma saan aru, raha on alati vähe, ükskõik kui palju teda siis on. Ja eriliselt mures on tegelikult praegu kõik need väikesed korraldajad, kelle festival siis on väike või või väiksema eelarvega, et mida nad siis peaksid nüüd tegema või mida nad saaksid paremini teha. Kui me vaatame kõiki, näiteks sellesse viimasesse programmi taotlusvooru tulnud taotlusi, siis mida komisjon hindab, on küll näiteks rahvuskultuuriline ja regionaalne tähtsus, valdkondlik mõju ja kunstiline tase ja kõik sellised asjad, et tegelikult ma võin eraisikuna öelda, et mul on osadest väga kahju, sest et tegelikult nende kunstiline tase nagu vastab, seal on mitmete taotlejate puhul oli ka see, et tegelikult nad justkui oleksid võinud kvalifitseeruda, kui meil oleks vähegi olnud võimalik toetada, mäletan sealt klavessiinifestival või ja ka mõned uued tegijad, näiteks läheb orkester või Noblessner Music festival, noorte tudengite rütmimuusikaorganisatsioon, loominguline rühmitus, avarus, aga nende uuemate puhul on võib-olla see, et neil on veel võimalus nagu ennast tõestada või silma jääda, et tegemist on tõesti kvaliteetse festivaliga. Aga näiteks seal oli osaga väiksemaid, kelle puhul nagu ei ole kahtlust, et on kunstiliselt tugev festival. Ja ega siin ühtset valemit ei ole, et tuleb järgmine aasta uuesti küsida. Kui on vähegi võimalik, kui see konkurents võimaldab, et siis sinna toetus anda. Samas jäid ka ilma mõned natuke juba ennast tõestanud kollektiivid, kes siin hiljuti tähistasid näiteks oma kümnendat tegevusaastat, et, et mida nemad võiksid sellest siis nüüd välja lugeda, sellest raamita saamisest. Selliseid taotlusi, kus komisjon oli nagu selge küsimus kollektiivi kunstilise tasemega või neid oli väga vähe, tegelikult sellest 73-st ikka paar olid ainult need, kelle puhul tõesti tegemist nagu kunstilise tasemega. Ja muidugi sellel kõigel on kaks poolt, et Ühelt poolt peab säilima nagu teatud järjepidevus ja see on ka see, miks me oleme neid kolme aastaseid lepinguid andnud. Aga teiselt poolt me ei saa nagu seda programmi selles mõttes kinni planeerida, et kui selle kogumaht on 780 ja me anname seal, ma ei tea, 600, et neid kolme aastaseid lepinguid, siis meil ei olegi mõtet kokku tulla, otsustada, et seal peab säilima teatud selline vaba raha või et millega me toetame igal aastal eraldi või teeme otsused selle aasta kohta. Ja ma ütlen, et selle mündi teine pool on nagu see, et, et keegi on saanud näiteks vabariigi algusaastatest mingisugust toetust, et see ei saa olla elu lõpuni argument, et ollaksegi eelarve real, sest muidu ju ei ole sellele nii-öelda kultuuripoliitikal üldse mingit mõtet, et kultuur on dünaamiline valdkond ja see muutub ja muutuvad prioriteedid. Kui vähegi võimalik, nende vahendite piires on, me toetame, me jälgime seda järjepidevust, aga samal ajal on tõsi see, et tulevad uued tegijad värskete ideedega uut tüüpi festivalidega, kus on väga kvaliteetne seltskond, kes seal esineb kunstiliselt kõrge tase. Ja siis tekibki pingerida ja mõnes mõttes see võib tunduda ebaõiglane, aga aga samas need üheksa eksperti katavad tõesti kõiki žanre valdkonnast on püütud ka regionaalsel tasandil kaasata inimesi väljastpoolt Tallinna. Komisjon teeb oma otsused parima võimaliku teadmise piires. No ma võin enda kogemusest öelda, et Tartust alustasime, see oli seitse aastat tagasi v8, hakkasime midagi vaikselt tegema, mitte ühtegi toetajat ei olnud. Ma ei räägi isegi ministeeriumi tasandil kulga tasandil linna tasandil, siis me tegime kuidagi niimoodi, et vaikset viisi. Ja sina natuke müstika valdkonnast üks üks lause sõda, nõnda et ikkagi, et kui sa mingit asja väga armastad usu sellesse tähendab, ja siis ühel hetkel hakkab lihtsalt ise puu kasvama ja elama tähendab ühel hetkel see, sinu energia, tähendab see usk sellesse jõuab ka ametnikeni, eks ole, tähendab, et siis ei saa komisjon mitte toetada, eks ole, täiesti tundmatu mitte midagi veel, eks ole, korda saatnud on väga raske jõuda sellesse Ringi, ja võib-olla see väljakutse ongi, et muutuda nii-öelda oluliseks oma regioonis enda, selles muusikas genes ja siis täpselt, et see energia varem või hiljem jõuab siia Komisjoni lauale. Ja kui nüüd rääkida sellest järjepidevuse hoidmist, mis on hästi oluline versus siis võimalusest paindlikult otsustada igal aastal siis näiteks üks võimalus, mida võib-olla alates järgmise aasta programmist võib ka silmas pidada, on see, et näiteks terve rahapott näiteks kaheks jagada ühe poolega hoitakse nii-öelda järjepidevust 400000 euro ulatuses, mis rahastatakse neid püsi, kolme-nelja-aastaseid lepinguid. Ja see võikski olla see nii-öelda maagiline piir sealt, kust me nagu edasi ei lähe, sest et noh, kui me paneme nagu liiga suure osa sellest potist kinnisei, ole sellel komisjonil mõtet. Ja siis teine oleks sellised paindlikumad toeks hetkel aktuaalsete oluliste projektide toetamine. Kui te vaatate seda viimast jaotust umbkaudselt, et kuidas see võis sel korral siin jaanuaris-veebruaris välja kukkuda? Kui ma nüüd hinnanguliselt õigesti panen, siis umbes 200 kuni 300000 olid kolmeaastased lepingud. Aga võib-olla tulevikus võiks proportsioon olla seal poole peale. Tundus, et üks probleem, mis korraldajatel on nii festivali tegijatel kui kontserdikorraldajatele, et see muutus tuli kuidagi liiga äkki nende väitel, et see rahastamine pandi kõik ühte programmi, et kuidas siis nüüd olla ja käituda. Jah, et üks on jälle see rahastamise järjepidevus nagu artisti või kollektiivi festivali poolt vaadatuna ja teine on ka ministeeriumi poolt, et mina olen nüüd siin majas olnud kuus kuud, kui ma siia majja tulin, sellise programmi juba sellisel kujul toimunud. Ja ministeerium peab selles suhtes ka nagu mõnes mõttes ettevaatlik olema, et igal aastal ei muudetaks drastiliselt kriteeriume või ei lõhutaks vanu programme ja kohe uued asemele, et seal on mingisugune loogiline järgnevus või logini jada, miks me oleme nagu siia punkti jõudnud. Ja olles nüüd siin pool aastat töötanud, siis ma lihtsalt saan aru, et see koormus ei, see halduskoormus ministeeriumil tegelikult äärmiselt suur ja võib-olla see niimoodi ei paista välja. Aga mina ausalt öeldes ei kujutaks ette, et meil tekib siia veel kaks, kolm neli programmi, millest igaühega tuleb kutsuda kokku komisjonid kõiki neid taotlusi, lepinguid aruandeid menetleda, et see lihtsalt ei ole isegi otstarbekas. Ja ma selles mõttes saan aru, miks ja kuidas me nagu sellesse punkti oleme jõudnud ja on ka oluline tõesti riikliku rahastamise puhul säilitada järjepidevus avaliku sektori poolt, et inimesed teaksid, mida oodata, et ei ole nii, et igal aastal on mingisugune uuenduse, kordan, sees järgmine aasta on hoopis teisiti, jälle võetakse tagasi midagi, et aga see on, see on ka hea, et komisjoni on saanud kaasata väga erinevast valdkonnast inimesi, et nad nagu näevad, milline see reaalne pilt on, et me oleme praegu ka näiteks muusika-aasta ettevalmistamisel oli seitse erinevat töögruppi, kus me arutasime kõiki neid sündmusi, mis on plaanis ja kui me andsime ka seal igale töögrupile teatava eelarve ette, siis praktiliselt mitte keegi ei jäänud nende piiridesse, et alati mindi sealt üle, et noh, meil on ju nii head projektid ja me ei saa sellise summaga. Aga fakt on see, et see summa muusika aastaks on selline ja punkt, et seal ei ole mitte eurotki rohkem ja keegi peab neid otsuseid tegema. Ja mõnes mõttes oli ka tore näha, et kui panna valdkonnas tegutsevad inimesed ise sellesse komisjoni rollis, nad nagu saavad aru, milline see reaalsus siin on. Mina kindlasti ei saa olla muusikanõunikuna, see ainuisik, kes vastutab selle eest, kes teeb neid nagu jäigad otsuseid ja on see kuri, võtab igalt poolt raha maha. Kuidas, nagu demokraatia kohta öeldi, võib-olla nende komisjonide kohta võib öelda, et isegi kui see ei ole kõige parem meetod, siis ta kindlasti ei ole kõige halvem. Et ma ei kujuta tegelikult reaalpoliitikas ette, kuidas väga palju, nagu paremini annaks seda teha. Kuidas teie üldse näete oma rolli või kohustust muusikanõunikuna, et milline on see ideaalis ja mis piirides on teostatav reaalses olukorras? Eks muusika nõunikul on selles mõttes keeruline roll, et ma pean olema eelkõige vahendaja. Ja siis ma olen seda ka algusest peale öelnud, et sellele positsioonile ei saa tulla läbi suruma mingisugust oma agendat, see lihtsalt ei tööta niimoodi, et sa pead ikkagi võitlema valdkonna eest, sa pead tegema omalt poolt kõik, mis võimalik, et valdkonna ja siis kui sektori läbikäimine oleks normaalne, seal ei tekiks mingisuguseid müstilisi tõrkeid. Ja sa peadki seisma selle eest, et sinu valdkonnas tegutsevate loominguliste inimeste korraldajate hääl jõuaks siia ja tõlkida siis seda, mis siin majas toimub, nagu sellisesse inimliku keelde valdkonnale ei tohi võtta mingisugust jäika seisukohta ja pimesi selle poole liikuda, kuidagi läbi suruda mingisuguseid oma mõtteid, et sa pead jälgima valdkonna hästi tasakaalus või selliseid tervikuna ei tohi ühte sellist osa sellest kandikust üle tähtsustada, et ta läheb kreeni siis lihtsalt kuskile poole. Me oleme rääkinud rahastamisest, aga kui palju ministeerium tegeleb statistilise analüüsiga? Otseselt muidugi põhinevad ekspertkomisjoni pädevamal hinnangul aga aga et kui palju analüüsitakse mingisuguse festivali või kontserdiorganisatsiooni toimimise tulemuslikkust või kunstilise õnnestumise tulemuslikkust? See on nagu hästi subjektiivne, ma ei kujuta ette tegelikult Kultuuriministeeriumit või tegelikult üldse ühiskonda, kus keegi kunstilistele sündmustele annaks mingisuguseid objektiivsed kriteeriumid, et see jääb subjektiivseks, on esteetika küsimus ja ei saa öelda, et mingisugune kontsertüritus, kus mängiti rohkem ja keerulisemaid noote, et see oleks kuidagi parem või väärtuslikum. Ta jääb alati mõnes mõttes selle ajastu ja selle nii-öelda paradigma raames nihukeseks subjektiivseks esteetiliselt hinnang. Aga kuna seal komisjonis tulebki kokku erineva komisjoni liikme hääled, siis moodustub mingisugune tervik. Siin annab välja tuua nagu seotud teemasid näiteks meediatagasiside ekspertidest, tagasiside meedias või, või ütleme ka see valdkondlik mõju mõnes mõttes ka see, et kui paljud inimesed sellest osa said, et see kindlasti ei saa olla ainus ja kõige tähtsam kriteerium, et nii-öelda rahvamass oleks kontserdil, aga ka see, et, et kui me nii-öelda avalik, kui raha anname siit välja, et mis me vastu saame, selle eest, kas läheb korda nendele inimestele, kes on kuidagi valdkonnas oluline asi. Ja kindlasti saame ära teha rohkem sellise statistilise poole pealt ka see kaardistamine ongi praegu pooleli, et millised kontserdid toimuvad, kus toimuvad kui palju on külastajaid, millistes žanrites, mis on need kohad, kus need toimuvad. Et siin me ikkagi lähtume nendest suurtest strateegiast, sest meil on nüüd kultuur 20 20 ja seal on kirjas, et muusika peab olema teetne, mitmekesine, kättesaadav igal pool ja me vaatame nagu seda, et kui meil tekib ka parem statistika, siis me saame öelda näiteks, et kus regioonis, mis asjad toimuvad ja, ja ka rahastamisotsustes nagu lähtuda sellest, et seal näiteks lisaks võib-olla liiga ühes žanris muusikat me toetame seal ka mingeid teistsuguseid algatusi või kuskil regioonides, kus me põhimõtteliselt anname seal üldse avalik raha jõuaks sinna geograafilise regiooni, siis kultuurisektorisse. Jah, see publiku hulk on alati üks kahtlane, noh muidugi ta näitab loomulikult midagi, aga kui meil on näiteks klavessiinifestival, et kui seal on 40 inimest saalis, siis see on tegelikult kuidas öelda, väga kõva sõna ja loomulikult on ju eesmärk ka sellist valdkonda elus hoida. Loomulikult, aga siin tulebki mängu sisse teine nii-öelda prioriteet või, või teine väärtuspõhine lähenemine, et meil žanriline mitmekesisus oluline klavessiinifestival esindab žanrilist mitmekesisust, sest kes teine seda teeb, kui mitte kongressi festival? Muideks selle taotluse puhul on minul ka nagu personaalselt väga kahju, et ta ilma eks siis tuleb meil püüda kuidagi Kulkast seekord leida. Aga põhimõtteliselt sellised väiksemad nishifestivalid erinevates žanrites on just Sanlise mitmekesisuse koha pealt väga olulised, siinse publikumenu ei ole argument number üks kindlasti. Kuidas tundub muusikalise mitmekesisusega komisjoni liikmele meil olukord? Seal oli nii lai teema, ma arvan, et siin olenebki seisukohast vaadata, eks ole, tähendab, et, et, et kindlasti on konservatiivsema maitsega inimesi, kes arvavad, et võib-olla liigagi kirju on see, eks ole, siis on, on ka vabameelsemaid inimesi, kes arvavad, et mida rohkem, seda parem. Ministeeriumi uus suund minu arust on väga õiged, just et see kvaliteet ja mitmekesisus on oluline. Tähendab, et kui rääkida sellest, et kuhu edasi liikuda, mida veel teha, et kuidas veel mitmekesisemaks graafiline pool selles küsimuses, et me räägime kogu aeg selles, et riik on väike, piir tuleb igal pool tuleb ette, kui lähed, eks ole, paarisaja kilomeetri pärast, aga siiski on riik piisavalt suure, vaadake et ikkagi tendents on see, et kõik koondub kuskile ühte või kahte kohta, nii et selles mõttes on väga oluline toetada regionaalseid asju eriti ju mõelda sellele tähendab et mis ta on, teadaolevad uuringud, eks ole, iga euro, mis kultuuri panustad, toob ju mitmekordselt tagasi ja ta toob tagasi pealinna vaid toob tagasi ikkagi sinna regioone, kus on panustatud. Eks on ka majanduslik, eks ole, mõju või siis ka nagu selles ettevõtmises, mis näiteks Ida-Virumaal praegu mõeldes Narva trassi klubi võiks olla see uus, uus kodu Narva koleses vaatatud külaste, osalt nii suur 100 inimese ringis. Lihtsalt trassi klubi puhul on justkui noh, vaata pealinnas ei kogunenud nii palju. Seal on väga rahvusvaheline seltskond, kes seal on see mõju, mis sellest tuleneb ka ma arvan, et see on nagu rohkem kui majanduslik või see on selline nagu ühiskonna terandas või kuidagi nagu sedasorti ja selliseid ettevõtmisi just regionaalset ja ütleme sellised noh, kuidas ma nüüd ütlen rahvust, üleseid või trassi või mis iganes stiilis, eks ole. Neid asju tasub toetada, sest noh, mõju on väga mitmes mõttes ka hea ja märgatav. No regionaalset eesmärki täidavadki vast kõige paremini meie festivalid, mida toimub tõesti muhu servast, kuni seal Võru vaskpilli näevad välja niimoodi, et aga kui vaadata veel seda üldist suunda ministeeriumi poolt, et toetada suuremaid festivale ja väiksemad, siis suunata Kultuurkapitalile kas siis võiks olla näiteks lahendused, mõned väiksemad tegijad ühinevad? Jah, see on nüüd see koht, kus ma pean kindlasti ütlema, et ministeerium ei suru mitte kellelegi mitte midagi peale, et see on ainult altpoolt, tuleb otsus, eks meie nagu tegeleme nende taotluste, nende teemadega, mis meile lauale tulevad, et, et see on hoopis mingisugune teine ajastu, kus ministeeriumist tuli käsk, et meie sellega kindlasti tegelema. Üks asi on muidugi tõesti, see on raha, teatud summa ja kaks kolmandikku on alati puudu ka see, et Eesti riigis on väga vähene kultuuri metseenlust ja see sponsorlus ei ole kuidagi soodne nendele erasektorist tulevatele toetajatele, kes võiksid seda võib-olla väga heal meelel tegelikult teha, aga nad lihtsalt ei ole selleks eelistatud olukorras. Jah, ma arvan, tulevikustsenaarium on kindlasti see, et kuidagi maksusoodustuste tekitamine kultuuri Metzeenlaseks, see on kindlasti üks suund, ma eeldan, et varem või hiljem see tuleb nagu siia kindlasti väga tõsiselt, sest see on juba siiani noh, ta on väga oluline teema tegelikult. Aga teine asi on ka eraisikute või vaatame Ameerika Ühendriikides, suurem osa sponsorlust ei tule kuskilt firmadelt, vaid eraisikutelt, aga sime jällegi põrkume nagu eestlasele graafilise olukorraga, et et meil sellist jõukat, keskklassi või sellist rikkamaid inimesi, nende kiht on lihtsalt nii väike, et ei ole veel sellist traditsiooni Nonii harjumust kuidagi toetada ja, ja samamoodi ma tean, näiteks Prantsusmaal nähakse seda niimoodi, et kuna see ongi avalik raha, millega juba niikuinii toetatakse neid kultuuriasju, et siis ma nagu eraisikuna justkui miks ma peaksin siia veel kuidagi panema või. Aga Eestis ma näen ikkagi kahes suunas, et üks on läbi maksusoodustuste firmadele ettevõtete motiveerimine ja teine asi on eraisikute toetuse edenemine sinnamaale, et neil tekib motivatsioon ja seal muidugi terviksin, kompleksne teema on, see eeldab seda, et meil tekib sellist maksujõulist jõukamat keskklassi siia rohkem praegu on need nii üksikud inimesed, nad on aastast aastasse toetanud, aga nende ring kuidagi laieneks, vajab sellist süsteemsemat lähenemist. See on juba nagu ühiskondliku või kogukondliku väärtushinnangute muutumise aja küsimus. Tundub samamoodi, et olen oma töö käigus siis kokku puutunud erinevate inimestega, siis eks ole jutt alustada millestki. Et andke raha, sest veel on, aga meil ei ole ja me oleme kultuuriinimesed, aga te olete ettevõtetega, see tähendab, et ma saan aru, et Eestis ikkagi on veel inimesi, kes sellesse jutu peale kohe tollase blokk ette, eks ole, tähendab mis, ega, ega mul ka ei ole, vaadake seal Soomes kellelegi või tähendab, et et Eestis on ikkagi see reaalsus ja no mõned inimesed tõesti on, kellel justkui raha on ja nemad nagu õigustavad ennast sellega, et nad toodavad mingi suurprojekte nagu kasvõi Tartus mõned suurettevõtted on, eks ole, kes oma prioriteedid paika pannud, et mina, Te olete üldse toetavad ja et sealt midagi juurde saada, aga no kasvõi džässiklubi, mis Tartus toimib ülikooli kohvikus läheb ilma ERA toetajad näiteks ei toimiks, see on ka reaalsus, tähendab siiski on erandeid. On inimesi, kes näevad ka kultuuri ja muusika sellist. Ma arvan, et see natukene on seotud ka sellega, et üks on nagu Juku Mart ütles, et maksusoodustused, millega saab riik nii-öelda mõjutada seda otsuse langetamist, aga teine asi on konkreetsete inimeste endi kirg. Kas ta üldse saab aru, et mis see muusika etud, miks seda on vaja teha ja siit on juba laiem, eks ole küsimused. Et kust ta seda infot saab hapet, mis see muusika on, kas muusikaharidus ja r, eks ole, tähendab, kõik see? Ma arvan, et kui see kõik toimib ühel hetkel ettevõtte keegi tütar või poeg, õpib muusikakoolis, ütleb näädisse, kui tore asi. Et kas see võiks natuke, tähendab, no nii see käibki, eksarmann. Ja muidugi lõpetuseks võib-olla veel üks asi, et ka kontserdikorraldajatele festivali korraldajatele, et sageli see koostöö erasektoriga on nagu hästi nutikas ja mitmetahuline, et see ei ole lihtsalt see, et erasektorist keegi kannab sulle mingisuguseid talve üle vaid see võib seisneda näiteks kommunikatsioonitegevustes. Ma ei, ta just oli kultuurisõbralikke ettevõtjate tunnustamine ja nende koostöö kultuurisektoriga väga sageli oli midagi enamat, kui ühe summa ülekandmine seal on, ma ei tea, nordea või näiteks kellel ongi, tuleb kampaania, mis on ühine siis teavitada, näitavad vastastikku teavitada ja promoda 11, et see ei pea olema just rahaline sissemakse, aga et siin on ka üleskutse kontserdikorraldajatele festivali korraldada mõttele, et läheneda nagu nutikalt nendele erasektori ettevõtetele, et tõesti mõelda sealt see vastastikune kasu väljast, sponsorlus on ikkagi vastastikune kasu, see ei ole ühe annetus teisele ja tulla välja selliste ideedega, mis tõesti ka nendel ettevõtjatel nagu pirni põlema lähevad, et ahah, see on päris huvitav ja ma tõesti tahaksin nagu olla sellega seotud sellisel kujul. Sellised olid muusikanõunik, Jukomark, kõlari ja muusikavaldkonna toetusprogrammi komisjoni liikme Oleg Pissarenko arvamused festivalide, kontserdikorraldajate ja muusikakollektiivide rahastamise osas. Probleem seisnes viimase taotluse vooru aasta alguses avalikustatud tulemuste puhul selles, et taotluse rahaline mastaap oli kolm korda suurem kui ministeeriumi summad võimaldasid. Tuli ka Kultuurkapitali Kultuuriministeeriumi omavahelisest koostööst. Kuidas jälgida, et mõni korraldaja ei jääks täiesti rahast ilma ja kuidas tagada meie muusikamaastiku mitmekesisus erinevates regioonides. Õhus on ka tulevikuidee, et poolministeeriumi poolt eraldatavast rahast kuluks järjepidevuse kasvatamise eesmärgil kolmeaastaste lepingute näol meie tugevamatele, kollektiividele ja festivalidele. Ja et ülejäänud summa oleks mõeldud Nendele algatustele ja just sel hetkel esiplaanil olevatele sündmustele ja projektidele. Muusikauudised maailmast. Muusika, uudised. 2012.-st aastast on muusikamaailm jälginud Minnesota orkestriga käiku. Sel aastal olukord stabiliseerus ja orkestrantide said sobilikku palgakokkulepe, mis tähendas pikka tööseisaku lõppu. Märtsi lõpus aga teatati, et kaheksa orkestrinõukogu liiget, 77-st on tagasi astunud protestide orkestri senise direktori Maikel Hernsoni lahkumise vastu. Teatavasti lubas Henson oma ameti maha panna augustis. Põhjused orkestrantide väljendatud usaldamatust tema suhtes. Kui 16 kooline tööseisak jaanuaris lõppes, jäid kõik muusikud endale kindlaks, et varasema umbusaldushääletuse tulemus peab jääma kehtima ka orkestrile. Varasem peadirigent kosmovenska, kes astus oktoobris ametist tagasi, on seadnud oma tagasituleku tingimuseks Maicel hänzani lahkumise üks lahkuvatest nõukogu liikmetest. Teri papp põhjendas tagasiastumist sellega, et nende meelest saadab Hensoni lahkumine tulevastele direktori kandidaatidele vale sõnumi. Maikel Hansson töötas Popi sõnul väsimata natult orkestri jätkusuutlikkuse nimel ja tulevikus Peaks orkester samal suunal jätkama. Minnesota orkestrinõukogu esimees Gordon Springer omakorda avaldas kahetsust, et nõukogu liikmed lahkuvad, sest kõik kaheksa on väga pühendunud töötajad. Samas avaldas Screnger lood just, et äkki vähemalt osad liikmetest on nõus läbirääkimiste käigus oma lahkumisavalduse tagasi võtma. Ameerika Ühendriikide muusikat õpetavate koolide võrdlemisega tegelev internetilehekülg Music skul Rankings punkt Tamm on teinud suure töö ja võrrelnud kõiki tähtsamaid Ühendriikide muusikaõppeasutusi ja pannud need järjekorda. Lehekülg võimaldab vaadata paremusjärjestust lähtuvalt erialast ja olemas on ka üldine edetabel. Üldise tabeli tipus troonib Tšuljardi muusikakool, millele järgnevad Yeili muusikakool, Göttise muusikainstituut, Michigani ülikool ja pöökli muusikakolledž. Siiski ütlevad paljud asjatundjad nii Juljardi koolisiseselt kui väljaspoolt kooli. Tegelikult on Juliard oma loorberitele puhkama jäänud ja teised koolis reaalselt juba oma talendikate õppejõududega Juljardist möödunud või möödumas. Olukorra parandamiseks on Juliard viimasel ajal asunud oma töötajate ridu aktiivselt täiendama. Samuti on Ameerika muusikaõppeasutuste paremikku nimekirja kommentaarides öeldud. Tegelikult on paremusjärjestuse esitosin oma tasemelt niivõrd tasavägine, et tegelikult võib ükskõik millisesse neist pimesi astuda ja kõrgetasemeline muusikaharidus on ikkagi tagatud. Ja nüüd lühiuudiseid, Valeri Kerge peaks 2015. aastal asuma Müncheni Filharmoonikute peadirigendi kohale. Paraku on kergem teada-tuntud Vladimir Putini toetaja, praegu Müncheni linn. Valitsev koalitsioon teatas orkestri nõukogule, et nad jälgivad hoolega kergeevi edasisi kommentaare Putini Krimmi annekteerimise ja muude plaanide kohta. 27 aastane Lionel Frankie, kellest saab uuel hooajal Sürsi toonhal muusikaline juht, valis järgmise hooaja muusikaliseks nõustajaks Zürichi toon Halla orkestri juurde Esapekka saloneni. Olen oli mees, kes võttis paingee kaheksa aastat tagasi Los Angelese Filharmoonikute juurde enda assistendiks. Siin võib jääda mulje vastu teenest, eriti arvestada, et mõlemal dirigendile on sama agent. Samas on ringee ja salonen heade sõpradena niikuinii pidevalt kontaktis ja tohingee võib oma vanema kolleegi maine abil muuta ka enda positsiooni konservatiivset Süürisi publiku silmis toekamaks. Sest maailmas on küllaltki haruldane, et üks 27 aastane dirigent saab orkestri peadirigendiks. Diego ooper andis hiljuti teada, et sulgeb oma uksed 14. aprillil. Kuid 31. märtsil toimunud pika koosoleku järel võeti siiski vastu otsus, et järgneva kahe nädala jooksul püütakse koguda vajalik 10 miljonit dollarit. Et ka järgmisel hooajal veel tegutseda. Eelmisel reedel ja läinud teisipäeval oli Eesti muusikaelus kaks väga tähtsat sündmust, nimelt Erkki-Sven Tüüri klarnetikontserdi peregrinus ekstaatikus Eesti veganlust ja Eestit külastas ka Lääne-Saksamaa ringhäälingu sümfooniaorkester, mida juhatas Jukka-Pekka Saraste ja neil mõlemal kontserdil käisid Igor Karsnek. Ja saale kareda, sellistest suursündmustest rääkides ma tahaksin alustada teemast, et meil tegelikult ei ole väärikat, suurt kontserdisaali sümfooniaorkestri kontsert piltideks ja neil kahel kontserdil see järjekordselt tuli väga tugevalt välja. Kui me mõtleme selle peale, ehkki me saime enamasti televisiooni vahendusel osa sellest, kuidas tüüri klarnetikontsert kriilusekstaadik, kus tuli maailma esiettekandele Helsingis teleülekande helikvaliteet, ei ole võrreldav loomulikult live kontserdiga, siis oli väga selgelt tajuda see, kuidas Estonia kontserdisaalis see kitsus, mis sellest saalist tingitud on ei võimalda kõigil neil kõladel hakata hingama rulluma sellisel moel, nagu see vallandus ja nagu see kulges Helsingi musigitalos. Samamoodi veedeeerr kontserdi puhul juhtus veel veel niisugune asi, et ma sattusingi kohale istuma, kust sain aimu, millest ma kõigest ilma jääda. Selle kontserdi puhul ma käingi pean ausalt ütlema harva sümfooniakontserdil, sest see nisugune kitsa koridori tunne see, et helidel ei ole avarust, et nad on ainult et ühes suunas. See tekitab niisuguse kurva tunde, et neil on niivõrd hea sümfooniaorkester, ERSO näol mänge niivõrd huvitavaid külaliskollektiive, aga inimesed ei saa tegelikult sellest õiget pilti. Ja samuti, kui on välja müüdud kontsert sisse täis trollibussitunne, vabandust seal all saalis. See on niivõrd ängistav, et ma ei saa aru, miks ei ole kõigi nende aastate jooksul, kui on räägitud uuest ooperimajast, tõusnud üles küsimus, et me vajame ka väärikat kontserdisaali sümfooniaorkestrikontsertide kuulamiseks. Ma olen sinuga absoluutselt nõus, kui näiteks Estonia kontserdisaalis peaks tulema ettekandele mõni pikk suurvorm ja kui ta on üheosaline, selliseid näiteid võib tuua ja kui rahvast on saalis, on palju, siis istuda kitsastel istmetel niimoodi põlved koos tund aega järjest. Sellisel juhul tegelikult tähelepanu hajub, kude ei suuda enam nagu muusikale kontsentreerida ja seepärast, et tekivad teised probleemid juba puhta sellise füsioloogilised. Ja ma usun, et see aspekt kindlasti ka veel juurde. Loomulikult niisugust tüüpi kontserdisaal nagu meil, Estonia kontserdisaal, leidub ka mujal, aga noh, näiteks miinimum sihver, Aini suur saal, aga seal on fantastiline akustika. Et seal olles istunud ka suhteliselt kitsalt nagu koos on siiski hoopis teine taju. Aga kui me nüüd mõtleme, milline võiks olla see uus kontserdisaal, siis minu nägemuses ta võiks olla ikka niisugune amfiteatritüüpi, kas nii nagu Helsingi muidugi talu või Berliini filharmoonia on ja mis tõesti laseb sümfooniaorkestri kõral avarduda? No pluss veel see asjaolu, kui me akustikast räägime, et kui näiteks Kuudatu sümfooniakontserti ridadest üks kuni neli, siis see helikvaliteet ei ole üldse võrreldav sellega, mis hakkab umbes kuskil kaheksandast reast ja ütleme, läheb saali lõppu nagu välja. Teeme ühe asja siinkohal veel selgeks, võib-olla mitte just klassikaraadio kuulajad, aga paljud siiski arvavad, et 2009 aastal meil üks saal valmis. Ma pean ütlema, et ma ei ole klassikalist muusikat Nokia kontserdimajas kuulnud et ma olen istunud esimeses reas ja kuulanud džässmuusikat. Ma olen Nokia kontserdimajas, kuna mitmesuguseid variante nii-öelda rokist, jazzini ja võimendatud kooriga suurvorme, olen kuulanud, et võimendatud Ombode ansamblite kombinatsioonid on seal täiesti mõeldavad. Ka mul on väike umbusk puhtalt akustiliste parameetrite osas. Ideaalsed saalid pole ju olemas, aga lihtsalt ühel saalil on ühed plussid, teisel teised plussid. Mul ei ole nagu usku sümfooniaorkestri ja Nokia kontserdisaali väga õnnestunud kombinatsioone. Ta ei olegi ju ehitatud sümfooniaorkestri tarbeks, ta on tegelikult kommertssaaliks põhimõtteliselt loodud, nii et sellel on hoopiski teine funktsioon. Ma olen kuulnud seal kahte sümfooniaorkestrit, Maria teatri orkester, Valeri kerge viga ja ka Eesti riiklik sümfooniaorkestri suvine kontsert, kas enne laulupidu oli seal, Neeme Järvi juhatas dosel ja just seda ERSO kontserti silmas pidades oli selline tunne, et ega taga vaserühm ei saanud absoluutselt aru, mida ees viiulit teevad, et umbkaudu selline üksteise tajumine täis, aga jätkame võib-olla kontsertide teemal. Erkki-Sven Tüüri esiettekanne Eestis kauaoodatud suursündmus. Ja pean ütlema, et see teos kõnetas mind mitte 100 protsenti, vaid 1000 protsenti, see on niivõrd tihe ja tuumakas teos. Tüüri puhul on fenomenaalne see, milline tihedus on sellel algained, milles ta oma muusikat loob ja selleks substantsi kontsentratsioon on ülikõrge. Selle muusikalise materjali laht Voolamine selles on nii suur sidusus orgaanilisus ja koherentsuse, et see, see hämmastab ikka uuesti. Tüür on kunagi ühes väga ammuses intervjuus rääkinud niisugusest mõistest nagu energeetiline jälg mis mind väga kõnetab. See oli niisuguses kontekstis, et kui me räägime kunstiteoste ükskõik siis mis valdkonna kunstiteoste kvaliteedist või tuumast või sellest intensiivsusest. Et kui me nagu kujuteldavalt püüame sellest abstraheerida niisugusi energeetilisi mulje, et siis see on see, mis selle teose kvaliteedi või väärtuse või sügavuse kohta ütle midagi. Ja tüüri muusika puhul see energeetiline jälg on tõeliselt sügav, reljeefne pingestatud, väga intensiivne. Ja me tunneme ekstaatilises palverändurid muidugi ära väga palju tüüri helikeelele omast. Aga see, millise rakursi alt, kui fantaasiarikkalt, maagiliselt varjundirikkalt oma heligelt hingestab iga kord uuesti ja mingisuguse uue intensiivsusega, selles on niisugune vaimujõud, mis päästab kuulajad väga tugevalt. Ja muidugi ei saa ekstaadilise palveränduri puhul mööda sellest tämbrite metamorfoos-ist täiesti ulmelise kõlakultuuriga maagilise tunnetusega klarnet distist Christopher Sandgvistist, kes ka tegi maailma esiettekande ja selles teoses moduleerivatest niisugustest kõlaväljadest miraažilikest maastikest, kus üks metamorfoos järgneb teisele, et see on midagi niivõrd kirjeldamatult peent ja, ja imelist, et selle jaoks puudub nagu keeles sõnavara. Türi muusika on väga võimsa Trasformeeriva mõjuga ja ma olen absoluutselt veendunud selles, et tüüri muusika on sõna otseses mõttes aidanud kollektiivses teadvuses transformeerida teatud energeetilisi protsesse ja ta teeb seda jätkuvalt. Aga ta teeb seda justkui Sokrates likult. Kellelt pärineb niisugune mõte, et Rasolatsiooni võti peitub energia fokusseerimises, aga mitte selleks, et võidelda vanaga vaid selleks, et luua uut. Ja sellise Trasvatiivse uue loomine on, on kõike muud kui kerge kirglikku palveränduri teekond. Nii nagu see teos lahti rullub seal tõesti otseselt see teekond ei ole selle teekonna kirjeldus, tüür on ka seda ise rõhutanud, et see on see teekond ise. Minu jaoks on ta täiesti vapustava jõuga niisugune vaimse tee valinud kirglikku toe otsija, teekond kes kohtab igal sammul karme teste, initsiatsiooni nii vaimseid kui ka füüsilisi tõeliselt jäägitult vaimsele teekonnale pühendanud. Kepti rännak ongi ränkraske ning teda saab ülal ja elus hoida ainult kirglik pühendumine mitte taganemine oma ideaalidest ja oma tõelistest Väärtustest klarnet sooloinstrumendina sellele on veel üks omaette kvaliteet. Ta seostub niisuguse kiinliku karakteristik, aga ja samas ta on väljas poolt vaatleja jaoks sageli ka niisuguse vaimse tõeotsija teekond. Sageli mõistetamatu või kummaline ja see klarnetipartiis välja joonistub. Arlekiinlikus ilmestab ka väga hästi, nagu seda aspekti. Selginemine, mis saabub selle teose kestel. Ei ole mingi hapate juhuslik rõõmu joomastusse jõudmine vaid võiks öelda, et see on puhastumine ja kirgastumine teadvuses vabanemine. Vabanemine on oma olemuse keskmesse jõudmine teadvustamise kaudu. Vabanemine on vaimne, tasakaalutaju, vastuolude ja varjatud kooskõla Ühte liitmise võime. See. Olla kõrvaltvaatajale mõistetamatu. Aga see on üks seletamatu valguskogemus, mis on endasse liitnud kõik varjud, sügavikud pimeduse. Paar sõna tahaks öelda ka suurepärase dirigendi Hanno lindu kohta. Kontsert algas avamänguga Wagneri Nürnbergi meister lauljatele. Kohe esimesest hetkest oli tajuda mulle tohutult sümpaatne lähenemine. Et ta lähtub muusikalisest mikrotasandist, liiguks seal kõrgematele tasanditele ja ühesõnaga seesmine arhitekt toonika on see, millest ta lähtub. Sellest kasvab välja kogu tema interpretatsioon. Väga kaunis sametine kõla, väga kiitma ERSO kogu selle kontserdi. Nii maakleri kui tüüri ettekandel. Mida ma tahaks listi kohta öelda, on see, et loomulikult on tore, et muusikaajalooliselt olulist teost, listi Fausti sümfooniat mängitakse. Aga pärast tüüri niivõrd sisutihedat teost oli listi Fausti sümfoonia, ma pean ütlema hõre nagu oma tuumakuse mõttes. Esimene osa on ju väga huvitav. Ta aga no teine ja kolmas osa jah, et ma ei taha siin minna organtseks, aga see energeetiline jälg ei olnud mitte eriti sügav. Teises ja kolmandas osas minu jaoks. Täiendaksin sind kindlasti Houstoni sümfoonia teise osa, pealkiri on see konkreetselt, et selle ettekande miinuseks oli minu arust dirigendi sümboolne, võrdlemisi meelevaldne tempodega manipuleerimine. Ma panin tähele esimest korda sel kontserdil, et mind hakkas häirima Hanno lindu, kuid kliendi retoorika mulle saalis istudes tunne, et dirigent lihtsalt libiseb sellest muusikast ja ta ei ole korralikult läbi mõelnud, miks ta teeb seda just, mida ta teeb. Kusjuures esimene osa mind nagu veel ei häirinud, aga selle teise osa muusikaline materjal on juba iseenesest tegelikult niivõrd õhuke et ma ei tea, kes selle kava, kui pani, et kas see oli nagu ersa poolt pakutud talle, et kas ta nagu oli sunnitud seda tegema, juhul kui ta oleks seda ise valinud, oleks ilmselt olnud teine tulemus. Minu jaoks peab see teos tegelikult sellel kirjanduslikule allikmaterjali väga tugevalt alla. Aga räägime nüüd ka külaliskontserdist, Lääne-Saksamaa ringhäälingu sümfooniaorkester könnist orkestri peadirigendi Jukka-Pekka särastega ja solistiks kuninganna Elizabethi konkursi 2007. aastal Brüsselis võitnud Anna vinnitskaja. Alustama. Vene pianist Anna vinniskajast, kes esitas Rahmaninovi kõige kuulsamat teist klaverikontserti Winitsas Kaja on muidugi täiesti nähtus omaette. Tema tasemes räägib juba kasvõi see tõsiasi, et 26 aastaselt kutsuti ta professoriks Doni-äärse Rostovi konservatooriumis. Viniskaja sai kõigepealt kontseptsiooni kujundusega suurepäraselt hakkama ja kogu see tempoline kontrollnähtuste solistiks nüüd inskaja puhul eriti raglaani klaverikontserdi teises osas tuli erilise selgusega väljaviskaja oskus Pedaliseerida. See on nii peen mäng, mis temalt kuulda sai. Ei räägi siin sellest, et kuivõrd ta sidus fraase, küsimus on hoopis selles, Tõnu Pedaliseerimisel tekkis värv, see õhuline, selline hiline, ara Pesksusse ja kõrge registris kõlasin pärlandamine, no see oli lihtsalt vapustavalt kaunis. Ja muidugi finaal see on selge, eks ole, te saanud alle Shertsandono, sind tuleb anda väga tüseda tummist, kohati lööb pianistliku kõla ja, ja noh, see oli muidugi suurepärane, eriti kolmanda osa Se vekifugeeritud episoosilt Polifooniline mäng, see nagu eristus sellest muus kontekstis oli, oli nagu eksponeeritud eraldi nagu välja ja samas ei tekkinud kuskilt mingit kunstlikku seda momenti, et nagu oleks seda forsseeritud siis muidugi peab kiitma selle Lääne-Saksa Ringhäälingu orkestri kvaliteeti, tähendab keelpillide kõla muidugi on täiesti fantastiline kõlaline homogeensus, see oli muidugi täiesti suurepärane mida sai kuulda ka siis Brahmsi teisest sümfooniast Brahmsi teist sümfooniat ja nagu prantsusmuusikat üldse on võimalik esitada kas natukene romantilisem võtmes või natukene klassikalises mõttes. Ja teine sümfoonia on iseenesest romantiline juba oma vormilise ülesehituse poolest sellised kompleksid joonise vabaduse poolest, seetõttu oli minu arust väga loogiline. Sarnaste just rõhutas seda muusikaromantilist alget päris tugevalt. Nüüd esimeses osas teisest sümfooniast oli tunded, dirigendi, dramaturgi, arengukaar, pikemate vormiosade omavaheline sidumine ja mõtestamine. See tugines hästi ettevalmistatud kulminatsiooni ta sellisele reale tähendab, tekib nagu selline mõiste nagu kulminatsioonilaine debatt Jukopikas alaste tõi selle. Kuna tsoonide järgnevuses kumuleerimise väga veenvalt välja, siis erilise mulje jättis mulle niisugune kolmas osa ja neljas osa ja muidugi erinevatel põhjustel kolmandas osas. Ma eriti loeksin hinnatavakseegeeblide pianos mängitud trikkide täpsust. Ja, ja põhimõtteliselt kuna kolmas ja on märgitud Ramsil allegretogratsiooso, siis no see seab ka sellised nõudmised nagu karakterile. Ja ma võtaks Jukka-Pekka salastaja karakteri kujunduse kokku. Ühesõnaga elegantsust finaalis muidugi Pramsi sümfooniates. Kõigis neljas on finaal alati selliseks võtmemomendiks. Siin oli, oli tunda, et laste läks nagu ise ka lendu omaenese retoorikast. Ja samas retoorika oli, oli väga täpne ja, ja kõik dünaamika aktsendid olid äärmiselt põhjendatud ja, ja omavad seotut leetrite tekkis haruldane artistlik tervik ja muidugi päris lõpp, see oli Ivar, selline sihuke Beethomendike Pürg, kirg, jõud, ekspressiivsus. Noh siis ei ole imestada, et publik karjus braavo või see oli muidugi täis ja suurepärane. Selline oli tänane heligaja saade. Saatele tegid kaastööd saale kareda ja Igor Karsnek. Helimontaaži tegi Helle Paas ja saate toimetas nelevast endiselt ilusat päeva.