Tervist head kuulajad, algab saade, quo vadis? Mina olen Markus Järvi Kovadise mikrofoni, et olen täna kutsunud teeneka dialoogi ja ka ühiskondliku mõtleja Toomas Pauli tervist. Tere. Olen mõelnud rääkida sellisel teemal, et kuidas dioloogia seletab maailma ja kuidas teoloogia seletused meile tänapäeva inimestele ka kõlavad. Ja teatavas mõttes on bioloogiast rääkides peame meelde tuletama ilmselt kahte printsiipi. Nii paradoksaalselt kui see tänapäeva maailmas ka kõlab tähendab teoloogia, sõna- teadvus jumalast või sõna jumala kohta. Ja teisalt seletab või üritab dialoog ja vaadata ka neid protsesse mis jumalasse maneeruvad. Või mille jumala loonud ja vaadata ja heita nendele igavikuline pilk. Kas minu käsitlus praegu teoloogiast vastab enam-vähem sellele, mis teoloogianna? Igal juhul, kuna tegemist on niisuguse õld mõistega nagu näiteks meditsiin, kuidas meditsiin seletab loodust see hargneb ju väga paljudeks harudeks, mida sinna alla kõike panna ja see tähendab, et ühe meediku käest ei saa palju rohkemat oodata kui see, et ta seda kitsast eriala piisavalt valdab ja on võimeline inimest aitama. See teooria on hea, kui see ja vajalik, et ta seal taga on. Aga kõigepealt niisugusel korral on ikkagi see, millega inimene tegeleb, sest kuna teoloogia on tunduvalt vanem kui teised teadusteks nimetatavad, siis ükski inimene ei suuda seda enam-vähem endasse mahutada. Ikkagi jääb ta tegelema ainult asjaga. Millal teie üldse teoloogia juurde tulite ja kuidas see käis? Vaimsete asjade ja piibli vastu on ilmselt lapsepõlvest juba, sest esimene raamat, mida ma lugesin sõjajärgi ja ma enne kooliminekut oligi piibel gooti tähtedega ja nii selle tõttu on ka fraktuur mulle palju omasem kui antiiko. Ja Ma lugesin teda nii nagu õunauss, see tähendab, et Lugusid muidugi järjepannu, aga mind huvitasid need salmide all olevad viited, kus veel see on kas see sõna või mõttekäik või. Ja siis ma avastasin, et sealt on võimalik edasi minna ja see oli kui praegu võrrelda, siis oli nii nagu jah, arvutisse linkide järgi rändamine, aga maailm, kus see oli, oli palju piiratum kui WWW. Ja ta andis arvatavasti täiesti teistsuguse piiblikujutluse ka kui sellel, kes väidab, et ta on piibli läbi lugenud. Neid inimesi on ikka, kes ütlevad seda muidugi päris järjest läbi lugeda, siis lähed lolliks. See on hirm ka muidugi inimesel aga ka siis, kui ta on niimoodi ettevaatlikult selle läbi lugenud, et teate ka mina olen hiiliase ja odüsseia ja Kalevala läbi lugenud. Aga palju ma sealt mäletan hääl juhul mõnda fraasi, mida pista, või siis mõnda motiivi. Aga selleks, et need Odüsseus, et elavaks saaksid peaks neid lugema ikkagi originaalis tüki aega ja need, kes seda teinud on, on vaimustav. Ja selles mõttes ma arvan, et enne nihukese formaalse teoloogia õppimise alustamist olin ma parima ettevalmistuse saanud, mida üldse on võimalik saada, mitte nõnda, et piibli kätte võtad siis kui oled juba usuteaduskonna eksamit teinud vaid lapsena põnevusega seal seigelnud. Ja selles mõttes sarnasem nendele mõistetele, rabidele, kes ka ei pidanud tsiteerima teisele piiblit peast, vaid ta ütles ainult esimesed laused nagu parooli ja teine teadis sisemisel järgneb muide see on ka piibli puhule tihtipeale esinev, et ei maksa usaldada ja öelda, et mis asja siin ta nüüd ütleb, vaid peab otsima selle tsitaadi allika ülesse, sest meil ta peas ei ole ja vaatama mis seal on ja siis alles saad selle puhendi. Kas teie huvi usu ja vaimse elu vastu oli see peamine põhjus, miks te bioloogiat õppima läksite. Te olete ka Uku Masinguga kokku puutunud ja, ja tema dioloogiast olnud mõjutatud, võiks isegi vist öelda kui ma ei eksi. Dialoogile on ju teatav maailma selleta funktsioon. Kui te usuteaduskonda läksite, kas see oli oluline motiiv? Kahjuks ei olnud. Noh, võib-olla päris algusel minekuks oli, sest ma läksin koos isaga see võis 59. aastal olla ühel semestril ja tol ajal olid nõndanimetatud vestlusõhtut teisipäevaõhtut, kus oli raskekahurvägi kohal professorid ja õieti nemad sõna võtsidki, üks pidas ettekande ja teised siis pommitasid teda, nii et seda demonstratsioonesinemist oli jõle põnev kuulata, vaadata nii, et sina tulid ka need, kes olid juba lõpetanud sellel õhtul. Sest noh, see oli niisugune etendus, millel oli sisu. Aga ja selleks, et usuteaduse instituudi või tolleaegse nimetusega usuteaduse kõrgema katsekomisjoni raamatukogu kasutada, kus oli kõiksugu niisugust kraami enamasti küll saksa keeles, mis muidu olnuks erifondis pidi olema vähemalt vabakuulaja staatuses ja nii ma tegingi siis sellise avalduse palun mind võtta vabakuulajaks jõuga, siis ükskord lõpetasin viie aasta pärast. Siis selgus, et ma polegi kaugemale jõudnud kui vabakuulamisest mul oli ainult kui neid eksami sooritamise lehekest kogutud ja neid oli piisav kogus, nii et võiks ütelda just nagu oleks eksternina lõpetanud laseni anekdootlik külg asja juures, aga no kes teab, kui palju ma nüüd oleksin kõige muude huvide kõrval sinna dioloogiale otseses mõttes pühendanud, sest teate, ega see dioloogia siis kah nii huvitav ei ole, kui ta paistab eemalt sealt küsigi arstiteaduse esimese kursuse tudengitelt, kuidas maitseb, et õppida 200 300 ladinakeelset kolju kondinimetust ära? See tähendab väga paljude asjade tuupimist. Lihtsalt professionaali amatööri vahe on see, et amatöör võib teada mida tahes ja kuidas sügavalt, aga tal puudub see kohustuslik baas, see raamistik, mis on sellelgi, kes on korrapäraselt asja omandanud. Ja selles suhtes on hea, et välised olud, see, et ma Poolteist aastat kannatasin jutlustajana siis tohtisin alles talari selga panna ja mingid õigused, aga teate, kui raske on olla rahva meelest ei, keegi justkui oled ja ei ole ka. Aga noh, see puuduta teie küsimust. Lihtsalt see, et juhtusin 60. aastal seal käima Tallinnas usudelse kõrgemas katsekomisjonis ja et Jaan Kiievit juunior mu oma sõbraks võttis, andis mulle lisaks sellele loengusaalile võimaluse ka nende lõunalauas istuda pikk laud, kus oli pere ja kus oli tihtipeale ka Uku Masing. Ja aga seal oli jälle nõnda, et ega teised olid vait. Uku ja vana Jaan omavahel rääkisid, see oli nii põnev, et seda oleks olnud lihtsalt kurjast segada. Ja see tähendaski seda, et seal tol ajal olid ju need professorid igaüks omaette. Subjektid, ja arvatavasti see oli parim, mis olla sai sellest totalitaarses süsteemis üks niisugune asutus, kus sulle mitte kontrate õpetata vaid õpetatakse, maailm on nii lai, nii erinev ja siin me võime niisugust poksi teha, et hoia alt. Teate, see on, see on palju rohkem, kui siin Öeldakse, aga meie käes on tõde ja nemad on kõik. Valeimpeerium ei ole vaid vaid selgus, et teoloogia ongi niisugune, kus äärmiselt avarad võimalused ja noh, niimoodi ta mul läks, et siis kui selle eest ühest küljest see piibli tundmise baas oli noh, niimoodi eeldusena olemas ja teiselt poolt siis tuli kõik ükshaaval need kohustuslikud akadeemilised õppeained läbi käia. Et just niisugune koduküpsetatud teoloogsai See on väga huvitav, mida te räägite Nõukogude aja Eesti ideoloogia, millel juured just nimelt Masingu ja teiste professorite kaudu eesti aja teoloogia õpingutes uurimustes. See on väga huvitav, tähendab maailm tegelikult väga palju Eesti kultuurilugu ju peitub sellesse nõukogudeaegsesse ideoloogia maailma. Kui te kirjeldasite, kuidas vana kiivit ja Maasing räägivad lõunalauas juttu ja, ja mida seal kuulata võib, siis võib ainult ette kujutada Uku Masingu erinevaid teoseid lugedes või sirvides, milles seal kõik ei räägitud, räägiti aga tõepoolest nõukogude ajal teatavas mõttes selline klassikaline Juksta positsioon mängiti ümber, kus ühiskond oleks olnud nii-öelda vabaduse areaal ja dialoog dogmaatika areaal. Mulle tundub, et just nimelt teoloogiali, sellise totaalse vabaduse areaal ja ühiskond eelkõige dogmaatika ja piirangute keskus Ausalt ütlen ma ei olegi otse niimoodi seda kujutlenud, aga arvatavasti ta tabate selle, mis oli küll, sest näiteks Albert Soosaar leidis siis, kui tal ka vahepeal oli seal loenguid, et see on ikkagi väga paha, et, et siit ei tea üldse vaene noor stuudioosus, mis see õige on? Absoluutne igaüks, järgnev tuleb taeva Robi vabadust niimoodi me nimetasime ühte Sweden parki, Ahanya tuleb, Saluma tuleb, Maasing tuleb keevit, igaüks ajab täiesti oma rida. Aga see tähendaski seda, et kui sa sellisest pargist oled läbi käinud ja kui see sul usk ära võtnud, vaid vastupidi suurendanud siis sul on niisugune baas, mis avaldape, kohtudes kelle tahes riigi funktsionääriga, kes noh, vaimu poolest on ükskõik kui kõrgel nad tundsid selle üsna varsti ära, et vaimu poolest ei Diana mitte midagi. Noh, näiteks matusel antakse mulle parim autojuht kirikuõpetajale ja siis ta hakkab mulle jutustama, kuidas ta välismaal käinud on ja kuidas välismaakirikus on käinud. Sest niipea, kui mõni proovis narrima hakata nii lõppesse talle liiga haledalt, sest ta ei olnud ju maailm, algas tema maailm algas marksist, aga ta ei teadnud ka heegelist, kelle marks pea peale pööras. Rääkimata sellest, et ta teaks midagi antiikfilosoofiast. Saluma antiikfilosoofialoengud olid niisugune kuum kaup, palju-palju muudki, mida ta kirjutas ülikooli erksamate tudengite jaoks ja see tegi minusugused mehed ka väärtuslikuks, et meie käest sai defitsiiti seda, mida kuskilt mujalt ei saanud. Aga mille meie olime juba omandanud, ära seedinud. Nii et selles mõttes, kui sellest barjäärist üle said, kui teatud taseme saavutasid, siis tähendab selles mõttes. See aeg oli juba nii rahulik, et Siberisse otse ei saadetud ja kui sa päris rumalusi riigivastaselt ei väljendanud, siis võisid ennast päris kindlalt tunda üleolevana nendest kõikidest teistest, kellega juhtumisi kokku said. Teoloog oli kõva sõna. Võib-olla ma kiidan ennast, aga ma ei mõtle ennast, vaid. Ta oli just selle seesama olukord mis kui sa nendel, kes riiklikus ülikoolis käivad ja filosoofiat õpivad, võtad allikad käest ära. Palju on räägitud sellest, kuidas eesti filosoofiat, et ei ole olemas. Mul on üks selline alternatiivne seletus sellele see on selleks, et või sellepärast, et Eesti filosoofia ongi väga palju just nimelt väljendunud dialoogide mõttes, nagu te praegu siin rääkisite. Terve põlvkond, mitu põlvkonda filosoofia haridust saadi kas siis mingisugustes riiklikes asutustes, kus tuubiti teadusliku marksismi selle kõrval ka muidugi muid huvitavaid asju või siis väga laias sellises teoloogia võtmes tehtud filosoofilise stuudiumis ka. Noh, see eesti asja otsimine on niisugune rahvuslik üritus ja rihma ei tahaks kaasa mängida, eriti. Aga teoloogia ja filosoofia klassikaline suhe on nõnda, et filosoofia, Antšilla, dioloogia, see tähendab dioloogia kammerneitsi. Praegu, kui kõik teenijatüdrukud on alamseisus, tundub see jube alandavana. Aga tol ajal, kui kogu maailm oli hierarhiline, suundus jumala teenimisele, kui sõjamees teenis jumalat kui põllumees teenistada, kus olite kloostrit, kus pühendutigi ainult sellele siis oli filosoofia niisugune positsioon, et kui teised tegid põllutööd ja tallis tema tohtis kambri korda teha, tema tohtis kätte ulatada riistad. Ja sellepärast on kõigi aegade teoloogia sõltunud oma aja filosoofiast. Ja kuna praegu ei ole niisugust ühtset Aquino tooma ajal, oli Aristoteles alles avastatud originaalist ja jõuliselt positsioonil vahepealse plaatonismi või siis oletatava platonismi asemel. Või siis või siis näiteks siin pulk Mannan Heideggeri terminoloogia võtnud kasutusele. Ta on olnud alati nõnda, et selle eeltöö teeb ära filosoofia ja siis teoloog. Aga sellele väga vähe lisada, korraga ei jaksa mõlemat teha. Aga mõistestik, mille raames sa seda igavest tõde? Vähemalt, et seda osa, mida sa suudad või arvad, et suudad taibata, saad väljendada, selle jaoks on süsteem juba olemas. Ma olen enda suhtes mõelnud kuhu koolkonda ma kuulun ja ma ei leiagi seda sellepärast, et mulle tundub, et ma olen ikkagi postmodernist. Et ma olen nii läbi imbunud sellest, et tõde ei ole olemas. Et kõik on kultuuri sõltteline. Ja, ja, ja tähendab, minu küsimus on, mis siis järgi jääb, mis siis välja tuleb. Ja ei ole sugugi nõnda, et, et tuleks ainult lootusetus välja, et mitte midagi ei ole vaid, vaid siin just mitte mingisuguse vana süsteemi kantiaanluse kaitsmine näiteks kes tahab, kes ta, eks ta teeb seda. Aga pigem pigem terri Taal ja vennaskonnal lasta ennast kaasa vedada ja küsida, aga mis siis, kui veel kaugemale lähed seal, kus teie seisma jääte? Ja seda on võimalik? Nii et postmodernism teie käsitluses ei ole midagi koledat, ei ole midagi koledat üldiselt sealt võib edasi minna ja see tühjuse mõiste, mis, mille postmodernism nii-öelda postuleirib. See hakkab elama või seal hakkab sündima midagi. Tekib usk. Modernism oli nisugune kipakas asi, millele ei saanud püsimist olla see viimse tõe taotlemine, kusjuures ette on juba kindlaksmääratud või kokku lepitud. Et seda ei ole. Ei saanud olla nõnda, et mingi mingisugusele asjale kõik ühele meelele jäävad, see on täiesti loogiline, et, et igal on oma tõde. Ei saagi teisiti olla. Kas te selles punktis ei ole mitte nii-öelda bioloogiliselt, kui ideid kuhugi koolkonda panna, siis mulle tundub, et selles punktis te olete eelkõige protestant selle kõige paremas tähenduses ehk teiste sõnadega, te vaatate loomuse vastuolusid ületavalt mingisuguse usu poole. Kirke koor räägib sellest minu arust väga hästi teatavas mõttes Kirke koore on see, kes pakub meile sellise, kuidas öelda bioloogilise ja tüüpiliselt tüüpiliselt protestantliku viisi, kuidas ületada postmodernism. Kirke koor on teatavas mõttes post-postmodernism, enne kui, kui, kui Bosmoranismel sündida, jõuab see sellest tema geniaalsus. Et Need vastuolud, need tohutud nii-öelda eksistentsi staadiumid seal välja käidav selline pulbitsemine. See viib ühte akti, see viib usu hüppesse, see viib sinna, kus me oleme üksi. Jumalaga. Täiesti nõus. Pide eestid olgu tasakaal või, või systertul Jaanus või mingil kombel una moonu. Ja, ja. On sellel piiril piirile jõudnud, kus loogiliselt ei pääse enam edasi. Loogika on diskursiivne, on arutlev. Ja kui seda piltlikult öelda, kolmikhüppega, võid sa päris kaugele jõuda, aga katsu sa kolmikhüppega kuristikku ületada. Seal on küsimus, kas maha but või ei. Tõde on midagi, mida saab ainult sõnadesse panna siis see on oma olemuselt ebatõde, sest kõik, mida me ütleme, see on nii nagu kolmemõõtmelise kahemõõtmeliseks muutmine teatud küljelt, et vaadates võib kontuur olla õige. Aga kas silinder on rõngas või nelinurk, see sõltub kummalt poolt vaatad. Ja siin selles mõttes ongi postmodernism suurepärane. Ta viib selleni, et sa ei arva, et sa suudad maailma lõpuni seletada, et see on üldse seletatav. Sest mis on pattulangemise loo mõte? Sellel on nii palju seletusi, aga üks on te saate tundma head ja kurja, teete vahet, mis on kasulik ja kahjulik. Senikaua, kuni see võime puudutab indiviidi, siis on ta loodusele algusest peale omane, iga müüb ka teab, kust kõrvetada saab, ja kui ta ei õpi seda ära, siis ta kõrbeb ära ja on temaga asjad ühel pool. Aga siin on, inimese puhul tuleb juurde see teoreetiline põhjendus et see, mida tema heaks peab, ta arvab, et see on ka ilus, et see on õige ja et see on tõde, aga saab olla selle egost lähtuvalt sellest antud indiviidist. Sest ükskõik kuidas püüaksime isegi teise inimese nahka ei ole kerge. Aga rääkimata, et sa püüad ära arvata, mis mõne linnukese või looma jaoks Umbelt tema maailm on neid inimesi, kes hobusega suudavad niimoodi suhelda, hobuse mõtteid loevad, on olemas küll, aga väga, väga vähe. Aga kui sa hakkad sellisel viisil universumi kohta midagi arvama ja siis arvad, et see tõde on, siis on see noh, ikkagi lihtsalt ülbus hüübris. Ja jälle jäänute paralleelina toon, et see oli suur šokk, kui Kopernikuse järgi ei olnudki maa enam kõige keskpunkt, et maakera oli lihtsalt üks planeetmis teele tiirles ümber päikese. Võiks öelda, et see on nüüd modernism. Ja kui siis selgus, et päike, meie päike on üks miljardit udukogude noh, pane neid nulle kohe nii lõputult. Tähendab et sellel ei ole absoluutselt mingit tähtsust. Siis on ju paratamatu, et inimene peab uuesti hakkama küsima. Üks oli see, et meie maa on kosmosekeskus ja kõik keerleb ümber meie teine Anett meie keerleb ümber päikese. Aga kui kogu see asi on hoopis teistsuguses taustsüsteemis kui siia tulevad igasugused vahvad stringiteooriat, 11 dimensiooniga multiversumid uued universumid, mustadest aukudest tekivad, kui Esija tuleb. Kvant partatsioon, ühesõnaga kui mütoloogiat, kui uskumatuid muinasjutte tahavad, siis ei maksa mitte krimmi võtta kätte, vaid siis loe ikkagi neid kosmoloogiaid. Tõepoolest ei sa ehitada. Aga teatavas mõttes ju dioloogia on pakkunud juba varajases väga varajases faasis väga selgelt vahendid ka selliste väga jõuliste ja, ja, ja keeruliste arengute jaoks. Meenutagem kas või siin pseudoDionüümsust, kes räägib oma Apofaatilises dioloogias sellest, kuidas ükski sõna ükski mõiste ei saa lõpmatust endasse sulgeda. See mõiste jääb alati puudulikuks. Me peame alati igasuguse mõiste Katioloogia enda mõista, kui me räägime lõpmatust, eksis jumalast peame sulgudesse panema ja võtma seda sellisena sulgudes. See on huvitav, et nii varajases faasis kui, kui viienda sajandi autor tuleb ju tegelikult see teoloogias juba välja. See on progressiusk, et nii varajases staadiumis mõtle, nemad ka just nagu alles meie tapaksime. Parimad asjad ei sõltu üldse sellest, ei progresseeruv Ehiga kumuleeru. Tehnilised teadmised võivad kuumuleeruda, aga sedasorti tibud ei kumuleeru, vaid need võivad kaduda ära ja võivad kaadioneesius. Se Apo faatiline teoloogia suubub lõpuks, kui sa teda liiga omatiivset võtad, ta on vastukaaluks. Ja seal omal kohal ja teda peab uuesti ja uuesti lavastama. Ja eks sellise kaose keskel ütlemine Teil kõigil on õigus ja olge sellega rahul, et tal õigus, ärge arvake, et just see juhuslik asi, mis ühel või teisel on õige. See ütleb ja sedasama, et need on sõnad. Ja sõnadega me saame küll väga hästi valetada, me saame hädapärast ka infot edasi anda. Aga nad ei ole ju muud kui tööriistad, nad ei saa hõivata seda, mida me mõtleme isegi natukene peenemate inimtunnete korral. Igalühel on ju sellest sõnast näiteks armastus, mis mõtet sellest üldse rääkida? Armastust mõtet avaldada küll siis kui teine näeb, et mis su silmades on ja kuidas su kere väriseb ja ja nii edasi. Aga targutada, mis asi, see armastus on õige füsioloogiliselt hormoonide käiku jälgida ja ja võid sotsioloogiliselt öelda, teatud eas hakkavad need näärmed tööle ja palju sellest targemaks saada. Asi on olemas, sõnad on olemas ja kui sa oled kõrvetada saanud siis mitu korda krõbedad saad, siis sa ütlesid armastust ei ole olemas kõik Türguta petised. On ju nii, täpselt samuti on niimoodi ka, et jumalat ei ole olemas, kuna kuna minu kirikuõpetaja on ju natuke kohmakas ja, või veel hullemat Mul on hea meel, et selle progressiusu minu jutus tuvastasid. Tõepoolest see on meil kuidagi niivõrd loomulikult sisse sööbinud meie igapäevastesse mõtetesse, isegi kõnepruuki, et Uku Masing on sellest väga palju rääkinud, kuidas see sisaldab sellist kõige elementaarsemat fiibrist? Mõelda, et minu aeg on see kõige parem kahjuks selle peale ma ei mõtle, et paarkümmend aastat edasi on veel parem ja siis mind kuulutatakse juba juba selliseks dinosaurus, eks siis ma olen juba vananenud ja siis mu aeg on juba läbi, eks ju. Aga aga nii kaua kui mina siin praegu istun siin Vukil, see on see kõige parem aeg ja, ja kõik teised on, on vanad dinosaurused kuskilt minevikust. Mul on väga hea meel, et te seda, seda progressiusu asja nagu välja tõite, siin. Haide ker on öelnud, et kõik, mis on suur, peab algama suurelt. Ja see on selline maailma vaatama sellise bigbändi teooria, et kõik suured vaimsed süsteemid peavad juba olema olemas kõikides oma tulemites selles suures algses tervikus. Ja nii ka ilmselt kristluses. Kõik filosoofide suurte filosoofide süsteemid on maailma algus. Nate võivad rääkida küll sellest, mis enne oli, aga igal juhul nüüd on sündinud mina, kes paneb asjad paika. Häda on selles ainult, et kui ta näitab teegi kui ta kõik ära tähendab, siis ei ole ju järeltulijatel muudkui natuke maad käia seda aga kui nad tahavad midagi uut leida, siis nad peavad ikka ta hülgama. Ja selles suhtes tahaksime uuesti ütelda, et väga kasulik on olla läbi ja lõhki postmodernist ja mitte püüda poolele teele jääda. Öeldagi, et kas see ka see, mida mina ise mõtlen on äärmiselt poolik ja mitte midagi. Et see, mida ma üldse mõelda saan, ongi suuresti ainult selle ajastu poolt antud. Aga veidral kombel just siis, kui see plats just nagu puhtaks pühitakse, tulebki jumal tühjusest. Me ei saa panna jumalat asjade hulka. Kui ta on täiesti teine siis ei saa teda kirjeldada nende sõnadega, mis meil on tuttavad ja millel on tähendus, mis on meie maailmast pärit. Ja selles mõttes teoloogil tuleb lõppude lõpuks tunnistada, et teoloogia kui selline ei ole mitte ainult teadusena võimatu, vaid üldse on võimatu tegelemine sellega, mis igas mõttes ületab ihu. Kultuuriliste protsesside analüüs iseenda ajast lähtudes on igati huvitav, tähendab töö, sest me näeme väga erineva kestvusega kultuurilisi protsesse ja väga erineva intensiivsusega kultuurilisi protsesse. Mõned neist on kestnud pikka aega ja vajavad ka täitumiseks ja ja lahti rullumiseks väga pikka aega. Aga teised on sellised väiksemad või vähemalt on pikkade protsesside tulemus. Vahest ma ei oska neid eristadagi. Kui te omal ajal noore mehena teoloogiat õppisite ja Uku Masingu juttu kuulasid autoreid lugesite, heebrea keelt, tuupisite ja maailma vaatasite. Ja võrdlete seda olukorda praeguse minaga praeguse hetkega. Kas teid on üllatanud midagi, mis siin maailmas on sündinud? On toimunud mingisuguseid protsesse, mida te poleks kunagi arvanud aset leidvat. On küll, ega need on objektiivselt väga erinevad maailmad, mis olid, nad on see ääretu progress või noh, jälle selle progress, aga siin tehnoloogias on ta õigel kohal. Mis on toimunut, olgu kosmoloogia siia eriti neuroloogias, aju-uuringutes sõiduk pea peale pööranud kõik selle psühholoogia ja inimese mõistmise, mis oli kuuekümnendatel aastatel ka Läänes rääkimata sajandi algusest. Ja see selles mõttes on jube põnev jõudumööda jälgida, mis kõik, kui teada saadakse ja mida kõike oletatakse või missugused asjad, noh, kasvõi fraktaalsus, mis moodi see toimib täiesti erinevalt. Ühes olukordades, et niisugused üldised printsiibid võivad olla, mida, millest varem ei olnud aimugi. Ja siin on nõnda, et tarkvara ilmselt jääb samaks ja teatud algsättingud kahvist jäävad, nii et mõned asjad on niisugused, nagu nad on, aga ma korra Uku Masingule siis kui ma temast olin pööraselt sisse võetud, ütlesin, et külma, tänan jumalat, et ma teid tundma sain ja teie nüüd aitate ja juhatajate mind ja ta ütles, et Ta ei ole nii. Teie oleksite need asjad ise ka leidnud, aga selleks oleks läinud natukene rohkem aega. Ja ma mõtlen tagantjärgi, et mida ta ütles, ta ütles seda, et. Et see inimene, inimene võib oma juttu rääkida väga paljudele, aga nende hulgas on üks, kaks, kellele see pärale jõuab. Ja sel korral on võimatu ütelda, kas jõuab peale sellepärast et see mõjub või et eeldused on olemas ja ma kahtlustan lõhnaretseptoreid. Maitseretseptorid on ka nõnda, et meil on keele peal neid eriasjade jaoks ja siis tulemus ajus kombineeritakse, Anid retseptorid peavad olemas olema ja kui on nohu, siis ei tunne maitset ka. Ja, ja selles suhtes on küsimus, kuidas saada ennast erguks, kuidas hoida ennast ergun aga vanas eas, nõnda et kõik oleks jube põnev maailmas, et iga päev saaks vähemalt mõne korra öelda ahaa, niimoodi või et ühesõnaga et ei mõtleks enam iseenda peale ka analüüsiks, kas ma olen selle kuskilt saanud või kust ma selle saanud oled vaid Potku ja ahmiks seediks. Teate, kui maiasmokk malev. See ju on Uku Masingu elusamuse mõiste, millest te räägite? Aa, mul tulnud meeldegi tegelikult jah, võib seda. See on näide sellest, et need asjad peaksidki jooksma paralleelselt ja mitte sõltuma sõnadest. Lõppude lõpuks on see ju laps ka mille vastu kõik lapsu jõuab või tunda, et esimesed eluaastad Tonjuda, nihukene käsna pidada, kõike ime pidada, kõike proovib teha ja suhu pista. Nii et see tõenäoliselt on hea, kui see päriselt ära Ka ja see on ka sellise filosoofilise imestuse seisund ju, algab ju juba Sokrates, sest peale see traditsioon, et filosoof peab olema just nimelt küsimuse kaudu avatud tervele olevale küsimus ongi see, mis asetab Philosophy olevat sellisesse filosoofilist positsiooni. Miks, miks, miks, miks see, miks too, see ongi imestamise hetk ja seal seal seal tekibki imestus, seal tekibki see olukord, kus uut meie teadvusesse ja meie meie meeltesse sünnib ja, ja, ja tekid. Vahe vana ja noore sihukese päris lapse vahel selle maailma kogemisel arvatavasti on see, et Ühest küljest on pea kõiksugust prügi juba täis, aga teiselt poolt see avaldub näiteks ajaloolaste puhul, et kui nad ikka väga vähe teavad fakte, siis nende teooriad kah on väga kipakad. Et kui sul on pikem elu olnud, siis probleem on, kas nad on sul niimoodi siin olemas niimoodi talletatud, et nad õigel hetkel, kel välja hüppavad ja meelde tuletavad, et nad olemas on, nii et sa saad uusi kombinatsioone teha nii et see ei ole mitte ainult välismaailma lapsel on põhiline välismaailma avastamine ja kogemine. Ja noh, see on üks aspekt ainult, aga vanas eas Need, üksikud välised asjad, neid on palju raskem päris uut leida. Pigemini avastad sa, et kogu seda asja saab ka niimoodi kokku panna ja vaat, mis siis välja tuleb. Kui te vaatate dialoogi pilguga maailmale siis vähemalt minule tundub, võib-olla see tundub sellepärast, et mu enda tunnetus on väga piiratud, et toimub selline sotsiaalne entroopia. Ühiskond liigub üha suurema kaose poole algsest korrastatusest. Kas te olete minuga nõus, kas on tänases kultuuris olemas mingeid fenomene, mis teile murettekitavad? No päevauudiseid kuulates on alati muret, seda parem mitte kuulata, sellepärast et seal ju sellest räägitaksegi, et mis on halvasti mille üle muret tunda, jah. Aga. Need kõik need teooriad, mis räägivad, et maailm läheb aina hullemaks või et maailm läheb aina paremaks on konstruktsioonid ja nende häda on see, et nad ei täpsusta, mille suhtes. Kui võtta elu mugavusi, siis on täiesti selge, et konditsioneeriga või vähemalt Ahikuid, et ka toas, kus on veel elektrivalgus, on tunduvalt parem kui koopas, kus sa lõket teed? No on ikka parem küll, aga kas need mõtted, mida sa mõtled seal selles toas oma mugavuste keskel on paremad kui askeedil kes oma munga kongis on? See ei ole sugugi selle ühega seotud, see on, see on hoopis teine aspekt elus. Ja. Ei oska arvatavasti üldistada ettepoole hoopiski sest kui võtta normaalselt, siis varsti on 10 miljardit, siis on 20 miljardit. Ja ükskõik kui optimistlikult neile räägitakse Nendest energiaallikatest ja noh, see on lihtsalt lollitamine, kui teiste planeetide koloniseerimisest räägitakse, mida see inimene siis väärt on, et igale poole tassida. Noh, selles mõttes on lihtsalt võib-olla maailma lõpp kätte jõudnud, tähendab kui enne midagi ei juhtu, siis on see nii nagu pärmitainas, mis kääritab kogu selle asja ära, sest siin on ainult üks aspekt võtta, et meditsiin hügieen on saavutanud ikkagi selle. Et looduslikuta tõrked enam ei toimi, inimliigi puhul. Ja sotsiaalseid tõkkeid teatud põhjustel ei saa kehtestada. Nii et kui te küsite muret, siis need mured on niisugused päris suured, globaalset laadi, globaalset laadi ja mille jaoks ei ole kaluuta lahendust. Stohhastiline protsess. Te olete mitmel puhul väitnud seda, kuidas kristlus on viinud meid sellesse punkti, kus me praegu oleme. Ja kristlus on ise enda sisemiste mehhanismide kaudu esile kutsunud sekularismi. Tsiteerides marssal Košeed. Et Kristus on teatavas mõttes religioonist väljumise religioon. Kas me nüüd olemegi siis jõudnud sinna välja, kus kristlus on enda vedru maha käinud ja pole enam teda vajagi? Sellele on mitut vastust vaja, algan kõige lihtsamast peale. Kui võtta kristlust kui sotsiaalset programmi, siis see on täidetud, ammu täidetud. Milleks on vaja kristlikke hooldekodusid? Kristlikke supikööke? Teate 25 aastat tagasi ma olin täitsa jahmunud, kui ma nägin, kuidas soomlastelt Nendes õpikutes kirjutavad, millist meeletut tööd tuleb teha, et leida vaeseid, keda sa saad vägisi aidata, Ta. Sest kõik kõik on nii ära nuumatute ja kui nad katsusid oma seitsetkümmend meest sealt vagunelamutest välja sadamas, siis need tõrkusid. Ühesõnaga sotsiaalsed programmid, kõik see on. See on täitsa lootusetu siin veel midagi teha, see on tarbetu ja ülearune, sest see on üle võetud sekulaarsel süsteemis kristlus on toiminud ja toimib lääne ühiskonnas. See ei tähenda aga tema seda trantsententset külge. Kahjuks see paljude kirikutegelaste meelest jääb kõrvale, peaasi et aga saaks teenindada kuidagimoodi. Sest ega selle lihtne ei ole katsud hingehoidu pakkuda. Kui supiköök ei tööta, et võib-olla saad neid depressiooni kalduvaid aidata, aga lahutad sellega, et põrgut ei ole olemas nagu isa Brembectib. No. Tähendab, võib-olla mõni aeg toimimise veel, aga see on ikkagi juba postreligioosne faas. Teiselt poolt, et ajaloo mõtteloo tundmine võimaldab ütelda seda, et seda ei saagi teistmoodi võtta, kui kristlus on antireligioosne Kalbaar, näiteks noorg, paart rõhutas oma Rooma kirjas esimese maailmasõja järel, kui ta nõndanimetatud dialektiliselt teoloogia ideega välja tuli. Et kristlus ei ole religioon, vaid religioonid on need, keda saab religioonifenomenoloogia hiliselt uurida, kus on kõiksugused elemendid ja aga, aga see on midagi muud. No ega seda uut kategooriat ei ole Ell hõlbus luua ja teised ei tarvitse sellega rahul olla. Aga rääkida, et kristlus on religioonist väljumise religioon tähendabki seda, et kui me võtame teatud punktid, mida on oluliseks peetud, siis need on täidetud. Ja küsimus nüüd on üsna sarnane sellele mis aidaa Jeesus peale, et et ühiskond on niisugune, nagu ta on ja kas on neid, kes tema kutset kuulevad ja tema järele lähevad ja milles see avaldada võiks. Nii et kristlaste nominaalarv võib olla suurem või väiksem. Aga nende arv, kes tema järel käivad. Te mainisite kerke koorikerke Korarwašued tol ajal 19. sajandi keskpaiku ka? Taanimaal on neid ääretult vähe? Ei tea, võib-olla praegu on natuke rohkem. Võib-olla pole sedagi enam, aga tema oli lihtsalt. Selles mõttes tol ajal oli riigikirikuna kirik täiesti Võidul. Nägi, nägi läbi seda, et see võib väga hõlpsalt ümber vahetada ja siis ei ole sellest võidust midagi enam. Mis on teie enda jaoks olnud viimasel ajal kõige suurem avastus, kõige suurema rõõmu allikas. Ei tahaks hästi rääkida. Siin on jah, nõnda, et kõiki asju käest ära anda. See on väga hea lõpp meie diskussioonile, kõiki asju ei saa käest ära anda, kõiki asju ei saa sõnadesse panna ja kõik ei saa turuplatsile või agoraale viia. Midagi peab jääma meie enda sisse ja ainult meile meie enda intiimsuses kogetavaks ja ka mõistetavaks. Toomas Paul, suur tänu, et saite tulla siia Kovaadise mikrofonide ette rääkima teemal, kuidas dioloogia võib seletada maailma. Aitäh teile ja jõudu, jaa, ilusaid avastusi. Aitäh. Selline oli tänane quo vaadis, saade stuudios oli Toomas Paul, mina olen Markus Järvi.