Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kui eelmises kunstiministeeriumis sai enesekriitika korras viidatud tõsiasjale, et Kunstiministeerium kipub oma teemakäsitlustes vähema põlvkondlikult kallutatud siis käesolev saade püüab olukorda pisutki leevendada. Nii saate teine pool pühendatud legendaarsele loolasele ennekõike keskaegsete linnuste uurijana tuntud Armin Tuulsele kelle artiklite kogumik ilmus hiljuti Eesti mõtteloo sarjas. Kogumiku koostöös kunstiajaloolane Kadri Asmer, kes kahtlemata kuulub siinkõneleja põlvkonnakaaslaste hulka. Ent loodetavasti võimaldab see kontakt veelgi otsesemalt näidata, et Kunstiministeerium oma tegevust päris ajaloota, et ei kujuta. Tänase saate esimene teema on samuti pühendatud kunstiajaloole, kuid mõnevõrra otsesemalt päeva kajalisemast vormis. Stuudios on kumu kunstimuuseumi kuraator Eha Komissarov, kes kommenteerib kumus eksponeeritud läti kunstniku Vaidišeedintsi kunstisotsioloogilist positsiooni. 1942. aastal Lätis Liepajas sündinud ja 2007. aastal sealsamas surnud kunstniku Valdis Tseenitsi näol on tegemist autorigadke loominguline pärand. Sõna otseses mõttes avastati pärast tema surma 1900 üheksakümnendatel, kui algas nõukogude aegse kunstiajaloolise jutustuse ümberkirjutamine, mille raames tõusid Eesti mõiste olu Barnassile nüüdseks enesestmõistetavas kaalunisse kuuluvate nähtustega näiteks pank 64 ja visarid oli seni üldsusele tundmatute tööde avastamine tinglikult normaalne nähtus. Kuid avastada 2007. aastal läbi kogu nõukogude perioodi aktiivselt tegutsenud konformistlik geenius on mitmeid küsimusi, tõstatab olukord siinkõneleja esimeseks probleemiks seoses tseerintsi looga oli kas kunstnikust saab loomulik osa oma kaasaegsest kunstiajaloost või jääb ta igavesti avastatud kurioosumiks. Teiseks hakkab taoliste jutumärkides leidude puhul paratamatult silma avastuse teinud kunstiajaloolase ambitsioon ka end kunstiajalukku põlistada millele viitab juba näituse pealkiri ümberkirjutused Läti kunstiajaloos. Keskseks küsimuseks on niisiis, kas see tants on tunnustamata geenius või külahull, keda patroneerib võimekas kuraator. Eha Komissarov joonistab oma kommentaaris väga hästi välja, kuidas sotsiaalsed tingimused tseerintsi, autoristrateegiaid mõjustasid ning millised on sellest tulenevalt tänapäevase kunstiteaduse probleemid selle käsitlemisel. Ning jõuab ka siinkõneleja kui tihti kunsti teaduslikesse mudelites eksija jaoks tervendavalt mõjuva tõdemuseni. Kokkuvõttes võidab ikkagi looming. Tere, Eha Komissarov, tere, sea olid vähemalt kui usaldada nagu kolleege näitusele avamisel peetud kõnes suhtes siis üks nagu neid initsiaatoreid, kes Siswaldiseerintsi näiti kunstniku näituse kumusse toomist. Patroneeriv, kelle egiidi all osaliselt sundis võrd arvestada, et tegemist on esimese läti kunstniku isikuna kuumus siis mul kohe küsimus, et noh, et millest sinu nagu huviseerintsi vastu tuli või et see on iseenesest nagu kunstilooliselt kummaline fenomen. Et millest sinu huvi tema vastu nagu ajendatud on. Kõigepealt noh, see oli väga suur ja võimas näitus Riias ja ta muidugi intrigeeris. Ma ei teadnud säilinud sest eriti midagi, aga noh, näitusele sattusin, oli pilt sai täiesti selge, et ta teravalt eraldub Läti kunstiajaloost ja kuskil 10 minutit, et kui ma seal näituselt sain olla, siis ma enda jaoks kvalifitseerisin ta siis niisuguseks konformistliku suuna esindajaks ja teine, 10 minuti tundsin ma tõelist head meelt, et lätlastel ikka selline tegelane lõpuks on olemas. Sealjuures ma ei teadnud mitte midagi seedinud, naerata sellist ja, ja siis üled, näituse jooksul huvitas mind, kuidas sedalaadi materjalist, mis on ju enam-vähem kvalifitseerida sant kultuuriks, eks ole, saab siis niux soliidset retro speks tiivi teha puhtnäituse tehnoloogiline külg. Ja teiseks maa avastasin enda jaoks kokkupuuteid ka eesti kunstiga, kuuekümnendad visarid eelkõige Kaljo Põllu OP kineetiline periood. Sõnaga mindaks paelumas seedinud huvi kineetilise kunsti vastu ja seda nii Leedu kunstis, Eestis, Lätis ja ilmselt noh, see on mingi võti, oli mingi mingi võti Ida-Euroopas, Papa huvilistele sisenemaks, avangardi aga keerulisse ja täiesti teistsugusesse narratiivi. Nii et üks põhjus, miks ma ütlesin Tseedinson mõnevõrra kummaline fenomen, ongi see, et tegemist on kunstnikuga, kelle tööd avastati 2000.-te keskel kui kunstnik oli ise juba, Ma ei saagi täpselt aru, kas juba lahkunud või kohe-kohe lahkumas siit ilmast mulle ka ütleme puhtesteetiliselt kumaga silmitsi asju ise esimest korda eelmine aasta tsessises nägin siis mind ka nagu paralleelid Wizaritele ja millele sa viitasid olid ka minu jaoks kohe väga, väga nagu otseselt. Aga siis mul tekkiski kohe küsimus, et millise positsiooni seedin siis ikkagi nagu kunstiajaloos nagu omandab või et, et kui me räägime Wizaritest, siis nad on ikkagi nagu 90.-test saati meile kunstiajalukku sisse kirjutatud mingis mõttes või noh, et nende nagu selline roll ja positsioon on nagu ära kirjutatud jääb ikkagi nagu lõpuni, ma ei tea, ma ei saanud öelda, kas jääb lõpuni külge, aga vähemalt on osaliselt ka üles nagu selline avastuse fenomen või ja see tekitab kohe nagu selliseid terve rea, aga noh, nagu küsimusi, et kuidas temasse suhtuma, peab. No selles ma sind aidata ei saa, eks ole, selle pead sa ise kujundama, aga see, et järsku niisugune seedin nii teistmoodi ja kõik see, mis sa praegu rääkisid, vaata seda, me võime nüüd arutada aga erinevatest seisukohtadest ja põhimõtteliselt muidugi Ta täiesti ilmselgelt ühemõtteliselt viitab, millele sellele, et see meeskunstnik on elanud, tegutsenud väga kinnises, väga konservatiivses kunsti ühiskonnas kus tal ei ole isegi võimalik olnud mõtet hellitada peas, et temast tuleb noh, niisugune avalikkuse jaoks tuntud kunstnik. Ja mis see fenomen on ju tõeline, selline kriitiline remark Läti kunstiajaloo ja, ja selle hoidjate suunas praegu, eks ju. Nüüd teisalt noh, ma ütlen, et kui me hakkame loetlema neid kõikvõimalikke asjaolusid mida tuleb alati silmas pidada või millest tuleb rääkida, kui me kirjeldame Ida-Euroopas Nõukogude liidus tegutsenud nõngonformistliku kunstnikku. Nii ma nende kõikide asjaolude ta, ta kukub kokku või ta taandub lihtsalt mõiste alla, näiteks külahull, eks ole, meil on ju ka väga palju külahulle seal Lõuna-Eestiski näiteks, kes ka teevad umbes sellist kunsti nüüd sättinud, see on selline piirijuhtum, eks ole. Kõigepealt siis ta määratleb ennast oma aga varases nooruses 61. aastal, siis jah, juba ametliku kunsti sellise vaenlasena või et settintsi isiklikus mütoloogias, nii nagu seda nüüd on konstrueeritud, on väga tähtsat osa mänginud tema päevik erakordselt oluline, et inimene, kes teeb midagi sellist, mida teised ei tee, siis ta peab pidama päevikut, see on kohutavalt tähtis. Näiteks kaljupõllult. Ma hiljem korduvalt olen küsinud tema seda Wizarite aegseid niisuguseid tõukejõude. Aga ma tegin seda ajal, kui kogu see Wizarite värk teda absoluutselt ei huvitanud. Ta oli ammugi välja kasvanud rahvusromantilise kallakuga sümbolistlikuks kunstnikuks, kes tegeleb surmtõsiselt eestlaste põlvnemise välja uurimise ja, ja kujutamise ja poeesia genereerimisega ja naisest välja kasvanud ja midagi ta mäletas, aga põhimõtteliselt see, see üldse ei huvitanud teda. Pigem huvitas see, miks mind hoiti see kauge aeg, mida ta kvalifitseeris väga ebatäiuslikuks ja mitteoluliseks noorepõlve mingiks seegaks. Nüüd kohe tulebki siis seal suletud ühiskond ja, ja sa provintsi teema kohe üks, mis kõigi nende kaljupõllud Wizarite sätintsite puhul üles kerkinud. Sätin, silon provintsiga eriti vedanud, ta veetis kogu oma elu Liepajas. No minu andmetel oli see nõukogude ajal sõjaväebaaside tõttu suletud linn. Samuti sõjaväebaasid suletud linn ja mõlemad nad olid ära lõigatud sellisest mitmekülgse suhtlusest maailmas ja, ja suletust sättins hindab näiteks ta absoluutselt ei roni sealt välja üheksandat algul, kui Läti on vaba ja kogu nõukogude kultuur saab suure solgipange kaela endale suurepärane situatsioon esile tulla, õitsema hakata, eks ole, ainult kehtestada, aga ta ei, ta ei tee seda, sest ta on juba täiesti oma seal suletud soodsumi täieõiguslik kodanik ja siin päevikustki jeva kallina näituse, siis sele settinud narratiivilooja tohutu, väga palju neid lõikepäevikust, mis on siis seal kataloogis home kataloogis ja mulle küll natuke segaseks, aga väga huvitav oli see, kuidas settinud sile sidus mingist repliikides oma elus suletud Liepajas suletud keskkonnas suletuse üldse rahvuskultuuri säilimise tähtsusega. Ma ei käsitlenud end mingisuguse metsiku lääne sõnumitoojana Lätid, ilmselt seal ei olnud kombeks selle ida-lääs niisuguse vastandamisega profiiti lõigata või tegeleda. Ja tema kirjutab seal oma päevikus, nagu ma loen, et rahvuskultuur saabki, võtad ainult suletuse ja, ja kui ta oma suletusest laati saab, siis ta tasapisi sulab kokku niisuguse maailmakultuuriga ja sõitis nagu oma osa ei kommenteeri, aga noh, tundub, et ta näebki ennast siis seal rahvuskultuuri mingi erilise nurgakese Ena seal suled sõjaväebaasidega ümbritsetud Liepaja linnas, kus ta sünnid, kus ta käib koolis, kus ta läheb, murra ainult välja mingisse teise Läti väikelinna tööle, aga ta põleb seal läbi, tähendab, kohe kiiresti Lepas tagasi ja seal ta sureb ja sinna ta siis koondab 3000 teast, vot nii, kuidas seda tõlgendada seal nüüd interpretatsiooni küsimus? Niimoodi, no siis muidugi see konformistliku kunstnikku. Narratiiv see on ju ka väga põnev, eks ole. Ja ta on väga pingestatud narratiivselt, postmodernism suhtub väga kriitiliselt, nõngan formistlik, kunstinarratiivi põhi, sellisele lähete kohale, et mingi mees tuleb ja hakkab tänu oma loo hobusele tänu oma võimele inspiratsiooniline millele iganes looma täiesti uut kunsti ja selline lugu on väga teravalt läbi mainitud ja, ja selle loo sellise eduloo kõik nõrkused ja kitsaskohad on halastamatult paljastatud. Ja samas ikkagi ei oska maailm, kuigi ta nüüd seal nõngonformistliku kunstniku alasti võtnud välja testinud, kus ta kõik läänest on üle võtnud, millega ta dialoogis on olnud. Samas ta ei oska ikkagi selle nurga formistliku kunstnikuga mitte midagi peale targemat hakata. Kui ta siis ütleb, et jah, vot niisugune mees oli, tegi siukseid asju ja kuskilt otsast kordab siis seda narratiivi tagasihoidlikumalt, mida see nonkonformismi kunstnik enese kirjeldamiseks on ise teinud. Milles väljapääs, ma ei tea, meil on ka terve hulk väga vinged autorimütoloogiat konformistliku taustaga kunstnike tänapäeval ja nad moodustavad meie avangardi klassikute, seal ise sitke plejaadi. Ja nende konflikt uue põlvkonnaga on sageli väga terav, nii dramaatiline. Ja mis nendega ette võtta, ma ei oska öelda. Sest ühelt poolt on selge ka see, et täiesti vastanduvat riigi sees kehtivale kunsti-ile, vastukaalu Rooma hakkavad ikkagi teatud sellised kiiksuga inimesed kellel on esindatud nii tugev enda allahindlus kui ülehindamine ja ta ei saagi eksisteerida ilma nende mütoloogiat toeta. Ja kas etenduse puhul tuleb välja, ta ei vallanud võõrkeeli? Ta on 61.-st aastast, kui ta õpib Liepaja kohalikus kunstitehnikumis, siis teatri, seda lavakunstieksperdi või, või noh, seal meistriametit jätab kuidas, et koolis ringlevad Aadina määrika numbrid, jätan neid lugenud ja uurinud, kõik nimed välja kirjutanud ja millest aru saab ja kuidas ta nüüd reproduktsiooni uurib. Ja niimoodi ta töötab siis selle lääne kunsti kõrval ka see dets, muidu väga huvitav lugeda Poola projekti, nagu kõik meie Tennis Lindi ringkonnategelased ja Tšehhi kuulsaid radikaalseid ajakirju, mis 68. aastani siis ilmusid. Aga selle kõrval palun väga, on tema jaoks erakordselt tähtis näiteks Lev Tolstoi, issand jumal, Lev Tolstoi, 19. sajandi kirjanik, no vene keelt ta luges ta kuskilt pildimaterjali, informatsiooni, nimed, mingi mingi hajusa pingereaprojektist ja mis moes on ja mis mitte, mida parasjagu tehakse. Aga absoluutselt ei ole dialoogist nende ideoloogiat, aga mis seal taga on ja ta tsiteerib ka näitusel on ära toodud tema Tolstoilt võetud tsitaate ja Tolstoi puhul, mis teda siis just huvitabki. See, kuidas Tolstoi tõelise vene kultuuri esindajana toob esile siis kunstniku erakordset missiooni oma ühiskonnas, eks ole. Kuidas kunstnik on see, kes pakub inimkonnale eeskujud, on õpetaja ta vorm ja kultuuriloo ja noh, ühesõnaga ta omandab Tolstoi lugedes siis näed vene kultuurile väga tüüpilised tänaseni mütoloogilised ettekujutused kunstnikust kirjanikust, kes siis vastandub sihukesele, halvale ühiskonnale ja kunstniku erilisusest need nüüd meie kultuuri jaoks nagu sententsi loost välja hüppama või sealt püüame seda laiendada olemasolevale. No meie jaoks on, annan selle settinud tegelemine mingi mingi osa kunstiteadlastele või muuseumi inimestele whatever. Kasulik selles mõttes, et ta on nagu meile toimunud nähtustele mingi tugi, mingi analoog, eks ju, ja me võime siis mingeid üldistusi teha ja, ja mingisuguseid uusi positsioone võtta, et kuidas nüüd selle loo loova geeniuse müüdi ka on. Ja nende igasuguste kunstnike geeniuse kultust asjadega et mingil moel Nad tekivad ja omandavad sellised koletud formaadid, nagu nad omandasid ikkagi teatud asjade kokkulangemise asjade mängu tõttu. Et ollakse vaimselt nagu väga kinni üheksateistkümnendas sajandis, varasemate kultuuristereotüüpide Saarheotüüpides otsitakse endale suuremat vabadust, suuremat sellist tegevusareaal, Taali huvitavamat elu, mida iganes, eks ole. Ja siis varsti kõike seda tehes satutakse olukordades, et sa pead kuidagi kirjeldama seda, mida sa teed, eks ole, ja siis sa hakkadki looma mõisteid selleks enda kirjelduseks ja tasapisivormid siis sellise. Aga sul ei ole neid mõisteid. Sest need on kõik võõra kultuuri ideoloogiat filosoofiat seotud. Ja siis kõik see tegevus taandub Ki sellele omaenda leiutamisvõimele loovusele. Vot kui kõva mees ma olen ja ma mängin pagana kunstnike liidud siin Novnikut sealt Riias või Tallinnas kõiki üle näen, fantastiline sihukest asja ei täituks selle eneseusku ja eneseusk omakorda hakkab tootma siis seda mütoloogilise maailmapildi, mis mingil hetkel hakkab juba kultuuri eksis tema isa orienteeruma, eks ole. Ja see on selles mõttes huvitav näide, et ta on püha jumal siis kogu oma elu seal Liepajas, saanud takistamatult kunstiga tegeleda, rämpsu koguda, kollaaže teha tasapisi vaikselt kõrvalt seal kunsti arengut uurida Rosenbergi näitust isegi Moskvas külastas ta 88. aastal ja tasapisi siis oma oma seisukohti selgitada ja mingil moel ka. Mida kõike. Ja tema näituse üks selliseid meeldivamaid omadusi ongi loovusest. Ma ma tean, et ma kõnelen täiesti mõttetuid asju kaasaegse kunstiteaduse seisukohapeal aga ta ilmselt on olnud väga fantaasiaküllane tegelane, ta muide kuritarvitas aeg-ajalt ka alkoholi ja tegelikult on tal niukesed ebaharilikud noh, ütleme siis nii, et asendame siis selle fantaasia külas erakordse ande mis on siis tulnud rahvahulgast või, või mis ta autsaider, eks ole. Mis tänaseni kannab endas teatud sõnumit, noh, mille me asendame siis üldist tavakaasaegse terminiga. Tseedintsil oli tõsiseid näid võimeid käsitleda Chankaati hästi mitmekülgselt ja kaardist luua täiesti uue, poeetilise ja rikka diskursuse. Oled sa rahul sellega? Aitäh hea, see oli, ma ütleks, täiesti oivaline ülevaade ja kui ma üritaksin seda kuidagi kokku võtta, siis siis kui ma sust nagu õiget aru saanud, siis selline põhiline ei oskagi öelda. Probleem aga, aga üritas aga essentsi mäletada sellest, mida sa ütlesid siis. Küsimus on ennekõike selles, et siis nii-öelda näitusekülastaja, olgu ta siis kes iganes peaks ennekõike nagu mõtlema selle üle, millist ja miks sellist positsiooni seedints kunstiväljal siis nagu omab või, või milline on see sõnum, mida ta kannab ja miks see, kuidas ta seda kannab tuli päris hästi välja selline koodeksiga vastandused, noh, et ühelt poolt on ta sellises poliitilises sotsiaalses provintsiaalsusesse suletud teiselt poolt see tingib talle mingi sellise kummalise vajaduse iseennast defineerida, iseennast nagu avada, nagu sa ütlesid ka ise oma mütoloogia välja mõelda nagu luua mingi ulatuseni on täiesti sõltumatu sellisest nii-öelda rahvusvahelisest foonist. Noh, et on selline isikliku ja, ja poliitilise suletud avatud maailma vastandust, teiselt poolt ka see vastandus, millele sa siin lõpus viitasid, öeldes, et, et see on täiesti mõttetu. Mis sa räägid kaasaegse kunsti diskursust jaganud tekstid. Et minu jaoks üks selliseid huvitavaid paralleele õliga suvel Tseesisest, kus maseerintsi tõid esimest korda, nägin seal oli väljas ka läti skulptori Ivar strulle näitus. Ma ütlesin, et kõigest hoolimata on nad kõik omavahel ühendatud, oli selle installatsiooni nimi mis siis kujutas ka sellist veidrat konstrueeritud Brežnevi ajal elanud hullumeelset kunstnikku, kelle pähe oli tulnud idee, et kõik suured geeniused on nakatunud ühe spetsiifilise bakteri poolt, ehk kui tal õnnestuks seda bakterit kuidagi nagu kätte saada ja ka iseennast nakatada, siis saaks ju temast ka suur geenius. Et selline Tänapäevase kultuuriga teatav natukene küüniline suhe sellesse seedinud tegi, et noh, et see on hästi tugevalt olemas, et nad ka minu küsimused nagu tulenevad sellest. Aga samas ma arvan, et selle ütleme minu küsimuste selline kergelt küüniliselt seal taga on osaliselt seotud ka sellega, et et ma selle seerintsi projektid aga ikkagi paratamatult näen kuraatori ambitsiooni ja suurema osaga kollektsiooni omaniku ambitsiooni seda meeles. Et noh, et kuraator avastas kunstniku ja sai tema kunstiajalukku kirjutada, et noh, meil on kunstiajaloos piisavalt palju väga uhkeid näiteid sellest, kuidas avastame Rusooja avastamas Erafi No aga meil ei ole ju midagi selle Rus saastamise vastu, ei ma arvan, et Läti väga sellisel akadeemilisel muuseumimaastikul on see sentents paras niisugune pähkel ja see on väga tore. Ta on olemas ja ema, ma tahan jalgsi lõpetuseks paradoksi kokku. Iga Ida-Euroopas Nõukogude Liidu endast lugupidavas kultuuri sootsiumis peab olema vähemalt üks nõngoformistlik kunstnik, see on juba niisugune väärikuse küsimus ja kõneleb siis võimsalt töötab siis vastandumist diskursust vabadus ja sõltumatus ja mida iganes. Mis üldse ei pea alati nii olema. Teisalt jälle suures maailmas ei ole selle nõngamformistliku kunstniku diskursuse ka midagi peale hakata, vaata sest reeglina läänemaailm ei tunne teda ära. Ei tunneks seda kunsti ära, mida see Liepaja eraldatuses tegutsenud kunstnike on seal kokku meisterdanud ja talle öeldakse, et vaat, siin on need lääne ja vot see on, ütleme seal tingeli siin on hoopis siin on popp, aga noh, ta võtab seda kui mingit tohutut kurjasiteeti ja ta ei tunne ära seda. Ja ega ta eriti ei tunnista ja nüüd ongi niimoodi, et ma ei tea, mis sest konformistliku kunstimüüdist edaspidi saama hakkab, et ta ei tööta kodus, ta ei tööta jänes, aga ta on kohutavalt oluline. Ta on jube oluline ja ta üldiselt meeldib inimestel, kes ka selle tõttu, et muuseumite diskursuse ta on liiga akadeemilised, Canoniseeritud, jäigad, suletud ja, ja igale inimesele meeldib mõelda. Et näed, ikka, on keegi, kes on geenius ja kes tundmatusest jõuab selle tuntuse sära siis keskele. Aga igal juhul palju segaseid lahendamatuid asju. Ja noh, ma kujutan ette, mis neist saab, ma olen vahest mõelnud, et kas tasub näiteks siin oma elu pühendada nende asjade lahti arutamisele rääkimisele, kus alati tulemuseks on see, et seal olla tooge ja kogu see horm, missuguse kunsti ümber sageli on, kaob ära. Me teeme ta peenrahaks meda nagu paljastama. Et kas on mõtet selle asjaga lõpule minevate surmtõsiselt tegeleda. Ja noh, mina arvan, et tiivule tuleb kuidagi mingit mängureeglid paika panna, kuidas seda kunsti käsitleda. Ja ma arvan, et tulevik muudab kõik need suhted kunstiajaloos ümber ja ma ei tea, vaevalt et siis kunstiajalugu hakatakse ikkagi non konformistide vähemalt CDC tüüpi tegelaste järgi kirjutama, aga toreta olemas. Põhjust mõelda ja töötab mingisuguse kriitilise lakmuspaberina, mis lihtsalt võimaldab nagu välja tuua selle kui suletud ja selline mingis mõttes akadeemiliselt kinnine, ütleme ka selline nii-öelda muuseumi kunsti teades võib-olla jah, aga suur-suur, aitäh, Eha Komissarov ühe huvitava ja väga põhjaliku ülevaate ja kokkuvõttes sellest, et kuidas see nüüd siis nii-öelda kunstiväljal töötab. Käesoleva 2014. aasta jaanuaris ilmus kirjastuse Ilmamaa monumentaal saaks kujunenud Eesti mõtteloo sarjas Kadri Asmeri koostatud kunstiajaloolase Armin Tuulse eestikeelset artiklite kogumik linnad ja lossid, tuul see on ennekõike tuntud kui keskaegsete linnuste uurija. Kuid oma viljaka loometee jooksul jõudis ta kirjutada ka muusikast ning tegeleda kunstikriitikaga. Armin tuurse kogumiku linnad ja lossid esitlus toimus 10. märtsil Tartu Kirjanike Majas. Loomulikult viibis sündmuspaigal ka Kunstiministeerium ning kuigi salvestus, mis meil õnnestus enesega tagasi tuua ei olnud tehniliselt kõige parema kvaliteediga, on eriti Kaur Alttoa kommentaaride näol tegemist sisuliselt nii kvaliteetse materjaliga, et raadiokuulajad loodetavasti andestavad meie tehnilise küündimatuse. Raamatu esitlus algas kogumiku koostaja kunstiajaloolase Kadri Asmeri vahetult isikliku kirjeldusega raamatu sünnile eelnenud sündmustest. Alustada. Naine igal suvel meie merepäevad olnud hea naine ja minul on see õnn, et ma olen tulnud väga talli naisluuletajat. Liigentuurse, kes oli abikaasa ja meie tutvus, sai alguse 2007. aastal tuumaall tunnelis. Materjale on väliseestlaste ja kunstnike kohta. Ja tookord mõtlesin, et kasutan võimalust ja külastan hiid oluliselt ja selle kokkuleppe sain temal üürnikku. Tudengina valmistasin ette mõned küsimused ja plaaninguksis paar tundi temaga veeta. Aga see kujunes lõpuks niimoodi, et kui teil on teil väga lahkelt vastu võtnud, siis märkamatult oli kellaga väga hiline. Mind juba palun liine meil võimalikult kapist välja ele roheline farmi tuurse tassi kohvi täis ja praegu meelde. Ja siis me hakkasime rääkima ja need vestlused neil kestsid päris pikalt. Järgmisel päeval olid minu asjadega ja niipeakorteriga tuppa, nii et järgnevad aastad mainis korduvalt ja väga sageli peatusi. Nii et tänuliidjale ma pean tunnistama, et masuut immuunsuse loomingusse võib-olla kõige professionaalsem pidevalt minu jaoks midagi. Liidele tegelikult minu kiindumus, armastus kasvanud ja see on põhjus, miks ma olen sellega telenüüd, ma räägin sellest. Vabandust. Miks see raamat on just selline, nagu ta on, et alguses, kui ma hakkasin sellega tegelema, siis õige pea sai selgeks olulise loomepärand on tohutu, suur ja lai. Seda valikut teha oli minusuguse noore võhikule. Loodan, et ühel päeval kliinugaa Tuulse teine kogumik, mis suudaks vaatluse all tema võõrkeeles ilmunud uurimustööd. Aga nii emisele raamatus on siis eesti keeles ilmunud TÖÖ. Raamat on jagatud kolme peatükki, siis kõik võtavad kokku kolm suuremat etappi, et uus elus. Esimene nendest räägib siis tema tudengiajast. Darwin tuurse tegelikult Tartu Ülikooli Anss paberid sisse juba 27. aastal. Et aja teenis elatist muusiku endale, siis Tartus kino, kohviku ansamblites viiuldaja ja mängisid erinevates orkestrites. Ja näiteks ka kolmekümnendatel aastatel oli täitsa nii mõnda aega Vanemuise teatri eetris kutseline muusik armastus, muusika ja viiulimängu vastu tegelikult midagi sellist, mida oli väga palju näha, ka tema tekstide ja tuurse tuli ülikooli ilmselt väga heal ajal. Sellel ajal 30 Tartu kunstiajalugu sai tema peaerialaks oli Tartu ülikoolist tembani. Ja Sten Darling oli selline tore noormees, 27 aastane rootslane. Et suutis väga lühikese, aga ülikooli igal õppetooli töötada üle. Ja tema ümber kujunes väga tugev õpilaste rin, et peale ruumis oli see päev hiljem ka Helmi Üprus henna väljaõppetool tollel ajal oli ainult ja vali ise meenutanud. Uus oli tõesti väga andunud oma alale, eriti kui ta hakkas uurima siis varukinnitusi, et kuidas ta veetis pinki mootorrattaga mööda Eestimaad ringi. Ja üks põhjus, miks Karl, mille tulemusel tekkis väga lähedane sõprussuhe Riga meeste väga väike vanusevahe, üsa vanusevahe. Nii et ilmselt läheb suitsu peatamiseks, võtabki ohverdada, on väga hästi näha ka muusika. Laeva Tartu kunstielus ja siis ka väljakaevamiste kommentaari stuurse. Karlini soovitusel käis 40. aastal karjuv, sunniti lahkuma ja oli ilmselge. Loomulik, et õpetamise töö võttis üle tuulde ja niuksed eine teadlik selles rannas on tegelikult kõige lühem, mis on ainult neli aastat uus elus 40 kuni 44 mille siin ülikoolis töötas ja 42. aastal kaitses oma doktoritöö valmis talle tiitli, kui eesti soost tellimine kunstiajaloo professor ja 44. taustal tuulise lahkuma, nii teha, seda väga palju meenutanud seda minekut. Lahkumine sai teoks tänu tuvuse headele kontaktidele rootslastega. Nii et Rootsi riigi arhima Sigrid Burman siis seal tegin talle ettepaneku lahkuda Eestis. Aga mis oli mõeldud siis Eestis elavatele rootslastele, roosid ja lastele? Kuidas need normid läinud, et see kolmas teadmises võtabki kokku tuurse Rootsis ilmunud teksti. Et mida tasub rõhutada, on see tuurserali kindlasti väike eelis on see, et tal olid juba varem tutvused rootslastega, tal oli ka. Ahted Alunktuursetail Stockholmi ülikoolis kunstiajaloo osakonna juht ja professor, et seal ikkagi näitab seda, et tegemist pidi olema andeka mehega sest need valimised ja käisin väga pikka aega, aga, ja lõpuks valim osutus ühele pagulasele üheeelikutele, näitab seda tugevdab ikkagi teistest kandidaatidest üleolevam. Et tema peamine teadustöö seal keskendus arhitektuurile, aga need tekstid, mis ta kirjutas eesti keeles, olid valdavalt suunatud sealsetele eestlastele Sealse pagulaskunstnike elu siin näitusi või siis teine selline domineerivam tööd, temal pillidel oli tagasivaated kodumaale kodumaa kunstile ja arhitektuurile. Nii et eesti keeles ilmunud osa aga inimkeskne tema elu paraku jäi siiski lühikeseks, lõppes üsna ootamatult mitmed tema tööd lõpetamata, teda tabas aga raske haigus, siis tema töö niimoodi käsil. Matus kuulub viimane tikker üsna varasesse aega. 60 aastaste tekst on maarjamaa 69. aastal, milles siis loengupunkti Stockholmis või Londonis kus ta kõneles Tartu Ülikooli 50. aastapäeval. Meelsemaarne põle. Oluline, et ta oli just üks tema viimaseid suuremaid ilmalikke asteid. Ja nendes on ka teatud mitte Tartu ülikoolile, vaid küll seal kogu tema kodumaale või siis jäi tema selja taha. Armin Tuulsed. On äganud jätkatud Eesti eelkõige palun arhitektuuriteadlasena seda teinud Kaur Alttoa, nii et järgmisena banki Aurisi Kaur räägiks natuke teadlasena, et mis tema arvab? Tegelikult praegu raske. Pigem neile, kes esimest korda võtavad kätte Vigesid nagu kommentaari Gruusia. Ja tema põhipalk oli keskarhitektuur. Seal testi. Või teos Vana-liiggraafia ilmub aastal 42 aga ris. Lugupeetud ajaloolasi ja võtame, eks ole, ainsana tema mingi neljanda kursuse kursusetöö ja vaadake, see on suurima, eks ole, et ta ei vääriks ja võib-olla just väga põnev sedasama meest jälgida, mis neljandal kirjutada, aga, aga teine Poojus veelgi ütleks, et see Sarnaselt on suuremate tööde kõrval väiksemad populaarteaduslikud lookesed perioodikas kaks teemat, justkui ta ühelt poolt kaeva Pirital, kaeva sisuuril, Toompea ja siiki on siidikajastus, aga taas siiski kõrvalkeskustes. Ja idas. Mul meenus meeld. Kommunismi ees kirjutab Narva raekojast keski võrdsus krossipilt. Taanlane Divikutest. Ma. Arvan, et vähemalt või sealhulgas on väga tänulikud andud, et selline võimalus sellist asja teha ja kadrile Armin tuurset ja konkreetset kogumikku kommenteeris Tartu Ülikooli kunsti õppetooli legendaarne õppejõud ning kaudselt Tuulse pärandi mõtteline edasikandja keskaja arhitektuurispetsialist Kaur Alttoa äsja Eesti mõtteloo sarjas ilmunud kogumikku, linnad ja lossid. Esitluse lõpetas sarja peatoimetaja Hando Runnel, kes reaktsioonina Kaur Alttoa sõnavõtule keskendus akadeemilise teaduse ja mõtteloo sarja poolt viljeldava, märksa vabama ja isiklikum autorikäsitluse vahelisele erinevus. Me oleme üsna mitmel korral rääkinud, kui me selle sarja unustasin, mis on meiesuguste diletantide võimuses. Meie julgus diletantide puneti, mida akadeemilised jõud Kuigi Kunstiministeeriumi ametliku näitusesoovituse veel kuni 15. juunini kumu kunstimuuseumis eksponeeritud läti kunstniku vis valdistseedintsi isikunäituse ümberkirjutused Läti kunstiajaloos esitas Eha Komissarov, saate algu juba ära. Lisaksin omalt poolt veel ka Riia kunstihoones avatud näituse Reemicited. Tegemist on Riga 2014 programmi kuuluva Läti ühe tugevaima kuraatori Solvita Kressecureeritud kokkuvõttega viimase kahe aasta jooksul Euroopas külastatud kunstibiennaali del kogetust. Biennaali st on kujunenud üks populaarsemaid ja mõjukamaid näituseformaate Kresem seadis enesele eesmärgiks külastada kahe aasta vältel kõiki suuremaid Euroopas toimuvaid DNA-le ja vormistas selle kogemuse näituseks. Kõigi eelarvamuste kiuste, mida taoline formaalne lähenemine esmapilgul luua võib, ei ole tegemist ei biennaali tüpoloogia osalenud tippkunstnike loetelu ega kuraatori reisipäevikuga. Näitus rei vihitad on üllataval kombel ennekõike kuraatori poliitiline seisukohavõtt, mis väljendub teadlikkus ükskõiksusest tuntud nimede suhtes. Kuid samas ja see ei ole tingimata kriitika, on tegemist ka ülevaatega professionaalse kuraatori ellujäämisstrateegiatest. Näitus riivisitud Riia kunstihoones on avatud veel kuni 27. aprillini. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium, mina olin saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Kunstiministeerium. Kuula. See on elavpäeval kell 14. Null viis.