Heligaja tere, head klassikaraadio kuulajad, mina olen Kersti Inno algava heligaja toimetaja. Tänase saate peateema on eesti muusika. Festival leidis aset viiendast 11. aprillini. Nelejevaste infelt vahendab muusikauudiseid maailmast. Kaks tabamust pärinevad neljandast aprillist. Nimelt Kerri Kotta jagab mõtteid Tartus Vanemuise teatris toimunud Eduard Tubina ooperi Reigi õpetaja esietenduselt ja Igor Karsnek räägib kontserdist, kus Eesti riiklik sümfooniaorkester Eri Klasi juhatusel esitas Gustav Mahleri üheksanda sümfoonia. Head kuulamist iga ja nii siis seekord on saate fookuses Eesti muusika päevad. Festival tähistas tänavu 30 viiendat tegevus ja selle keskmes olid sümfoonilised suurvormid. Vestlusringis on muusikateadlased Saale kareda Igor Karsnek ja Gerhard Lock. Tõsi, praegu, mil me seda vestlust salvestame, on viimane kontsert veel ees aga suurem osa festivalist toimunud ja ma usun, et et muljeid ja mõtteid on piisavalt, mida meie kuulajatega jagada. Nagu mainisin, on selle festivali keskmes olnud sümfoonilised suurvormid. Aga kuidas teile tundus, üleüldse selle festivali ülesehitusfestivali ülesehitus on selles mõttes väga hästi komponeeritud, et ta moodustab nagu ise ühe seitsmeosalise suurvormi, mille keskel on Kozlova piduilland. Väga tähenduslik pealkiri. Teises pooles on siis kolm sümfooniakontserti esiettekannetega ja esimeses kolmes osas kuulsime väga eriilmelisi projekte, alustades tulevilamentatsioonide kontserdiga siis Monica Mattiiseni kordatud, saivad moodsad lennusadamas ja kolmandaks siis tudengite kontsert, nii et tervik, niisugune seitsmeosaline kaunis suurvorm, ilma viimast kontserti veel kuulmata on minu jaoks juba niisuguse kaare alla saanud. Kusjuures ma lisaks siia veel, et sellel suupommil on siis meil poloog ka Tallinn Music Week raames toimunud kontsatitega Muidugi siin selle ülesehituse juures kindlasti tuleb välja tuua ja positiivselt rõhutada seda, et Eesti muusika päevadest on kaasatud meie parimate orkestrite alates Tallinna kammerorkestrist Toivo Tulevi amentatsioonidest ja lõpetades nüüd loodava ERSO kontserdiga, vahele veel rahvusooperis Rumeenia sümfooniaorkester ja Vanemuise sümfooniaorkester Paul Mägi juhatusel. Nii et põhimõtteliselt ettekandele sealt on selline mitmepalgelisus täiesti olemas ja, ja siiamaani, kui palju neid orkestrit osanud kuulata, siis on tehtud tõsist tööd Uudeberg paariga ja omalt poolt lisaks veel juurde, et kuna läbivaks teemaks oli suurvormi eesti muusikas väga suurfarme ju väga palju võtta ju ei ole, siis on muidugi väga teretulnud. Möödanikust ütleme seal Eino Tambergi neljas sümfoonia kui ka siis poole sajandi tagusest sümfooniavaramust, ma pean silmas Eugen Kapi kolmas sümfoonia, alapealkirja, kevadine ja mis on komponeeritud täpselt 50 aastat tagasi. Lisaksin, et kõigile eesti olulistele orkestritele osales ka Eesti filharmoonia kammerkoor. Tule piiramentatsioonide väga ühes ettekandes. Nii et tõesti meie parimad kollektiivid on kõik esindatud, aga kõrgel tasemel. Aga nüüd ma kipuksingi nende suurvormide juurde ja harustaksime lamedad toonidest. Need olid festivali avakontserdil ettekandel Toivo Tulevi teos, mis on tegelikult valminud juba kolm aastat varem. Festivali avakord. Toivo Tule piilementatsioonide näol oli väga intensiivne, väga tugev elamus. See on niisugune muusika, mille jaoks kuulajal peab olema vastav vaimuseisund. Ta ei kõneta kindlasti mitte iga kuulajat sest see on väga nõudlik muusikani kuulajale kui ka loomulikult esitajatele äärmiselt kompleksne teos esitajatele. Ja kui nagu püüda seda elamust kokku võtta, siis ma ütleksin seal kirgas vaimne seisund, mis näeb väga paljudest kihtidest läbi. Ja mida kannab hämmastav sisemine pingestatus. Ta teost kuulates tuli mul meelde kuulus tsitaat Stanislav krohvi kosmilisest mängust. Universum on unenägudest punutud unenägu, kuid me kõik näeme vaid kirgast unenägu. Ja see viimane kirgas unenägu on see niinimetatud lusid riimunenägu, mida me näeme teadvel olles tähendab see väga pingestatud kirgas, eksistentsi kihtidest läbinägemise võime oli minu jaoks niisugune kandev teema selles teoses. No ma harva kasutan muusika teostest rääkides sellist mõistet nagu mitmevalentsus ja Toivo Tulevi puhul on see minu arust kõige paslikum määratlus, tähistamaks neid võimalikke tõlgendusvariante ja neid mõtteseoseid, mida tekitab nii teks muusika, tähendab see stamentatsioonide tekst iseenesest on mitmevalentne kasvõi juba selles tähenduses et kui esimene osa tugineb heebrea alfabeedile ja teine osa põhiline raskuspunkt on Jeremija nutulaulud piiblist, siis siin on tegemist omamoodi tekstidesse sissetungimiseks, tähendab Jeremija nutulaulude vahele laulab koor ka võib-olla kuulaja jaoks mingi tabamatu seadusega, mille alusel aga Jeremija nutulaulude vahel on ka heebrea algab, et mis annab selliseid vokaasid jooniseid. Ja see Mitmevalentne tähendab ka nagu keemiaski võimet siduda teisi elemente ja näiteks kolmandaks elemendiks, mida ka Jeremija nutulaulud on, on seotud, on kolm lauset budistlikust sakraaltekstis saada, mis annab ka sellise üldistusjõu ja, ja tähendab, kui me nüüd hakkame vaatama kasvõi seda ideestiku tekstist lähtuvalt, siis me näeme, kuidas heebrea alfabeetilises seguneb Jeremija nutulauludega ja sealt ühesõnaga avaneb nagu hoopis budistlik sakraalmaal. Väga palju seoseid ja muusikas endas on ka see mitmevalentsus teist olemas, sellepärast et Eesti justkui märkamatult Atonaalset kõlakompleksid asenduvad tonaalseta kompleksite kasiivsele, tonaalsetab kompleksid, aga mis kõlavad väga huvitavalt ja jälle väga palju selliseid tõlgendusvälju tekkimas. Ja muidugi tahaks juhtida tähelepanu sellele, et Toivo Tulevi lamentatsioonid kestsid tund ja veerand. Et kui me nüüd hakkame mõtlema, kui palju meil on eesti muusikas eriti, ütleme, eesti uuemas muusikas kirjutatud üldse enam kui tund kestvaid suurvorme siis põhimõtteliselt Näppudega läbi mängude lavamuse peatame välja ooperižanri. Et tegelikult siin on sõnum Toivo Tulevi teoses seda enam tähendusrikas. Millisel mängu tehnilisel tasemel oli see esitus, milliste taset nõuab, tähendab, milline mõtteline mitme valintsus nii teksti kui muusika tähenduses ja samas selline iga täiesti majesteetlik suurvorm. Ja kui siin sale ütles, et seda muusikat on on natuke raske kuulata, siis ma olen sellega absoluutselt nõus. Aga minul isiklikult ei tekkinud kordagi ei väsimuse, tüdimus ega millegi ootuse moment, kui siis võib-olla see võib puudutada nii esitus kui teost ennast või mingi väike kontrasti momendil. Sul oli vastav häälestus ilmselt sisemuses ja ma tahan ka lisada, et minu jaoks ei olnud see seos absoluutselt, kui mul oli kahju, kui see lõppes, aga lihtsalt nagu kuuldes erinevate inimeste arvamusi, siis ma tajusin seda, et selle muusikale ligipääsemiseks peab inimesel olema vastav vaimuseisund. Ja see on niisugune millimeetrite mäng, ütleme, energeetilisel maastikul, kui seda ei ole, siis ilmselt, et inimene ei haaku selle energeetilise jõuga, mis seda teost kannab. Ta ei saa sellega kontakti ja ta nagu kukub ära selle energia leveli peal. Ja, ja ma pean samuti ütlema, et ma olin hämmastunud. Ma pärast vaatasin kella, et see teos tõesti nii kaua kestis. Ja mul oli väga kahju. Kas ma pean muidugi ütlema, et inglise keel, see teksti sissetulek tegelikult natukene kõlaliselt muutis seda pikka minemist ja iseenesest see inglisekeelse tekstist tulenev niisugune kõlapildi muutus, oli võib-olla üksainus küsitavusi, mine Jaksudest teoses. Ma millegipärast arvan, et see kõlaline muutus oli helineva taotlus. Toivo Tulevi teos oli pikalt valminud ja juba kolm aastat varem, aga need järgmised suurvormid olid kõik festivali tellimusteosed. Mis mulje jäi nendest? Meil on nii palju erinevaid intensiivseid mundsed elamusi praegu selja taga, et niisugust, ühest vastust on sellele raske anda, see ilmselt settib nädalate jooksul välja. Aga isiklikult pean ütlema, et mulle läksid kõige rohkem korda just need teosed, mis vahendasid teatud selged, muusikaliselt väljendusrikkalt esile toodud hinge või vaimuseisundit tänu väga tugevale kompositsioonitehnikale ja loomulikult, mis, mis nende teoste taga. Ma peangi ütlema, et Toivo Tulevi Lomentatsioonide kõrval kõige sügavama elamuse jättis mulle Märt-Matis Lille põhjanaela paine mida on, ongi tegelikult raske nagu sõnadesse nii kiiresti püüda, aga mis on niisuguse ürgse elutunnetuse allikale minek, mürgijuure juurde minek ja mis orkestris laotub siis pime Joikumise ümber välja? Vähehaaval, samm-sammult saab kuuldavaks-nähtavaks ürgelementide jõud. See on niisugune väga sügavasse teadvuse kihtidesse minek, algelementidest minek. Ja see on samuti teos, kus, kus tegelikult nagu lähed ära sellest linaarsest ajast ja tegelikult teose lõppedes pigem ei tahagi midagi öelda, vaid tahad selles vaikuses edasi kuulda seda muusikat, et mida siis Märt-Matis Lill koos vimmega kuuldavale tõi ja Vanemuise orkester. Jah no siin on üks üsna oluline moment sellesama Märt-Matis Lille põhjanale paine ettekande puhul mulle tundus, et Kanda ajal osa muusikast sünniks nagu kohapeal, ma pean silmas, seda viime joigumist ja et mitte kõik ei ole ütleme, kaheksandiknoodi täpsusega ette kirjutatud. Ja ma igaks juhuks pärast kontsert, ma veel küsisin heliloojalt, et kuivõrd on selles muusikas ka kohapeal joigumist ja Märt-Matis Lill igatahes ütles, et palju rohkem sünnib kohapeal, kui võiks arvata, et ega sina selline täiesti kirjeldamatu koha peal sündiva muusika Fektvel juures. Jah, Märt-Matis Lille teos oli päris eepiline ka juba oma pikkuselt ligi 35 minutit ja selles sisalduv sõnum on väga tugev. Ma mainiks ka, et Liis Viira teos on minu jaoks suurepäevaste külavärvidega väga selgelt, et ka ja kuna tema saatetekstis oli galatsik kirjas, siis ma jäin mõtlema, kuidas sealt seost leida ja ühes hobue ta muu on soolus. Ma tundsin siis, et äkki seal on mingisugune tantsige Vansas orkestri kontserdi mulje sees, selline seostus minu jaoks, tekkis. No see on muidugi iga kuulaja isiklike valikuvõimalus, kuivõrd kuulaja viitsib süüvida nendesse tekstidesse, mis helilooja kirjutab justkui Tartus või vabandus kirjale oma oopusele, aga mina lugesin Liis Viira sellise ka poeetiliselt sõnastatud teksti läbi, aga tõtt-öelda mulle see teos meeldis ilmasele tekstita ka ja mina vajan mingit Laitsigi ja külmunud jääd ja suitsevad sauna nagu taga, tähendab minu jaoks on muusikanähtus, mis peab ise kõnetama ja Elismi raadios kahtlemata. Absoluutselt nõus Liis Viira teoses vaikus selgelt tuli nagu kaks niisugust kõlamaailma kõige eredamalt esile fantastiliste kõlavärvidega edasi antud niisugune kristalne tähine kõla ja sellele sisu, nagu kontrastiks kuulsin mina niisugust planeetide trajektoorid, vääramatut liikumist ja mul tulid selle teose kestel silme ette Johannes Kepleri platooniline universumi mudel, mis teatavasti koosneb üksteise sisse asetatud Platoni kehadest, mis väljendavad planeetide trajektooride liikumise seaduspärasusi. Nii et ma kuulsin sealt välja nagu niisugust kahte alget, mida siis teose vältel omavahel dialoogi pandi ja see arendus oli, oli väga huvitav ja Liis Viira puhul mulle alati väga sümpaatne on tema niisugune väga selge kujundlik mõtlemine väga mitme aspekti alt. Huvitav arendus ja karta on, et tegelikult selles teoses vist ei tulnud nüüd esiettekandel päris kõik nüansid välja. Mul mul jäi niisugune mulje. Nii et igal juhul ma väga ootan selle teose järgmiste ettekanne. Sa kasutasid sõna arendusse, mul on niisugune mulje jäänud, et viimasel ajal on üha populaarsemaks muutunud selline kompositsiooni viis mis asub nagu sellisest dramaturgilistel alustas rajatud arengukaarest nagu kõrvale, no ütleme, Märt-Matis Lille teos põhjana paina nagu musternäide, kus arendus üldse ei ole ainult süvenemine, minek süvitsi ühesõnaga seisundi kui selline meditatiivsuse seis ürgses kontekstis. Matis lilleorkestripartiis siiski noh, see on terminite küsimus, aga selle ürgse tyhja nii-öelda välja komponeerimine või selle lahti rulluda laskmine, et selles on ka oma arenguloogika, et loomulikult lilleteoses olid niisugused lained erinevatesse kihtidesse minekud. Ka ma ei nagu ei tahaks öelda, et see nagu täiesti välistab arengu, et, et see on nagu omalaadi areng mitte ütleme traditsioonilises mõttes, mida me pidasingi Evolutsioonilise arenguloogikat silmas, mis paistab, et 21. sajandil kaotab üha enam sellist adekvaatsust ja kasutus. Margo Kõlar läbi varjude aru Varbaga kõlari selline loominguline käekiri on minu jaoks väga sümpaatselt kummaline. Ma ei ole enda jaoks nagu pidanud võib-olla oluliseks, väga täpselt taastada, millesse kummalisus seisneb, aga nii palju ma võiksin öelda, et kui eelmise sajandi alguses oli kunstis selline nähtus nagu naivism siis mingeid paralleele võiks tõmmata ka praeguse Margo kõlari kujundliku mõtlemise ja selle helikeele vahel, mida kuulda sai. Kahtlemata on Markko kõlari läbi varjude oru kus ettekandes on kaks pois sopranite kooria sümfooniaorkester. Antud juhul oli tegemist rahvusooperis Estonia Sümfooniaorkestriga. Tähendab, see on suurvorm, millel ei ole minu jaoks selgelt väljenduv suurvormi ambitsiooni. Kui ma ütlen, et selle muusika kohta, et see on meelelahutusmuusika, siis ei tohiks keegi selle peale solvuda, sest see on heas mõttes meelelahutusmuusika. Tähendab, mina lahutasin oma meelt väga hea meelega selle muusikaga ja ma kuulasin seda saalis igatahes mõnuga ja mõne koha peal, kui Kaksub küülikupoiss sopranit, laulsid oma partiid, siis maga, muigasin heast meelest, et see oli kõik nii tore ja nii naiivne, aga samas muidugi on siin ka siiski tunda ka sellist natukene süklomand ambitsiooni. Ma pööran tähelepanu orelirollile selles teoses, tähendab minu jaoks oli oreli kõla, mis oli eraldi välja toodud ja punase liikuna kord meenutas koraalilaadset korda orgaanumi laadset liikumist, tähendab kõlaliselt muutus orel minu jaoks nagu ikooniks. See on nüüd see momente, mis muidugi igasuguses meelelahutus jääb nagu kõrvale ja teine moment oli võib-olla selles, et kuskil lõpupoole hakkasin kuulmaski sellist väljendusviisist kombinatsiooni neoimpressionismi ist koolid pidid. Selliseid neobarokksituatsioonis on väga huvitav kombinatsioon kõlaliselt. Ma lisaks siia juurde, et, et minu jaoks oli mango küllaltki teos mõnevõrra kaleidoskoopiline. Ja kui meil juba läks jutt õutluste peale, siis mina tundsin seal viivastumas, osalesime jändlikud faktuurid ja natukene ausilikust. Ja loomulikult keskaegne faktooja küla kasutus olid siis aga keskmes, mis on ka arusaadav, kuna küla ka juhatab sedalaadi muusikat esitavat ansamblit. Me ei ole rääkinud veel Tõnis Kaumanni teosest kolm saba. Me kahte oleme kuulanud ja lihtsalt tahan nagu väljendada oma vaimustust, et meil on Eesti süvamuusikas nisugune lõuapoolik kes paneb ka meile niisukese huvitava peegli silme ette, milles on ka niisugust montypythonlik huumorit. Ja ka need tekstid on nagu mitmekihilised ja väga irooniliselt, nii et see niisugune tõeliselt irooniline aktsent. Ta lisas väga palju sellele festivalile. Minu meelest on väga tõsine mees ja need teemad, mida ta tõstatab. Me võime seda vaadata küll läbi huumori tõstma, aga minu meelest ta tõstab väga ajastule vajalikud teemad. Ja ta paneb nad ootamatusse rakurssi ja nendel nii tekstidel kui teost enam väga mitu kihti. Jah, ja siis ka tema käsitlus, ma ütleks, peadved, meisterlik. No tähendab, kui ma kuulen sellist sõnakombinatsiooni nagu sa saaled, süvamuusikas lõuapoolik, siis see juba iseenesest kõlab väga värskendavalt, sellepärast et ei ole eriti tähtis olla kogu aeg tõsine ja Tõnis Kauman oma karakteripaladega tuletab seda meile lihtsalt meelde. Elektroakustiline teospitriinlandoli festivali tellimust Tatjana Kozlova alt ja selle võiks öelda etendus toimus Kanuti Gildi saalis. Mis mõtted ja tunded teil tekkisid seal olles pikalt elanud Viinis külastanud igal aastal moodsa muusika festivali piin, modern, olen ma kuulanud tosinate kaupa ära niisugusi, audiovisuaalseid või võib ka öelda intermediaalseid teoseid kuna see on olnud nagu sealmail lausa trend. Me peame ütlema, et selle taustal väga stiilipuhas väga hea tervik sest visuaalse ja muusika kokku paneb, kui on väga peen kunst, see on nii habras jää, kust, kust võib väga lihtsalt nagu läbi kukkuda. Ja Tatjana Kozlova ja Tarvo Hanno Varres koostöö Loema tõesti õnnestunuks. Neil oli niisugune väga hea kompositsiooniline lahendus, et teose alustas muusika ja lõpetas muusika ja visuaal oli ainult keskel, niiet et tegelikult see oli päris piisav annust visuaali sinna muusika juurde ja muusika ja visuaalse kontrapunktis tekkis niisugusi, huvitavaid intrigeerivaid, vastuolusid. Visuaal algab niisuguste liikumatute piltidega nii-öelda mittekohtadest, niisugustest kõledatest kaasaja tsivilisatsiooni vaheruumidest, nagu on Paksalit trepikojad, niisukesed isikupäratud ja kõledad ja külmad ruumid. Ja sellele siis vastandus, kus loova muusika väga nüansitundlik väga palju soojust oli selles muusikas väga fantaasiarikas mis pani mõtlema just just nagu selles kontekstis, kuidas tegelikult kõike seda kõledust ja, ja külma, mis paraku kaasaegse tsivilisatsiooniga kaasa toob, on võimalik tegelikult seestpoolt hingestada ja mõtestada. Visuaali teine osa oli juba siis liikuv üks näitleja, kes siis oli ootamas vaksalis ja, ja seal muusika nagu sulas paremini pildiga ja seal oli väga peenelt, isegi ripsmevääratused olid muusikasse kirjutatud. Nii et, et see keskmine osa oli väga huvitav, väga intrigeeriv omast küljest ja tekkis ka niisugune institutsioon, et tegelikult, et kogu meie elu on siin niisugune Pitruinland. Eriti kui teose algus oli niisugune väga väljendusrikas. Kas tulek astraalmaailmast ütleksin ma esimene osa ja viimane osa, kus siis ka lisandus viis muusikut erinevatel instrumentidel, sealt rullus lahti järjest tiheneb niisugune loodusstiihia elik areng ja vaibus ja see oli nii tugev meditatsioon, mis jättis väga-väga sügava mulje. Jah, sündmus kui selline oli väga terviklik ja mõjus ja mulle just meeldis, et see algas vaikusest ja õppes väga dramaatilised muusikat ka oli minu jaoks väga mõjuv siis pildi ise keele puhul ma siiski oponeeriks, et minul ilmselt on siis hoopis teistsugused esteetilised ettekujutus või taotlused. Et minu jaoks pildikeel ja muusikaline keel ei läinud kokku ja tekkis mitmeid küsitavusi ja mind ausalt öeldes veidiga segased oli ära tunda, et tegemist oli balti jaamaga ja seal oleksin ma soovinud võib-olla, et ma seda ei tunneks. No mind, Balti jaam küll ei seganud. Et põhimõtteliselt kas me võtame New Yorgi metroo või võtame balti jaama, noh ühesõnaga põhimõtteliselt idee on ju sama ja mind just nimelt intrigeeriv teatav vastuolu, mis oli selle esimese videoosa ja muusika vahel just just see nagu ärgitas tegelikult see tekitas mingi sisemise dünaamika ja ka niuksed, konfliktseid momendid, võib-olla isegi Jah, ma nõustun kahtlemata ja see on ka kunstiteose eesmärk, et tulebki ette selliseid konflikte. Ja siis inimesed tajuvad seda erinevalt ja loomulikult mõte jääb samaks, kui me balti jaama ja siis mu joogi mõnda suurt jaama võtame kui jaamana, aga ma ütleks, tsentrum Station joogis on ikka 104 betooniga ja neid on hoopis teised mõõtmed. Aga see, et ma balti jaama aga tundsin, võib-olla on isiklik, aga samas see on ka seotud pildikeele lähenemisviisiga, kus minu meelest oleks just sellisele muusikale paremini sobinud kokku sama tasandi abstraktsem redigeerimis vahepeal ka oli, et siis kui näidati ainult seinu, kus olid pikem faktuurid, tekstuurid oluliselt, siis see jälle mind kõnetas. Tegelikult see balti jaama trööstitus võimendas selle pildi sõnumit minu jaoks, sellepärast et kui oleks tundmatu Pariisi või mistahes Amsterdami Metro sisse, neid nii lähedalt ei puudutaks, aga see trööstitus, see nõukogude ajalugu, see tegelikult oli väga tugev Värv selles teoses. Rongijaamast on need paras siirduda lennusadamasse. Kuidas mõjus sealne kontsert? Väga ekstravagantne keskkond? Väga omapärane jutumärkides või ilma jutumärkideta akustika. Et iseenesest oli täiesti niisugune ainulaadne kogemus kuulda orkestrit niisuguse akustikaga, kes ei tunne, et see kõik nagu toimuks vee all kusjuures lennusadama alumine ekspositsioon tegelikult kujutabki veealust maailma ja Mozarti muusikat, eks ole, me tunneme kõiki neid noote ja me teame, kuhu tuleb nagu kuuldepildis lisada midagi siis ütleme kaasaegse muusika puhul iga teose puhul, mida me ei tunne, on meil seda nagu raske teha ja seetõttu läks osadest teostest kahtlemata mingeid peeneid nüansse kaduma. Iseenesest kontserdi ülesehitus oli, oli väga vaimukas, kas, et Mozarti osade vahele esimese osaga redentsist kasvas välja siis Monica Mattiiseni kompositsioon ja sealt edasi järgmised. Ja kõik läks Ataca, et see oli väga võluv kompositsioon. Ja peab ütlema, et selles väga eripärases akustikas kas kõige paremini pääseski mõjule Monica Mattiiseni kompositsioon, mis kasutas kõige paremini ära selle keskkonna ja selle akustika eripärasid. Ja muidugi eelkõige tänu Marius Petersoni väga võimsale impravisatoorsele esinemisele. Selles teoses on siis kasutatud Hasso Krulli meetriodemeetorist pärit kvaasi teksti klaasisõnadejada ja see dramaatiline sisemonoloog, mida mängis välja Marius Peterson, see oli väljendust tihedam kui mistahes tekst seal oli nagu niisugust ürgset karjet ja, ja niisugust dramaatikat sees, et see oli väga mõjus, oli kahtlemata selle õhtu õhtu nael ja samas ikkagi ka see Mozart niisuguses veealuses maast, kus oli, oli ka väga ekstravagantne, huvitav kuulata. Ja sellel kontserdil oli siis kaastage juba viies orkester. Pärnu linnaorkester Kaido Roose juhatas kas nüüd sellel festivalil kuuldu põhjal ja mitte ainult täheldati mingeid selliseid suundi või tendentse meie praeguses heliloomingus. Olles kuulnud ka eelmist Eesti muusika päevade festivali varasemaid kahjuks mitte siis on väga selgelt tajuda, et see kriitika, mis eelmiste Eesti muusika päevade aadressil õlased niivõrd vähe oli, nagu suuremaid teoseid seda väga tõsiselt võetud ja see suurvormi kontseptsioon, mis on kavandatud ja ellu viidud, et see on tõeliselt vägev praeguses ajastus, kus tegelikult pikka suurt kandvat ja sügavuti minevat mõtet ju ei hinnata ühiskondlikul. Nii et selles mõttes on see nisugune revolutsiooniline kontseptsioon ja sooviks ainult, et jätkuks meeskonnal sihikindlust, minna süvitsi ja arendada edasi niisugust kontrapunkti ühiskonnale. Ma olen sinuga absoluutselt nõus, sale, aga siin on üks väikene oht kerkimas, mida ma näiteks eelmiste aastate muusikapäevade raames nii tugevalt ei toimunud nagu seekord. Nimelt Need, suured sümfooniakontserdid olid kahetsusväärselt väikese publikuga. Ja see on nüüd küsimus, millega tuleb ajutrustil hakata tõsiselt tegelema. Sellepärast selliste jõududega sellised teosed ja kui saalis on enam-vähem sama palju inimesi kui orkestrantide lavale siiski rohkem on olnud. No ma olen nõuded pähe kahe kontserdi põhjal üks on see, kus rahvusooperis Estonia orkester mängis ja teine buss esines Vanemuise orkester, Paul Mägi ka. Ma ei arva, et süvitsi minemises tekib see oht, mis peletab publiku eemale. Ma arvan, et põhimõtteliselt igat asja, kas jutumärkides või mitte jutumärkides müüa, aga see eeldab väga tõsist eeltööd, see eeldab reklaami absoluutselt kõikides kanalites ja pikaaegsed ettevalmistust. Sellepärast et ma usun, et enamus meie kultuuritundlikel Tal on tekkinud oma selline märgsüsteeme, kui kõlavad seniseid nimede, no ütleme, nagu Pärt, Tüür või tormis. Tähendab, need on ikoonid, sinna tuleb igal juhul kohale minna, eks ole, sõltumata sellest, kas kõlab üks teos või teine teos. Aga noh, et see muusikapilt on ju meil palju laiem. Mingil momendil selle publiku saali kutsumis ütled meelitamisega, kutsumisel jätab minu arvates praegu natukene soovida. Me peame arvestama ka muidugi seda, kui väike on see meeskond ja millised on neil võimalused, aga kahtlemata nii huvitavaid kontserte peaks viima palju rohkemate inimesteni. Võib-olla tasuks ka kaaluda seda, et kolm õhtut järjest sümfooniakontsert d külastada on vähestel, võimalik, et see kontsentreeritud on küll ühest küljest väga huvitav, aga teisest küljest on raske kolmel järjestikusel õhtul saada Tallinnas sümfooniakontserdile täismaja, et võib-olla siis festivali peale paremini ära jagada need, et noh, lihtsalt inimestel ei ole ka vastuvõtuvõimet igapäevase töö kõrval võib olla kolmel õhtul sümfooniakontserti kuulata. Et hakata kokku võtma meie jutuajamist, siis millised võiksid olla need värsked ja uued suunad, et festival edasi areneks. Et see inspireeriks rohkem heliloojaid ja tooks saalidesse ka arvulisemalt publiku? No väga paljud on juba räägitud, oluline on nagu tajuda kindlasti seda, millised on arengud vaimses maailmas, millised on ühiskonna tasandil mingisugused konfliktid, arengud tähendab nii nagu kogu loomingus tuleb olla avali ja tajuda seda, millest on mõtet kõnelda, mida kirjutada, luua ja seda kindlasti meeskond on, on selle festivali näol teinud ja ainult soovida jõudu, avatust, loomingulisust ja loomulikult piisavalt finantsvahendeid. Et üldse oleks võimalik tellida headelt eesti heliloojatelt uusi lugusid. Festivali läbivaks selliseks huvitavaks jooneks, mida kindlasti tasub jätkata, on inimhäälekasutus mis oli mitmele kontserdile mitme helilooja loomingus kas impumida doosed või eksperimentaalselt kasutuses, et seal võib terve rida nimesid nimetada, alustades Mariana liigist ja lõpetatud, siis nad matis, millega see on selline joon, mis mulle väga meeldis, mida kindlasti saab jätkata ja tuleb julgustada kihutada häälele vägagi omapäevases võtmes. Siis üldised tõepoolest festival, nii palju, kui me seda täna saame juba kokku võtta, on õnnestunud sumovorm omaette ja rohkem isegi hiljuti käekirja kohta ei ütleks aga see, et kirjutatakse sõnu vestlikud, naturalistlikud, jutumärkides, see on üldised eesti Heilivatele omane. Ja see mulle samuti meeldib ja ka sellest saab heliloojad julgustada. Ja kui hilinevad tabavad ära meie ajastu vaimu ja seda, mida see meie ajastu vajab, siis see ongi kõige parem, kui see on ühes kimbus ühel festivalil esitletud üks kord aastas kevadel. Noh, neid teemasid ilmselt saab ka edaspidi Eesti muusika päevadel nagu määratleda, noh see aasta oli suurvorm, järgmine aasta võiks olla koor ja orkester näiteks või kantaat ja polüfoonia siin annab mängida, aga ükskõik kuidas neid teemasid määratleda edaspidi võiks püsida selles väljakujunenud nišis nagu praegu, nagu on, nimetame seda siis kas postmodernismi või ükskõik mis, mis leibadega, peaasi et see festivali muutuks liiga laialivalguv aks. Muidugi ei ole midagi selle vastu, kui mõned teosed kõlavad nii-öelda intermediaalses või internetist lineaarses väljenduses, audiovisuaalsete kompositsioonis, noh kui te näiteks seda teemaks võtta, ilmselt poleks eraldi vist mõtekas, sellepärast siis võiks tekkida mingi dubleerumine, kas, ütleme seal Tallinn Music Weeki või ühesõnaga KUMU laadsete üritustega, need, kui hoida seda välja kujunenud nišši, selle piire, avardada ta sealt üle valgumata, siis siis ma usun, et see jätkusuutlikkus kestab veel kord. Videos rääkisime tänavustest Eesti muusika päevadest süvenesime suur vormidesse nagu tänavune festivalilgi. Rääkisime ka kammermuusikast ja heliloomingu õpilaste kontsertidest, aga seda saate kuulata heligaja veebiversioonist. Jõudsime tõdemuseni, et ülesehituse poolest mõjus kogu festival toredas seitsmeosalise suurvormina mida väärtustasid meie parimate kollektiivide esinemised. Edaspidiseks sky soovivad meie eksperdid süvitsi minekut avastada just ja loomingulisust ja ehk rohkem ka publiku vastuvõtuvõime arvestamist. Vestlusringis olid muusikateadlased Saale kareda Igor Karsnek ja Gerhard Lock. Festivali finaalist tuleb juttu aga juba järgmises helikajas. Helga ja muusikauudised maailmast muusikauudised. BBC Music mägesin jagas hiljuti Londonis iga-aastaseid preemiaid. Aasta parima salvestuse auhinna pälvis Ameerika tšellist Alyssa Viljar Stein deka plaadimärgi all välja antud debüütkontsertsalvestusega, kus ta esitas Berliini riigi kapelliga Edward Elgari ja Eliot Caateri tšellokontserdid dirigendiks Daniel paarelm toim. Ja see on esimene kord, mil Maren Paymon Elgari tšellokontserti salvestanud pärast Shaklind Freega salvestatud plaate. Žürii tegi oma valiku kokku enam kui 1500 plaadi hulgast. Auhindu pälvisid Benjamin Britteni teoste salvestused. Näiteks ooperipreemia võitjaks oli Britteni ooper Pieter Craims, mis toodi lavale ALDE proo rannas möödunud suvel helilooja 100. sünniaastapäeva puhul. Kooride kategoorias sai preemiaga Brittany sõjareekviem, mis salvestati poolmek hõishi juhatusel Inglismaa ja Poola muusikute ühisjõul. Instrumentaalmuusikat ka preemia pälvis barokkviiuldaja Reitsel Bootšer ja vokaalmuusikapreemia sai tenor Jonas Kaufmann. Ricardo Shay teenis Johannes Brahmsi muusikalisi, see-eest koske Vanthosi orkestriga, orkestrimuusikapreemia ja uustulnuk. Ka tiitli ja auhinna sai pianist Igor Levik, kelle esituses tõsteti esile Ludwig van Beethoveni klaverisonaate esiettekande auhinna pälvis aga George Benjamini. Uus ooper nimega võtmine on skin ja lõpliku otsuse langetamisel oli BBC muusika mägesini preemiate hääletamisel oma osa ka muusikahuvilistel, kes said oma eelistustest anda onlain-hääletuse teel teada. Londonis toimub 21.-st aprillist 26. aprillini. Uus hakkab Bella koorikonkurss, mille algatajad on piida Phillips ja kollektiivne tallis Scalars. Konkursson laodotšand häbeneri mälestuseks ja konkursile on end kirja pannud juba mitmed koorid, sealhulgas ka eesti koor Woodžess musikaales. Koorid peavad esitama valiku renessansiaegseid teoseid, samuti John häveneri loomingut ja nüüdisteoseid. Jonathan Haavia Howard skem Dani sulest. Uue koorikonkursi žürii esimeheks ambida Phillips konkursi finaalis, jaga preemiaid John Flannery abikaasa. Ka tänavu aastal anti välja Birgit Nilsson. Preemia ja selle pälvisid Viini Filharmoonikute. Esmakordselt pälvis Nilsson preemia orkester. Siiani on saanud selle siiski solistid ja dirigendid preemia määrata tiivini Filharmoonikute-le suure panuse eest klassikalise muusika edendamisel. Auhinna suuruseks on miljon dollarit ja preemia on oma nime saanud mõista Kerootsi soprani Birgit Nilsson järgi. Rahalises mõttes üks suurimaid autasusid klassikalise muusika valdkonnas. Tunnustatud lauljanna Birgit Nilsson nimelise preemia sai esmakordselt, et aastal 2009 plassidodomingo preemiat antaksegi välja silmapaistvatele kontsert ja ooperilauljatele dirigentidelt ooperiteatritele. Birgit Nilsson lahkus meie seast 97 aastaselt aastal 2005, aga mõte endanimelisest preemiast, kus lauljanna meeles juba pikki aastaid ja teatakse rääkida, et juba aastaid enne oma surma oli ta välja valinud umbes kümmekond muusikut, kellele ta soovis, et temanimeline preemia peale tema surma osaks saaks. Ja veel preemia uudiseid. Hiljuti anti välja ka rahvusvaheliselt peaauhinnad ja Diannatavam rahu ja Stewart Shelton võitsid vastavalt parima nais- ja meeslaulja preemiad. Tamra pidas seda väga suureks tunnustuseks ja tenor Stewart skelt. On lisas, et nimetatud preemia annab kinnitust sellest, et ooper ei ole tänapäeva lavadel ja ühiskonnas siiski veel väljasurev kunst. Austraalia dirigent Simon Jang kavatseb peale kümneaastast ametisolekut loobuda Hamburgi Filharmoonikute peadirigendi ametist. Jiang ütleb naljatades, et 10 aastat on ta valinud Hamburgi linnainimestele muusikat. Nüüd on nende endi kord valida. Uus. Orkestri juht. Simon Jang on Hamburgis peadirigendi ametis veel viimase hooaja. Halle ooperimaja juht Aksel Köler aga teatas oma tagasiastumisest, sest ooperimaja eelarvet kärbiti kolme miljoni euro võrra ja talle tehti kohustuseks koondada pärimajast 113 inimest. Aksel Köleri sõnul ei ole sedasi aga tööd võimalik tulevikus jätkata. Sülgaja. Eelmisel reedel, neljandal aprillil toimus Tartus Vanemuise teatris Eduard Tubin Peri Reigi õpetaja esietendus. Aino Kallase samanimelise lühiromaanile tuginev ooper jõudis Eestis lavale nüüd kolmandat korda. Kerri Kotta. Mis mulje jäi nüüd sellest väljaandest esietenduselt? Üldiselt võib öelda, et üsna positiivne mulje, kui võib-olla kõigepealt rääkida lavastusest, siis tegemist oli üsna võiks öelda isegi sellise täpse ja muusika nagu dramaturgiat üsna hoolikalt järgiva lavastusega. Üldpilt oli võib-olla traditsiooniline, kui nii-öelda visuaalses plaanis seda asja vaadata, aga sisaldas ka mõningaid üsna värskena mõjuvaid lahendusi, näiteks seal lavaruumi ümberkorraldamine, selle nii-öelda aktsentide muutumine kasutades selleks just näiteks koori, mis siis võimaldas tegelastevahelisi suhteid ka kuidagi visuaalselt esile tuua. Et sellised nii-öelda sümbolistlikud elemendid selles muidu üsna realistlik kult mõjuvas lavastuses olid, olid nagu päris värskendavad ja üsna orgaaniliselt sobitusid sinna lavastaja Roman Baskini ja mulle tundub, et selline sõna lavastajad, taust on sellele lavastusele päris hästi mõjunud. Teatavasti erinevalt võib-olla Barbara von Tiesenhausen, Estan Reigi õpetaja Tubinal üsna kammerlik isegi lühikene, väga selline nappide vahenditega tegelikult tehtud ooper. Ja nüüd, et kui tuleb, siis selline lavastaja, kelle võib olla põhiampluaa, on pigem sõnateater. Mulle tundub, et sa selles ooperis toimis päris hästi, sellepärast et tõesti selles ooperis puuduvad väga pikad arendatud numbrid. Väga paljud olulised asjad on antud lühikeste, väga nappide repliikidega ja siin selline sõnateatrile omane lavastuslik lähenemine, näis nagu töötavad väga hästi, nii et jäätis igas mõttes nagu sümpaatse mulje ja aitas ilmselt ta peategelastel selliseid kirkamaid kujusid luua. Mul on tunne, et aitas küll jah, et lavastus kindlasti oli üsna selline artiste toetada tuttav, et siin noh, võib ka rääkida kunstniku tööst, eks ole, näib, et tõstil artist ei asetatud laval ebamugavasse situatsioonidesse ja ja tundub, et nad ei pidanud kuidagi minema endaga vastuollu selleks, et neid rolle lahendada ja seetõttu võib muidugi öelda jah, et rollid olid ka üsna hästi õnnestunud. Kõikidel peategelasi on seal kolm ja siin on siis tõesti kolm tegelast, kes tõesti moodustasid ka ansambli noh, väga hea terviku peategelast, siis Paavali Lemmdeeliust laulis Jassi Zahharov. Minu meelest on see üldse Jassi Zahharovi viimase aja üks sellistest parematest rollidest, et tundub, et siin praegu siis selle Paavalilempeliusesse isiksuse tüüpe, see karakter, keda ta pidi kehastama, et see väga hästi nagu, nagu vist haakus Jassi Zahharovi enda sellise artistliku tüübina ka. Et ta oli nagu igas mõttes usutav ja mitte ainult nagu lavakujuna usutav, vaid ka muusikaliselt tugev jätab, lembelise roll on ikkagi üks ulatuslikumaid ka muusikaliselt seal ja, ja ta tõesti kandis selle selle nagu väga hästi välja ja täiesti võrdväärse partnerina muidugi tema naist Katariina Vicenit kehastav Karmen Puis oli samuti väga hea ja väga-väga veenev. Kui rääkida kolmandast Jonas Kemp osatäitjast Matti turist siis lokaalses mõttes, ma arvan, et siin on, on raske midagi ette heita, see oli samuti väga tugev roll ja, ja väga veenvalt, et tehtud mis siin võib-olla natukene mõtlema pani, ma isegi ei ütleks, et häiris, vaid on jällegi see kempe roll on muusikalises mõttes võib-olla natukene vähem arendatud kui kahel eelpool nimetatud tegelasel juba helilooja enda poolt ja kuna see lavastus juba tegelikult muusikat niivõrd täpselt järgis ja ikkagi tegelastele anti nii-öelda laval tegevust, siis kui muusika seda nagu otseselt nõudis, et siis tundus natukene, et võib-olla koha võis Joonas kempe tegelaskuju jääda natukene skemaatiliseks või tundub, et seal mingisugused Need nüansid või mingisugune potentsiaal polnud päris nagu välja mängitud. Aga võib-olla ei saa siin ka otseselt nagu lavastust selles süüdistada, siin võib-olla natukene ka põhjus see, et võib-olla ka Mati Turi paažiga Se, Joonas kempe tegelaskuju kõige paremini hukkunud või, või noh, et mida me võib-olla ootaksime nagu Joonas lasteaialt, et Mati Turi, kes on täiesti ületamatu too võib-olla selliste iroonilist laadi või ka koomilist laadi, teinekord tegelaskujude kehastajana võib-olla siin sellise tenori ja esimese armastajana võib-olla natukene noh, ennast niivõrd ei suutnud nagu avada või realiseerida, aga ma ikkagi ütleksin, et muusikalises mõttes ei ole tõesti sellele midagi ette heita. Vokaalselt oli see, see kindlasti väga kõrgetasemeline. Vanemuise väikese teatri lava on veel väiksem kui Estonia teatris ja kui oli kooristseenid, siis tundus, et Vanemuise koor on hästi suur, sest lava oli rahvast täis ja ka seal oli toredaid karaktereid. Täiesti nii, ta oli jah, et üldse see lavastus tervikuna näis nagu päris hästi koos töötavate, et ei tekkinud selliseid loksusid, et ei olnud sellist nagu häirivat tasemevahet nagu mõnikord andmed, et sellised episoodilised osad näiteks Viiu Pirjo Püvi kehastuses või sauna on Merle silmade või, või siis Henn Reigo Tamme kehastuses ja veel veel teisigi andsid täitsa oma vanuse ja kindlasti ei langenud nagu lavastuse üldisest kontekstist kuidagi välja. Ja etendust dirigeeris Paul Mägi, kogu etendust dirigeerisid tõesti Paul Mägi, tundub, et selle teosega on päris palju tööd tehtud. Teatris 20. sajandi ooper ei ole üldreeglina ju kerge materjal orkestri jaoks, aga see kõlaline tulemus oli täiesti veenev, täiesti professionaalsel tasemel. Pillirühmad sulasid hästi kokku, samas tulid ka välja, nii et seda partituuri oli päris hästi diferentseeritud. Ma usun siin kindlasti tuleb ka tunnustada. Esiteks Paul Mägi teadmisi üldse selles muusikas et ta oli tõesti võtnud sellest orkestrist peaaegu vist parima. Nii et igal juhul tegemist on etendusega, mida soovitaksin kindlasti vaatama minna, kui selleks võimalus avaneb ja võimalusi ju teatavasti ei avane väga palju. Ta etendub veel ainult mõnel korral. Reigi õpetajat on tõesti Tartus võimalik näha vaid veel 25. aprillil. Aitäh kerguta sülgaja. Reedel, neljandal aprillil oli ettekandel Gustav Mahleri üheksas sümfoonia. Mängis Eesti riiklik sümfoonia, kester ja dirigendipuldis oli maestro Eri Klas. Igor Karsnek, milline mulje jäi selle võimsa teose ettekandest sellel õhtul? Alustuseks ma märgiksin ära seda informatsiooni, mis oli kavalehelt lugeda, nimelt et Eri Klas juhatas seda sümfooniat viimati 20 aastat tagasi, täpselt 20 aastat tagasi 994 ja huvitav on ka see, et, et selle kahe aastakümne jooksul on seda sümfooniat üldse kaks korda ette kantud. Millest ma juba rääkisin 20 aastat tagasi, maestro Eri Klas ja siis Nikolai Aleksejev aastal 2001. Need, see on iseenesest juba tähelepanu, väärne raamistik sellele sümfoonia ettekande. Nüüd mul on kiusatus õelda, Mahleri üheksas sümfoonia on erandiks sümfoonia, kuid tegelikult on ju kõik Mahleri sümfooniad erandlikud. Ja ütleme, antud juhul see üheksas sümfoonia oma erandikkuses väljendub kahes aspektis, nimelt suures plaanis on esimene ja neljas osa on aeglased ja teine ja kolmas osa mis on isid Mahlerile suht ebaharilik. Ja muidugi teine aspekt on see sümfoonia esimese osa vorm on ülimalt keeruline ja selle üle muusikateadlased on vaielnud ja arutlenud juba üle 100 aasta. Nüüd pole mitte vähetähtis, et Eri Klas, kes oma 70 viiendat juubelit see aasta tähistab, ta võttis ette sellise väga rasket füüsilist pingutust nõudma sümfoonia, sest neli osa Ko kestsid tund ja 20 ilma vaheajata. Ja see on muidugi ka füüsiliselt üsna raske koormus. Nüüd kui tuua välja selle üheksanda sümfoonia kõige olulisemad plusspunktid, siis oleksid ettekandes, et selleks muidugi neljast osast täiesti homogeensesse ja sidusa terviku loomine, kus tegelikult Eri Klasi kujundatud pingeväljad ei jäänud kuskil tühjade jära kõladega ega tähendab ei tekkinud ühtegi sellist momenti, mis oleks tundnud juhuslikku ja eelnevate dramaturgiliselt paika panemata. Nüüd need momendid, mille üle võiks ettekandes, et pisut mõtiskleda, puuduta tegelikult esimest osa, nagu ma ennist ütlesin, on esimene osa ülimalt keeruliseks vormiplaaniga ja Salotsionaatlikkuse momente. Rondo moment, et seal on selliseid episoode, mis võib-olla paigutuksid pigem nagu selliste fantaasialõikude alla ja sellest tervikut kokku panna on dirigendile muidugi suur väljakutse. Seda enam. Gustav Mahler, kes muidu oma sümfooniat, tempode ja karakteri määratlused ülimalt täpne ja ülimat pedantne on üheksanda sümfoonia. Esimese osa päisesse kirjutavad lihtsalt andante Komodo Jaago muudas, mis tähendab no põhimõtteliselt nagu mugavalt või sundimatult see ei ohusta justkui nagu mitte millekski ja nüüd tekibki küsimus ja ma usun, et ka eriklassil. Loomulikult tekkis see küsimus nagu igal teiselgi dirigendid, et kus on need prioriteedid muusikasse ja kus on need dramaturgiliselt pingesõlmed, millele kontsentreerida oma tähelepanu ja mis oleksid nagu ettekandesse prioriteedid? Ma olen tähiste nõus, kui ma pean möönma, et mina ei saanud päris hästi nendest prioriteetidest aru, see võib tõepoolest olla ka minu probleem. Kuid selles suhtes muidugi tekkis küsimus, mida Eri Klas pidas nagu kõige olulisemaks selle esimese osa dramaturgiliselt hüljes ehituses, minule ruut, vaata, see võib-olla ei ole minu probleem, kuid ma ei saanud päris hästi aru, aga küll ma sain ülejäänud osade Eri Klasi poolset tõdemus päris hästi aru. Ma arvan, vähemalt seda ja teine osa, mis Lenderi tempos noh, siin on maaler väga pedantselt tulnud välja, et, et see peab olema kohmakas ja mis tähendab siis ikka üsna toores või väga toores. Eri Klas dirigeeris suurepäraselt selle kerge kõverpeegli väikse Sarchilikkuse välja, siin polnud rohkem vaja, sest et päris groteskne see tuleb alles kolmandas osas. Ja see tuligi. Põhimõtteliselt see selline Scertso, no maime, vaata et ma oleks siiski plaadi pealt kuulnud nii kaasahaaravat ja sellist burlesksed. No siin on maaler isanud täpse määratluse Seba purudesk, see peab olema selline natuke üle võlli, aga samas Maller siia partituuri kirjutanud ka üsna palju polüfoonilise lõike ja, ja põhimõtteliselt need kaks alget nagu kokku panna erialasse sai muidugi sellega suurepäraselt. Kuulda nüüd Adaadio puhul minule Eri Klasi tõlgendus muidugi meeldis. Noh, see on põhimõtteliselt selline finaali sümfoonia tüüp esituses, kus finaali dramaturgia on juba nagu pikalt ettevalmistatud nende tõusudega ja põhimõtteliselt see partituur on väga tihe ja ma olin selle üle nagu sisemised rõõmused. Kõlase raskuse, maestro Eri Klas dirigeeris nagu maast lahti, et noh, et see ei saanudki päris lendu minna, sellepärast et tempo, onju ja noh, siin on jälle täpne retsept maakleri poolt ette antud. Seejärel ansam trükk Haltanud, mis tähendab väga aeglaselt ja tagasihoitud ja muidugi dirigendile alati vabadus omamoodi tõlgendada ka nii täpset retsepti ja et seda trükkaltanud, seda tagasihoitust oli natukene vähem kui Maleril võib-olla oli algselt mõeldud minu arust see tuli ettekandele ainult kasuks ja põhimõtteliselt selline raamistus tegi selle ettekande ühe teise suurepäraseks. Aitäh Igor kärsakas. Sülgaja saatele tegid kaastööd nelejevasteinfeld Kerri Kotta Saale kareda Igor Karsnek ja Gerhard Lock. Helimontaaži tegigi. Maadik toimetas Kersti Inno ja Päevakaja.