Tere, hea kuulaja, algab saade helikaja stuudios on toimetaja Liina Vainumetsa. Heligaja pikem arutlusteema koondab mõtteid muusikaloo arutelu päevalt seitsmendast märtsist Viljandi pärimusmuusika aidast kus küsiti, millist muusikalugu õpetame 21. sajandil. Saate järelkajad tulevad üheksandalt rahvusvaheliselt klassini festivalilt, mille muljeid jagab Saale Fischer ning eesti muusikast eesti uue muusika ettekandeid vaagib muusikakriitik Igor Karsnek. Kõne all on Erkki-Sven Tüüri ja Helena Tulve. Esi Galina Grigorjeva autoriplaat ning taas nelevastenfelt teeb ülevaate muusikasündmustest laias maailmas. Seitsmendal märtsil kogunes Viljandi pärimusmuusika aida väiksesse saali 70 muusikaajaloo õpetajat üle Eesti. Arutama teemal, millist muusikalugu õpetame 21. sajandil. Õpetajaid oli nii muusikakoolidest kui ka üldhariduskoolidest algavas heliga ja saatelõigus. Püüame vahendada mõnd küsimust ja aruteluteemat, mis esile kerkisid. Milline on tänapäeva muusikaõpilane, mida ja kuidas muusikaloo tunnis õpetada. Mõtteid jagavad arutelupäeva üks algatajaid, Viljandi muusikakooli õppealajuhataja Marko Mägi, Eesti rütmimuusika hariduse Liidu esimees Virgo sillamaa, muusikaakadeemia õppejõud Anu Kõlar, Viljandi muusikakooli muusikaõpetaja Maret Tomson ja kogu päeva modereerinud Muusikaakadeemia muusikateaduse osakonna juhataja Toomas Siitan, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonna õppejõud ja Viljandi muusikakooli õppealajuhataja Marko Mägi. Teie olite üks initsiaatoreid, kes kutsus kokku muusikaloo arutelupäeva, millist muusikaajalugu õpetama, ja 21. 100-l Islandil. Ja nagu siin kuulsime, siis idee tekkis juba oma kümmekond aastat tagasi. Rääkige palun, mis ajendas sellist arutelupäeva kokku kutsuma. Ajendas kaks aspekti, et ühest küljest muusikakoolid, muusikaloo, õpetajate selline nõutu olukord mida õpetada ja kuidas õpetada, nii nagu täna kolme esimesel loengupidaja jutust on välja tulnud, et küsimusi on palju rohkem kui vastuseid, õigemini vastuseid me tänaval üldse saanud, küll aga on väga-väga palju küsimusi õhku visatud, et tajudes, et neid küsimusi on nii palju, siis me mõtlesime kultuuriakadeemia muusikaosakonnaga, et peaks üle riigi kokku kutsuma asjast huvitatud inimesed. Millised küsimused enda jaoks kõige olulisemana olete välja noppinud? Minu jaoks isiklikult väga oluline küsimus just et milline on meil nüüd tänapäeval muusikalugu käsitledes osakaal erinevatel siis stiilidel just et mõeldes sihukse rahvuslikule muusikale just pärimusmuusika mõttes rahvuslikule, siis kogu popdžässmuusika, ehk siiski rütmimuusikavaldkond ja muidugi 1000 aastane klassikalise akadeemilise muusikavaldkond, et nende kolme suhe on ja balanss minu jaoks niisugune kõige põnevam teema. Milline on kaasaegne õpilane? Nagu siin täna onu kõlari annuse, mõlemad üksteisest sõltumatult selle teema tõid esile, et et tänapäeva õpilane on selline tegelane, kelle üle me peame üldse hakkame juurdlema, niuke ta siis on, et, et siin meile kuvati pilt ja küll punkarisoenguga ja siis ikkagi nutiseadme ka ainult tegevuses olevat niisugune tunne, nagu on seal alltekst oleks olnud, et noorus on nagu gaasi ja me peaksime nüüd kuidagi mingi seisukoha võtma, aga, aga tegelikult ju noorus on alati hukas olnud, et, et ta on lihtsalt tänavanoor on tõenäoliselt sama palju erinev eelmisest põlvkonnast üle-eelmisest, kui ta on varem olnud, aga, aga see ongi iga põlvkonna mure kogu aeg vist omal ajal siis jälle selle noore põlvkonna mõttemaailma enda jaoks, kes kuidagi selgitada ja et see põlvkondadevaheline, selline võitlus, vistonnigi igikestev asi. Millisena te ise kogete seda põlvkondadevahelist Vaher omaenda praktikast? Tänapäeva noorel ei ole, ühest maitsed on väga erinevad subkultuurid ja nad erinevad ei ole üldse enam ühe riigi piires, vaid vaid nagu Anu Kõlar ütles, et, et see mingisugune üks fänn kla või moodustada hoopis Eesti, Austraalia ja Jaapani noortest, et, et see võib olla globaalsus, on ka üks märksõna. Et ühesõnaga tänapäeva noored on märksa globaalsemad, kui oleme võib-olla meie ise õpetajate põlvkond, siis, Selliseid mõtteid ja kas arutelupäeva üks algatajaid Viljandi muusikakooli õppealajuhataja Marko Mägi küsimusi erinevatest muusikastiilidest muusikaõpetuses leidis kaasamõtlemist. Eesti rütmimuusika, hariduse Liidu esimees Virgo Sillamaa. Te tulite siia muusikaloo seminarile, palun rääkige, millised on teie kui rütmimuusika hariduse esindaja, ootused muusikaloo õpetamise tulevikule? No minu põhilised ootused on ilmselt just nimelt mitte selles, et lisanduks olemasolevale tavapärasele materjalile uut materjali, et me nimetame rohkem muusikuid, muusikaid, stiile, vaided muusikale õpetamine võiks mõtiskleda oma oma suunale, et mida me üritame selles kuulajas õpilases arendada, kas me üritame tema teadmisi suurendada või kas me üritame suunata seda muusikat kuulama, kas me üritame suunata teda kujundama isiklikku arvamust sellest muusikast ja kas see võiks olla oluline, et mina usun, et võiks olla oluline ja ma usun, et muusikale õpetamine võikski sinna suunda liikuda, sellisel juhul mõnes mõttes terav eristamine erinevate stiilide žanrite vahel ka ilmselt väheneb, sest selline intelligentne analüüsib kuulamine näebki nendest piiridest läbi seda muuta. Kõneles Eesti rütmimuusika, hariduse Liidu esimees Virgo Sillamaa. Oma ettekannetes muusikaloo õpetamise, eesmärkide ja viiside ning kaasaja laste üle arutlesid veel Anu Kõlar ja Maret Tomson, eesti muusika Käia teatriakadeemia õppejõud Anu Kõlar. Tänasel seminaril rääkisite sellise mõtte, et muusikaõpetajana on teie ülesanne näidata õpilastele, et see on sinu asi. Selgitage natukene seda mõtet. Minu meelest praegu on probleem selles, et sellesse nüüd 100 infokülluses, mis meid igaühte ümbritseb ja eriti noort inimest ümbritseb põle väga võimalik kõiki asju võtta oma asjaks meil mitte kellelgi ei ole võimalik seda teha. Aga kui me oskame väärtustada seda muusikaajalugu ja seda kuidagi viia selleni, et see noor inimene hakkab aru saama, et see võiks olla kuidagi tema eluga isiklikult seotud, et siis see võiks olla minu meelest kuidas pääseda üldse õpilase teadvusesse või, või kuidagi niisugune punane joon või üks nendest tähtsatest punastest joontest ja kogu selle müra sisse, et noh, et mis niikuinii kogu aeg tuleb peale, et minu meelest see on üks olulisemaid asju õpilase suhtlemises ja ma arvan, et see on võimalik. Milline on praegu õpilane-õpilane, on nii nagu noor inimene ikka on, et ma arvan, et ta on hajali ja fragmenteerunud rohkem kui kunagi varem ja et ta on otsiv. Ta on kindlasti hea poole pürgiv aga see killustatus, mis on tema ellu tulnud, see on väga suur ja samuti no me ju kõik teame, et ta elab võib-olla rohkem niisuguseid virtuaalmaailmas kui päris maailmas ja ta suhtleb rohkem kuidagi virtuaalteed pidi, kuid päris teed pidi, nii et Need ei ole kuidagi halvustavalt öeldud, aga need on lihtsalt objektiivselt sellised paratamatus, et mida me näeme ja, ja noh, mis veel, mis ka puudutab muusikat päeval õpetamis näiteks, et me ei saa enam muusika hea lugu käsitleda kui lihtsalt audiovõimaluste kaudu antavat maailma tema maailma täiendavat komponenti, vaid tema jaoks on kindlasti see visuaalsus väga tähtis ja, ja noh, see on ka asi, mida tuleb arvestada ja see on võimalik kõik need YouTube'i üles pandud. On ka nii-öelda klassikalisi või akadeemilise muusika esitused, et neid on ja see köidab õpilast. Aga seal lihtsalt õpetaja roll võiks olla pikem, see on valida välja midagi head sealt, sellepärast et seal ka esitustes on, on mõndagi, mis võiks pigem sellist teravat kuulamismeelt rikkuda, et sealt tuleb lihtsalt hea valik teha. Milline on tulevikumuusikalugu? Niisugune sügavam või kõige kaugem eesmärk on tõepoolest teha muusikaloost inimese kuidagi olemist või eksistentsi või identiteedi kasvatamist puudutav asi või, või see, mis, seda saab kuidagi mõjutada ja ma usun, et see saab tekkida selle kaudu, kui muusikali õpetaja, kelle isik on kaheldamatult väga tähtis suudab näidata, et minevik on elus ja et minevikus on selliseid tähendusi inimese praegusele olemisele. Ühesõnaga, kui ta suudab minevikku tuua oleviku ja tuua kuidagi selle noore inimese elu osaks. Ma väga loodan, et selline võiks olla muusikaloo tulevik. See ei tähenda, et selle kaudu peaksid kuidagi madalduma need meistriteosed, aga ma ei tea, kuidas täpselt need peaksid kombineerumine millises proportsioonis olema. Aga igal juhul ma arvan, et on võimalik leida teed, mis annaksid minevikule tähenduse noore inimese nüüdses elus. Nii rääkis Muusikaakadeemia õppejõud Anu Kõlar. Maret Tomson, Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Viljandi muusikakooli muusikalooõpetaja. Teie olete väga kaua aastaid muusikat õpetanud. Milline on erinevus praeguste õpilaste ja varem teie käel õppinud laste vahel? Raske on niisugust keskmist õpilast välja tuua, ent alati on niisugused, kes on suuremad huvilised ja parema keskendumisvõimega, kes on rohkem kontserditel käinud, see oleneb juba kodus. Aga ma võin ühe näite tuua klassikaraadio praegune direktor Tiia Teder, kui tema siin õppis meie muusikaga alistamine õpilane olnud, siis meil oli ka muusikalugu põhjaliku ja nemad olid hästi suured huvilised ja praegu silma ees, kuidas nad kuulasid Rimski korsakovi, Shere saade, söiti, neli osa väga innustunud kõiki teemasid eraldi tuli ära tunda. Ja siis tõesti see vaimustus tol ajal oli suurem, aga ilmselt oli siis ka vähem võimalusi muude asjadega tegeleda, nii et ajad on kõvasti muutunud. Aga alati on tõesti väga erinevaid lapsi, nagu ikka. Tooge üks näide ühest praeguse. Nad tahavad ise tegutseda rohkem, et nii, et ma olen klassi ees, Loengut see enam ei sobi siis muidugi keskendumisvõime on väiksem, sellepärast et lihtsalt liiga palju infot ümberringi. Pärast tuleb väga täpselt doseerida seda, mida rääkida. Ja peab kogu aeg vahetama ka neid vahendeid, siis natukene silmi, natukene aktiivset tegutsemist, natuke kuulamist, siis arutelu, et kui sa suudad niimoodi tunni planeerida siis nad on kõik hästi ehk rahul, vähemalt mulle tundub niimoodi, et õpilane peab selles tunnis ikkagi lahkuma. Ideaalis siukse mõnusa rahulolutunde, kas see võiks olla tund, mis pakub talle võrreldes näiteks reetšenkovi pillitunniga? Sellist väikest lõõgastust isegi, sest muusika kaudu seda me ju saame. Aga alati see muidugi ei õnnestu, see on praegu niisugune ideaalis jutt, aga mõnikord, kui ma seda näen, eks tekivad siis ma tunnen, et ma ise olen ka eesmärgiks. Oma ettekandes Te rääkisite oma kogemusest õpetajana, oleme väga huvitavatest meetoditest mainitud näiteks rollimänge klassikalise muusika õpetamisel äkki natukene avate seda, mida see siis tähendab ja mida te olete teinud? Tunjakiviseerimise meetodeid õppisime aastal 2000 kuni 2001 mari karmi juhatus seal 80 tundi ja tõesti, sealt on väga paljud mõtted, midagi, ma olen täiustanud. Et näiteks ja ajaloo õppimine läbi rollimängu, noh see ei ole midagi uut, aga see tõepoolest neile väga meeldib või näiteks mida ma ühelt oma kolleegilt õppisin, pressikonverents näiteks ütleme, Mozarti pressikonverents on jõudnud kuskile oma reisidel kuskile punkti ja siis Ta tuleb ajakirjanike ette ja tema kõrval on tema abiline. Ja nüüd need on siis kaks õpilast ja teised küsivad, ise on, ajakirjanikud küsivad tema käest, kus ta käis, mis ta tegi siukseid teoseid, ta on kirjutanud, et seda me oleme proovinud, aga muidugi see helilooja eluloopiltide mängimine, seda proovisime ka see neid väga-väga vaimustuses või siis programmilise muusika läbimängimine eraldi rühmadega esitlevad ära tundma, missugune lugu see on, kas loomade karneval või hoopis pildid näituselt. Mõne rühmaga õnnestub väga-väga hästi, aga, aga üldiselt meeldib kõigile. Nii arutles Viljandi muusikakooli kauaaegne muusikaõpetaja Maret Tomson. Muusikaloo arutelupäevale oli kutsutud ka Viljandi kultuuriakadeemia külalisõppejõud Haagi kuninglikust konservatooriumist uuter Turkenburg. Tema ettekande levitab tagasi ka päeva modereerinud Muusikaakadeemia muusikateaduse osakonna juhataja Toomas Siitan, kes arutles tõstatatud teemadel niimoodi. Aga kõige olulisem minu jaoks täna on vast see, et kui me oleme võib-olla varasemas mõtteid varasemas paradigmas harjunud asju vastandama harjunud asju eristab siis ta enam ei saa teistmoodi edasi, kui läbi, et me otsime nendel erinevatel muusikatel ühisosa. Ja ma arvan, et siin juba tänastest juhtudest tuli päris palju võimalusi välja. Näiteks kui other andis meile kätte mõõduka definitsiooni, siis ma veel enne, kui ta ise barokini jõudis, mõtlesin, et, aga siin on ju kõik need definitsiooni elemendid vastavad barokkmuusika, eks ju. Siin on improvisatsioon sinus, ving, siin on lahutuslikud, mis ei ole üldse mitte inetu sõna muusika puhul, eks ju. Et tegelikult need muusikad on väga palju rohkem seotud, kui me oleme harjunud mõtlema. Hoiu eristada on tulnud kusagilt 19.-st sajandist. See on seotud ettekujutusega, et kontsertmuusika on osa niisugused väga pidulikult, ütleme, religioosset pidulikkust, pühendunud ühiskondlikust rituaalis. Meid on õpetatud ja me oleme oma lapsi õpetanud, et et kontsert ei tule ja ilusti kiidesse ei panda, ei tullakse kuidas, kuidas iganes, eks ju. Aga, aga peab olema vähemalt vaikselt ja idu. Nii-öelda osaleda selles pühalikud rituaalis. See, et muusika vastuvõtu orce sündis tegelikult 19. sajandil ja ja see on juba väga palju muutunud, eks ju, ja 20. kui me mõtleme selle peale näiteks Mozarti ja Haydni sümfooniaid kuulati pigem inimesi. Täna selles kohas, kus ei kasutata vitajaid, osade vahel, on kirjeldatud tolleaegses kontserdisituatsioonis plaksutatakse osa ajateks, elatakse kohe ka muusikas midagi. Et kuidas muusika vastuvõtmise laad on ka aegade jooksul ühtepidi muutunud, aga et ajaloolises perspektiivis me võime nende tänaste muusikatega väga palju rohkem neid ühisusi leida kui harimisega tegeleda. Kahest teemast, mis mul lihtsalt hakkasid peas tööle siin neid ettekandeid kuulates prooviks hästi lühidalt rääkida. Et kui me otsime praegu seda uut noh, nii-öelda seda uut anumat, kuhu see see vana vein sisse kallata, eks et siis tegelikult on meil üsna palju õppida tõesti nendest teistest muusikatetud. Marettonsoni esitluses oli toredasti see vastuolu näha siis kui oli Mudelipealse klassikalise muusikaprogramm, siis seisid seal nimed või vali endale siis, kui järgmise slaidi peal oli Racang, mis seal oli rahvamuusikas miljonides neil ei ole teos. Aga mis sellest muusikapidustustel laiendamiseks, et miks me ei võiks rääkida näiteks omaette suure teemana muusika barokiaegsetel, õukonnapidustustel, Bach endalgi valdi, kõik nad oleks seal sees, nad oleksid hoopis ühes teises kombinatsioonis hoopis teise vaatepunkt ja nad ei ole enam nende suurte kangelastena, kelle elulugusid peaksime tingimata õppima. Ei kujuta ette, kui kiiresti lapsed guugeldatavad neid aastaarve välja. Et nende nisugune mehhaaniline mäletamine, see ei ole ju täna probleem, aga probleemiks on just nimelt selle pinnalt selle paradigma loomine, kuhu ta selle muusikakogemuse asetuses. Kaks sõna on praegu akadeemilises muusikateaduses. Tegelikult see ei ole mitte ainult muusikaga seotud, vaid mitmete teiste humanitaarteadustega ja üks, mis, mis tundub mulle võib-olla kõige. Aga vaated, mille üle meil tasuks mõelda, on Performatiivse. See on jah, nagu ma ütlesin, moesõna. Me oleme harjunud rääkima muusikast kui tekstid. Meil on olemas heliteosed, mis on pandud kirja tegelikult varasematel aegadel, muusika ei elanud siin teostada, vaid elas esindust. Õieti ta elab alati vesik seda esitusliku momenti, aga seda aspekti sellest me räägime. Väga vähe. Philippe, madal makra jäätisemõisast. Teosed, mis ta kirja oma, need on päris tugev. Aga selle, kuidas ta mängis, ei ole nad ikkagi see, kes on vähegi kuulnud, kuidas ta näinud, kuidas ta improviseerid, see saab aru, et tegemist tema tõeline kunst ise. Millal see vähe, me kujutame täna komponeerimist hoopis võib-olla objekt inimene komponeeriski esitaks, see oli nii-öelda ad hoc opositsioon, seal olid oma reeglid seal väga hästi ära õpitud käsitöö. Aga see kirjeldus, eks ju, et kui pakk läks, otsusta viia ja kuningas Friedrich andis talle selle keerulise grammatilise teema keda selle peale kohe selle suurejoonelise konnas Richakari improviseerida. See ei ole mingisugune väljundviisi komponeeris digi. Ja üks mu üleskutse on see mäe suunaksime oma pilgu nendelt heli teostat ja nendelt meistritelt võib-olla rohkem esituslikule aspektile, kes oli näiteks siis ta oli tegelikult improvisaator, oli staar, esine, ema kõige kuulsamad, tema kõige logistilised ihaldatumad üles sattumist olid parafraasid, eks, ja teiste suurte heliloojate teoste parodeerida kahes just nimelt täpselt nimelt oli see kõige tavalisem noh, ütleme kontserdisituatsioon omal ajal. Sellega seostub veel üks aspekt muusika õpetades kahtlemata paarist sõnavõtus käis läbi ka see, et me peame tõesti püüdma ühendada muusika, ela aeg on võimalik siis muidugi taasmuusikasse elavas esituses, see ei olegi tavalises muusikatunnis tavaliselt võimalik. See on minu meelest erakordselt oluline. Pakuksid õpilastele muusikat ala parimates esitustes, mida ta vähegi leiab. Esitustes, mis on, võtad esituses, mis on, on tõesti sellised ja nii nagu Otepää ütles, et tooge täiesti õhitliku publiku ette. Üks tõeline laulja ja. Viimati kõneles Muusikaakadeemia muusikateaduse osakonna juhataja Toomas Siitan. Sellised olid intervjuud, nopped seitsmendal märtsil toimunud arutelu päevast. Pillist muusika ajalugu õpetame 21. sajandil. Niisiis praegused lapsed elavad globaalselt avatud supp kultuurideks, segmenteerunud maailmas, infokülluse ühiskonnas, kus hajaliolek ja killustatus on tavapärased, suhtlemine sageli virtuaalne. Ometi on lapsel vaja leida iseennast. Muusikaõpetajad saavad näidata, et hea muusika võib olla lapsele see oma väärtuslik asi mis annab identiteedi, pakub elamusi. Laps saab olla aktiivne isikliku arvamuse kujundaja erinevate muusikastiilide kohta. Sellised mõtted, muusikaloo arutelu päevast, sülgaja. Nüüd aga järel kajade juurde. Üheksandast 20. aprillini kestab üheksas rahvusvaheline klavessiinifestival kontserdimuljeid. Palusime jagada saal effisheril. Tänavu toimus festival juba üheksandat korda ja viimased aastad on seda festivali korraldanud Eesti klavessiinisõprade tsunft. Sellel aastal oli festivali kavas tegelikult nagu ka varasematel aastatel, hästi lai valik stiililiselt ajastuliselt muusikat, klavessiini-le ütleme klahvpillimuusikaajaloo algusest ehk kuskil selt hilisrenessansi piirimailt 16. sajandi lõpust. Ja see repertuaar läheb välja täiesti ahjusoojade esi reganneteni. Ma hakkan siis seal ajastute algusest peale. Nimelt peaesineja, sellel aastal oli USA päritolu mängija dirigent tõeline klavessiini boss Kenneth vais, kelle nimi on erialaringkondades juba gurus katusesse tõusnud. Ja tema oligi valinud välja selleks festivaliks kava, kus kõlas William Vöödi, John pullid, omas maali ja veel mõne helilooja muusika ja need on kõik siis inglismaalt nimetataksegi ikka Virginalistideks. Ja kui aus olla, siis oli see kontsert üks selle festivali tõelisi tähtsündmusi. See oli postav elamus ja Kenneth vissikava oli selline, et tuli pähe selline märksõna nagu katedraale Mustpeade maja valges saalis. Kontsert toimus klavessiini, laval on üks inimene, aga vaimsuse mõttes tundus, nagu istuks mingis maailma katedraalis. Et tema kõla ja loomingule lähenemine oli selline, et tõepoolest selle ühte stiili kontserdi mängis suureks ja väga-väga huvitavaks. Festivali teised peaesinejad olid pärit Kesk-Euroopast. Siin oli üks kontsert, mille üle mul oli eriti hea meel. Tegemist oli minu õpetajaga Saksamaalt Marike spaans ja kaasa olid võtnud oma abikaasa Antons kõiki, kes on barokkviiuldaja ja nemad pühendasid seekord oma kontserdiõhtu pahhidele. Ehk siis isa Bach, Johann Sebastian ja tema kuulsaim poeg Carl Philipp Emmanuel ja raekoja saalis tõesti samuti vapustav elamus. Tundes neid esinejaid lähemalt, siis ma tean, kui suurt rõhku nad panevad sellisele teaduslikule muusikale lähenemisele et nende esituses tõesti iga noot, iga võte iga kaunistus on läbi mõeldud ja põhjendatud mingisuguse traktaadiga vastavast ajastust. Ja samas ei ole see nende ettekanne kuiv traktaatide krõbin, vaid seal tohutult elav ja väga emotsionaalne laval olemise viis, mis kostab ka muusikast läbi, et see oli tõesti sooja tunnet tekitav kontsert. Festivalil oli ka duo ovokaatress Sonja laipold ja Christoph esimene neist klavessiinimängija ja teine akordionist Austriast. Ja nende kava oli suures osas pühendatud kaasaegsele muusikale. Natukene mängiti kapulaancy Antonius selleeri ja ülejäänud heliloojad on kõik sellised, kes on praegu veel elus ja tegutsevad. Kõige rohkem jäi mulle sellest kontserdist meelde just Haupli pala. Endabi Ginim vorsti Enn eesti keeles siis alguses oli lõpp. Selle pala kirjutamiseks sai haubli inspiratsiooni ühest luulet tusest, mille on kirjutanud Guend, olin iibüanss ja teiseks inspiratsiooniallikaks olid hiina traditsioonilised pillid, šenn ja chi in ehk siis eesti keeli Suu oreli. Tere mis oma kooskõlas on võrreldavad klavessiini ja akordioni kooseksisteerimise ka. Et see oli üks eredamaid teoseid, mis sellelt kontserdilt meelde jäi. Samuti kõlas sellel kontserdil üks esi kanne, Chemi Volsson rais Mehhiko helilooja, kes oleks pidanud kirjutama selleks kontserdiks viis lühivormi, ehk ta nimetas neid muuseumi postkaardid. Eks elu tegi omad korrektuurid ja valmis sai neist kaks, nii et väga värske muusika. Ja kui juba esiettekannet peale jutt läks siis klavessiinifestivali avakontserdile, kus Juulia Agejeva Hess ja Imbi Tarum meie Eesti oma klavessiini duo mängisid. Rein Rannap b verivärske teose, mille pealkiri olevat saabunud just just napilt enne kava trükkiminekut. Selle loo pealkiri left, linde sänd ehk jäetud liivale kahele klassiinile. Mis oli selle tuua kontserdi ka üks eredamaid mälestusi. Rein Rannap on isemängija ja mulle tundub, see annab päris kõvasti tunda ka tema heliloomingus. Rein Rannapi helikeel on hästi klavessiini kõla ja võimalusi arvestav ja publikule hästi peale minev muusika so noorne ja samas põnev jälgida, kerge jälgida, et hästi tore esiettekanne. Juulia kee vahess mängis klavessiinifestivali raames ka soolokontserdiajaloomuuseumi suurgildi hoones ja inimene on näinud vaeva ja ei tulnud lihtsalt välja ühe kavaga pakkunud kuulajale nimelt silmailu paralleelselt lugudega kavast kujud ja kujundid ehk programmile muusik ka Prantsusmaalt ja Saksa kultuuriruumist jällegi said kuulajad vaadata seinale provotseeritud pilt. Kõige toredam oli veel asja juures see, et François Kuperäänis maskid, mis koosneb paljudest väikestest, väga eriilmelistest miniatuuridest sinna juurde juuli lasknud oma tuttaval kunstnikul maalida tüüpilised pildid. Nii et kokkuvõttes tekkis nagu jälle selline kompaktne, nagu jutustus. Mulle meeldis, et Juulia tõi nagu välja selle barokkstiili teatraalsuse sel moel eriti hästi. Eks väga iseäralik ja omapärane kontsert oli läinud pühapäeval samuti suurgildi saalis koos Soome klavik kaardimängija Anna-Maria mägelvain esid kuidas oma kava ja tänapäeval klavikord harva kontserdisaalides, kuna ta eeldab väga head akustikat, mitte liiga suurt saali ja võimalust, et publik istub tõesti esitaja ümber ja ane marja kontserdist jäi mulle kõige rohkem meelde hoopis ka üks tänapäeva helilooja Leonardo korall. Mehhiko päritolu, sündinud 62. aastal oli üks väikene Sari või sviit prelüüd idest mis on programmilised pealkirjadega ja uskumatult hästi jälle kirjutatud, arvestades seekord klavikordi kõlavõimalusi. Just väga hästi hakkas kõlama lugu. Klavessiinifestivaliga seoses peab rääkima ka Eesti klavessiini mängijate järelkasvust, keda kasvatatakse-õpetatakse Eestis juba mitmel pool sellel aastal. Ühele kontserdile ei mahtunud need õpilased üldse äragi ja nemad said siis kaks kontserti. Üks nendest oli pühendatud ansambli muusikale ja see leidis aset hetke eesti kuumimas baroki kohvikus. Kloostri ait. Teine kontsert, kus mängiti soolonumbreid, toimus Eesti lastekirjanduse keskuse väga toredas saalis. Tuleb öelda, et Eesti noorte klavessiini mängijate tase hakkab juba jõudma järele professionaalidele, eriti, mis puudutab juba vanemaid ja kogenumaid mängijaid. Järele on jäänud veel üks kontsert, nyyd pühapäeval kell üks Mustpeade majas, seal esinevad kaks itaallast, Fernando delukk kaklevessiinil ja Rometšufablock fleedil ja kaasa lööb Imbi Tarum. Klavessiin-il. Ja huvitav on selle kontserdi juures asjaolu, et lisaks Telemanni kammerkontsertidele, mida nad ette kannavad, tuleb esitusele ka Ferdinandodelloo ka enda omalooming. See on kirjutatud barokkstiilis. Nii et jääme põnevusega seda kontserti ootama. Eesti uue muusika ettekandeid vaagib muusikakriitik Igor Karsnek. Eelmine nädal oli Eesti muusika esi kannata rohke nädal vähemalt nädalalõpp, sest eesti muusikaga päevade lõppkontserdil läinud nädala reedel sai kuulda Erkki-Sven Tüüri deporfundise Eesti esiettekannet ja Helena Tulve südamaad klaverile ja orkestrile, kus solistiks oli Mihkel Poll. Orkestri ees ERSO ja dirigeeris Olari Elts. Ning vaid kaks päeva ja sai sealsamas Estonia kontserdisaalis kuulda Galina Grigorjeva autori Plaadi Imparadiisum kontsert tutvustust esiettekannete rohke oli seegi muusika õhtu, kuid võtame järjest. Erkki-Sven Tüüri Depro fondis orkestrile on teos, mille eest ta sai vabariikliku kultuuripreemia ja koos oma klarneti kontserdiga. Ning see teos on oma selliselt kompositsiooniliselt haardel ja mõttekujundite sügavuselt Erkki-Sven Tüüri sümfooniat. Ega kuigi Erkki-Sven ei ole seda otseselt Chifooniaks nimetanud tooksin välja siin mõningad momendid, mis kõnetasid mind eriti näiteks alguse rasked aktsendid passi registrisse. See oli nagu tühjusesse tardunud Kerbilise foonide taustal siis üsna tume That orkestri värvid. Kõik andis kosmos küllaltki sellise pahaendelise noode profundis tähendabki ju, et, et sügavikust hüüan su poole. Ja muidugi eriline roll oli Erkki-Sven Tüüri teoses värvil pillidele, milleks ta kasutas puu ja löökpille. Muusika teises faasis tulid esiplaanil massiivsed vaskpillid, mis lisas kõlapilti jaaguar kastratsiooni sellist vajalikku kõla sügavust. Ühelt poolt, aga samas ka selliste massiivsust odarelsil dirigendina õnnestus kujundada üsna väljendus jõuliselt sellised järjestikuse kulminatsioon. Need kulminatsioonis järgnesid üksteisele nagu lainetena ja need lahenesid sellisesse palvemomenti nagu ära, sest see palvemoment. Kui nüüd lugeda kontserdi Publetist Erkki-Sven Tüüri enda kommentaari sellele teosele siis teos ongi nagu vaikne palve, ütleb helilooja. Muusika kolmandas faasis muutus Depro fondis juba väga intensiivseks. Ja seda nii motoorse, rütmi, joonise kui ka pulbitseb dünaamika mõttes. Igastahes väga võimas tõus, muuseas ka huvitav kompositsiooniline võte man, Erkki-Sven kasutada pidevalt tõusvaid, selliseid heligaskaade. Ja see on omamoodi sillerdav kõla. Lahendus tänu kellalaadsete, löökpillide ja harfi kõlada lõpus Helena Tulve südamaa klaverile, orkestrile, kus solist oli Mihkel Poll ei ole otseselt klaverikontsert. Ka siin on võimalik aduda seost sümfoonilise mõtlemisega. Ja samas pianist on ühtaegu nii värvipillide. Just võtan mitmuses pillida sellepärast et Mihkel Poll mängis nii klahvidele kui keelsel klaveri sees kui selline üldine paljukihiline urkastratsioon. See oli muidugi Helena Tulve teoses täiesti lummav. Ja siis nagu ma juba ütlesin, et see oli maailma esiettekanne. Eriti kõnetas mind hulga teoses sugestiivse lahti rullub kõlamaastikke, kus klaveripartii tundus olevat, et justkui massiivse jäämäekõlaline muidugi väga detailiderikas orkestratsioon on nüüd asjaolu, mis seadis ERSO orkestrantide väga kõrgeid nõudmisi, aga kuulda oli, et ERSO oli hästi tõhusad tööd teinud. Igatahes muusika, Atonaalset kõlalised valgumised mõjusid oma pianissimates kahinatesse lausa müstiliselt. Kontserdi lõpus kõlas Heino Elleri sümfooniline legend, mis küljes ei olnud see mitte esiettekandele teos loomulikult sisse kirjutatud on see vahemik 100 923 kuni 1938 aga aastal 1923 oli Heino Eller muidugi veel noor helilooja. Ja usutavasti ei ole paljud kuulajad selle muusikaga küllalt hästi kursis. Seda teost pealkirjaga sümfooniline legend esitatakse küllaltki harva, aga Olari Eltsi tunnustuseks tuleb hoida, et ta hoidis kogu aeg selles teoses temposid hõõgvel ja kujundas ka selliseid fantaasiarikkalt lennukeid, atsele, Randosid. Ja muidugi päris lõpuosa sai Elleril Tügilise värvinguga tänu peeneroolisele dünaamika reziile, mida Olari Elts segi. Ja vaid kaks päeva hiljem oli Estonia kontserdisaalis RAMi esituses ja, ja Mikk Üleoja dirigeerimisel võimalus kuulata Ta muusikat. Galina Grigorjeva autoriplaadilt In paradiisum kaasadigiga jah meie tuntud tšellist Allar Kaasik, kelle roll oli selle kontserdi jooksul mitmeid kordi solisti ambitsioonidest, isegi nagu kõrgemalseisev selles mõttes, et tema soolopartii kandis ka sellist väga tugevate tähendusvälja ja värvipildina, täiendas meeskoori, RAMi kõla balletti emotsionaalsetest värvides, mõnikord üks teos, see on jumal, on issand, kõlas Grigorjev alt esiettekandes seal lugu, mis on valminud sellel aastal ja selle aluseks on psalmi tekste. Siin pani kuuluma kohe väga energilised põhikaraktereid nii kooril kui kui tšellod ja muusika teine faas tõi sisse sellise imitatsiooni polüfoonia. Galina Grigorjeva muidu oma teostes nii sageli ei kasutagi. Kuigi pealkiri on jumal, on issand ja Texon psalm siis kuulda sai lõpus koguni selliseid tantsulise kujundeid. Sepsalmi tekst on tegelikult kiituslaul issandale ja sellisena rõõmusõnumina võib ju tegelikult, et toetada ka nii-öelda tantsulistele sellistele elava ja rõõmsameelsetele karakteritel kontserdi alguses kuulda viieosalist tsüklit elu öömeeskoorile. Ja siin ma tooksin välja ettekandes just kolmanda osa pealkirjaga oktoobri müü kus solistiks oli bariton Marek Slove. Siin sai kuulda selliseid hämaraid harmooniaid, solistid, eks passiivset ängi ja põhimõttelised kõik see kokku moodustas sellise kergelt depressiivse, aga samas väga Põneva õhustiku ja kontserdi lõpetanud palvemeeskoorile ja tšellole. See oli meeskonna esiettekanne. Siin olid väga olulistes rollides kaks solisti, mõlemad tenorid, Margus Veldman ja Valter Soosalu. Kuigi ma olen ka linna Grigorjeva teoseid varem muidugi loomulikult korduvalt kuulnud, täheldasime esimest korda solistide partiis mingit sellist omamoodi vihjet või viidet Kaukaasia, täpsemalt gruusia vaimulikule muusikale, seda oli tajuda intervallikas ja põhimõtteliselt ka meloodiajoonise ja meloodilise kujundite karakteristes. Jaa, jaa, laadilises orientatsioonist. Ei oska öelda, kas see oli heliloojal teadlik viide või on tõesti Galina Grigorjeva puutunud kokku ka Armeenia ja Gruusia vaimuliku muusikaga. Igatahes väga haarav kuulamiselamus, oli see nii või teisiti? Nii kõneles Igor Karsnek Jäänud on kuulata nelevasteinfeldi ülevaade muusikasündmustest laias maailmas. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Pulitzeri auhindade jagamisel pälvis sel aastal muusikapreemia Jon Lutter Adams oma teosega pikkam. Õhusson ehk ookeaniks saamine. Pulitzeri muusikaauhind on iga-aastane preemia, mis määratakse ühele Ameerika heliloojale tema möödunud aastal esiette kandeni või salvestuseni jõudnud teose eest. Auhinna suuruseks on 10000 dollarit. Ookeaniks saamise tellijaks olis jätli sümfooniaorkester ja teose esiettekanne toimus 20. juunil möödunud aastal. Helilooja sooja on oma teost kirjeldades meenutanud inimese ajalugu, mis algab teadagi merest. Elu tekkis Kiiu esmalt meres ja evolutsiooni käigus arenesid lõpuks ka eluvormid, mis suutsid Maal liikuda. Kaasajal räägitakse üha rohkem kliima soojenemisest ja polaarjää sulamisest ja paljude teadlaste hinnang Ühingul on jätkuv merepinna tõus paratamatu. Seda ongi Jon luta Adams oma teost kirjutades silmas pidanud. Kui kõige süngemad prognoosid peaksid kauges tulevikus aset leidma, siis saabki inimkond taas osaks maailmamerest. John Adams tänas Seattle'i sümfooniaorkestrit usalduse eest ja tõi välja iroonilise fakti, et tema ise polegi veel enda teost elavas ettekandes kuulnud, kuna oli esiettekande ajal hoopis ootamatult silmaoperatsioonil. Pulitzeri muusikapreemia. Finalistide seas oli ka John lude Adamsi nimekas nimekaim John Adams. Olgu siinkohal märgitud, et viimati nimetatud või oma võitjaga mingeid sugulussidemeid. Pulitzeri auhind antakse aga iga-aastaselt välja alates 1900 seitsmeteistkümnendast aastast ja muusikapreemiat esialgu ei olnud, seal lisandus alles aastal 1943, mil laureaadiks valiti William Schumanni teos ilmalik kantaat number kaks. Varasemad preemia saajad on aga olnud näiteks Aaron kauplanud John Adams, Jennifer Higton, Samuel Barber ja LJ kaater. Möödunud aastal pälvis Pulitzeri preemia kolmekümneaastane Caroline sho oma kaheksahäälse partiita eest, mille ta kirjutas ansamblile ruum full aktiiv Gustaga ise laulab natukene ka preemia valimisprotsessist. Pulitzeri preemiate võitjad selgitatakse välja kahes astmes ja igal aastal on viieliikmeline žürii erinev ja see koosneb oma ala professionaalid, sest kellest üks on tavaliselt möödunud aastane võitja. Žürii valibki välja kolm finalisti ja auhinna andmine ei ole kohustuslik. Nii ongi ajaloost teada ka juhuseid, kus Pulitzeri preemia on jäänud mõnel alal välja andmata. Tööde esitamine on samuti lihtne, seda võib teha igaüks. Oluline on vaid, et kandidaat vastaks nõuetele. Et näiteks muusikateos oleks Ameerika helilooja loodud ja preemiale eelnenud aastal kas esiettekandes kõlanud või salvestatud ja tasuda tuleb ka 50 dollariline osalusmaks. Nii võib muusika politsei teenimiseks avalduse esitada ka näiteks helilooja iselauk. Päeval, 12. aprillil toimus aga muusikaringkondades väga oodatud sündmus. Londonis Thamesi jõe lõunakaldal asuvas South Banki keskuse kuninglikus festivalisaalis kanti maailma esiettekandes, et Henrik Nikolai Kuretski neljas sümfoonia esiettekanne pidi toimuma juba neli aastat tagasi, kuid see jäi ära helilooja halva tervise tõttu, mis kahjuks ei paranenud olnudki ja 2010. aasta 12. novembril Henrik Nikolai korretski suri. Nüüd viis Londoni firma hoonia orkester enda nelja aasta taguse plaani ellu ja teos jõudis Andrei Pareiko juhatusel lõpuks publiku ette. Helecuretski oli Poola helilooja, keda nimetatakse Jossif Stalini valitsemisperioodile järgnenud kultuurilise sulajärgses Poolas avangard rismi üheks eestvedajaks. Ülemaailmne tuntus Saiguratskile osaks aga aastal 1970 uus kirjutatud teose tõttu ja see teos oli tema kolmas sümfoonia mida nimetatakse ka kurbade laulude sümfooniaks. Eestis kanti seda teost esmakordselt muide alles tänavu aasta 31. jaanuaril. MustonenFestil Hamburgis töötav Põhja-Saksa Raadio Sümfooniaorkester teatas naerab hooajal 2015 2016 peakülalisdirigendiks restoff kurbanski kes hakkab tegema koostööd orkestri muusikalise juhi Toomas ingel rockiga. Eesmärk urbanski palkamisel oli orkestri repertuaari laiendamine. 2000 seitsmeteistkümnendal aastal peaks Põhja-Saksa Raadio Sümfooniaorkester kolima ka oma uude kodusse Elbe filharmooniasse, mille ehitus on pikalt veninud ja mille ehituse kulud on kasvanud juba üle 500 miljoni euro, mis on poole rohkem, kui esialgselt plaanitud oli. Poola dirigent Krzysztof Corbanski on praegusel hetkel Trondheimi sümfooniaorkestri peadirigent, India Naapolisse sümfooniaorkestri muusikaline juht ja Tokyo Sümfooniaorkestri peamine külalisdirigent. Maikuu lõpus ootab teda aga debüüt Berliini Filharmoonikute Lotte ja juuli alguses Chicago Sümfoonia. Möödunud aastal ajakirja Cramofoun erilise saavutuse preemia pälvinud länlanzeroo nimetati vooner klassiks kuueks president rendiks. Voonia klassiks ja erroto kaubamärgi alla kuuluvad mäletatavasti ka EMI klassiks. Hüüdsin klassiks plaadimärgid. Lanzerooni ülesandeks saab juhtida firma globaalseid klassikasuundi ehk siis tema pädevusse hakkab kuuluma kogu klassikalise muusika produktsioon, mida vooneri plaadimärgid salvestavad. Lance haug on oma uut ametit kommenteerides öelnud, et kogu nende poolt esindatava muusika sügavus ja rikkus kasvatab nende soovi siduda endaga üha uusi silmapaistvaid artiste ja kollektiive. Lõpetuseks uudis Eestist läinud Tanel valis Eesti heliloojate liit uueks esimeheks helilooja Märt-Matis Lille. Märt-Matis Lille uute plaanide hulka uues ametis kuulub näiteks, et ta soovib luua eesti muusika arengukeskuse, kus rõhuasetus on süvamuusika ja Eesti heliloomingu edendamisel. Ja lill töötab selle nimel, et Eesti heliloojate loomingut tellitakse ka väljaspool Eestit. Eesti heliloojate liidus toimunud üldkogul valiti senise esimehe Olav Ehala asemel esimeheks Märt-Matis Lill, kes oli ja nii aseesimees. 2001. aastal Eesti heliloojate liidu esimehe ametisse valitud ja korduvalt ametisse tagasi valitud Olav Ehala jätkab tööd liidu juhatuse liikmena. Peale uue eesti muusika arengukeskuse loodab aga uus juht Märt-Matis Lill elavdada suhtlust välismaiste kolleegide ja heliloojate liitudega, et tihendada suhtlust, luua otsekontakte ja see kaudu suurendada huvi ja teadmisi eesti heliloomingu vastu. Ideaaliks oleks Märt-Matis Lille sõnul olukord, kus erinevate eesti heliloojate looming pingut tellitaks ja esitatakse regulaarselt väljaspool Eestit. Üheks prioriteediks on tema jaoks ka eesti muusika osakaalu suurendamine nii raadios kui kontserdikavades. Oluline Lille sõnul pidev suhtluskultuuri ja haridusministeeriumiga selle nimel, et heliloojate huve ja arvamusi võetakse oluliste otsuste langetamisel kuulda ja teostatakse Eesti heliloomingu arenguks võimalikult soodsat kultuuri ja hariduspoliitikat. Muusikasündmusi laiast maailmast vahendus meile nelevastenchelt künka ja selline oli tänane saade helikaja, mille kaastöö eest tänan saale Fisherit, Igor Karsnek i ja neleva stendi. Saate teostas tehniliselt operaator Katrin maadik ja toimetas Liina Vainumetsa aitäh kuulamast.