Kodukäija. Tere kuulama tänast vestlustundi, kus külalised on folklorist Tiiu Jaago ja jurist Peeter Järvelaid ning kuulamas küsimas toimetaja maris Johannes. Ja alustame sellisest asjast, nagu see on arhailine õigus. Arhailise õiguse all võiksime mõista kahte nähtust tegelikult ühelt poolt õigust, millega tähistatakse kõige vanemat õigust. Teiselt poolt on see üks inimlik mõtlemisviis mõtlemisviis, mis tegelikult saadab paralleelselt meid sellel äärmiselt ratsionaalsel ajal. Ja mida me aega Pealt võib-olla tunnetame, et seal mingit teine. Aga muidu me unustame, elame hoopis teisel ajal, arhailine õigus on siis õigus, mis kujunes Agraasas ühiskonnas, ta on omane inimestele, kes elasid loodusega kooskõlas ja jumalatega. Ja kogu see mõtlemisviis on siis usutud, õigus. Mul on kindlad reeglid. Pean elama mõistlikult ja kooskõlas jumalatega, et jumalatega kooskõlas elamine tähendab, et mul läheb hästi. Ja selles mõttes oli kogu aeg see kontroll. Kui Ma teen valesti või minu naaber teeb valesti, siis on olemas jumalad, kes seda näevad. Kas sul kaob laste õnn ära? Pereõnn kaob ära, sõjaõnn. Ja see oli kogu aeg kontroll. Ja selles mõttes oli loodus, mis käis kindlat ringi mööda ja inimene selles ringis ja teiselt poolt siis päevane elu igapäevane tagasiside. Kui meie arvame, et meie oleme kole ratsionaalne, reaalselt siis mõnikord võib kahelda, mõnikord kahelda ja selles mõttes on täiesti vale või alavääristamine meie esiisad olid vähem ratsionaalsed või mõistlikud, äärmiselt mõistlikud. Ja vot see oleks nagu siis selline meie jutu teema, millest me täna siis kolleeg Tiiu Jaagoga räägiksime. See on juristi väga inimkeelne interpretatsioon sellest teemast kui nüüd folkloristide käest küsida, et kuivõrd folklooripärimused nagu toetavad seda arhailist õigust või kui palju seda sõnumit sajandite tagant meieni on jõudnud Omaette küsimus on see, kui palju me seda tõlgendada oskame, aga põhimõtteliselt on rahvaluule seda täis, seda teadmist seal üks kindel osa. Näiteks needsamad jumalad on ju tegelikult esivanemad, esivanemad kas kaitsevad meid või vastupidi ja sellega on tagatud lastevanemate tulevaste põlvede eelnevate põlvede omavaheline suhtlemine, läbikäimine ja pärimuses. No vähemalt see, mis Eesti pärimus on, ei ole väga selgelt tõesti välja kujunenud, mis on ainult halb, mis on ainult hea. Vanasõnade puhul näiteks on kogetud, et kui hakata sealt välja otsima mingisugust keskmist käitumismalli, mida peeti õigeks, mida valeks, siis tuleb välja, et nad on vastakad. Võib-olla selle ratsionaalsuse juurde käiv nähtus, olukorrad on erinevad, see nina on tegelikult siis üks partneri pooltest ja son suhtlemine jumalatega, suhtlemine esivanematega, seal ei ole ainuõigeid teid, ainuõigeid, halba ja head. Ja huvitav on see, et tegelikult see õiguslike elu peegeldub rahvaluule erinevates vormides, ta on tegelikult olemas noh, võibolla võibolla teemadena lauludes on väga huvitavat arhailist õigust käsitlevad laulud nagu tütarde tapja suisa suud, aga no minu meelest muistendid mis kõnelevad just inimese looduse ja inimese jumalata vahekorrast. Kuigi need süžeed tunduvad lihtsalt lõbusad või, või, või siis elulised. Vanad näitavad, kuidas korraldusid need suhted inimeste, jumalate, inimese lootuse vahel inimeste inimeste vahel ja kui ma nüüd loen erinevalt suhet üles, siis tegelikult nad kõik on omavahel põimunud, et need ei ole inimese jumala suva inimese looduses, ma arvan, see kõik on omavahel üks tervik. Ma võin muidugi kuulajaid ja siis ka kolleegi ütleme, šokeerida, kolleege mitte, sest me oleme korduvalt seda omavahel arutanud. Aga mis näiteks juristidele, šokeerivalt täna siin ütleks, et tegelikult me oleme äärmiselt alahinnanud seda tahku ja äärmiselt nii-öelda tänapäevaselt tõlgendanud õiguse vormi, me oleme nagu Gutenbergi järel, kui hakati trükkima justjust trükitud ajastul, me oleme väga mõjutatud sellest ja seetõttu eestlane ütleb täna kirjatähest, tahab ka lugeda, seetõttu on väga kitsas arusaam, mis on õigus võtta, õigus peab olema vööri peal. Ta peab olema kirja pandud, tal on kindel vorm ja vot siis räägitakse, kas selle rikkumist või mitte. Tegelikult räägime arhailist, õiguse seal inimeste mälus edasi kantud teadmine mõistlikust, elamise viisist, see, mida tol korral nii-öelda mõistlikuks käitumiseks looduses sõida, nimetati õiguse järgi elamiseks. Lihtsalt noh, see on see sõnaõigus, ta ei ole see, mida meie täna niimoodi mõistame kitsalt selle all, see on see kuiv ja inimestele võib-olla arusaamatu see tekst, kuidas elada ja ärme unustame ühte, asjad on see, mis alati on kirja pandud, see on igal ajal olnud ainult üks pisike osa elust. Soni, absoluutne absurd, et kui keegi ütleb, et tänapäeva õigustes on kirja pandud tänapäeva elu know, andke andeks, kas moodustab ainult pisikese osa ja see ka, mis on meil rahvaluulest säilinud, see on ka üks osa tegelikult hällilaulust alates kuni itkudeni välja. On õpetus, kuidas elada, loomulikult kunstiline element, seda esitatakse ilusti emotsioon, emotsioon, seda naised laulavad seal. Ja see jäi inimestele meelde. Niimoodi me iialgi suudame, ütleme, ühe rahvalaulud teksti, mille me üles kirjutanud, lõigata välja, et vot siit on õigus ja siit ei ole õigus, ta oli tervik. See üleküllastatud tekst seal on rohkem, sest inimene jätab meelde. Ta vajab ta mälus kinnistumise momente ja vot see ongi õigustega. No kui tagasi tulla selle arhailise mõiste juurde, siis jõuda ka selle teksti keerulisuse juurde. Tuleb meelde arhailine, seda selle mõiste asemel mõned aeda tagasi kasutati väga, sageli primitiivne, eks ole, täpselt samas tähenduses. Ja mulle väga meeldib, kuidas Eduard Laugaste kas ühel koosolemisel, kus räägiti primitiivset kultuurist just nimelt rahva usundiga seoses ütlesid kullakesed, primitiivsed võivad olla meie arusaamised, sellest aga mites elu. Vaata, see ongi nüüd arhailine, mõistan sellepärast parem, et ta viitab võibolla küll vanusele, aga mitte sellele, et ta on lihtsakoeline tõrju, mitte midagi niisugust toimis oma nihukeses keerulisuses, mida me ei suuda isegi hoomata, enam mitte. Sest tõepoolest nagu sa ütled regilaul ta tundub meile nagu luuletustest Novskame teda nõnda vastu võtta ja me loeme teda nõnda nagu luuletust ja läheme, läheneme sellise loogikaga. Aga tegelikult rahvalaul kuulub sellesse samasse tervikusse, laulu ei lauldud lihtsalt ükskõik millal, ükskõik kus see on selles mõttes nagu tekst tekstis. Peale selle regilauludega oli võimalik edasi anda teatud teemasid, teatud teadmisi. Ja ta on ühte tüüpi mälu ja samas teiste tekstidega, võib-olla isegi tegelikult riietusega, võib-olla liikumisega, päripäeva või vastupäeva, nendel kõigil on oma tähendus. Nad lihtsalt ei liikunud, eks see oli kõik tervik ja üks kandis teist. Neid funktsioone oli tohutult palju ja kõike midagi koos tehti ka mängud, neid ei mängitud ka ükskõik millal meelelahutuseks ja nii edasi. Et need tekstid on tegelikult niivõrd mitmeti tõlgendatavad ja niivõrd erinevate kihtidega on just nimelt see arhailine tähendab just nimelt seda terviklikkust ja selle terviklikkuse keerulisust. Mitte mingil juhul. Suhteliselt kohatu sa juba ütlesid, et eesti kirjandus kaasa arvatud riietus ja ruum keskkonna mõttes aegruum, see, kes kaasas, kui meie võtame arhiivis sadu aastaid hiljem üles kirjutatud säilinud variandi loeme seda paberilt arvestama, mis sinna juurde tuleb, tuleks asetada veel sihtgrupp, kellele ta oli mõeldud. Loomulikult ei olnud mõeldud vanaemadele, ta oli mõeldud vot nendele lastele, kes olid kaasa võetud ja see ongi inimese, see õppimise aeg. Arhailine õigus on nagu mitu pension tähendab inimese sünnist esitekski kinnistada ja sellesse ühiskonda, see on üks asi ja teine asi, anda talle kaasa teadmisi selle hetkeni, kui ühe rituaal Kõigi juuresolekul saab tunnistada, et ta on täiskasvanud, see tähendab, tal on vastutus, tähendab, lapsed kasvasid koos täiskasvanutega ja nad läbisid need etapid ja siis ühel hetkel tõesti öeldi, et jah, see mees või naine on täiskasvanud, see tähendab, nad oskavad kõike. Ja siis sai nende suhtes rakendada juba hoopis teisi, et kui nad midagi rikkusid nende suhtes, kes alles olid sealgi laual, kõndis ja edasi on olemas teatud rituaalsed asjad, mida mängisid kaasa või laulsid kaasa kõik sellest osa võtnud, sest nemad on asjaosalised, nad on näiteks tunnistajad, kas, ütleme rihtsatel või külmades. Pulmaline on tegelikult tunnistaja, kes kannab oma mälus seda sündmust kõigi nende tagajärgedega, mis sellest võivad tulla sellest kooselust? Me mõtlema, et kas palju pulmakülalise või vähe pulmakülalisi, see tähendab, see on rituaal, mille saab kõik mäletavad, jah, maa, tantsisin kaasa, maa laulsin kaasa, igalühel oli oma roll, inimesed läksid oma kodudesse taga, siis tegelikult kandus see edasi niimoodi, et kui oli kunagi vaja taastada, siis mina olin, siin nad siis oli see naabrimees, siis oli see ja taastus nii, selles mõttes taastusse, sündmus, mis on oluline. Ja see on, see on palju parem või palju kindlam kui mõni notar, paberid võivad ära põleda ja nii edasi. Vot see on asi, mis ei unune, need sündmused, mis inimestele meelde Meelde tuli toimetada rituaalselt. Jah, just ja ja ütleme, inimese elus oli teatud rituaalsed sündmusi, mis on niivõrd olulised, et nendele oli eriline rõhk ja kui me suudame need asjad asetada noh, ruumi, kus nad võisid toimida, siis meil jääb üle ainult imestada Kas siis selle olukorrapõhine lõhkuja ongi nüüd herr Gutenberg või kes tuli oma trükioskusega ja, ja siis järsku see vahetult saadud kogemus Ivelleerus no see on sõna otseses mõttes primitiivne lähenemine, aga ma üritan teil nagu provotseerida. Jah, no muidugi enne Gutenbergi võib kahtlema kogu kirjakultuur ja ristiusk, usk ühte jumalasse, see cum esivanemate, see liin asendub suurtel heligioonidega ja suurteleligioonidega käib kaasas kirjakultuur ja tahe jalutada või tahe kirja panna asju, lähtudes oma, ütleme nüüd väga kaasajast on ju oma ideoloogiast, meie mõtleme kuidagi väga isoleeritult. Tegelikult sama risti unustamine oli üks osa kogu Euroopat hõlmanud protsessist lihtsalt jõudis siia nii, mis siis toimus, tähendab, kõikidel nendel rahvastel kirik pakkus nagu teenust või nagu täna kirja panda, nende esivanemad, õigus, vot see põlvest põlve edasi kantud õigus kanti nüüd kiriku poolt pärgamendi, tekib see, et on olemas üks arhailine õigus nii-öelda kirjutatud vormis. Esialgu niipalju kui teatakse, tegelikult inimesed elasid ikka ja edasi omas elus edasi kantud esivanemate õiguses neid, mis kirikumeeste poolt olid kirja pandud, neid hoiti kui noh, reliikviaid, ütleme, selles, ega need ei loe maetud. Ja selles mõttes esialgu mingit probleemi, et kui oli vaja mingi vannet anda või see siis noh, võib-olla toodised mõnikord ka välja isegi või mõnikord võib-olla näidati seda, aga üldiselt seda ei kasutatud selles mõttes noh, elas edasi see kirjutama Ta õigus. Aga põhimõtteliselt oli loodud alus selleks, et on olemas üks õigus jällegi alles noh, ütlen mõned ajad tagasi, armastate kirjutada, primitiivne õigus, mis tema tunnus on, ta ei arene. Sellepärast, et noh, esivanemate õigust tuleb põlvest põlve edasi kanda ja ta ju ei arene. Tegelikult ei ole see niimoodi on see õigus, areneb natukene aeglasemalt, kui põlvkonnad vahetuvad ja sellepärast me ei märka tegelikult suuliselt edasi kantud õigus on kõige arenemisvõimelisem, ta kohaneb eluga niimoodi, et teda oluliselt isegi ei ole märgata. See ongi selle suulise ja kirjaliku kultuuri probleem, võib-olla, kui tänapäeval rääkida, et kas internet tõrjub raamatu välja, eks ole, need on samad probleemid. Aga mida me elus näeme elus näeme seda, et elu muutub mingil hetkel nii jõuliselt, et vajab uusi nähtusi ja see kiri ei ole nüüd ka päris nii tõlgendatav, et ta on mingi väga ilusa tervikliku kultuurirõhku ja ta tuleb lihtsalt juurde. Ja tegelikult ta muudab seda kultuuripilti küll väga oluliselt, aga see ei tähenda, et ta midagi täiesti välja vahetaks vaid annab midagi juurde. Ja, ja selle põhjus ei ole mitte-Gutenberg is või mõnes üksikus mehesse on ikkagi tervikus jällegi see sooline õigus ainuüksi ei suuda enam toimida nendes tingimustes, mis on tekkinud. Nagu tegelikult ka internet ei tõrju jo raamatut välja, sest raamatul on oma Vormama funktsioon. Aga internet annab midagi juurde. Ja selle suulise kirjaliku õiguse puhul ma kuulasin ta väga hea folklorist loengut, kes ütles, et kirjalik kultuur on alati autoriteetsem kui suuline. Vaata, see jäi mulle väga kõrva, sest selles ma ei ole kindel. Sest mõelgem sellesama asja peale. Kui ma lugesin teel 20. sajandi keskpaiku kirja pandud need nimetatakse rahvaluskadestamentideks, kuigi ma ei tea, kas see juriidiliselt on õige termin, aga ühesõnaga see, mida surija ütleb. Surija On see inimese keeli Kesk-Eestis? Vanem naine räägib kolmekümnendatel aastatel. Et kõige tähtsam ikkagi on see, mis inimene ütles, mitte see, mis kirja pandi. Tema soov on tähtis, aga see viib tagasi tegelikult sellele, et suuline kultuur hetkel on autoriteetsem antud situatsioonis ja inimeste jaoks. Ja selle taga omakorda peab olema mingi põhjendus, mis ei ole seletatav kirjakultuuriga paragrahviga inimeste selliste kokkulepetega. Võib-olla tõepoolest ikkagi noh, võime öelda seda siis, et selle taga on mingi arusaamine inimesest, pühastsõnast või sõna pühadusest, sõna tähendusest, sõna jõust. See tuleb kusagilt teisiti tagasi, kui ma seda sõna ei arvesta. Ma arvan, et täna veel see sõna maksab, kui rääkisime siis Šveitsis töötava saksa kolleegiga, kes kirjutab vandest ja valevandest täpselt sama probleem Saksamaal Šveitsis on tekkinud probleem, et maailm muutub üha ateistlikumad, vähem nii-öelda formaalsed usklikud, aga nendel kohtuda, kuidas kasutada vanded on seotud jumala sõnaga ja seetõttu on tekkinud väga tõsiseid probleeme, mis teha tegelikult Eesti kultuuris on teesama, isiksus on minu au, vot sinu aa, no tähendab, sinu au ei pidanud alati selle jumala nimega seostama. Selle suulise ja kirjaliku kultuuri vahepeal ja tegelikult ka miks kirjalikult kultuur soolist välja ei saa tõrjuda päriselt, ta võib saada domineerivaks mingil hetkel tasakaalud jällegi võivad muutuda, tähendab minu meelest tas autori teksti autoriteetsus võib muutuda. Ma arvan, et näiteks nõukogude ajal ajalooõpikuid eriti autoriteediks tekstiks ei peetud, eks ole, aga asi ongi selles. Suulisel kultuuril on oma funktsioon ja omad võimalused, mida ei ole kirjakultuurile. Kirjal on omad võimalused. Kui raske on meeles pidada niisuguseid üksikuid fakte, kuupäevaliselt ealised ja nii edasi suulises ja kirjalik kultuur tegelikult ongi rohkem orienteeritud eriliste nähtuste, eriliste sündmuste, eriliste võimaluste kirjapanekuks, suuline kultuur, vastupidi, just see, mis on püsimis, on tähtis. Ta talletab just seda üldist. Ja selles mõttes nad ei asenda teineteist. Suulise kultuuriüleseid mõtetki ennast üles ehitatud ju täiesti sellena korduvusele regilaulud näiteks nad ei räägi üksikust sündmusest, minuga kord juhtus nõnda missise tahvlis laulab minu vaid selle taganenud, kuigi ütleme praegu pildid või sümbolid, aga, aga just see korduvust tegelikult mis sõna piltidega antaks. Aga kirjandustekstist me olemegi harjunud, võib-olla rohkem lugema selliseid teist maad, üldistusi, eks olematu. Kui nüüd raamatutest rääkides, mul tuleb praegu Tübii meelde see prantslane, väga huvitav raamat seal räägib siis ühe rüütlisurmast, see on nagu kirjeldatud kroonikana, kuidas üks mees sureb ja vot suuliselt nüüd tema annad, korraldaksid autor keskonnagusele sündmuse, kirjeldas ta, tõlgendab vana kroonikat, ütleb, et aga tegelikult ta ei olnud vaba. Sellepärast, et ammu kõik teadsid, et pärand tuleb jagada niimoodi, seal ta toobki kommentaarid, professor dub, kommentaar ütleb niimoodi prantsuspäraselt väga värvikalt kirjeldab seda, ütleb, et aga Ta tegelikult armastas kõige rohkem nooremat poega, kellest ta nägi sarnasust endaga, sest ta ise oli noorem poeg. Aga ta ei saanud midagi teha, sest kombed olid sellised. Ta pidi oma vara kõigepealt oma vanemale pojale andma. Tal oli südamest kahju, et ta peab jätma ilma noorema poja, kes peab ise elus läbi lööma temaga sarnanev nisaatuselt, ilmselt kui ka isegi välimuselt, aga ta ainult vaba. See on, see suuline on traditsiooniline, ütleme me selle kohta praegu, eks ole, see püsiv osa oli siiski selge, aga samas nagu me enne rääkisime, ta võiks kogu aeg varieeruda, kohaneda eluga. Ja tegelikult, kui nüüd väga kiiresti elu muutub, siis tegelikult inimesed oma nihukeste väga otsustavate sammudega murravad, traditsioon aga ainult selle kaudu päris teiseks asjad ei muutu või nad elavad siis teistes asjades edasi, eks ole, minu pärast ikkagi kasvõi selle saba pulmakommete näite tuua. Väga ilus tekst hurda kogus 19. sajandi lõpust, kus üks naine nuriseb, et tänapäeva noorikud ei taha kanda enam ta onu sangarid, eks ole, meie jaoks nüüd ainult, aga tegelikult olid õiguslikult üks kindel märk, millal võis naine tanu kanda ja missugused kohustused ja õigused sellel naisel olid ja tema siis kurdab, et tänapäeva noorikud enam tanuganda ei taha. Ja kui ma vaatan selleaegseid fotosid, rääki muidugi väga ilusa mõisteni, miks ta nuge kandma ja nii edasi sellepärast hurda üles kirjutanud ongi tänu sellele, et mul on seda siin analüüsida võimalik. Aga kui ma vaatan selleaegseid fotosid, siis on tõesti naisi, kes on täiesti üle läinud linna moel ja mingit peakatet ei ole, on naisi, kellel on niisugune noh, kas ta on nüüd lausa selline, no nagu me ette kujutame, aga ta võib olla mingisugune rätik või mingisugune juuste kamm, näiteks eks. Pulmapiltidel on nad ikkagi ka linnamoeriides, eks ole. Ja mis siis juhtub, juhtub see, eks no mis on väga kindel märk abielunaise tunnus, näiteks satud juhul ta muutub, eks ole, ehteks. Ja samas teine märk tekib, see on abielusõrmus, mis hakkab täitma seda funktsiooni. Kuigi noh, paber annab need kohustused ja õigused kist tähendab need nähtused kusagile ka. Aga see näitabki elu muutumist, mis traditsioone murrab, aga tegelikult need traditsioonid, sümbolid elavad tegelikult kusagil teisel moel edasi. Kui ristile öelda tänu tänu on juriidiline märk, siis tegelikult on, tegelikult on ja nüüd vaatame neid vanu seadus, siis naise kaitse ja siin oli ka kaitse selles mõttes, et, et see oli väline sümbol, kõik pidid aru saama, et on tegemist kas abielunaisega neitsiga või nii edasi armastavad reeglid, on olemas, seadused selles mõttes keegi saanud ütelda maha, ma ei saanud aru mitte ainult selles mõttes, et et kas naisele see tanu meeldis või mitte, vaid see oli vajalik märg teiste jaoks ka kui me võtame tegelikult rahvariide, vaadake, kui palju erinevad rahvariided, see tegelikult see sümbol, kukkusta inimene pärineb sotsiaalne identiteet. Palun jah, või tulid ikkagi mehed teise riiessel kohe näha, et see ei ole meie vallameelse mehe kihelkonna mees, temale kehtisid teised reeglid võõraks. Räägime seal linnamüürist näiteks, mida ta on täiesti juriidiline märk, loomulikult vaenlasest kaitsealatari märke selle müüri taga või kui sa sellest nöörist läbi läheb väravast läbi, siis algab uus õigus. Ma nüüd nagu kirikus loomulikult teni teine jah, või siis kloostris küla piirid, peremärgid. Need on kõige ehtsamad omandiõiguse tunnused, on see, tähendab et vot need asjad kuuluvad ühele, need asjad kuuluvad teisele piirikivid, piirimärgid ja need on kõik sümbolid. Ja nüüd kantinas lauludesse, kanti nad vanasõnadesse, et õpetada inimesele kuidas kaitsta tanukandjad või tähendab piirikivi nihutamine, et need, jah, niisama, need asjad olid väga selged, nad olid tähistatud. Tõime näiteid kõikvõimalikest arhailisest elusituatsioonides, aga millal siis tuleb ja hakkab inimese elu reguleerima see kirjutatud seadusi? Tänapäeval on Euroopa õiguse alused kukule Pinotena kontseptsioon on seal sellised kogu Euroopat ühendav juristidel Rooma õigus. Rooma õiguse nagu taasavastamine eurooplaste jaoks muudab tegelikult kogu meie maailm Annelikuga õiguslikku arusaamist, on tegemist siis ka ülikoolidega, tähendab, see ülikool on Polonia Ülikool Põhja-Itaalias esimene kaasaegne ülikool, kus alguses õpetanud jurist ja kus hakati õpetama roomlastele alles jäänud õiguse kirja pandud tekstide järgi. Algus ei pandud tähelegi, mis seal tegelikult on loomulikult selle alternatiiv kõigele sellele, mis oli vahepeal olnud. Aga kui nüüd tagantjärgi mõtlema umbes 1000 aasta jooksul on kujunenud välja niimoodi, et on valitsevaks saanud amet. Juura on muutunud ametiks, seda peetaks on ülikoolis õpitava amet küll Kesk-kaheksa sellist traditsiooni järgi kogu Euroopa kaasaegne õigus on kunstlik õigus, mis põhineb roomlaste poolt kunagi ütleme üle 1000 aasta jooksul välja arendatud õigusel ja selle jäänustamis säilisid Euroopas ja mis nüüd võitja kaks ja hakatisele juriste õpetama. Nüüd siis areneb see kirjalik vorm, mis tuleneb ühest kindlast õigusest ja see levis nagu katk, heas mõttes katk mööda Euroopat, nii sündisid ülikoolid. Seda nimetatakse õpetatud õiguseks õpetatud õigus, erinebki, arhailised, õigus, seda peab õppima. Ta ei kasva ise. Arhailine õigus, see on inimestele arusaadav õpetatud, õigus on ainult seal, kus teda õpetatakse, ta elab ainult seal, kus sa seal paberil, kus õpetaja annab seda oma õpilasele edasi. Kui stuudios on folklorist ja jurist, siis me katsume ühelt poolt teada saada, kuidas meie elu ja olu aitab reguleerida kirja pandud paragrahv ja teisalt, kuidas tavad ja pärimused toetavad meie käitumist niimoodi, et me saaksime nagu toimida vastavalt headele kommetele. Kui palju on tänasest taevas häid kombeid silmas peetud, kui juriidika poole pealt vaadata? Peeter Järvelaid. Jah, võib öelda, et on, aga me oleme jõudnud nõndanimetatud ülereguleerimise perioodi, kui me üldse elame praegu ajastu, kus tekib probleem selle informatsiooni hulgas, see tähendab, me ei suuda seda vastu võtta lihtsalt siis juristid või ühiskonda oma pisiregulatsioon toonidega igasugu sekkumisega, täiesti peensustesse. Ta saavutab selle, et lihtsalt loob nii suure massi igasuguseid eeskirju mida isegi selle loojad ei, ei suuda meeles pidada. Ja seetõttu nahk muutub see enesele vastandiks. Ja, ja nüüd ongi küsimus selles, et Seinok nõnda positiivismi aeg kui igat asja arvati, et on võimalik reguleerida hakkab tasapisi nagu otsa saama ja ma olen selles mõttes väga rõõmus, et et Eestis juristide hulgas ka kõlavad nüüd juba sellised väljaütlemised, et et kas me mitte ei peaks oma seadusi tegema hoopis teistel põhimõtetel. Ma võin ühte oma head kolleegi tsiteerida, kes ütles niimoodi et kui oli juttude näiteks uue protsessiõiguse kirjutamisest, siis tema pakkus välja, et ehk siiski Eesti ühiskond ei ole veel nii kaugel oma traditsioonidest. Kui juristid panevad kirja näiteks raamatupidamine peab vastama headele raamatupidamistavadele. Ja loomulikult panevad advokaadid protestis, ütlesid, et ei ta peab olema võimalikult täpselt fikseeritud ja nüüd juristide hulgas oligi kohe vaidlus lahti. Et kas, kui me paneme kirja, et peab vastama headele raamatupidamise tavadele. On halvemini reguleeritud, kui me teeme näiteks 1000-st paragrahvist mingi seaduse kusjuures ikkagi advokaadid lõikavad sellest tohutut kasu, sellepärast et, et umbes 1001 punkti on jäänud reguleerimata, sest elu on alati mitmekülgsem, kui me oskame seda ette kujutada, reguleerida nii, et, et suund tegelikult on mõistete juurde. Mida me tegelikult ütleme kuskil arhailisest õigusele tavaõigusest teame. Me teame, aga vahepeal meile tundus, et need on kuskil ajalukku jäänud ja et ühiskond ei saa nendest aru, ma ei ole päris kindel, et ei saa, tähendab, kuid nad uuesti tarvis nagu väärtustada. Aga kui tihti üldse praegusel hetkel tuleb ette seda, et inimene nagu deklareerib või iseloomustab oma elulaadi niimoodi, et ma pean lugu tavaõigusest, kas folkloristid on nagu sedalaadi näiteid või kuivõrd see üldse nii-öelda tänapäeva folklooris kajastub, selline tavaõiguse rõhuasetus? Tegelikult inimene ei teadvusta seda. Aga kui me oskame jälgida, siis me märkame seda pidevalt. Ma võin tuua mitu näidet, kui ma liigun inimeste seas ringi ja ma olin nagu professionaalne kretilism, eks ole, sellise sellise vaatenurgaga siis lihtsalt kuuled. Ja üks näiteks selline situatsioon Tallinnas poes, see oli kunstipood, kus ma juhtusin kuulama. Ilmselt oli see turvamees ja müüja nende kahe omavahelist kõnelust ja nad olid hädas ühe varga lapsega võib, ilmselt olite parga poiss, kes ilmselgelt näppas kellelegi juhendamisel, kes oli ikkagi juba karistuse alla kuuluvaga, sellel poisil ei saanud midagi teha. Ja nüüdsed oranessis kurdabki, et vaat milline on seadus, et ma näen, see poiss on süüdi. Ma näen, et ta töötab kellegi heaks, aga ma ei saa seda tõestada ja mitte midagi teha ei ole. No mina ei tea, mida teha ja selle peale ütled ja mina küll ei tea, mida teha. Vargapoisile tuleb lüüa niisugune võimas tempel. Et kõik teaksid, kellega on tegu ja kõiki oleks hoiatatud. Mis toimub, see on ju tegelikult just sedalaadi mõtlemine, kuidas suhtuda varguses ja mis üldse on vargus, on väga filosoofiline küsimus. Pärimuses kui me mõtleme mõisa köis, las lohiseb seal mõisaajast son kolhoosiajast, eks ole. Kelle tagant saab, mida veetakse üldse varguseks, on väga huvitav küsimus. Siis vaat seesama põhimõte, et käituda vastavalt headele tavadele või headele kommetele või mis peetakse õigeks. Aga mõnes mõttes see siiski vist on väga raske, sest kui praegu inimesed küllaltki palju liiguvad nad toovad kaasa oma õiglustunde ja siin kohapeal saavad kokku väga erinevad õiglus, tunded aga erinevad tavad ja see on juba õigus, konflikt tegelikult, eks ole, ja kui ma mõtlen sellisele väga kindlale külaühiskonnale, siis reegel oli ju selline, see tuleb nendest tõsielujuttudest välja kõige rohkem, kui kirjeldatakse küla inimesi, kellel on suuremad õigused veel pärast teist maailmasõda, Ki, isegi nendes külades, kus suhteliselt vähe inimesed liikusid, tähendab, need ei viidud Siberisse uusi toodu tasemel. Ikkagi, nii et kui naaberkülast mees tuli siis tema võõras ja seegi sinul kauem olnud, keda teatakse, keda teatakse, et on siin kauem olnud, tal ei ole vaja mingit dokumenti selle kohta näidata, temal on nagu suuremad õigused. Ja nüüd see, kes võõras tuleb. Tema kohus on ennast lepitada, ennast sulandada sellesse ühiskonda, ta ei tohi ennast näitama hakata, selle kohta on isegi väga hea väljend, ei tooda ja tarkust külarahva ette. See nõuab teatavat alandlikkust teatavat sellist sissesulatamist. Aga nüüd selle teise maailmasõjaaegse migratsiooni jooni probleemiga seoses, kui palju konflikte, õigus konflikte tegid just sellel, kellel on sellele maale õhkus? Need, on konflikt, et mis, mis on nüüd õige, ma lugesin seda väga südamesse minevat elulugu ühelt ingerinaisel, kes oli venekeelne ja ta oli niisugune äärmiselt huvitava elukäiguga, aga vaat seesama õigus, konflikt. Tal suri, mees. Ta tahtis teda matta jõhvi surnuaeda, mis on ilus tema meelest. Ja ta oli nördinud, et tal ei leitud seal kohta, vaid pandi kusagile. Ma pidi olema mägedes selline sile ja elama ta. Ta on väga nördinud, et miks see nii on. Aga samas tõepoolest, kellel on mille jaoks õigus? Temale tundub, et talle tehti liiga. Ja see on õigus, konflikt tegelikult ju päris huvitav, kuidas sellega siis toime tulla. Noh, ütleme, Euroopas on traditsiooniliselt kõige suurem, kui arvatud kõige traditsioonilisem konflikt on ju moslemimaailm ja noh, kristlik maailm on ju niimoodi ja siis ma tean näiteks Saksamaal võetakse noh, teatud väga raskete kuritegude puhul, näiteks on tapmised, tean ühte näidet, kus kutsuti etnoloog kohtusse. Olen lugenud tema hiljem kohtule esitatud seda arvamust avaldasin artiklina olid Türgi perekonnas toime pandud mõrv. Ja tegemist oli sellega, et veritasu. Loomulikult me võime öelda, et me elame 21. sajandil, mis veretasustab jutu, vaadake seadust, aga moslemimaailmas sa pead käituma sellele, vot need on muidugi veel suuremat kultuurilised konfliktid, millest me siin hakkame asuma. Kaasaegne, selline mõtlemine või kaasaimega õiguslik mõtlemine, see seisnema selles et ei ole nii, et see on halb ja see on hea, vaid mõista, mõista ja mitte alandada teist, tähendab, on olemas keelud, mida riik siis noh, tagapõhimõte peab olema, kultuurid on erinevad. Me austame neid, aga lepime siis kokku mingites väga üldistes reeglites. See tänapäevane probleem No see on niisuguste kultuurikonfliktide puhul, mis jõuavad kohtusse, aga väga paljud probleemid ju nad ei ole üldse kohtusse kaebamist, Mark jääks, aga seal on see tavaõiguse konflikt siis ilmselt või, ja minu meelest hullem olukord kui see, kui kohtuvad kaks erinevat kultuuri, on see, kui kohtub niisugune sümboli täiskultuur, niisuguse ka, kus see kultuurimälu on katkenud. Sellepärast et mõista saab ikkagi siis, kui endal midagi niisugust olemas on. Aga kui endal seda kultuuri põhja ei ole, siis sa ei oska seda ette kujutada ka teise puhul ja need konfliktid on tegelikult siin, ma isegi ei kujuta ette, kas saavadki rajada mõistmisele, siin on lihtsalt aega vaja. Räägime kommetest, tavadest ja seadusetähest stuudios folklorist Tiiu Jaago ja jurist Peeter Järvelaid. Kogu aeg tekib küsimus, et kuidas nii väikse arvu suhtelise väikse arvu haritlasi liidiga või suhteliselt väikse arvu juristide käsk, riik sai hakkama. Kui me ütleme, et meil poolteist miljonit ongi ainult siis siis mujal riikides andke andeks, meil linnad suuremale teele. Niisiis minu arvates oligi küsimus selles, et Eesti, 19. eriti ühtegi seitsme teisel poolel kujuneb see kohalik omavalitsus see tähendab kõik need reeglid, mis olid tulnud tavaõigusest. Need kogemus, elanikkond, kes oli paikne, kellel oli omand, see tähendab iga tükk maad, sellel oli oma omanik, olid kindlad piirid, see tähendab Eestil oli oma territoorium, mida osati juhtida ja korraldada elu küsimusena riigi elu korraldamisel. Barakkuse mälusab taastuda läbi inimeste ja kui me toome uued võõrad inimesed, see on ju ajaloost teada, katkuda ja järel jäid külad tühjaks ja tuli uusküla hoopis teiste kommetega, siis unustati ära need, kes olid seal elanud või kes olid sinna maetud. Ja siin on olnud vahepeal üks aeg, mis on olnud hoopis teise kultuuritraditsiooniga aeg, kui palju oli neid teadlik, kes siis nagu teadvustasid Eesti riiki kui sellist ja kui palju oli ikkagi neid, kes olid hirmul ja ei andnud oma lastele edasi seda, seda traditsiooni, mis sünnitaks nüüd uuesti, tooks tagasi täiesti iseenesestmõistetavalt selle nii-öelda omanik. Kui minna sedasama konflikti juurde tagasikultuuri põhi, midagi elus muutub, ega see kultuuripõhja ikkagi päriselt ära jätta ei saa ja isegi kui iga päev ei räägitud Eesti riigist või eestlasi ikkagi olin juba kasvõi ainult keele kaudu näiteks. Ja kui nüüd näiteks võrrelda neid lugusid, mida kirjutavad eestlased, räägivad eestlased nõukogude ajast ja need, mida näiteks Peterburi eestlased, ma olen lugenud, et need on täiesti erinevad lood. Mis siis, et isegi nad mõlemad eesti keeles kirjutatud, nad tunnetavad aega teistmoodi. Et mitte, küsimus ei ole nende põlvkondade koolis käimises ja kasvamises, vaid nad pidid kohanema. Aga nad ei saanud vabaneda siiski päriselt nendest varasematest tõekspidamistest, sest tegelikult noh, need, kes nõukogude ajal sündisid, kohtusid nende inimestega, kes olid pärit varasemast ajast. Need vanaemade kristalliseerunud mälu oli seal. Ja kui nüüd mõelda selle peale millise jõuga tulivad need negatiivsed lood. Esimene hoog oli negatiivsed lood, eks see tähendab ju seda, et õiglustunne oli pärsitud. Nüüd hakatakse tasapisi, on juba võimalik uurida, näiteks kui hea oli nõukogude ajal kolhoosis elada või midagi niisugust on juba võimalik. Aga ütleme 90.-te esimesel poolel, esimene puu, mul ikkagi see pärsitud õiglust. On see oli vaja vabaks rääkida või endast sellest vabaks rääkida. Et selles mõttes ma arvan küll, et nõukogude aeg kindlasti immutas midagi. Aga see on jälle midagi hoopis samamoodi kui, kui lihtsalt niisugune, kes tõepoolest teiseks kosmopliidiks muutus ja kes oli nõukogude inimene, integratsioon Nõukogude inimeseks, kes seal kaotanud oma etnilise sellise selguse kui oleksin väga palju õigusest ja kirjakultuuris ja nii edasi. Tegelikult me rääkisime kogu aeg kasvatamisest ja koolist. Laps, kes suhtleb koolis ja suhtleb, eks ole, laste aga suhtleb ka kodus tegelikult kõik nad kujundavad mingi mõju välja ja kui koolis näiteks õpetatakse minu meelest praegu võib-olla liialdatud, et on vaja karjerismiksul lavdani, sõnastatakse aga ikkagi edu edukuse märksõna ei aja ja et ta peab olema nii ja nii ja niisugune tegelikult laps ei suuda olla võib-olla nii ja niisugune tagab ennast nagu alavääristama tegelikult minu meelest Nõukogude kool oli ka üles ehitatud mingisugusele ideele, ta peab olema nii ja niisugune ja kui kodu ei oleks last toetanud. Võib-olla oleks ka siis mingi masinast läbi käinud, aga vaat tegelikult kogu aeg on mingi tasakaalustamine. Väga huvitava TDK-le, et ma kuulasin, et pagulaseestlased, nemad naudid oma lastelt tohutult palju ja just sellepärast, et pagulaste põlvkond ise esimene põlvkond, kes välja Aleksei sageli ilma nendest võimalustest, mis tal Eestis oleks olnud ja ainukene tagama, et nende laste käekäik oleks parem, elaks emigratsioonis, kuna lihttöölistena ja nii edasi, vaid ikkagi vastavalt sellele võimalusele, mis neil Eestis oleks olnud, oleks olnud võimalik neil haridust saada, eks. Ja sellepärast tihti tohutult palju ja tuleb välja, et on üks niisugune suhteliselt varjatud teema, aga siiski on olemas, kes on uurinud just pagulaste elulugusid, et see tõi kaasa mõnede laste hävingu tegelikult ühel või teisel moel. Ja minu meelest seesama kui lastele pannakse ette mingisugune kindel mainida, peab olema nii ja niisugune elukas antud juhul või kommunismiehitaja mingil muul ajal. Tegelikult on see üks ja see sama, mida vanemad siis tegid ja mida nad siis teevad ka üks ja see sama, nad tasakaalustavad seda või vastupidi, võimendama tolajal sellest, mida nad suudavad. Ma olen ise välismaal elanud ja, ja lapsed on välismaal koolis käinud. Sellepärast ma võin seda kinnitada, aga minu arvates oli asi natuke teistmoodi, pagulased püüdsid realiseerida neid väärtusi tunduvalt teravamas või ägedamas vormis. Kuid tegelikult olid väärtused Eesti Wabariigis pagulased, käitusid täpselt nii nagu eestlased ainult sattudes ekstreemses olukorda selles võõrad varast ilma sugulastest ilma kõigest ilma oli neil ainult nüüd hakkas toimima päästesignaal. Nüüd me peame absoluutselt maksimaalselt pingutama, sest kõiki neid tasakaalustavaid faktoreid ei ole üldse olemas. Ja nüüd kodunt oli, kes on haritud, see saab järje peale. Noh, see oli tegelikult Eesti mudel, toimis seal. Aga muuseas on kõikide pagulaste poolt. Jõudsime oma mõttekäiguga siis selleni, et eestlane välismaal, aga nüüd meil terendab ees selline loom nagu Euroopa Liit. Kas siin võiks ka millegi puhul nagu pisut häirekella lüüa või võiks meid midagi nagu teha tähelepanelikuks? Jujaga? Minu meelest, ükskõik millega me siis kokku puutume, kas on võõras või, või mingi muu võõras see hirm Euroopa Liidu-s või vastupidi, ootus Euroopa Liidu ja võib olla ka see rahulolematus Eesti vabariigiga kui seda eristatakse, eks üks on Eesti vabadus ja teine on ikkagi see võim ja oma sümbolitega. Et kui võlaõiguses ametlik läheb liiga vastuollu, siis hakkab ilmselt tööle niisugune paralleel elu. Ja mingil hetkel see paralleelsus ikkagi viib välja konfliktini kus mõlemad on sunnitud 11 kuulama. Liiduga on täpselt sama probleem, me ei tea veel praegu väga täpselt, mida see endast kujutab. Ja ilmselt on nii poolehoidjaid kui ka neutraalseid inimesi või kes sellele vastu on kas nad kardavad oma harjumuspärasest maailmast loobuda või neile tundubki, et see on täiesti vale, sest rikutakse ära meie endale loomulik tasakaal. Ja, ja kui me rääkisime, et inimene eestlane välismaal tegelikult eestlane ka Eestimaal praegu töötab või on valmis kohtuma võõraga ja see on tegelikult äärmuslik äärmuslik olukord Ja kui rääkida üldse kohtumist võõraga, siis ma tuleks Lotmani juurde, siis Lotman alati ütles, et haritud inimese tunnus on see, et ta on valmis kohtuma võõraga, tanke valmis kohtuma uuega. See on täiesti loomulik reaktsioon. Loomulikult natuke karda, igat välismaareisi, sa mõtled, et et äkki paneks ikka kohvi tagasi, ei läheks sinna. Mulle on kunagi rääkinud jaapanlane väga hästi, tähendab, pole kunagi Jaapanis käinud, meil on ka tunne, et Jaapanis on väikesed jaapane, väike tegelikult on 120 miljonit on suurem kui Saksamaa. Miks nemad on väiksed, mis nad on kogu aeg, noh, selle mulje kina kõrval ja jaapanlane ütles niimoodi, et nemad on elanud kogu aeg hirmus eksistentsiaalsest hirmus, et kui nad ei pinguta, siis lihtsalt suur naaber kultuuriliselt sööb ära. Ta ütleb, et me peame tõlkima seda oma keelde nüüd tulles selle teema juurde, tavaõiguse, meie kombed ja nii edasi. On ju küsimus selles, et kas Euroopa Liit on sama suu, mitte Hiinaga muidugi võrreldes, aga, aga ka meiega võrreldes väga suur. Nii see tähendab, see on üks suur keskkond uus meie jaoks. Aga milline on pääsetee tõlkida ja kui sa ei lahustu tõlkida oma keelde see kultuur ja loomulikult võtab aega ja nii edasi, vot siis sa ei lahustu, kui sa suudad tõlkida selle oma oma tavadesse ja nii edasi. Vastupidiselt ootustele süüakse kohalikke toiduaineid rohkem. Kohalik läheb au sisse. Eestisse on sama protsess tegelikult kui keeleinimestele öelda, et võta kõik inglise keelest otse ja varsti tõesti rääkida keelt, mida mitte keegi enam nendest eestlastest aru ei saaks, kes eesti keelt kunagi rääkisid, nii, teine asi on lasta läbi oma pea ja luua need mõisted ja seetõttu me jääme endaks. Kohtumine võõraga, vot see valmis oleks võõraga kohtumine, see näitab tegelikult tugevust. Kui sa ütled, et me laseme läbi oma pea, see tähendab tegelikult, et kultuur nagu seedib ära valib ja kohandab oma keelele. On ta siis keele, grammatika või, või mistahes tegelikult seda nimetatakse pärimus kliimaks, kui rahvaluule teadus jooksis ummikusse, sellega ta vaatas ainult mingit niisugust võrgustikku, noh ühesõnaga mingi motiiv, metshaldja motiiv üle maailma, eks ole, mingisugune metsad ja kohtumine kus see on ja ei vaadatud selle puhul seda aegruumi, kus, millised inimesed sellest rääkisid, miks nad sellest rääkisid, kui levinud see või teine teema oli siis mingil hetkel avastati, et mitte midagi ei ole võimalik teada saada rahvaluulest ja vaat siis selle tasakaaluks tekkiski uus uurimissuund, mida nimetati pärimus kliimaks. See on just see, et inimeste jaoks on millegipärast midagi oluline. Ja tegelikult noh, kui me ikka räägime sellest samast õigusest, siis vaat, kui ametlik õigusega tavaõigus liiga kaugele teineteisest lähevad, tekib küsimus identiteedist. Igasuguse sellise terava erisuse korral. Üha selgemini peavad küsima, kes ma ise olen üha selgemini pead sa siis mõtlema selle üle, mis põhiMul on, või noh, pead hakkama mõtlema, läbi mõtlema, seda asjatult praegu identiteedis nii palju räägitakse. Niipea kui hakkab midagi liigomid, Amercaniseeruma või midagi, hakkame mujalt vastu võtma, tekib tasakaalu vajadus. Täpselt samamoodi koolis lastele hakatakse liiga peale suruma midagi ühte ja ainsat tõde, eks ole. Kohe tekib vanematel vajadus kuidagi tasakaalustada kõige lihtsamate asjadeni välja eksal. Ühiskond reguleerib ennast niimoodi. Ütleme ühiskonna kaitsereaktsioon ka kohtumiseks võõraga andvat nüüd vahelised rahu, vaata kui kohtades võõraga on inimene, ütleme närvi, sest sa ei näe või sa näed teda ainult vaenlasena, aga vot see on see kultuuride kohtumine rahulikul pinnal, nagu siis on võimalik võrrelda selles kultuuris, kus sina oled, järsku saavad sulle selgeks, et vabandust, väga, vot need väärtused on tõesti väärtused, mida tasub, need on täis sarnaselt, neid ei ole vaja, ei muuta ega, ega sinnapoole püüelda. See on lihtsalt niimoodi, aga kolmandad on meile võõrad. Ja nüüd tuleb siis lihtsalt teadvustada, et, et selleks, et aru, saada teda, kui tema ütleb niimoodi, siis tähendab midagi muud, aga me ei võta seda omaks. Teine asi on, me ei võta omaks ja ei teadvusta ka ütleme lihtsalt, et noh, ta on selline, ta on arusaamatud, on halb. Ta on kuri, aga me ei ole endale selleks, et miks ta on, aga vot siis, kui nad tegelikult selline väärtuste skaala, millest me aru saame, hakkame aru saama. Nii. Ja tegelikult on küsimus selles, et õigus on, õigus, kui nüüd tuleme, mitte see, kirjutad, õigus, sellega me suudame reguleerida teatud osa ja minu arvates tulevikusuund on see, et, et minna seda teed, mis on noh, täiesti lootusetu, me võime oma riigikassa tühjaks kirjutada, juristidele kõik ära maksta, me peame mitte püüdma võimalikult palju reguleerida, vaid me peame võimalikult vähe. Ja selles mõttes on tarkus, kui me suudame jätta ala mis on reguleeritav nii-öelda ühiskonna poolt iseseisvalt tavadega, sellega me oleme ratsionaalsed. Me oleme ratsionaalsed, meil jääb rohkem elamiseks rõõmustamiseks. Õnneks Eesti ei ole praegu veel nii rikas, et näiteks kui naabri koer haugub ja sellepärast naabriga aastaid kohtus käia, maksta advokaadile honorar, aga noh, küsimus on ainult selles, et kas osta toit anda lapsele haridust või maksta advokaadile selle eest naabri koera asi ära, tähendab, et selles mõttes, kui on võimalik mitte minna ülereguleerimise teed. See kuldaväärt tarkus on heaks lõpetuseks meie tänasele vestlusringile. Annaks taevas meile oidu kuulata oma sisemist häält. Ehk siis jääb juristide kuningriik Ameerika moodi meil loomata. Täna olid stuudios folklorist Tiiu Jaago ja jurist Peeter Järvelaid. Küsis maris Johannes. Aga homme jätkame ikka identiteediotsinguga. Siis kuulete mari tarandi saadet. Nimelt Viljandimaal Heimtalis peeti Kanada metsaülikooli. Kõneldi juurtest, sellest, kus me tuleme. Rahva ja rahvuse kujunemisloost. Ja vaatepunktide vald oli lai, geeniteadusest kirjandus, teadvuseni. Niisiis homme läheme Kanada metsaülikooli Viljandi metsaveerde, kui räägivad valda raud Tiina Kirss, Anto Raukas ja Richard Villems koos Mari Tarandiga. Kell 14, null viis ja kordussaate algus, nagu ikka, kell 19. Null viis. Kuulmiseni.