Tere kultuurimaja võtab ette selle suve viimase rännaku. Tänase käigu märksõna võiks olla küla, otsime neid Põhja-Eesti rannikul ja nagu selgub, on nad kõik ilusad ja igaüks omamoodi tähelepanu väärne. Ja kui teid lugupeetud raadiokuulajaid huvitab, mis on ott žanrekul südamel oma kodukoha Kolga asjadest, siis saate sedagi teada. Niisiis viimane rännak viimase mere poole, suund Tallinnast vaadates ita distants umbes 50 kilomeetri elektrit ja Ott Sandraku, Tarmo Tiisler valigu. Kultuurimaja. Kultuurimaja asub nüüd ühes ilusas külas ja et see ei ole ilus küla ainult meie arvates vaid ka, ütleme siis asjatundjate arvates seda näitab ka silt, et tegemist on ilusa külaga aastal 2002. Mäsu nimelt kas see on tõesti ilus küla, kuigi see ilu, mille järgi ilmselt see ilusaid del hanti ei asu üldse selle põhitee ääres, millest tavaliselt inimesed mööda sõidavad ja seetõttu võib tekkida inimestel küsimused? Selliseid kohti on ju Eestis palju palju. Miks just see küla ilusaks külaks on tunnistatud, aga külast võib keerata põhitee pealt kõrvale ja nagu ikka ja põhisuunas kõrvale jääb, ongi tavaliselt see, mis paigaldama omapära ja temale omase uraja sära annab. Niisiis Valkla ja me toetume nüüd Ott Sandraku ka kahekesi ühe kivi peale, mis omaette piirimärgiks ühele sündmusele. Ja kui see sündmus oleks teistmoodi läinud, siis ilmselt poleks ei kultuurimaja saadet võimalik, et ka meilot, Sandrekuga paljud kuulajaid veel. Jah, see on tõesti nunnu, sest suur roht siin töö juures on vabadus Valkla piirimärk, sellist nime ta kannab ja kivi tagaküljel toredad salmid. Nimelt siin peotati Eesti iseseisvust ähvardav punane vool, kohage lehed, isa oma puus, vana vägevus, eestlastel, uus vabadussõja Valkla piirimärk. Sellost lauritsapäeval ehk kohe-kohe 10. augustil saabki 15 aastat selle mälestuskivi taasavamisest, noh, siia tuli loomulikult tekitada uus kivi, kuna elame esimese aastal vana kivi punaste poolt puruks lasti tammisse samuti mäles istuda. Ei õnneks olles ja kohabsin tõesti kenasti tamme jalamil veel teine mälestuskivi, mis tuletab meile siit läks vaenlastele vastu kalevimaleval. Ja kõige toredam ja lihtsam on tekst kivi esiküljel ja neid sõnu näeb D pealegi lugeda siiamaani ja mitte kaugemale. Nimelt siin siis aastavahetusel ehk täpsemalt 19. aasta esimestel päevadel saadi rinne pidama ja siit algas ka vastupealetung kohe järgmistel päevadel ehk siis kõige rängemalt lahingu löörisin 19. aasta jaanuarikuu esimestel päevadel ja noh, rinna saadib pidama suuresti vabatahtlike abiga Tallinna koolipoisid, spordimehed, kõik need, kes siin. Valkla oligi see viimane joon sest siit võid edasi ja tolli, aga Tallina päästmine oli tol hetkel võtmeküsimus. Kui inimene loeb ajaloolist juttu või, või tutvub ajaloosündmustega, siis sageli ta ei adu neid territooriume ja neid vahemaid, mida üks või teine punkt tähendab reaalses elus. Ja kui ka loetakse kirjeldusi, et siin saadi rinne pidama, siis, siis võib-olla kohe inimene ei saagi aru, mida see täpselt tähendab ja kui läheb lähedal Tallinnale oldi. Aga nüüd, kui te sõidate umbes pool tundi Tallinnast autoga välja, muidugi tuleb sõita 110-ga nagu mina sõitsin siis te saate aru, kuivõrd lähedal oli seal rindejoon Tallinnale? Ei oleks Tallinn langenud siis nagu öeldud, meie siin ilmselt heaks, nii et vähemalt Eestimaa puhul. Kuid kuigi huvitavat loete ja see teile huvi pakub, siis minge igal juhul oma silmaga vaatama, siis te saate täpselt aru, mida see reaalses Eesti elus ikkagi tähendas. Nii ka Siim Valklas. Niisugusest, ega tol ajal ei olnud seda suurt uut teedi olemas Vana-Narva maantee siinsamas ehk siis sedasama maanteed pidi ja raudteed pidi pealetungi käiski. Nii et see oli eriti distuiksoon ja Tallinna langemine oleks loomulikult asetanud eestlased sellel väga täbarasse olukord. Ja kas need mäng oleks osutunud täiesti lootusetuks, aga igal juhul, et kõik läks pärast hästi, nagu ta läks vaevata, siis nanoläinud oleks nüüd siis sellest, mis teeb kla ilusaks külaks, nagu sildi peal oli ja nagu ka meie oma jutuajamise alguses mainisime. Ootamatud Valkla küla vahel köis, mitu päeva, äge lahingutegevus seda külapildist ei paista tagantjärele küll mitte kuskilt. Kuigi olen rääkinud oma vanemate inimestega, kes seda ise mäletasid. Küla ise on ühtepidi sõidetav tee ääres, teistpidi selles kõrval põnevasti peidus tee äärde jäävad kaks ometi kultuurimälestist, Valkla kõrts ja Valkla vana kivisild. Kummagi täpset ehitusaega teota. Ligemale kaks sajandit on nad mõlemad sellisel kujul siin seisnud. Kõrts muidugi vääriks paremat saatust kui see, mis talle osaks saanud. Ühest küljest tema praguneb, variseb teisest küljest see, mida tema peremehed on temaga teha üritanud. Noh, suurem osa sellest paremgi oleks tegemata Ta jäänud ehk seal lihtsalt moonutanud genoole väärikat välimust. Sild õnneks peab tublisti vastu ja edasi tuleb ju kõik muu vana pritsikuur, mille pealt kahjuks läks suurel metalli kadumisel kaduma. Ära veel. Niisiis baptisti koguduse palvemaja koos ilusa aia ekiga, mis on alati olnud eeskujulikult korras. Edasi tuleb külal tasapisimäest üles, ümberringi suured põlispuud kivi hoiad ja ehitisi igast ajast igast materjalist igast ajast. Kusjuures kindlasti tasub minna lõpuni välja Ülo küla lõpus suured vägevad paekivist laudad. Teist taolist külatänavat annab otsida üldse Mandri-Eesti külade seas vähe Volkale vastu panna. Ja kõige põnevamaks trosja selle veel tegemist on ehtsa loova külaga mitte suvituskülaga, vaid inimestele ootasin aasta läbi, millega tegelevad maotööga tegelevad. Et selles mõttes Volklon tõepoolest elus näide Eesti külast ja tema ehitistest ja ehitusmaterjalidest ehitusviisidest läbi väga pika ajajärgu. Ja sellisena on ta tõepoolest üks representatiivsemaid eesti küla näitel üldse tegelikult Valkla küla vääriks tervikuna kaitsmist ja hoidmist, mitte et siin rängalt piiratakse inimeste elamist ja olemist, küll aga antakse nõu ja abi, et see külapilt järk-järgult paraneks ja et üks või teine progunevoone mida vast igaüks ei jaksa nii päästa, seda restaureerida, nagu see tegelikult õige oleks, et see lihtsalt rahapuuduse taha kinni. Ehk see, mis tänasele inimesele üle jõu käiv ja majanduslikult mitte motiveeritud ülesanne, et selle koha pealt võiks kuskilt tulla rahalist tuge, jobi. Sest taoline külapilt, see on suur ühine väärtus ja pagan, olevuse kaob. Üks eriline asi, mida seal vaadata oli, mida me alati näidanud eriti inimestele mujalt. Saab otse summa sillo ja jõe kõrvale eemalt pood, tundub, et keegi nagu sillutanud platsi prantslanna betooni maha, midagi sellist, lähed lähemale, näed, kaugel sellest, et tegemist on suur ulatusliku paebaljandiga ja seal on näha, kui õhuke on tegelikult meie mullakiht siin Põhja-Eestis. Ja samas mõelgem sellele, et tegelikult see kant siin just nimelt noh, Rebalati kõik teevad, et see ongi tegelikult eesti vanim põllupidamisega ott samade õhedata muldade peal moorimine meie maal omal ajal tegelikult algaski Valkla küla muinasaja lõpuks tuli üks Eesti kõige suuremaid külasid Taani hindamisraamatu järgi, nii et elu on käinud siin aastatuhandeid ja selle viimaste sajandite elutegevuse märgid on siin kõikvõimsalt ilusti reas ja moodustavad väga kena koosluse koos veel vägeva haljastusega. Kõrghaljastuse oleks kohatu sõna, rääkige põlispuudest, põlispuud ekid, hoiad, kõik on ilusti olemas. Niiet Volkleb, mida paljud seost õnnelik Valkla rannaala on siis omas väga tore koht. Nii Valkla Rand ja Valkla suvilat, aga see ole mujal, samuti võib tulla esmalt meelde Valkla mõis, kuna ta jääb lihtsalt tee peale, kui sõita Valkla rand. Ka mõis on huvitav ja ka seolon osa asju kultuuri mäles normel. Aga neist kolmest kõige markantsem on ikkagi Valkla küla ja siit see kõik alguse ja siin on, mida vaadata, siis on, mida kaitsta ja siin on mida, mida peaks tegelikult kaitsma ja toetama mitte üksnes valla või maakonna tasandil, see vääriks nii-öelda ülemaalist tuge ja tähelepanu, seda enam, et kohapeal on nakatus ja algatusvõimet küll ja küll sest ega kodukandi liikumine ilmaasjata ei ole seda küla esile tõsta ja Egad ilmast ei ole ilusa küla tiitlit võitnud. Külarahvas teeb ja toimetab ja kindlasti teeks veel rohkem oleks rohkem tuge, rohkem tähelepanu, rohkem võimalusi. Selline pealinlane Tiisler ütleme oma arvamuse, et tema meelest on Eesti elanike ja eestlaskonna seas kinnistunud see arusaam, et küla tänapäeval peab tähendama tingimata ütleme, kogumite, lagunenud maju, mis lihtsalt tasapisi hääbub ja hääbuva statistik külastuni jutte, kui palju see siin Valklas on, on mu meelest klassikaline hea näide sellest. Kohast, kuidas nagu ütleb laulusalm, kuidas küla elab ja küla elab lihtsalt oma elu sõltumata kõigest sellest, mis tuleb mujalt ja. Kuna see koht on siin nii kaunis, siis tundub, et inimesed ei hädalda, vaid lihtsalt ajavad oma asja, teevad oma omad asjad korda ja, ja ei lase ennast, ega ta sellest, kui räägitakse, et eesti külal tulevik puudub. Nüüd veel sellest õhukesest mullakihist ka see on tegelikult ju üks näide sellest kuidas võiks tutvuda ajalooga, sest kui ka lastele õpetada ajalugu ja rääkida, et Põhja-Eesti on see vaene piirkond ja, ja õhukese mullakihiga, siis, siis tõesti ma julgen, et linnalaps ei kujuta ette, mis tähendab üldse õhuke mullakiht ja milline on paks mullakiht. Võib-olla inimene mõtleb, et muld ongi lõpmatult maa keskpunkti välja ka siin tõepoolest teda mõnes kohas vaid sentimeetrite jagu. Ometigi nagu öeldud, küla veel elab, ott, kui palju selle piirkonna jõukust on mõjutanud näiteks sõbrakaubandus või või näiteks omaaegne salapiiritusevedu? No sellest oleks targem rääkida, pole, vallas on ikkagi maaküla. Rannakülad on rohkem selle rea peal olnud. Sinna peakski ilmselt nüüd sõitma. Kui sa arvad, et mul miski segaseks jäi? Küllap tead, sul mõeldes päev või paar nüüd käi. Küll siis keegi ehmiks nii mõtteis vaevandma. Poole sa mulle poeg ju? Pole veel. Ja jutud, mis pooleli jäi. Aga keegi ei tea, mis meid seo. Oli kord üks väike naine, ei saanud Pedasa ega ma. Aga saime nii magusalt haiget. Need on kauged on raagus, need soolaukasoo ja jutud, mis pooleli jäi. Oli kord üks väike naine ei saanud edasi, ega ma aga saime nii magusalt haiged. Kuigi me lubasime minna viimase mere poole, siis muutsime veidi plaane ja tegime enne mereni jõudmist ühe peatuse. Peatusime Kuusalu ristis, mitte päris tee peal, lihtsalt ühel rohukünkal, kus rohi kõrge ja üks ilus kiviga kivi nimi on lauritsakivi. Kultuurimaja. Lauritsakivi on oma nime saanud Püha Laurentsiuse järgi kellele pühitsetud siiasamma külje alla ja Kuusalu kirik. Kivi ise on tähelepanu väärne, mitte niivõrd kultusekivi ehk ohvrikivina kuigi seda ta just nimelt on seal peal need väiksed lohud, kus tänapäeval ka aeg-ajalt võib münte sees näha. Seda ora tõesti on esialgu olnud, aga pärast sai ta endale teise rolli veel ja nimelt piiri kivinenud piirikiviks. Mina kivikson teda seetõttu kutsutud ja kelle vaheline rajasid kaudu jooksis. Siit jooksis piir Kuusalu kiriku ja Kolga mõisamaade vahel ja millal see piir tõmmata? Te ilmselt üsna kohe ehk juba 13. sajandi keskpaigaks. Piiritähised on sellesama kivi peal näha ja sööda unikaalseks teebki, nimelt see on ainus kindlalt keskaegne piirikivi Eestis. Küllap mõni on veel, aga kui kivisse raiutud üksnes ristid, siis nende ajastamine käib igalühel üle jõu ja mõistuse. Ehk millal need ristid sinna läksite, ka siin on kivilae peal riskimärk, mis näitab ilmselt siis piiri kulgemist, suundi või lihtsalt nii, nagu neid piirikividel ikondaksitud sind Kuusalu koolimaja lähedal on veel üks neljaristiga nelja kuninga kivi ja taolisi ristikive risk küll ja küll, aga siin on kaks selgelt keskaegseid ehk nii-öelda katolikuaegset ja seeläbi järelikult keskaegset sümbolmärki. Ühel kiviküljel on rest küpsetusrist. Teise külje peal on märk, mida rahvas on pidanud pikka aega käärideks. Aga mis kujutab tegelikult kahte ristatud opti ehk kloostriülema saua? No saue, need on siis kloostri mõisamärk, sest suurem osa keskaast kuulusid ojamaa saarel ehk Gotlandil asunud Rooma kloostrile tsistertslaste kloostrile. Ja nende sümboliks on needsamad opti sõuad. Teisel poolel. Krest on Püha Laurentsiuse kindel tunnusmärk, sest tema märg resurm seisneski tema grillimisel aeglasel tulel. Ja seetõttu Ross drest ongi pühaku märtri tunnus. Ja need kaks märki on ilmselgelt siis raiutud kivisse veel keskajal ja teist taolist kivi, mille puhul võiks väita, et need märgid peaks olema keskaegsed märgid seda pole. Kuigi Laurentsiuse nimi on loomulikult jäänud. Lauritsapäev on Kuusalu kihelkonna pidupäev olnud läbi aegade järmed, teisipäev jälle. Ja see nädalavahetus nüüd praegu õieti juba reedest saadik mitmesugused üritused käivad, nii et pole keegi veel hiljaks jäänud. Mis puutub vääridesse, siis need saadi sisse raiuda ikkagi olles siis veel ehk kuni 16. sajandi alguseni, mil need mood kuulusid kloostri hiljem vahetati need mootoni kuningad ära ja sealt alates ei ole enam Kolga mõisa maadel vaimuliku peremeest olnud. Nii et see paneb tahes-tahtmata nendele märkidele ajas mingi ülempiiri, aga tõenäoliselt tähistati oma maavalduste piirid üsna alguses, kui meie maad võõraste vahel ümber jagati. Et kas maavalduste piirid pandi paika ütleme, majanduslikel eesmärkidel või olid nad mittesõjalised või ikkagi administratiivsed tähised. Või langes administratiivpiir ikkagi kokku ka mingil määral majanduspiirid? Ei no maa oli tollal peomine, ressursse, veomine, väärtus ja ekskoguse vallutussõda, see käis ennekõike maa vallutamise nimel sõna otseses mõttes ja Taani hindamisraamat on eredokument sellest, kui oluliseks peeti just nimelt maavalduste Täpset loendamist, arvestamist ja natuuras. Selleks olidki piirikivid ja olidki muud võtted, teod aegadel üks, viis piire märkida, mäletad, oli see, et võeti eriti terane poisike kellest on teada, et ta nutikas, hea mäluga ja terve poiss ehk loodetavasti elab vanaks teinud juba mitu korraga ja veeti neid mööda piiripunkte ja anti igas piiripunktis valusasti üks selged taoline keretäis ja solvumus jääb eluks ajaks meelde, seda oligi tarvis. Hiljem taoline mees oli oluline asjamees, oluline monukas konsultant või spetsialist, kes teadis täpselt, kust piirid jooksevad kus nad jooksid juba tema lapsepõlves. Ehk nõnda käis sedasorti kinnisvaraspetsialisti koolitus õige ammustel aegadel ja siiasamma lähedale jääb kohe veel boor väga põnevat kohta, mis on võsa vahel peidus, mis sest, et ühel pool suur maantee ja teise poole peale valama maantee siinsamas veel ühendavad lõigud ja sõlmed kõik sitad mööda viisid ilma tähele panekski. Matkarada on küll tähistatud, aga ega neid poste ka esimese hooga läbi rohupruugi märgata. Aga minnes siit kirde poole mäest alla, kohe tuleb silmaallikas, mille vesi tervendab silmanägemist loodetavasti veel tänaseni ja sealt edasi veel Kuusalu pajulill. Pajulinn tähendaks, tänas keeles sool innust, padu mis on säilinud vist ainult sõna ühendis, padujoomine. Aga käändesse lainuna, sõnas pajupuu paju põõsas ehk põõsas kasvab soo veel, nii et see linnu seal mitte ehitatud pajuvitstest. Vastupidi, korralikud vundamendid soos ja korralik ringvall, aga vundamendid paraku ainult järgi jäänud ongi. Ometi huvitab, oodates nõnda peal eriti kasvava roll, nii et selles mõttes eriti niukse liidatuda kolletunud koguse sõõr joonistub kenasti välja. Ja nii nagu Kuusalu kirik on olla lohus allika riigi juures systertside lugu kirikute kõlba ehitada, kõrre koha peal tuleb, ehitab alandliku koha peale, nii ka linnus, mis oli ilmselt siitkandi oluline pidevalt enne võõraste tulekut ka see on olla madala koha peal ja teda kaitseb sama soo ringiratast selle pärast sinna ehitatud ongi. Ja Tallinna lähedal või üldse kättesaadavas kohas, ega need linnuseid nii palju polegi, eriti just nimelt soolinnuseid, ehk siis koju linn. Nii et ka seal tasub ära käia, Konoega siin vähegi rohkem ringi vaadata ja üks asi veel, keegi Laurits, ma tõesti Kuusalu tuleb, siis vaadake, mitte Kuusalu kirikut ja mitte ainult Kuusalu pastoraadi, vaadake pastoraadi taha. Kirikumõisa kõrvalhoonete ansambel, kahtlemata üks Eesti parimaid. Hakkame liikuma ja, ja nüüd siis ilmselt viimase Merivoo. Ei ma olin väga vana ja väärikas eladina, ei vabanes teda sööma, kui läheb õigelt kokku saadeni seni laual. Silmad sättis sisemuse kella kellale. Päeval allikasse pandi, müristab, siis näitab see. Ega sina ei luba? Kokku saadeni. Senikaua tissidemusid kella kellale. Räägitakse veel vanamees, tapoteeter putitada kell, iga aeglane pärast sauna teebki seal. Kultuurimaja tegelaste jaoks on viimane merikotkas rand, kuhu me ka lõpuks välja jõudsime. Ja selle rannapiirkonnaga saab rääkida küll üsna palju ja hakkab jällegi sellest peale, et kõik, mis seal rannaääres on, on väga kaunilt. Ma isegi taastatud, aga tundub, et see seal ongi kõik enam-vähem kogu aeg nii-öelda kontrolli all ja korras. No enam-vähem enam-vähem, eks muidugi vahepeal seda suurte tagasilöökidega, teine ilmasõda sellele järgnenud, aga üldiselt ega noh, looduse ilu pole kadunud kuhugi ja ka inimesed on osanud seal enamjaolt ikka genost ehitada, kui kroonuehitised maha arvata. Selline vahva koht nagu Juminda on see, mis meil ütleme nii, oli siis äärmine punkt meie mereäärsel käigult. Jah, sest Külood Juminda poolsaarel nad on kaunid kõik, aga mõned neist on veel ka iseäranis huvitavad ja kõige vanem neist ongi Juminda küla, mille järgi poolsaar ise ka oma nime saanud Torrese slõugani panud küla algusse välja ärge Juminda jumestab. Eks sama sõnatüvi olegi Juminda kahtlemata väga kena küla, aga lisaks seal väga põnev ja ja seal on peale üldpildi, mis on ka igati tore traditsioonile küla oma maakivist ehitistega kalaaidad, kala, keldrid ja muud traditsioonilised ehitised. Aga lisaks sellele veel mõndagi muud, nimelt vana kalmistu ja vana kabeli ase, mille kohale mälestuseks püstitatud kella varr sealsamas suured käivad rändrahnud, ühe rändrahnu peal sisse toksitud kaks aastaarvu ühe külje peal, üks aastaarv näitab küla esmamainimistel. Juminda küla on olemas vähemalt 1290.-st aastast ja teise külje peal seal hoopiski kuube. 93. aasta kevadest. No selle kohal viisnurk, millest üle raiutud ristkuupäeva täpsusega on märgitud punaarmee lahkumine Jumidest. Samas lähedal teispool simmani lõkkeplatsi, kiigeplatsi. Seal on väga tore eksponaat, mida õnneks ka enam mujal naljalt ei näe. Nimelt on rekonstrueeritud nõukogulik piiririba, okastraataed, piiripost, üleskammitud liivavöönd, ehk kõik see, mis tegelikult kunagi ümbritses kogu Eestit merepoolsest küljest noorematele kaugematele inimestele. Tänase tundub uskumatu, aga see on, see on selleks, et seda asja teadvustada ja meeles pidada. Lisaks on vaadata veel ka külast väljapool põhja pool Juminda nina pool ja nimelt seal näeb ühest küljest Gordonit, mis ei ole nüüd teab mis suur vaatamisväärsus, kuigi ajalooline image sellest vähe ida poole jääb vana merepäästejaama, mujal omas žanris ka huvitav ehitis sealt siis tormi ja mereõnnetusega tomatega, vaat välja mindi. Kingi päästab. Aga sealt omakorda edasi tulevad veel huvitavamad asjad, nimelt kõigepealt suur kividest kokku kuhjatud küngas, mille pealkiri ütleb, et tegemist olla kalmega, aga kahtlane, see on kaevatud, teda minu teada pole. Pigem võib arvata, et tegemist on vastu vana meremärgiga tal kuhjatud kive hunnikusse, et siis heledam paistaks tumedama ehk metsaviiru taustal ära. Aitaks enne majakat aegu paremini orienteeruda ja eks selle kivikangru otsesele vajutus kord võimalik tuld ka teha kui sellest meresõitjale rohkem või sobi olla, sest Juminda ümbrus on üldiselt verre sõiduks üpris ohtlik, nagu poolsaart otsad ikka, karisid Jaagup. Ja sinna juurde jääb muidugi veel üks vaatamisväärsus veel üks mälestusmärk, see on Eesti vetes toimunud merelahingutest kõige suurema ohvriterohkema merelahingu mälestusmärk. Meremiinid on kenasti reas ja mälestuskivi ja seletused keskel. Meeles peetakse 41. aasta suve lõpul toimunud suurt hävituslahingut, mille käigus hävis suurem osa punasest Baltile rahvastikust aga koos nendega ka kõikvõimalikud reklareeritud Eesti, Läti ja Leedu laevad, mille peal suuresti olid vägisi mopitud Eesti, Läti ja Leedu mehed ja kaardi pealt on näha, kuidas terve Juminda traavers on need laevavrakke tänaseni täis sest see oli mõnes mõttes lootusetu ebavõrdne lahing, sest kogu ruum oli sakslaste soomlaste käes ja me niimoodi, et lahinguid sisuliselt kui sellist ei olnudki seal hävituslahing mitte kahelaevastiku kokkupõrge, vaid seal hävituslahing ehk lihtsalt punasega haaval koos mopitute ehk sisuliselt vangistatutega ja nanonimetaja Vokeeritavatega liikus Kroonlinna poole ja ette oli igale poole veskatud miine ja ülalt tambiti nüüd lennukitest. Venelased ise on selle lahinguga tegelenud nüüd alates glasnost teost ehk sellal tekkis võimalus nimeta asju õigete nimedega ja rääkida sellest tohutust tragöödiast, mis seal tegelikult toimus ja millesse paratamatult mitte ainult geograafiliselt, vaid läbi oma inimeste oli igatepidi kaasatud ka Eesti, et see on paik, kus tasub mõelda selle üle, mis siin kõik käinud ennast. Nüüd, kus me meenutame Eesti pinnal toimunud kõige rängemaid maismaa lahinguid ehk sinimägede kaitsmist siis see seal toimunu oli meie vete kõige suurem ja ohvriterohkem merelahing. Üks, teine vahva sadam on sealtsamast suvindalt, üldse mitte kaugel, aga enne, kui sinna sadama juurde jõuda, soovitame peatada ühe mardi juures piirkondade kaarte on Eestis, noh, ütleme nii, et mitte igal pool, aga aga üsna tihti, kus siis antakse ülevaade sellest, mida võib vaadata ja kuidas vaadata. Samas seekord on sellepärast omapärane, et kuigi see on üsnagi ära pleekinud, siis seal on kohtade endisaegsed nimed ja praegused nii-öelda ametlikud nimed, mis ametlikes raamatutes kirjas ja tegelikult see annab väga hea võrdlusvõimaluse ja see annab ka näiteks lastele. Ja ka miks mitte suurtele järelemõtlemisvõimaluse, kuidas üks või teine nimi on kujunenud, sest ühegi paiga nimi ei tekkinud niimoodi eriti vanemal ajal, et pandi nimi ja niimoodi saab keegi. Taburla küla on kindlasti poolsaare üks kõige vaatamisväärsemaid külasid juba paljalt seetõttu, et see on ainukene Juminda poolsaare küla, mis mida võib nimetada jätkuvasti kalurikülaks, seal on olles sadam ja külarahvas on oma külast tõesti elust hoolt kanda ja see kaart on tore näide sellest, kuidas võiks igal pool olla ehk ka kõikvõimalik Microdoponüümid. Ehk igal Lõukale igal kivil ka oma nimi tähendab igal heinamaal kõigel on ju nimi olnud. Sadam ise on kindlasti see kõige vaatamisväärsem koht. Loevad sadamast toredate nimedega lee Mold, Klaara, Veera ja võrgukuurid. Alti võrgukuure teab ilmselt igaüks, aga see on tahes-tahtmata restauraatorid, panus kätetöö, et nad seal sellistena on. Tapurlas ei ole midagi restaureeritud võrgu uurina seal, kust alati olnud ehitatud igaüks ise ajal. Sama seis on lautorid ja vaade on see, mis ühes kalurikülas olen teab sest kaluriküla, mille rannas ei ole võrgukuure. See ei ole enam see, mis ta on kunagi olnud. Ja ega neid külasid, kus sarnast näha saab ihasalu veel ja Balti ja ongi peaaegu et põhjarannikul kõikero nimetatud Tapurlas püütaks jätkuvasti kala ja kes tahab päris kala näha saada või kalameeste koos mere peale saada. Tapurlas tasub seda asja uurimas käia. Seejärel, kui olime ranna juurest ära tulnud, külastas kultuurimaja, ütleme, oma kaksikvenda ühte rahvamaja ja kõige ehtsamad Leesi rahvamaja. See on teel mere äärde kenasti korras, praegu seal suvelaager ja rahvamaja on minu meelest Eestis üks samasugune rikaalne nähtus, nagu on väike maapood, ilma milleta ei kujuta paikkonda ilmselt ettegi. See ongi selline piirkonna sotsiaalne keskus, kus käiakse koos, arutatakse ilma asju ja mis on nii-öelda vereringe keskpunkt, ka. Seda muidugi Leesi rahvamaja on üks üsna mitmest Loksa valla rahvamajas Loksa vallas rahva mõju MTÜde käes, ainuüksi neli pluss veel kolm külamaja on ka Eestis vist ei ole palju põldu, kus need nii palju oleks, noh, siin meie naaber Kuusalu vallas üks Kuusalusse ja kogu lugu ja kõik need rahvamajas. Tasapisi teevad sedasama rahvatööd mida nad ongi kutsutud saetud tegema. Ja võib-olla ütlen, et ega mina tea, äkki selle kandi vahvad rahvamaad paljuski on tänu võlgu Ühele asjale, millest me kõik teame, millega seoses kultuuritööga suurt räägite, ehk kust võeti omale raha selleks tõitada rahva mõju, kooli mõju. Kui te nii mõndagi muud, eks ikka piiritusevedu. Ja samas Leesi kalmistul. Tasub käia, vaadata Eesti kuulsama piiritusekuningaüdi grantslemi vägevat must hauasammast, jooga Leesi kabel, mis aastaarvu järgi on ju justkui päris uus 1967 kõigest, aga kuna ta on Juminda kabeli vana järeltulija, siis seal sees on väga põnevat ajalugu. Et küsige inimeste käest küll, tal näidatakse aga rahvamaja puhul selgelt, et nad peavad end ise kuidagi ära majandama ja see ei pruugi alati mitte kõige lihtsam olla, aga selle nimel tehakse nii mõndagi ja Leesi on tulnud Juminda poolsaareelu keskus ikka pikemat aega. Nüüdki, 20. augustil toimub seal jälle rannakülade päevad ja päris viimasel nädalavahetusel viinistus. Solidaarsuse hobi korras korraldatakse suur, vägev ja tegevuskontsert. Saksamaalt sümfooniaorkester kohal mängitakse, kuulatakse ja kogu tulu, kõik piletiraha kõikkonnetatu, kõik läheb Leesi rahvamaja remondiks edendamiseks ja edasiseks aina paremaks kasutamiseks. Nii et kes tahab toetada, olge seal all, Viinistu Viinistu isevast. Viimasel on erilist reklaami enam vajagi. Viinistu on juba märk, mis räägib ise enda eest. Aga kes ei ole veel vinister, agent, minge kuu viimasel nädalavahetusel ja kuu lõpul laupäev vastu pühapäeva, siis tasub üldse neis rannakülades käia kolada, sest seal all peetakse muinastulede ööd vanapõhjala komme mis on naabermaadesse juba varem tasapisipinda võitnud ja nüüd ka meil aasta-aastalt ehk laupäeva öösel vastu pühapäeva suve. Viimane nädalalõpp tehakse randa, igale poole suured lõkked. Küllap seda on päris tore pimedas imetleda. Seda kõike panime tähele oma viimase merekäigule, aga kuigi viimase mere juurde tavaliselt jäädakse ja seal lõppevad rännakud, siis meie tegime ikkagi veel ühe kannapöörde ja tulime ühte kohta veel. Kultuurimaja. See üks koht, mis meil on üldse kultuurimaja, viimane koht, mida külastame, on tegelikult kojujõudmine, sest masume kolgas ja ott, Sandrak isiklikult elab Kolga. Nii et nüüd sa saad rahulikult rääkida meie saate viimaste minutite jooksul sellest, mis sul on öelda, mis sul südamel oma kodu, ehk siis. Kolga kohta Elo on õhk hulgas juba mõnda aega ja kui öelda, mis on südamel südamele muidugi mõis saatus söödab väga tõsist muret, sest näha on, et aasta-aastalt läheb seis ainult hullemaks. Kätemõis tagastati kümmekond aastat tagasi nii-öelda reanimeeritud Stenbocki perekonna fondile, kellele see kõik on osutunud täiesti üle jõu käivaks. Ja ilmselt viimasel ajal on silmaga näha aga mitte enam ainult raha, vaid huvipuudust ehk see mõis, mis on olnud kaitse all tegelikult sealt alates, kus on eksisteerinud Eesti vabariigi muinsuskaitse ehk kui tehti algseid kaitsenimekirja vana vabariigi algaastatel, siis Mõisa sattusin õige vähe. Se mõisale kohe algusest saadik sees sööta nagu kaitstud. Sellest ei ole kuigi palju abi olnud, sest enamik selle uhke ansambli hoonetest on langenud vahepeal varemetes sõitjale käinud üle mingit sõjategevust, kuigi see aasta on tegelikult juubel. Neli aastat tagasi käisid viimati vägev sõjategevuse üle, kui poolakad polarud sõjas siit lahkudes pistsid kõigele tule otsa. Seda tulekahjujärgse taastamisseisu näitab Kolga mõisamaade Hollandi diplomaadi kateerise sulest, mis ongi muide kõige vanem mõisamaade üldse, mida Eestis teame aastast 1615. Aga selleks ajaks seal ja keskaegne mõisaansambel jõudnud mõnda aega varemetes olla. See selleks on tagasipõige varasematesse aegadesse, hiljem on siin ehitatud ehitatud ja see oli kahtlemata üks kõige Impasantsemaid mõisaansambleid üldse meie maal. Üsna mõis ise oli pindalalt kõige suurem kolba mõju rattu, sama suur pandora vürstiriik neist hoonetest, mis moodustasid justkui terve linnalisi ansambleid. Isegi väravavahimaja tra katka putkad, nagu need niukse segakeelse nimega on nimetatud või tolla pesuliik, mis on Kirde-Euroopas üldse ainukene, Kesk-Euroopas olid need uhked näitajad, sõidab tallaga hobust, vestab 17 välja ja pesed hobused ja tallad puhtaks. Laguneb kurval viisil ja loogiliselt see asi jõuab sinnamaani, et ükskord olles peole, et ainult kõige vanemad rajatised ehk muu rajatud kalatiigid, allikad nendega loodetavasti kuskile, aga kõik muu tasapisi variseb ja laguneb ja on selge, et ei ole mõtet tegelikult lõputult oodata, millal see eksperiment lõpeb. Kui need ehitised ei oleks kaitse all, siis paiknedes keset asulat keskkooli ja lasteaia vahel käid omas kohas, kus on kauplus ja hotell, restoran ja muud asjad, kus liigub pidevalt oma inimesi, kes liigub külalisi ja ümberringi on üks varisemis ohtlikum asi kuidagi sama viinavabrik siin taustal selle põhjaviil prantsatas alles paar aastat tagasi täies ulatuses pikali. Jumal, tänat kedagi lähedal ei olnud, väiksem varingut toimub pidevalt regulaarselt ehk teisisõnu ilmselge tänase perele seisne täpne koereintel ise ei tee ja taipaga teistel tega last. Ja loomulikult ei kujuta ette, et olukorras, kus meil Eesti on täis sisuliselt peremeheta mõisaid ja muid väärt ehitisi, et keegi ka rendivariandis hakkaks nii oledas seisu lasknud hoonetesse raha investeerima, aga seni kuni nii öelda mojoraat põhikirja järgi hoitaks kogu seda kupatust ühes plokis ise tehtav ja teistel teha lasta, käest ära ei anta ja lihtsalt lastakse vaikselt laguneda. See on masendav. Tegelikult ehk siin oleks viimane aeg sekkuda mitte vallale, kellel käib veidike nii-öelda üle kompetentsi piiride. Sa tõid riiklik küsimus. Et meie saatesari ei lõpeks pessimistlikust toonis, siis teeme väikese kokkuvõtte. Kultuurimaja külastas üheksa saate jooksul erinevaid Eestimaa huvitavaid kohti, tõsi küll, nagu kuulaja ilmselt tähele pani, meie põhi seal oli, Põhja-Eesti oli rannikualad, aga põikasime Viljandi kanti sisse lihtsalt igale poole ei jõua, sest huvitavaid kohti, kuhu Eestimaal sattuda, on ikkagi nii hirmus palju. Paratamatult tuleb teha valik ja valiku teevad need, kes on selleks hetkel ette nähtud. Aga me üritasime käia sellistes kohtades, kuhu just igapäevaturist ei satu, mis ei ole nii-öelda A-kategooria kohad Eestimaa turismimarsruutidel ometigi väikesed põnevad kohad, kus on vähemalt sama uhke ja huviväärne lugu nagu ka suurematele eestimaa paikadele ja lõpetuseks ott, ma küsiksin sinult, et anna ka oma soovitus ja, ja põhjenda, miks ikkagi võiks rändaja suvel, aga miks mitte ka mõnel teisel ajal kanduda noh, nii-öelda põhiteelt kõrvale ja vaadata midagi sellist, mida ei nimetata alati, kui Eestit turistidele tutvustatakse. Igalühel võiks olla omad mälestused, mitte et me kõik oleme näinud ainult kõiki neid samu asju ja seepärast tulebki käia aeg-ajalt just nimelt seal, kus kõik kogu aeg jäi. Vastasel juhul kas ei olnud mingit osa lülitaminivelleerumine, kõik käivad üksustes samades kõige kuulsamate juskui kohustuslikes paikades ja kõik muu on tegelikult käimata-nägemata. See oleks ju lihtsalt vale ellusuhtumine hoogamis kolka puutub, siis eelneva kurva jutu põhjal ärge jumalast järeldame, et siin ei ole mõtet tulla ja mitte sellepärast, et näha veel mõningaid hooneid enne, kui nad on kokku varisenud. Ka see oli üks põhjus, aga kogu see ümbrus on kuratlikult kena ja põnev film Ostjelome kolinud. Just ja nüüd saime optimistlikud toonid sisse ja, ja sellega me ehk kultuurimaja uksed siit Kolga mõisapargist ka sulgema. Kultuurimaja. Ja sulgeme kultuurimaja uksed nüüd ka raadiomajast. Ott žanrace Tarmo Tiisler vabastavad saate aja kaheks järgmiseks laupäevaks juba olümpiajuttudele ja siis on suvepuhkuselt tagasi ka saata ja pärisperemees skulptuuriga. Lõpusoovitus, vennakuteks ja eluks ka. Ärge kartke kehastuda põhiteelt kõrvale kuulmiseni. Sabatoost siis, kui õhtuhange ja küsi, kas häiri võid jääda. Seejäreltunnile järgnev tund sõnatuna mööda. Saladust endale koitsad. Miksaina otsib su pihku Mobik. Üks sama siht on meie. Eksaina page mo pilgu eest kuhugi sulanud õhkeptil. Mu saladus nihilisade. Meil on hingelambal Iga ümber kütmata jäi. Nõnda hea on maale lahkeid sõnu öelda asjata. Väila hinge, lambal, kohvi ega ümber vaatata jäi. Kas miskit, lausus naeratav suu? Sepaotubaid õrnemaks, uhke. Kuid sellest piisab, kõik siin toas viivuks. Ei saladust reetma. Asjata. Väihansaranda. Covidiga.