Tere ja ilusat ülestõusmispühade hommikut teile kõigile. Jutusaade pakub munade koksimisele väikest vaheldust. Portreteerib taas kord üht väga tegusat inimest. Mina olen Margit Kilumets ja minu külaliseks täna hommikul Tartu Ülikooli emeriitprofessor, rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. Tere tulemast. Tere hommikust kõigile ja ilusat lihavõttepühade või munadepühade hommikut kõikidele ja ilusat ja rõõmsat pühadepäeva. Te olete hoolimata lähenevast 80.-st sünnipäevast ikka väga aktiivne inimene, kas pühade aeg annab natukene hõlpu ka saateaja maha võtta? No ma loodan, et pühade ajal minu lapsed ja lapselapsed tulevad mind rõõmustama, eks ole, kõige suurem pühadekingitus, kas ta nüüd hõlb, on see, on nüüd iseküsimus, aga ma arvan, et et aja maha tootmine võrreldes igapäevatööga, on ta küll. Te olete põline tartlane? Ma olen 10 aastat elanud Tallinnas käinud Tallinnas Nõmme gümnaasiumis Nõmme Gümnaasiumi vilistlane. Nii et päris põline, jah, sünni poolest küll, aga elu on viinud ka muudesse kohtades. Aga no ütleme nii, et kui te praegu peaksite valima ühe koha, kus Eestis elada, siis tundub, et see on ikkagi tark. Ja kindlasti Tartu on meeldiv koht elamiseks, mis neid seal kinni hoiab? No praegusel hetkel suurel määral ka minu kodu, minu abikaasa kagus elamine, aga. No 50 aasta jooksul ikkagi ülikool. Kui oli Tartu Ülikoolis niisugune aeg, et vanemad kui 65 aastased õppejõud taheti kangesti pensionile saata, siis teil oli ka ikkagi mõtlemise koht, et mida oma eluga edasi teha. Kuidas te siis käitusite? Tähendab mitte ainult et taheti vaid vaid lausa saadet. No teate, statistikul leiba jätkub ikka ühes ja teises kohas. Esialgu võtsin ma osa mõningatest uurimistöödest, tõsi, mitte omateaduskonnas, vaid arstiteaduskonnas. Ja kui siis need projektid, mis iseenesest olid väga huvitavad, andsid võimaluse kaar ringi rännata ja paljude välismaa kolleegidega tutvuda ja nii edasi. Aga kui siis see projekt otsa sai, siis ma läksin pakkuma ennast statistikaametisse tööle, sest ikkagi erialast tööd on kõige huvitavam teha. No ja siis leitigi minu jaoks jalgu. Ja veelgi enam, niipea kui hakkas peale ettevalmistusrahva loenduseks, siis siis loeti mind rahvaloenduse meeskond. Teretulnud sellist mõtetki pähe, et eks need vanust ole juba ka, et võiksin jäädagi koju, nüüd sukavarrast veeretama. No kuulge, mis vanusest? Mul on kolleeg professor Lepik, kes on üle 90 vana ja, ja poole ka teadustööd ja kõike, ega siis teadustöö ei ole niisugune, et see selle paneme nüüd kõrvale, et oi, kell kukkus ja nüüd edasi enam ei tee. Miks, see töö on ju nauding. Ma tegelikult oma küsimustega Tüüringi sinna, et kui inimesed ületavad teatud vanusepiiri, noh, mõne jaoks on see natuke vanem mõne jaoks natuke hiljem siis ikka vaieldamatult hakkad mõtlema, et huvitav, kas ma nüüd olen vana, kas ma peaksin kõrvale tõmbama, aga teie oma eheda eeskujuga tõestada küll hoopis vastupidist. Ei, ma seda ei ole jah, eriti eriti väga mõelnud, et, et kas ma olen vana, ma ikka pigem mõtlen seda, mis asi on nüüd tarvis. Teha nii, et ikka veel vaatate rohkem ettepoole kui tahapoole. Nojah, ma olen praegu registripõhise loenduse, meeskonda arvatud rekkerell, mis toimub siis praegusest kuue-seitsme aasta pärast? Kui öelda teie nime Eesti inimestele, siis ikka seostute te rahvaloendusega kuidagi see nii on olnud, sest viimasel aastal on ju sellest ka väga palju räägitud. No selle sellega, et inimesed õpetavad ülikoolis tudengeid, peavad loenguid, kirjutavad teaduslikke artikleid, sellega ei saa kindlasti inimene. Just sellega ei saa kuulsaks. Tuks tuntuks, aga loendus on jah niisugune asi, mis kõiki huvitab ja noh, eks siis pisut oli selles kasu ka sellest minu õppejõu ametist, et ma püüdsin siis need loendusega seotud asju teha inimestele arusaadavaks, huvitavat. Sellest loendusest on nüüd piisavalt palju aega möödas, et te saaksite vaadata tagasi, kas kõik läks nii nagu te plaanisite, kas kõik läks perfektselt? No üldiselt oli see jah, eks suurel määral õnnestumine ja õnnestumine muidugi tänu sellele, et Eesti inimesed olid selle puhul väga koostöövalmid, väga hea, Kont tekkis, tekkis õhkkond, no teeme maailmarekordi internetti loenduse alal, kusjuures seda ei tee, ei stimuleerinud üldse mitte loenduse meeskond, vaid see tuli väljast. Nii et üldiselt see õnnestus. Muidugi, kui me pärast kõik numbrid kokku võtsime, siis me saime aru, et ikkagi mingi väike hulk inimesi jäi loendama. Ta paar protsenti ja eks selle arvel tuli teha teatavat lisatööd. Noh, ja selle tuga mõned andmed esialgu ei tulnud, kõige paremad välja ja nii edasi, aga no see on tänapäeval kõikides riikides muidugi probleem, et kõiki inimesi kätte saada ei õnnestu. Ja On neid, kes arvavad, et nende andmed on nende isiklik asi ja seda ei ole vaja riigile öelda ja on neid, kes ei viitsi koputamise peale ust lahti teha ja igasuguseid asju on, aga üldiselt jah, läks, läks see asi korda küll. Kas teie välismaa kolleegid on teid ka imetlenud ja kiitnud selle protsessi läbiviimise eest? Ei saa öelda, et nüüd oleks, oleks nii väga, väga imetletud, aga, aga noh tunnustatud ütleme küll, jah. Kui kuulajatele peaks kõige kokku võtvamalt ütlema, millest need andmed meile kõnelevad. Kui me Eesti riiki tervikuna vaatame ja eesti rahvast, siis, siis mis see oleks? No ma ütleks, suurel määral on ta niisugune üsna normaalne. Edasiareng on nii positiivset kui negatiivset. Kui rääkida negatiivsest, siis viimaste aastate väljaränne on suhteliselt suur olnud, aga mitte mitte muidugi midagi katastroofilist. Kui rääkida positiivsest, siis inimeste oodatav eluiga on tublisti kasvanud. Eesti rahvas on haritum, kui ta kunagi varem on olnud. Kas või kõrghariduse ulatuse poolest oleme me isegi Euroopa riik, Nende hulgas päris tipus. Nii et jah, elamistingimused on üldiselt inimestel läinud märksa paremaks. Iga inimese kohta on keskmiselt ruumi märksa rohkem. Mitmesuguseid nii-öelda mugavusi on, on eluruumides rohkem kui varem, nii et on nii positiivsed kõneratis. Mida te täiesti subjektiivselt sellest noorte inimeste ja mitte ainult noorte, aga üldse eesti inimeste väljarändest arvate, ma lihtsalt ise mõtlen selle peale, et hiljuti olles ühes või teises riigis, no näiteks Uus-Meremaal inimesed ütlevad, oi, meil on nii halb elada kõik, kui nad lähevad ära Austraaliasse, Austraalias inimesed ütlevad, oi, meil on nii kurvad ajad, kõik noored lähevad ära Inglismaale. Et mulle kuidagi tundub, et see ei ole ainult Eesti probleem. Kindlasti mitte ja vastupidi, ma arvan, et see, et noored lähevad, on väga hea, kui meie olime noored, siis me ei saanud mitte kuhugi minna ja tundsime sellest suurt puudust. Isegi täiesti normaalseks peetakse seda, et inimene peale ülikooli lõpetamist käib aasta paar välismaal ringi. Aga muidugi soovitus tava on see, et küllalt paljud nendest tuleksid tagasi. Ja eks see suundumus tegelikult mingil määral ka on ja ega siis ei tarvitse tingimata üksinda tagasi tulla, võib tulla tagasi ka koos partneriga, jagas need inimesed, me võiksime vastu võtta, Ta. Nii et jah, mitmesuguseid variante on. Aga, aga jah, kinnises suletud ühiskonnas ei tahaks me keegi elada. Kuidas teie oma peres lood on mindud ja on tagasi tuldud või? Jah minu perest ma võiks öelda isegi nii, et on, on mindud, mindud tagasi tuldud ja, ja kaasatoodud. Nii et kõik oh kolm last ja kaheksa lapselast, kõik elavad praegu praegu Eestis ei ole, ei ole nagu keegi keegi ära läinud, aga on käidud ja palju käivad, käivad ringi ja rändavad küll puhkuse ajal, küll küll muudel eesmärkidel, aga kõigil on kodu eest. Kuna selle jutusaate eesmärk on oma külalist või kangelannad ka natukene laiemalt portreteerida, siis millega teie lapsed tegelevad? Minu vanem poeg on, on õpetaja ja ettevõtja ühtlasi siis tütar, on ettevõtja koolitaja, mis on siis kah nagu mingis mõttes õpetaja. Aga tema koolitab, koolitab ettevõtjaid ja noorem poeg on samuti ettevõtja. Nii, nojah, nõnda nõnda ongi, siis. Tütretütar peab siin Tallinnas kingakauplust. Ja ühte hästi moodsat kauplust Vivian. Ja niiviisi nii. Jah, ega riigiametis ei olegi keegi välja arvatud jah, vanem vanem poeg, vanema poja abikaasa on kooliõpetaja. Nii et ülejäänud on jah, ikkagi rohkem. Ettevõtjad, aga, kes neist on kõige rohkem teie moodi, kes neist ütleme siis kõige laiemas plaanis. Teie elutööd jätkab, kui üldse? Ega päris ei ole, no ütleme niiviisi, et tütar piss samuti matemaatikat nagu minagi Ta ikkagi ja noh, ütleme nii, et mingis mõttes on ta ka õpetaja nagu minagi, aga et tegelikult on tema valik ikkagi suurel määral teises suunas. Ja ülejäänud lapsed ei noh, igaüks elab oma elu ja, ja igaüks tuleb oma eluga toime ja kõik, aga. No tegelikult kui nii Ta ega siis matemaatikuid ühiskonda nii hirmus palju vaja ei ole, nii et see selle kohta võiks öelda, et see on pigem niisugune noh, kas just tarne või, või suhteliselt harvaesinev amet, nii et oodata, et just täpselt samas suunas keegi edasi läheks. Ega see selline ootus Realis, aga kui teie omal ajal matemaatika valisite, kas see oli teie ainuke valik? No enamvähem jah, kõigepealt astusin ülikooli ikkagi Stalini ajal ja siis siis oli juba väga selge see, et ainult mõned teadused on need, mis on ikka tõeliselt teadused ja mida poliitika ei sega ja nende hulgas oli siis ikkagi matemaatika, aga ilmselt matemaatika oli, oli mulle nii-öelda kontimööda teadusega. Te ütlesite, et matemaatikuid ei ole liiga palju vaja, et see on ikkagi selline elitaarne elukutse või elitaarne eriala, mida õppida. Minu meelest ajakirjandus ju ainult sellest viimasel ajal kirjutabki, et väga vähe tahavad eesti lapsed õppida reaalteadusi. Nojah, see on muidugi natukene üldisema üldisem asi, et, et mitmesuguseid mitmesuguseid noh, kõigepealt muidugi D-alade inimesi, insenere ja ja reaalteaduste esindajaid, neid on muidugi muidugi palju vaja, see on, see on täiesti selge, no ma mõtlesin võib-olla lihtsalt kitsamalt otseselt matemaatikuid. Nii noh, ma pean ütlema, et eks minu lastel ka seda reaalteaduse soont rohkem või vähem on, on kõigile olnud. Aga samas ei ole, ei ole võib-olla need huvid olnud nii selgelt välja kujunenud, sest ega tänapäeval on ikka valikuid hästi palju. Kuidas teie nende tehnikamaailma uute vidinatega hakkama saate kõik nutitelefonid ja Aipäädid ja kas see on teie igapäevane varustus? Ei, mul on üsna tavaline telefon ja, ja aitajati mul ka ei ole, aga muidugi muidugi arvutiga ma töötan küll täiesti pidevalt ja ja arvutiga ma saan suhteliselt hästi läbi. Nii et kui internet ära kaob, siis ei pea tingimata oma pojale helistame ka abikaasat välja, kupatamad, proovid teise olukorra ära lahendada. Noh, ma ma ei oska nüüd öelda, et kui just ära kaob mingit sellist koledat heina Ega siis siis võib-olla eta aitab, aitab ka abikaasa, aga aga jah. No ütleme niiviisi, et ega ma selle tehnika poole osas nüüd nüüd eriti kõva käsi ei ole, see on, see on selge, aga ma oskan selle eest võib-olla arvuti abil teha mõningaid teisi asju, mida igaüks ei oska näiteks näiteks kasutada statistikapakette, teha teha mitmesuguseid mudeleid ja muid taolisi asju, nii et eks igalühel ole, oled oma omad oskused. Kuidas teie kõige tavalisem tööpäev välja näeb, kui see on näiteks Tartu päev? Kui, kui kohvi on keedetud jaa jaa. Midagi eriliselt teha ei ole, siis, siis istun arvuti taha, vahel enne kella kaheksat, et kuidas on ja, ja teen neid asju, mis parasjagu pooleli on. Siis siis mingi hetk teen lõunasöögi. Siis istun jällegi arvuti taha, teen, teen asju, mis on vaja teha ja kõike, kõike tuleb Te küll on vahetevahel mingisuguseid konsultatsioone vaja anda, vahetevahel on vastik. Kui on loengupäev, siis käin loengul, kui on mingisugused konverentsid, siis käin konverentsil, kui on vaja teha, teha mingisuguseid Te ettekandeid või asju Sist enne neid. Aga jah, mingisuguseid erihuvisid Te ei, ei tikkimisega kudumisi mul ei ole, millele ma peaks, peaks väga vaba aega kulutama. Kui, kui on parasjagu mõni hea raamat käsil, siis, siis loen. Vaatan telekat, mitte mitte väga hardunult, aga, aga vahetevahel nii suvisel ajal, siis, siis on natuke teistmoodi, siis, siis saab käia väljas suvel Me oleme oma maakodus Otepää kandis Juusa järve ääres. Noh, seal on, on üht-teist tegemist küll küll muruplatsi, küll, kes te käia ja nii edasi, nii et. Ja, ja seal on muidugi väga hea võimalus ujumas käia. Seal sel talvel oli küll ilm nii kehv, et kordagi ei saanud suusatada, samas käia, muidu ma olen ikka ikka nautinud ka suusatamist, kui, kui ilm tõeliselt ilus on. Ma korraks tulen selle töö tegemise juurde veel tagasi, kas te peate ennast mõnikord sundima? Ei. Ma ei sunni ennast, ei sunni ennast mitte midagi tegema, ei sundi ennast ei tööd tegema. Ei sunni ennast suusatama minema, ei sunni ennast ujuma minema. Tegelikult ma mitte midagi ei sunni ennast tegema. Tuleb tõelise õnne retsept, kuidas see on võimalik, et tee 24 tundi ööpäevas teete ainult niisuguseid asju, mis teile meeldivad. Õpetage inimestele. Aga ma ei tea, meeldivad lihtsalt, no võibolla võibolla et mõne toa koristamise juures on vaja natukene sundida. Kuigi ma pean ütlema, et ma, ma tõepoolest tahan, et mul ümbrus oleks korras ja nii edasi, aga seda seda kinnitada, et ma hirmsasti armastan, parandage see, mis, seda ma nüüd küll. Kui te vaatate oma üliõpilasi ja te näete näiteks, et üks või teine ei ole selle eriala jaoks loodud, et tegelikult tal ei tule see nii kergesti ja, ja, ja võib-olla tal näiteks mõni teine amet oleks, oleks hoopis rohkem kontimööda. Kas te siis söandate öelda? Nad saavad tavaliselt ise aru, enamasti enamasti tähendab ega meie erialal on nii, et see, see film, ter toimib juba esimestel kursustel, aga minul on natuke hiljem olnud olnud õpetamist, siis siis on enamasti juba need välja langenud, kellele see see asi ei sobi. Ja vastupidi, ma olen just nimelt mõningaid nii julgustanud et võta ja kirjuta ikka lõputöö ära ja kõik, pigem pigem niisugusel plaanis. Eks muidugi on olnud ka neid, kellel, kellel asi ei ole väga hästi välja tulnud, aga kõige huvitavam on see, et mõnestki nendest on pärast saanud väga tubli, sest inimesed küpsevad ka üsna erineva kiirusega ja, ja mõni võib tõesti olla nii, et tudengina on, on asjad rasked ja, ja kuski lõputöö kirjutada olemise ajal või läheb nagu mõistus lahti ja ja tõesti, inimest võib pärast väga tubli saada. 21. aprillil, päev enne teie suurt sünnipäeva peetakse Tartus konverents ja see konverents on ikkagi inspireeritud, ma arvan teie isikust kes seal sõna võtavad ja mis on need ettekanded, mis teid kõige enam huvitavad? No seal on, konverents on muidugi väga-väga vahvalt korraldatud seda instituudi juhataja Kalev Pärn. Nojaa jaa, dekaan Tõnu Kollo, kes muide mõlemad minu õpilased ka on seda korraldanud. No mis seal on? Toredad Krista Fischer näiteks näiteks räägib seal Aceri seda oli, oli üks neid, kes, kes tegi niisuguse huvid tava, milles leiduse, mis võib olla natukene ehmatav oli, et, et leidis geenikombinatsioonid, mis, mis on väga halba ennustavad noh, sellest siis siis räägib Jaan Einasto, kellega me oleme noh, 60 aasta jah, mingil määral mingil määral suhelnud jaa, jaa, kellega koos ma oma elu esimese teadustöö tegin, räägib sellest nii, no Ingrid Rüütel, kes on minu naaber, kellega me oleme ka ikka üle 40, ei, üle 50 aasta. Tunneme 11, et lapsed koos mängisid ja nii edasi tegime, oleme teinud ka mõnevõrra koostööd, paar raamatut isegi koos kirjutanud. Räägib, kes seal veel on? Marju Lauristin, Marju Lauristini ja marju, aga me oleme ka teinud mõndagi mõndagi asju koos. Lubas tulla ja rääkima, nii et jah, ma võin öelda, et Kalev on, on suutnud väga vahvad inimesed kokku. Kas te pigem ootate seda noh, konverents ja mõningal määral ka sünnipäeva tähistamist või olete te selline loomult ikkagi pigem tagasihoidlik, et toredam oleks, kui see mööda saaks, see tavaline elu edasi läheks? Ei, ma ei oska öelda, eriti nii ühte kui teist, ühesõnaga ma saan aru, et alati on väga tore näha oma sõpru oma Et tuleb, tuleb mulle külla, sugulasi, kõiki neid näha on väga tore. Samas ma olen iseenesele mingis mõttes teadvustanud, et niisugused üritused on võib-olla rohkem teiste jaoks kui enese jaoks, sest sest kõigil teistel on ka tore tore olla pidulikus õhkkonnas kohtuda inimestega, kellega muidu lausa ei kohtuks. No ma arvan ka häid ettekandeid kuulata ja nii edasi. Mina seda nii enesega nii hirmsasti ei seokivaid, vaid ma ütlen, et see on, see on üks tore tore üritus, Tus. Aitäh neile, kes selle korraldasid. Ja ma arvan, et ma ei tunne ennast sugugi mitte liiga halvasti selle juures, et, et ma nüüd nii tagasihoidlik oleksin, et, et ma niisugust üritust pelgasin, seda ka. Kas teil on mõni niisugune firmaroog või ma ei tea magustoit või midagi, mida te alati oma pere tähtpäevade puhul oma lähedastele pakute? Ma kringleid olen ikka küpsetanud ja ja see senikaua, kuni kõnniinimesed on veel noored, saavad nad ikka oma sünnipäevanumbri kringlina taevas, et teete nendest Palmikutest, Eeennoo ikka jah, väänate sellise numbri ja noh, kes kes, kellel on ühekohaline, see saab siis ühe kringli, kellel on kahekohaline, see saaks siis siis kaks tükki, aga muidugi alates teatud vanusest enam ei tee või, ja võib-olla et siis mõnes vanuses hakkab, hakkan jälle tegema. Kas te reisite palju? Praegu ma nii palju ei ole reisinud? Tähendab jube. Statistikaametis ei ole mul nagu väga palju põhjust olnud reisida, Statistikaametis reisivad rohkem need, kes on nii-öelda administratiivselt vastutavad hotell kohtadel, mina seda ei ole ja sellepärast nüüd sellel ajal, kui ma statistikaametis olen töötanud, ma olen käinud Genfis ÜRO esinduses siis Brüsselis Luksem, rukis niisugustes kohtades ja palju, aga just siis, kui ma tegin seda lepingut koos tohtritega, see oli niisugune väga uhke projekt, kus, kus siis kogu see meeskond käis kord kvartalis koos ühes seminaris ja siis siis arutati asju. Ja noh, eks ma konverentsidel on käinud, ma ei ole, ma ei ole muuturismi väga palju harrastanud kui põhiliselt konverentsiturismi, aga noh, sellega ma olen ka ikkagi suurema osa maakerast häbiks. Ja see on siis nii, et üks päev enne või paar päeva pärast saab ikka ringi kavada. Mõnikord on see tõesti nii, et noh, näiteks kui ma käisin jällegi koos meedikutega Readesoneerus, siis oli meil niisugune võimalus, et me tegime siis mõnepäevase liis muidugi oma raha eest niisuguse lisareisi siis Amazonase keskjooksule ja see oli üsna üsna niisugune mälestusväärne nüri, tõsi ja noh, nii on on olnud ka mõned teised variandid, näiteks Kanadasse sõites tegime vahepeatuse Islandil ja vot niisugused väikesed väikesed asjad on, on olnud jah, nii et ega ma olen ja ei saa kurta, aga muidugi see on, see on sellest sellest ajast peale, kui piirid lahti läksid. Enne seda oli peamine sõitmine siiski siiski Moskva ja noh, eks neid kolleege oli Venemaal mujal ka, aga aga ikkagi ainult ida. Te olete teinud suurejoonelist teaduskarjääri, te olete väga palju kirjutanud, see oli täiesti hämmastav arv, mida ma kusagilt lugesin ikka mitusada üllitist Gülbub paksemat ja õhemat ja samas te olete üles kasvatanud kolm last. Öelge, kuidas te kodu ja tööd omavahel jagada olete suutnud? Ma ei, ma ei näinud selles probleemi, ausalt. Nii, no muidugi ütleme nõnda, et sel ajal, kui mu vanemad lapsed olid väikesed, noh siis ma olin niisugune noor õppejõud siis oli tõesti natukene probleeme, aeg-ajalt ikka see oli väga raske oli saada lapsehoidjat ja juhtus ikka vahetevahel, et lapsehoidja jäid tulemata ja kõik, aga kuidagi sai see asi siiski üle. Noh. Aspirantuuris olin ka vahepeal, siis siis oli nagu asi ka lihtsam. Nii nooremat poega aitas mul kasvatada tütar, tütar oli hea õpilane, õde käis siis gümnaasiumis ja tõesti üks talv oli, kui kui see poiss käis esimest aastat sõimes oli suhteliselt palju haige, siis siis oligi nii. Et tütar oli koolist kodus, hoidis last, mina läksin. Ja ja õpetajad said sellest aru, kuigi sel ajal oli muidugi koolis käimine minu meelest märksa rohkem sunduslik kui, kui tänapäeval tänapäeval tundub, et et lapsed võtavad nagu natuke kergemalt seda koolis käimist, aga aga noh, ei olnud viga, sai tema, tema oma hariduse ja, ja, ja väga hea tunnistuse kätte, nii et nagu probleemi ei olnud. Ta jah, võimalik, et, et ta elukorraldus oli tol tol ajal natuke lihtsam. No ega ma siis neid lapsile ei ei vedanud ei kooli ja lasteaeda. Kui tüdruk sai kolm ja poiss oli viis, siis, siis läksid hommikul uksest välja ja kõndisid lasteaeda. Kauges ei olnud kümnekonna minuti, eriti siis, kui nad käisid koolis, siis oli teada, et et, et poeg toob, toob piima ja, ja tütar toob leiva ja, ja nii, et kuidagi nagu see jaotus oli ka võib-olla natukene natukene teistsugune, aga, aga jah nagu niisugust erilist, erilist probleemi või raskust. Ma ei, ei saanud aru, et oleks olnud. Kas abikaasa on teid ka toetanud? Väga. Mulle tundub, et ma peaksin vist ütlema, et teil on ilmselt väga-väga hea mees. On küll kindlasti kindlasti on ja ja noh, eriti viimasel viimasel ajal on tema nüüd rohkem kodune ja eks ta siis võtab neid neid koduseid töid ka rohkem enese peale peseb nõusid ja koristab. Nii et ja, ja, ja eks ta püüab ja igasuguseid asju asju aidata, seda küll. Jah, see on, see on tõesti niiviisi. Aga jah, noh, muidugi see see periood, kui me mõlemad käisime tööl, siis siis ei olnud. Noh, oli nii, et kui me, kui ma kuhugi ära läksin, ma sain alati sõitel lähetusse, ma teadsin, et lapsed olid, olid hoitud. Aga oli ka neid perioode, kus tema oli pikemalt lähetuses ja, ja ka ei olnud probleemi kuidagi nagu üsna üsna normaalne tööjaotus on kogu aeg olnud. Aga kui te praegu kõrvalt vaatate noori peresid ja sellist noh, minu meelest täna suuremalt nagu tuure üles võtvat, sellist kiirustamist ja, ja, ja seda, et inimesed omavahel peaaegu enam suhelda ei jõuagi, et tõesti istutakse ühes toas ja suheldakse läbi arvuti sellepärast et et nii on lihtsam, siis siis kas see teid murelikuks ei tee, et need asjad niimoodi on läinud? Aga no mis sest muretsemisest kasu all ega kogu küsimus on selles, et, et on teatud areng ja niisugune see areng on, ega siis see ei tee ilmselt kui, kui ta kuidagi väga-väga ebasoodus on, siis, siis tõenäoliselt, et muutub see lainena, sest sest ega siis ükski ükski liiga halb asi ei jää püsima, vaid, vaid pigem toimub siis siis jällegi mingisugune nii-öelda korrektsioon. 11-le matemaatik, ma saan aru? Ei noh, ma ei tea, aga, aga see on, see on niiviisi, et et ega siis areng toimub arengule, me ei saa. Nagu mingis mõttes laineline või mööda spiraali või midagi niisugust. Aga jah, see, et igasugused väärtushinnangud ja, ja tavad ja need kõik mõnevõrra muutuvad, see on ka päris tavapärane, sest nii-öelda iidsest ja sestpeale on arvatud, et noored on hukas. Ja kõik, kõik on ikkagi kõigest hoolimata üles kasvanud ja, ja oma põlvkonnad üles kasvatanud, nii et ega seda ei saa öelda, et et areng, mis praegu toimub, et see kuidagi valesti läheks. Ta on niisugune. Mis need asjad on, Ene-Margit Tiit, mida te praegu kirjutate, ma seda saadet ette valmistades natukene muretsesin just sellepärast, et kui ma teen statistikuga saadet, siis kuidas teha seda pühapäeva hommikul nii et inimesed aru saaksid, millest meie omavahel räägime ja kuidas, kuidas ise aru saada sellest, mida teie mulle öelda tahate, et kas kuidagi inimkeeles saab seletada asju, millest te kirjutate? Ta ja väga lihtsalt ma kirjutan, kirjutan praegu selle, ma ütlesin selle raamatu järge, see raamat ja see on, see on see Eesti rahvastik viis põlvkonda ja 10 loendit just, ja nüüd ma kirjutan siis raamatut eesti rahvastik loendatud ja hinnatud kusjuures selles ma siis räägin tegelikult sellest, mida see viimane rahvaloendus näitas, kusjuures ma räägin sellest täiesti. Kuidas kolleegium kas läbi ja ütles, et see on mõnus lugemine. Mõnus lugemine, just nimelt. Valemeid seal ei ole. Asjad on näidatud pigem graafikute peal ja ma arvan, et, et niisugused noh, kõverikud või, või, või tulbakesed, et need peaksid igale ühele arusaadavad olema, mis, mis tõuseb, mis langeb ja nii edasi. Ja tegelikult, ja ma tõesti räägin kõigest sellest, mis, mis see rahvaloendus eesti rahva kohta näitas ja ühtlasi, kuidas Eesti rahvastik ütleme, Euroopas pama teed taustal välja paistab. Mis on muutunud võrreldes varasema ajaga. Nii noh, ja üsna nii natukene katsun, katsun neid asju ka seletada, kusjuures see ei ole mitte mitte mingi rahvastikuteadus, kus ma viitaksin suurele hulgale välisautorit tele ja ütleksin, et see on selle teooria järgi ja see on teise teooria järgi vaid. Ta on pigem jah, niisugune niisugune. Et kui seletan, siis, siis seletan ka nii-öelda inimesele arusaadavatel lihtsalt asjade kaudu. Nii et jah, ma arvan, et see võiks, võiks olla sama loetav raamat nagu, nagu see esimenegi Aga kuidas eesti rahvas paistab teiste Euroopa rahvaste taustal välja? No põhiliselt on need rahvad, kellega võrreldakse, on siiski euroliidu rahva ja, ja siis veel veel noh, Euroopa majandusühenduse rahvad ka juurde, nii et üks niisugune umbes 30 riiki seal on mitut moodi. Kui rääkida kõige parematest näitajatest seal nüüd ütleme haridus või midagi niisugust, siis on Eesti üsna tipus muide koos Läti ja Leeduga Poolaga. Uued Euroopa Liidu riigid paistavad, et silma väga kõrge haridustasemega, kõrge nii keskhariduse kui ka kõrgharidusega inimeste osade. Kui me räägime niisugustest asjadest, mis on rohkem või vähem majandusega seotud, no siis see kipub nii olema, et me oleme, sest sealt keskkohast võib-olla natukene allpool, enamasti enamasti uute riikide hulgas suhteliselt positiivne, teises kohas, aga natuke tagapool nendest vanadest läänepoolsetest riikidest. Nii noh, siin on on ka mitmesuguseid nii-öelda väikesi erisusi, aga on üsna vähe neid, neid näitajaid, mille poolest Eestile tõesti on, on põhjust häbeneda. No üks asi on, see on siis meeste suhteliselt lühike elu kui ka, kuigi ta on viimase kümnekonna aasta jooksul tervelt viie aasta võrra kasvanud. Kasv on erakordselt kiire, isegi olnud, aga ikkagi see meeste ja naiste naiste oodatava eluea vahe on suur. Ja muidugi selle taustal on, on päris kummaline, et ühest küljest on, on Eesti siis. Üsna üsna nii-öelda erindlik selles mõttes, et meeste ja naiste eluea vahe on suurmeeste ja naiste haridustasemete vahe on suur ja palgatasemete vahe on suur, kusjuures kusjuures Eesti naised on tõepoolest peaaegu et Euroopa kõige haritumad naised. Just nimelt kõrghariduse omandamise mõttes. Niiviisi. Aga jah, samas on on muidugi Eesti naiste hulgas ka üsna suur hulk neid, kes, kes teevad odavat tööd, olgu siis müüjat, koristajat noh, siis ikka mett ja nii edasi ja selle tõttu ja see, see üldine üldine palgalõhe on suur, hoolimata sellest, et et just nimelt naiste hulgas on tippspetsialiste ja spetsialiste palju rohkem kui meest Aga kas teie olete osanud enda eest seista, kui me nüüd räägime palgalõhest, kas teie olete osanud rusika lauale lüüa ja öelda, et ma ei tule, kui te mulle nii vähe? Ei ole, ei ole, ma ei ole nagu, nagu erilist vajadust ka olnud, ma ei ole vist vist kunagi enesele enesele ise palkan õhtud, aga ma ei ole ka aru saanud, et mind oleks kuidagiviisi diskrimineeritud. Ma olen mõnda aega olnud, on olnud tõesti ülikoolis üks üsna väheseid naisdotsent ja ma olin vist ainus naine teaduskonna nõukogus peale sekretäri. Tagantjärgi ma mõtlesin, et see oli täitsa naljakas, et kui sekretär oli haige, siis täiesti loomulikult lükati protokolli raamat minu ette, et sa kirjutab üles. Aga ma ei arvanud, et see oleks mingi probleem olnud, aga no palka me saime siis küll küll vist kõik üsna ühtemoodi selles vahetada ei olnud. Nii et ei, ma ei ole, ei ole kunagi pidanud vajalikuks enesele palka nõuda. Ta on kevadine aeg ja on liikumisaasta ja kui ma teid kõrvalt vaatan, Ene-Margit Tiit, siis te olete uskumatult. Kuidas nüüd öelda? Heas toonuses või tõesti, käite nagu noor tütarlaps ja ma saan aru, et mingite kilomeetrite läbimine ei tekita teis mitte mingeid probleeme. Kuidas te seda saavutate, kas teil ei sunni jälle? No nii ei sunni, kindlasti mitte, aga, aga ilmselt on, on lihtsalt kõndimine minu loomulik edasiliikumise viis. Kuidas ma, kuidas ma ikka lähen tööle poodi, aga ka loenguid pidades oleme me enamasti kõndinud tahvli ees, nii et ei, sellesse sellest ma tõesti ei näe mingisugust probleemi. Millised on inimese elu kõige tähtsamad valikud? Eks need ole, ole mõned kindlasti on inimese oluline valik, partnerivalik, mis peab õnnestuma, oluline valik on, on see, missugusel hetkel saama lapsed ilmale. Oluline valik on see, see, missuguse elukutsega ennast ennast. Vot nii ja ilmselt on mingil määral oluline valik ka see, kuidas saab panustada oma oma elamises. Noh, meie ehitasime majakese Tartusse, kas see oli võrdlemisi raske, raske ja oluline valik, et seda tuli teha, aga aga seal on väga palju variante ei olnud. Ja kui need valikud sellised kolm-neli-viis baasvalikut on hästi läinud ja õigesti siis saab elada niisuguse õnnelikku ja täisväärtuslikku elu, nagu teie. Nojah, ütleme, võib-olla ehk peab olema midagi, midagi sulle hälli kaasa pandud on see siis, on see siis piisav tervis või, või piisavad vaeva vaimuanded või, või ka või ka ütleme noh, iseloom või, või midagi muud? Ega see ei ole nii väga valida, mis sulle, mis sulle kaasa on pandud, no ma olen ilmselt selle eest oma vanematele jäisi vanematele tänulik, et et mulle niisugune hulk Kaasa pandi muidugi, mõnda asja võinuks ju võib-olla veel rohkemgi olla. Noh, eks taas või? No ma ei tea, eks, eks ole, ole märksa kõrgemate vaimuannetega inimesi ka olemas, aga ma ei tea, kas nad on õnnelikumad. Aitäh selle väga südamliku ja toreda vestluse eest ülestõusmispäeva hommikul. Ilusat pühadeaega kõikidele kuulajatele ja teile. Professor Ene-Margit Tiit, ilusat ilusat sünnipäeva. Aitäh ja ilusat kevadet kõigile.